600 kilomeetrit rolleri seljas

18. detsember 2016- Ha Giangi linna saabumine õhtupimedas

Peale pikka bussis loksumist jõudsime 18.dets, pühapäeva õhtul Ha Giangi. Meid pandi maha bussijaamas, sealt kõndisime linna läbi sama tõkkepuuga piiratud värava, kust buss sisse sõitis. Oli pime, sest tänavavalgustust ei põlenud, ja uude tundmatusse linna saabumise tõttu me ei teadnud, kus suunas astuma hakata.

Uurimise iPadist maps.me rakendusest, kuhu edasi minema peab, kui järsku avastasime ööpimedusest, et selja taha on tekkinud kaks mehe nägu, kes ka osavõtlikult uudishimutsesid, mida me seal helendavalt ekraanilt uurime …päris kõhe tunne oli! Hakkasime kiirelt astuma 🙂 Ööbisime Kiki’s House hostelis, kus saime double ruumi 6€ eest koos hommikusöögiga – see on ka ühtlasi kõige odavam koht Vietnamis, kus ööbinud oleme.

Saabudes hostelisse võttis meid vastu vahva infotahvel, kus kirjas saabujate nimed.

Olime väsinud, viskasime seljakotid voodile

ja läksime linnapeale uurima, kust midagi hamba alla saaks. Leidsime ühelt tänavanurgalt tüüpilise tänavasöökla ja uurisime, mis supp maksab – 30 000 dongi (1,2€).

Tegemist oli väga maitsva supiga ning olgu etteruttavalt mainitud, et käisime samas kohas veel 2-l õhtul söömas ja lisaks ka jõululaupäeva õhul. Pärast söömist tagasi hostelisse, kiire dušš ja magama. Voodi taaskord ülikõva, aga see on lõppude-lõpuks Põhja-Vietnami “tavaline”, ning kuna meie päev oli pikk, tuli uni hea.

19. detsember 16′ – tutvusime Ha Giang linnaga.

Hommikul võtsime rahulikult, sõime ca 8.30 paiku hommikust, kusjuures hommikusöögiks oli ühe muna ja saia asemel kaks muna ja kaks saia + kohvi ja kohvi sai ka juurde küsida, kui isu oleks olnud. Niisiis keskmisest klassikalisest “cheap” hommikusöögist Vietnamis parem.

Linn on tagasihoidlikult öeldes kena ja mägedest ümbritsetud.

Ha Giang linn on väga sõbralik ja kui tahad tunda end kui meedia superstaar, siis on see just õige linn – nimelt on siin lastel siiras komme igale valgele euroopa väljanägemisega inimesele kaugelt ja rõõmsalt hüüda, kas ainult “Helloou” või “Hello, what iiis yoo name, how are you?”

Ja kui peatud, siis üritatakse suhelda. Väiksemad kodanikud lehvitavad eriti suurte euroopa fännidena ning vahel on piinlik, kui suure liiklusmüra sees mõnele tormakale ja elevale häälele vastata unustad või reageerida õigel ajal ei jõua.. Tundub, et nad tõesti valmistuvad siia piirkonda saabuvateks euroopa turistide suuremaks vastuvõtuks. Kui suvalisse poodi minna, siis vanemad inimesed ei saa sinust eriti aru, aga kusagilt tuleb kohe mõni noorem pereliige appi ja saad ikkagi teada, mis konkreetne kaup maksab jne. Need lapsed, kes juba koolis käivad, on sageli tagasihoidlikumad või häbelikumad, seega põhiline tervitajate kontingent on allameetrised lapsed.

