09. jaanuar 17′, esmaspäev- Üllatustevaene Ca Mau
Ca Mau linn Vietnami lõunatipus jättis meile suhteliselt mõtetu linna mulje (turisti seisukohalt). Põhjused:

1. Asub keset lagedat maad, pole liiga palju linnas sees millegi tegemise võimalusi, linn pisike ja inglise keelseid silte vähe.
2. Rollerit raske rentida linnast, hinnad keskmiselt 200 000vnd/päev – enamikes kohtades üle Vietnami saab 100 000, max 150 000dongi per päev renditud. Turistid siia ei satu, seepärast puudub konkurents ja küsitakse, mida aga heaks arvatakse (ilma suurema  kauplemisruumita). Hotellid enamasti rentimisega ei tegele (uurisime) ja 1 koht küsis näiteks esmakordselt 1 000 000d=40€ deposiiti, pluss teeb lepingu kliendiga kellaajalise täpsusega (ameerika turistid rentisid sellisest kohast rolleri, informeerisid meidki sealsetest kummalistest tingimustest).
3. Hotellid väga lihtsad ja tagasihoidlikud, maksad rohkem, aga saad ikka “vähe”.

Mis aga Ca Mau linna meid tõmbas, on see, et ca 50km kaugusel asub siin kuulus U-forest ja U-Minh piirknd, kuhu hea rolleriga sõita (mida me lõpuks ei rentinudki). U-Minh forest on Vietnami suurim mangroovimets, mis suhteliselt piirneb Ca Mau linnaga ning mis Vietnami sõja ajal mürgitati räigete kemikaalidega korralikult. Pildid raagus ehk surnud mangroovimetsast on päris jubedad, neid võib internetist leida. Tänasel päeval mangroovimets taastub, aga aeglaselt. Suured vihmad on põhilise mürgi loodusest Mekong Delta jõkke ja sealt merre välja pesnud.

Mis meile meeldis Ca Mau linnas, oli see, et lapsed ja täiskasvanud suhtusid sinusse nagu superstaari! -Pidevalt uudishimulik või rõõmus/kilkav “hello” iga nurga peal. Kõik märkasid sind, kõik sinu liigutused olid kohalikule põnevad… Ja ka suures toidupoes, kus turistiga pisut rohkem harjunud oldi (seda järeldab sellest, kas sind vahitakse nagu “ime” või mitte, kas sind teenindatakse naeratuse, suurima tähelepanu ja üliviisaka peanoogutusega või nagu “next-next-next”), suhtusid müüjad sinusse austavalt nagu ei üheski turistiga täielikult harjunud piirkonna poes mõnes suurlinnas…

Olime võtnud majutuse 1 ööks Le Anh Hostelisse, 7€/öö.

Koha review oli bookides madal: ainult 6,6/10st. Aga hind oli odav ja see meid meelitas. Muidugi tänasest kogemusest selgus, et kui tõesti review internetis jääb alla 7,0, siis tasub ruum jätta bookimata. Õigupoolest oli see esimene kord, kui võtsime ruumi booking.com-ist review-ga alla 7,0/10st, nüüd saame aru, miks review vaatamine on oluline. Nimelt Le Anh hostel ja tema pigem räpane ruum, kus ööbisime, eritas väga vastikut niiskuse ja hallituse segust lõhna ja seda nii toas kui vannikas!

Õhtu jooksul põletasime toaõhu parandamiseks 2 kaneeliviirukit ja ikka ei aidanud. No kindlasti ei ole see elamus-kogemus, mida sa reisile otsima tuled, vaid ebameeldiv hädapärane öö! 🙂 Retseptsioonis ka keegi sõnakestki inglise keelt ei rääkinud, nohiseti omaette, ehk siis kokkuvõtteks- meie senine halvim majutus Vietnamis!

Õhtul tegime jalutuskäigu ja kohtusime selliste tegelastega:

10. jaanuar 17′, teisipäev- Lugu sellest, kuidas Jassu ostis Vietnamis arvuti
Vahetasime kohe hommikul hotelli. Teekond jalgsi teise hotelli:

Võtsime toa Dong Anh nimelisse hotelli Ca Mau kesklinnas, mis oli tõesti Hotell suure tähega. Oli küll aknata tuba, ehk odavaim ruum (350 000d/öö=14€), aga toas oli vähemalt kõik mugav. Voodi ok pehmusega, külmkapp, teekann, kuum dušš, tualett-tarbed, suured vannirätikud, hea õhukonditsioneer.

