Normaalne puhkusenädal Langkawil
27.jaan – 04.veebruar 17′ Langkawi päikseline saar ehk Malaisia Hiiumaa.
Malaislastel on kaks suuremat kuulsat saart. Väiksem neist on Penang, suurem on Langkawi
ning mõlemad saared on väga populaarsed nii kohalike kui ka turistide seas. Meie eelistasime Langkawi saart, sest Leegi vend Allanile see väga meeldis ja see kõlas paljulubavalt.
Meie õnnetuseks saabusime siia Hiina Uusaasta eelviimasel päeval ehk vahetult enne aastavahetust ning me teadsime, et sel ajal on siin palju rahvast liikvel ning kõiki pileteid ja majutusi peaks eelnevalt ette broneerima või muidu lihtsalt ei jagu. Vähemalt budget hinnaklassis.
Praam sõitis Kuala Perlisest Langkawile pisut rohkem kui tund aega. Kõik suuremad praamid maabuvad Kuah linnas, mida loetakse saare pealinnaks. Kahjuks pole siin midagi peale ostlemise teha, (kui sedagi, sest kaubavalik on tegelikult väga piiratud),
aga kuna me pole selles valdkonnas kõige tugavamad, siis uurisime, kuidas saame siit ca 20 km kaugusele saare kõige populaarsemasse piirkonda Cenangi, kuhu jäävad enamus majutusasutused ja ilusad suured ülerahvastatud rannad jne.
Otseloomulikult on praamilt maha astudes sind vastu võtmas kõikvõimalikud “libataksojuhid” ning hinnad algasid 40-st ning lõppesid ca 60myr juures per “libatakso”. Otsides taksot (saarel puudub igasugune ühistransport) sattusime kokku ühe juba vana tuttavaga ehk Hispaaniast pärit EMO-s töötava kiirabiarstiga, nimeks eestipärane Raul, aga hispaanlased hääldavad seda pigem Raoul. Me sõisime paar päeva tagasi temaga koos ühes paadis Jerantut-ist Taman Negara Rahvusparki, aga tema, olles ära näinud lähipäevade ilmaprognoosi, suundus ennatlikult kohe järgmine päev edasi ehk vihma eest ära Penangi saarele. Enne Penangi jõudmist veetis ta ühe päeva ka Cameron Highlandsi-s. Kuna tal oli sama plaan, mis meil ja nii nagu meil, polnud ka temal Langkawil majutust, seega ühendasime oma jõud otsinguteks.
Meie otsisime normaalselt ametlikumat taksot (Malaisias polegi aru saanud, kas leidub päris usaldusväärset taksofirmat, mida julgelt soovitada või mitte) , lõpuks leidsime ühe normaalsema, kes oli nõus meid 30-eest üle 20 km kaugusele Cenangi ära viima.
Päris paljud saarel leiduvad majutusasutused ei ole taaskord üleval online broneerimissüsteemides nagu www.booking.com ja www.agoda.com jne. Lonely Planet soovitas odavamapoolsematest majutustest Gecko Guesthous-i Cenangis ja läksime seega kolmekesi uurima, kas neil on vaba ruumi. Meil vedas – saime viimase vaba ruumi (külalistemaja retseptsioon õnnitles meid, kuna oli Hiina Uusaasta saabumise eelõhtu, sest enamus majutusi Cenangis olid juba täielikult välja müüdud) ja kuna ruum oli suisa 3-le inimesele, siis veetsime kuuma ja lärmaka öö koos hispaanlasega. Kuum oli öö sellepärast, et ruumis, milles magasime, polnud konditsioneeri, oli ainult ventilaator. Saarel aga stabiilne 32 soojakraadi + päike on paras hullumaja, lisaks olid selle ruumi aknad pooleldi avatud ja ei mingeid sääsevõrke – moskiitosid ikka jagus ka meie ruumi. Kõigele lisaks oli selles majutusasutuse sisehoovis ka väike baar, milles serveeriti jooke kuni südaööni (käisin veel 23.30 küsimas, kas siin magada ka saab) ning meie avatud akendega magamisruum oli nn baarinurgast ca 5 meetri kaugusel, sama kaugel oli ka lärmakas seltskond, kes üksteist õllepudelitega rütmiliselt vastu lauda lüües jooma ärgitasid…
Käisime õhtul hispaanlasest sõbra Rauliga linnas õhtust söömas. Leidsime vaikse ja mõnusa nurga, magushapu kana ja magushapu kala riisiga maksid ainult pisut üle 1 euro per ports.
