Külmale maale ehk Rongiga Hanoisse
30.11.16
Miks imestate, kui kirjutame, et olime Saigonis ainult ühe päeva? “Miks” küsite meilt, kui kirjutame, et täna hommikul ärkasime kell 4.00, käisime dušši all, panime seljakotid selga ja jalutasime raudteejaama selleks, et astuda 06.00 väljuvale rongile, mis viib meid 33 tunni ja 33 minutiga 1700km kaugusele Hanoisse Põhja-Vietnamis?
Esiteks on meil plaan keskenduda justnimelt Vietnami tundmaõppimisele, vaatamata sellele, et Aasia siselennud on väga odavad ja oleks suurepärane võimalus saada ka kõrvalmaadest kiired Check-In ülevaated. Ajaliselt ju jõuaks, aga meile ei meeldi lihtsalt nimekirja koguda neist maadest, kus käinud oleme, vaid tahaks sihtriiki põhjalikult tundma õppida. Nagu tegime seda Uus-Meremaaga.
Teiseks oli Saigon ettearvatult liiga palav inimestele, kes tulevad kergetest miinuskraadidest. Siinkohal tuleks ära mainida, et tegelikult kohanesime selle kuumaga päris kiiresti. Esimesel päeval, kui maandusime, panime hotelliruumi konditsioneeri ööseks 22 kraadist ruumitemperatuuri hoidma ja magasime hommikuni õhukese teki all, mille vahel mingile kehaosale peale tõmbasime. Päeval väljas 31, päike paistis ja loomulikult Jassu higistas rohkem kui mina, aga arvestades temperatuuri, on see turskema eurooplase jaoks normaalne. Õhtul hotellituppa jõudes panime konditsioneeri juba 23 kraadi hoidma – öösel ärkasime mõlemad külmatunde peale üles. Jassu pani t-särgi selga ja mina sokid jalga ja kerisime end üleni teki sisse kookonisse 🙂
Kolmas põhjus Põhjast alustamisele on fakt, et põhjas on temperatuur jahedam ehk praegu ca 24 kraadi päeval ja mida päev edasi, seda jahedamaks läheb ning kui me plaanime ka mägisemasse kohta minna, siis seal veel jahedam.
Neljandaks oleme mõlemad tahtnud juba ammu pikemat rongisõitu, sest rongiaknast kiiresti möödalibisev maastik annab kiire ülevaate, milline see avastamist ootav maa tegelikult paistab. Praegu, rongisõidu 10ndal tunnil (33,5st sõidutunnist) tundub jätkuvalt, et Vietnam on just see maa, mida me tõesti tahame näha.
Väike kirjeldus. Maastik on pidevalt erinev, on kuivemaid piirkondi, kus mulda vähe, muld punakat värvi, midagi ei kasva ja pinnas tolmab. Samas kauguses paistavad lopsaka rohelusega vähemalt kilomeeter kõrged mäed, enamus maastikust on siiski lame (rong sõidab pidevalt ranniku ligi) ja igalpool kasvatatakse riisi. Mõned põllumassiivid on kõrgema vee all, mõnedel parasjagu vett, vahest näeme muid erinevaid taime- ja puuistandusi. Kesk-Vietnamis on aga hetkel vihmaperiood ja sajab keskmisest rohkem, nägime vihma ja vihmapilvi seal ka rongi aknast.
Oleme näinud juba ka selliseid postkaardipilte, kus vietnamlased kõplavad oma riisipõlde, mees madala kanuukujulise paadiga mööda riisipõldu madalas vees end pika kaikaga edasi lükkamas, paljajalu vees härjaga põldu kündmas, äestamas jne… Aga kuna rongiaknad on suht mustad, siis ei taha uduseid pilte teha, sest on alust arvata, et me näeme seda kõike veel ja veel ja veel 🙂
Mida me oma eelmise aasta 3-kuuselt Uus-Meremaa reisilt tagantjärgi tarkusena tõdesime oli see, et eelmine aasta olime me koguaeg teel, neelasime kiiresti erinevaid kohti, aga tegelikult polnud me kusagil KOHAL. Me tahtsime kolme kuuga kõike näha, mõtlemata sellele, et olles Eestis elanud aastakümneid, mille ühest servast teise on ca 300km, pole ju ka kõikidesse ilusatesse kohtadesse veel jõudnud. Uus-Meremaa ühest otsast teise oli ca 2000km, meie läbisime autoga kokku ca 6500 km. Ühesõnaga tagantjärgi tarkusena ei tekkinud tunnet, et me oleks kusagil pikemalt kohal olnud. Kusagil, kus oleks lihtsalt tänavanurgal istund, kohvitanud ja kohalikku elu-olu pikemalt tunnetanud.
