Aasia reisi kokkuvõte
Olles ära käinud erinevatel odavatel Aasia maadel (Vietnam, Malaisia, Indoneesia Sumatra saar), saame nentida, et raha pole kaugelt see, mis vaese inimese õnnelikuks teeb, sest kogesime tuntavalt rohkem andmis- ja saamisrõõmu justnimelt vaesemates, turistidest puutumata kohtades. Mida kallimaks läks sihtriik (Malaisia tervikuna või siis Taimaa suurim metropol Bangkok), seda rohkem lodevust ja mugavust me nägime, naeratavaid nägusid jäi järjest vähemaks.
Ehk mida rikkamaks saavad Aasia inimesed, seda rohkem kaotavad nad oma loomupära ja varsti on nad samasugused kui eurooplased ning naeratavad sama palju, kui meie, eestlased üksteisele tänaval. Varsti hakkavad rikkad aasialased samamoodi vaesemaid maid külastama, leidmaks õnnelikuks olemise tegelikke põhjusi 🙂
/Kirjutatud veebruaris 2017/
Sellised olid meie vahetud mõtted, kui tulime tagasi 3 kuu reisilt Aasiast Eestisse. Oleme blogi kokkuvõtte tegemisega kõvasti hilja peale jäänud, teeme seda 2 kuud hiljem pärast reisi lõppu, kuid parem nüüd kui veel hiljem! 🙂 Selles postituses ilmuvad vaheldumisi varasemalt valmis kirjutatud kokkuvõtvad mõtted (kaldkirjas) ning samuti juba reisijärgse ajaga “meis laagerduda jõudnud mõtted”. Iseenesest on hea, et pärast reisi jäi kokkuvõtte tegemisele suur vahe, niimoodi püüame sõnastada kõige olulisemad mõtted, mida reis Aasiasse meis tekitand on! PS teksti vahele on kasutatud pilte, mis on varasemalt juba blogipostitustes ilmunud.
Pärast Aasia reisi läksime Jassuga mõlemad nutitelefonidelt üle nuputelefonidele. Miks? Sest meile sai tänu Aasia valgustavale kogemusele selgeks, kuivõrd hõivatud ja kallutatud erinevatest infovoogudest on üks keskmine nutiseade kasutaja, kuivõrd kohutav on näha inimesi istumas ainult näoga nutiseadmes. No seda me ei tea, kas just on tarvis nutiseadme ebaloomulikkusest arusaamiseks ära käia kuskil tuhandete kilomeetrite kaugusel Euroopast, aga meile tuli “meie äratundmine” küll seda kaudu. Seni oli mul Samsung J5 telefon, Jassul iPhone 5, mis mõlemad tegid häid pilte. Minu Samsung J5 oli nii tubli, iseseisev ja jutukas, et hoidis oma plinn-plinniga mind kursis kõigest Facebookis toimuvast. Mul oli harjumus vaadata Postimehe ja Delfi uudiseid, ühes lõputuna näiva Facebooki lappamisega iga hommik, pärastlõuna ja õhtu. Aasiasse minnes jätsin nutika ettekavatsetult koju, kartes ühtaegu vargust ja lootes teisalt rohkemat ehedamalt kogeda nutiseadet koju jättes. Tagasi tulles aga olin oma nutitelefoni peale “allergiliseks” muutunud. Ma lihtsalt nägin ja kogesin, kuivõrd palju õnnelikumad ja vabamad olid need inimesed, kelleni eelkõige küll vaesuse tõttu polnud nutitelefonide, televiisoride ja arvitite omaette ahistav maailm jõudnud! Parim näide oli Sumatra saar, kus elavad miljonid inimesed. Linnades on must-be, et igaühel on nutitelefon või vähemalt on see väga märg unistus, sest “kõigil Vasjadel ja Petjadel ju juba on”.
(Vietnamis samal ajal oled sa “ülicool” (nagu kohalikud ütlesid), kui sul on nutitelefon, milledega teiste ees eputada, samal ajal reaalselt pole sul kodus süüa ja raha korterirendi eest maksta vms..) Maakolkas aga käib elu ikka vanaviisi. Kui Sumatra inimestel on midagi üksteisele öelda, kohtuvad nad kohvikus, ajavad rõõmsalt teetassi taga juttu, suhtlevad üksteisega nägu naerul nii vahetult!
Helistamiseks on üksikutel (sugugi mitte kõigil!) nuputelefonid, ning kuna sellises midagi muud peale sõnumi vaevalise toksimise ja helistamise teha ei saa, siis pole ekraan ka nende jaoks magnet, mis igapäeva tegevuse juures rohkelt aega ära võtaks. Loomulikult näed sellistes külakesteski vähem või rohkem ahvatlust, kus vist enamus oleks väga õnnelik nutiseadme üle, kui selleks vaid rahaline võimalus avaneks ( oleks ju teiste ees “tehtud mees”!), aga kuni seda ahvatlust pole nende ellu saabunud, tundub kõrvalt nende elu tegelikult palju “rikkam ja õnnelikum”. Sest mis juhtus Euroopa suunas tulles, reisides? Mulle jäi silma, et kui Sumatra pisikestest külakolgastest sõitsime kõigepealt suurlinna Medani (suuruselt kolmas linn Indoneesias), seejärel lendasime järgmisesse hiigellinna Bangkoki ja Bangkokist suundusime paari päeva jooksul Istanbuli lennujaama, siis inimesed olid kõigis eelmainitud linnades ja lennujaamades absoluutsed nutiseadete orjad. No kuulge… Üksteisega silmsidet välditakse, sest pilk on suunatud nii bussis, rongis kui aega parajaks kuskil tehes ainult oma telefoni. Kui ekraanile näed, siis tavaliselt on tegemist Facebooki “igava” uudistevoo lappamisega. Hea, et auto alla ei kõnnita! Nii mõnigi oleks äärepealt endale oma “hulluses” otsa komistanud.. Või nägin inimesi söömas restoranides, kõigil nutiseadmed ees, selle asemel, et üksteisega näost näkku suhelda. Või siis lennujaamas, ema andis oma 3-aastasele lapsele iPadi kätte, et see ennast lõbustaks multikate vaatamisega ja ainult häält ei teeks. Oh, kui mugav on endalt vastutus ära lükata nutiseadme liikuvale pildile! Jne, jne. See ei paistnud mitte kuidagi “preemia” olukorrana, see oli hoopis ilmselge harjumuslik, igapäevane olukord!
