Leggi, Yasmin, Ariei Boliivia soolaväljadel

 22. – 24. 11. 17, kolmapäevast reedeni – Leggi, Yasmini ja Arieli teekond indiaanihõngulisele maale Boliiviasse läbi maailma suurimate soolatasandike. Peamiselt pildiblogi!

 

Saage tuttavaks vasakult paremale: Ariei, Leggi ja Yasmin (oma uute ristinimedega) pikutamas Uyuni soolaväljal Boliivias 🙂

 

/Leegi kirjutab/

Argentiina tehtud, Tšiili tehtud, järg on Boliivia käes! Boliivia suurimaid tõmbenumbreid on 3800m kõrgusel merepinnast asuv Uyuni soolajärv ( Salar de Uyuni ), mis on ligi 11 000 km2 suurusel maa-alal. Järve sügavus on kuni 120 m. Imelik on mõelda, et soolakihi paksus siinjuures on ainult 2-7 m, seega ülejäänud järve sügaviku täidab väga soolane vesi.

Aga iga seiklus algab algusest. Tšiilis, kõrbelinnas San Pedro de Atacamas müüakse kõiksugu tuure. Meie ostsime endale 3-päevase Uyuni soolajärve tripi, hinnaga 100 000 CLP/inimene ( ca 130 eur) algusega San Pedrost ja lõpetades Uyuni linnas Boliivias. Hinna sees on majutus 2 ööd, transport, söögid, joogid. Kolmapäeva hommikul kell 8 korjati meid San Pedro hostelist otse ukse eest peale.

Kõigepealt viidi soolajärvele suunduv seltskond (12 inimest) San Pedros hommikusööki sööma.

 

Kass leidis endale mugava koha, sest eks ikka võib ju midagi söödavat maha pudeneda ja siis on tal hea stardipositsioon selle omastamiseks 🙂

 

Hommikusöögiks avokaado saia nautimas. Avokaado on ka üks minu absoluutseid lemmikuid 🙂

 

 

Tšiili-Boliivia piirile viis tavaline buss (vasakul), pilt tehtud enne linnast lahkumist ja ilmestab koerte rohkust San Pedros 🙂

Piiripunktil jagati meie grupp 2 maasturisse. Edasi jätkus kogu seiklus Jeepidega, sest teed olid valdavalt kruusast ja kohati ka auklikud. Meie üllatuseks selgus, et tuurimüüja oli meile suure suuga valetanud: nimelt keda meile autojuhiks ei antud, oli inglise keelt kõnelev giid. Autojuhtideks olid hoopis 2 umbkeelset boliivlast, kes sõitmisega suurepäraselt hakkama said, kuid kes ei teadnud vastata ühelegi täpsustavale turisti küsimusele ja kes ainult hispaania keeles suhtlesid. Olime mõistagi pettunud, sest tuuri ostes oli inglise keelne giid meie eeltingimuseks.  Ei jäänud miskit üle, protestida polnud enam kellelegi (ehkki kavatseme kaebekirja reisifirmale kirjutada ja ehk isegi pisut raha tagasi nõuda), pidime leppima hispaaniakeelse tuuriga. Õnneks oli seltskonnas paar šveitslast, kes oskasid hispaania keelt ja tähtsamaid asju meile tõlkisid.

Ettevalmistused

 

See pilt on tehtud piiripunktis ja õigustab meie uusi blogi pealkirjas olevaid ristinimesid. Ehk siis tuurikorraldaja firma ei suutnud meie nimesid kohe sugugi õigesti passidest välja kirjutada…. Kas tõesti enam rohkem valesti saab nimesid mõista?

 

Piiripunkti formaalsused: nimed, passiandmed jne.

Esimene peatus maasturiga: Laguna Blanca. Juhiks tähelepanu Ulvi armsate piltidega telefonile – kõige kallimad on alati ka kõige lähemal!

 

 

Hea peegeldus:

 

Teine peatus: Laguna Verde. Roheline laguun! Taga vulkaanikoonus.