Raul läks õhtul linna peale kolama, tal oli homme viimane täispikk puhkusepäev tulemas ja ta tahtis ka tänasest õhtust maksimumi võtta, aga ka tema jõudis enne südaööd tagasi hotellituppa.
Kuigi meil puhus ventilaator öö otsa toas, oli õhk minu jaoks ikkagi sigapalav, rähklesin unetult ca 2-ni öösel ja alles vastu hommikut jäin ka mina lõpuks magama.
Hommikul läksime koos hispaanlasega rollereid rentima, aga kuna olime turistide põhitänaval, siis ka hinnad üsna kallid. Oleksime juba peaaegu ühes kohast rollerid ära võtnud, aga malaisialaste segase diktsiooni ja vähese inglise keele oskuse tõttu ei saanud päris täpselt aru, kauaks me siis selle raha eest rollerit saame…
Hind oli selles kohast alates 38 myr ööpäev (samas plakat väljas rääkis midagi alates 25…) , meile ei sobinud, sest tuttavad eestlased ( Diana ja Tõnnu – kellega Kuala Lumpuris tuttavaks saime) ütlesid, et norm hind Langkawil tänavalt võttes on ca 25myr per ööpäev.
Kõndisime veidi ringi, aga üsna pea ütles hispaanlane, et tal viimane puhkusepäev ja ta ei taha parema rendihinna leidmise peale aega raisata. Seega läks ta sinna esimesse kohta tagasi ja rentis oma rolleri sealt. Jätsime vahva Rauliga hüvasti. Eile õhtul, kui õhtul söömas käisime, rääkis ta meile oma eluloo ja meie vastutasuks oma ning leidsime, et oleme oma maailmavaatelt väga sarnased ja see omakorda andis meile kõigile julgust jätkata seda teed, mida oleme juba käinud ehk julgust olla veidi teistmoodi, kui tavapärane ühiskonna norm ette näeb 🙂
Me Leegiga jalutasime edasi, kuni saime 30myr eest ööpäevaks rolleri. Rendifirma ütles, et näh, midu annaks 25-ga, aga kuna on Pühad ja kõik tahavad rollereid rentida, siis kehtib Pühade hind ehk 30 (6eur) 🙂
Me ei tahtnud Gecko Guesthouse`i edasi jääda, sest see koht sobib pigem neile, kellele on oluline, et ülerahvastatud mererand jääks 600m kaugusel ning kes tahaks süüa ülehinnatud söögikohtades ning kes tahavad õhtul kõvasti juua ja uusi vahvaid joomakaaslasi leida jne.
Meie plaan nägi ette sõita rolleriga nii kaua ringi, kuni parema majutuse leiame.
See viimane aga osutus keskmisest keerulisemaks ülesandeks. Saarel on palju pisikesi majutusettevõtteid, aga kuhu me ka ei sõitnud, kuhu me ka ei koputanud, kõik olid juba Pühade tõttu hõivatud. Samamoodi nägime hästi palju silte “HomeStay” või ka “Guesthouse”, aga kuhu suunas me ka ei hõikunud, kuhu ka ei koputanud, vastust me si saanud – eks siin ole omajagu ka vanu silte, ehk kohta enam pole, aga silt ikka muudkui juhatab.
Kell hakkas 12 saama ehk pidime lärmakast külalistemajast välja check-out`ima. Võtsime siis seljakotid rolleri peale ehk üks kott maandus juhi ja lenkstangi vahele, teise kergema koti võttis Leegi selga. Pärast 2 tundi aktiivseid otsinguid loobusime ringi sõitmast ja võtsime kergema vastupanu teed minnes lahti Booking.com. Broneerisime 138myr ehk 29eur eest rannalinnast Cenangist ca 14km väljaspool asunud üsna omapärase, aga väga laheda majutuse. Ka selle võtsime ainult üheks ööks, sest järgmiseks päevaks olid kõik majutuse ruumid juba magajad leidnud.
