22.jaanuar 17′- Kuala Lumpuris rongiga sõitmas ja šoping kaksiktornides
Kuala Lumpur on ilus suurlinn ja olles veetnud siin juba mitu päeva, uurisime, kuhu edasi minna. Kuna Vietnamis ei näinud me peaagu ühtegi metsikut looma looduses, (Kesk-Vietnamis, kus on vihmametsad ja kus võiks loodust rohkem näha, jäi ka vihmaperioodi tõttu vahele) siis isutasime metsikumate piirkondade järele. Malaisia üks vaieldamatu tõmbenumber on rahvuspark nimega Taman Negara ning sinna saab nii bussiga, kui bussi ja paadiga.
Meile tundus kombinasioon buss + paat ahvatlev. Seega uurisime, kuidas saaks Kuala Lumpurist minema ja meile soovitud suunas. Küsisime oma hotelli administraatorilt, et millisest bussijaamast buss Jerantut-i väljub (bussijaamu on selles suurlinnas mitmeid) ja ta soovitas algul Bersepadu Selatan (TBS) bussijaama, et minge sõitke rongiga

sinna ja seal saate piletid homseks osta. Sõitsime siis kohale,

seal aga selgus, et eiiii, siit bussijaamast ei välju ühegi bussi Jerantut linna! Infolauast soovitati hoopiski rongiga tagasi kesklinna ja siis sealt veel edasi, praegusele suunale vasupidises suunas sõita Pekeliling-u bussijaama 🙂 Novot. Õnneks ei ole rong siin üldse kallis,

maksime 3 myr per nägu (0,70 eur) valesse kohta sõidu eest (ca 15min sõitu). Tagasipilet rongiga maksis 3,60 sest kesklinnast, kus ennist peale tulime, pidime veel 7 peatust edasi sõitma Titiwangsa nimelisse peatusesse.

Pekeliling-u bussijaamas kassast nr 6 saime piletid ( 18,50 per nägu ehk alla 4-euri) homseks hommikuks Jerantut linna.

 

Pärast hotelli tagasi jõudmist tahtsin veel korra käia Petronas Towers-is ehk kaksiktornides ja kuna Leegil kõht ikka veel valutas ning miski muu söök peale värskete juurikate-puuviljadele sisse ei läinud, jäi tema hotelli minu pookstaavidele (loe: kirjutasin eelmise KL-i blogi tekstid valmis) kirjavahemärke lisama. Leegi andis mulle nimekirja kaasa, mida ta tahaks süüa, kui ma peaks kusagilt mingi poe leidma, kus värsket kraami müüakse. Viimasega on lood keerulised, sest süüa saab siin igalt poolt osta, aga päris suurt poodi, kus ka mõistliku hinnaga ja suurem valik juurikaid-puuvilju oleks, on kesklinnast raske leida.
Seadsin sammud kaksitornide suunas,

 

käisin seal hunniku poode läbi

ehk kuna Leegit polnud kaasas, sain Sony esinduspoes rahulikult ringi vaadata ja erinevaid hübriidkaameraid proovida, näppida.

 

 

Leegil ei paku tehnikapoed huvi, nii nagu mina ei viitsi temaga aluspesu osta-valida-proovida-valida-proovida-jne. 🙂 Kuna ma müüsin oma täiskaaderkaamera Canon 6D maha ja praegu on pildistamiseks ainult tubli kompaktkaamera, siis ikkagi isutaks mingi korralikuma Sony hübriidkamera järele. Kuna siin on üks Sony hübrid hea hinnaga, siis tahtsin näha, kuidas käes istub, kuidas elektrooniline pildiotsija toimib, kui kiire autofookus jne.

AF päris OK, pildiotsija ka suur ja üsna hea kvaliteediga, samas kere ise käes reisikaamera mõttes ikkagi parasjagu suur (+ objektiivid veel juurde), mis muidugi ka üsna loogiline, kui kaamera sees on täiskaader sensor. Esilagu jätsin siiski selle ostmata, kuna otseselt ju pole ka vaja, sest kui reisime, siis nagunii tuleb Sony kompakt kaasa ja eks mul ole ju 2 Canoni peegelkaamerat (vana hea 1D mark II ja 600D) veel Eestis ka alles. Seega pole kiiret, las arenevad veel. Kui GoPro oma stabikaga GoPro Karma Grip-i müügile laseks, siis seda ostaks küll. GoPro on hea ja veekindel kaamera, aga niisama käest videot tehes on see ikkagi paras tutu-lutu ja isegi korralikuma üksjalaga filmides pole video nii sujuv, kui olla võiks. Ei tea, kuidas GoPro eelmiste versioonidega videot tehti. 🙂

Käisin kolasin suures kaubakeskuses veel ringi. Seal on tõesti väga suur valik erinevaid poode, aga… no näiteks olen ma juba päris tükk aega otsinud pesuvahendit, millega võiks meie kaasasolevad GoreTex vihmajoped ära pesta. Päris iga vahendiga ei tahaks pesta, aga mida pole, on vahend. Oleme küsinud juba Vietnami vähegi suurematest spordipoodidest ja nüüd siis ka siit linnast, aga keegi isegi pole mitte kuulnud sellisest eraldi pesuvahendist midagi. Nt siinsetes spordipoodides ei ole üldse mingeid pesuvahendeid müügil. Teine asi, mida avastasin, oli see, et siin ei ole ma ka mitte üheski ametlikus suures poes näinud müügil mitte ühtegi GoreTex jopet. Terve Vietnam oli GoreTex-i asju täis, mõistagi 90% olid järgitehtud asjad, aga nad vähemalt teadsid, et kui selle logo oma tootele lisad, siis see müüb. Ka ostjaid jagus – mis siis, et näiteks nn GoreTex jopel polnud ühtegi veekindlat õmbluste katet ega leidnud seest ka silti, kuidas seda hooldama peaks jne… Samas ma mõistan ka malaisialasi – aastaringselt on 32kraadi sooja, mis tundub tänu niiskusele 39, pidevalt ajab törtsu äiksevihma ja siis on jälle ilus ilmake edasi. Ehk siis GoreTex on ikka pigem jahedama vihmase ilma riietus.
Ühesõnaga pesime oma joped suht suvalise Arieli pesupulbriga ära, sest need oli Vietnami rollerisõitudest nii mustad (eriti Leegi punane jope), et ei kannatanud enam käimist. Hetkel tundub, et siin Malaisias, läheb neid jopesid palju rohkem vaja kui Vietamis, kus me ühtegi korralikumat vihma ei saanud. Vietnamis kasutasime neid lihtsalt tuulekindla kihina põhjapool, kus hommikuti oli vahel ainult 8 kraadi sooja ja päevapeale läks temperatuur maks 18-ni.
Kaldusin nüüd teemast kõrvale ehk tagasi kaksitornide juurde – olin kindel, et siin pole ühtegi toidupoodi, aga lõpuks, kui jõudsin kõige alumisele korrusele, nägin suurt toidupoodi, kus ka suures valikus kõikvõimalikke juurikaid.