Maasturisse mahutatakse reeglina 6 inimest istuma. Kõigil oli piisavalt ruumi. Kogu Uyuni 3-päevane trip koosneb suuremalt jaolt sõitmisest ja tähtsamate vaatamisväärsuste stop-punktidest. Juht teeb pildistamispeatusi ka siis, kui paluda.

 

Desierto de Dali. Atacama kõrb on nii suur, et ulatub ka Boliiviasse. Olime keset kõrbe asuvaid kivimoodustisi juba näinud, aga no tegime ikka kohustusliku pildi ka:

 

 

Aguas Termales. Kõik tuuritajad pidasid siin kinni lõunasöögi söömiseks ja soolajärve imetlemiseks. Siin asuvad ka termaalalad. Kui tuurimüüja oleks öelnud enne, et ujumisriided kaasa, oleks saanud ka termaalbasseinides supelda. .

 

 

Kuna termaalbasseinidest käivad läbi kümned turistid päevas (kui mitte sajad), siis pole selles basseinis suplemisest ilmajäämine ka mingi kurb asi..

 

Lõunasööki sõime kenas restoranis.

 

Restoranist avanes kaunis vaade värvika soolajärve suunas.

 

 

Järgmine peatus nägi ette geisrite külastamist. Isegi Ulvi, kes maailmas palju näinud erinevaid termaalalasid, oli üllatunud, kui värvikas ja mulksuv võib olla ühele pisikesele alale surutud termaalala piirkond. Mulksuv muda, puna-oranžid ja hallid toonid, kõiksugu värvid läbisegi.

 

 

 

Kõrgust on sel mulksuval geisrite piirkonnal omajagu: 4760m merepinnast.

 

 

 

 

 

 

 

Selline nägi välja harilik maastikupilt esimesel päeval. Taga kumab tegelikult Laguna Colorado, Punane Järv, kus elavad paljud flamingod.

Punane järv lähemas vaates. Laguna Colorado.

 

Meid viidi sellise seenekujulise kivi juurde keset kõrbe:

 

 

Teed olid kohutavalt tolmused. Iga möödasõitev maastur ikka puistas seda liiva mahajäävale autole. Aknad tuli reeglina kinni hoida. Kuna kõrgus oli pidevalt 4+ km ja õhk meeletult kuiv lisaks tolmule, siis muutus meil juba pärast esimest päeva näonahk hästi kuivaks, rääkimata nina seesmisest kuivusest….

 

 

Taaskord flamingode järv – Laguna Colorado. Väga romantiline koht – flamingosid elas siin tuhandeid, tuhandeid.

 

 

Kõik täpid on flamingod:

 

 

Päev hakkas õhtusse jõudma. Selline roheline mätassaarestik jäi teele.

 

 

Mägede kohal oli lahedaid pilvi:

 

 

Toyota Land Cruiser on vaieldamatult kõige populaarsem Jeep safarikorraldajate seas. Masinad on vanad, iga päev sõidus, aga kestavad – kui aeg-ajalt poputada 🙂

 

Hetkel tuli sellel Land Cruiseril teeisu peale 😀

 

Esimesel päeval ööbisime Villa Mar nimelises külas. Hommikusöögiks olid pannkoogid:

 

 

Hommikul pesid meie autojuhid puhtaks oma maasturid – teekond võis niimoodi alata.

 

 

 

2 jalaga tool- toimib!

 

Hommikul tehtud pilt Villa Mar külast:

 

 

Ööbisime 4 km kõrgusel, hommikul ärgates oli aklimatiseerumisest meil kõigil kolmel kerge peavalu. Õues aga kattis lompe niisugusel kõrgusel 1,5cm paks jääkiht:

 

 

Ikka veel Villa Mar:

 

 

 

Boliivias on sageli külasid läbides teedel tõkkepuud ees. Ka Villa Mar-ist väljudes pidi tee avama kohalik külaelanik, kaunis indiaanimemm. Reeglina tundus, et juhid maksavad mingi sümboolse summa külade läbimise eest.

