Mekong Delta ilu ja võlu

06. jaanuar 17′, reede- Kohtumine uue vietnami sõbraga ja uus linn – Can Tho

Mien Tay bussijaam Saigonis. Siit väljuvad kõik bussid Lõuna suunas, Mekong Delta piirkonna tähtsamatesse linnadesse. Saabusime liiga vara! Pidime pealt vaatama aktiivsete saiamüüjate ja nokamütsimüüjate äri – küll alles sel tädil pildil oli läbimüük kohalike vietnamlaste seas! Meie tunnise ooteaja kestel müüs ta kindlasti 3-4 ‘fake’ logodega nokamütsi, sest ta lausa asetas oma kauba ostja kotikesse/pähe nii, et too kogu kiidulaulu juures HAKKAS TAHTMA kiidetut.

Me ei saanud muhvigi vietnami keelest aru, olime ostnud bussipiletid, millel oli bussi Can Tho-sse väljumisaeg meile nii arusaamatult peale kirjutatud, et hakkasime kergema vastupanu teed minnes abi otsima kohalikelt. Üks kena ja sõbralik vietnami noormees oli meile bussipeatusesse saabudes ulatanud istumiseks (ooteaja täitmiseks) lasteaiatoolid – olime sellest hoolivusest meelitatud – ja otsustasime veidi hiljem samalt noormehelt pärida, et mis kell ja kas õige koht ikka… Ohhoo, endilegi üllatuseks hakkas poiss väga ladusat inglise keelt rääkima kohalike mõistes, üht parima aktsendiga, mida seni Vietnamis kuulnud olime. Siis vaikisime natuke… kuni noormees, kellele eurooplastega suhtlemine aina rohkem silmnähtavat huvi tekitas, ütles meile järjekordse ‘fake’ nokamütsimüüja tädi möödumisel: “Teate, ärge ostke neid asju, need kõik on masstoodang ja valelogod.” Sealt see jutt meil lahti läks, kui rääkisime, et oleme juba üle kuu aja Vietnamis rännanud, erinevaid kohti & inimesi kogenud, teame nüüd juba paljugit ja mis meil kõik veel plaanis-mõttes on…
…Ühel hetkel selgus, et noormees nimega Long läheb meiega sama sleeper bussi peale, mis tähendab, et saame lobiseda terve 4h pikkuse teekonna Vietnami ja Euroopa elust-olust :). Saime endale Long-i näol toreda uue sõbra – ta rääkis avatud meelega ja väga püüdlikult enda elust ja kogu vietnami rahva elust nii palju, kui me aga küsida jaksasime.

Kes on Long? Long on 26-aastane särasilmne noormees, kellel elus selged sihid ja kes iseloomult edasipüüdlik ja maailmavaatelt positiivse mõttelaadiga.