Suurimaks miinuseks osutus aga retseptsioon, kus keegi samuti inglise keelt ei osanud, ometi Lonely Planet seda Dong Anh hotelli soovitab. Kui küsisime Ca Mau-Rach Gia paadi väljumisaegu,  ei oldud just eriti abivalmid vastama ja ei suudetud isegi terve päevaga leida 1km kaugusel asunud sadama kontaktisikut, kellelt täpsustavat infot uurida. GoogleTranslate ei olnud kah abiks. Lõpuks käisime ise sadamas ära ja leidsime info homse paadiväljumise kohta. Loodetavasti õnnestus meil retseptsioonile vähemalt näidata, et inglise keel on oluline ja on aja küsimus, kui nende linnagi rohkem valgeid “teenindust” vajavaid turiste tuleb.

Linnas jalutades jõudsime kõrvaltänavale, kus meid ootas rõõmus kari lapsi, kes meid ka pikalt jalutuskäigul saatsid. I really love Vietnam ! <3

Saime odavalt (10000d) imemaitsvat mandarini värskepressi jooki, mujal Vietnamis tihti küsitakse rohkem.

Ja üllatusega nentisin suurkaubanduskeskust külastades, et naistepesu ei saagi proovida. Riidekabiinid küll on, aga “mingite” teiste riiete proovimiseks, turvamees mind sinna sisse ei lasknud, pomises miskit vietnami keeles. Niiet pesu Vietnamis tuleb põrsas kotis osta, oleme siin veelgi selliseid kohti näinud, kus riideid selga proovida ei saa 🙂

Ca Mau-s viibimine sai meie jaoks õhtuks siiski mõtte!

Leegi tegi pilti, Jassu muljetab:
“Kui me Vietnamisse tulime, siis jätsime teadlikult koju oma nutitelefonid ja võtsime kaasa ühe vana Nokia telefoni hädajuhtmite puhul helistamiseks ning Ipad-i, et navigeerida, blogi kirjutada, pilte üles laadida ja vahel netist infot otsida jne. Ühe nutiseadmega on aga see jama, et kui üks meist kirjutab, siis teisel pole senikaua mitte muffigi teha, st muidugi saab hotellitoas telekat vaadata või niisama lakke sülitada, kuid mida aeg edasi, seda rohkem tundsime, et üks nutiseade võiks siiski veel olla.
Elupõlise Windowsi kasutajana olen juba 2 aastat siiski Apple seadmeid kasutanud ja oma valikuga väga rahul olnud, aga pean tunnistama, et on asju, mida Windowsis on palju mugavam teha (FTP teema, kodulehekülgede täiendamised, muutmised koodis, palju pilte korraga väiksemaks) ja seega, otsides nutiseadet, tuli idee osta üks pisike, kerge ja odav läpakas koos Windowsiga.

Kuna hetkel oleme Vietnamis, siis seadsin sammud poodi. Õnnetuseks asusime sel hetkel linnas nimega Ca Mau ehk linn, kus turiste väga ei kohta; linn, kus inglise keelt räägitakse isegi hotelides väga vähe; samas on inimesed õnnelikud, lehvitavad ja ütlevad rõõmsalt tere, kui valget eurooplast näevad.
Vietnamis on suuri elektroonikapoode üldisel väga vähe ja ega igat ühte sinna sisse ka ei lasta. Alati on ukse juures turvamees, kes on ühtlasi ka ukseavaja rollis. Või siis tuleb teeb mõni saalimüüja ukse lahti, kui potentsiaalne klient sisse astumas on.

Paljudes linnades on näha ühte suuremat või väiksemat www.thegioididong.com poekest. Sõltuvalt linna suurusest müüakse seal kas ainult mobiiltelefone ja tahvelarvuteid, ja/või/ka muud elektoonikaasju. Ca Mau linnas oli pood veidi suurem ehk müüdi ka sülearvuteid. Kuna ei tea Windowsi ja Vietnami omavahelisi suhteid, siis käisime päeval poest läbi uurimaks, kas ostes Windows 10-ga läpaka saab Windowsi vietnami keele asemel inglise keelseks seadistada? Küsisin selge ja kõlava häälega, kas keegi umbes 15st teenindajast (suur pood, palju teenindajaid) inglise keelt räägib. Mõni neist nagu arvas, et veidi oskab, aga kui hakkasin täpsemalt uurima, selgus, et ega nad ikka ei saa midagi aru. Lahkusime.

