Vietnami Saaremaa ehk turistilõks nimega Phu Quoc

11. jaan 17′. Kohalejõudmine ja esimesed muljed.

Phu Quoc saart reklaamitake kui Vietnami paradiisisaart ning otsustasime meiegi nende “Saaremaa” ära vaadata.
See, et kusagile kohale jõudes võtavad meid vastu kõikvõimalikud peatükkivad isehakanud transpordikorraldajad, seda oleme korduvalt siin Vietnamis näinud. Aga sellist tunglemist, nagu saarele praamiga maabudes nägime, ei olnud varem kohanud!

IMG_5140

IMG_5141

IMG_5142
Kõigi vastuvõtjate (taksod, mototaksod, väiksemad bussid) soov oli iga hinna eest praamilt tulijatele oma transporditeenust pakkuda. Meie olime aga googeldanud, et peab olema ka Duong Dong linna ehk teisele poole saart väljuv teistest pakkujatest soodsam ühistranspordi buss, hinnaga 30 000d (15km vahemaa, samas oleme saanud 70 000d eest 100km…). Kuna me algul selles transpordisegaduses ka sotti ei saanud, võttis meid kohe algul õnge üks aktiivne “lahke” tegelene, kes ütles, et tavaline kohalik buss küsib 40 000 per nägu, aga tema väikebussiga saaksime me “ainult” 30 000 eest linna. Jutt tundus kahtlane, sest kui ta meid oma bussi juurde juhatas, ootas seal juba teine “bussijuht”, meie “kupeldaja” oli aga nagu vits vette kadunud – uusi kliente otsima. Küsisime veel kord ka teiselt nn bussijuhilt, mis pilet maksab ja saime vastuseks 40 000d… Seepeale hakkasime enesekindlalt mööda sadamakaid linna poole astuma- jumal teab, mis oleks piletihind olnud linna jõudmise hetkel 🙂 Natuke sega hiljem nägime kohalikku, ametlikku bussi, kes ka enne juba oli sadamas, praami randumiskohas rahvast oodanud, aga keda me selles saginas üles ei leinud. Igatahes peatus rahvast täis buss enne linna kihutamist. Meie ja veel 2 analoogset ” taksojuhikindlat seljakotiga turisti” saime bussile, pileti hind per nägu oligi 30 000d.

Duong Dongis.

Peale pikka otsimist leidsime viimaks oma Orchid nimelise hotelli üles. Maps.Me nutirakendus näitas hotelli asukohaks hoopis teist piirkonda, aga meie kaks bussikaaslast (kes ka juhtumisi suundusid samasse hotelli)kasutasid Google mapsi ja nendega koos leidsime hotelli üles.
Hotell oli enam-vähem ok, ei hakka eraldi välja tooma, sest igal pool võiks midagi veidi parem olla. Ehk jah, saime magatud ühe öö ja järgmiseks 3 päevaks oli meil parem majutuskoht juba välja vaadatud. Igatahes oli hotellil suisa bassein õue peal, selline kassiliivakasti suurune, aga mingi vene alfaisane seal oma järelkasvuga sulistas.
Õhtupoolikul lonkisime kesklinna õhtust turistipiirkonda ehk Öömarketi turuplatsi külastama.

IMG_5144

IMG_5145

Ei midagi erilist, aga fakt on see, et siin on nii palju turiste, et nii palju pole isegi Sapas näinud. Eks liivarannad, palmid, palju puhtam õhk kui mujal Vietnamis, kõik see tõmbab. Valged livarannad, palmid, ilus loodus (suur kaitselune mets) õhutemperatuur päeval 30-32, öösel 26-28, päike või siis kergelt pilvealune päike ja seda stabiilselt – no miks mitte siia puhkama sõita.

Meile kui juba normaalseid hindu näinud turistidele tegid paljud hinnad nalja, otse loomulikult ei ostnud sealt midagi.