Ta vanemad sündisid Põhja-Vietnamis, kolisid seejärel Lõuna-Vietnamisse Binh Phuoc provintsi, kus tema ja ta õde sündisid. Ta kasvas üles vaeses peres, sellele vaatamata on temast saanud pangandussektori tubli töötaja, kes oma töö osakonnas on parim ja nobedaimate kätega ning lisaks räägib oma kolleegidega võrreldes parimat inglise keelt. Juba kooliajal armastas ta inglise keelt, samal ajal kui paljudele vietnamlastele koolis keelt õppida ei meeldi ( Long ütles, et ta teab paljusid, kes ka pärast 5a keeleõpinguid ei oska sõnagi inglise keelt…) Meie kohtumise päeval sõitis Long parajasti töölähetusele 3 päevaks ja oligi mures, et kuna buss mööda maanteed uimaselt veeres ja igasugu naljakaid peatusi ja manöövreid tegi (suur sleeper buss hakkas keset kiirteed näiteks tagasikäiguga tagurdama, sest oli 1km õigest teeotsast mööda sõitnud), et ta peab homme tänu tänasele tegemata tööle topelt koguse töötama. Palka saab ta Vietnami mõistes päris hästi. Umbes 500 USD-d kuus. (Võrdluseks politseinik saab keskmiselt 200USD-d kuus, aga teenib lisarahad korruptsiooniga). Long rääkis, et 100USD-d kulub tema palgast kuus üürile Saigonis, 100USD-d läheb toidule, 100 läheb transpordile, ülejäänud rahast üritab iga kuu kõrvale panna, aga on väga raske, sest muud kulud on ka. Long ei ole mingi erand, ta illustreerib keskmise (vietnami) linlase elustiili, kes püüab hommikust õhtuni raha eest rügada, saab küllalt vähe puhata, muretseb “homse päeva pärast” ja kes ei tea, kuna ta päriselt võib mõnusalt aja maha võtta ja puhata! Kui küsisime Longilt, millest ta unistab, kas ta reisida tahab ja kuhu, siis…. hakkas noormees mõtlikult kukalt sügama, ütles, et tööd on vaja nii palju teha, et unistada pole aega. Muigasime rõõmsalt, et küll on tore, et saame teda argipäeva rutiinist siis välja tõmmata, sest ilmselgelt pärast meiega kohtumist hakkab ta eelmainitud küsimusele rohkem mõtlema :). Long illustreerib tüüpilist vietnamlast, kes ei saa endale reisimist lubada, sest see on “kallis” ja kes elab orav-rattas eluviisiga.

Longil on ka juba 3 aastat kaunis pruut, kellega nad üksteist tunnevad lapsepõlvest, aga ülikooli ajal lähedasemaks said. Koos plaanitakse tulevikku. Naine, kes Saigoni ilusalongis töötab, tahab juba ammuilma abielluda, aga Long ei taha seda vastutust võtta. Ütles, et on vara. Vara veel pere peale mõelda. Küsimusele peale, kas nad tüdrukuga elavad koos, vastas Long naerusuiselt, et “ei-ei, see oleks halb mõte, siis meil oleks ammu lapsed taga” ehk siis noormehe elufilosoofia üks osa on “tark ei torma”.
Uudishimulikud nagu me oleme, saime Jassuga teada, et Vietnamis on lood niivõrd karmid, et kui sul on kaasasündinud puue, ravimatu haigus või sa lihtsalt ei suuda oma toidulauda katta, siis see pole kellegi probleem riigis, valitsus sind ei toeta. Ehk siis, kui sa ise enda ravikulusid kinni ei maksa või keegi sind ei sponsoreeri (mida reeglina ei juhtu!), siis suredki maha. Ja vaeses riigis nagu Vietnam öeldakse selle kohta: “Ikka juhtub!”. Siin on igapäevane pidev ellujäämisvõitlus. Samas, võib näha väga suurt lõhe rikaste ja vaeste ning muidugi keskpäraste puhul. Lausa uskumatu, kuidas suurlinnade keskustes torkab silma “valgenahaliste” vietnamlaste ja nende hellitatud pesamunade ülekaal( paksud lapsed, hästi riides, nutitelefonid käes jne), samal ajal kui äärelinnast maakolkani kohtad tõeliselt räämas majapidamisi koos räpastes riietes elanikega, kes pole kunagi Kaubamajja sattunud ja isegi ei näi teadvat eskalaatorite olemasolust..
Ma ei tea… Meile eurooplastele tundub see ausõna uskumatu, arusaamatu, et kuidas ühel valitsusel ei ole üldse raha. Kuidas?! Miks meditsiini süsteem ei toimi ja kas tõesti kõik ravikulud lähevad omast rahakotist? Meil tekkis mõte, et vietnamlased on juba seepärast kindlasti ses meeletus liikluskaoses (nii näib see Vietnamis eriti esmapilgul, hiljem hakkab tunduma isegi mingi “loogika”) nii tähelepanelikud ja nendega pea kunagi õnnetusi ei juhtu, et nad teavad, kui kalliks läheb raviasutuste külastamine…. Ja seda raha ON raske igapäevaelu kõrvalt leida. Kui sa pole eduka “businessi” omanik jne..