Hotelli jõudes tulin mõttele, et meil on ju Saigonist sõber Long, kellega saime tuttavaks teel Saigonist Can Tho-sse sõitvas bussis. Küsisin talt Facebooki kaudu, kas ma saan siit maalt läpaka osta nii, et saan ingliskeelse Windowsi seadistada. Selgus, et jah, saab küll. Juba päeval olin välja valinud sobiva läpaka,

https://www.thegioididong.com/laptop/lenovo-ideapad-100s lugenud selle kohta erinevaid ülevaateid ja leidnud, et selle raha eest on arvutit küll ja küll 🙂

Panime riidesse ja suundusime üle tänava asuvasse poodi.
Nagu juba mainitud, kõigepealt tehakse sulle poe uks lahti, astud sisse kui kuninga kass. Reeglina saadavad meid kui nn valge nahaga inimesi (tegelt oleme me näost pruunimad kui paljud kohalikud) tähelepanelikud ja ülimalt abivalmi näoga teenindajad (kohati suisa piinlik niisama uudistada).
Kuna ma teadsin, mida tahan, läksin sobiva läpaka juurde, näitasin rahvusvahelises keeles ehk näpuga Lenovo läpakale. Kohe läks ärev sagimine lahti :-). Klienditeendaja otsis pakendis läpaka välja, palus meid kleinditeenindus laua juurde istuma, tõi kaks klaasi vett meile ning palus ühe meeskollegi veel omale appi.

Läpakas võeti karbist välja ja pandi käima. Nagu enamus uutel läpakatel, oli ka Lenovol eelseadistatud Windows paigaldatud. Valisin keeleks English, klaviatuuriks Estonian ja peale wifi-sse ühendamist küsis müüja mult nime, telefoni numbrit ja hakkas Windowsi aktiveerima. Aktiveerimise käigus küsiti mult palju erinevaid asju, aga kuna meil ühist arusaadavat keeleruumi ei olnud, siis kasutasid Vietnamlased mingit nutitelefoni äppi ehk nemad rääkisid omas keeles telefoni ja äpp tõlkis selle inglisekeelseks tekstiks. Mina omakoda kirjutasin vastused oma ipadi, kasutades google translaatorit mis tõlkis inglise keelse teksti vietnami keelde. Eks mõlemad rakendused tegid tõlkevigu, aga aru me üksteisest saime 🙂

Põhiprobleemiks aktiviseerimisel oli see, et nende süsteem tunnistas ainult Vietnami telefoninumbrit, aga mul polnud seda kusagilt võtta. Teiseks üritati Vietnami garantii ümber muuta rahvusvaheliseks (valikus oli siis mulle enam-vähem sobiv Suurbritannia) garantiiks. Igatahes oli see pikk protsess ja nagu ma aru sain, siis midagi läks seal ikkagi valesti. Müüjad olid ilmselgelt garantii toimimise osas palju murelikumad kui mina, aga rahustasin nad maha öeldes (st tõlkides), et mul on kodus korralik läpakas olemas ja et see praegu ostetav on nii odav läpakas ( ca 160euri), et reeglina ei tohiks garantiid väga vajagi minna. Pealegi tootja üsna korralik ja hea mudel.

Vietnamlased vaatasid minupoolset tõlget ja muigasid ka rõõmsalt. Ühesõnaga mulle näidati, kuidas läpakas töötab, mis lisaks kaasa tuleb (pmst ainult laadimisjuhe ja mõned paberid)

ja juba paluti meid n-ö makse vormistamise laua taha istuma. Kuna olime tekitanud üsna suure elevuse, siis oli meie ostuprotseduuri tulnud vaatama isegi muidu poe tagaruumides isuvad tähtsamad pintsaklipslased 🙂 Maksmise hetkel (maksta sai kenasti Mastercardiga) tegeles meiega ca 5-6 inimest 🙂

