12. detsember 2016, esmaspäev.

Te ikka teate, kui hästi te elate Eestis? Ja meie, kui hästi elame seal Euroopas? Vähemasti ei sure meie lapsed nälga, sest enne sekkub asjasse lastekaitse, inimõigused elule jne… Aga vat siin Põhja-Vietnami nurgakeses näeb külaelu, mis avardab silmi ja üllatab meid eurooplasi, kes me oleme harjunud kõike-ja-kohe saama ning vaatamata oma elukeste raskustele (kõige hea kõrval) peate pärast seda postitust nentima, et elate ikka sigahästi ja õnnelikku elu:). Aga alustame algusest!

Hommikul võtsime oma seljakotid selga ja kõndisime Sapast 9 km Tavani nimelisse mägikülla. Imelisse kohta, mis on ümbritsetud kõrgetest mägedest ja rikkalikest riisiväljadest,

mis hetkel küll “talve režiimil” ehk ära koristatuna seisavad ja uuesti lopsakalt rohetama hakkamiseks juunikuud ootavad.

Tavani küla on Sapa kandi üks suuremaid ja turistide poolt külastatumaid külakesi, vaatamata sellele kogeb siin tõelist päriselu, selle ilus ja valus, ning just seda tulime siia Tavani Mary Homestaysse ehk Vietnami natuke euroopalikumaks mugandatud kodumajutusse kogema.

Kui Sapa asub 1600m kõrgusel, siis Tavani küla asub 1000m kõrgusel ehk teekond külla on mööda järske serpentiine ja katkist kruusa+asfaltteed ainult allamäge.

Külla sisenemiseks tuleb maksta turistimaksu, s.o. 75 000 dongi= 3€ inimese kohta. Tasu on ühekordne ehk ostetud pileti ettenäitamisel võib korduvalt külast väljuda ja siis tagasi tulla. Külamaksu kasutatakse väidetavalt külaelu toetamiseks, parandamiseks, paremaks ülesehituseks – ses mõttes igati normaalsed eesmärgid 🙂

Tavani külla otsustasime jalutada, kuigi saab ka taksoga kohale. Nimelt jalgsi koged sa niisuguses ehedas kohas palju rohkem emotsioone, sul on aega pildistada, nautida, imestuda, lihtsalt vahtida.

Lisaks teenisime kõndimise eest 20 000 dongi=ca 1€, sest keegi oli selle tee äärde ära kaotanud paberrahas. Samas taksoga kulunuks ca 200000-250 000d=10€ kohalejõudmise eest, kuna taksojuht põhjendab kallist hinda sõitmiseks väga halva ja hüpliku teega.

Meil siin mõned lemmikpärlid ehk imearmsad lapsed, kes meie jalutusteekonnale ette jäid:

Lapsed istusid tee ääres kuristiku serval suure kivi peal, nosisid rahulikult kivi peal mingit maiust. – Norra lastekaitse oleks ilmselt need lapsed oma vanematelt ammu enne sündi ära võtnud:) Lapsed on siin palju iseseisvamad lapsest peale, nad pole hariduse mõttes nii targad (lollid) kui Euroopa lapsed, samas teavad, kuidas ellu jääda. Nägime ca 2,5-aastast last üksinda külatänaval kõndimas, kus ümberringi tihe liiklus (veoautod, rollerid, bussid, taksod, sõiduautod, lisaks põrsastega emised jne).

Tegime pilti kahest armsast lapsest, kes olid koduteel:

Jassu rääkis mulle ühest vietkongide (seda kasutasid ka ameeriklased Vietnami sõjas) kõige hirmsamast piinamisvõttest, mis nüüd minu kujutlusvõimet toidab. Vaadake, pildil on väga ilusad ja elujõulised bambuspuud, suisa bambusvõsa tee ääres. Ilus võpsik, eks.

Kasvab pikkusesse kiiresti, 3 cm päevas. Vietnami sõja ajal oli üks hirmsamaid piinamisvõtteid see, kui vang seoti kinni värsketele bambusvõrsetele ja jäetigi nii. Bambuse tugevad ja elujõulised võrsed kasvasid inimkehast läbi ja vangi lõpp saabus just sel ebainimlikul moel aeglaselt, aga piinarikkalt…. Oo jaa, kes ei usu, see googeldagu blogi jätkuks 😉

Tavani külla jalutades nägime kutsikaid, keda Vietnamis KÕIKJAL rohkelt on;

poris ja prügises kraavis tuhnivaid õnnelike sigade perekondi, mis koosnesid mammast ja kuni viiest kiirelt vudivast pesamunast; kanu ja hanesid tibudega, rollereid, mida pesti looduslikust kosest väljuva vee all. See kõik pildile seekord nii väga ei jäänudki, aga eelnimetatud tegelaskujud koos pisikeste küllaltki räpastes riietes ja mõningatel juhtudel alatoitumuses lastega jätsid meeltesse väga meeldejääva, samas nukra mälupildi.

