8. veebruar 2017, kolmapäev- Ehk transport Gunung Leuser National Parki

 

Ärkasime Berastagi hotellis, ajasime oma 20km pikkusest vulkaanimatkast kangetele kontidele jalad alla, sirutasime ja ringutasime ning läksime alla sööma. Peale seda pakkisime seljakotid kokku, s.t. Jassu pakkis – mul ei lubata abistada, sest ma ei teadvat, kuidas ruumisäästlikult pakkida ja selles on tal õigus. Jassu oskab uskumatult hästi kogu selle 3 seljakotti mahtuva kola kahte seljakotti kokku pakkida …aga see võtab tuntavalt rohkem aega, kui sama koguse “vabaviskamine” kolme seljakotti 🙂

 

Märkamatult sai kell 12 ehk aeg alla kobida ja tuba üle anda. Jätsime oma seljakotid retseptsiooni fuajeesse ja läksime linnapeale. Meil oli vaja veidi Swedbanki rõõmustada ehk vajasime kohalikku sularaha. Võtsime 2,5miljonit Indoneesia ruupiat (IDR) kohalikust ATM-ist.

 

Seal oli kaks automaati. Ühest said 50 000 rahatähti, aga siis oli maksimaalne summa ühekorraga välja võtmiseks 1,5 miljonit ehk 105,75 euri (Swedbank küsib selle eest teenustasuks 4,54 euri). Teine automaat väljastab 100 000 rahatähti ja maksimaalne ühekordne väljavõetav summa on 2,5 miljonit IDR ehk 176,75 euri ja Swed kasseerib selle eest 6,30 euri teenustasu. Seda, kas kohalik ATM-i omanikpank ka teenustasu võtab, sellest ei saanud aru. Swedbanki väljavõttel oli ainult ülalmainitud summad eurodes maha läinud.

 

Raha käes ja linna peal väike hüvastijäturing tehtud, tagasi hotelli, plaanisime kõhud rahulikult täis süüa ja tellisime paraja hunniku, sest teekond oli küll ainult 141km, aga selle läbimisajaks, tänu kehvadele teedele ja ummikutele pidi olema ca 5 tundi, mis etteruttavalt öeldes venis tegelikult 7-tunniseks teekonnaks.

 

Olime eile uurinud, kuidas me saaks siit oma järgmisse populaarsesse sihtkohta ehk Bukit Lawangi nimelisse külakesse.

 

Lonely Planet kirjutab: “The forests surrounding Bukit Lawang are part of the vast Gunung Leuser National Park, which is one of the richest tropical- forest ecosystems in the world. The park as a whole is home to eight species of primate plus tigers, rhinos, elephants and leopards” – ühesõnaga kõik see, mida oleme tahtnud juba ammu näha! Lisaks kirjutab Lonely Planet selle Rahvuspargi kohta “Must go!”. Ja peapõhjus meie jaoks sinna minna oli veel ka näha vabas looduses elavaid orangutane.

 

Selgus, et otsebussi Berastagi > Bukit Lawang ametlikult ei lähe ja seega on üks variant loksuda siit tagasi Medan-i ja sealt siis uurida, kuna buss Bukit Lawangi läheb. Teine variant oli võtta mõne siinse reisikorraldaja käest otsebuss sihtkohta, mis on küll 2-3 korda kallim kohalike bussidega loksumisest, aga Euroopa mõistes siiski odav ja otsustasime proovida.

 

Transpordivahend pidi 14.00 saabuma, aga juht saabus 13.30 kohale ja ootas, kuni me oma söögi lõpetame, hotelliarved õiendame jne. Kui me seljakottidega parklasse sammusime, ei olnud seal mingit bussi, vaid hoopis privaatne suurem pereauto.

 

 

Autos oli veel üks nooremapoolne moodne tütarlaps (kes käitus nagu tüüpiline tänapäeva noor Euroopas- muust maailmast oli tal pohhui, elu sisuks oli nutitelefon ja seal olnud sisu), kes sõitis ainult Medani linna. Ma ei kujuta ette, mis kasub jääb transpordi korraldajale, kui reisi kogumaksumus on ca meie makstud 300 000 IDR (20euri) + midagi maksis ilmselt ka see kohalik noor tütarlaps, kui auto mootor töötab 6 tundi ja läbib selle käigus alla 150 km, sest auto kulub (sellel teel ohtralt), autojuht tahab päevapalka, kütusekulu kindlasti üle 8l/100km kohta ja diiselkütuse hind on siin 7000-8000 (ca 50-55 eurosenti). Ehk siis kütusekulu juba 15×8000 ehk 120 000 IDR, kui mitte rohkem, sest mitu tundi istusime ka töötava automootoriga.

 

Kui hakkasime ca sõitma oma 150 km pikkust autoteekonda, siis polnud me veel 10 km-ki läbinud, kui sattusime õige pikka autoummikusse. Ulme… Põhimõtteliselt seisis liiklus mõlemas suunas, keegi edasi ei liigu, kui liigutakse, siis 10-20cm kaupa või 3m korraga…

 

 

5km kilomeetri läbimine serpentiinidel võttis meil 1,5 tundi aeda aega… Pildil serpentiinide teelõik:

 

 

Jaa, nende ummikute ja aeglaste sõitude poolest pidi Indoneesia kuulus olema ja me nägime ka miks…. Meie autojuht näiteks ei tee mitte ainsatki möödasõitu, ehkki Jassu siin kiheleb kõrval ja ütles, et tema oleks teinud oma Fordiga juba siin-seal-ja-seal, ehk igalpool möödasõite. Kõige suuremad uimakotid on loomulikult suured, vanad ja kohmakad rekkad, mis aasiapäraselt ka silmnähtavalt maast laeni kaupa täis on, teed on kitsad, auklikud, kaasõitjad ei tunneta oma auto gabariite, ei juleta sõita tee servas, ikka pigem suurem varu kui väiksem jne.