Ostsin kohe suurema hunniku erinevaid asju, mis siis, et hommikul läheb meie buss järgmisse linna ja me peame kõik seljakotis kaasa tassima. Seljakotid niigi juba raskemad, sest eks teekonnal ole ühte-koma teist ikka kaasa ka juba ostetud.
Lõpuks hotelli jõudes olin päris väsinud, Leegi oli vahepeal jõudnud minu eepose üle vaadata ja mõned lauseehitused ümber teinud ja ohtralt ka erinevaid kirjavahemärke panna (valdavalt komad, vahel mõni punkt ka). Sõime, vormistasime tekstid ja pildid esimeseks Malaisia blogiks saidki valmis, seejärel magama.

 

23. jaanuar 17′- Seltskond täieneb ehk teekond kuuekesi bussi-paadiga Taman Negara džunglisse; meie öömatk džunglis verekaanidega
Kell 8 väljus meie buss, seega tõusime 6.30 üles, panime asjad kokku ja 7 paiku kõndisime metroo poole, et rongiga bussijaama jõuda. Üllataval kombel oli kell 7 veel kottpime, valgeks hakkas alles 7.30 paiku minema.
Bussijaama jõudsime varem, aga alati on parem pigem veidi varem jõuda kui veidi hiljem. 🙂 Ootasime oma 15 minutit, enne kui buss ette tuli, siis saime oma seljakotid bussikõhtu ära anda ja bussi minna. Ma ei tea, miks siin sigapalavas Malaisias keeravad bussijuhid bussides konditsioneerid täiesti põhja, sest nii külma transpordivahendit ei olnud me veel näinud. Bussiaknad oli väljast kondentsvett suisa täis – nii kõvasti puhus jäine tuul meie bussis. Märkasime sõitma hakates, et me polnud ainukesed, kes soojemaid ja paksemaid riideid igatsesid. Leegi keris põlved kokku ja kleidi endale jalgade ümber, mina toppisin särgi püksi, kiskusin lühikesed spordipüksid niipalju allapoole, et sündsamad kehaosad veel ei paistaks ja sain peaaegu põlvpüksid omale. Oli natuke soojem, aga külmatundest ei saanud ikka jagu.

 

Pugesime üksteisele nii kaissu kui pugeda andis ja ikka oli veel külm. Lõpuks, kui 3 tunnisest bussireisist oli 2 tundi ära sõidetud, tegi bussijuht WC-peatuse. Kõik ronisid bussist välja, ja mitte selleks, et hädaldama minna, vaid et sooja saada! 🙂 Hädaldamise kohta me üles ei leidnudki, bussijuht näitas bussijaama suunas, aga sealne piletimüüja ütles, et neil pole public-toiletit ja seletas, et avalik wc olla kusagil teises suunas – üritasime leida sealt suunast, aga ei leidnud ka sealt ikka õiget kohta. Üldse tunduvad malaislased omaarust targad olevat igasugu asju soovitamaks (see juba mitmes sarnane kogemus), aga kui soovitusi järgima hakata, viivad need vahel ummikusse.
Esimene kord, kui me hambaarsti ühest keskusest otsisime, siis hoone infopunkti töötaja andis meile õige suuna kätte, aga üks kohalik vanem härrasmees, nähes, et me midagi otsime ning kui olime öelnud, et otsime arsti, siis too saatis meid hoopis teises suunas arsti otsima… mingi hetk siis saime aru, et ei ei, siit küll arsti ei leia… ja läksime ikka samas suunas, kuhu infopunkti töötaja meid saatis ja lõpuks leidsime otsitava koha…
NO ja eilne hotellitädi saatis meid hoopis teisele poole linna, kui küsisime, kust läheb buss ühe populaarseima rahvuspargi suunas…
Nüüd siis bussijuht – no kui ta WC peatuse teeb, siis eeldaks, et ta ka teab, kus suunas WC olla võib… eks ta ise käis sealses bussijaama WC-s ära, kuhu meid aga ei lastud.
Igatahes märkasin ma juba enne peatust bussist maha tulles, et bussi armaruutil oli kaks nuppu (nool alla, nool üles) ja selle keskel näitas näidik 21. Ehk meil oli bussis 21 kraadi sooja, aga kui väljas on pidevalt 32-33 siis on 21 ikka täielik külmik. Bussi tagasi tulles, tegin kerge peatuse bussijuhi istme juures, kolm klõpsu ühel nupul ning edasine sõit jätkus kõigi meelerõõmuks juba 24 soojakraadiga. Mõni kaasreisija oli märganud minu peatust ja mõistnud ka seda, milleks ma peatusin ning noogutasid tunnustavalt minu suunas 🙂

 

Tunni ajaga soojenesime kõik kenasti üles ja lõpuks jõudsime Jerantut linnakesse. Edasi nägi plaan ette, et on vaja jõuda 18km kaugusele Kuala Tembelling nimelisse sadamasse+külastuskeskusesse, kust erinevate firmade paadid turiste ca 60km kaugusesse Kuala Tahan-i külakesse (Taman Negara Rahvuspargi sissepääs ja sealne tähtsaim külake) mööda piki jõge edasi viivad.

 

Nii kui bussist maha saime, nii oli meie kui turistide ümber 3 erinevat transfeeri teenuse pakkujat. Turiste oli kokku 6, kes kõik ilmselgelt olid tulnud Jerantut-i plaaniga saada edasi Taman Negara rahvusparki.