Päeval kolasime niisama uudistades linna peal, vahetasime hotelli ja uurisime, kust järgmiseks päevaks rolleri saab. Lõpuks võtsime rolleri ikkagi oma uuest ööbimiskohast nimega Huong Thao Hotel 2,

maksime 180 000 dongi=7,2€ ehk see oli siiani ka kõige kallim hind, mida oleme siiani ühepäevase rollerirendi eest maksnud. Hotellil olid head hinnangud booking.com-is, aga pidime nentima, et hotellituba oli niiske, isegi voodipesu oli rõske, sest ainuke ventilatsioon nii vannikas kui toas käib läbi toas oleva akna. Inglise keelest saadi ka väga vähe aru… kuigi reviewd ütlesid, et seal räägitakse väga head inglise keelt…

Linnas nägime ka ühe vist olulise inimese matust. Algul arvasime, et peatänaval on liiklusummik, aga lähemalt uurides selgus, et ummikus osalenud autodes pole juhte sees ja eestpoolt kostus mingi vali muusika.

Lähemale minnes selgus, et tegemist on hoopis matusega.

Leinajatest omaksed on valgetes riietes, osad meesterahvastest matuselised kandsid valgeid peapaelu, õigmini olid neil valged riideribad lihtsa sõlmega ümber pea seotud, justkui filmidest nähtud karatemeestel.

Kohal oli politseinikud, osad turvasid, osad reguleerisid liiklust jne. Igatahes olid matuselised palju rõõmsamad kui Euroopas, muusika polnud ka masendav, vaid ilus meloodiline.

Külastasime kohalikku turgu ja nüüd, juba teades puuviljade enam-vähem õiget hinda, saatsime turistihinda küsivad müüjad kukele ja ostsime õiglasemat hind küsijatelt hunniku erinevaid puuvilju.

Lisaks avastasime suurema kinnise territooriumiga laadaplatsi, mille külastamiseks pidi ka 10 000 raha maksva pileti lunastama.

Seal müüdi suures koguses igasugu kola,

aga meie ostsime ainult värskelt jahvatatud kohvi

 

ja kohapeal meie silme all efektselt valmistatud jäätist.

Toorjäätis on algselt vedel, see pannakse spetsiaalsele külmale pinnale, lisatakse eelkülmutatud moosi moodi komponent, mis samal nn külmal lõikelaual peeneks hakitakse, ja siis vedela jäätisega efektselt kokku segatakse ning lõpuks ühtlase õhukse kihina külmale pinnale laiali silutakse. Kiht külmub ja siis kooritakse pahtlilabida sarnase esemega õhukesed jäätiseviilud ning pannakse vahvlist korvikesse. Lõpptulem oli ilus, aga maitse mittemidagiütlev ehk jäätis tehakse kindlasti taimerasvast mitte piimast-koorest. Ostsime ka paar tavalist varem valmis tehtud vahvlijäätist, mida müüdi sügavkülmkirstust, aga need olid veel jubedama mittemillegimaitsega. Samas rääkis Leegi vend Allan, et Vietnamis on väga hea jäätis – otsime seega edasi 🙂

Leegi proovis ära ka massaažitooli kohalike müügimeeste suureks rõõmuks.

Turul müüdi ka tüüpilisi kaasapakitavaid puupliite, millega kohalikud lihtsad inimesed tänavatoitu pakuvad ja ilmselt ka kodus süüa teevad.

Mõned Ha Giangi linnapildid veel.

 

 

 

 

 

 

Leidsime ka laheda kebabi söömise koha, kus maksime 20 000 dongi=0,8€ iga kebabi eest ( liha ja juurikad mingi saia vahel ja see oli ülimaitsev kooslus), meist said kohe püsikliendid 🙂 Isegi linnast järgmine päev rollerdama lahkudes võtsime 4tk teele kaasa…

 

Läksime tagasi hotelli, maksime rolleri eest ära. Kusjuures esimest korda saime maksta pangakaartiga, sest makseterminalid on reeglina ainult suuremates-kallimates hotellides ja suuremates poodides. Enamus asju tuleb osta ikka vana hea sularaha eest. Õnneks vahetasime Eestis olles Tavidi valuutavahetuses ca 800 euri erinevaks valuutaks: 500 euri eest saime ca 11 500 000 Vietnami donge ja ca 300 euri eest USA dollareid.
Mõnes kohas on soodsam dollarites maksta ja vahel on kasulik kohalikus rahas tasuda. Euridega pole midagi eriti teha, aga eks need vahetatakse ka suuremates hotellides ära, kuid jooksev vahetuskurss ei pruugi nii hea olla ehk pigem on mõtekas eurod kusagil ametlikumas valuutavahetuskohas kohaliku raha vastu vahetada. Liikvel on ka võltsitud kohalikku raha, aga mitte suures koguses.

