Kirev turupäev Bac Ha-s

18. detsember 2016, pühapäev- Bac Ha turg ja sõit bussiga Ha Giangi

Võime end Jassuga õnnitleda, sest oleme senise elu parima ebamugavuskooli läbinud. Otseses mõttes. Istume praegusel (kirjutamise) hetkel Bac Ha-st Ha Giangi suunduvas bussis. Kõik võiks ilus olla, aga no ei, meie istume mitte istmetel, vaid põrandal,

ja sõidu eest oleme maksnud muidugi täie raha eest. Et siis järjekordne näide meie viimaste päevade seikluste juures – Vietnami mini ja suurematesse bussidesse mahub hiiglamapalju rahvast – kui nad panna istuma üksteise sülle, üksteise pepudele liibudes; kui nad kõik vabatahtlikult istuvad põrandale, kuhu küll kiirel võluväel kas lasteaiatoolid alati ilmuvad või mingid ekstraistmed teiste istmete vahelt.

Et noh, meie minibussis on ca 35 peanuppu, ehkki bussistmeid kokku koos vahekäiguistmete ja bussijuhiga oli 24.

Kõik see rohke rahvas on teel Ha Giangi, pooled neist eurooplased, pooled kohalikud vietnamlased. .

Ja kuna Bac Ha-mägilinnast, kust hommikul bussisõitu alustasime, tuli meil Ha Giangi jõudmiseks ümberistumine teha, siis…. Siis tegimegi veerandiku tee läbimisel ümberistumise, aga bussiistmed olid kõik juba max. Lao Caist tulevaid reisijaid täis ning meil Jassuga…. ei jäänud muud üle, kui vahekäiku istuda, avada vahekäigu istmed. Ja pagan…. siin me ei saanud ka mingit privaatsust naurida! Trügisime küll nagu tublid ja kiire õppimisvõimega kohalikud, et uues bussis enne istet saada, aga sellega me ei arvestanud, et meie esimese bussi eurooplased pidid ka kõik siia minibussi istuma mahtuma, seega pressis minu vahele end üks prantslane (istume kitsas bussis viie inimesega samas reas) ja nüüd ma siis olen kahe eakamat sorti inimese vahele pressitud…. Kann on kange, jah, tänan küsimast! Jassu ei jäänud ka oma laiemate õlgade ja suurema kehaga mingisse uhkesse üksindusse, temagi kõrvale mahutas lisaks end üks laiaõlgne prantslane…..

Ja te kujutate ette, maksate täistaha ja sõidate 5h mägedes kurvikate serpentiinide vahel, kaldudes iga kurviga kaasa nagu tsikli seljas oma kõrvalistuja suunas. Kes istub muide keskmisel vahekäigu istmel, jagab sama istekohta oma naabriga, niiet pool kanni ripub õhus ja noh, ca 5h järjest ei ole meeldiv… Samal ajal laest tuleb kräppi muusikat kõige kohutavamatest bussi kõlaritest, millised Eestis vist kõigil ammu prügikastis. Ja te kujutate ette, et kui olete siia bussi 5h pressitud ja teil tuleb vahepeal hiigelpõis või Häda Number Kaks koos sõbra Kõhulahtisusega? Hetkel hoidume neist võimalustest mõtlemast, ausalt öelda oleks eelmainitud kombinatsioonidel hirmsad järelnähud, sest buss sinu pärast ei peatu, teiseks ei saa vietnamlased inglise keelest sõnagi aru (ingl. keelt räägitakse vaid turismipiirkondades). (Hilisem märkus: 5h bussireisil tehti siiski üks peatus vetsu jaoks ka, aga nõudepeatused vetsu minekuks loomulikult puuduvad 🙂 Oksendajatele ulatati kilekotte, mida oleme senistel bussireisidel kokku mõnel korral näinud, nii selleski bussis. Pärast eelmainitud vahetu emotsiooni kirjapanemist alles tõeliselt “vahva” sõit algas – nimelt läbis buss ca tund aega kõige auklikumat mägiteed, mida tavaliselt Jeebi safaril kogeda võib. Buss käis iga natukese aja tagant üles-alla, augud olid kohati mitukümmend cm sügavad ja rööplikud. Uskuge mind, keskmistel jagatud istetel oli see erakordselt vastik (päris istmetel kindlasti talutavam), niiet see bussisõit läks meile senise elu hämmastaivama-hüplikuima-ebameeldivaima kogemusena kirja 🙂 )

Selleks, et meie lugejal huvitavam oleks, paneme siia pildid ka reedesest päevast, 16.detsembrist, mil Sapa linnaga hüvasti jätsime. Buss Sapast Lao Caisse ( bussipilet 26 000dongi=ca 1€/in, sõidupikkus 1h) oli normaalne, aga Lao Caist Bac Ha mägilinna sõit oli meile erakordne (bussipilet 60 000dongi=ca 2,3€/in, sõidupikkus 3h). Just nimelt sel teisel bussil oli bussi veovõime meie meelest korralikult vilja kandma pandud.

Ehk siis juba bussi sisenedes Lao Cai linnas tuli ronida üle igasuguste ämbrite istmeteni

ning pool bussi oli postipakke täis…

Ja postipakke laeti 2,5h sõidu ajal aina juurde bussi… Kõik asjad, mis on suuremad ja mahukad, sh turistide kotid/pagasid, laetakse siin maal busside katusele(!), selleks on eraldi bussisaatja, kes on bussijuhi jaoks käepikendus. Selle bussisaatja ülesanne on lisaks piletiraha kogumisele ronida bussikatusele kotte-pakke paigaldama,

laadida peale ja maha kaupa, suhelda pakke saatvate inimestega ja tuhat muud meile arusaamatut ülesannet…

Kes paremini istuma ei mahtunud, istus pehmete istmete asemel pangedel.