Camp Valley nimeline kompleks – suur võitlussportide treeningsaal
ja hunnik merekonteinereid, mis olid seest kipsplaaditega üle löödud, parkett maha pandud, konditsioneer, telekas, suur voodi jne ehk väga ilus väike ruum koos ilusa maitseka sisustusega.
Merekonteinerid olid ilusasti ritta seatud ja üle konteineriterivi ilus eraldi pikk katus rajatud.
Iga järgmise konteineri vahel oli ca 3 m lai ruum ehk eespoolt vaadates väike varjualune terass, tagapool oli dušširuumid, millesse konteinerist eraldi uks läks.
Üsna geniaalne lahendus siinses soojas kliimas, sest lisasoojustust ei vaja siin keegi, kui siis ainult sellepärast, et liigne kuumus hoonesse ei pääseks.
Veetsime oma teise öö seal ja broneerisime ka järgmiseks päevaks omale uue majutuse, seekord www.agoda.com kaudu. Leegi leidis väga hea review-ga hosteli, nimega The Box Chalet keset loodust ja saime esimeseks ööks suisa 4-kohalise toa, kuna 2-kohalised olid kõik välja müüdud. Järgmine päev ja edaspidi saime 2-se ruumi ning kuna jäime täpselt nädalaks, saime ka hea hinna kogu komplektile. Kui muidu on 2se ruumi hind 80+ kohalikud maksud, siis meie saime ruumi hinnaks 65myr/ööpäev ja kuna rendime ka neilt rollerit,
siis tehti meile komplekthind 65 (tuba) +25 (roller) ehk 90myr per ööpäev ehk 19euri. Samal ajal esimest korda oma Vietnami ja Malaisia reisi jooksul oleme iga päev nautinud The Box Chalet-is väga head toakoristusteenust. Iga päev uued rätikud, linad, kohvid ja teed, kõik just nii nagu reisides olema peaks, aga mida budget hinnaklassis enamasti ei pakuta.
No mida me siin saarel siis tegime?
Saare üks suurimaid vaatamisväärsusi, peale ohtrate liivarandade olla Skycab ehk kondlisõit mäesarnase künka otsa ca 800m kõrgusele. Ühed kiidavad, teised laidavad seda atraktsiooni. Kuna oma silm olla kuningas, käisime ise vaatamas seda atraktsiooni.
SkyCab-i territooriumil on suured parklad ja palju erinevaid väikseid suveniiride müügikohti, söögikohad, niisamavedelemiskohti jne. Kuna me käisime ka seda kohta juba ka varem uudistamas, siis olime juba varem kõik poed läbi käinud ja ühtekoma teist ka kaasa ostnud. Leegi küll otsis siit ka kleiti aga avastas ühes poes, et ta on hoopis militaarbeib:
Läksime varakult platsi, et olla essad. Kogu krempel avatakse 8.30, meie olime 8 seal. Olimegi esimesed! Noh, kõigepealt oled järjekorras, et piletit osta.
Pilet käes, lähed järgmisse järjekorda lifti ootama. Ootad veel 15 minti, ja hakatakse laskma sinna, kust tõstukisse pääseb. Saad mõned sammud edasi astuda, ja juba uus järjekord, seekord siis ootame gondlite saabumist ja kuue inimese gondlisse paigutamist. See pidi olema maailma kõige äkilisema tõusuga kondlisõit.
Ilmselt oli ka. Meile sattus vaikne seltskond, gondel ise liikus vaikselt,
välja arvatud üks väga edev üleni valges riietuses beibedaamike, kel oli iPad Pro ja kes lasi endast ja oma juhuslikest kaaslastest (soovitaval eurooplastest) kõigil suvainimestel pilti teha. Nu nagu väike edev laps, kes on omale just uue mänguasja saanud. Sõitsime rahulikult üles ära ja edaspidi hoidsime sellest Aasia Lumivalgukesest teadlikult eemale- oli näha, et ta mõjus päris tüütavalt ka paljudele teistele.