20. detsember 16′ – rolleriga 250km Ha Giang-Tam Son-Yen Minh-Ha Giang

Lonely Planet-i reisijuht soovitab Ha Giangi mägist piirkonda just rolleri seljas sõites avastada, seega panime oma kõige soojemad riided selga ja istusime hommikul rolleri selga. Hommikud on detsembrikuises Põhja-Vietnamis jahedamad, päevapeale läheb reeglina siiski soojaks ja tuleb ka päike välja. Roller, kui selline on nii meie kui ka kohalike arvates kõige õigem liiklusvahend siin maal, see on odav ja sellega saab sõita nii kitsamatel teedel, sellega pääseb mäkke üles uimerdavatest autodest kenasti mööda, saab peatuda igal pool jne. Lisaks pole normaalsesse sõiduautosse võimalik kohe kindlasti niipalju kola mahutada kui rolleri selga… Vaja maakive tassida? Pole probleemi – 200l metallvaat, millel küljepealt väike avaus sisse lõigatud ja kust kivid sisse pannakse, kinnitatakse rolleri tagaistmele ja voila! Normaalne pakendist pesumasin näiteks ei mahu uude ca 40-50 000 EUR maksvasse 3seeria BMW-sse, …200-300 eurone vana kasutatud roller transab selle kenasti koju, rääkimata 6meetristest eri materjalist torudest. Kõiki loomi peale ilmselt lehma ja hobuse on võimalik ka rolleri seljas nii elavana kui surnuna linna müügiks viia ehk oleme näinud nii sigu, koeri kui kitsi puurides + kanad-kuked-pardid hunnikutes puurides koos. Roller on siin uskumatult praktiline liikumisvahend!

Rolleri kütusekulu on ka väga normaalne – rollerid on reeglina 100-130m3 silindrimahuga ehk piisavalt võimsad ja kulutavad ca 2,5l bensiini 100km läbimiseks ning seda ka mägistes piirkondades. Rolleri hinnad on siinmail ka väga mõistlikud. Näiteks Honda Airblade 2016 aasta mudeli (125m3 mootor) saab esindusest osta 40 miljoniga ehk ca 1600 eur eest. Eestis küsitakse kõige odavama 125m3 mootoriga rolleri eest aga ca 2800… lisaks on eestis sellise rolleriga sõitmiseks lube vaja, siin ei tea keegi lubadest midagi ja sõidavad nii memmed-taadid kui väiksed lapsed ja me pole näinud ühtegi avariid. Teed on enamasti kitsad ja üsna viletsas olukorras, aga on ka meeldivaid erandeid. Konkurentsitult on kõige levinumad Honda ja Yamaha nime kandvad rollerid. Euroopas levinud Aprilia firma rollereid pole veel ühtegi näinud…samuti pole silma jäänud ühtegi Volkswageni ja Audi autot, BMW on täitsa olemas. Kõige rohkem on tänavapildis Toyota sõiduautosid.

Alustasime teekonda Yên Minh suunas, enne seda aga haarasime kaasa 4 kebabi,

ja kui olime oma “kodulinnast” väljas, tegime esimese peatuse ja sõime 2 kebabiasja ära.

Mida teekond edasi, seda ilusamaks läksid vaated.

Meile meeldib Norra mägine maastik ja Uus-Meremaa oli ka väga ilus, kuid igal maal on mäed teistmoodi, nii kujult, koostiselt ja pinnakattelt ja ei väsinud me ka siin neist!

