11. jaan 17′. Kohalejõudmine ja esimesed muljed.
Phu Quoc saart reklaamitake kui Vietnami paradiisisaart ning otsustasime meiegi nende “Saaremaa” ära vaadata.
See, et kusagile kohale jõudes võtavad meid vastu kõikvõimalikud peatükkivad isehakanud transpordikorraldajad, seda oleme korduvalt siin Vietnamis näinud. Aga sellist tunglemist, nagu saarele praamiga maabudes nägime, ei olnud varem kohanud!
Kõigi vastuvõtjate (taksod, mototaksod, väiksemad bussid) soov oli iga hinna eest praamilt tulijatele oma transporditeenust pakkuda. Meie olime aga googeldanud, et peab olema ka Duong Dong linna ehk teisele poole saart väljuv teistest pakkujatest soodsam ühistranspordi buss, hinnaga 30 000d (15km vahemaa, samas oleme saanud 70 000d eest 100km…). Kuna me algul selles transpordisegaduses ka sotti ei saanud, võttis meid kohe algul õnge üks aktiivne “lahke” tegelene, kes ütles, et tavaline kohalik buss küsib 40 000 per nägu, aga tema väikebussiga saaksime me “ainult” 30 000 eest linna. Jutt tundus kahtlane, sest kui ta meid oma bussi juurde juhatas, ootas seal juba teine “bussijuht”, meie “kupeldaja” oli aga nagu vits vette kadunud – uusi kliente otsima. Küsisime veel kord ka teiselt nn bussijuhilt, mis pilet maksab ja saime vastuseks 40 000d… Seepeale hakkasime enesekindlalt mööda sadamakaid linna poole astuma- jumal teab, mis oleks piletihind olnud linna jõudmise hetkel 🙂 Natuke sega hiljem nägime kohalikku, ametlikku bussi, kes ka enne juba oli sadamas, praami randumiskohas rahvast oodanud, aga keda me selles saginas üles ei leinud. Igatahes peatus rahvast täis buss enne linna kihutamist. Meie ja veel 2 analoogset ” taksojuhikindlat seljakotiga turisti” saime bussile, pileti hind per nägu oligi 30 000d.
Duong Dongis.
Peale pikka otsimist leidsime viimaks oma Orchid nimelise hotelli üles. Maps.Me nutirakendus näitas hotelli asukohaks hoopis teist piirkonda, aga meie kaks bussikaaslast (kes ka juhtumisi suundusid samasse hotelli)kasutasid Google mapsi ja nendega koos leidsime hotelli üles.
Hotell oli enam-vähem ok, ei hakka eraldi välja tooma, sest igal pool võiks midagi veidi parem olla. Ehk jah, saime magatud ühe öö ja järgmiseks 3 päevaks oli meil parem majutuskoht juba välja vaadatud. Igatahes oli hotellil suisa bassein õue peal, selline kassiliivakasti suurune, aga mingi vene alfaisane seal oma järelkasvuga sulistas.
Õhtupoolikul lonkisime kesklinna õhtust turistipiirkonda ehk Öömarketi turuplatsi külastama.
Ei midagi erilist, aga fakt on see, et siin on nii palju turiste, et nii palju pole isegi Sapas näinud. Eks liivarannad, palmid, palju puhtam õhk kui mujal Vietnamis, kõik see tõmbab. Valged livarannad, palmid, ilus loodus (suur kaitselune mets) õhutemperatuur päeval 30-32, öösel 26-28, päike või siis kergelt pilvealune päike ja seda stabiilselt – no miks mitte siia puhkama sõita.
Meile kui juba normaalseid hindu näinud turistidele tegid paljud hinnad nalja, otse loomulikult ei ostnud sealt midagi.
Võtsime hoopis kaardirakenduse lahti ja läksime suuremat poodi või eemalasuvat toidutänavat otsima 🙂
Ca 1 km jalutamist ja leidsime palju mõistlikemate hindadega süüa-juua, aga eks see hinnatase ole ikka keskmiselt kõrgem kui mujal. Nende kohtade ülesleidmine, kus kohalikud töömehed söömas käivad, jäid meil alles järgmisteks päevadeks.
12. -15. jaanuar 17′. Phu Quoci-s 3 päevaga 330 km rolleriga 🙂
Hommikul vahetasime hotelli, jalutasime selleks 2 km, teel tegime selliseid pilte.