Kondlisõit on kahe osaline, kõigepealt jõuad ühe mäe otsa, saad seal niipalju ringi vaadata, kui tahad ja siis uuesti kondlisse, et järgmisest mäetipust avanevaid vaateid minna nautima.
Selles viimases tipus on võimalik veel ka lisapilet osta Skybridge-ile ehk kahe mäe vahele rajatud uhke silla peale. Pileti hind on 5 myr või 15 myr, sõltuvalt sellest, kas tahad veidi treppemööda jalutada, või lased end sõidutada väikse kondliga, mis mööda raudtee moodi asja sõidab. Kuna kondliatraktsioon on ilmselt kasulikum, siis läheb kondel suhtelist otse, ja kuna otsetee on hõivatud kondlitee ehitisega, siis jalgsitee on pikem ehk minnes ja tulles ootab sind ca 200 trepiastet. Olenemata sellest, kuidas sa sillale jõuad, sild on uhke.
Meie, olles maailmas veidi ringi käinud, olles ära näinud Tenerifel asuva vulkaanilise mäe El Teide, olles näinud Hispaanias Monserrati mägesid, …no meile ei pakkunud need vaated siin küll mitte midagi uut, üllatavat, aga no tore siiski, et käidud sai.
Ühesõnaga, ega seal midagi suurt vaadata pole ja juba mõne aja pärast leidsime end gondliga alla kihutamas.
Me olime ostnud n-ö kõige odavama kombopileti ehk lisaks gondlisõidule saime veel 3 asja minna vaatama. See SkyCab-i kombopilet maksab 55MYR/inimene ehk ca 11 eur, mis on Euroopa hindadega kõrvutades sigaodav.
Teisena käisime SkyDome-s ehk 360kraadist 3D Show-d vaatamas, mille pikkus on 5-7 minutit. Lähed hoonesse sisse, saad mõnda aega ootepinkidel istuda, kuni piisav kogus inimesi kokku saab ja siis lastakse saali.
Algus oli paljulubav, aga kui filmi sissejuhatus ära lõppes, näidati klassikalist Ameerika Raudteesõitu,
ilma istmete värinata ja 3D asemel, sai istmerealt (ilma 3D prillideta) vaadata ümberingi olevalt ekraanilt, kuidas arvutinohikud on geomeetriat renderdanud… Ei tea, miks kõik kohad alati sarnast filmi näitavad, ju siis on raudteekonstruktsioonide renderdamine niipalju lihtsam korralikust läbmõeldud ruumilisest filmist. Analoogset asja näeb nii Eestis kui kõikjal mujal maailmas (ise kogesime seda veel Uus-Meremaal ja Vietnamis). Ainuke asi jah, et siin istud pingiritta, sinu ümber on poolkera kujuline taevavõlv, seal jookseb film – idee poolest ju 3-mõõtmeline, sest näed igasse suunda ja oledki n-ö filmis sees. Aga jah…
Kolmandaks käisime 3D art muuseumis.
See oli ainuke koht, kus ei pidanud ootama. Jalanõud tuli jalast võtta, need pandi kilekotti ja kilekott läks hoiuruumi ja said numbrilipaka, mille alusel pärast oma papud taas kätte saad.
3D muuseum on suurte kõrgete ruumidega hoonetekompleks, mille seinad on täis erinevaid 3D joonistusi ning saad end paljudesse erinevatesse joonistustesse paigutada ja siis endast pilti teha. Üsna vinge koht ja sellesarnast polnud me varem kusagil näinud.
Siia nüüd siis hunnik pilte järjest… Igal täistunnil oli Egiptuse püramiidide ruumis 5-minutiline valgusšõu, aga sellest osast ainsana me pilti ei teinud.