IMG_5152
Phu Quoc-is leiab ka vene keelseid menüüsid, mis ilmselgelt näitab, kui palju venelasi siin käib. Ka meie kuulsime mitmel korral vene keelt

 

IMG_5146
Kesklinna kohta normaalne menüü

IMG_5147

Võtsime hoopis kaardirakenduse lahti ja läksime suuremat poodi või eemalasuvat toidutänavat otsima 🙂

Ca 1 km jalutamist ja leidsime palju mõistlikemate hindadega süüa-juua, aga eks see hinnatase ole ikka keskmiselt kõrgem kui mujal. Nende kohtade ülesleidmine, kus kohalikud töömehed söömas käivad, jäid meil alles järgmisteks päevadeks.

12. -15. jaanuar 17′. Phu Quoci-s 3 päevaga 330 km rolleriga 🙂

Hommikul vahetasime hotelli, jalutasime selleks 2 km, teel tegime selliseid pilte.

IMG_5148
Öelge nüüd, kumb siin on valge, kumb vietnamlane. Vihjeks, vasakpoolne ei ole vietnamlane 🙂
IMG_5151
Me ei ole üle terve Vietnami näinud ÜHTEGI reha. Pühkimistööde jaoks ja rehitsemise jaoks on luuad, uskuge meid, see töö ei olnud efektiivne 🙂 Tõesti, kui keegi näitaks mida imet siin saab rehaga teha, saaks siia miljoneid rehasid maha müüa 🙂
IMG_5149
Phu Quoc-il müüakse puuvilja iga nurga peal, aga keskmine küsitav hind jääb mandri omast ikkagi kõrgemaks.

 

IMG_5150
Phu Quoc-il jagub templeid, kuid kuna nad kõik näevad nii modernsed välja, siis meil polnud isu neid lähemalt vaadata

Leegi kirjutas juba eile õhtul uue majutuse Be Home 2 hotelli omanikele, et meil 3ks päevaks majutus, aga tahaks kohe hommikul nendelt ka rollerit rentida. Seega läksime kohale, andsime oma suured seljakotid hotelli hoiule, pakkisime väikse seljakoti rolleri istme alla, fotokas õlale ja siirdusime saart avastama. Rollerit rentides (saare keskmine hind on ca 150 000 päev) saime kaasa ka kaardi. Uue hotelli mõnusalt abivalmis asjapulk selgitas, kuhu minna ja mida teha.

Phu Quoc saarel on rollerisõiduga kehvad lood selles mõttes, et saare politsei oskab rääkida Inglise keelt ja kuna üldine piirkiirus on saarel 40km/tunnis, siis pidi politsei tegus olema. Siin pidi ka 1,2 miljonit trahvi (60euri mustalt) saama, kui rolleri lube (mida kusagil mujal reaalselt ei nõuta) pole ette näidata. Alles hiljaaegu olla üks slaavi päritolu jõmm ühe kohaliku vietnamlase surnuks sõitnud ja seetõttu pidi nüüd veel rohkem poliseid näha olema. Igatahes soovitas hotellipidaja meil politseid nähes kaugemal seisma jääda ja teine marsruut valida – meil läks õnneks ehk politseid nägime, aga kinni ei peetud. Siiski jälgisin pidevalt, et spidokas liiga palju üle 40km/h ei läheks 🙂
Ei hakka pikalt plärama. Sõitsime 3 päeva saarel ringi, kokku 330km.

IMG_5154
Lehmad söövad karjamaal…

 

IMG_5178
Phu Quoc countryside

Käisime randades, nii privaatsetes kui turistilõksudes.

IMG_5157

IMG_5158
Kõige mõnusama privaatranna (pika rannaribaga) leidsime Vung Bau Beach-i näol. Siin olid vaid mõned üksikud inimesed, kes viitsisid siia rolleriga tulla.