 

 

Iga teenusepakkuja oli nõus meid 45 MYR (ca 9eur) eest 18km kaugusele sadamasse viima ja sealt edasi mööda jõge veel 60 km ehk ülesvoolu 3 tundi sõitu. Otseloomulikult hakkasime kõik koos kauplema nendega stiilis “kui te kõik küsite 45, siis kes laseb hinna alla, sellega lähme”. Algul ajasid kõik kui ühest suust, et 45 on niigi madal hind (no tegelt ongi, see on ju vähem kui 10 eurot) ja et siit alla pole võimalik lasta. Varsti pakkus üks neist, et on nõus meid 40 eest ära viima ja kui seda kuulsid 2 ülejäänut, siis üks tegi kohe 30-se pakkumise, sest rõhutasime, et meid on 6 ja peame parema hinna saama 🙂 Otseloomulikult võtsime pakkumise vastu, aga pakkuja rõhutas, et see on very special hind ja et ärgu me jumala eest kellelegi öelge, mis hinnaga me kogu paketi saime (hiljem Lonely Planetist uurides selgus, et 45 MYR ongi normaalne hind neile teenusepakkujatele maksta).
Vinnasime seljakotid selga, istusime väiksesse Toyota ca 7-kohalisse bussi ja varsti olimegi sadamas. Kuna sama reisifirma, kes meid sadamasse tõi, korraldab (nagu paljud seal) ka regulaarliine, siis saime teada, et paat väljub kell 14.00 (iga päev erinevad kellaajad, vastavalt ilmale ja hooajale) ja seega meil oli ca 1,5 tundi aega.
Saime oma paadipiletid kätte (neid müüakse Kuala Tembelling sadamas piletikassa moodi kohas) ehk maksime alles nüüd oma 30 per nägu ära. Kuna paadisadam on ka ühtlasi rahvuspargi külastuskeskus, ehk neil on eraldi suur klienditeeninduspunkt, siis pidime nende käeast lunastama ka 1 myr maksva Taman Negara rahvuspargi külastamise n-ö loa. Need inimesed, kes tahavad kas või ühte taime, kasvõi ühe uduse kaamera moodi asjaga pildistada, need peavad veel 5 MYR maksma, mille eest saab siis kuu aega kehtiva pildistamisloa. Avaldust loa saamiseks täites, küsiti passinumbrit, kust riigist ja isegi seda, mis firma kaamerat pildistamiseks kasutad. Luba kätte andes rõhutati, et selle peame endaga kogu aeg kaasas tassima, sest kui mõni pargivaht pildistatava kinni peab ja luba küsib ning luba pole, võetakse sult kaamera käest ja pead pärast mingi trahvi maksma ning alles siis saad kaamera tagasi. No tundus, et ju seal siis on palju pildistamist.

 

Piletid-load käes tegime oma 6-se pundiga aega parajaks, minnes suvalisse sadama läheduses olevasse söögikohta sööma.

 

 

 

 

 

Mõistsime, et ühtsuses peitub jõud ja saame ehk rahvuspargis mingit teenust võttes teinegi kord oma grupistaatust parema hinna saamiseks ära kasutada.

 

Sõime-jõime ja oligi aeg paati istuda.

 

Paat on pikk, madal, samas katus peal. Paadimees istub taga, paadi taga on tavaline paadimootor. Seljatoed on sees, istuda tuli kahekesi kõrvuti paadi põrandale ühele nn pingivahele, mitte pehmele madratsile. Veidi naljakas tunne oli nii madalal vees istuda, sest vesi oli paadi servast vaid ca 25 cm allpool. Samas tundus alus igati sobivat sellele jõele, mis muidu üsna madal on ja milles nüüd hetkel kestva mussooniperioodi tõttu veidi rohkem vett voolas.

 

Paadisõit võttis ülesvoolu sõites aega ca 3 tundi. Midagi erakordset silma ei jäänud- lihtsalt tavaline troopiline mets, erinevate puuliikidega ja vahel sekka mõned inimtegevusele viitavad bambuspuud jõe ääres kasvamas. Kuigi tegemist on troopilise kliimavöötmega, ei ole sellel saarel mitte alati bambus kasvanud, vaid see on saare n-ö “avastajate” poolt sisse toodud ja mis end üsna hästi end siin looduses tunneb.

Taman Negara-sse jõudes astusime paadist maha. Kuna meil majutust ei olnud kusagil ette broneeritud ja ülejäänud selstkonnal oli juba midagi välja vaadatud (meie jaoks tundusid nende majutused veidi kallid), siis otsustasime kuulda võtta meie sõbra ja teejuhi Lonely soovitust ja läksime otsima Tahan Guesthous-i, Booking.com-ist ja Agoda.com-ist seda ei leia (nagu muideks enamikke siinseid majutusi!), sest Booking.com näiteks küsib majutuse eest (majutajalt) 15% summas omale. Kuna Kuala Tahan külakeses on konkurents suur, siis pakkujaid on palju ja küllaldaselt jääb pakkumisi (koha pealt otsides) budget-hinnaklassi. Tahan Guesthouse jättis Lonely-st lugedes hea mulje ja ka kohalejõudes ei pidanud pettuma.

 

 

40 MYR eest saime väikse armsa toa, voodi,

 

wc ja dušš,

 

lisaks rõdu, kust avanes ilus vaade aeda ja vihmametsale.

Külalistemaja asub ka küla servas vaiksemas kohas, mošeehoone kõrval, samas on külake väga väike ehk ca 500m igasse suunda jõe äärest. Mõned majutusasutused asuvad ka kaugemal, aga esialgu neid vaatama ei läinud.

 

Pakkisime oma asjad lahti, käisime duši all ja tegime niisama veidi aega parajaks, sest enne “grupist” lahkuminekut, leppisime kokku, et saame sadamas õhtul kell 6 kokku, sööme üheskoos ja pärast teeks koos väikse öise retke metsikusse džunglisse. Kell 6 saimegi kokku, seltskond oli mõne uue liikme võrra kasvanud, vaatasime paari söögikoha hindu ja võtsime suht suva kohas istet, sõime-jõime,