Vietnamis kodumajutuses hakkas aga üks 5-aastane poiss kõva häälega nutma, karjuma, vihastama, trampima oma vanemate ja terve maailma peale, kui talle tema lemmikut nutitelefoni kätte ei antud mängimiseks või kui ühel õhtul oli telefoni aku ootamatult tühjenenud! Ja mis tegid vanemad? Nad isegi ei püüdnud selgitada, et elu saab ka teisiti elada, vaid tühja akuga telefon pandi imeruttu, “ülikuulekalt” laadima, last lohutati ja rahustati nii kuis osati ja lõplikult saadi rahu majja ainult nutika kätteulatamisega. No halloo!? Selliseid laps-kuninga näiteid on Euroopaski palju. . Veel jäi mul ka silma, kuidas Aasias lennujaama WC-sse minnes tavapäraselt ei näinud naisi peeglite ees endale meiki tegemas, aga see-eest Bangkokis, eriti Istanbulis…. -Peegliesised olid meikivaid naisi niivõrd täis, et ma ei mahtunud WC-s käsigi pesema! Midagi see ju ometi näitab! Kas või sedagi minu meelest, et meie Euroopa naised ei julge hinnata oma loomulikku ilu ja väljanägemist, enda eest kiputakse nii mõnelgi juhul üle hoolitsema, lootuses olla ühiskonnas rohkem aktsepteeritud ja ehk siis ka meestele rohkem meeldida. Ehk et välisele pannakse suuremat rõhku kui seesmisele ilule. Ma ei tea, kui keegi soovib, võib vastu vaielda, aga sellised mõtted tekkisid minul.
Ma varem kartsin nutitelefonist loobumist ja nuputelefonile üleminekut. Esitasin endale küsimuse, et mida teised minust arvavad? Kaasaegne moodne ühiskond? Kas hakkavad minu üle naerma? Aga olles nüüd juba varsti teist kuud nuputelefoni andunud kasutaja, olen ma oma sammu üle väga uhke ja tunnen end ausalt öelda rikkamana, kui olin nutitelefoni ümmardamise ajastul. Mul on aega rohkem oma kallitele sõpradele, isiklikeks mõteteks (siinjuures olen Iseendaga palju paremaks sõbraks saanud. Jassu ütleb, et kes iseendaga sõber on, sellel pole kunagi igav ;)) , õues värskes õhus viibimiseks, raamatute lugemiseks jne. Jah, tõesti, olen rikkam, ning sama on ka Jassul. Ka Jassu naudib juba teist kuud nuputelefoni, sellega saab vaid helistada, kõnesid vastu võtta ja häda pärast paar sõnumit teele saata. Rohkem pole telefoniga midagi teha. Aga muudeks eluväärtusteks jääb hulgim rohkem aega :).
Mis jäi veel silma Aasias? Mida suurema linna poole, seda suuremad kaubamajad, hiiglaslikumad reklaamid ja ahvatlused inimestele.
Kõik reklaamides kisendab selle järele, et “pärisõnnest on sul veel puudu see ja see ja see asi… -Kui sa saad selle ka oma koju, vat siis oled alles õnnelik!” Ehk siis hiigelkaubamajade küllus produkteerib samal ajal inimeste õnnetust ja enese väärtusetuse tunde tekkimist.
Mismoodi? Noh, kui sa näed neid megasuuri valikuvõimalusi, mille kõige ostmise jaoks sul raha ei ole, aga reklaamid väidavad, et just see asjandus sul veel õnnest puudu ongi (sest reklaamil ju modell on ilmselgelt üliõnnelik!) , siis tunned sa end järjest rohkem tühisena. Kui imepisikestes külakolgastes kohtusid inimestega, kes tulevad sulle nägu naerul vastu, neil pole palju, aga neil on naeratus ja meeletu külalislahkus ja siiras uudishimu, siis suurkaubanduskeskustes kõnnivad sulle vastu eelkõige marmornäod. Emotsioonid nägudel on kivinenud, ei ühtki naeratust, need inimesed pole omamoodi viisil justkui enam “ärkvel”, neis on rohkem zombiet kui “ärkvelolekut”. Sellisest võrdlusest täpselt arusaamiseks on vaja muidugi kindlasti kahte võmalikult erinevat kogemust inimestega kohtumisest nagu meil Aasias tekkis.