Ei hakka eraldi piirkondi välja tooma, kui siis ainult vaate Tam Soni linnale:

paneme seega lihtsalt hunniku pilte 🙂

 

Kõik oli väga ilus ja vahelduva loodusega, mändidest ja eri kivivormidest lopsaka looduseni.

Yên Minh-i linnas eraldi peatuma ei jäänud,

sõitsime edasi Meo Vac-i suunas. Sealt edasi pidi kuskilt saama ringiga tagasi Ha Giangi linna, aga kuidas me ka ei otsinud, õiget teed ei leidnud.

Kuna päike loojub ka Vietnamis ikka tema soovitud ajal ja me ei tahtnud väga pikalt pimedas sõita, keerasime lõpuks juba läbitud tuttavale teele tagasi. Nägime koduteel loomi ja nende karjatajaid, ja üldse igasugu põnevaid tegelasi 😉

Mingi hetk hämaruse saabudes

sõitis meist mööda üks kohalik, kes tundus meile täpselt õiges “vedurijuhi” tempos sõitma, seega hakkasime teda jälitama. Selleks kujunes omaette fiilinguga paarissõit ehk kuidas ta ka ei üritanud, eest ta ära ei suutnud sõita ja kui veidi suutiski, siis jõudsime laskumistel talle taas kannule. Nimelt tema pidi enne kurvi hoo maha võtma, aga meie nägime tema manöövritest, et järsku pidurdamist ei tehtud – järelikult keegi vastassuunast ei tulnud. Ilmselgelt nautis ka tema seda paarissõitu. Mingi aeg, kui ta jäi ühe veoauto taha passima, kuni too vastassuunast tuleva auto mööda laseb, tegime meie kiire sprindi ja jõudsime enne vastutulevat autot kenasti oma suunda tagasi keerata, – jäi veel aegagi üle. Panime täiskiirusel edasi, aga siis hakkas igav ja ootasime ikka oma sõpra ka järgi. Vietnamlasel oli nägu nalja ja rõõmu täis, midagi ta vadistas ka meile puhtas vietnami keeles, meie kehitasime naerusuiselt vaid õlgu. Lasime ta jälle enda ette sõitma – ikkagi kohalik mees ja teab kus ja kui suur kurv tuleb või kus asub suurem auk teekattes. 🙂 Kütusekulu oli niimoodi mägiteedel üles-alla kihutades mõistagi tükkmaad suurem ja mingi aeg pidime ikkagi kinni pidama, et uurida, mis seis kütusepaagis on, sest näidik oli juba tükk aega punase peal olnud.. Paak oligi tühi mis tühi ja uurisme kaardilt, kaugel esimene normaalne tankla on. Mittenormaalse tankla all mõtleme kohti igalpool tee ääres, kus lisaks puuviljadele jne asjadele saab ka kahtlastes nõudes-pudelites kahtlast kütusesarnast vedelikku ebaõiglase kirvehinnaga osta 🙂 Mingi aeg pidime ikkagi suvalisest kohast liitri juurde ostma, samast kohast olime ka päeval kindlasti suurema kui 1,5kg banaanikobara 20 000 ehk ca 0,8eur eest ostnud. Ostsime liitri kütust ka ainult 20 000 eest, sest näitasime kaardirakendusest, et päris tankla peaks ca 3km kaugusel olema, aga meil vist ei pruugi nii kaugele kütuseaurudega saada… igatahes maksis selles piirkonnas kütus ca 17 000, seega ei olnud lisa 3000st kahju, ostsime lisaks abivalmilt tädilt veel ühe suure banaanikobara 🙂

Teekond jätkus nüüd juba kottpimedas ehk päike loojus ca 17.30 ja me jõudsime linna ca 19.30. Mingi aeg tegime pikema pausi ja nautisime ööhääli mägedes. Täieliku rahu ja vaikuse rikkus aeg-ajalt mõni möödasõitev roller või veoauto.

Linna jõudes käisime jälle oma lemmikkohas suppi söömas, siis dušš ja tudu.