 

 

Tegime peatuse mingi kivivälja juures. Meie jaoks polnud nähtu just vapustav, olime ennegi selliseid kive näinud, aga mõttepausiks oli selline koht ikka hea:) :

 

 

Järgmine peatus: Camelioni nimeline kivi. Tegime pilti, kuidas turistid tegid pilti.

 

Laguna Vinto äärest leidsime sellised huvitavad linnud nagu mägi-nösuhaned:

 

 

… Ja hunniku pabulaid. Need on laamade tehtud. Igavesti viisakad on teised, tegid oma junnid kindlatesse kohtadesse mätaste vahele nagu teaks vetsumajade tähendust.

 

Vicuñad järve peal karjaga:

 

 

Sisuliselt on kõik turistidele ette nähtud peatuspaigad Uyuni tripil samad, mis tähendab, et paljude teiste turistidega samaaegselt vaatamisväärsuste jagamine on kohustuslik:

 

 

Laamade kari:

 

 

Laamad teed ületamas:

 

 

Järgmised paar pilti on tehtud hästi ilusas kohas, kus elavad puumad ja veekogul pardilised, kus asuvad paljud kaljud, milledel turnivad rebase saba ja hiigelpikkade vurrudega jänesed. Taamal rohelisel haljendaval alal on ka eeslid ja laamad.

 

 

Taaskord, kõrgust 4+km…

 

 

Jassu sai ühe jäneselaadse tegelase pildile ka, ta oli parasjagu oma koopasuus aega parajaks tegemas 🙂

 

 

Jänes või hoopis hamster!? Pilt tehtud taaskord kombineerides fotokat ja binoklit.

 

 

See pidi olema nende jäneselaadsete tegelaste kaka. Nagu näete, meile lausa meeldib eksootilisi kakajunne pildistada 🙂

 

 

Boliivlased kasvatavad õige kuivades tingimustes ka kinoa-d ehk tšiili hanemaltsa. Viimasel päeval saime kinoa-d ka maitsta.

 

Keegi siin ei kasta neid, aga mingi ime läbi kasvab see siin ise…

 

Kinoa lähedalt vaadates

 

Seda kaljut kutsutakse anakonda kaljuks. All on mitusada meetrit sügav kuristik.

 

 

 

Meie Jassuga 🙂

Teise päeva lõunasöögi paus toimus mingis külakeses, kust leidsime ka söögiajani aega parajaks tehes spordihalli. Algul arvasime, et koolimaja, aga siis astusime sisse:

 

Selgus, et selles hoones oli korralik spordihall, kus lapsed mängisid võrkpalli.

 

 

Leidsime ka ägedad pisikesed indiaanlased:

 

 

 

Võrkpall:

 

 

Vaade selle küla peatänavale ja üks armas laps:

 

 

Koolibussi peatus:

 

Sellises kohas pole tõesti midagi muud noortel teha…

 

Ehkki meie Boliivias pole vihma saanud, siis tundub, et aeg-ajalt seda siinses palavuses ikka tuleb. Miks muidu vihmavee rennid?

 

 

Ainuke lõkketegemise materjal neil siin kõrbes:

 

 

Varsti on jõulud käes, eksole!? Meie igatahea juba tähistame jõule, no peaaegu, pole ju hullu kui õues +30 ja varsti peaks tulema Santa Claus? Selline lõunasöögi koht, lauda jagame oma tšiili päritolu safari kaaslastega:

 

 

Tundus, et selle mäe peale on ehitatud ammustest aegadest kiviaiad, kaugelt näeb välja mustriline ja äge. Kunagi üritati siinsetel nõlvadel kinoa-d kasvatada. Mingi aeg saadi aru, et siledamal maal on seda lihtsam teha.