Ahjaa, mis meil Jassuga täielikult “metsa” läks reisil, oli esimeses Aasia postituses antud lubadus. 🙂 Ehk siis me Jassuga lubasime lugejatele, et hakkame kirjutama ainult reisi “highlightse” ja proovime hästi palju lühemalt-kokkuvõtvamalt kirjutada blogisse. Meil oli ju meeles Uus-Meremaa kogemus, kui me 3 kuu jooksul liiga palju aega pühendasime blogimisele, tahtsime nüüd hulga kergemalt hakkama saada, aga noh, välja tuli nagu alati! Me kohe ei oska Jassuga lühidalt teha! Ikka peame rääkima sellest-teisest ja kolmandastki ning siis jõuamegi lõpuks välja selleni, et romaanid tulevad pikad! Ja eks kirjutame ju eelkõige iseendale – et tulevikus mäletaks oma memuaare ning aastate pärast ju on väga tore põhjalikult kirjutatut lugeda. Niisiis, vabandame nende ees, kes esimese Vietnami postituse lubadust mäletavad 🙂
Meie kulud
Nüüd see kõige huvitavam koht. 3 kuud Aasias reisimist, mis see meile Jassuga maksma läks? Võtsime meie kahe inimese kulud kokku tabelina ning tõime eraldi välja lennupiletite hinnad (Riia-Istanbul-Ho Chi Minh City-Bangkok-Istanbul-Riia; Hanoi – Ho Chi Minh City; Ho Chi Minh City – Kuala Lumpur; Penang – Medan; Medan – Bangkok), majutuse ja toidu kulud, lisaks suveniirikulud (mis iseenesest on juba vabatahtlik kulu). Meie reisi saanuks päris kindlalt teha nii odavamalt kui ka kallimalt, vastavalt kellegi ambitsioonidele ja rahakotile. Meie nimetame end aga säästureisijateks, kes ei jätnud kordagi elu nautimata, kuid hoidusime võimalusel lihtsalt suurematest turismilõksudest ja ajasime pidevalt “oma asja”, eelistades pigem avastada maakolkaid ja vähekäidud turistiradasid. 4500 euri kahe inimese peale 3 kuud ja kõik hinnas reisi puhul pole ju palju?! 🙂
Olete ikka vaadanud, kuidas 2 nädala pikkused troopilised paketireisid hakkavad peaaegu samast hinnaklassist ja seda vahel koguni ainult 1 inimesele :P. Olgem ausad, kahekesi (või ka üksi!!) matkates ja seigeldes, maad avastades ja marsruute ise paika pannes on võmalik hästi palju odavamalt läbi saada, rääkimata vahetumatest, ägedamatest-ootamatumatest-üllatavamatest kohtumistest jne.
Või nagu Fred Jüssi on öelnud: “Hingetäiuse poole ei ole võimalik rännata turismimarsruute pidi. Need on liiga porile tallatud.”
Veebruar 2017 lõpus kirjutas Jassu Vietnami kokkuvõtteks niimoodi:
“Vietnam on suur maa, aga jätkuvalt väga vaene. Nagu Aasias kombeks, kolivad suured tootmisettevõtted oma tootmise Vietnamisse, sest siin on väga odav tööjõud, madalad maksud ning sellest lähtuvalt langeb toodangu omahind.
Vietnamlaste jaoks on see aga kahe teraga mõõk – ühest küljest saavad inimesed tööd, aga teisest küljest võttes jääb kogu tootmisest ülejääv reostus Vietnamisse ning kes satub Vietnamisse esimest korda, see märkab seda reostust vahetult peale lennukist väljumist. Õhk, millesse astud, no sa näed seda! 😛
Meie nägime oma 50-päevase Vietnamis viibimise ajal sellist ilusat sinist taevast, mis meil suvisel ajal Euroopas näha saab, kokku ehk 5 korral, st taevas on pidevalt hallikas, kuigi vahel pole taevas ühtegi pilve.
Päike paistab, aga sinist taevast ei näe, sest taevasina lihtsalt ei paista läbi hallika õhu sinast. Ka sisse hingates ei tundu õhk värske, vaid lämbe, raske st hoopis teismoodi, kui Eestis 30 kraadi õhusoojaga oleks.
Õhus olevast mustusest saab väga hästi aru, kui sõita üks päev rolleriga ringi ja õhtul, enne dušši alla minemist võtta niiske salvrätik ja sellega nägu puhastada. Pärast siis tuleb seda salvrätikut vaadata… See saab väga must! Riided, mis rolleriga sõites seljas on, saavad üleni tolmukihiga kaetud.
…Leegi punase GoreteTex jope pidin Eestis mitu korda pesumasina eriprogrammi ja vahendiga üle pesema, sest mustus oli lihtsalt nii tugevasti jope õmbuluste vahele ladestunud ega tahtnud eemalduda!
Vietnamlaste, aga ka muude aasialaste kurvastuseks saame väita, et ega nad ise just suuremat sorti puhtusearmastajad pole. Prahi mahaloopimise oskuse saavad nad juba emapiimaga kaasa ja seda oskust ei ravi hiljem ka soliidsem töökoht ega lipsustatud ülikond. Mees läheb poodi, ostab paki suitsu, teeb paki lahti, kile kukub maha – olgu selleks tänav või pood. Naine, ostes oma lapsele väikse kõrrejoogimahla, avab pealmise kilepakendi, kile kukub poe ette tänavale, mis siis, et poe ees oli ka pürgikast. Need on mõned näited, aga me nägime oi kui palju analoogseid olukordi, eelkõige Vietnamis. Söögikohtades on loomulik, et paberrätikud, millega nina nuusatakse või söömisel kasutatud kätt puhastatakse, kukuvad laua alla maha – mõnes populaarsemas lõunasöögikohas oli ikka päris ulmeline kogus neid laudade all. Kahjuks sõitsime ühest sellisest bussiga mööda ja ei jõudnud kaamerat pildistamiseks haarata.
Tänavad on räpased, st igalpool vedelvad pakendid, kilekotid ja muu pakendamiseks kasutatud sodi, keegi ei korista. Õnneks on linnades olemas mingigi ametlik koristusfirma, kes vähemalt suuremate peatänavate äärse “mahakukkunud” sodi ära koristab. Seega õhtul enne pimeduse saabumist on linn räpane, hommikul täitsa ok.
Õnneks käib tänava äärtes Vietnami põhiline kaubanduselu ja sellest tulenevalt hoiab iga väikeäri omanik oma pisikese putkaesise enam-vähem korras, mis aga ei tähenda, et 1 meeter eemal mingi sodihunnik ei vedeleks. Maal näiteks on teeääred pakendisodi täis, aga kõik kõnnivad mööda, keegi ei korista, kõigil on ükskõik. Olgu ära mainitud, et Vietnamis me ei näinud sellist tööriista nagu REHA, selle funktsiooni täidab seal mingi luuamoodi vahend. On siililegi selge, et luuaga ei ole võimalik tänavaäärseid pakendirämpse niisama lihtsalt kokku pühkida, aga päris rehaga kuluks mõnes kohas minut-paar rehitsemist ja kõik oleks kenasti puhas… Kui keegi suudaks vietnamlastele reha kasulikkust tõestada, siis oleks võimalik siia riiki müüa ilmselt sadu miljoneid rehasid!