Praeguse reisi alguses leppisime kokku, et seekord võtame rahulikult ehk kui leiame mõnusa koha, siis jääme pikemaks ajaks paigale, uurime kuidas kohalikud tegelikult elavad, mis mõtteid mõtlevad, kuidas toime tulevad, milline nende tavaline päev on, millest unistavad, mis oluline on jne. Otseloomulikult ei räägi enamus, eriti vanemad inimesed, aga sageli ka noored, sõnagi inglise keelt, aga kuulu järgi kohtume mõnikord ka keelt oskavate noortega, kes seda praktiseerida soovivad, ning nendelt loodame küsida Vietnami eripäradest rohkemat. Tahaks lähemalt näha, kuidas maapiirkondades elatakse, nautida vaikust, rahu, hommikusi päiksetõuse, küla ja tänavavaateid jne.
Tahaks aja maha võta, maha istuda, mõelda, mis tunne oleks elada kohalikuna, kas ma saaks hakkama, mida uut oleks siit õppida nii ellusuhtumisest kui üldises elulaadist, tunnetada uusi lõhnu maitseid, helisid. Tahaks näha erinevat loodust, erinevaid inimesi, jalutada mägedes, orgudes, käia ise riisipõllul (ei tea ju mismoodi see riis seal vee sees üldse kasvab), istandustes, võibolla õnnestub mõnele kohalikule ka külla minna, näha n-ö tavaturisti vaadetest kaugemale, sügavamale, põhjalikumalt.
Praeguse mulje järgi arvaks, et nn tavaline keskmine vietnamlane elab maal või äärelinnas, väga väikestes elamutes (maksimaalselt 30 ruutmeetrises korteris või samasuures lihtsas neljakandilises ühe- või kahekordses majas), hooned tehtud betoonist, laudadest või kividest. Majad meenutavalt kujult merekonteinereid st pikad ja kitsad (ca 4meetrit) Ja on kitsama poolega tänava suunas, ilmselt siis selleks, et võimalikult palju neid maju teede ja tänavate äärde ära mahuks.
Magatakse pead-jalad koos ühes ruumis, kusjuures tuleb ära mainida, et kui muidu väljas olles käiakse plätudega, siis eluruumi minnes jäetakse jalanõud kenasti ukse taha ja seest on elamise põrand alati puhas ja pühitud, isegi väga vaestes elamistes. Loomade laudad või õigemini mingid varjupaigad/onnid tehakse parajasti kättesaadavatest materjalidest, nt eterniit, plekitükid ja koormakate on arvestatavad ehitusmaterjalid 🙂
Üldine elatustase on ikka üsna vaesepoolsem, igaüks üritab kuidagi ära elada, kuidagi toime tulla. Korralik uus roller on juba staatusesümbol, tänavapildis ongi näha vähemalt 90% ulatuses rollereid või mootorrattaid, 2% jalgrattaid, 1% mingeid iseehitatud imesõidukeid. Autosid on suhtarvuna ikka väga vähe, suuremates linnades ilmselt näeb rohkem. Samas nägime Saigonis Porche jne luksusmaastureid ja -autosid, aga kuidagi imelik oli neid selles üldises vaeses tänavapildis vaadata – luksus nagu ei sobi siia ühiskonda. Kindlasti on linnaosasid, kus luksusauto on tavaline asi.
Rongisõit on siin ka odav – Saigonist Hanoisse ehk 1700km, 33tundi ja 33 minutit sõitu maksab kõige luksuslikumas ehk neljakohalises pehme põhjaga magamiskoikudega vagunis 60 eurot inimese kohta.