 

21. detsember 16′ – 7 tundi bussiga Ha Giangist Dong Van-i

Lonely Planet ütleb, et see bussisõit peaks ca 6 tundi aega võtma, aga reaalselt on nii palju lisapeatusi küll lisapagasi või suvaliste inimeste peale ja maha laskmiseks, et reis venis seekord 7 tunni pikkuseks. Taaskord oli buss väike ca 24 kohaline, aga olime bussis kuuekesi + juht ja buss oli otsast otsani täis: … roller, tomatikastid jne

ning ega bussi katuski tühi polnud, sinnagi mahtusid hiljem veel kipsikarkass, mööbliplaadid jne – Vietnami tavaline.

Ja ega see raske staff sinna katusele niisama ise ei roni. Vietnamlase kohta väga jõuline käsi. Bussijuhi abi:

Enne kui Ha Giangi bussijaama kõndisime, käisime veel ka kohalikust immigratsiooniametist läbi, sest Lonely Planet väitis, et Tan Son-ist Dong Van-i poole jäävate (Hiina-Vietnami) piirialade külastamiseks on vaja eraldi tasuline luba saada. Maksime nädalase( ise otsustad ja ütled, kaua seal piirkonnas plaanid olla) loa eest kumbki 210 000 dongi või dollarites 10. See on näide, kus odavam on kohalikus rahas maksta – 10USD võrdus hetkel vähemalt 225 000 dongiga.

Hiljem selgus, et tegelt ei küsinud meilt keegi seda luba ega teinud keegi selle soetamisest ka juttu, aga isenesest on tore, et me seda ilusat piirkonna loodust mingigi rahaga toetasime. Ehk siis loo moraal ka neile, kes mõtlevad seda piirkonda külastada tulevikus, – see 10 USD-d maksev “travel permit” (nii kutsutakse) on tõenäoliselt ajaga aeguv teema ja kui seda ikka teha tahate, siis endi meelerahuks võite ju ka.

Teel pidas juht mitu korda bussi kinni ja tõstis kabiinis oleva katte üles, vaatas-kuulas, mis veidrat häält mootor teeb. Vist oli ventilaarori rihm veidi probleemne.

Ca tund hiljem, peale pikki mäkketõuse, pidas juht bussi kinni, tõstis mootorkatte üles, lõikas ventikarihma katki, lõkas sellest omakorda välja väikse jupi (selle osa, kus rihmal on nn mudeli koos peal) ja viskas ülejäänud pikema rihmaosa ilma hetkegi kõhklemata lihtsalt bussiaknast looduskauni ümbrusega mägitee peale – ilma rahata ei veeta siin ühtegi kasutut asja! Imestasin, et pidevalt mäkketõustes mootor ilma ventilaatorita keema ei läinud aga kohale me saime.

Ja see prügiloopimine uksest-aknast-bussist välja tänavale või loodusesse on neil vietnamlastel niivõrd emapiimaga kaasa tulnud komme, et meil eestlastel peale silmade pööritamise muud midagi öelda pole.

Kui kunagi õnnestuks kohalikele see pidev asjade suvalisse kohta mahaloopimine ära keelata ja tutvustada neile, mida head rehaga siin teha oleks, siis õnnestuks siia riiki sadu miljoneid rehasid müüa, siiani pole me aga veel ühtegi reha näinud… kõik kohad on sodi täis! Müügiplatside puhastamiseks lastakse korraks luuaga plats enam-vähem üle, laotatakse maha present, selle peale kohe kaup ja ongi kogu võitlus tolmu-prügiga neil siin tehtud. Meie saame küll öelda, et meist pole mingit sodi kusagile maha jäänud – kanname niikaua oma sodi kaasas, kuni saame hotelli või siis leiame mõne prügikasti sarnase asja tänavalt. Samas, tõsi on see, et ega seda me küll ei tea, mis ja kuidas meie prügist edasi saab, sest selle maa süsteemiks tundub küll süsteemitus :P…

Õhtul bussiga lõpuks Dong Vani linna jõudes pidas bussijuht kinni ametlikus bussijaamas ning kõik bussis viibijad vaatasid päris huvitavat vaatepilti. Läksime meiegi seda hiljem vaatama.