Vietnamis puuduvad sellised suured poed, nagu meie seda teame, st neid on üksikuid. Osad neist pole muud, kui suur hoone, mis on täis samasuguseid pisikesi müügiputkasid nagu tänaval neid ridades on. Nägime suuremates linnades üksikuid suuremaid elektroonikapoode, aga kohalikke, kes sealt midagi osta jaksaks on protsendi mõttes vähe. 90% ulatuses käib kogu kohalik kaubandus ikkagi läbi nende pisikeste elumaja-ärihoonete kaudu, mis tänavaid ääristavad.
Mis on elumaja-ärihoone? Kui Vietnamisse jõuda, torkavad silma veidra kujuga majad tänavate ääres.
Tüüpmaja on piklik ja 2-korruseline. Suurlinnades ja tihedama asustusega kesklinnades ka rohkema korruste arvuga. Piklik tähendab seda, et maja laius tänava poolt vaadates on ehk 5-6 meetrit, aga pikkus 10-15 või rohkemgi meetrit. Algul me ei mõistnud, miks just selline kuju, aga hiljem kohalikku elukorraldust mõistes muutus selline maja kuju väga praktiliseks.
Esiteks mahub piklike maju tänava äärde arvuliselt tükkmaad rohkem, kui ruudukujulisi maju.
Teiseks kasutatakse majadele esimest tänavaäärset poolt n-ö pereäriks (väike poeke, söögikohake jne) ja tagumises pooles elatakse ise oma perega. Ametlikke töökohti on Vietnamis üldse väga vähe, st suur osa inimesi ei tööta ja tihti elatutaksegi just oma väiksest ärist saadavas rahast ning paljud kasvatavad ka toiduaineid (peavad põllulappi), kanu, parte, sigasid jne. Kesklinnas jalutades ei maksa ehmuda, kui näeb maja ees tänaval kanu siblimas, mis siis et vahel mulla asemel ainult asfaltil, see on normaalne.
Kohalike põhitoidus on riis või riisinuudlid.
Meie sõime 95% ulatuses samasugust lihtsat tänavasöögikoha toitu, nagu seda kohalikud söövad. Sõime sama räpastest kohtadest (kuigi kõik euroopa reisijuhid seda üheselt keelavad), kus kohalikud söövad ja ei saanud ühtegi kõhutõbe külge. Pole mõtet sõita nii kaugele maailma otsa selleks, et lasta kohalikel endile kaheldava väärtusega euroopa toitu valmistada – seda saame süüa ju kodus olles…
.. Sõime palju suppe, mille kõrvale sageli serveeriti maitseroheline, vitamiiniks sõime troopilisi puuvilju, millest absoluutsed lemmikud on dragonfruitid. Võrdluseks, et kui Eesti Prismadest , Rimidest ja suurematest kettidest on võimalik leida dragonfruiti
(ohhoo, mille päritolumaaks on Vietnam!) 14 euro eest kilo, siis Vietnamis kohapeal maksis see ainult 1-2 eurot kilo …transport on vist niiiiiiii kallis… Ja need, mida meie trehvasime Rimis müügiks nägemas, olid väga ära pehkinud ehk seisma jäänud kortsulised dragonfruitid…. Oojaa, Eesti poelettide vahel ringi jalutades tekib üldse kiiresti troopiline igatsus – milline võrreldamatu värskus oli Aasia turulettidel pakkuda!”
Kui me olime Jassuga Põhja-Vietnami mõne nädala (pisut rohkem kui kuu) jooksul küllastumiseni ära avastanud ning meil puudusid veel kogemused ülejäänud Aasiast, rääkimata märksa erinevama kliimaga Lõuna-Vietnamist, siis mäletan, et istusime parajasti Hanoi – Ho Chi Minh City lennukis, teel uutesse seiklustesse, kui kirjutasin “Leegi mõttenurgakesena” järgmised read. Tagantjärgi huvitavad mõtted :
“See Vietnami reis on meie jaoks üks esimene ja sügavam mõttereis Aasias. Mida ma sellega öelda tahan, on see, et kõigepealt – esimest korda oleme sattunud 3 kuuks Aasiasse ja üleüldse tulnud AASIASSE ning teiseks, tänu Vietnamile me oleme endi jaoks nii palju uut põnevat mõtteainet leidnud.
Esimene Lugu. Ma olen alles siin Aasias hakanud sügavamalt aru saama, miks me ei peaks toitu raiskama. Euroopas on see ikkagi mõjunud pigem sõnakõlksuna, et maailmas on rohkelt puudust ja vaesuse all kannatavaid peresid. Vietnamis aga… Põhja-Vietnami Ha Giangi provintsis ja Sapas, Vietnami kõrgmägede piirkonnas, kus enamik põllukultuure kasvavad kivide ja kehva mullapinnade vahel, nägime me Jassuga uskumatut vaesust.
Me nägime tõesti oma silmaga peresid, kus on alatoitumuses lapsed, emad, isad, nägime inimesi, kes tegid rasket füüsilist tööd igapäevase leiva teenimiseks kas oma kodupõllul või paljajalu/sandaalidega mägedes asfalti pannes/teisi teetöid tehes. Nägime räbaldunud riideid inimeste seljas, lapsi, kellel olid näod tahmased ja kes vaevalt kõndima õppinuna räpastes riietes pöialt imesid ja samas õnnelikult meile, rõõmsatele, valgetele, eluga rahulolevatele turistidele lehvitasid.
Oli inimesi, kes vaatamata puruvaesusele rõõmsalt meile lehvitasid, meiega kontakti otsisid silmsideme kaudu, ja oli neid, kes olid nii rõhutud ja lootusetu olekuga igapäevasest tööst, et nad vaatasid meid õnnetul, tõsisel pilgul, emotsioonitult… Ma ei taha mõeldagi, mida nende viimaste jaoks igapäevaelu tähendab. Kas tõesti ei saa nad terve elu jooksul kodukandist kas või 200 km kaugusele reisida, sest pole piisavalt raha ja võimalusi? Kuna me nägime osades nägudes sellist allaheitlikkust, siis kas nad üldse oskavadki unistada, et elul on midagi paremat ja enamat pakkuda kui see, millega nad seni oma igapäevast leiba on teeninud? Milleks nende jaoks üldse elu on loodud, kui see paistab (nende silmist lugedes) vaid üks lõpmatu lootusetuse ämber?
