Nelja eestlase seiklused. II osa.

4. detsember 2016- Halong Cityst Cat Ba saarele

Hommikul pidin kiljatama, sest meie toas oli ca 4 cm suurune prussakas, tundlad olid samuti imepikad…

Allan, mu vend, hakkas ähvardama, et paneb selle mulle krae vahele, sest ilmselgelt oli tema nende elukatega Aasias varasemalt ringi kolades rohkem “sina peal” ja ilmselgelt nägi, kuidas mul hirmujudinad üle keha jooksid. Tema naine Olga veel kiitis, et kui kohalikud igasugu putukaid ja molluskeid söövad, siis küllap nad ka seda prussakat mugivad. Sellepeale hakkas silmade eest läbi käima elav fantaasia… – oojaa!

Ilmselt oli pirakas prussakas tulnud öösel lahtisest aknast sisse, sest rohkem neid toas ja hotellis ei näinud. Viskasime ta enam-vähem samas konditsioonis aknast uuesti välja. Samas oleme peaaegu igas hotellis näinud pisikesi vaaraosipelgaid. Ükskord pidime koguni pool pakki eesti lutsukomme ära viskama, sest usinad magusavargad olid juba kommipaberite vahel pidu panemas! Vaaraosipelgate suurejooneline pidu jätkuski seepeale vannitoa prügikastis 🙂

Paljud väiksed hotellid on pereettevõtted. Tööd saavad kõik- kes koristab, kes administreerib, kes hoolitseb köögi poole eest. Ja alati on  kuskil ka väike järelkasv tuterdamas. Meie Halong City Party hotelli tulevane peremees 🙂 :

Kohe hommikul võtsime hotelli eest tänavalt Malinh Groupi nimelise takso Tuan Chau sadamasse, kust väljub laev Cat Ba saarele. Leppisime enne peale istumist sadamasse jõudmise hinna kokku ( ca 14km). Taksojuht vaatas esiti aadressit ja ütles 150 000. Kuna olin lugenud, et Bãi Cháy linnaosast Halong Citys peab sinna sadamasse saama vähema rahaga, hakkasime tingima, nii saimegi kamba peale 120 000 (ca 5€) hinnaks. Sadamasse jõudes näitas taksomeeter hinnaks 138 000, meie aga andsime kokkulepitud summa, taksojuht tänas ja väljusime autost. 🙂 Pildinäide Vietnami taksomeetrist:

Tuan Chau sadamast ostsime praamipiletid, 70 000 dongi per inimene, aga ka neid on võimalik vahendajatelt palju kallimalt osta, …kui ei tea 🙂

Turiste sõidutatakse siin ka vesilennukiga. Mehed tegid videot sellest, kuidas lennuk kaldalt vette sõidab.

Pärast veerandtundi ootamist juhatati meid praamile.

Ülesõit kestis ca 1h ja oli meie kõigi meelest ilusam kui Lonely Planeti poolt maailma kõige ilusamaks praamisõiduks tituleeritud Wellington – Picton ehk laevasõit Uus-Meremaa Põhjasaarelt Lõunasaarele! …Lonely Planet on hea lugemine saamaks mingit ettekujutust sihtriigist, aga kõiki ülivõrdeid ei maksaks sealt ka päris tõsiselt võtta..

Samal ajal kaptenisillal:

Nägime esimesi veepealseid külasid:

Maabusime Cat Ba saarel, mis nägi välja nagu tõeline kaljusaar ning seal olid kohe muidugi n-ö “taksojuhid” teenust pakkumas stiilis “250 000 ja saate saare teise otsa”. Kuna meilgi oli majutus võetud saare teise otsa, siis kõndisime neist pakkujatest sirge seljaga mööda väikebussi peale. Teadsime varasemast uurimistööst, et väikebussi pileti hind on 25 000 per inimene 🙂 Teekond bussiga Cat Ba pisikesse armsasse linna oli taaskord väga ilus ja vähese asustusega.

Kiiremad meist nägid Cat Ba loodusparki bussiga läbides tee ääres plehkupistvat kitse.