Kõige odavam oleks võtta “hard seat ehk kõva iste”, mis ca poole odavam (aga mõelge kui väsitav üle ööpäeva!). “Soft seat ehk pehme iste” on pisut kallim kõvast istmest,
“hard bed ehk kõva voodiga kupee” on 6-kohaline ja natuke odavam meie pehme voodiga kupee variandist. Kuna hinnavahe Vietnamis on olematu, siis võtsimegi kõige kallima variandi, et oleks vähemalt eurooplase mõistes võimalikult mugav ja privaatne kohalesaamine. Süüa pakutakse ametlikult 3-4 korda päevas, hinnad igati normaalsed ehk sama hind, mis odav tänaval pakutav toit,
lisaks pakuvad erinevad tädid tihedamini vietnami keelsete hõigetega puuvilju, kohvi, snäkke, õlut, cocacolat jne. Me käitume nagu kohalikud ehk üritame süüa võimalikult tavalist toitu, cocat ja kartulikrõpsu saab ka ju Eestist 🙂 Oma esimese tünga saime ka rongist, meil oli kabiiniuks kinni ja äkki tõmmati uks lahti ning mingi inglisekeelt rääkiv nunnu vietnami vanamemm hüppas sisse, küsis kas me kohvi tahame. Otsest isu polnud, aga memm oli sümpaatne ja arvasime, et olgu, võtame ühe kohvi talt. Meil oli ainult suurem rahatäht ehk 100 000d, kohv maksis 15000d (25000d on üks euro). Tädil polnud aga rohkem tagasi anda kui 50 000 ja kõndis midagi vietnami keeles asjalikult vadistades minema (jah, ta inglise keele oskus kadus ühtäkki suust ära). Lootsime, et läks raha vahetama, aga lootuseks see ka jäi. Nii, et tädil oli kohalike mõistes igati hea päev, teenis meie käest ca 1,4€ extrakasumit :). No pole hullu, ikka juhtub ehk teadsime, et peaks väiksemaid rahatähti omama ja nüüd tuleb sellest loost õppida. Me ei osanud vanamemme tünga karta, sest päeval saime probleemitult 200 000d suuruse rahatähe lahti vahetada. Aga vahe oli ka selles, et see tädi polnud ametlik müüja, vaid alles hetk hiljem taipasime, et ta hüppas peatusest 10minutiks peale, tegi oma toiduringi rongi peal ning hüppas teenitud rahaga tagasi maha perroonile…
01.12.16
Meie kupees on nii, et kes tahab ronida teisele korrusele oma kohale pikutama, peab kasutama jalatugesid ning muidu meisterlikult oma musklit, et kohale jõuda. Aken kupees on päris suur, ca 1m x 1,3m, aga niivõrd must, et kaameraga siit pilti ümbrusest väga mõtet teha pole. Teiskordseks tarkuseks- peame võtma aknaklaasi vedelikku ja mingi lapitükikese/paberit Aasia rongidesse kaasa akna puhastamiseks. Lõpuks leidis Jassu ka ühe avatud akna ja tegi pildi ca 1m kaugusel rongiaknast kasvavast papaiast, paw-paw ehk ldn. keeles Asimina triloba
Voodites on valge lina, tekk ja õhuke padi, see kõik asub ca 10cm paksusel kunstnahaga kaetud porolonmatil (mille kohta ei saa öelda ülearu pehme..). Eurooplane peab aga arvestama sellega, et tekid, linad ja padjapüürid-padjad on kasutuses terve rongireis, sest nii, kui oma teki lahti rullisime, tuli sealt ninna tugev kopitushais. Ja kui tänase öö rongis ära magasime, siis igakord ärgates märkasime, et oleme jälle vaatamata konditsioneeri undamisele hunniku tekki ja ennast täis higistanud, seega võite ette kujutada, kui mitu korda need tekid siin kupees kuivanud-ja-niiskunud on.
Konditsioneeri ei saanud välja lülitada ja seega oli vahepeal kuumem, vahepeal jahedam, Jassu nutikell näitas 23 kraadi.
Ilmselt pestakse siiski tekikotid, linad ja padjapüürid enne ära, kui 1700 km teekond tagasi Saigoni algab ( vähemalt me loodame seda), aga jah, sõitjate vahetudes keegi vahepeal küll neid ei vaheta. Juba tunneme igatsust pesta ära end pealaest jalatallani ning kõik seljasolevad riided sealhulgas. Eile umbes 12 tundi sõitsime privaatkupees ilma kaaselaniketa. Täiega nautisime, sest igalpool tundusid vagunid täis! Siis korraga tulid kuskil peale üks keskmisest jõukama olekuga vietnamlaste paarike, kes isegi inglise keelt oskasid, aga jutukusega eriti ei hiilanud. Nemad sõitsid ca 3 tundi, läksid siis maha ja juba samas peatuses tulid peale 2 mühakat vietnami poissi, kes isegi “tere” ei öelnud. Kobisid oma “urkasse” teisele korrusele, võtsid üle sama kasutatud voodipesu nagu neile hetk tagasi noorpaarikeselt “pärandatud” oli, ja magasid varahommikul peaaegu kella 5ni. Siis läks üleval kobistamiseks lahti ning kutid väljusid sama vaikivatena rongist, nüüd kirjutamise hetkel on kupee jälle meie päralt, kõik on vaikne ja on iga hetk algamas “valge” päev! Ehk kell hetkel 05:45 ja minu silme all kaob korraga 12h kestnud pimedus jäägitult ja üpriski kiirelt!!