IMG_5159

IMG_5188
Saare lõunaosas oli tõeline ülerahvastatud turistirand – Sao Beach. Turiste toodi siia suurte busside ja taksodega…. Põhjuseks ilmselt lumivalge liiv ja lihtsalt üleshaibitud kohanimi..

 

IMG_5189
Igal üleshaibitud rannal on ka omad kindlad teenustasud iga liigutuse eest. Häda nr 1- 20 000d , häda nr 2 – 30 000d, vist? 🙂 jne.

 

IMG_5191
Selline see rand välja nägi. Sao Beach. Pildil PÜÜTUD LEIDA nurk vähemate turistidega.

 

IMG_5192
Lihtsalt üks ilus ranna äär, sõitsime rolleriga siia äärde välja.

Teed on saarel väga erineva kvaliteediga. On asfaltit, kruusa ja väga aukus savimulla teid. Ei oleks varem arvanudki, et rolleriga saab ka offroadi sõita.

IMG_5156
Näide, kuidas ka vaesemad vietnamlannad siiski valgeks jäävad 🙂

 

IMG_5160

 

IMG_5161
Noh, see on loomulik, et vahepeal saab tee otsa, sest kinnisvara arendus käib igal pool ranna ääres. Kui on vaja kraav teha, siis tehakse kraav ja rahvas sõidab siis ringi 🙂

 

IMG_5162
Lihtsalt sürr pilt

 

IMG_5196
See oli üks hullemas seisus teelõike, see asub Ham Ninhi linnakesest ranniku äärt pidi põhja poole sõites.

 

IMG_5197
Mäest alla ja üles…

 

IMG_5198
Sõidetav teeosa ei olnud just väga lai

Ühe korra panime just sellisel offroadi teel käbla ka, nagu eelmisel pildil näha :). Lihtsalt esipidur võttis paremini kui tagumine, aga saime pidama. Leegi sai sinika jalale. Mul polnud häda midagi.
Külastasime Piprafarmi, kus meile tasuta ka ekskursioon tehti ja kust me ka ise paar asja kaasa ostsime.

IMG_5219
Piprafarmis olid turisti seisukohalt üsnagi mõistlikud hinnad 🙂

 

IMG_5221
See oli see, mis meil Piprafarmis näppu jäid. Põhimõtteliselt erinevad soolad/maitsepiprad ja nende toodetud 30% alkoholisisaldusega liköör.

Ekskursioon ise Pipraaias:

IMG_5204
Piprad kuivamas

IMG_5205

IMG_5206
Tsillikaunad jahvatatakse peeneks ja kuivatatakse päikse käes.

 

IMG_5207
Selline see pipar ongi, ka toores pipar maitses nagu pipar 🙂

 

IMG_5208

 

IMG_5209
Mingi meetaim, Piprafarmis peetakse ka mesilasi aga mesi oli tavalise Eesti maitsega.

 

IMG_5210
Vanemad piprataimed, väidetavalt kasvatatakse orgaanilisel põhjal.

 

IMG_5211

 

IMG_5212

 

IMG_5213
Nooremad piprataimed

 

IMG_5214

 

IMG_5215

 

IMG_5216

 

IMG_5217

 

IMG_5218

 

IMG_5220

Meie vaieldamatu lemmik oli Phu Quoci Rahvuspargi metsamassiiv saare põhjaosas. Seal tundsime ka esimest korda Vietnamis looduse magusat lõhna (lõhnavad taimed). Salvestasin ohtralt looduse hääli, millesse kahjuks ka olmetegevuse hääled sisse sõitsid. Olgu öeldud, meie lemmik koht selles metsamassiivis oli matkarada, mis asus enamvähem täpselt 5km Ganh Dau nimelisest linnast Rach Vem nimelise pisikese kaluriküla suunas. Matkaraja leiab ilusti üles, sest tee ääres on suur vietnami keelne plakat (mida muidu seal piirkonnas ei kohta) ja matkarada on päris lai. Kui hästi vaikselt olla, võib seal näha ahve puude otsas (keda meie nägime!) ja kuulda neid häälekalt vadistamas.