Piltmõistatuseks jääb, kuidas on see võimalik? Katte all on auto! Tagurpidi.

Bussijaama territoorium on umbes 100x100m, plats on sile ning igast küljest ümbritseb kivimüür.

Dong Van on ilmselgelt turistidetulva ootel Vietnami kõige põhjapoolsem linn.

Hetkel pole turiste siin veel palju, aga hotelle on vähe ja hinnad keskmisest kallimad. Meil ei õnnestunud leida odavamat majutust kui 14 euri per öö, midagi oleks saanud ehk ka odavamalt, aga see juba nn homestay ehk väga küsitava kvaliteediga öömaja. Lutikad voodites ja täid juustes on kohalikel väga sagedased naabrid. Pea igas linnas näeme nii noori kui vanu naisi sõbralikult üksteist aitamas keset tänavamelu, kui üks naine otsib teiselt juuste vahelt imepisikesi täisid…

Igatahes ootas meid väga uhke 2 topeltvoodiga suur avar ruum neljandal korrusel, vaatega mägedele ja turuputkade katustele. Sellele hotellile ei saanud küll midagi ette heita, voodi muidugi taas kõvapoolsem, aga oleme veel kõvemaid näinud, seega ei vingunud. Dušist tuli ka tulikuuma vett, aja või palja veega karva 🙂

Käisime ka Dong Vanis tänavatoitu söömas, aga esimest korda Vietnamis kõik oli maitsetu jura. Üleüldises mõistes tunduvad Dong Vani hinnad pisut kallimad kui mujal. Ilmselt täitub varsti nende inimeste suur unistus, et piirkonnast saab Vietnami Sapa 2.

 

22.dets 16′, neljapäev. Teine rolleripäev. Dong Van -> Lung Cu -> Meo Vac -> Cao Bangi suunda sõitmine <-> Dong Van

Täna ärkasime vara, sest olime eile õhtul oma hotellist rolleri kaheks päevaks rentinud ja tahtsime päeva alustada vara, sest 17.30 on juba pime ja siis ei ole peale möödavuhiseva tee midagi vaadata. Hommik oli jahe ning pilves

ja kuigi olime pannud selga kõik vähegi sooja andvad riideesemed, oli pool tundi pärast sõidu algust juba sigakülm. Mina kui rollerijuht ja kõige suurem külmasaaja, leiutasin kiirelt ühekäe-munasoojendi. Munad läksid küll väiksemaks, aga vähemalt oli ühel käel vahel veidi soojem. Munasoojendist polnud aga Leegil abi, seega ostsime Vietnami kõige põhjapoolsemas tipus asuva viimasest asulast nimega Lūng Cú soojad kindad. Mina maksin 80 000 raha ja sain ilmselgelt turistihinnaga mõnusad soojad rollerisõidu kindad, Leegi olles minu kindaid proovinud, ostis teiselt veidi kaugemas kohas olnud müüjalt ilusad roosad, pitsilised rollerikindad 50 000 eest, ilmselt oli ka tegemist turistihinnaga, sest asusime ju ühes turistide sihtkohas.

Käisime ka mingi monumendi juures mäe tipus ära, hirmus kuulus koht, aga ei süüvinud, mis teema neil sellega on. Igatahes tegime tipust ühe ilusa selfie ka:

Alloleval pildi tegemise hetkel me ei adunud, et sellest kohast 20m kaugusel on Vietnami ja Hiina vaheline piir. Nägime madalat topeltaeda, kuid ei mõistnud selle tähtsust sel hetkel. Igatahes töötasid siin kaks härga, kes vedasid piiriposte ja hunnik pisikesi vietnami töömesilasi. Hiljem kahetsesime, et ei läinud piiriala renoveerimist lähemalt vaatama..