Märkamatult sai 5-tunnine bussisõit läbi ja vietnami keeles hõigati: kõik Can Tho-sse minejad maha! Jõudsime uue sõbraga vaevalt lehvitada (õnneks vahetasime eelnevalt kontakte), kui leidsime juba oma seljakotid keset tolmavat-kuumavat asfalti..

Juurde astus entusiastlik ja isiklikke kasusid silmaspidav abivalmis eraautojuht, kes esitles ennast “very cheap taksojuhina”, kes küsib “ainult 100 000d=4€” meile kahele Jassuga Can Tho linna saamiseks. Olime päris jahmunud, et mida värki, miks meilt raha küsitakse ja kus me ikkagi oleme?! Lõime siis kaardirakenduse lahti ja üllatuseks tabasime, et suur sleeper buss poetas meid maha juba 9 km enne Can Tho linna!!! Leidsime end sugugi mitte bussijaamast (kuhu sõidavad bussid muidu, sest see on reegel), tegemist oli hoopiski mingi rekkaparklaga. Tekkis koht, kus me nipsakalt “abivalmile taksojuhile” vastasime, et vot ei taha pakutavat teenust, sest halloo, me oleme maksnud bussipiletite eest täie raha eest (94 000dong/inimene) ja siis visatakse meid enne Mekong Delta piirkonna suurlinna maha vales kohas, tükk maad enne sihtlinna, 7km enne bussijaama, ja küsitakse lisaraha… Otsustasime, et vaatamata meeletult lämbele õhule hakkame jonnakalt hoopis jala astuma – küll me pimedas millalgi hotelli jõuame! Pealegi uus linn, “uued lõhnad”, järelikult kõik põnev.

Muide, me arvame, et tegelt see transportauto pidanuks meid tasuta kesklinna vedama, sest tal puudusid taksomärgised ja kogu ülejäänud Can Tho-sse suunduv bussirahvas pressis end sinna autole rahumeeli,

aga meid kui turiste püüti lollitada, et meilt lisaraha teenida. Vahel on lihtsalt nii, et buss, mis erinevatel ärilistel põhjustel pole õigeks lahkumise ajaks kas piisavalt rahvast või pakkidest pungil, siis organiseerivad bussijuhid ise erinevaid huvitavaid transpordidiile…

Teekond Can Tho linna ise oli ilus, palav, ajas meid higistama nagu loomi 🙂

Aga nägime uhket silda ületades loojuvat päikest, mis on pea alati üks ilus ja ere hetk.

Can Tho kesklinna leidsime eest väga rõõmsavärvilise, ilmselt valmistutakse siin suure hooga TETi tähistamist ette ehk Hiina Uusaasta saabumise pidustusi.

Kesklinna park oli paksult sportivaid, lõbutsevaid, vaba aega (alkoholita!) veetvaid noori, vanu ja ka lapsi täis. Tänavate nurgapealsetel müüdi soodsalt toitu, snäkki jne. Nurgatagustes pakuti tõenäoliselt soodsat massaaži ja kliente jagus ka õhtul.

Kui olime hotelli check-in ära teinud, võtsime kõigest 25000dongi=1€ eest suure sushirulli tänavalt. Kuna oli hirmus hea, võtsime kaks tükki veel ja nautisime teadmist, et see on odavaim sushi, mida kunagi söönud oleme ning igati maitsev.