IMG_5172

IMG_5174
Ahve puude otsas jälgimas, nende häälitsusi ja ka kõrvulukustavate ritsikate saagimist kuulamas ja salvestamas.

IMG_5380

 

IMG_5387
See tüüp tegi lennates väga kõva ja imelikku heli, aga teda huvitas hämaras vaid puul lesimine. Pilt tehtud kahjuks käest ja suure tundlikkusega, aga tema 3-haruline nokk oli päris muljetavaldav.

 

IMG_5388
See ämblik oli koos oma koibadega ca 10 cm pikkune …

 

IMG_5389
See ritsikas ei kartnud taskulambi valgust
IMG_5379
Ilus puuseen

 

IMG_5381
Meile pakkus huvi 1 cm läbimõõduga tuhandejalgse jälgimine 🙂

 

IMG_5382

 

IMG_5383

Nägime ka liblikaid, nad polnud looduspargi osa, sest nad asusid suure rajatava kuurordi läheduses:

IMG_5176

 

IMG_5177

 

IMG_5175

Igalpool üle suure saare käib meeletu kuurortide rajamine ehk 5a pärast tundub, et pole siin enam midagi looduslikku alles peale selle looduskaitsealuse metsa (kuigi suured jõukad firmad nillivad sealtki magusamaid tükke välja…)

IMG_5163
Sellised suured hiigelprojektid on päris mitmes kohas arendamisel

 

IMG_5164
See siin on üks juba käigus olev suurprojekt, aga samas ümbritsev kuurort on veel rajamisel. Hetkel liiga suuri rahvamasse ei näinud

 

IMG_5165
Korra käisime piilumas ka populaarset Safari parki, aga pileti hind, ca 500 000d per nägu, peletas meid kohe eemale. Me ei tulnud siia riiki selleks, et mitmes loomaaias loomi näha, ühes juba käisime, aitab küll!

 

IMG_5166
Taaskord üks pooleliolev gigaprojekt…

 

IMG_5184
Tundus ka mingi suur projekt olevat, aga meid kui lihtsurelikke sisse ei lastud – ju käib suur ehitus.

 

IMG_5199
Enamus teid siin on kas betoonist või asfaltist. Betoon näib vastupidavam olema. Betoonikiht on armeeritud ja ca 25cm paks. Kohati valatakse käsitsi, kohati kasutatakse suuri betoonimiksreid. Peaimiselt on sellised teed peamiste suurarenduste juurde viivad teed.

 

IMG_5200
Betooni ootav teelõik, metallist teisaldatav saalung ootab.

 

IMG_5201
Betoonipumbaga valatakse betoon maha, töölised ajavad selle enam-vähem ühtlaselt laiali….

 

IMG_5202
….selllel pildil on näha, kuidas 2 metallpiirde vahel olevat betooni siledaks rullitakse.

 

IMG_5193
Siin on ilus ja natuke sürr metsaalune suures looduspargis, kus on näha, kuidas inimene on osa metsa maha võtnud ja midagi arendab. NIimoodi need tükikesed kaovad suurest puutumata loodusega looduspargist.

 

IMG_5183
Kus ei tehtud betoonteed, seal rajati laiu asfaltteid – suurepärane ettevalmistus tulevasteks (kasvava numbriga)  turistihordideks

 

IMG_5181
Long Beach`i palmid. Hetkel tundus see rannikuosa “EiKellegiOma”. Kauaks? Noh, selle statistika alusel, et Phu Quoc-i kuulsamas Long Beach`is vaid üksikuid resortidest puutumata alad olid, võiks öelda, et kui enne mitte, siis 10a pärast kuuluvad need palmid suurele konkurentsivõimelisele hotellile/ rannaresordile. Ja resordi mittekülalisele muidugi “no access” 🙁

Käisime kalurikülas, mis tegelikult on üks suur turistilõks. Reaalselt kalapüüki sa seal ei näe. Küll aga pakutakse igal pool mitmeski kohas süüa. Meie käisime n-ö ujuvrestoranis, kuhu meid viidi paadiga 300m.