Mis veel öelda meie magamisrännakust Hanoisse. Teate, tunne on nagu oleksid väike beebi hällis ja loksud oma 33h pikkust reisi niimoodi! Ehk siis kehale ei jää tundmata ükski raudtee kumerus ja vappumine, magamise ajal tundsid pidevalt, kuidas keha madratsil üles-alla ja vasakule-paremale liikus. Meie Jassuga naudime igatahes seda rongielu, Jassu on kunagi lapsena oma emaga rongiga nii Moskvas kui Ukrainas käinud ja minu lemmikud on alati olnud Tallinn-Tartu rongid 😉
Vetsu on rongis kahte tüüpi. Mõlemas reeglina paberit pole, see kaob nagu tina tuhka igakord päris kiiresti, kui seda seal üldse leidub (mõni kord ikka on olnud, aga kaob sama efektselt nagu Saigoni Sõjamuuseumis, kus mulle küll tundus, et nii, kui värske rull vetsu pandi, oli see 5-10minutit hiljem jäägitult haihtunud ja jalad alla võtnud…). Esimeses vets oli normaalse potiga, aga prilllaud ei kutsunud kuidagi istuma ja kui juba nagunii pidi kükitades/upitades asja ajama, siis tundus parem valik teine wc, kuhu tuleb kükitada ja siis asjad ära ajada – tüüpiline Aasiale. Jassu sõnul on samad “jalajäljed” ka
vene sõjaväes ja ka ilmselt mujal venemaal veel kasutusel. Ka seal on tegemist, et balanssi hoida rongisõidu kestel :). Ja märkimisväärne on see muidugi, et vietnamlased tavaliselt potil asju ajades paberit ju ei kasutagi. Ehk siis mõlemas vetsus oli olemas voolik, millega end loputada ja nii oli see ka Saigoni Sõjamuuseumis. Et jah, olime sellega ette arvestanud ja võtsime endaga seepärast Eestist kaasa ilma naljata 4 wc-paberirulli, lisaks hunniku käte desinfitseerimisvahendeid :-).
Vetsujutu järjejutuks lisan selle, et eile päeval seadsime küsitava kahtluse alla ka puuviljade ja maitserohelise päritolu Vietnamis. See kõik võib olla tõesti jumal teab kus kasvanud, sest siin kasvatatakse kõike seal, kus parasjagu muld on. Ehk siis ühes rongijaamas kasvatas tädi oma salatitaimi otse rongiakna all, 10cm-tki mitte rongirööpast.
Ta kasvatas ja parasjagu koristas saaki. Pani saagi puntidena ilusti korvi, ilmselgelt mõttega minna kuhugi seda maha müüma. Aga noh… kui rong ise oli peatuses ja tädi nii rahulikult seal peaga pool meetrit rongist toimetas, siis no… kas ei võta juhmiks meiesuguseid eurooplasi?! 🙂
Päris mitmes kohas nägime ka, mis prügist saab, ehk paljud lihtsalt põletavad selle kõrvalises kohas ära:
Paar huvitavat juhtumit Ho Chi Minh City külastusest veel. Hetkel mul aega kirjutada, sest tiksume ju rahulikult rongiga sihtpunkti suunas :-). Nägime ühel tänavanurgal kahte vietnamlannat, kus üks naine teiselt peast täisid otsis. Ise nad jahvatasid lõbusalt juttu vesta. Siis nägime enda ees kõndimas üht pimedat valge kepiga meest, kes ideaalselt kompas ära tänavakivid ja kõik selle, kuhu ta astuma pidi mitte auto alla jäämiseks (ok, kohalikus kontekstis täpsem öelda: mitte tsikli alla jäämiseks). Just hetkel, mil onust möödusime, sõitis tema kõrvale üks rolleriga kena vietnamlanna. Tädi hakkas mehele loteriipileteid (müügiks) andma ja siis nad näppisid mõlemad rahasummat, mis ühele neist taskusse libises. Neil oli edukas 1-minutiline asjalik kohtumine, koos aeti asju nagu vanad “ärituttavad”, sest nägime protseduuri algusest lõpuni ning see toiming jättis nii kahtlase mulje, et hetkel arvame, et mees täielikult pime polnud, vaid oli vähemasti