Ning mingil hetkel, kui panged poolel teel maha laaditi, tehti lõpuks lahti varuistmed, -silmapaistvalt suur ja vahepeal arvuliselt kasvanud inimestesumm sai lõpuks istuma – Happy Vietnam 🙂

* * *

Jah, selline on jutt siis Vietnami bussielust-olust. Nüüd aga sellest, kus me ööbisime Bac Ha-s. Võtsime siingi linnas endile kodumajutuse, sest see oli odavaim variant (Bac Ha keskmine majutuse hinnatase on teiste Vietnami linnadega võrreldes küllaltki kallis, hinnad algavad hommikusöögita double-ruumile 13€-st). Bac Ha asub nagu Sapa linngi kõrgel mägedes (üle 1000m merepinnast). Praegusel aastaajal, Põhja-Vietnami talvel, on seal päris külm ja pidevalt pilvine nagu Sapaski. Mõlema eelmainitud linna keskmine õhutemperatuur öösel praegu detsembris on ca 11 kraadi, isegi jahedam, ja õhk on küllaltki rõske. See meeletu külmus-rõskus nii öösel kui ka päeval oli ka meie kodumajutuse ruumis Sa House’s Bac Ha-s, kuna majutusasutus ise oli korralik, aga õhk käis seintest ja lae alt igalt poolt läbi:

Eelmainitud külmus ja rõskus on tegelikult ka peamiseks põhjuseks olnud, miks oleme blogi postitustega pisut ajast maha jäänud (ja järgmises sihtpiirkonnas Ha Giangi provintsis lisandus põhjuste hulka vaevaline-halb Wifi ühendus 😉 )..

Veetsime enamus aega Bac Ha-s linnas hängides,

vaatamata ümbritsevale vaesusele müüdi iga nurga peal kõikvõimalikke telefone,

lisaks hõikasid lapsed meile Jassuga alati rõõmsalt “tere” (võrreldes Sapaga on inimesed siin lahkemad ja puutumatumad turismist, turisti ei nähta ainult rahalüpsimasinana nagu paratamatult tekib tunne pärast Sapa külastamist ja siis enda jaoks teiste linnadega võrdlusi tegema hakates).

Kohtusime ka tööloomadega, kes vedasid vahel suuri puuhaokoormaid, vahel aga ootasid lihtsalt oma järgmist tööülesannet.

Äärelinnas on päris palju puutöötegijaid, enamasti saetakse palgist laudu, aga mõned teevad ka mööblit või nikerdavad kujusid.

Külastasime ka kohalikku templit.

Kolasime ka mägedes pisut, kohtudes pulliga (keda pole pildil) ja uudishimulike hobustega.

Kuna aga üldiselt oli kogu aeg nii külm, siis olime enamuse Bac Ha ajas voodis teki all üksteist kaisutades, pannes selga viimse kui ühe sooja asja, mis Eestist kaasa sai võetud. Ja ikka oli külm! 🙂 🙂 Aga peamine Bac Ha-s viibimise põhjus seisnes pühapäevas, mil muidu ülimalt uimane ja vaikelu elav Bac Ha linn iganädalaselt turupäeva tõttu ellu ärkab ja värvidest täitub.

-Tasus ootamist …ostsime ka siit miskit 🙂

Bac Ha pühapäevast turgu tulevad külastama ka paljud uudishimulikud turistid, praegu detsembris me neid liiga palju ei näinud. Nüüd aga pildid Bac Ha turu värvidest:

Siin on pilt tõelisest Bac Ha kaunitarist lapsega:

Ja samast kaunitarist, kui ta last endale vööle kinnitab:

Aga selle Kaunitari kurvad silmad läksid meile Jassuga tõeliselt hinge!

Oh…

Bac Ha-s on lisaks värvilistele hilpudele üpriski suur ja värvikas elusloomade turg:

Turg ülevalt vaadates:

Kes sooviks kutsikat? Kes niutsub uut omanikku oodates ootusärevalt, aga Vietnamis võib vabalt lõpetada toidulaual?

Levinud menüüvalik Vietnamis:

Turult sai osta ka sellist suuremat sorti looma.. Kuulsime, et korraliku tõupulli eest tuleb välja käia ca 2000USD-d:

Toorest liha saab siit igast linnast, seda pakutakse igas külas, rääkimata turgudest:

Kohalike külameeste lemmiktegevus on tossutamine, tossutavad nii lõket kui piipu 🙂 Siin pildil kohalik külamees erinevat tubakat proovimas:

Igasugust värsket kraami saab külluses igast Vietnami linnast, k.a. Bac Ha turult:

Saab ka igasugu seene väljanägemisega asju ja ka kangemat riisiviina, mida müüakse kanistrites:

Turupäeval on kohalike transpordivahendiks peamiselt roller ning siin on Bac Ha üks osa “peaparklast”:

Nüüd mõned pildid, mida eelnevasse pildiloetelusse mahutada ei õnnestunud:

* * *

Me olime selle turupäevaga igati rahul ehk tasus siia sõita ja pühapäev ära oodata. Pärast turukülastust liikusime bussiga edasi ja oleme terve selle nädala viibinud väga põnevas ja looduskaunis Ha Giang provintsis.