IMG_5352

 

IMG_5353

 

IMG_5354

 

IMG_5355
Ujuvrestoran, ainus viis siia pääsemiseks on paadiga sõita

 

IMG_5356

Paadisõit oli tasuta, aga hinnad võtsid õhku ahmima, isegi pärast seda, kui olime Duong Dung kesklinna hindadega end kurssi viinud. Kui kesklinnas maksab kõige turistilikumas kohas riis krabilihaga 70000dongi, siis ujuvrestoranis küsiti selle eest 150 000dongi. Kuna me oleme söömas käinud võimalikult lihtsates kohtades, siis mõtlesime, et ok, lubame seekord endale midagi paremat.

IMG_5357

 

IMG_5359

 

IMG_5366

 

IMG_5367

Tellisimegi riisi krabilihaga, soolatud krabiliha (120 000d, sool osutus tegelikult väga kangeks tšilliks, nii et isegi minul silmad vett jooksid, menüüs aga polnud tšillist juttugi…), ühe juustukastmes austri (mis iseenesest oli hea, aga maksis 40 000d/tk), kaks kookospiima (millest üks oli hapuks läinud ja keeldusime selle eest lõpus tasumast).

IMG_5360

IMG_5364

 

IMG_5365
Krabi mitte soola, vaid kange tsilliga! …eks seal tsipa oli ikka soola ka 🙂

 

IMG_5361

Kõigele lisaks ei osatud selles ujuvrestoranis hindu kokku lüüa. Meie saime hinnaks menüü järgi ja 1 kookose maha arvestades 330 000d (13,5 eur), aga arve toodi summas 363 000d.

IMG_5369

Sinna oli kõigele eelnevale lisaks otsa topitud mingi 3000d suurune summa, mille sisust me lõpuni välja üldse aru ei saanudki. Otseloomulikult vaidlustasime arve.

IMG_5370
Eriti tore oli arvet vaidlustada, kuna meie ei osanud vietnami keelt ja nemad inglise keelt… 🙂

Söök oli anyway sitt ja kõhtu me täis ei saanud. Läksime seega arve koostaja juurde ning see väitis süüdimatu enesekindlusega,

IMG_5371

et krabiroog tšilliga maksis 150 000d (NB, me tellisime krabiroog soolaga, mitte tšilliga). Natuke hiljem meie arvet ümber tehes kirjutas tädi hinnaks suisa 180 000d…. ja mingi aja pärast kirjutadi arvele roa nimeks Krabiliha tšilliga  ja sulgudesse lisati (salted)

IMG_5373

Kui me juhtisime tähelepanu, et menüüs maksis see roog 120 000d (!), siis öeldi meile lakooniliselt, et menüüs on valed hinnad. Halloo, kust me peame siis veel hindu vaatama kui mitte menüüst?! Ütlesime, et hinnaerinevus ei ole meie mure ja lõpuks tehti arve nii nagu see meie ja menüü arvates olema peab.

IMG_5376
Maksime 330 000d lõpuks, veider 3000d suurune summa tõmmati lõpuks ka meie nõudmisel maha.

Kes iganes Phu Quoc saarele satub, hoidke eemale sellest ujuvrestoranist Rach Vem kalurikülas saare põhjaosas. Olgu siinkohal ära mainitud, et keegi ei öelnud restoranis meile HELLO, ei naeratanud ega rääkinud inglise keelt, toodi vaid menüü ja klienditeenindaja ootas meie kõrval kannatamatult, kuna me juba midagi ära tellime….

IMG_5377
Phu Quoc-ile tulija jätku meelde selle ujuvrestorani nimi ja meie soovitus: hoiduge külastamast!