* *
Saabumine Mary Homestaysse

Keset neid kauneid riisivälju asub teiste hulgas üks pisike armas külamaja, mis võõrustab õige külalislahkelt lääne turiste.

Maja on telliskivist, puidust vahelaega ja erinevatest plekitükkidest katusega. Maja on pisut rohkem kui 10 aastat vana, päevaga soojeneb enam-vähem üles, ööga läheb temperatuur vägagi jahedapoolseks. Toad on ilma akendeta, ainsaks ehteks mõned kohaliku piirkonna rahvusriided ja mäepildid seintel.

Samas on suur elutoa osa, kus on piisavalt valgust ja aknaid. Voodi on kivikõva, aga kuna paljudes ümberkaudsetes peredes haigutab vaesus, siis on hea, et siin üldse voodi on – mõningates peredes magatakse lihtsalt põrandal või õlgede peal nii Vietnami suvel kui talvel (jaa-jaa, oleme erinevatest ustest-akendest sisse näinud). Väljas asub vesikäimla ja ühiskasutusega dušš. Tingimused ühtekokku elamiseks küllaltki lihtsad ja askeetlikud, niiet meiesugused “paremaga” hellitatud turistid esialgu ära kohkusid, kuid kui hakkasime sügavamale minema…

…selgus, et Mary, selle kodumajutuse Elu ja Hing on ainult 22-aastane, minust napilt noorem kaunis vietnamlanna, kes õppis pealinnas Hanoi ülikoolis 4a vene keelt (Hanoi piirkond on Mary päriskoduks), seejärel hakkas inglise keelt õppima (kuna vene keel tema jaoks absoluutse “hiina keelena” näis, samas inglise keel on ikkagi vajalik ellujäämiskeel siin maal ). Kuna Mary, pärisnimega Nguyên (inglispäraseks Maryks kutsuti teda ülikooli ajal), tahtis siin maailmas midagi kasulikku ära teha juba noorena, siis jõudis ta kodumajutuse mõtteni. Esiteks aitab kodumajutus ja turistidega tegelemine ennast ära elatada, teiseks aga on ta inspiratsiooniks kohalikele inimestele Sapas, kuna on ettevõtlik ja õpetab kodumajutuse kõrvalt külalastele inglise keelt. Mary Homestay maja kuulub tegelikult kohalikele, kes lihtsalt nõustusid a la küla nõukogu ja Mary ettepanekuga hakata nende kodus turistidele kodumajutust pakkuma, seega pole siinsed elanikud Mary enda pereliikmed, vaid nn võõrad inimesed.Mary jagab suurima heameelega nõuandeid ja infot kohaliku külaelu kohta, detailideni välja, samal ajal näeb suuremat pilti Tavani külas haigutavast vaesusest ja seletab ka selle elu pahupooli.

Mary Homestay maja kuulub tegelikult kohalikele, kes lihtsalt nõustusid a la küla nõukogu ja Mary ettepanekuga hakata nende kodus turistidele kodumajutust pakkuma, seega pole siinsed elanikud Mary enda pereliikmed, vaid nn võõrad inimesed.

Mary kaudu langeski meie jaoks udu eesriide vahelt ehk siis saime teada, kuidas paljud siinse Tavani küla lapsed katkestavad kooli poolte õpingute pealt, sest nende perel lihtsalt ei ole maksta iga päeva eest 5000 dongi=0,2€ iga oma lapse kooliõpingute eest. Saime teada, miks õhtusel ajal tulevad KÕIK lapsed tühjade pangekestega koolist (näeme laste kojusaabumist Mary Homestay terrassilt)

ja miks hommikul minnakse täidetud pangekestega kooli suunas – nimelt peab igaüks oma riisikoguse e söögiportsu ise kooli kaasa võtma kodust, lisaks siis eelmainitud päevamaks. Seda vaatepilti nähes, kuidas imearmsad rosinasilmad, osad rahvusriietes, osad niisama räpastes riietes kõndisid, tekkis omaette nostalgia lapsepõlve suhtes. Mulle ja Jassule meenusid omad mängukaaslased lapsepõlve aegadest, kuidas me rõõmsas üksmeeles, näod naerul oma käike maakolgastes, linnadest ja suurest puhtusest kaugel, tegime 🙂

Kuulsime Marylt, et tegelikult on asjad Tavani külas ja mujalgi piirkonna külades hullemad, kui lihtsate sinisilmsete turistidena arvasime. Külaperedes kasvab kuni 10 last (Vietnami “normaalne” pidi olema ca 2 last peres), kõikidele toitu ei jagu, osad surevad nälga või kannatavad tugeva alatoitumuse käes. See on asi, mis eesti peredes jääb ikka aastakümnete taguseks valusaks kogemuseks.