 

 

Kõrbes vesi! Ja tänulik, janune jooja:

 

 

Hästi korra peatusime, aga tundus, et siin kalju all elab karjus…

 

 

Aednik kõrbes:

 

 

Turistidele tehti õllebaari peatus. Selle pisikese külabaari menüüs olid erinevad Boliivia õlled. Ostsime meiegi 3 erinevat õlut maitseks:

 

 

 

Meemaitseline, kokamaitseline ja kinoamaitseline… samas maitsenüanssidel nüüd küll olulist vahet ei olnud. Õlle nagu õlle ikka. Imelik on mõelda, et maailma kõige kuivemas kõrbes maksab 1 külm ja eksootiline õlu 3€ ehk 2x vähem kui suvel Tallinna Raekoja platsil…

 

 

Õllebaar

 

Jassu ja 3 õlut. Jassu y tres cervezas. 🙂

 

Kohalik Boliivia memm lapsega:

 

 

 

Taaskord jõudsime mingit küla läbides tõkkepuuga suletud punkti. Need eit ja taat tegid meile väravad lahti pärast juhiga pisikest läbirääkimist, mille käigus mõned rahatähed omanikku vahetasid:

 

 

 

Teiseks ööks olime Uyuni soolaväljadele juba nii lähedale jõudnud, et ööbisime järve kaldal soolahotellis!

 

Soolahotell nägi seest äge välja. Seinad ja põrand soolast kõik puha… pildil söökla.

 

Kaks blogijat asjatamas ja õhtusöögini aega parajaks tegemas 🙂 …ka söögilaud oli soolaplaadist.

 

Soolahotelli toad olid 2-kohalised. Seinad, põrand soolast.

 

 

Isegi laud oli soolast!

Õhtusöök laama lihaga (pildil ei paista välja):

 

Teise päeva õhtul pakuti ka Boliivia veini 🙂

 

 

Kolmandal hommikul ehk reedel ärkasime juba kell 4.30, et kell 5 startida ja päiksetõusuks keset kuulsa Uyuni soolajärve väljasid olla. Hiljem saime teada, et hommik on parim aeg soolaväljade külastamiseks sel lihtsal põhjusel, et keskpäeval on päike pimestavalt ere. Olgem aus, hommik oli külm, aga ilus pilt nõuab ju ohvreid 🙂 Seega ajasin pikad, soojad riided seljast ja tegin näo, nagu oleks mul igati mõnus olla 🙂

 

 

Vaade Uyuni soolajärve piiritusse lõputusse on hämmastav… Järv koosneb nagu 6-nurksetest soolaplaatidest. Mingi hetk muidugi hakkasime vaidlema, sest leidsime ka 5-nurkseid  ja 4-nurkseid soolaplaate 🙂

 

 

Hommikuvalguses grupipilt:

 

 

Järgmisena pärast päiksetõusu sõitsime Isla Incahuasi nimelisele saarele. Pildil on näha, et ta asub keset Uyuni soolaväljasid. Tegemist on hämmastava saarega, sest siin kasvavad kaktused….

 

 

Ja kaktused on palju suuremad kui inimesed!

 

 

… ja kaktused õitsevad 🙂

 

 

Nagu näha , ümbritsevad saart tõesti kauge silmapiirini välja ainult valged soola alad:

 

 

 

Minu selja taga asuvad koralli moodi moodustised. Aga me keegi pole päris kindlad, kas tegemist on siiski korallidega. Jassu pani mind pildile vaid korallikivimite mõõtkavaks 🙂 Ta arvas, et mingil ajahetkel oli saar pikalt vee all ja sestap ongi saar kaetud mineraalrikka korallikihiga, mida kaktused toitainetena kasutavad. Nüüd kõrgub saar ca 40m soolapinnast.

 

 

Kaktusel on sees väga laheda struktuuriga puidukiht. Pildil Victorinoxi taskunuga andmaks edasi kaktuse mõõtmeid.

 

 

 

“No ticket, no toilet!” teatab silt wc uksel ja uksevalvuriks oli selline boliivlane ( Jassu jahtis tükk aega, et toredat onu pildile saada). Ehk siis kaktusesaare mäetipu külastamiseks tuleb lunastada ca 4-eur maksev pilet.