Teine Lugu, mis johtub esimesest. See, et mul on kõike külluses, kõike, mida ma igapäevaseks ellujäämiseks vajan, ei tähenda, et kõigil seda on. Leidsin end korduvalt mõtisklemast selle üle, kuidas tulla aina enam senistest raamidest välja, näha maailma selgemalt ja laiemalt. Tunnen, et minu võimuses pole liiga palju maailma heaks ära teha, ma ei saa kellegi teise elu paremaks elada või tervet maailma korraga aidata. Aga pisikesi heategusid saan teha küll! Ja kui Eestis tundus heategude tegemine seni selline pigem ikkagi mittevajalik asi (oh, meil kõigil on ju nii palju enda eludega tegemist ka ju, teate küll), siis siin oleme Jassuga leidnud vähemalt 2 tagasihoidlikku võimalust midagi head ära teha. Näiteks pea igas hotellis-hostelis, kus peatume, pakutakse ka ühekordseid šampoone, seepe, hambaharju pastaga, kamme. Alguses me neid koguda ei viitsinud, neid tekib hotellide vahetudes liiga palju. Kuid hetkedel, mil nägime armetut vaesust ääremaa külades, kus inimestel tõepoolest pole asja isegi poodi, nad hõõruvad oma varvastelt mustust maha kiviga (Sapas Tavani küla) ja riideid loputavad isegi et lihtsalt palja veega, siis saime aru, et tasub need “meie jaoks mõtetud” vidinad kokku koguda, ning mõnel ääremaa “tripil” anda kõige armetumasse peresse, kus me tunneme, et asjad lähevad õigesse kohta. See on imepisike heategu ja ainult ühele pisikesele perele/kogukonnale, aga Vietnamis suudad sellega pisikesegi künka paigast liigutada :). Ühe korra me juba leidsime ühe väga vaese pere, kelle siiralt tänulikke pilke “tasuta eurooplaste kingituse” eest on lihtsalt võimatu edasi anda, aga sisse jääb endale hea tunne tunnistamaks heateo tähtsust.
Kolmas Lugu, mis johtub eelnevast kahest Loost. Olin mõned aastad tagasi Tartu Koduta Loomade Varjupaiga aktiivne vabatahtlik, ma väga armastasin koertega tegelemist ja jalutamist, tegelesin ka kutsikate ja kassidega. Eriti jäi mul tollest ajast meelde üks “sõbralik” sabaliputav kena hundikoer, kes olles värskelt Varjupaika sattunud, tõmbas kohe minu tähelepanu. Mulle meeldivad kikkis kõrvadega hundikoerad, eriti aga saksa lambakoerad, ning kuna ma toona püüdsin iga uue koeraga kiire ja usaldava kontakti luua (see 95% ka alati õnnestus), siis tahtsin ka selle uue “nunnuga” tutvust teha. Hetkel, mil mu käsi ketiraadiusesse sattus, lõi “armas sabaliputav koer” oma hambad kõige täiega minu randmesse. . . – tahtsin talle ainult pai teha! Olin sellest toona üllatunud ja kergelt šokis, niimoodi polnud keegi senistest varjupaika tulnud koertest minuga veel käitunud. Umbes poole tunni pärast olin end kogunud, tegeledes teiste koertega ning otsustasin teha uue katse lähenemaks “sõbralikule hundikoerale” – no kuidas arvata, et ta võib hammustada, kui ta liputab sulle sõbralikult ja “kontaktist huvitatult” saba? Hetkel, mil pidin pai tegema, sain teist korda hundikoeralt käest hammustada. Mäletan seda juhtumit siiani selgelt, sest see andis mulle mõtteainet: “Mis on tehtud selle koera kasvatamises valesti? Mida ta kardab sõbralike kavatsustega inimestelt, eriti lastelt (olin toona 14-15)? Miks see koer ei usalda inimesi ja millega tema inimvihkamine on tekitatud?” See koer hammustas teisigi töötajaid, kui ma õigesti mäletan, Eestis lõppes selline temapoolne ebausaldav käitumine kahjuks magama panekuga, sest sellised koerad on pehmelt öeldes perspektiivitud uut omanikku leidma, varjupaikades reeglina pole kellelgi aega väga haige koera psühholoogiat välja ravima hakata. Selles arutluses ma ei hakka eelnevatele küsimustele vastuseid otsima, vaid kirjeldan, miks selle looni taaskord jõudsin.
Nimelt siin Vietnamis on tänavad hulkuvaid koeri täis. Ja pea kõik nad (kirjeldan Põhja-Vietnami kogemuste põhjal! Hilisem märkus: Lõunas koeri nii palju ei näinud, kirjeldatav lõik jääbki iseloomustama eelkõige Põhja-Vietnami osasid) käituvad ühtemoodi: kardavad inimest! Nii, kui püüad kontakti luua või maha kükitad “suhte loomiseks”, ajavad saba jalge vahele ja pistavad jooksu. Hea on, kui mõnikümmend meetrit eemal peatuvad ja jäävad üle õla vaatama, mis tahtsid. Need koerad EI USALDA inimest.
Päris kiiresti sai selgeks ka, miks – nimelt tänavakohvikute ja kodude omanikud loobivad neid kividega või karjuvad nende peale tõrjuvalt. Koertest hoolivat vietnamlast me näinud polegi ( kui ta pole just kõrgklassi chihuahua omanik, keda oleme ka näinud). Sellel maal koer pole mitte levinud nimetusega “sõber”, vaid pigem siis kas “lihakeha”, “jälle üks suvaline loom” vms, sest näiteks Gruusias kogesin, et tänavatel hulkuvad koerad olid uudishimulikud, usaldavad ja sõbralikud.