Leegi kirjutas juba eile õhtul uue majutuse Be Home 2 hotelli omanikele, et meil 3ks päevaks majutus, aga tahaks kohe hommikul nendelt ka rollerit rentida. Seega läksime kohale, andsime oma suured seljakotid hotelli hoiule, pakkisime väikse seljakoti rolleri istme alla, fotokas õlale ja siirdusime saart avastama. Rollerit rentides (saare keskmine hind on ca 150 000 päev) saime kaasa ka kaardi. Uue hotelli mõnusalt abivalmis asjapulk selgitas, kuhu minna ja mida teha.
Phu Quoc saarel on rollerisõiduga kehvad lood selles mõttes, et saare politsei oskab rääkida Inglise keelt ja kuna üldine piirkiirus on saarel 40km/tunnis, siis pidi politsei tegus olema. Siin pidi ka 1,2 miljonit trahvi (60euri mustalt) saama, kui rolleri lube (mida kusagil mujal reaalselt ei nõuta) pole ette näidata. Alles hiljaaegu olla üks slaavi päritolu jõmm ühe kohaliku vietnamlase surnuks sõitnud ja seetõttu pidi nüüd veel rohkem poliseid näha olema. Igatahes soovitas hotellipidaja meil politseid nähes kaugemal seisma jääda ja teine marsruut valida – meil läks õnneks ehk politseid nägime, aga kinni ei peetud. Siiski jälgisin pidevalt, et spidokas liiga palju üle 40km/h ei läheks 🙂
Ei hakka pikalt plärama. Sõitsime 3 päeva saarel ringi, kokku 330km.
Käisime randades, nii privaatsetes kui turistilõksudes.
Teed on saarel väga erineva kvaliteediga. On asfaltit, kruusa ja väga aukus savimulla teid. Ei oleks varem arvanudki, et rolleriga saab ka offroadi sõita.
Ühe korra panime just sellisel offroadi teel käbla ka, nagu eelmisel pildil näha :). Lihtsalt esipidur võttis paremini kui tagumine, aga saime pidama. Leegi sai sinika jalale. Mul polnud häda midagi.
Külastasime Piprafarmi, kus meile tasuta ka ekskursioon tehti ja kust me ka ise paar asja kaasa ostsime.
Ekskursioon ise Pipraaias:
Meie vaieldamatu lemmik oli Phu Quoci Rahvuspargi metsamassiiv saare põhjaosas. Seal tundsime ka esimest korda Vietnamis looduse magusat lõhna (lõhnavad taimed). Salvestasin ohtralt looduse hääli, millesse kahjuks ka olmetegevuse hääled sisse sõitsid. Olgu öeldud, meie lemmik koht selles metsamassiivis oli matkarada, mis asus enamvähem täpselt 5km Ganh Dau nimelisest linnast Rach Vem nimelise pisikese kaluriküla suunas. Matkaraja leiab ilusti üles, sest tee ääres on suur vietnami keelne plakat (mida muidu seal piirkonnas ei kohta) ja matkarada on päris lai. Kui hästi vaikselt olla, võib seal näha ahve puude otsas (keda meie nägime!) ja kuulda neid häälekalt vadistamas.
Nägime ka liblikaid, nad polnud looduspargi osa, sest nad asusid suure rajatava kuurordi läheduses:
Igalpool üle suure saare käib meeletu kuurortide rajamine ehk 5a pärast tundub, et pole siin enam midagi looduslikku alles peale selle looduskaitsealuse metsa (kuigi suured jõukad firmad nillivad sealtki magusamaid tükke välja…)
Käisime kalurikülas, mis tegelikult on üks suur turistilõks. Reaalselt kalapüüki sa seal ei näe. Küll aga pakutakse igal pool mitmeski kohas süüa. Meie käisime n-ö ujuvrestoranis, kuhu meid viidi paadiga 300m.
Paadisõit oli tasuta, aga hinnad võtsid õhku ahmima, isegi pärast seda, kui olime Duong Dung kesklinna hindadega end kurssi viinud. Kui kesklinnas maksab kõige turistilikumas kohas riis krabilihaga 70000dongi, siis ujuvrestoranis küsiti selle eest 150 000dongi. Kuna me oleme söömas käinud võimalikult lihtsates kohtades, siis mõtlesime, et ok, lubame seekord endale midagi paremat.
