03.jaanuar 17′, teisipäev- Saabumine vapustavalt sooja Saigoni

Mmmm, kui tore oli lennata 1700 kilomeetrit Põhjast Lõunasse, kõigest 2 tunniga! Kõigest 2 päeva enne lennupileteid ostes oli selle pika distantsi hinnaks 30€ inimene JetStariga, hinnas 15kg pagasit. Pole paha, ehk siis siin Aasias saab ka viimasel hetkel lennupileteid väga mõistliku hinnaga 🙂

Ho Chi Minh City ehk meie vana tuttav Saigon (kuu aega tagasi olime siin viimati) võttis meid vastu suure palava õhuleitsakuga. Lennukist väljudes oli õhk päevasoojusest lämbe, tuul paitas pehmelt põski (õhtul ca 29 kraadi, päeval 32 kraadi). 2 tundi enne oli ka Hanois soe ilm, aga seal oli pilves ja jahedam (22kraadi). Kui inimesed Põhja- Vietnamis käisid hommikust õhtuni sulejopede ja pikkade varrukatega, siis siin Lõunas olime saabunud justkui Uude Riiki – kõigil lühikesed varrukad, jätkuvalt meeletu tsikli möll Saigoni liikluses (veidi informatiivset statistikat siiajuurde: Saigonis elab rohkem 1000km2-l 11 miljonit inimest, siin on 6 miljonit rollerit, terves Vietnamis on rollereid kokku 45miljonit!!!) , rohkelt tänavatoidu müügiputkasid nagu Hanoiski, aga no õhkkond ise – palju chillim :).

Lennujaamast võtsime bussi kesklinna, pilet maksis 20 000dongi=0,8€/in. Sealt kõndisime 2-3 km jalgsi oma eelmisest Saigonis viibimisest tuttavasse majutusse -City Home’i, kuhu jäime öömajale järgmiseks 3 ööks. (Esimene öö jagatud vannitoaga ruumis oli 12€, teised kaks ööd mugavas budget-doubleruumis olid 15€/öö)

04. jaanuar 17′, kolmapäev- Saigoniga tutvumas ja loomaaias

Päeva pühendasime kesklinna avastamisele. Hommikul sõime hotelli poolt pakutavat tasuta hommikusööki, milleks valisime supi menüüst. Seejärel suundusime linna peale. Külastasime teele jäänud pargiala, kus tehti ettevalmistusi alles mitme kuu pärast algavaks lillefestivaliks(?), niimoodi teavitasid reklaamid.

Aednikud istutasid seal lilli,

teatud grupeeringud jalutasid ja nautisid ilusat hooldatud pargiala, vietnamlannadest kaunitarid poseerisid fotograafidele, vietnami mehed treenisid end vabaõhu spordiväljakul,

osad kohalikud tegid lõunast tai chi-d.

See eelmainitud park asus Independence Palace ehk Iseseisvuspalee juures, mida meie lähemalt uudistamas ei käinud, kuna seal võis taaskord horde turiste näha ja meil ka liiga suurt huvi polnud asja vastu. Igatahes on selle hoone ajalugu seotud mitmete tähtsamate sündmustega seoses Vietnami sõja ja ka eelneva ajalooga ning tänapäevalgi võõrustatakse siin teatud päevadel ülitähtsaid inimesi.

Kui muidu väga Vietnamist sajanditetagust ajalugu hoonete näol ei leia, siis üks vanemaid ja kuulsamaid katedraale on Notre Dame Katedraal District 1 piirkonnas ehk kesklinnas.

See on prantslaste ehitatud 1800ndatel aastatel ja tänasel päeval käivad turistid seda pildistamas nagu mõnda suurt, põnevat ime. Meie jaoks oli see üsna alla keskmise kogemus. Ei noh, loomulikult ilus ja nii, aga kuidagi ei sobitu meie meelest Vietnami ühiskonda (kus enamasti budistlikud templid levinud) ja kui Euroopa kirikutes on meil Jassuga kirikuid külastades tekkinud Püha Tunne Mingisugune, siis siin ei olnud seda pea ollagi.

Ehk oleme lihtsalt liiga pirtsud ja ülearu nõudlikud ühe kiriku suhtes, aga jah, eks see ole meie subjektiivne arvamus sellest Saigoni kirikust.

Külastasime ka Notre Dame kiriku kõrval asuvat ajaloolist postkontorit.