 

vahetasime kiirelt pikemad riided selga ja olimegi samas kohas jõe ääres, kust ennist maabusime.
Taman Negara Rahvuspargi sissepääs ja matkarajad asuvad teisel pool jõge ja selleks, et teisele poole saada, on seal ametisse määratud mitmed paadimehed, kes viivad sind 1myr ehk 20 eurosendi ees üle jõe. Paadimees töötab aga kuni kell 22.00-ni õhtul, seega pidime tegema ainult väikse tiiru metsas. Kolasime pea- ja taskulampide valgusvihus ca 21.00ni, siis keerasime otsa ringi ja tulime tagasi sama teed mööda. Hea uudis oli see, et selle kohani, kust tagasi pöördusime, oli ilus lai laudtee, mis ainult mõnest kohast oli veidi katki. Ühes kohas oli suur puu osa matkarajast ära lõhkunud ning pidime veidi ringi kõndima. Ega me eriti palju loomi ei näinud, va suured ca 8cm pikad ämblikud, ülisuured (4-5cm pikad ja parajalt paksud sipelgad), samas hääled öös olid väga ägedad ja mida kauem pimedam aeg kestis, seda huvitavamaks läksid hääled. Ma kahjuks ei võtnud kaasa oma helisalvestajat, sest minnes tibutas vihma ja poleks salvestada saanud, aga samas jõest üle saades lakkas vihm.
Kõndisime kuni laudtee ära lõppes ühes jõeorus, kuulatasime ja seisatasime veidikeseks. Vihmametsas on aga see probleem, et nii kui seisma jääd, nii hakkavad sinu kehasoojuse suunas kohe hunnik tegelasi astuma. Astumiseks on seda veider nimetada, sest “leeches” ehk vereimejad kaanid, ei kõnni, ei rooma, vaid toetavad end ühe otsaga maapinna külge. Seejärel ajavad verekaanid keha pikalt ja kaugele välja, panevad teise otsa maapinnale, moodustavad vahel naljaka u-kuju ja juba jälle üks ots maha jne. Me arvasime, et need kaanid on suuremad, aga ei ole. Meie nähtud olid maksimaalselt 5 cm pikad ja mõni millimeeter paksud, aga nende liikumiskiirus on täitsa üllatav-uskumatu.

 

 

Võime väita, et kui suvalises kohas Taman Negara džunglis minutiks seisma jääd, on sinu küljes roomamas juba kindlasti kaks kaani (kaanid ilmuvad välja alati pärast vihma, nende elutegevus ja -aktiivsus on suuresti seotud niiskusega). Kas nad ka end sinu külge kinni imeda jõuavad, sõltub sellest, mis sul seljas ja jalas on. Igas infomaterjalis rõhutatakse, et jalas peavad olema tummisemad jalanõud, pikad paksemad sokid, pikad püksid ning pikkade pükste sääred lähevad sokkide sisse. Niimoodi on kaani teekond oma võimaliku söömiskoha juurde pikem. Kui verekaanid on kord juba sinu riiete küljes, ei ole nad teps mitte nii kergesti eemaldatavad – nimelt on nad väiksed ja limased libedad sellid. Nad näevad koledad välja, ei tahaks päris kätte ka võtta ja niisama mingi puutokiga on neid suht raske enda küljest ära saada. Mul olid võrktossud, aga paksud meriinovillast matkasokid pikkade pükstega, sääred kenasti sokkide sees. Leegil ka pikad püksid ja piisavalt paksud sokid, aga lahtised plätud. Leegi leidiski ainult 15-ks sekundiks laudteel seisma jäädes oma esimese kaani, mida ülejäänud seltskond lampide valgel siis uurima tuli.
Pean veelkord ütlema, et see elukas liigub ikka uskumatu kiirusega ja tunneb väga hästi meie kehasoojust ja neid on siin looduses ikka uskumatult palju ehk ma ei liialda üldse selle minutiks seismajäämis looga, mille käigus 2 kaani ikka juba sinu külge marsivad. Ega see kaan midagi hullu iseenesest ei tee, imeb end täiesti valutult sinu külge, joob sinu verest end paksuks ja siis laseb mingi aeg vehkat, jättes söögikoha veel mõneks ajaks verd immitsema. Hammustades “lisab” ta ka haava verre hüübimisvastast kemikaali, mida ta ise toodab.
Pärast esimese kaani nägemist, olid kõik valvsamad ja üritasime mitte ka kauaks seisma jääda ning mitte rajalt metsa alla astuda ega mööda puuoksi astuda või muud rajaleulatuvat floorat riivata. Kaanid ei oota oma saaki ainult maapinnal, nad passivad ka okstel ja rohukõrtel kui teavad, et siin-seal on mõni loomade käigurada ja kus on võimalus, et kellegi külge haakida.
Igatahes oli see äge kolamine öises metsas ning pidasime kambakesi plaani uurida järgmine päev, kas me saaks võtta ühe kahepäevase pikema matka.

 

24. jaanuar 17′- Meeletu vihmauputus Taman Negara-s
Vihmaperiood ehk mussoon tähendab seda, et sajab vihma. Korralikult. Ehk siis öö läbi ladistas nagu oavarrest. Kell 1 öösel ärkasime korraks üles VAIKUSE peale, sest jätsime rõdu ukse ööseks lahti ja nii kui vihmasabin vaibus, nii hakkasid ürgsed ööhääled džunglist domineerima. Me ei ole selliseid hääli veel mitte kunagi ega kusagil kohanud ja need olid isegi paduvihmas taustaks kuulda. Igatahes otsisin ma oma Zoom 5-e välja ja läksin rõdule ööhääli salvestama. Kohe liitus minuga ka Leegi ja nii me istusime oma pool tundi, siis hakkas taas sadama, ööhääled kahanesid.
Hommikuni sadas ladinal, lõunani sadas ladinal

 

ja alles kell 2 paiku päeval tekkis korraks 1,5 tunnine vihmavabam auk. Läksime linna peale uurima, et mis hinnaga ja mis tingimusel me saaks võtta 2 päevase koopas ööbimisega matka. Matka programm: meid viiakse paadiga ca 18km mööda jõge ülesvoolu, sealt siis 5-6 tundi matkamist läbi džungli, vahepeal väike paus ja lõuna, siis jõuame kusagile suurde koopasse, kus õhtul chill-grill lõkke ääres ja ööbime siis sealsamas koopa põrandal magamiskotis. Hinna sees söök-jook-näksid ja järgmisel päeval koos jões ujumise pausidega sama teed tagasi. Hind pidi olema umbes 240 myr ehk ca 50euri inimene.
Uurima asudes selgus, et kuna täna ja ka eile juba tuli erakordselt suur kogus vihma taevast korraga alla, siis on veetase igalpool nii kõrge, et igasugused tegevused on kõik tühistatud, sest iga rada on üleujutatud ja ei saa läbi ei jalgsi, ei dziipidega jne.

 

 

Üks reisikorradaja rääkis meile, et 2014. aastal, kui tuli ka ootamatult tohutu veeuputus, oli eelmine päev mingi grupp sinnasamasse koopasse läinud ja ei saanud enam vee tõttu tagasi. Reisikorraldaja pidi tellima oma kulude ja kirjadega helikopteri inimeste päästmiseks, mis neile väga palju raha maksma läks ja tänu sellele “päästeoperatsiooni kogemusele” ollakse nüüd ettevaatlikumad.