Otseloomulikult polnud restorani personal õnnelik meie külaskäigu üle. Kui pärast äramaksmist palusime end kaldale viia, siis üks tigeda näoga noormees juhatas meid mitte enam nii viisakalt kui restorani sõites paati ja sõidutas tuima näoga kaldale. Me muidugi muigasime 🙂

IMG_5378
Pilt räägib enda eest 🙂

Ütlesime viisakalt tänusõnad, aga vastust me sealt ei saanud. Olime lihtsalt vinguvad kliendid, kes polnud nõus maksma nende suvalist laest võetud hinda ja kes nende muidu nii ilusat-edukat lollidele ja rikastele turistidele suunatud äri rikkusid. Eks ka kõrvallauad panid tähele, et me mingit skandaali seal tekitasime. 🙂
Pärast seda ujuvrestorani oli meil kõht jätkuvalt tühi ja siirdusime meile juba tuttavasse odavkülla, kust saime terve grillkana 150 000d,

IMG_5384

 

sinnajuurde võtsime 2 suurt pikka saia hinnaga 6000d/tk. Seejärel läksime oma lemmikmetsa privaatpiknikku pidama.

IMG_5386
Meie privaatpiknik loodushäälte keskel

Jäime sinna pimeduse saabumiseni loodushääli kuulama. Nägime metsas ahve puu otsas turnimas jne. Mõnda aega pimeduses istudes ja siis taskulampi süüdates nägime kahte valget suuremat põgenevat rotti.

IMG_5392
Sel õhtul sõitsime hotelli tagasi kottpimedas, rolleri valgustus oli vähemalt väga hea 🙂 Tegelikult oli meil aga kütus täiega nulli peal, kuid kuna teadsime, et tee peale jääb palju tanklaid, siis ei muretsenud. Aga oleks pidanud! Nimelt selgus, et ca 7-8st õhtul on enamus linnast väljas olevaid tanklaid suletud. Hoidsime hinge kinni, et roller meid tee peale ei jätaks… Sõita oli Duong Dong linnani 25 km. Lõpuks jõudsime 3 km enne Duong Dong linna ühte tanklasse, mis kohe pärast meile kütuse müümist end sulges! Kütusenäidik sel hetkel oli juba tükk aega vasakus servas nukralt konutanud 😛

Leidsime ka normaalseid söögikohti saarelt, kus sai näiteks 30 000d eest korraliku kanaprae ja 20 000d eest korraliku kalasupi. Nende leidmiseks tuleb loomulikult suurtest turistikohtadest ära eemale sõita. Ja valik tuleb teha selle järgi, kus rohkem kohalikke söömas.

IMG_5185
Pole just halb hind ühe korraliku prae kohta. Leidsime selle odava söögikoha An Thoi äärelinnast , saare lõunatipus.

 

IMG_5186
Praad ise, hind 30 000d ehk 1,2 eur

 

IMG_5187
Siin käisid söömas paljud kohalikud, peale meie mitte ainsatki turisti. Kanakondid näris tänulikult ja õnnest särades ära restorani koer, kes ümber lasteaiatoolide jõlkus.

 

IMG_5168
Ganh Dau oli teine linnake saare põhjaosas, kus saime väga odavat ja maitsvat kalasuppi – 20 000d ports. Õhtutemperatuur 32 kraadi…

 

IMG_5169
Olete tähele pannud, et kui koer sulle söögilaua all või kõrval otsa vaatab, on tal tegelikult väga kaval ja süüdimatu pilk, andmaks märku “Noh, ma olen ka siin, …kui teil peaks midagi üle jääma või …ei maitse miskit…” 🙂 Seekord olime meie näljasemad kui söögikoha koer!