Jassu sõnul mina kilkasin nagu väike laps uute maastikuvaadete üle. Ikkagi vaimustav teekond mägedest üles-alla, kitsad sõiduteed, ümberringi troopika…

Cat Ba kõige odavam hotell neljale inimesele ehk taaskord peretuba maksab meile 9€ öö koos hommikusöögiga.

Hotellis nimega “Mr Pineapple” oleme 3. korrusel, näeme kaunist vaadet merele ja karstimägedele, kuuleme liiklust tänaval – Aasia on põnev ja pidevalt üllatav sihtmaa ning vähemalt meie Jassuga naudime pidevalt neid tänavahelisid, tuututamisi ja tsiklite möödasõite, ehk hetkel privaatsemat hotelli ei igatsegi. Vaate üle aknast lihtsalt ei saa nuriseda:

Natuke aega hiljem tegid meie mehed aknast üksteise võidu pilte päikseloojangu suunas, kusjuures selline on üsna tavaline päikseloojang, osaliselt pilvine:

Näiteks oli meil kohe esimesel õhtul võimalus näha aknast, kuidas politsei hotelli ees pani inimesi alkomeetrisse puhuma – peatas rollerid, tsiklid ja kellel promillid sees või kiivrit peas ei olnud, pidi oma sõiduvahendi politseinike taha ära parkima ja jala koju minema :). Kusjuures me olime seni kindlad, et kohalikud ei teagi sõna politsei tähendust, aga näh, teavad küll! …nii mõnedki rollerid jäid teeserva ja exjuhid jalutasid nukralt minema. Samas nägime ka ilmselget onupojapoliitikat – sest nii mõnedki kiivrita kohalikud jätkasid peale korraks peatumist sõitu 🙂

Cat Ba saar on tõesti sihtpunkt, mida me Vietnamis soovitame külastada. Siinne linnaelu meenutab tsipa külaelu, sest ta on pisike. Hotelle rajatakse aina juurde muidugi nagu loogu, aga antud juhul meid see ei häirinud. Ja hinnad on Cat Ba saarel odavad! Söök on sama hinnaga nagu mandril, majutus (hommikusöögiga, double-ruumid) keskmiselt pea 2x odavam kui Saigonis ja Hanois (kahes Vietnami suurimas linnas). Loodus on imeilus.

Õhtul käisime Jassu, Allani ja Olgaga väljas söömas tänavatoitu, taaskord valikut, kus süüa, leidub iga nurga peal.

Lõpuks maksime 3-4 euri kumbki paar oma tänavalt ostetud toidu eest.

Jalutasime pisut ka Cat Ba linnas õhtusel ajal. Tsikleid renditakse siin ööpäevaks välja imeodavalt – ja uskuge mind, sellel hinnal siin on vähemalt 25% kauplemisruumi 😉

Kohati müüakse päris huvitavaid turisti vidinaid. Mulle meeldisid väga teokarpidest tehtud loomad, eriti orav, aga meil Jassuga võib see mõne kuu jooksul veel katki minna, seega jäi ostmata.

Cat Ba linna lahesopis toimus ühel ujuvrestoranil suuremat sorti privaatpidu, tõenäoliselt pulm. Saime terve õhtu vältel osa vietnamlaste karaokelembusest. Mida tund edasi, seda kõvemini ja valemini osalejad jorutasid. 🙂

Aga kell 23.00 oli vali audiopidu plõksti! läbi ning samal ajal kustus ka enamus tänavavalgustusest. Tundub, et nad teavad ka mõistet “öörahu”.

5. detsember, 2016- Cat Ba saarel ja superkihvt laevatuur.

Täna olin ma nagu positiivse energiaga kõrgepingeliin, sest emotsioonid seoses laevasõiduga olid nii vaimustavad! !