Me Leegiga ikkagi tahsime näha, kui kõrge siis see veetase on. Suur jõgi, mille ääres külake on, oli jah eilsega võrrreldes vähemalt 1 meeter kõrgem. Lasime paadimehel end taas üle jõe sõidutada ja seal teiselpool jõge, olles eile samas kohas paadis maha astunud saime aru, et jah, vesi ikka vist on küll kõrgem, sest pidime üle treppi piirava käsipuu trepile ronima.

 

Hakkasime mööda sama matkarada minema, kus eile õhtul käisime. Ei saanud eriti kaugele minnagi, sest see koht, kus eile lai plastiklaudadest jalgtee madalamas orus läks, oli korralikult vee all. Kuna oli soe ilm ja ilmselt ka vesi soe, otsustasin minna vaatama, kui sügav vesi on ja et äkki ikka saame kuidagi üle teisele kaldale – rada pärast orgu ju jätkus! Hakkasin mööda trepikäsipuud end toetades jõkke (mida eile ei olnud üldse olemas) sisse astuma ning kuna tahaks pärast ka väikse reisivideo kokku panna, lasin Leegil GoPro-ga vetteminekut salvestada.

 

Vette minnes ei märganud ei mina ega Leegi, et trepi käsipuu ca cm laia metalltala all on üks suur ämblik, kelle sarnaseid me eile pimedas palju nägime. Oma kätt mööda käsipuud libistades puudutasid minu näpud ka ämbliku jalgu, kes ehmatas ja end lahti lasi, vette kukkus ja hakkas kiiresti otsima midagi, millest kinni haarata. No ja mina läksin järjest edasi kuni käsi vett puudutas ja otse loomulikult kasutas ämblik kohe võimalust, sellest kinni haarata. See kõik juhtus nii kiiresti ja ootamatult, nii et ma tundsin, et miski mind puudutas, kohe lahti lasi ja alles hetk hiljem nägin seda suurt (ca 6-7cm kogupikkusega) ämblikut mööda vett minust eemale hüppamas. Ta tegi väikseid hüppeid nii kiiresti, et vette ta nagu ei vajunduki. Ma muidugi ehmusin ja näitasin Leegile ka, mis juhtus. Leegi filmis GoPro-ga teadmatult kogu episoodi ämblikuga. Pärast GoPro video ülevaatamist nägime, et kõik kenasti videos ka olemas ja alles siis nägime, kust see ämblik tuli, kuidas ta mind puudutas jne. Olgu etteruttavalt ära öeldud, et kaks päeva hiljem, olles tuttavaks saanud ühe hispaanlasest kiirabi töötajaga, ütles ta ühiselt süües söögilaua taga minu kätt nähes, et mis see on? Et sul on ju ämbikuhammustus käel?

 

Ehk siis vette kukkudes jõudis see ämblik mind neli korda kiiresti hammustada ehk 2 korda mõlema “hammustamisasjaga” ja kaks korda ühe “hammustamisasjaga”. Ilus sirgjooneline täppiderida jooksis parema käe alumisel küljel randme juures. Ämbiku hammustuse tulemusena on näha kaks ca 0,5cm kaugusel olevat punast jälge. Mingit valu ma sel hetkel ega ka järgselt ei tundnud, samas oli emotsioon džunglisse ootamatult tekkinud jões ujumisest ka väga adrenaliinirohke, räägimata faktist, et puutusin kokku ämblikuga jne. Leegi tahtis ka proovida, mis tunne on tundmatuid võimalikke elukaid sisaldavasse vette ronida ja sattus ka vaimustusse – no ei saa ju igapäev sellist emotsiooni kogeda. Pealegi vesi ise oli soe. Ikkagi troopika.

 

Ühesõnaga üle jõe me ei ujunud, kuigi jõgi ei olnud eriti lai, vast nii 10 meetrit ehk. Aga jah, mööda treppi sisse astudes meie jalad trepi alumist astet ei puudutanud ja üle pea ei tahtnud vette minna- no ei tea mis floora ja fauna seal kõik ujuda võib. Väikseid veemadusid olime varasemalt juba näinud ja niigi tundsime enda üle uhkust, et ära tegime.
Märjad ja õnnelikud, asusime tagasiteele, paadiga jälle üle jõe ja juba sadaski vihma. Taaskord- troopikas on isegi vihmasajus soe nii kõndida kui seista. Pilte džunglist pole, mõlemal käigul oli kaasas ainult veekindel GoPro ja enamuses ka ainult video tegemiseks.
Kuna olime nagunii läbimärjad, siis uudistasime veel veidi küla peal ringi, sattusime kummipuu salusse (neid on siin mitmeid),

külastasime ühte madalamat kohta, kus asus ka Lonely Planeti soovitatud majutusasutus.. Ainult paat aitas sellisesse kohta kohale… Muide, Durian Chalet majutusasutusse viib muidu ilus kuiv asfalt 😉

 

Tundus, et kuna veetase on nii kõrge ja iga minut kasvab, siis pole siin peale vihmasaju vahtmise midagi teha ja pidasime plaani, et homme lahkume siit. Saime õhtul kokku ka oma sõpruskonnaga, sõime õhtust, muljetasime oma päevast ja kõik olid nõus järgmine päev lahkuma.
25. jaanuar 17′- Aasta kõrgeim veetase Taman Negara rahvuspargis ja turistide massipõgenemine
Öösel sadas taaskord ja taaskord korralikult. Hommikul käis Leegi esimese asjana uurimas, kui palju oli veetase Durian Chalet-i majutusse viiva tee juures kasvanud. – oli küll! Ehk siis kui võrdlete eilse päeva viimast pilti tänasega, siis paadi asukoht oli nüüd keset džunglijõge juba 🙂

 

Olime eile uurinud, kuidas siit minema saada. Seal on kaks varianti, buss või paat. Kohalik buss väljub muidu ka ja on odavaim vahend lahkumiseks, aga pärast sellist veetõusu ja vihmasadu eile polnud keegi kindel, kas buss tuleb või ei. Igatahes leppisime “oma grupiga” kokku, et kohtume hommikul 9.30 nn bussijaamas. Me ärkasime varem, pakkisime oma seljakotid ja läksime ca 9 paiku juba uudistama, kas buss tuleb või ei ja kas paatides on ruumi. Teadsime, et eks neid turiste ole seal ju veel teisigi ning kui kõik teavad, et siin hetkel midagi teha pole, tahavad paljud siit minema saada, aga me ei teadnud, et asi nii hull on:)..
Selgus, et kohalik buss täna kohe kindlasti ei tule, sest veetase oli ööga veel mõne meetrikese tõusnud. Lisaks saime teada, et üleüldine veetase on siinsest tavapärasest suisa 6-7 meetrit! kõrgem ja sellist veetaset näeb ainult ÜHE korra aastas …no ja me lihtsalt trehvasime “õigel” ajal siia 🙂

 

Otsisime oma seltskonda taga, aga veel polnud kedagi liikvel. Seepärast käisime samas sadama kõrval asuvas jõerestoranis (kust ka paadid väljuvad ja mis üleujutuse tõttu positsiooni võrreldes eilsega oli muutnud) uurimas, kas ka meie mingile paadile saame.