Kuna meil koju pikk maa ja vahepeal vaja ju läpakat seljakotis hoida, uurisin, kas neil mingit kaitsekotti ka läpakale pakkuda oleks? Teenidaja läks taha ruumi ja väljus sealt Lenovo täpselt sellele mudelile mõeldud kaitsekotiga, mis mulle n-ö tasuta kauba peale anti 🙂
Kõik see ostuprotsess oli vaatamata keelebarjäärile nii äge, et tasus juba ainuüksi sellepärast siia, muidu üsna mõtetusse linna sõita – teenindus ja hoolivus ikka hoopis teisel tasemel kui meil Euroopas!
11. jaanuar 17′, kolmapäev- Kiirpaadiga Ca Mau-st Rach Gia-sse, edasi Phu Quoc 

Tahtsime näha, milline Vietnami Saaremaa välja näeb ehk siis võtsime suuna Phu Quoc saarele:).

Selleks marssisime juba kella 6 paiku hommikul seljakottidega sadamasse, lootuses mitte maha jääda 1x päevas väljuvast Ca Mau-Rach Gia paadist. Teel sadamasse ei suutnud me hämmingut varjata, kui nägime, kuidas see noormees pidi päevast päeva oma ööd veetma: magama teki ja kogu oma isikliku varandusega (tõenäoliselt kogu varandus?!) keset tänavakive,

keset inimeste astumist ja rollerite vuhinat. Meie möödumise hetkel näis noormees magavat kõige sügavamat, magusamat und!

Sadamas selgus,

et paat väljub alles kell 9 hommikul, pilet 3,5h kestvale ja üle 100km pikale paadisõidule maksis 110000d=4,3€.

Ootasime, leidsime turvatud wifi, aga pannes sisse kõige harilikuma parooli, milleks on Vietnami “tüüpparool” 12345678, saime sisse logitud 🙂

Teele asudes tegime esmalt tankimispeatuse, mõned üksikud pakipeatused. Olid ikka ilusad vaated võrreldes tuima bussisõiduga (mis on teine ja enimaksutatav alternatiiv Ca Mau ja teiste linnade vahet liikumisel)!

Meie ees sattus istuma üks suhteliselt kõhn vietnami noormees, kelle käsi meie üllatuseks kandis ilmselget märki Agent Orange taimemürgi geenikahjustusest Vietnami sõja ajast… Päris šokeeriv, kui sul on topeltpöial/sõrm!

Sõime Jassuga mõnusalt oma puuvilju, mina veel söötsin Jassut,

kui aina rohkem tundus meile, et sama poiss vaatab liiga tihti meid silmanurgast. . Vaadates tema kõhetut olekut tundus selline meie suunas liikuv pilk aina rohkem, et poiss on näljas ja Vietnamis on rohkem kui tõenäoline, et sul pole selle/või/teise toidu/toiduaine jaoks raha, võimalusi. Andsime talle kahel korral peaotäied pisikesi litšisid ( oh, vabandust, parandage mind, kui oskate, mis viljad need on – me ei tea nende nime tegelikult :)). Seda pilku, mis selle noormehe vaikivast ilmest avanes, on võimatu edasi kirjeldada. Ta silmis helkisid vaoshoitud pisarad, sest tundus, et sellist lahkust koges ta harva või oli sellest sügavalt üllatunud. Ta sõi vilju isuga, nagu poleks neid aasta aega saanud. Me oleks talle veel üht teist andnud, aga tundus, et mingil hetkel noormees hakkas häbenema, et me teda niimoodi söödame ja samas, et tal pole oskust kuidagi meiega suhelda ja tänada (tema suhtluskeeleks oli ainult vietnami keel), ning ta kolis ümber istuma paadijuhi juurde. Igatahes läks meie nii pisikese kaaluga heategu õigesse kohta, me ise tundsime seda, see teeb rõõmu!
Rach Gia linnas võtsime takso ja sõitsime kesklinna sadamasse, kust Phu Quoc saarele laevad väljuvad. Pääsesime laevale viimaste reisijatena kell 13.00 päeva viimasele väljumisele ja laev lahkus sadamast 13.01 seega läks kõik nagu õlitatult, ehkki esimese laeva hilinemise tõttu ja takso mitteleidmise tõttu oli vahepeal tunne, et Phu Quoc saarele me täna ei jõua 🙂