Siin aga nad kardavad arglikult iga liigutust, millega püüad näidata neile oma poolehoidu või julgustada neid julgem-usaldavam olema. Eelkirjeldatud koertel on pea alati ka ribid palja silmaga paista, nad kannatavad kas kergemas või suuremas alatoitumuses, nad on meile silma jäänud sellega, et otsivad pidevalt toitu. Tavaliselt tänavatel midagi ei vedele, seepärast kohtasime kord ka koera, kes “meelelahutuseks” plastikpudelit näris. Kuna meie võimuses pole kellegi nende koerte elu päästa (ainult teadlikust koera söömisest saame hoiduda), siis jäävad meile Jassuga ainult heateod. Mini heateod! Meie alustasime oma uut aastat 2017 (kirjutamise hetkel oli jaanuar 2017 algus! ) sellega, et vanal aastal söödud kanast järelejäänud kondid korjasime kõik kokku kilekotti ning võtsime endiga kaasa, kui läksime õhtust sööma. Meil oli lootus näha mõnd kodutut koera, kellele pisike “annetus” teha… olime vaevalt toidud tellinud, kui jooksiski mööda uudishimulik tänavakoer, kes ilmselgelt oli “tühja kõhu näoga”. Ta nuusutas tänavakohvikust möödudes viimast soditükkigi. Kiiresti reageerides hüppasin tänavakohvikust välja, kontide kotike käes. Hetkel, mil koera tähelepanu püüdmiseks kükitasin, ajas koer saba sügavale jalgade vahele ja hakkas putku panema! Ta kartis mult peksa või kivirahet saada! 10 meetrit edasi ja ta vaatas üle õla. Proovisin ka kiirelt reageerida, viskasin tema suunas esimese konditüki… Hirmunult põgenes koer mitu sammu kaugemale, siis hakkas ninaga õhku tõmbama, saba ikka jalge vahel, näos mitte grammigi minu kavatsuste usaldamist…. Koer sai oma tüki aga kätte, haaras konditüki vaikivas tänus hammaste vahele ja sõi nagu viimane näljane. Ettevaatlikult valasin kotikese sisu liivasele (mis parata!) tänavale maha ja taganesin ruttu. Koer vaatas hirmunult saba sügaval jalge vahel mu tegevust pealt, valmis iga hetk kaugustesse põgenema… Taganenuna viskasin viimase konditüki mahakallatud hunniku suunas, rohkem söödaks polnudki vaja – koer lähenes näljase ja lootusrikka näoga hunnikule ise ja leidis kiiresti peopaiga üles. Ta jäi hunniku juurde 5 minutiks, lõpetades limpsas mokkasid ning käis mind mitmed korrad tänuliku, aga meeletult kartliku olekuga tänavakohvikus piilumas, jäädes siiski aupaklikult 2m kaugusele söögikoha varjualusest. Teate, see koer oli kaugel sellest, et lubaks mul endale pai teha või et me saaks kohe esimesel õhtul lähedase kontakti, aga tema pilgus oli olemas “kirjeldamatu tänu”… Mina aga tundsin tänu sellest, et aitasime Jassuga ühelegi koerale harilikust parema õhtusöögi leidmisele kaasa ning samal ajal – see kana, kelle liha me sõime, elas oma elu maksimaalselt täisringil – lihast söönuks saime meie, ülejääkidest aga koer.
PS. tahaks ära mainida, et jah, teame väga hästi, et koerale ei tohi anda kana teravaid kondiosasid, kuid sellel maal siin tunduvad mängureeglid teised – siinsed koerad saavad söönuks keskmiselt jumal teab millest ning tundub, et nende organism ilmselt seediks ka raudnaelu, kui need mingigi liha lõhnaga koos oleks 🙂. Nagu ka see, et keskmiselt leiavadki nad oma toidu prügi ja liiva/mullahunnikute/mustuse vahelt…
Nähes aga, kuidas pärast seda eelmainitud koera lugu veel meie söögikohast lühikese aja jooksul 3-4 toitu otsivate nägudega koera mööda läksid, tekkis minus kindel tunne: tahan võimalusel veel vähem toitu raisata! Mis siis, et minul tundub toitu küllalt ja saan lubada endale ka toidu ülejääke, aga kui paljud meist ei saa! See käib näiteks nii inimeste kui koerte kohta… ehk siis pärast seda Vietnami reisi olen ma veel rohkem hakanud endale tähtsaks pidama lubadust, et ma toitu ei raiska, võimalusel Eestis a la külmkapi jäätmed annan koeratoiduks ja korralikud riided ja muud tarbeesemed aitan toimetada teisele ringile võimalusel, sest oh jaa, pime on see, kes külluse kõrval puudust enda ümber ei näe :).
Neljas Mõtisklus. Me Jassuga oleme hindama hakanud seda, kui suurepärane ja puhas on õhk Eestis või Norras! Oh kui normaalne tundub õhu kvaliteet Euroopas koha peal olles! Aga tõsi on see, et kui oled korra Aasias ära käinud, näinud siinseid linnasid, inimeste puhtuse (mitte)armastamist, veekogude reostusi, hinganud sisse meeletut tolmukihti ja pesnud näolt õhtuti musti tolmurante maha, siis saad aru… saad aru, kui õnnelik ja tänulik pead olema sellega, mis sulle Euroopas on antud, sinu armsas Eestis. Õhul ja õhul on väga suur vahe :).
Viies Mõtisklus. Me elame Euroopas ikka sigahästi, sest meil on puhas loodus, seda rohelust on rohkelt ja prügi sorteerimine toimib. Muidugi on Euroopaski omad “aga”-d, aga kui me võrdleme tõesti Aasiaga, kus Vietnamis siin näiteks toimivat prügikogumissüsteemi ei ole leidnud-näinudki, ja prügivabad alad on ainult lennujaamades, riiklikes hoonetes, territooriumidel ja kindlates pargialades, siis on Eestiga ikka väga hästi. Me ei peaks virisema nende mõne prügihunniku üle, mis meile loodusesse veetakse… aga samas;) – peame seda tegema, sest muidu me polekski eestlased(nr 1) ja muidu annaks harimatutele prügipuistajatele julgustust lagastada juurde (nr2) ja midagi pole paremat kui korra-ning puhtusearmastus (nr3) :).