Veel saime Jassuga selgust selles, et tõesti, mägikülade kaunitarid, kellest alustasime juttu eelmises postituses, muutuvad kaunitarideks tõesti alles pärast oma vaesest kodust väljumist. Turist tahab ju saada šõud ehk siis näha piirkonna rahvariideid. Kui oled kohalik ja sul ei ole rahvariideid seljas, ei ole sa veenev ning seega ei suuda sa turistile midagi maha müüa, järelikult sa ei kata ka oma perele toidulauda. Selle jutu peale hakkasid meil Jassuga jooksma silmade eest läbi pildid taaskord nendest imekaunitest kaunitaridest Sapa linnas, kes igaüks rõõmsa särava naerunäoga püüdis sulle maha müüa oma odavaid värvilisi kotikesi, käepaelakesi, mütse jne. Kuivõrd nende igaühe jaoks tähendab igapäevane elu ja turistidega tehtud õnnestunud tehingud võitlust leiva eest.

Meil tekkis Sapa linnas lähedasem sõprusside ühe Sasa nimelise kaunitariga, kes samuti meile kõike maha tahtis müüa. Kuna ta aga rääkis tublisti inglise keelt, saime jutu peale ja siis ta rääkiski, et inglise keele õppis ta selgeks turistide käest, kuna ta on IGA PÄEV Sapa linnas turiste tülitamas ehk neile oma värvilisi vidinaid maha ärimas. Kaunitar Sasa on vaid 20-aastane ja tal on kodus pisike tütar ja mees, kellega pärast abiellumist omaette majja koliti vanemate maja kõrval.

Sasa pakkus meile nagu iga teinegi kohalik siin linnas, et teeb 20USD eest/nägu privaattuuri oma kodukohta mäe otsas, mida kaardil pole märgitudki, ning kuhu on 2-tunnine jalutamisteekond. Hinna sees lõunasöök, tema giiditeenused ja siis tagasiteekond tsikliga tema kodust Sapa linna. Kuna saime Sasaga juba esimesel Sapa päeval tuttavaks, siis uuris ta iga päev meiega linnas taas kohtudes, kas me ikka tuleme tema pakutavale külatuurile või mitte. Tema olekus oli selle pealetükkivuse juures samal ajal nii palju siirust, armsust ja sära, et algul plaanisime isegi tuuritama minna temaga, aga lõpuks tüdinesime ära talvise Sapa piirkonna külmusest, rõskusest, niiskusest, ja tundsime vajadust edasi liikuda. Seega kinkisime talle lihtsalt Eestist kaasa toodud mini Viru Valge pudelikese. Pärast Mary Homestay kogemust mõistame paremini, et kohalikel on üldiselt raske ennast ära elatada. Sageli isegi rahvariietes linna midagi müüma minnes on päeva jooksul “nullteenistus” ehk paljud nendest loendamatutest vidinate müüjatest ei pruugi midagi märkimisväärset teenida, samal ajal peab aga see külaelanik ostma endale toidu lõunaks ja rentima siinlevinud viisil rolleri koos juhiga (kui ta just tasuta jala ei taha käia edasi-tagasi). Kuna Sapas aga turiste peetakse üleüldiselt “easy moneyks”, eriti neile õnnestunult giiditeenuseid pakkudes, siis mugavduvad ka kohalikud elanikud, proovimata kuidagigi teisiti elus läbi lüüa. Nad teavad vaid, et inglise keele parem oskus on piisav elus “läbilöömiseks”. Üpriski kurb seis.

Pisut siis veel meie kodumajutusest Mary Homestays.

Oma esimesel kodumajutuse päeval käisime õhtul jõe ääres jalutamas ning klõpsasime mõne ilusa pildi.

Muuseas, nägime üht tädi, kes noppis maast välja ingverijuuri ning tema jälgedes korjasin minagi meile tee joomiseks paar ingverijuurt Mary Homestaysse kaasa 🙂 Selgus, et riisipõldude vahel asunud kartulikotid ja täidetud korvid olidki pungil ingverijuuri täis, mida kohalikud põllupidajad ilmselt turustamiseks kokku kogusid.

Õhtul küsis meie armas majutaja vietnamlanna Mary, kas soovime saada ilusamaks-nooremaks 🙂

Ehk siis ta tegi kõigile näomaskid maitsestamata jogurtist ja mingist kollasest pulbrist, mida kohalikud maski tegemiseks kasutavad. See mask pidi meil ca 15minutit peal olema, siis tuli maha pesta. Väga põnev.