Esiteks aga annaks siiakanti sattujatele soovitusi. Halong Citys, Hanois, internetis ja igal pool mujalgi pakutakse ohtralt igasuguse kestusega laevatuure siinsete maailmakuulsate karstisaarte vahel. Küll 4h, 6h, 8h või siis koguni mitmepäevased. Meie saame adekvaatset nõu anda 1-päevase tuuri osas. Halong Cityst tundub, et väljuvad suur enamus Halong Bay tuure siia karstisaarte vahele, kuid hinnad on keskmiselt kahekordsed võrreldes Cat Ba saarel pakutavate analoogsete tuuridega(!). Lisaks on Halong Citys sul oma hotellist/majutusasutusest tõenäoliselt ainult linnavaade, aga mitte merevaade mägedega (kellele plussiks, kellele miinuseks ;)). Kui te aga tulete Cat Ba saarele, siinse piirkonna ühele suurimale karstisaarele, siis siin pakuvad tuurikorraldajad päevast laevareisi alates 14USD-st!!!

Päev algab sel juhul kell 8 ja lõpeb päikseloojanguga ehk kl 17.00/17.30, hinna sees on transport sinu hotellist sadamasse+tagasi, korralik lõunasöök, inglise keelse giidi teenused, Monkey Islandi külastamine koos vaateplatvormile turnimisega, koobaste külastamine lahes, paar tundi kanuutamist… Ehk siis päevakava on korralik, aga maksta tuleb ikka eurooplase mõistes imepisike raha. Samas, meie hotell Halong Citys eelmainitud kohas pakkus kõigest 6h pikkust laevatuuri karstisaarte ja koobaste vahel koos lõunsaöögiga ning küsis kohe 30USD-d kauplemisvõimaluseta… Paljud teised firmad küsivad veelgi rohkem, aga Cat Ba saarel saab küll hea hinnaga tuuri ning seepärast võtsime meiegi oma tuuri siit kõhkluseta ;).

PS kuna paadituurid on niivõrd odavad Euroopa mõistes, siis rendivad jõukamad eurooplased oma perele/grupile privaatlaevad. Hea hinna saab reisiagentidega kaubeldes, aga meile tundus, et korraliku privaattuuriga laeva võib saada alates 100 eurost päev.. (ja see on suht suur laev ehk mahutab 30-40 inimest). Nägime mitmeid 5-6 liikmelisi perekondi/sõpruskondi privaatlaevaga tuuritamas.

Enne oma paadituuri algust pildike hommikusöögi ajast, kus pakuti meile saiakest ja Vietnami kohvi, kusjuures kohvi serveeritakse väga ägedalt: kohvitassi peal on spetsiaalne kohvipuru nõrutamise süsteem (mille nime me hetkel ei tea) ehk metallist tops, kus pannakse kuum vesi ja kohvipuru ning mille põhjas on väiksed augud, läbi mille siis kohvi vaikselt tassi tilgub. Väga lahe süsteem 🙂 Jassu tahab seda Eestisse kaasa osta.

Seejärel enne teele asumist tegime Vietnami avalikus sadamas kõikide vietnamlaste ees RIMI-toiduketile veidi promo (hiljem saadame neile ka oma konto andmed 🙂 )

Sadamast väljumise eel tabasime värske kalasaagiga tüüpilise kaluripaadi, mida omanik tuli sadamas ootavatele inimestele maha müüma :

Ma arvan, et väga palju meil rääkida pole oma paadisõidu päevast, pigem jutustavad pildid enda loo 🙂

Need karstikaljud meenutasid mulle igasugu loomi ja inimnägusid vees 😛 🙂 Kes otsib, see leiab!

Paljud inimesed Vietnamis elavadki kogu aeg vee peal, elatuvad kalastamisest ja nende majad, kodud, püsivad igasuguste imedega vete peal. Ja elu-olu pole kohe üldse Eurovärk 🙂

Ühest sellisest hulpivast turismiga seotud külast laenutasime kanuud:

Külastasime kohe alguses Monkey Islandit, kus on päris ahvid. Lisaks paljudele turistidele.

Aga ahvid olid alles nahaalsed! Nad püüdsid turistidelt kõike varastada. Eriti söödavat ja läikivat. Ning nad vihastasid, kui sa neile ei andnud! Samuti nad kaitsesid üksteist pidevalt. Kogu nende olemine jättis agressiivse ja turisti poolt ära hellitatud ahvi mulje.