 

Selgus, et paar kohta on veel vabad, aga kuna paat pidi väljuma kell 10.00 ja kell oli alles 9.30, siis läksime oma sõpru otsima, et ka neile infot jagada ja ikkagi koos minema kuidagi minna. Mingi hetk leidsime sõbrad hommikust söömas ja neil oli ikka väga “pohhui” suhtumine, et kõigepealt sööme ja et alles siis vaatame, kuidas minema saab. Me olime veidi mures, olles hommikul näinud turistide massipaanikat seoses Taman Negarast lahkumisega, aga mõtlesime, et ok, kui koos tulime, siis ka koos lähme. Siiasaamine läks meile maksma 30 myr per nägu, aga tavahind siit minema saamiseks oli 45myr. Kui me Leegiga oleks hommikul ametlikult kell 10.00 väljuva paadi võtnud (2 firmat teevad siin sama paadireisi), siis oleksime kenasti 45 myr per nägu tagasi Jerantut-is saanud, aga kuna sõbrad sõid-jõid ega muretsenud, siis otseloomulikult jäime meiegi paatidest maha. Pärast kõhu täis pugimist pidi aga meie sõprusgrupp end kurssi viima võta-või-jäta faktiga, et minema saamiseks on ainus jäänud lahendus rentida eraldi paat, mille hind 600 myr. Seegi juba oli pea poole võrra alla kaubeldud hind. Paati mahub ca 10 inimest, aga meid oli ainult 7. Ehk kambakesi hakkasime otsima veel inimesi, kes tahaks siit minema saada. Õige pea leidsime veel kaks inimest ja siis veel ühe ja oligi 10-ne seltskond koos.

 

 

See tähendas, et igaühe osalus paadisõidul oli 60 MYR. Ootasime ca 20 minutit, kui sama reisikorraldaja, kellega eile tulime, meile paadi sadamasse toimetas, ronisime paati ja siis teele.
Kui teekond ülesvoolu võttis aega ca 3 tundi, siis allavoolu saime ca 2 tunniga hakkama vaatamata sellele, et aeg-ajalt pidi paadimees hoo maha võtma, sest veevool oli täis murdunud puid, palke (mõned puutüved olid ca 1 meetrise läbimööduga ja 4-5meetrit pikad…). Igatahes oli vaatepilt võimas!

 

Ahjaa, eile saabudes nägime ühte jõeäärset maja, mis eelmise (ei tea kui ammu, aga tõenäoliselt 2014. aastal, sest siis oli veetase mitu meetrit veel kõrgem) suurvee tasemega oli poolviltu jõe suunas teel, sest jõgi oli majapidamise all oleva pinna ära uuristanud.
Kui üleeile oli see viltuvajunud maja veel nii kõrgel:

 

Siis täna oli sama maja juba veepiiri ääres:

 

 

…ehk enne maja ehitamist oleks tark uurida, kui kõrgeks võib veetase jões kerkida ja siis maja veel mõni meeter kõrgemale-kaugemale kindlamale pinnale ehitada. See nõuanne kehtib nii Malaisias, kui ka Pärnus ja ilmselt mujalgi.

 

Jõudsime Jerantut linna ehk meid toodi paadiga seekord linnale palju lähemale. Maabusime mingis suvalises kohas jõe ääres, sest jõgi lihtsalt oli nii palju kõrgem tavapärasest ja maabumiskohad vee all. Maabumist maismaale oodates võisime näha, kuidas suured sipelgad meeleheitlikult ja samas organiseeritult uppumissurmast pääseda püüdsid. Nad ujusid ka jõge mööda parvena, hoides üksteisest kinni ujuva rämpsu peal. Emake Loodus on võimas, aga halastamatu.
Lonkisime ca kilomeetri suurema tee äärde, kus ootasime oma pool tundi väikebussi, mis meid Jerantut bussijaama viiks.

 

Meil kõigil oli plaan minna esialgu Cameron Highlands-i ehk ca 1300m kõrgusel asuvasse kuulsasse ja turistide poolt armastatud piirkonda, kus ka “Sõrmuste Isanda” filmidest nähtud sarnaseid maastikke leidub.
Neid, kes tahtsid samasse kohta minna, oli kokku 9, seega uurisime, mis hinnaga ja mismoodi saaks Cameron Highlandsi. Sama reisikorraldaja pakkus, et me saaks nende väikebussiga otse kohale, aga bussi hind taaskord 600 (sõidu pikkus 4h ja ca 215 km)… Kauplesime hinda alla, olime ju grupp, aga alla 450 ei saanud (ehk siis 50 myr nägu). Kauplemise käigus andis reisikorraldaja isegi telefoni toru, mille teises otsas oli reisifirma boss, meie ühe kõige sõnaosavama “läbirääkija kätte”, kelleks oli prantslane:

 

Osa seltskonnast otsustas esialgu siiski pigem kohalike busside kasuks, mis täna kenasti ka väljuma peaks. Seega ütlesime reiskorraldajale, et võtame siiski parem kohalikud bussid, mis tuleb odavam, kuigi on mitu ümberistumist.
Reiskorraldajad sõitsid oma väikebussiga minema, meie kamp aga läks bussijaama. Bussijaamas selgus, et jah, me saaksime siit Cameron Highlandi 3 erineva bussiga ca 40 myr eest, aga sõiduaeg on 6 tundi tänu ümberistumistele. Me Leegiga olime ka pigem nõus 1 eur juurde maksma (5myr), kui 3 erineva bussiga kauem loksuma, sest pikema seikluse ajal vajad ka rohkem süüa, mis tähendab, et seda tuleb osta bussipeatustest ehk kallimalt.