Hai Dang Mekong Guesthouse nimelises hotellis vabandati ette ja taha, et pole hotellikoristajat koha peal ning neil ei ole meile anda meie broneeritud 8USD-d maksvat hotellituba, aga nad annavad meile 1 ööks 4-inimese toa kõigest 10 USD-ga. Meie aga oleme eestlased, kellele selline koti pähetõmbamine lihtsalt ei sobinud. Nõudsime, et tahame 8 USD-d maksta, sest pole ju ometi meie probleem, kas neil tuba valmis meile andmiseks ning kui oleksime kallimat tuba tahtnud, oleksime selle ka broneerinud. Tädi kohkus ära, aga leebus ruttu, saime meile sobivale kokkuleppele. Mingi aeg ta teatas, et ehkki olime homseks hotellituba samas kohas küsinud, siis tal “vist ei ole anda, et kõik ‘fully booked’ “. Niipea, kui aga ütlesime, et tahame rollerit ka rentida, jäi tädi silmnähtavalt turistide kasulikkuse üle kalkuleerima ning lubas ikka “teha kõik endast oleneva, et vaadata, kas homseks ruumi saab meile”. No ja linna pealt tagasi tulles, voila, teataski tädi juba meile, et saame samasse tuppa edasi jääda. Lõpuks kukkus välja nii, et tüütud ja pirtsud eestlased jäid samasse hotelli kolmeks päevaks, ja ei pidanud ka ruume vahetama, ehk said 3 ööd/8USD per öö muidu üle poole kallimas toas.

Me ei taha lugejat aga liigselt valgustada detailides, ütleme lihtsalt mõned iseloomustavad sõnad.

1) Voodi oli suht kivikõva, niiet Jassu hankis poolvalutava selja 3 ööga.
2) Kuna toas polnud prügikaste, siis noh, tekitasime demonstratiivse hunniku vannituppa. Loodame, et meie sõnum jõudis kohale: palun pange tuppa prügikastid kaa!

3) Kasutasime 1,5 rätikut 3 ööga (üks suur ja üks väike rätik hotelli poolt kahe peale; kui meid olnuks neli, siis ilmselt sama kogus nelja peale)
4) Vesi oli kogu aeg külm, sest boiler oli kusagil vist imepisike ja ainult varahommikul oli korraks soojem vesi ehk kui teistest kasutajatest ette jõudsid.
5) Ahjaa, vaaraosipelgad panid pidu toas! Noh, võis palja silmaga näha, kuidas nad päev päevalt aina rohkem pidu hakkasid panema 🙂
6) Kraanikausis riideid pestes või siis ainult käsi loputades ei voolanud vesi ära ka pärast 5 minuti möödumist. Et jah, olllallaa 🙂
7) Noh, ja see kõige toredam, teete vetsus plumps-ja-plumps, ning Seesamune ei lähegi alla, sest kõik oli enne tulekut juba umbes ja nüüd lihtsalt veel rohkem 🙂
07. jaanuar 17′, laupäev- Rolleripäev Can Tho-s
No ega kõik nii negatiivsetes värvides seal hotellis polnud:)! Hotell iseenesest oli üldilmelt ilus ja puhas. Ja 150 000dongi=6€ eest rentisime neilt seni kõige “püssima” rolleri. Ta oli uuem Yamaha, 135m3 mootoriga. Jassu testis kiirteel – 100km/h 🙂

Ehk siis tänase päeva pühendasime rolleriga ümbruse avastamisele. Janu kustutasime päeva kestel aga kookosmahlaga, see maksab Lõuna-Vietnamis keskmiselt 12000d=0,5€/tk 🙂

Saime maailmatu odavalt süüa ehk siis sellise prae leidsime ühest äärelinna kohvikust 16000d=0,6€/praad, kõrvale toodi mingi supileemeke ja tasuta vietnami jääteed.

Võtsime pärast kõhutäit suuna Bang Lang Bird Sanctuary-sse ehk linnukaitsealasse, mis oli umbes 50 km kaugusel Can Tho linnast. Nagu ikka sattusime sinna mitte otseteed, vaid mööda kõrvalteid ehk seiklusi.