poolenisti osav näitleja ning veel arvame, et tegemist oli tänavamaffiaga. Ehk siis mees müüb pileteid, eelkõige rumalatele turistidest halastusinglitele ning pärast tulud jaotatakse vastava bande vahel. Meid on ennegi hoiatatud Vietnami tänavamaffia eest, kus vaeslapsed ja puudega inimesed küsivad raha, endal peas õnnetu olek, aga kui annad, siis enamus raha läheb tänavamaffiale ning abiküsijale endale ei jää miskit taskusse (täname, Helen ja Lonely Planet!), ilmselt saavad “kerjajad” lihtsalt päeva lõpuks söönuks. Saigonis oli ka üks puudega maad mööda roomav Vietnami sõja tüsistustega mees, kes raha küsis, aga me jällegi ei andnud, sest normaalne vietnamlane sind ei tülita üldsegi, saadab vaid uudishimuliku pilguga ning suhtume skeptiliselt neisse, kes ennast keset suurlinna (kesklinna!) abivajavasse rolli sätivad ning kui olukord kuskilt otsast võlts näib, teades tänavamaffia olemasolust Vietnamis.
15.40, üle ööpäeva hiljem jõudsime Hanoisse. Üritasime aru saada, kaugel meie hotell on, aga lõpuks võtsime ikkagi takso kõigest 2 euro eest. Me lihtsalt ei leidnud linnakaarti esimese hooga ning nii hämmastavalt pöörases liikluses ei hakanud ehku peale ka minema. Taksofirma valisime jälle LonelyPlaneti soovituse järgi, et mitte tünga saada ehk rohelise Mai Linh Taxi. Sõit ise oli ca 3 km pikk mööda kesklinna inimesterohkeid tänavaid.
Hotellituba seekord selline, hinnaks kahele inimesele 13 euri Hanoi Lucky Guest House 2-s, hommikusöök hinnas, vaade 6.korrusel on aga olematu tänu naabermaja kiviseinale 0,7m kaugusel, see-eest konditsioneer undab mõnusalt.
Ilm siin Hanois on märkimisväärselt jahedam kui Saigonis, ca 24 kraadi. Väga mõnus, üldse ei aja higistama. Meiesugused käivad ikka lühikeste varrukate ja lühikeste pükstega/seelikuga, see-eest mõned kohalikud käivad paksudes jopedes või vähemalt pikkade varrukate ja kampsunitega. Ilm on ilus, päeval päikseline. Vihmased pilved jäid meist Kesk-Vietnamisse täna maha.
Õhtul käisime tänavamelu nautimas. Mõned saiakesed, supp,
kaks jääkohvi,
pöörane liiklus ja pidev tuututamine nagu ikka. Jassu ei pabista üldse, marsib julgelt liikuvatele tsiklitele ja autode virvarrile ette, mina lohisen kättpidi järgi. Ütleme nii, et mina kardan Ho Chi Minh ja Hanoi liiklust 🙂 aga vaevalt see mujalgi Vietnami suurlinnas parem on. Parim nipp on lihtsalt minna, kui vaja teed ületada, aga seda rahulikult, sest keegi ei taha sind alla ajada. Pead lihtsalt liiklejatele aega andma reageerimiseks. Vaatamata meeletule kaosele saavad kõik risti-rästi liigeldud ning avariisid pole veel näinud.
Kas teil kohalik dataSIM on? Google Maps on parim abimees võõras linnas orienteerumiseks, ei pea kusagilt linnakaarte eraldi otsima. Saab panna nii jalakäija marsruudi, autoga marsruudi kui ühistranspordi marsruudi; ühistranspordimarsruudi korral juhatab ilusti lähimasse peatusesse ning annab ka bussi või muu liiklusvahendi numbri, peatuste arvu jne.
Ilusat reisi ja toredaid elamusi!
Tere. Meil praegu pole veel sim-kaarti võetud sest mõtlesime esialgu vanakooli moodi hakkama saada. Uus-Meremaal oli meil Sygic-u offline kaart i-padis ja i-phones kasutatammiseks ja navigeerisime edukalt selle järgi aga seekord otsustasime niikaua ilma läbi ajada, kui saab – lihtsalt katsetame kuidas vanasti inimesed hakkama said 🙂