Lõppkokkuvõttes oli meil Phu Quoc saarel selline tunne 🙂

IMG_5143
Kui turistilõksud välja arvata, siis loodus on igati tore, veel on, aga kauaks? Meele tegi mõrudaks turistilõksudes nähtud toimuv turistilüpsmine. Olgu öeldud, et isegi suhkruroost pressitud värske mahl, mida Duong Dong-i kesklinnas ostsime, segati siin tavalise veega – ikka et kogus lahjemaks saaks! Meie aga teadsime varasemast kogemusest, kui magus ja hea peab see mahl tegelikult olema…

15.-17. jaanuar 17. Kiiremat sorti kokkuvõte
Algne plaan oli, et teeme Vietnamis suurema ringi, kuna meil 3 kuu pikkune viisa võetud, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tunduma, et paljud asjad hakkavad korduma ja kaob põnevus. Seega sõitsime Phu Quocilt 15. jaanuari hommikul ära. Kõigepealt tõi meie Be Home Hostel 2 majutaja meid lahkelt tasuta meie kasutatud rolleriga Duong Dong bussijaama (peatusesse),

IMG_5396
Kõigepealt sõidutati mind, siis Leegit 🙂

buss sõidutas meid sadamasse (30 000d/pilet, olgu mainitud, et enamus turiste ühistranspordi võimalust ei tea või ei kasuta, sõidavad Duong Dongist sadamasse hoopis taksoga umbes 250 000d eest, mis on kõigest 8x rohkem kui ühistranspordiga),

 

IMG_5395

kust kiirlaevaga sõitsime Ha Tien linna (220 000d/ pilet),

IMG_5397

 

Ha Tien-ist 9h bussiga vanasse tuttavasse Saigoni.

 

IMG_5398
Ha Tien-is piletit Saigoni ostmas. Enne piletite ostmist ümbritses meid hunnik igasuguseid “abivalmeid teenusepakkujaid”, kes kõik tahtsid teada, kuhu läheme. Ignoreerisime julmalt või ütlesime viisakalt “no, thank you”, sest meil endil ka 2 jalga ja pead otsas, kuhu minna, mida teha jne 🙂

 

IMG_5399
Oleme vahepealse ajaga õppinud ühe turva abinõu. Ehk siis vahel võetakse bussi minnes piletid käest ära, vahel harva lähevad pagasid ise kõndima bussikõhust, seega on mõistlik teha bussipiletitest pilt sama bussi taustal, kuhu lähed. Pildista ka bussikõhtu antud pagasit, soovitavalt koos asjapulgaga, kes selle sinna pani. Siis saad tagantjärgi öelda, et sul olid piletid ja pagas just selle bussi peale jne.

 

IMG_5400
Pagasi pilt nr 1.

 

IMG_5401
Pagasi pilt nr 2.

 

IMG_5402
Kui Põhja-Vietnamis ei hoolinud keegi, kus me istume sleeper bussis, sis Lõuna-Vietnamis on kindlaks määratud istekohad. Me küll püüdsime vaidlustada oma kitsaid kohti bussi tagumises otsas 2. korrusel, aga see jäi hüüdja hääleks kõrbes… (5 lamamiskohta on bussi tagumises otsas üksteise kõrval, isiklikku ruumi pole üldse kui kohad täis, rääkimata mugavast magamisest, milleks sleeper bussid justkui mõeldud on. Katsu sa magada Ameerika raudteel, kui sind aeg-ajalt sõna otseses mõttes õhku visatakse või pidurdatakse nii järsult, et mõte peast otse jalataldadesse lidub!)

Võtsime seekord majutuse 2 ööks lennujaama lähedusse Tan Ha nimelisse hotelli (6 km lennujaama), sest ei tahtnud juba tuttavaid piirkondi kesklinnas enam avastada. Valik sai hea, sest inimesed ütlesid taaskord HELLO ja suhtusid sinusse sõbralikult, olles üllatunud, et euroopa turistid sinnakanti ka satuvad.