Kuues Mõtisklus. Siin Vietnamis on huvitav olnud mõtiskleda kvaliteedistandardite üle kas või erinevaid majutajaid külastades. Me Jassuga oleme ööbinud keskmiselt ikka väga soodsates majutustes (alla 15€ kahele öö, keskmiselt 10€/öö) ja oleme näinud väga erinevaid hotelli omanikke, nende abivalmiduse taset ja oleme tänu sellele saanud ka anda endamisi hinnangu, kuidas neil enda ellusuhtumisest lähtuvalt majutusäris läheb.
Kui siiamaani Eestis nagu polegi teadlikult mõtisklenud selle üle, et kuidas oma külalistele jätta meeldejäävat, vaimustavat või vastupidi hirmus nõmedat muljet, siis siin hakkavad meiesugused pisikesed filosoofid kohe nende teemade üle mõtlema :). Ehk siis, oleme siin mõnes igavlevas turistiootuses linnas näinud rohkelt hotelle (näiteks Ning Binh keset tavalist arginädalat), aga enamik hotelle on kas suletud või turistid sinna ööbima ei jõua, valivad teise koha. Meie olime viimati sellises hotellis (Thanh Dat hotell), kus omanik näitaks igal hetkel üles oma hoolivust ja abivalmidust kõige suhtes, mis puudutab külalise heaolu ning pisikese tervitusteega ja muidu sõbraliku atmosfääriga oli ta loonud äärmiselt sõbraliku õhkkonna, tänu millele tema hotell sadade review’de hulgas oli 10st punktist stabiilselt 9,… punkte teeninud. See hotell on hea näide teistele majutusasutustele sellest, kuidas võiks külalist võõrustada: paku talle rohkelt kasulikku informatsiooni, tekita seeläbi isiklikum ja vahetum kontakt kliendiga, jää talle meeltesse, näita talle oma suhtumisega, et hoolid ka temast, mitte ainult tema rahakotist :). Mõni teine majutusasutus aga, mida oleme kogenud….- toas on kopitushais, tolmune põrand, mittetöötavad lambid, retseptsioon ehk seal töötavad inimesed unustavad naeratada, küsimustele vastavad vaid sunniviisiliselt jne….No on ju suhtumisel ja suhtumisel vahe, eks! Me Jassuga ilmselt ei plaani kunagi päris oma majutusasutust avada, aga no siiski on see Aasia meie jaoks intrigeeriv mõtteaine sellest, mida külalisele pakkuda selleks, et ta võiks sinu juures end äärmiselt teretulnuna tunda, seda positiivse fiilingu mõttes ning kuidas jääda külalistele hästi meelde. Meie meelest Aasia on hea kool näitamaks, milline suhtumine sinu elus viib sind edasi ja kaugemale, milline aga taandarendab, milline suhtumine rikastab vaimselt ja ka materiaalselt, milline aga kahandab vara 😛 😉 “
Nüüd, kus oleme Jassuga nii põhjalikult käsitlenud Vietnami-teemat – mis ilmselgelt jättis ka ühed kõge kustumatumad muljed, sest mis meelel, see keelel! – on aeg kirjutada ka Malaisiast ja Sumatrast. Seda teeme põgusalt.
Malaisia
See maa meile nii väga ei meeldinud. Kõige kultuursem ja moodsam, tänapäeva Eurooopaga liiga palju sarnasusi. Hinnad olid keskmiselt krõbedamad toidul ja tarbeesemetel, majutustel. Malaislaste kiituseks peab ütlema, et söögi valik on neil küll väga mitmekesine – tänavalt on võimalik osta peaaegu kõikide tuntumate maailmaköökide roogasid. Kes otsib, see leiab ka sellelt maalt ohtralt “häid diile”. Kuala Lumpuris võisid ka kesklinnas kõrghoonete kaubanduskeskustes asunud restoranides väga odavalt, ca 2-3 euroga korraliku prae saada… Ja majutustki leidis ilusti 10 euro ringis. Kuid kõik oli nii urbaniseeritud, suured laiad asfaltid, hooldatud teed, korralikud majad, rohkelt autosid, vähe rollereid, inimesed olid läänemeelsema olekuga…
Budismi asemel oli levinud islamiusk, mis eeldas, et enamik naisi kandsid rätte. Võrreldes Vietnamiga on naised paksud ja see on pigem reegel kui erand. Kokkuvõttes – meie jaoks Jassuga oli selline koht (maa) igav! Kindlasti on siin maal ka palju põnevaid asju, eriti kui minna Borneo saarele jne.
Kui lähed Aasiasse, tasub sinna meie arvates kultuurišokki otsima minna, kuna see annab inspiratsiooni ja rohkelt mõtteainet oma elu ja üldise ühiskonnakorralduse üle mõelda. Kui lähed Malaisiasse, on kõik aga väga turvaline, probleeme tekib vähe ja kui tekib, on need seotud euroopa standarditega (näiteks Kuala Lumpuris on tipptunnil suured liiklusummikud iga päev ja siis kirud, et miks neid autosid nii palju peab olema, kuidas niimoodi elada saab ja kas liiklus ei võiks organiseeritum olla, a la bussidele omad sõiduread, mida hetkel pole jne… Vietnamis aga sellistele küsimustele sel viisil lahendust ja vastust ei otsi. Seal vahid lummatud imestusega lihtsalt, et kuidas saab niimoodi tuhandete rolleritega igapäevaelu elada, samas teisiti nagu ei oskakski seda maad ette kujutada – rollerid sobivad imehästi nagu kirss tordil sellele maale, nendesse linnadesse. Autode massiline pealetulek tekitab pigem probleeme, sest tänavad on kitsad ja pole arvestatud suurtele autodele nende miljonite inimeste keskel).