Ka huvitav, aga seest oli see tänasel päeval täidetud loendamatute turistinänni müüjatega, kus meie kui kogenud turistid nägime igal esemel umbes kahe-kolmekordset hinda :). Niisiis, lahkusime sealt ruttu. Muidugi postmargi valik oli siin suur ja põnev ning kaarte oleks siit põnev Euroopasse teele panna 🙂

Postkontoris saab jätkuvalt teha kaugkõnesid vanamoodsal moel:

Seina peal võib näha vana maailmakaarti 🙂

Aeg-ajalt on näha, et politsei teeb ka ikkagi oma tööd selles liikluskaoses. Eesolev roller (pildil) võeti omaniku käest ära, eks politseinik istus rooli, omanik taha ning sõit ilmselt läheb jaoskonda. Põhjused ja tagamaad jäävad meile arusaamatuks. Kohalikud valgustasid meid, et tavapolitseiniku palk on alla 200 euro kuus ning see seletab selle, miks 90% politseist on korrumpeerunud. On tavaline, et liiklusrikkuja pääseb “kergema karistusega”, kui ta maksab kohapeal trahvi ära 🙂 Eurooplasi reeglina ei puudutata keelebarjääri tõttu, näiteks meil pole kordagi politseiga tegemist olnud, ehkki Jassu vahepeal on sõitnud kiiremini kui lubatud.

Päeva highlightsid saabusid meie jaoks alles Saigoni Botaanika- ja Loomaaias (sama kompleks) ja seal kõrval asunud mingis vähemkuulsas Vietnami Sõja teemalises muuseumis. Muuseumis me vaatasime vaid õueplatsilt leitavaid sõjajäänukeid.

Saigoni Zoo & Botaanikaaed on huvitav koht, mida külastada (pilet 50 000dongi=2€), kindlasti on olemas ka palju vägevamad loomaaiad kui see. Igatahes sai siin näha kaelkirjakuid,

jõehobusid,

ninasarvikuid,

karu,

kitselisi,

gnuulisi,

igasugu linnulisi,

krokodille,

igasuguseid teisi karvaseid-sulelisi

jne. Tiiger oli minu jaoks üks huvitavamaid ja meeldejäävamaid kokkupuuteid, sest ma pole enne tiigrit niimoodi liikumas-tegutsemas näinud ja kui meid poleks lahutanud klaas, oleks ta kindlasti mulle 1/0 teinud.

Tundus, et tiigrit häiris minu värviderikas kleit, sest vaatamata teistele külastajatele hüppas ta päris mitmel korral möirates klaasi najale püsti otse minu ees, meetri kaugusel. Ohtlikud loomad, kindlasti. Elevandid olid ka toredad, aga jäi silma, et neil on vähe elamise-olemise ruumi. Elevandid tammusid rahutult ja närviliselt oma boksides, kuni nende territooriumi (liivast ala) niisutati veega. Ja kui töötaja vooliku elevandi kastmiseks suunas, imesid elevandid oma londi täis ja pritsisid/kastsid ennast ise edasi. Kaelkirjakud jätsid meile ka kuningliku mulje – kui väärikalt nad sammusid! Me teadsime, et nad on suured, aga et nii suured!

Loomaaiad on alati olnud minu ja Jassu jaoks kahe otsaga asjad. Ühtpidi toredad loomade avastamise kohad, aga sageli on loomadel kohutavalt kitsas, nad on silmnähtavalt territooriumi väiksuse tõttu stressis ja rahutud. Teatud ohustatud liikidele on loomaaed muidugi ainus abi liigi jätkamiseks. Ahjaa, mis puudutab botaanikaaia osa selles loomaaias, siis see oli nii-öelda mage. Me ei leidnud silmapaistvate siltidega taimi, taimeliikide valik oli pisike (võrreldamatu tõelise Botaanikaaiaga), botaanikaaia tunnet ei tekkinud (pigem pargiala).

Käisime loomaaias ka nn 9D kino vaatamas, pilet 30000d=1,2€, milles pettusime täiega. Ütleme nii, et Samsung Gear ei kõlba veel kusalegi. Eeldasime, et pildikvaliteet on parem, aga oli ikka kohutavalt silmirikkuv. Arvasime, et näeme mingit ägedat 3-mõõtmelist loomaaeda, tegelikkuses Ameerika mäed (I movie) ja kiiking ehk peaaegu üle võlli käimine (II movie). Hoidsime Jassuga 90% ajast silmi kinni, sest tõesti polnud, mida vaadata, samas nähtav oli ka jube.