Esimest korda saime näha, kuidas kasvab päriselt riis, õigemini, kuidas ta välja näeb valmis viljana.

Järgmisena jäi üle soovida, et näeks ometi, kuidas töödeldakse riisi selliseks, et temast valmisprodukt saaks…. Hetk hiljem juba me soov täituski, sest üht loendamatut Mekong Delta lisajõeharu ületades sattusime riisi töötlemistehasesse.

Nägime kokku kahte tehast, ühes kutsus vietnamlane meid lahkelt sisse vaatama, kuidas ta põletab ahjus, mis riisikuivatile lisakuumuse annab, ära riisi viljapeade mittesöödavaid osasid.

Vahtisime ja pildistasime huvitatult ca 2-3 minutit.

Nii kui lahkuma hakkasime, sirutas hammasteta mees käe kohe välja ja hakkas ilmselgelt rahast vietnami keeles vatrama. Meie …läksime lihtsalt ruttu minema, sest rahast polnud meil ennem juttu ning meie tahtsime lihtsalt tööprotsessi eemalt piiludes pisutki lähemalt näha ja kasutasime tema “siira kutse” peale võimalust :).

Sattusime ühte lahedasse külakesse linnukaitseala lähedal, kus lapsed meile suurima rõõmuga lehvitasid. Lapsed parasjagu olid Mekong Delta harujões ujumas ja ennast karastamas,

nii kui meid valgeid haruldasi turiste nähti, hakkas pihta üks igavesti äge šõu! Lapsed jooksid meie juurde sillale välgukiirusel ning üksteise järel hakati üle silla 5-6m alla jõevette hüppama. Me ainult naersime, see oli nii armas ja nad tegid seda niisuguse innuga, et Jassu ei suutnud õigel ajal fotokale õigeid seadeid valida 🙂 Sellest ka pisut udune pilt.

Kõigest 60 000dongi=2,3€ eest ostsime suure paksu kala imemaitsva lihaga, kaasa saime hunniku maitseürte ja vedelikke ning isegi riisipaberi, sest ilmselgelt teevad kohalikud sellest kalast kevadrulle :).

Hind ja maitse kahepeale kokku olid super 🙂 Sõime selle ära kuskil kännujuurel nosides, kalapea ja soolikad (mis üllatuseks olid KÕIK sisse jäetud koos rõveda sapiga) jätsime kännu kõrvale maha. Miks? Sest Vietnamis teame juba väga kndlalt, et siin leidub alati näljaseid koristajaid, kelle jaoks meie “rämps” tundub “abipakikesena” -ehk siis peame silmas hulkuvaid ja näljaseid külakoeri, kelle tänulikku pilku oleme juba korduvalt kogeda saanud ja mida on nii raske kirjeldada, edasi anda!

Linnukaitsealale sisenemiseks tuli lunastada pilet, 20 000dongi=0,8€/inimene.

Kaitseala on 1,3 ha suurune, kuid siin elab tuhandeid musti ja valgeid linde, kelle inglise keelsed nimed jäävad meile eesti keelde tõlkimatuks.

Kui mujal Vietnamis väga linde ei näegi aktiivselt tegutsemas, siis siin… on puulehed täiesti valged nende väljaheidetest.

Sain minagi taevase kingituse:

Meil see aasta jäi Jassuga Õnnevalamine aastavahetusel ära, nüüd saime lähitaevalt ikka oma Õnnemärgi kätte. Asusime lähemalt uurima – hea fantaasia korral võib siit mida iganes välja lugeda 🙂

See on see, mis eurooplasele pähe sittuvatest lindudest pärast saab 🙂

Siin veel mõned pildid päevast:

Õhtul käisime värve muutval sillal kookosmahla ja linna Öömarketilt ostetud sushisid söömas (10000d=0,3€/tk väiksem sushi rullil!!! Ehk veel odavam sushi leid kui eile ja samuti väga maitsev).