Tellisimegi riisi krabilihaga, soolatud krabiliha (120 000d, sool osutus tegelikult väga kangeks tšilliks, nii et isegi minul silmad vett jooksid, menüüs aga polnud tšillist juttugi…), ühe juustukastmes austri (mis iseenesest oli hea, aga maksis 40 000d/tk), kaks kookospiima (millest üks oli hapuks läinud ja keeldusime selle eest lõpus tasumast).
Kõigele lisaks ei osatud selles ujuvrestoranis hindu kokku lüüa. Meie saime hinnaks menüü järgi ja 1 kookose maha arvestades 330 000d (13,5 eur), aga arve toodi summas 363 000d.
Sinna oli kõigele eelnevale lisaks otsa topitud mingi 3000d suurune summa, mille sisust me lõpuni välja üldse aru ei saanudki. Otseloomulikult vaidlustasime arve.
Söök oli anyway sitt ja kõhtu me täis ei saanud. Läksime seega arve koostaja juurde ning see väitis süüdimatu enesekindlusega,
et krabiroog tšilliga maksis 150 000d (NB, me tellisime krabiroog soolaga, mitte tšilliga). Natuke hiljem meie arvet ümber tehes kirjutas tädi hinnaks suisa 180 000d…. ja mingi aja pärast kirjutadi arvele roa nimeks Krabiliha tšilliga ja sulgudesse lisati (salted)
Kui me juhtisime tähelepanu, et menüüs maksis see roog 120 000d (!), siis öeldi meile lakooniliselt, et menüüs on valed hinnad. Halloo, kust me peame siis veel hindu vaatama kui mitte menüüst?! Ütlesime, et hinnaerinevus ei ole meie mure ja lõpuks tehti arve nii nagu see meie ja menüü arvates olema peab.
Kes iganes Phu Quoc saarele satub, hoidke eemale sellest ujuvrestoranist Rach Vem kalurikülas saare põhjaosas. Olgu siinkohal ära mainitud, et keegi ei öelnud restoranis meile HELLO, ei naeratanud ega rääkinud inglise keelt, toodi vaid menüü ja klienditeenindaja ootas meie kõrval kannatamatult, kuna me juba midagi ära tellime….
Otseloomulikult polnud restorani personal õnnelik meie külaskäigu üle. Kui pärast äramaksmist palusime end kaldale viia, siis üks tigeda näoga noormees juhatas meid mitte enam nii viisakalt kui restorani sõites paati ja sõidutas tuima näoga kaldale. Me muidugi muigasime 🙂
Ütlesime viisakalt tänusõnad, aga vastust me sealt ei saanud. Olime lihtsalt vinguvad kliendid, kes polnud nõus maksma nende suvalist laest võetud hinda ja kes nende muidu nii ilusat-edukat lollidele ja rikastele turistidele suunatud äri rikkusid. Eks ka kõrvallauad panid tähele, et me mingit skandaali seal tekitasime. 🙂
Pärast seda ujuvrestorani oli meil kõht jätkuvalt tühi ja siirdusime meile juba tuttavasse odavkülla, kust saime terve grillkana 150 000d,
sinnajuurde võtsime 2 suurt pikka saia hinnaga 6000d/tk. Seejärel läksime oma lemmikmetsa privaatpiknikku pidama.
Jäime sinna pimeduse saabumiseni loodushääli kuulama. Nägime metsas ahve puu otsas turnimas jne. Mõnda aega pimeduses istudes ja siis taskulampi süüdates nägime kahte valget suuremat põgenevat rotti.
Leidsime ka normaalseid söögikohti saarelt, kus sai näiteks 30 000d eest korraliku kanaprae ja 20 000d eest korraliku kalasupi. Nende leidmiseks tuleb loomulikult suurtest turistikohtadest ära eemale sõita. Ja valik tuleb teha selle järgi, kus rohkem kohalikke söömas.