Veel mõned maastikupildid, mis tehtud pärast Lung Cu-st tagasipöördumist, kui ilm pisutki rohkem selginema ja soojenema hakkas:

Kuigi me peatume odavates majutusasutustes, on paljudes neist olemas ka erinevad hügieenitarbeid, mida me ise ei kasuta. Sestap hakkasime alguses kohe teadlikult neid ühekordseid šampoone, hambapastasid, hambaharju, seepe, kamme jne ikkagi kaasa võtma, sest olgem ausad, maa on vaene ja keegi võib saada väga õnnelikuks, kui oma lastekarjale nt uued hambaharjad tasuta saaks.

Täna võtsime kaasa paki eesti klaaskomme,

sõitsime kaugele küladesse väikseid ja harva turistide poolt kasutatavaid teid mööda ning valisime välja ühe vaese perekonna, kus palju väikseid lapsi ja üks suurem rosinasilm=pereema neid hoidmas. Peatasime rolleri, võtsime seljakotist kogu selle portsu asju, mida hotellidest oleme korjanud ja andsime lihtsalt noore pereema kätte. Meil pole sellest pilti, sest võtsime kogu protseduuri videosse ja kuigi ma tean Delfi-Esteri väidet, et on võimalik nii pilti kui ka videot korraga toota, valisin ma sellest hetkest siiski videotegemise. Seda emotsiooni, mida laste nägudelt vastu vaatas, kui kaks täiesti võõrast euroopa tulnukat nende maja ees kinni pidasid ja neile midagi niisama kinkisid, ei saa lihtsalt pildis edasi anda 🙂 Igatahes liigutas see väike hetk ka meid ja plaanime aktsiooni veel kusagil korrata. Meil omad pesuvahendid olemas ja kasutame nagunii ainult neid. Klaaskommid jagasime tee ääres kõndivatele pisemat sorti mudilastele. Ehk pole vaja osata keelt, lihtsalt peatu, lehvita kommidega ja juba jooksevad nad rõõmsalt sinu poole ja oskavad ka kommidega teha täpselt seda, milleks need mõeldud on. Eks see kommide andmine on muidugi kahe teraga mõõk, aga kui seda teha sellises piirkonnas, kuhu muu turist nagunii ei satu, siis on tegemist ikkagi pigem ühekordse heateoga, mitte tulevase abituse “give me money – I dont want to work” õpetamisega. Üks laste seltskond oli eriti lahe: 3 pisipõnni olid koos ja meile lähemal ning üks lonkis tagapool. Esimesed kolm jooksid meie juurde ja said oma kommid kätte ja tagumine kaugem poiss algul jooksis meie suunas, aga siis sai aru, et ta ei jõua ja hakkas nutma. Me algul ei märganud seda ja sõitsime niisama iseenesest mõistetavalt kohe ka tema juurde ning alles siis märkasime, et tal olid pisarad silmas ja hetk hiljem mõistsime kogu tema draamat “sõbrad said, tema oleks ilma jäänud” 🙂

Igatahes on inimesed ühtepidi vaesed, samas siirad ja seda viimast on hea tõdeda. Turistikülades (Sapa ümbruses) rääkis meile Mary Homestay perenaine, et turistide vool on inimesed lihtsalt laisaks teinud: kasvatavad oma ühe (mujal maal saadakse tänu soodsale kliimale kolm riisisaaki aastas) riisisaagi ära ja siis üritatakse lihtsalt turistidele linnas ja külakestes midagi palju kallimalt maha müüa ja nii end ära elatada. Samas oleme juba mitmeid kordi kuulnud jutte, kuidas paljulapselisele perele ei jagu isegi mitte riisi ja nii mõnedki lapsed on suisa nälga surnud …samas käib sellistes peredes lapsetootmine edasi… Eks Euroopas ole samad mured, paljudes paljulapselistes peredes ei jagu ka kõigile lastele vajalikke asju, aga samas ei teata, milleks kondoom hea on…

Igatahes oli meil taas suurepärane rolleripäev

ning ei suuda anda ükski pilt ega video (mida sai suht palju tehtud) edasi seda fiilingut, kui sõidad rolleriga mööda mägedevahelisi külateid, koged neid lõhnu, helisid, näed erinevaid maastikke jne.