Loomaaias kohtusime ka ühe väga põneva noore 26-aastase India mehega, kes juba 2 aastat Saigonis elanud ja joogaõpetajana tegutsenud. Noormehega oli väga põnev tunnine vestlus tema elust, unistustest ja senistest tegemistest. Noormees oli väga kirka maailmavaatega, ehk siis ülimalt spirituaalne, samas elas oma igapäevast lihtsat praktilist elu. Tal on tuhandeid joogaõpilasi Saigonis ja ta on Saigonis pidama jäänud ehk tegutseb siin, sest siin on nii soe õhkkond, mõnus ilm ja ilmselt ka teenistuse üle kurta ei saa. See noormees on ametilt õppinud elektroonikainsener tegelikult, aga antud vallas tööle asudes sai aru, et see amet teda ei köida. Tema pere Indias ehitab tasapisi laekuvatest annetustest üles mingit põnevat tasuta templit, kus kõik hästi ökolt mõeldud-tehtud. Noormees plaanib tulevikus filmikooli minna, et pärast õpinguid ise intrigeerivaid dokfilme vändata, sest visioonid, millest ja kuidas on juba olemas, aga tehnika ja vajalikud teadmised veel puuduvad. Me Jassuga arvame, et selliseid huvitavaid, selge ja teistmoodi vaatega inimesi maailmas on väga vaja. Niimoodi me ei väärtusta ainult seda, mida silmadega näeme. Ja mõistad taas, et see ei anna sulle midagi, kui tahta aina uusi iPhone’e, aina uuemaid mudeleid, ehkki vana olemas ja töötab jne 🙂

05. jaanuar 16′, neljapäev- kuulsaid Cu Chi sõjatunneleid külastamas

Juba ammu tahtsime külastada kuulsaid Cu Chi nimelisi tunneleid Saigonist ca 40km kaugusel, millel Vietnami Sõjas oli väga suur tähtsus. Tegemist on rohkem kui 250 km pikkuse maa-aluse tunnelite kompleksiga, mis Vietnami sõjas 60ndatel aastatel omasid suurt tähtsust. Need tunnelid on rajatud nn Vietnami kommunistide ehk võitlejate poolt tasandikulisele maale

ja seda lihtlabaste vahenditega, ehk väikeste kühvlitega. Nendes tunnelites mahub läbi käimiseks vaevalt kummarduma, enamik kohtades roomama, paksem suurem eurooplane või ameeriklane siia ei mahugi.

Ehk siis tunnelite kompleks sai kuulsaks ka võitmatu kindlusena, kuna Vietnami sõja lõpuni ei suutnud ameeriklased vietnamlastest jagu neis tunnelites saada – vietnamlased olid pisikesed ja saledad suurte ameeriklaste kõrval ning kui neile olid tunnelid ideaalsed kiireks liikumiseks, siis ameeriklased olid seal kohmakad.

Lisaks varjatud tunnelite sissepääsudele, olid metsa all ka varjatud vaenlase varitsemise- ja tulistamise kohad.

Ameeriklased püüdsid vietnami kommuniste ja neid tunneleid igat moodi hävitada ning kontrolli alla saada, aga Cu Chi tunnelites see ei õnnestunudki.

Tänapäeval on mingid kindlad osad tehtud turistidele vaatamisväärsuseks ja näidisosadeks, et kuidas need kolmekihilised tunnelid välja nägid seest,

kuidas arstiabi anti

ja tähtsaid kohtumisi peeti, millised lõksud olid vietnamlastel ameeriklaste vastu…

Ma ei taha meenutadagi, kui paljud tuhanded saksa lambakoerad hukkusid Cu Chi tunnelite piirkonnas, eriti kui nad maa-alustesse tunnelitesse saadeti, aga vietnamlased olid väga osavad koeralõhnatajude eksitamisel. Nad hakkasid oma riideid ameeriklaste seebiga pesema, mis koera jaoks tähendas “ahhaa, see on sõber”. Cu Chi tunnelite piirkonda on mürgitatud kõige räigemate mürkidega (napalm, Agent Orange) ja pommitatud miljonite pommidega.