IMG_5419
Mida kõike vinnatakse rolleri seljas! Rolleri omanik ning kaubamüüja lehvitasid meile väga sõbralikult ja rõõmsalt 😉

Toidukohtade hinnad olid väga soodsad, ehk ei olnud veel välja kujunenud turisti ja kohaliku hindu…

IMG_5404
Sütel grillitud mais maksis 8000d/tk ehk 0,35 eur. Maguskartul maksis 14 000d, seda tuli osta täpselt kaalu järgi. Nämma.

16.jaanuaril käisime Saigoni Hiinalinnas kõige suuremal turul.

Ootasime veidi enamat, aga põhimõtteliselt müüdi siin ainult igapäevaseid olmekaupu. Kõike oli väga suures koguses ja hinnad palju soodsamad, kui kesklinna populaarsel turul.

IMG_5407

Põhimõtteliselt nägi see välja nagu meie Tartu avaturg, aga lihtsalt palju, palju suurem, kitsamate vahekäikudega, kus eurooplasel suht raske liikuda.

IMG_5409

ja need lõhnad…

IMG_5417

Kujutage ette, väljas on 32 kraadi, õhuniiskus on 50%, päike paistab lagipähe ja rahvast ning lõhnavat kaupa on kuhjades.

IMG_5405

 

IMG_5406

 

IMG_5408

 

IMG_5411

 

IMG_5413

 

IMG_5415

 

IMG_5416

Prügi kuulsal Hiinalinna Cholon ehk Binh Tay turul nagu ikka kukub tänavale.

IMG_5418
Kuna oli nii kuum, siis me lihtsalt ei jaksanud kogu aeg kõndida. sõitsime mitu otsa taksoga. Taksosõit õige taksoga (Mai Linh Group ja Vinasun) on aga odav ja taksomeeter tiksub ametlikult. Eks nad vahel ikkateevad ka veidi pikemaid ringe kui meie kaardirakendus näitab aga kohalike värk, ehk teavad kus suurem liiklusummik jne oskavad neid vältida.

Leegi käis ka 16. jaanuaril ära hotelli pakutavas massaazis (1,5 kuu jooksul me kumbki massaazi polnudki veel jõudnud). Leegi võttis hotellitoast hinnakirja kaasa, näitas klienditeenindajale 60 minutit massaazi=100 000d e 4eur, andis raha üle, sai 25 minutit massaazi ja nõuti massaazitegijale vietnami keeles ka veel tippi. Leegi saatis nad naeratades kukele, sest 60 minutit tähendab eurooplasele 60 minutit ja hoopis Leegil oleks olnud õigus pool raha tagasi nõuda pooliku teenuse eest. Aga noh olgu… Massaaz ise oli muidu hea olnud, aga seda täpselt selle osani, kui massaaz ootamatu kiiruga lõpes ja pooliku teenuse eest lisaraha küsima hakati.

Ahjaa, saatsime 15. detsembril oma osadele parimatele sõpradele teele Vietnami postkaardid. Meie boss Norras sai oma postkaardi kätte 3. jaanuaril. Meie sõbrad aga Eestis said saadetise eesti tiguposti vahendusel kätte alates 17. jaanuarist. Järeldus: Eesti on Vietnamist 2x kaugemal kui Norra. Matemaatikud, parandage meid, kui me eksime 🙂 See oli meie esimene postkaardi saatmine välismaalt ja üleüldse, väga vahva komme :). Kutsuks inimesi üles seda kommet taasavastama! Seda enam, et nutiseadmete ajastul keegi seda enam ei oota – seda suurem on saamisrõõm :)!

*  *  *

17. jaanuaril ootab meid uus sihtriik 🙂

 



1 thought on “Vietnami Saaremaa ehk turistilõks nimega Phu Quoc”

  • Oh dear,

    I am really enthousiastic on your beautiful photos and your wellkept blog/diary.
    Really an example how to make such a thing. To take photo’s and write also about the little things like the food, a busticket, which you so easily forget after being home again. !
    Great compliments!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.