Neljandaks käisime veel ühes päris ägedat ja teistmoodi 3D filmi vaatamas. Taaskord pead järjekorras seisma ja ootama, kuni eelmine show lõpeb. Rahvast väga palju ei mahu sellesse pealt kinnisesse, aga külgedelt avatud 4-5 pingireaga (igas pingireas ca 8 inimest) saali. Vagun sõidab ca 10 meetrit mööda raudteed ja jõuadki ruumi, kus vasakul-paremal-ees on pikk ja ümar ekraan. Enne saad pähe ka 3D prillid ja kui film käima läheb, saad vaadata päris ägedat 3D filmi, kuidas vasakul mäel purskab vulkaan, kivid kukuvad, dinosaurused põgenevad, nügivad sinu vagunit (ehk platvorm, millel oled, liigub, rapub, tuul puhub jne), helikopter lendab, (ürgajal – veider ju iseenesest) kukub, plahvatab… Ütleks, et see on esimene korralikumalt tehtud mõttega filmistsenaarium. Seda oleks pikemalt tahtnud näha, aga samas segasid vaadet igasse suunda sinu ees-taga ja küljel olevad naabrid, sellegi poolest tasus see koht käimist.
Läksime rollerite parklasse ja nägime, kuidas ahvid olid osadel rolleritel nii õlid ära vahetanud kui tahvaatepeeglid ära reguleerinud.
Meie roller ei olnud selles metsaäärses parklas, vaid jätsime teadlikult teise kohta, kuhu ahvid ei julge päevasel ajal veel tulla.
Saarel on üldse paljudes kohtades ahve näha, nad passivad teede ääres, vahel üksikult, vahel kambakesi.
Ahve on keelatud sööta, aga süüa annavad neile ikkagi nii kohalikud kui turistid.
Üks enamlevinud ahvitõug on üsna agressiivse käitumisega. Kui lähed liiga lähedale, näitab hambaid, võib ka ligi tormata ja hammustada.
Samas osad nunnuma olekuga ahvid on arglikumad ja söövad vähemasti meie nähes ainult puudelehti. Neil on imearmsad “maskidega” näod ja pikad sabad!
Peame tunistama, et meiegi andsime ühele ahvile süüa, aga ahv ise küsis. Jalutasime juba varem avastatud ja nimelt ainukeses, vähegi privaatsemas rannakeses.
Lootsime mööda rannakaljusid veel privaatsemasse osasse jõuda, kui meile hakkas järgi kõndima üks muidu agressivsema käitumisega liiki kuuluv ahv. Kõndis ja kõndis aga meil järgi ja eriti huvitas teda minu käes olev sinine kilekott, kus meil randa kaasavõetud õunad sees olid.
Seljakotti kandev Leegi ei huvitanud teda üldse. Julgus, millega ta meile nii lähedale tuli, pani mind mingist kaigast otsima. No nii igaks juhuks, sest me olime näinud, kui agressivseks võib sama ahviliik minna, kui nad teavad, et turistide käest saab süüa. Meie õnneks oli see konkreetne isend üsna sõbralik, aga samas näljane ja aimas, mis meil kotis on. Viimaks loobusime sisemisest võitlusest – viskasime meist ca meetri kaugusel (ja aina lähenevale) ahvile ühe õuna.
Ta püüdis selle väga meisterlikult kinni ning teadis väga täpselt, mis õunaga teha. Kui Leegi järgmise õuna talle viskas, tegin aegluubis ühe video, kuidas ahv õuna püüdis ja õunale kohe hambad sisse lõi, nii et mahla pritsis.
Esimest õuna süües oli ahv väga hoolikas ja kui mingigi väiksemgi tükike maha pudenes, asus ta seda tükikest isegi kivide vahelt sõrmedega otsima. Teise õuna sõi ka ahvike kiiresti ära, ise aeg-ajalt metsa poole piiludes, kartuses, et äkki mõni suurem seltsiline tuleb ja temalt õuna ära võtab. Kaks õuna oli näljasele ahvile igatahes veel vähe ja kui Leegi, õunakott käes kaldale seisma jäi, tuli ahv veel lähemale ja näitas käeviibutusega: “teil veel mitmeid õunu, mul kõhus ruumi ja kui ma veel ühe õuna saan, jätan teid rahule ja ei räägi oma näljastele kaaslastele, et te siin õuntega ringi jalutate…”.