Inimesed, kes Vietnami poolel võitlesid, pidid elama nädalaid ja kuid maa all, kannatasid igasuguste hädade all ( klaustrofoobia, nälg, lisaks nägid pealt sõprade-sugulaste langemist ja kaotusi jt). See osa, mis turistidele on ette valmistatud vaatamiseks, on ikkagi pigem kaasajastatud osa, tunneleid on pisut valgustatud, laiendatud ( ei taha teadagi, mis kitsamas tunnelis olemine-elamine tähendab!). Roomasin ka päris mitmed tunnelid maa all läbi, Jassu vähem, ja oli hirmus küll! Ausalt öelda kõige hirmsam ja higistama ajavam mõte oligi, et siin tunnelis on nii kuradima kitsas: püsti tõusta ei saa, õhku on vähe, minna saad ainult otse enda ees või tagasi (aeg-ajalt ka kottpimedatesse kõrvaltunnelite käikudesse) ja siis veel ettekujutus sellest, kui peaks tunnelis magama, elama, sööma, sittuma, võitlema vaenlastega, põgenema, ilma päevavalguseta kottpimedas vegeteerima jne. Oh….

Me saime lõunaks huvitavat snäkki Cu Chi tunnelite tuuril. Meenutas maitselt vägagi kartulit. Kuna giid rääkis halvasti mõistetavat inglise keelt, siis ei oska nime panna, nimetame selle vietnami bataadiks.

Vanasti tehti granaadikestadest õlilambid. Ostsime meiegi ühe suveniiriks (80 000d=2,7€).

Jassu säras õhtuks nagu ladvaõun, sest täitis ühe oma Vietnami reisi unistuse. Nimelt saab Cu Chi tunnelite juures lasketiirudes lasta kõigi sõjas kasutatud käsirelvadega, k.a. automaatkuulipilduja M-60. Ühe padruni hind 40 000d ning miinimum pead ostma 5 padrunit, kuulipilduja puhul aga 10.

Seega Jassu lõbu maksis ainult 16€=400000d. Eestis ilmselt saab ainult lasketiiru teiste püssirohtu nuusutama selle raha eest.

Külastasime tegelikult juba tunnelitesse tulles turistilõksuna üht kohta, kus töötasid laudade taga ainult ja ainult Vietnami Sõja tagajärgede all kannatavad kohalikud…

Kellel neist olid lisavarbad, imelik käehoiak, veider kehahoiak, väljaarenemata kehaosad…. Päris õudne, mida sõjas kasutatud võimsad kemikaalid veel hilisemate põlvedega teevad….

Iseenesest kunst, mida need inimesed tegid, oli ilus ja huvitav, puhas käsitöö.

Aga hinnad olid kõik 3-4kordsed tavakohtadega võrreldes ning kuna iga pisut suurem maal maksis juba mitu Vietnami miljonit (isegi Cu Chi tunnelite turistipoes maksid need 3x vähem!), tekkis meil Jassuga see mõte, et ostaks ju küll, aga sa ei tea palju reaalselt need puudega inimesed seda raha endale saavad. Tõenäoliselt pood ja vahendajad saavad suurima kasumi, tööde autorid ise vaatamata turisti miljonite õhkuviskamisele “imevad pöialt”. Selles kohas tundus see nii.

06. jaanuar 17′, reede-

Ho Chi Minh City meeldib meile küll Jassuga rohkem kui Hanoi. Kuidagi sõbralikumad inimesed, sinust hoolitakse nagu rohkem, sind ei vaadata kuskilt ja kuidagi (raha) lüpsilehma pilguga.

Ma leidsin Saigonis isegi 2 lumivalget ja imeilusat pidulikku särki endale ainult 100 000-ga(4€). Muuseas tänavalt riideid ostes käib proovimine otse olemasolevate riiete peale 🙂

Ja toidupakkujaid on rohkem justkui tänavatel ja pakutav on värvilisem! Puuviljad on päiksest ja mahlasusest pakatavamad… Sellegipoolest otsustasime, et me ei tulnud vaid linna vaatama, seega suundusime edasi uude tundmatusse: Mekong Delta piirkonda. Täpsemalt Can Tho linnakesse Hanoist 3-4h sõidukaugusel. Can Tho kuumavast päiksest, odavatest sushidiilidest ja mõnusatest odavatest paaditrippidest juba järgmises blogis!