Lõppkokkuvõttes oli meil Phu Quoc saarel selline tunne 🙂
15.-17. jaanuar 17. Kiiremat sorti kokkuvõte
Algne plaan oli, et teeme Vietnamis suurema ringi, kuna meil 3 kuu pikkune viisa võetud, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tunduma, et paljud asjad hakkavad korduma ja kaob põnevus. Seega sõitsime Phu Quocilt 15. jaanuari hommikul ära. Kõigepealt tõi meie Be Home Hostel 2 majutaja meid lahkelt tasuta meie kasutatud rolleriga Duong Dong bussijaama (peatusesse),
buss sõidutas meid sadamasse (30 000d/pilet, olgu mainitud, et enamus turiste ühistranspordi võimalust ei tea või ei kasuta, sõidavad Duong Dongist sadamasse hoopis taksoga umbes 250 000d eest, mis on kõigest 8x rohkem kui ühistranspordiga),
kust kiirlaevaga sõitsime Ha Tien linna (220 000d/ pilet),
Ha Tien-ist 9h bussiga vanasse tuttavasse Saigoni.
Võtsime seekord majutuse 2 ööks lennujaama lähedusse Tan Ha nimelisse hotelli (6 km lennujaama), sest ei tahtnud juba tuttavaid piirkondi kesklinnas enam avastada. Valik sai hea, sest inimesed ütlesid taaskord HELLO ja suhtusid sinusse sõbralikult, olles üllatunud, et euroopa turistid sinnakanti ka satuvad.
Toidukohtade hinnad olid väga soodsad, ehk ei olnud veel välja kujunenud turisti ja kohaliku hindu…
16.jaanuaril käisime Saigoni Hiinalinnas kõige suuremal turul.
Ootasime veidi enamat, aga põhimõtteliselt müüdi siin ainult igapäevaseid olmekaupu. Kõike oli väga suures koguses ja hinnad palju soodsamad, kui kesklinna populaarsel turul.
Põhimõtteliselt nägi see välja nagu meie Tartu avaturg, aga lihtsalt palju, palju suurem, kitsamate vahekäikudega, kus eurooplasel suht raske liikuda.
ja need lõhnad…
Kujutage ette, väljas on 32 kraadi, õhuniiskus on 50%, päike paistab lagipähe ja rahvast ning lõhnavat kaupa on kuhjades.
Prügi kuulsal Hiinalinna Cholon ehk Binh Tay turul nagu ikka kukub tänavale.
Kuna oli nii kuum, siis me lihtsalt ei jaksanud kogu aeg kõndida. sõitsime mitu otsa taksoga. Taksosõit õige taksoga (Mai Linh Group ja Vinasun) on aga odav ja taksomeeter tiksub ametlikult. Eks nad vahel ikkateevad ka veidi pikemaid ringe kui meie kaardirakendus näitab aga kohalike värk, ehk teavad kus suurem liiklusummik jne oskavad neid vältida.
Leegi käis ka 16. jaanuaril ära hotelli pakutavas massaazis (1,5 kuu jooksul me kumbki massaazi polnudki veel jõudnud). Leegi võttis hotellitoast hinnakirja kaasa, näitas klienditeenindajale 60 minutit massaazi=100 000d e 4eur, andis raha üle, sai 25 minutit massaazi ja nõuti massaazitegijale vietnami keeles ka veel tippi. Leegi saatis nad naeratades kukele, sest 60 minutit tähendab eurooplasele 60 minutit ja hoopis Leegil oleks olnud õigus pool raha tagasi nõuda pooliku teenuse eest. Aga noh olgu… Massaaz ise oli muidu hea olnud, aga seda täpselt selle osani, kui massaaz ootamatu kiiruga lõpes ja pooliku teenuse eest lisaraha küsima hakati.
Ahjaa, saatsime 15. detsembril oma osadele parimatele sõpradele teele Vietnami postkaardid. Meie boss Norras sai oma postkaardi kätte 3. jaanuaril. Meie sõbrad aga Eestis said saadetise eesti tiguposti vahendusel kätte alates 17. jaanuarist. Järeldus: Eesti on Vietnamist 2x kaugemal kui Norra. Matemaatikud, parandage meid, kui me eksime 🙂 See oli meie esimene postkaardi saatmine välismaalt ja üleüldse, väga vahva komme :). Kutsuks inimesi üles seda kommet taasavastama! Seda enam, et nutiseadmete ajastul keegi seda enam ei oota – seda suurem on saamisrõõm :)!
* * *
17. jaanuaril ootab meid uus sihtriik 🙂
Oh dear,
I am really enthousiastic on your beautiful photos and your wellkept blog/diary.
Really an example how to make such a thing. To take photo’s and write also about the little things like the food, a busticket, which you so easily forget after being home again. !
Great compliments!