Sumatra saar, Indoneesia
Super maa, kuhu läheks iga kell tagasi! Maa, mis on täis lopsakat rohelist loodust ja kauneid vulkaane, vaeseid, lihtsaid, samas nii rõõmsameelseid ja õnnelikke inimesi.
Eks see õnn ole üldse suhteline asi ning see on maa, kus need arutelud õnne olemuse üle endamisi tõenäoliselt ka tekivad.
Nimelt kõik inimesed pea eranditult, kui nad on turistiga vähe kokku puutunud või pole veel liiga suureks ärihaiks saanud, on siiralt rõõmsad ja õnnelikud sinuga kohtudes, nad naeratavad ja käituvad nii vabalt. Selles on midagi lummuslikku ja kaasakiskuvat, selles on midagi, mis hakkab sinus peituvat külma eestlast jõuga välja kiskuma! Sa tahad sellel maal ka saada õnnelikumaks ja rõõmsamaks, nii selgub, kui suhtled kohalikega, kes võivad ka pärast iga kolmandat väljaöeldud sõna rõõmsalt ja lapsikult naeru kõkutama hakata. Keskmised indoneeslaste laulud on sügavamalt hingestatud, rõõmsameelse noodiga ja kaasakiskuvad, nad puudutavad midagi sinu sees. Me lindistasime diktofonile näiteks, kuidas Rainforest Guesthouse teenindajad (4 noormeest) iga õhtu laulsid kitarri ja trummide põrina saatel külalistele laule. Ja mis siis, et nad olid marihuaana laksu all ning see mõnel kohal nende laulus viisipidamatuse hetkil välja tuleb.. – nende laulud olid sellele vaatamata kaasakiskuvad, päikselised, rõõmsameelsed, minu arvates omamoodi hingestatud, isegi lootusrikkad, see kõik lausa “voolas neil südamest välja”!
https://soundcloud.com/jassu-hertsmann/sumatra-song-1
https://soundcloud.com/jassu-hertsmann/sumatra-song-2
https://soundcloud.com/jassu-hertsmann/sumatra-song-3
Sumatras nagu Vietnamiski oli palju rollereid ja nende igapäevane tuututamine ja põrin on tingimata see, mida tundsin juba eos ette – hakkan Euroopas taga igatsema! See helirikkus oli omaette armas. Sumatra on saar, kus lähed nagu ajas tagasi, tänavad ja majad on öösiti pimedad ja valgustamata või siis kuumab nõrgemat sorti säästupirnide valguskuma. Öine pilt lennukiaknast Sumatra suurlinnale Medanile on täiesti võrreldamatu tuledesäras Barcelonaga pimeduses! Kui teil on võrdlust mõne suurlinnaga lennukiaknast, siis Medan pimedal ajal on selle kõrval nagu suur hõredate tuhmide niitidega ämblikuvõrk, pigem nagu külake, kuhu maandutakse… 🙂
Oojaa, ja Sumatral näeb koolilapsi, kes igast võimalikust asendist kõõluvad välja busside ustelt ja akendelt, enamasti aga asuvad busside katusel koolisõidul ja kojutulekul. Turvavöösid ei tunne keegi. Ja liinibussides suitsetatakse rõõmsalt sees, kaasreisijaid see ei häiri, õigemini seda peetakse normaalsuseks. Ja nutitelefonid on pigem vähelevinud, eriti kui arvestusest välja jätta suurlinnad. Elus on palju enam lihtsust!
Samal ajal jah, loodus on neil Sumatral kuninglik. Orangutanid, elevandid, muud igasugu ahvilised, samal ajal maavärinad ja aktiivsed vulkaanid, mis võivad ootamatult endast märku anda.
See on kontrastide maa. Rikkus ja vaesus elavad kõrvuti. Kuigi see vist on terves maailmas nii, sest lõppude lõpuks öeldakse, et suurimad rikkused maailmas on koondunud vaid 1% inimeste kätte, ülejäänud seega on lihttöölised ja muidu igapäeva elu eest rügajad.
Kes on juba rikkuse redelil edasi jõudnud ja suutnud end välja murda, vähemalt välisel vaatlusel (mida kinnitavad uhkeldavad riided, autod ja koguni kehahoiak jne), see enam vaesusest ei unista ega isegi proovi ennast vaeste inimeste mõttetasandile mõelda. Nii võivadki jõukama väljanägemisega inimesed nii Vietnami suurlinnades kui Sumatral (kui ilmselt kustahes mujalgi) kõndida vaestest ja räbaldunud inimestest mööda, kes nendega täpselt sama kodutänavat jagavad, ilma silmi pilgutamata ja pikemalt elude erisuse üle mõtisklemata. Elame selles mullis, milles elada tahame. Selles reaalsuses, mida enda jaoks loome ja tähtsaks peame!
….
Neid mõtteid, millega Aasia reisi kokku võtta, on tegelikult palju. Üks suurem osa sai kindlasti kirja. Aasia ei tekita lühiajalisi emotsioone, temas on mingi võlu, mis oma segasummasuvilas paneb sind kuid ja kindlasti aastaid hiljemgi elu üle sügavamalt mõtisklema. Kui keegi otsib endale järgmist sihtmaad, pole aga kindel, kas see on Euroopa või Aasia, siis meie nõuanne on maksta küll pisut kallimat hinda lennupiletite eest, kuid siiski leida see aeg ja ära käia pigem Aasias ja kui juba nii kaugele sõita, siis ärge palun piirduga Tai kuningriigiga… Kui teil on valikuvõimalus kõige turvalisemate ning teiste poolt juba “äraproovitud” maade vahel ja Uusi tundmatusi pakkuva Aasia riikide vahel, siis… Valige Aasia! Tulete tagasi rikkamate mõtetega. Mida suurema kultuurišoki suudate endale pakkuda, seda mitmekesisemaks suudate oma ülejäänud elu kujundada.