Sellel värvilisel sillal, kus sõime, käivad paljud vietnami paarikesed rolleriga sillal peatuma jäädes Can Tho linna vaatamas ja muidu romantitsemas.

Kokku sõitsime päevaga ca 180km maha. Igati mõnus ja kordaläinud päev, kus päike küttis täiega, higi lahmas vaatamata rollerdamisele ja sõites tekkinud tuulele! 32 kraadi on põhjamaalasele ikka liig mis liig.

08. jaanuar 17′, pühapäev-
Hommik algas õige vara! Äratus tirises juba enne kella 5 hommikul, et 5.30 olla valmis hotelli fuajees. Nimelt võtsime eile Can Tho populaarsema atraktsiooni – paadisõidu 2 piirkonna suurimale floating ehk vee peal toimuvale marketile. Hotelli poolt organiseeritud tripi eest maksime 300 000d/inimene (koos hommikusöögiga olnuks 350 000d/inimene), hinna sees lisaks 2 marketi külastamisele transport hotellist sadamasse taksoga ja puuviljasnäkk marketilt (ananass). Meil Jassuga vedas. Retseptsioonist lubati, et maksimum 4 inimest tuleb paadi kohta ning me saime Jassuga ainult kahekesi paadile, lisaks paadimees, niisiis tundsime end tõeliselt nagu privaatsel paadituuril!

Oli tore alustada hommikut päiksetõusu eelse ajaga.

Meie paat sõitis põriseva mootoriga päris kiiresti, möödudes pidevalt teistest omasugustest. Enamikel paatidel oli rahvast rohkem, vähemalt 3-4 turisti. Kiirpaatidel oli ka 10-20 turisti peal, nendega poleks üldse lõbus päev olnud…

Can Tho floating market on Mekong Delta suurim veepealne market, mis tõmbab parvekaupa turiste vaatama kohalike inimeste äri ja tegemisi. Market toimub iga päev. Siin olid ananasside, arbuuside ja kartulite ning muude köögiviljade laadungid põhiliselt. Siin hunnik pilte marketitest ja vahepealsest kaldaäärsest elust.

Külastasime riisinuudlite tootmise vabrikut.

Pigem oli see selline pisike külakogukond, kus valitud pead meisterdasid osavalt turisti silmade ees riisinuudleid. Siin oli tõesti võimalik näha, kuidas riisinuudlite tootmine käib, aga kindlasti oli see selline pisike koht, mida suure vabrikuga kõrvutada ei anna ja mis rohkem turisti etteasteks mõeldud, aga samas on selliseid minivabrikuid terve riigi peale väga palju!

Lõunat sõime turistihindadega restoranis, mis asus middle-of-nowhere.

Hinnad olid normaalse kohaga võrreldes 2-kordsed, portsud samal ajal pisemad, Euroopa mõistes aga normaalsed. Meie paadijuht tutvustas meile kõiki söögikoha aias olevaid puuvilju, ürte, taimelehti, mis süüa kõlbavad ja mis meile senini nii tundmatud näisid. Oli põnev!

Igatahes päeva lõpuks oli meil väga palju häid emotsioone. Jäime väga rahule, ilus oli! Õhtul leidsime oma hotelli lähistelt suure restorani, kus vaid 17000d=0,6€/ports eest taaskord kõhu täis sai ja toit oli nii hästi maitsestatud, et nimetame seda üheks parimaks seniseks Vietnami toiduelamuseks 🙂

Käisime õhtul sadamas jalutamas, saime toredaid pilte. Õhk oli soe, ilm ilus, turiste palju (liigagi, sest sadama piirkond kütkestab Can Tho-s turiste kõige rohkem).

09. jaanuar 17′, esmaspäev-
Can Tho linnakesest sai meile küll! Suundusime edasi Vietnami lõunatipu suunas Ca Mau nimelisse linna, kuhu turistid väga palju ei satu ja asja ei tee.