Allan sai ühes ahvidehaarangus valusa kriimu endale üle turja (seljale). Jassu püüdis juhtumi filmilindile ning sealt hiljem vaatasimegi, kas ahv hammustas või ainult kriimustas käpaga. Kuna action kahe ahviga toimus Allani selja taga, siis täpselt videost ka aru ei saanud, aga eeldame, et kõik juhtus käpaga kriimustades ikka. Igatahes üritasid ahvid Allani üle õla rippuvat kaamerakotti varastada. Ning kui me saarelt lahkusime, siis passisid nad kalju otsas ja meie laeva turistid pidid neid jämedate kaigastega eemale peletama, sest nad tahtsid kaljult kaela hüpata.

Ahvid näitasid selgelt oma nördimust meile välja (olime viimane saarelt lahkuv turistigrupp sel hetkel) – esiteks, miks me kõik lahkume; teiseks, miks meie laeva turistid eriti neile midagi ei anna! :O

Ahv õllet libistamas.

Ahv pärast õlle libistamist.

Alfaisane pole kerge olla – aeg-ajalt tuleb ette selliseid võitlusi, et pool nägu läinud ning ülejäänud elu pead ilma huulteta ilastama.

Jassul on soovitus: kui matkad džunglis ning haarad kinni oma pea kohal rippuvatest okstest, siis tundes tavapärasest külmemat ja libedamat “oksa”, on mõtekas sellest kiiresti lahti lasta – tegemist võib olla maoga! Me seekord nägime Monkey Islandil ainult ca pool meetrit mao sabaotsa, kes turistide lähenedes džunglisse peitu puges. 😉

Veel pilte Monkey Islandist. Nendes pilliroomajades käib turism ehk siin saab ka raha eest ööbida. Hinda ei uurinud.

Allan rongijuhina nostalgitsemas lapsepõlve 🙂

Kanuutada oli ülikihvt…

Meile meeldis koobaste külastamine,

ilus loodus, kaunid karstimäed,

rannikuribal kiirelt peitu pugevad päikese käes peežitavad krabilised ja muud mutukad-putukad,

linnulaul (võib öelda, et linnulaulu kuulsime esimest korda Vietnamis, sest Jassu põhjendas asja nii – ilmselt on vietnamlased kõik nad ära söönud).

Pärast kanuutamist pakuti meile süüa. Kõigil oli kõht hirmus tühi värske õhu käes viibimisest, seega ei suutnud Jassugi pildiga lõpuni oodata, kuni meile kõik buffet laua road lauale toodi. Aga mingi osa kajastub siin pildil ning mingi osa toodi peale pildi tegemist juurde.

…järgmised pildid annavad ülevaate, kus ja millistes tingimustes enam-vähem toitu meisterdatakse.

Sellel pildil saab näha meie laeva kaptenit:

Samas oli meie laeval palju noori ning nende peamine mure oli ainult end täis juua ja siis üksteisega tuttavaks saada – eks igalühel ole oma viis oma puhkust veeta.

Raske on tänast päeva kirjeldavatesse emotsioonidesse panna, sest minu jaoks näiteks ületas see tõesti kõik senised emotsioonid. Highlightse ON raske kirjeldada :). Seda peab eelkõige ise kogema ja tundma, pealegi võivad highlightsid inimeseti varieeruda. Isegi vend Allan, kes maailmas on väga palju ringi rännanud, vaatas pika päeva õhtupoolikul suu avali: VAU!!!

Õhtuse valgusega tehtud pildid:

Ookeani vesi on muidugi vähese läbipaistvusega

ja sodine ning seal hulbivad kõiksugu inimtegevuse jäätmed, alates pakenditest, pudelitest jne. Ega ujuvasulates pole ka WC olemas – kõik kukub vette, vist. Junnjulkasid me siiski ujumas ei näinud. Muuhulgas on sudu tõsine probleem, isegi 50m kaugusele pole karstisaarte vahel selge nähtavus, st vaatad ja näed, et paksem õhk on vahel 🙂

Õhtul läksime emotsioonidest ja päevast laetuna hotelli, otsustasime süüa enda hotelli kohvikus.