Mary Homestay hindadest ka. Leidsime selle koha näol imepõneva “diili”. Ehk siis all-inclusive pakett läks meile siin maksma kahele inimesele kokku ca 22€ päev, muid kulusid toidule pole! 9€ nimelt maksime double-roomi majutuse eest koos hommikusöögiga, aga Mary pakub lahkelt võimalust süüa ka nii lõunat kui õhtusööki siinse perega koos. Samas nii lõunaks kui õhtusöögiks valmib buffet stiilis vietnami pärane laud, kus kõht saab korralikult täis, saab maitsta väga erinevaid asju ja on palju rohelist/värsket kraami ka. Õhtusöögi eest maksime juurde 80 000d/inimene, sama kehtis lõunasöögi kohta.

Nii tulebki eurodesse ümber arvestatult ca 22 eur/päev all-inclusive ja samal ajal oleme me positiivselt üllatunud imelistest maitsetest, Mary külalislahkusest ja tema kasulikest nõuannetest + tema enda eluloost, mida ta suurima heameelega oma külalistega jagab. booking.com-is, kust alati endale majutusasutust välja valime, on Mary Homestay-le külaliste poolt antud hinnang 8,9punkti 10-st, mis on erakordselt hea ühe kodumajutuse kohta ning Mary sugune armas inimene on ära võlunud kõikides review’des külastajad. Niiet jah, kui keegi, kes satub lugema meie blogi, plaanib külastada millalgi Vietnami, tulge-minge Sapasse ka kindlasti ja otsige üles booking.com alt Mary Homestay. Planeerige siia vähemalt 2 ööd, see on miinimum, üle selle võib mõne inimese jaoks tüütu olla, aga jah, siit leiab hästi mingi pildi Vietnami elust.

Mary Homestay teisel hommikul, 13. detsembril, lootsime, et päiksetõus kõrgete mägede tagant venib natuke kauem. Reaalsus oli aga see, et kui ärkasime, jõudsime me vaevalt hambad ära pesta, kui juba plupsti! oli päike mägede tagant välja piilumas ja kiiruga kõrgustesse tõusmas. Tahtsime saada ilusaid pilte päiksetõusust, aga kuna taevas oli täna küllaltki pilvine, ei tulnud meie plaanist suurt midagi välja :).

Ahjaa, muuseas, nutimaailmast pole puutumata isegi nii kauge maailmanurk nagu Vietnam! See, kui sul on nutitelefon või peres iPad, on ka siinsetes külakolgastes aina enam IN-teema, ehk siis Mary Homestay pere pesamuna istus pidevalt aina nutitelefonis, mängis mänge, nuttis ja karjus vanemate peale vietnami keeles igal vabal hetkel, kui tal nutitelefoni käes ei olnud või siis, kui see laadima tuli panna… Oh elu! Samas külas enamikel noortel tundus, et nutitelefone VEEL ei ole, niiet selle pere laps elas-kasvas igat pidi jõudsalt ja läänemeelselt. . Ohjaa, kui tore on olnud siin Vietnamis koolidest mööda jalutada ja näha, et lapsed mängivad teineteisega kulli ja kõike muud, sest neil ei ole veel seda paganama tehislikku interneedust ja mängukanaleid. Veel. Kindlasti on nutimaailma invasioon järjest kasvav trend Vietnamis, sest Mary rääkis meile, kuidas paljud inimesed Hanois ja tema tutvusringkonnas omavad ammu juba nutitelefone, isegi kui neil söögiks ja millegiks muuks eriti raha pole. Nutitelefoniga püütakse välja paista teistest paremana ja edukamana ning selle olemasoluga luuakse siingi maal kuvandit – nagu Euroopas. Et kui uus iPhone välja tuleb, jahivad seda “trenditeadlikumad” vietnamlasedki…

Jassu ütles seepeale, et pole vahet, kas pere on vaene või rikas, asub Euroopas või pärapõrgus – nii, kui lapsele nutiseade kätte anda, muutub ta ülejäänud maailma suhtes zombieks…

Mõned pildid meie jalutuskäikudelt Tavani külas:

Neljapäeval, 15. detsembril tundsime, et ring on täis meie jaoks Mary Homestayst, head elamused kokku kogutud ja aeg on edasi minna uusi seiklusi avastama. Kõndisime juba hommikul vihma tibutava ilmaga Sapasse (see oli meie esimene vihm senise poole kuu jooksul Vietnamis!). Jäime üheks ööks veel Sapasse ööbima ning järgmisel hommikul põrutasime bussiga Bac Ha mägilinna pühapäeva ootama. Nimelt on Bac Ha-s igal pühapäeval põnev turg, kuhu naabruses elavate mägikülade rahvad tulevad kokku käsitööd, juurikaid ja loomi müüma- kaubaks tegema.