Meie tänane ja üleüldse seni nähtud Vietnami üks lemmikpiirkondi on Dong Van-i ja Meo Vac-i vaheline ca 22km pikkune teekond. Siit avanevad superilusad vaated!!! Järgnevad pildid illustreerivad ainult seda meie lemmik teekonda :

 

Meo Vac-i linnas sõime oma kõige odavama hinnaga ostetud väga maitsvat suppi: 20 000dongi=0,8€. Mõni turist on seda linna kirjeldanud koeraliha söömise pealinnana. Meie koera teadlikult pole söönud, oleme seda teadlikult väga vältinud, aga kahtlustame, et küllap ka mõnes supi põhjas/šašlökivardas/riisisöögis on ta sees olnud -Vietnamis ei saa kunagi kindel olla, mis liha sa parasjagu sööd.

Õhtuhämaruse saabudes tehtud pildid:

Kui hotelli jõudsime, olime külmast üsnagi kanged ning soojatunnet ei saanus sisse ka paari tunniga. Kuum dušš oli parim asi, pärast seda teineteise kaissu. Leegi vappus värisedes, aga Goldrex ja kuum kohv päästsid hullemast. Ühesõnaga detsembris on siin Põhjas mägedes temperatuurid madalamad ülejäänud Vietnamiga võrreldes.

23. dets 16′, reede- Kolmas rolleripäev. Dong Van-Yen Minh-Meo Vac-Dong Van
Sõitsime rolleriga Yen Minhi suunas. Tee oli osaliselt tuttav, kuna olime 2 päeva enne bussiga samast suunast Dong Van-i tulnud. Samas nägime ägedat teekonda bussiaknast vaid vilksamisi, mis pole päris see – ikka ise vaja sõita, peatuda, nautida vaadet, teha paar pilti ja edasi, edasi 🙂

 

 

 

 

Siin aga on näited, kuidas Yen Minhi läheduses mesilasi peetakse. Kuna mesilaste mesi on väärtuslik, siis hoitakse kogumishooajal mesitarudel silm 24/7 peal, noh et mesilased ja mesi ära ei kõnniks 🙂 Siin selleks soodne kliima, mujal mesilaste pidamist näinud pole või siis ainult ühel korral Meo Vaci lähistel…

Meile meeldis väga-väga ka teekond Yen Minhist Meo Vac-i. Imelised kivivormid! Ja mäed roheluses.

Mõnes külas peatee läheduses elavad lapsed on aga kahjuks juba ära õppinud turistidelt raha küsimise. Sõitsime Dong Van-i suunast Yen Minhi poole ja nägime tee ääres puu otsas lapsi turnimas. Nooremad ronisid meie peatudes alla, aga üks vanem tütar jäi puu otsa ja kui ta nägi, et peatusime ainult tema pildistamiseks, hakkas ta pöialt ja esimest sõrme ühemõtteliselt kokku hõõruma,

hüüdes vietnami keeles ” money, money”. Sama suhtumist nägime korra ka ühes Sapa lähedal olevas külakeses, mis on turistide üks päevamatka sihtkohti. Ka seal pildistasime mängivaid lapsi ja üks hüüdis “no no, if you want take the picture, give the money!!” Hiljem edasi jalutades märkasime nii vietnami kui inglisekeelset plakatit, mis keelas ilma loata inimeste pildistamise ja samas keelas …külaelanikele kommide ja raha andmise!

Õhtul tagastasime rolleri, millega olime kahe päeva jooksul kokku sõitnud 350km, sellele lisandus esimene päev Ha Giangi ümbruses 250 kilomeetriga ehk kokku umbestäpselt 600km. Oleme rollerisõidust jätkuvalt võlutud ja see ei jää kohe kindlasti meie viimaseks sõiduks Vietnamis 🙂