Eks see ahvi jutt ju väljapressimisena tundus, aga samas kokkulepe tundus hetkeolukorras aus olevat ning andsime veel ühe õuna. Jätsime ahvi õuna nosima ja jalutasime edasi. Tagasitulles ei näinud ühtegi ahvi – järelikult kokkulepe toimis. 🙂
Nende päevade jooksul sõitsime terve saare läbi, enamasti ikka lootuses, et äkki avastame mõne metsikuma looduslikuma paiga,
aga selliseid kohti vist väga enam ei ole, vähemalt ei vii sinna rolleriteed. Rannaäärsed on täis ehitatud kõikvõimalikke uhkeid resorte ehk hotellikomplekse ja neil on piiratud ligipääsuga rannad.
Ühes privaatsemas kohas oli suur golfiväljak ja golfiväljakute vahelt, ühele enam mittekasutamist leidvale teeotsale sisse keerates, me oma privaatsema rannariba avastasimegi. Võtsime päikest, ujusime 30 kraadises merevees (ja oligi nii soe vesi ranna ääres), kirjutasime blogi, lebotasime (päike paistis, sooja 32 kraadi ja ei mingit vihma), jälgisime erinevate elukate elukest jne.
Kohe mitu päeva käisime oma privaatses rannakeses, kuigi see jäi meie majutuskohast saare keskosas ca 45km kaugusele. Meil aga oli nagunii roller iga päev, sest ilma selle või rendiautota pole saarel midagi teha, kui sa just ranna äärde elamist ei võta ja ainult rannamõnusid ja rannaäärseid kallemaid söögikohti ei naudi.
Olgu ära mainitud, et näiteks Leegi lemmik ehk kana magushapus kastmes koos riisiga
maksab olenevalt asukohast 7-40 myr ja maitsevahe kaldub pigem 7myr-se kasuks. Samuti on 7MYR-ine suurem ports. Ilmselt on võimalik ka veel kallimalt sama rooga saada. Kui aga rannalinnast ja kesklinnast juba 1km kaugemale minna, kukuvad toiduhinnad kolinal allapoole. Siin mõned toidu-ja joogipildid, mida Langkawil maitsnud oleme.
Oma kõige maitsvama ja odavaima supi (krevetisupp nuudlitega)
saime paadiga Langawilt Pulau Tuba saarele sõites. (Langkawilt Pulau Tuba saarele üks suund paadiga maksis 5MYR/inimene, ehk 1 eur….)
Selle maitsva supi saime Pulau Tuba saarel kohe esimesest söögikohast vasakut kätt tee ääres, kui sadamast astuma hakata ja asfaltteele jõuda. Kõige kallima (35myr ehk 7eur) ja veidrama supi saime rannalinna peatänavalt ja kõige pikema igaõhtuse sisselaskmisjärjekorraga kohast. Nimeks krabiliha supp ja
nagu nimigi ütleb, oligi. Kui supp poleks kuum olnud, oleks me ilmselt süldi saanud. Oli ikka selline tummine supp, aga tellides eeldasime, et seal ka mingid juurikad sees on, aga ei olnud. Oligi lihtsalt krabiliha supp, üsna maitsetu ja vähese soolaga. Samas kohas võetud kevadrullid olid aga samas imehead ja hind kesklinna kohta mõistlik.
Paaril õhtul käisime Cenangi turistipiirkonnas üheskoos söömas Diana ja Tõnnoga, kes veetsid oma puhkust Malaisias ja kellega juba Kuala Lumpuris KL Towersi juures tuttavaks saime. Diana ja Tõnno on kaks vahvat eestlast, kes on meie meelest tõelised maailmarändurid, käies aastas mitmeid-mitmeid kordi reisimas, vahepeal küll tapavad end tööga, aga siis jälle relax`ivad :). Leidsime üheskoos palju sarnaseid maailmavaateid.