Mõnda aega pidasime nõu ja siis üks tütarlaps läks sealsamas bussijaama kõrval olevasse sama reisifirma (kelle meie kamp just enne pikalt saatis) kontorisse uurima, et äkki ikka saaks paremale kokkuleppele.
Veidi aja pärast oli tütarlaps tagasi uudisega, et ok, sama otsebuss kutsutakse tagasi, hind 50 per nägu ehk terve minibuss kokku 450. Võtsime seljakotid selga ja läksime bussi ootama, mis oli nüüd juba kaugemale ära sõitnud ja pidi ca 30 minutit kusagilt tagasi sõitma (algul taheti tagasisõidu eest 5myr per nägu juurde küsida, aga meie grupp kauples hinna ikka 50 per nägu peale nagu algne kokkulepe).

 

Tegime niisama aega parajaks, võtsime kohalikust R-Kioski laadsest poest topsi kiirnuudlitega, lasime poes kuuma vee peale ja saime midagigi kõhtu. Teadsime, et meid ootab ees ca 4 tunnine tiksumine bussis ja midagi ikka ju tahaks enne minekut süüa.

Varsti tuli buss ja teekond Cameron Higlandsi poole algas.

 

Poole tee peal märkasime tee ääres kohalikku turgu ja palusime bussijuhil kinni pidada ning läksime head-paremat värsket söögikraami ostma. Valik oli hea, hinnad soodsad, sest tegemist polnud mingi turisidele mõeldud turuga, vaid tavaline piirkonna külaturg. Leegi ostis hunniku puuvilju ja mõned tomatid.

 

Õhtuhämaruses jõudsime sihtkohta.

 

Kuna meil ei olnud majutust ette broneeritud, siis oli esmane mure kohe ööbimiskoht leida. Ka selles piirkonnas sadas vihma, oli rõske ja jahe õhk…
Sõber ja teejuht Lonely soovitas Twin Pines odavat hostelit ja seadsime sammud sinna, lootuses mõni vaba tuba leida. Leidsimegi eest väikse puhta armsa toa, oma WC, dušš jne. Hind 50 myr ehk 10 eur – igati ok.
Ka öösel sadas vihma, vihma lubas ilmaprognoos ka järgmisteks päevadeks. Üldse teadsid kohalikud rääkida, et aastatega on mussooniperiood nii Cameron Highlandsis kui Taman Negaras pikenenud, ehk siis vihma tuleb ka ajal (näiteks praegu veebruaris) koguseliselt ja perioodilt rohkem. Ehk siis kliima soojeneb… Nii Malaisias kui ka meil Eestis- olete ju märganud, et ka meil on rohkem lumevaeseid talvi.
Tahtsime ikka midagi siin piirkonnas ära näha ja seepärast õhtul sööma minnes Tanah Rata linnas uurisime kohalikelt reiskorraldajatelt, mida siin teha saaks. Peale paarist kohast hinna pärimist ostsime 70 myr eest (ametlik hind 75, ärge kellelegi öelge, sest nii käskis tuuriüüja 😀 Kusjuures, piletile kirjutati 75 myr ehk 15 eur) täispäevase erinevate tegevustega tuuri homseks.

 

 

26. jaanuar 17′ – Maailma kõige suuremat õitsevat lille ehk Rafleesiat ehk raitlille džunglis külastamas

 

Hommikul kell 8.45 korjati meid hotellist peale, siis võtsime veel mõned inimesed samamoodi hotellidest peale ja sõitsimegi kõik vana hea Land Roveri džiibiga džunglisse.

 

Plaani järgi pidi ees ootama 2-3 tunnine (edasi-tagasi auto juurest) matk leidmaks maailma kõige suurema õiega lille, mis kasvab ainult teatud kohtades looduses ja mida pole kellelgi veel õnnestunud kasvama panna tehiskeskonnas, k.a. botaanikaaedades… -Emakest Loodust on ikka raske järgi teha!
Esialgu kulges tee mööda asfaltteed ja imestasime, miks meile sellist vanakooli džiipi vaja

 

 

kuni jõudsime kohani, kus ilmselt öised suuremad vihmasajud olid mudavoolu üle tee ajanud ja ära uputanud ka selle tee, mille jaoks meil džiipi vaja oleks pidanud minema.

 

Ühesõnaga ei saanud me džiibiga edasi minna ja pidime lisaks 45 minutit (tagasi sama palju) veel lisaks läbi väga porise savikarva mullaga tee kõndima. Tee oli kohati nii kehva, et ma pole kindel, kas isegi see väga võimekas vanakooli neljaveoline oleks sealt ülesmäge suutnud sõita.

 

Kõndisime ühe viimase (mingist piirist nad ei lase kasvanduse jaoks enam metsa maha võtta) istanduse juurde

 

 

ja sealt siis hakkas meie ametlik teekond haruldase lille juurde džunglisse.

 

Lill on väga eriskummaline ja väga tundlik keskkonna mõjudele, areneb nullist ca aastaga…

 

Kui arenevat lillenuppu näiteks käega puutuda, siis lill pidavat surema. Kuna on vihmaperiood ja kõik tahavad seda haruldast lille näha, mis õitseb ainult 5-7 päeva ikkagi, siis palkavad reisikorraldajad mõne kohaliku mehe, kes tunneb metsa kui oma viit sõrme ja need siis käivad ja osivad pidevalt uusi kohti, kus üks või teine lill pikka aega vaikselt kasvab, enne kui väga lühikeseks ajaks õide puhkeb.

 

Kui õitsev lill leitakse, siis kaetakse see vaatamise ajaks kilega selleks, et lille sisse vihm ei koguneks, sest liigne vesi uputab lille ja lill jällegi sureb… Selline ülitundlik lill siis.

 

Igatahes rääkis meie giid, et lill on tegelikult parasiittaim, mis kasvab vanadel kõdunenud puujuurtel ja ronib mööda juuri edasi ehk kui kusagil üks kapsapea (no ta kasvab nagu muna) end lahti sirutab ehk viimaks õide puhkeb,

 

siis 5-7 päeva pärast ta närbub. Mingi aja pärast on aga tõenäoline, et raitlill ehk rafleesia kusagil lähikonnas end uuesti näitab.

Vaatasime lille ära, nägime ka juba 3 kuud surnud raitlille õit,

 

 

kohustuslikud pildid tehtud ja siis tagasiteele džiibi juurde.