 

 

Hommikusöök kaktusesaarel ja meie autojuht, kes toidud serveeris:

 

 

Kui ei teaks, et tegemist on soolakuga, arvaks, et tegu on kiilasjää ja talviste oludega. Päeval on aga temperatuurid väga kuumad ja päike võtab erakordselt hästi. Nii hästi, et meist, eestlastest, sai pärast Uyuni trippi punaninade kolmik :). Pildil sõidavad lapsed ratastega:

 

Kui president Kaljulaid arvas, et vene ajal oli lastel igav lapsepõlv, siis mida ta siinsete laste lapsepõlve mitmekesisuse kohta võiks arvata…

 

 

Koer ja eelpool nähtud lapsed koos vanematega teel maismaa poole. See perekond oli kuidagi ka seotud turistide teenindamisega.

 

 

Veepuudumisel sai võetud soolavanni 🙂 :

 

 

Perspektiiv:

 

 

Ja ikka seesama soolaväli, nüüd siis juba silmipimestava päiksega:

 

 

Ainuke, kes reisil süüa hästi saab, on Jassu:

 

Jassu y dos pajaritos 🙂

 

Hiiglane mind söömas

 

Tegelikult tehakse ägedaid pilte, mida ka Google otsingumootor on täis, Uyuni soolaväljal niimoodi :

Pilt sellest, kuidas poiss oma tüdruku ära sööb 🙂

 

Viva la Bolivia! 🙂

 

 

Pildil kõige esimene soolahotell siin soolakus. Kahjuks Eesti lipp puudub pildilt.

 

 

Pilt illustreerib, kuidas soolakihi all on tegelikult vesi peidus.

 

 

Lehvitame nüüd Boliivia soolaväljadele ehk järgmisena sõidame Uyuni linna.

 

 

Keda rohkem huvitab, siis see pilt räägib Uyuni soolaväljade tekkest:

 

 

Enne Uyun-i linna sattusime turule, kus müüdi ohtralt käsitööd. Palju käsitööst oli sarnane sellele, mida müüdi ka Tšiilis, San Pedro de Atacamas.

 

 

Indiaanimemm käsitööd ja turistinänni müütamas:

 

 

 

Uyuni linnas on suurim vaatamisväärsus rongide surnuaed, mille külastamine kuulub 3-päevase Uyuni tuuri sisse. Siin on esindatud vanad auruvedurid 19 . sajandi algusest.

 

 

 

 

 

3-päevane tuur lõpes lõunasöögiga Uyuni sööklas. Söögiks pakuti kinoad ( valge ), kartulit, laama liha ja salatit.

 

 

Emotsioonide setitamiseks võtsime Uyunis 2 ööks majutuse. Kohale jõudes leidsime, et tegemist on ilmselt päris uskliku maaga…

 

 

Meie unistus näha lõputuid Uyuni soolaväljasid on nüüd täitunud. Ära tegime, ära nägime, lahe oli!

 

Yasmin’i, Leggi ja Ariei seiklused selleks korraks said läbi, kohtumiseni uues postituses 🙂

 

Ulvil on Uyuni soolaväljadest kokku 3 eraldi postitust – pilti ja emotsiooni lihtsalt sai niiii palju! Ka meie mõtlesime 2 erinevale postitusele, aga otsustasime seekord siis teha rohkem visuaalse pildiblogi vähesema tekstiga, seega tuli meil üks postitus.

Kuna Ulvi on suurepärane faktikoguja ja -jagaja, siis soovitame kindlasti ka tema blogisid uurida:

http://ulllugu.blogspot.cl/2017/11/boliivia-varvilised-veed.html

http://ulllugu.blogspot.cl/2017/11/meil-on-kodu-keset-korbe.html

http://ulllugu.blogspot.cl/2017/11/soolast-oled-sina-voetud.html



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.