Saarel liigub ringi Night Market ehk öömarket, iga päev on see erinevas kohas saarel. Põhimüük toimub kella 6st kuni 10ni õhtul. Esimest korda komistasime sellele turule juhuslikult, aga nähes, mis söögid tegelikult siin maksavad, külastasime öömarketit veel mitu korda. 🙂 Siin leidus parim valik odavat, samas toitvat ja maitsvat toitu, siin oli ka piisavalt rohelist juur- ja puuvilja. Ringliikuva turu asukohad leiab internetist googeldades või ka Lonely Planetist.
Langkawi ümber on palju väiksed saari ja alguses plaanisime ka kusagilt süsta või kanuu rentida, aga lõpuks tuli välja, et meil oli niigi palju tegemist.
Kuna esimesed kaks päeva olid meil erikohtades majutused ja ka mitu erinevat rollerit eri kohtadest, siis proovisime ühte rollerit ära viies ja teise kohta rollerile järgi minnes ka hääletamise ära. Algul küsisime tegelikult ka taksojuhilt hinda, aga 20 myr ehk 4 eur tundus 8 km eest liiga palju (hehee, me oleme Aasias, mitte Euroopas! :)) ja hakkasime siis lootuses, et keegi ikka peale võtab, astuma. Keegi võttiski, ja üsna kiiresti, ehk 15 minutit peale hääletama hakkamist.
Oli tore mees, rääkis, kuidas kõik siin saarel elatuvad turismist ja sissetulekud on piisavad. Kui ta meid kohale toimetas, küsisime viisakalt, mis me talle võlgneme… Ta siis ütles, et 20myr oleks ok… Nojah, tõesti – kõik siin elatuvad turismist ehk kui tahad kusagile jõuda, ära hääleta, vaid võta takso – tuleb odamam ja ei jää ka paha maitset suhu 🙂
Saare põhjaosas asub suur käsitöökompleks nimega Langawi Craft Complex ja sealt saab osta kõikvõimalikku käsitööd, üsna mõistlike hidadega. Läksime lootuses, et äkki saame Leegile ühe ilusa kleidi vms, aga kohale jõudes avastasime, et kleite küll on ja igasuguseid, aga kõik on kas liiga kirjudes toonides, või liiga süngetes kirjudes toonides. No ei sobi sellised toonid Euroopa naise selga, vähemalt meie arvates.
Igasugu muid huvitavaid käsitööna tehtud asju võis sealt küll leida ja midagi väiksemat ostsime ka omale kaasa. Suuremaid asju vedada ei taha, sest me veel ei lenda koju ja seljakotid juba niigi punnis igasugu varem ostetud kolast. Samas leidsime osa samasugust “käsitööd” ka mujalt saarelt suvalistest suveniiripoodidest ja palju soodsama hinnaga. Kui saarele tulla, siis tasuks siit kompleksist vähemalt läbi käia, ruume on palju ja midagi huvitavat ikka leiab. Isegi, kui midagi ei osta, on see hea koht vähemalt ideede saamiseks ja ise tegemiseks 🙂
Muide, aeg-ajalt, kui internetiga on kitsas käes ehk kui miski, mis peaks töötama, ei tööta, tuleb leida teisi lahendusi. Üks võimalik lahendus on leida üles lähim McDonalds, sest seal leiab üle maailma tasuta interneti. Vahel tuleb selleks ka rämpstoitu osta. Ehk siis nii selle blogi kui eelmise toksisime lõplikult kokku McDonaldsis. Meie majutusasutuses puudub juba viiendat päeva internetiühendus, sest keegi oli kuskil mingi olulise sidekaabli läbi kaevanud. Aga meie juba blogimata ei jäta! 🙂
Täna oli meil nii viljakas mittemillegi tegemise päev, et lebotasime lihtsalt privaatrannas ja võtsime päikest. Saabusime sinna mõõna ajal, kui vesi kaugel rannast. Kaugemal meres olid 3 kalameest spinningut loopimas, mingi aeg nad lõpetsid oma tegevuse ja tulid ka randa. Leegi oli vahepeal kõik üleliigsed riided seljast ajanud ja võttis Eevakostüümis päikest, 3 kalameest mõõdukas kauguses. Ei tea miks, aga need kolm kalameest ei kiirustanud enne minekule, kui Leegi, olles päiksevõtmise lõpetanud, riide pani 🙂