Ka kohvi tellisime, Vietnamis pannakse kohvile sisse suhkru asemel kondenspiima. Muuseas jääkohvi on parim asi ja seda pakutakse kõikjal Vietnamis 🙂

Tavaliselt on igal hotellil oma kohvik, kus pakutakse väga mõistlikke hindu ning söögivalik annab menüüs silmad ette enamusele Euroopa restoranidele. Otseloomulikult pole kõiki vajaminevaid toiduaineid kohapeal olemas, aga kõik vajalik hangitakse imekiiresti ning ooteaeg on max. pool tundi! Jassu arvab, et asi käib nii: antakse pere pesamunale võmm kuklasse ning nimekiri- mine sebi kuskilt! …ja komponendid saabuvadki imeväel ehk kõik toimib ja kiiremini kui Euroopas!

Kui olime oma söögid ära tellinud, hõikasid juhtumisi kaks kõrvallauas istunud eestlast meile “tere”! Juttu jätkus kauemaks 🙂 Õed Ulve ja Piibe peatuvad samuti Cat Ba-s mõnda aega, tore oli kuulda, et veelgi eestlasi siinkandis hetkel on 🙂

Kuna Allanil ja Olgal pole nii pikk puhkus, siis otsustasid nad homme edasi Vietnami uusi piirkondi avastama minna. Kohalikult reisiagendilt (ja neid vahendajaid on siin palju) ostsid nad bussipiletid Ninh Binhi linna 180 000 dongiga/inimene, teised reisiagendid müüsid kallimalt (ca 220 000). Loo moraal on see, et enne kui midagi Vietnamis osta, tasub alati enne teistelt konkurentidelt pakkumisi küsida.

6. detsember 2016. Allani & Olga lahkumine Cat Ba saarelt

Hommikul kell 10 saatsime Allani abikaasaga bussile ja soovisime häid jõule & aastavahetust ka juba :). Bussile minnes hüppas pildile ka rõõmus vietnami reisikorraldaja, kes neile eile piletid müüs.

Tahtsin ka seda blogis öelda, et olen oma venna Allani üle väga uhke. Alati on temaga väga pikisilmi oodatud kohtumine. Eelkõige inspireerib mind tema elufilosoofia! Allan on hästi avatud mõttelaadiga, intelligentne ja võtab elult alati maksimumi – paljudel inimestel on sellest õppida :). Ta on oma noore elu jooksul väga-väga palju reisinud, tänu sellele on tal lai silmaring ja huvitavad kogemused ning eriti inspireeribki mind tema elufilosoofia. Alles hiljuti keegi küsis temalt, et “juba järgmine sihtriik, kus sa JÄLLE/JUBA reisid, ehk et mitmes SEE nüüd on!” Ja selle peale vastas talle Allan: “Mitmes, aga reisi/aasta/elu statistikat pole veel teinud…”

Aitäh Allan, et elad oma elu täiel rinnal, ikka sama tublilt edasi ja inspireerige inimesi veelgi!! Meil Jassuga on teie üle Olgaga väga hea meel!! Meie arvame ka, et inimesed peaksid elama täiel rinnal; tegema tööd, aga lubama endale nii puhkust kui ka reise, sest kõige hullem variant on lihtsalt oma elu maha tiksuda!

Aga meie elu läheb edasi. Broneerisime Jassuga samas Mr. Pineapple hotellis kaks korrust kõrgemal sama ehk veel parema merevaatega nelja inimese toa.

Kuna me oleme juba vanad kliendid, siis saime 30USD asemel hotellitoa 3 järgmiseks ööks kätte 20USD-ga, hommikusöök hinna sees. Vaade lahesopile muutus veel paremaks ning meil on lisaks ka rõdu 🙂 – ühesõnaga jääme Cat Ba saarele veel kauemaks, sest siin on päris palju veel teha!