 

 

 

Programmi järgi oleks pidanud me tegema peatuse ühes vanas külakeses, kus kohalikud pärismaalased (mõned elavad veel siiamaani kaugel mägedes-metsades) puhkpüssiga loomi lasevad ehk antud juhul oleks pidanud nägema, kuidas puhkpüss välja näeb, kuidas töötab, kuidas sellega sihitakse ja lastakse ning lõpuks oleks igaüks saanud seda kõike ka ise proovida. Jätsime selle vahele, sest …olime juba omajagu poris seigelnud ja sadas päris kõvasti ehk kellelegi polnud isu minna külakesse vihma kätte.
Läksime selle asemel sööma, muidugi ühte kindlasse kohta, aga õnneks oli suhteliselt normaalsete hindadega. Saime kõhud kenasti täis. Edasi läksime BOH nimelisse teekasvandusse.

 

Cameron Highlands on Malaisia üks olulisem teekasvatuspiirkond – ilusad teepõõsaste põllud looklemas mägede vahel. Meile näidati, kuidas teelehtedest saab meile tuttava väljanägemisega tee ja kuidas ühest teelehest saab erineva töötlemisega palju erinevate maitsenüanssidega lõplike teesorte. Tehas oli just lõpetanud oma tööpäeva, seega saime läbi klaaside tühja tehast vaadata, aga plakatid olid õnneks ka inglisekeelsed, seega saime lisaks giidi jutule ka mõne informatiivse pildi.

 

Tööjõud palgatakse välismaalt, sest kohalik malaislane pole selle raha eest võimeline end üleval pidama – ühe kilogrammi teelehtede korjamise eest (käsitisi korjatakse) makstakse 0,25myr ehk siis umbes 5 eurosenti, Väga tubli tööline jaksab päevas korjata ca 200-300kg teelehti. 300×0,25=75myr ehk 16 euri päevas. Kui varem oli istanduses ka 500 töölist, siis nüüd 20-30, sest keegi ei taha selle raha eest enam tööd teha (samas ei saa firmad suures konkurentsis rohkem raha korjamise eest maksta) ja tänapäeval teevad muidugi suure töö ära ka korjamismasinad. Masinate töö on tuntavalt kiirem, aga tulemuseks on ebakvaliteetsem tee, sest eks õlitilk siin, kütuseaur seal, poolikud rebitud lehed jne. Käsitsi korjamise eelis on see, et teetaime kõige ülemisest noorlehest sai nn valget ehk ülikvaliteetset ( ja ka kallist) teed,

 

 

alumised 2-3 lehte sobivad roheliseks teeks, neist alumised lehed sobivad aga tavaliseks mustaks teeks. Päris huvitav ja hariv käik oli.
Otseloomulikult sai käia ka kohalikus teepoes, kust me ka ühte-koma teisit kaasa ostsime ning hiljem proovides leidsime, et teel ja teel on ikka tõesti vahe sees.

 

Mulle pole klassikaline pakitee kunagi eriti meeldinud, aga Cameron Highland-si tee on tõesti puuviljase järelmaitsega, aromaatne ja maitsev tee ehk hoopis teistmoodi, kuidagi värskem (meenutab kergelt pärnaõie teed) kui need, mis meil poes müüakse. Tehasepoe miinuseks peab mainima, et poes kohapeal proovida ei saa. Küll aga on sealsamas kõrval “suurepärane” kohvik, kus saab erinevaid teid juua, aga …hinnad – kui 200 grammine teepurk maksab tehasepoes 11-18 myr, pakiteed veelgi odavamad, siis kohvikus küsiti ühe tassi tee eest 3-4myr…

 

Peale teeistandust viidi meid liblikaparki, aga kuna meie olime käinud juba palju suuremas liblikapargis Kuala Lumpuris, siis meie ei tahtnud 7 myr lisaraha maksta ja ei läinud parki sisse, vaid tuiasime nännipoes 45 minutit ringi. Sama tegid ka meiega koos samas autos olnud 2 sakslast, kes arvasid, et äkki meie hoopis tahame liblikaparki minna 🙂 Ühesõnaga keegi meist ei tahtnud liblikaid vaadata ja passisime niisama, kuni meie džiip uuesti meile järgi tuli.

 

 

 

Edasi külastasime maasikaistandust, mis nägi välja nii tehislik kui see üldse olla saab. Maasikad kasvasid maast ca 1,5kõrgusel metallriiulitel (no siis ei pea korjamiseks kummarduma).

 

 

Taimed kasvasid õhukestes, ca 4-5cm paksudes, samas 20cm laiades ja 50-60cm pikkades plastikkottides, milles siis mullasarnane kasvupinnas. Igasse plastkotti läks ka peenike voolik, mida mööda kastetakse taimi ja vajadusel ilmselt ka väetistega rikastatud keemiline kasvulahus kindlatel ajavahemikel jookseb.

 

Cameroni maasikad on ka kuulsad eelkõige oma magususe poolest …meie proovisime paari (haput) marja kasvuhoones ja ka sealsamas kohvikus jäätist koos n-ö värskete marjadega, mis miskipärast plässid ja külmunud näisid, meenutades ka maitselt ülessulatatud maasikaid… ütleme nii, et õigel ajal korjatud värske eesti maasikas on siinsetest ikka mitme pea jagu üle. Samas ei välista, et siin kasvavad Malaisia parimad maasikad…
Igatahes oli tegemist turistilõksuga, aga ju need asjad siin siis nii käivad ja ega saa ju ka pahaks panna – nutiseadmes üleskasvanud lastel on ju põnev vaadata, kuidas maasikas “maal” kasvab..
Igatahes oli huvitav päev, vaatama sellele, et sadas vahelduvalt. Me ostsustasime juba eile, et las sajab – kui me ikkagi juba siia sõitsime, siis vaatame ikkagi ära, mida siin näha on, sest ei ole tõenäoline, et me siiakanti mingi aeg tagasi veel tuleks. On ju palju maid, kuhu pole üldse veel jõunud. 🙂
Õhtul jõudsime tagasi linna, sõime, käsime-uurisime, kuidas homme minema saame, võtsime bussipileti järgmiseks päevaks (kuna Hiina Uusaasta on kohe-kohe saabumas, siis rahvast väga palju liikvel) ning järgmise päeva hommikul algas meie teekond sooja ja kuiva kohta Malaisias 🙂 Tere, Langkawi saar! 🙂