 

 

Ja veel üks vahva detail. Keset autoummikus istumist helistas meie autojuhile tõenäoliselt tema ülemus/äripartner vms, kes tahtis sõidutatava turistiga rääkida. Valisime Jassuga mind turisti esindajaks (me ju ainult kahekesi teel Bukit Lawangi siin autos ). Imepisikest vanamoodsat Samsungi nuputelefonikräppi vastu võttes imestasin mõttes, kes ja miks peaks mulle helistama? Mis peab see põhjus olema? :)- ja muidugi, aeg annab arutust – hetk hiljem hakkas asjaliku tooniga meeshääl vadistama, küsides, kus me plaanime oma sihtpunktis Bukit Lawangi külas ööbida? Meil ei ole Jassuga hetkel midagi broneeritud, kuna igatseme nii vaikust kui ka kuuma duši alla saamist ja kuna seal on meeletus koguses odavaid majutusi, siis seda enam me ei muretse. Aga telefonis olev hääl ootas kannatamatu uudishimuga minu vastust ja ütlesin siis, et tõenäoliselt lähme Rainforest Guesthouse nimelisse majutusse (tundub senini tõenäoline, sest hea review ja odav koht). Hääl teisel pool toru rõõmustas kuuldavalt, et ahhaa, teil ei ole veel mingit kindlat majutust broneeritud… Kuna kuuldavus oli kehv ja midagi ta seal hirmsasti lubada tahtis teisel pool toru, siis sain aru ainult nii palju, et tüüp lubas 10 minuti pärast mulle uuesti helistada. Noh, tekkis arusaamatuse moment. Kõne lõpes, jõudsin vaevalt Jassule edastada kõne sisu, et tüüp ilmselgelt tahab mingit oma majutust ja džungligiiditeenuseid pähe määrida, kui juba helises uuesti meie autojuhi telefon (vaid 45 sekundit hiljem!). Taaskord ulatas autojuht mulle telefoni: “Helloou, I just called to Rainforest Hotel and they told that its fully booked tonight. Its available from Saturday…” (“Tere, helistasin Rainforest Hoteli ja selgus, et teie majutust pole enne laupäeva saada, see on täielikult välja müüdud.”) Ja mida vastasin selle jamajutu peale mina? Ha-haa- olin just pool tundi tagasi vahetult enne meie majutusest väljumist uurinud booking.com-i majutuspakkumisi üksikasjalikult, samal majutusasutusel oli sel hetkel veel kümmekond vaba tuba tänaseks; seega teadsin kõiki review-sid ja seda, kuidas turistide eest käib seal parasjagu suur võitlus, et nad just ühelt või teiselt majutajalt majutuse koos džunglimatkaga võtaksid. Seega ma aimasin ka selle telefonikõne sisu ette, kus turistile teatatakse õnnetu abivalmidusega, et nende poolt tahetud majutusasutus on “fully booked”, aga see-eest just neil on meie aitamiseks “parimad ideed ja lahendused”. Kahjuks olin selle mehe kõne sisu suhtes ette juba nii skeptiline, et mees omapoolse pakkumiseni ei jõudnudki (aga hääletoonist võis lugeda, kuidas see tal kurgus sügeles). Meie huvitav vestlus sel kohal ootamatult lõppeski, aga jah, see on vana teada-tuntud tüüptaktika, mis levinud eelkõige Aasia maades, et sulle kinnitatakse, et sinu soovitud majutus on juba välja müüdud/uksed sulgenud vms, aga et sind “aidata”, pakutakse välja kellelegi väga kasulik alternatiiv, mis seniste kuulujuttude järgi turistides rohkelt pettumust ja tüngatunnet tekitab… Ühesõnaga ütlesime, et ärgu ta muretsegu, tema asi oli transport organiseerida, küll meie oma majutuse leiame!

 

Saime serpentiinide ummikuga ühelepoole ja tee jätkus rahulikus tempos ehk siis eessõitvate rolleritest möödasaamise ja tagasõitmise tempos. Jõudsime Medani linna tipptunni ajal ehk ca 16.30 paiku, autojuht pani meiega koos sõitnud moodsa tüdruku ühe suvalise hoovi peale maha. Selleks, et edasi linnast välja õiges suunas saada, istusime veel ummikutes oma 1,5 tundi. Veel 18.10 õhtul oli mul tehtud video, kuidas suuremad ummikud olid alles läbi saanud ja autojuht oli oma närvilise oleku juba tšillima oleku vastu asendanud (hakkas laulu ümisema).

 

Mõnda aega kulgesime normaalsemas rolleritempos. Mingi hetk läks tee väga halvaks ehk paar korda käis auto põhi, vaatamata juhi hoolikale teevalimisele, ikkagi vastu teel olnud sügavate aukude servi ja kaks korda pidas juht auto kinni, et võimalikke kahjusid hinnata.

 

 

Sellist teed oli ka oma mõnikümmend kilomeetrit enne kui Bukit Lawang külakesse jõudsime. Autost maha astudes nägime imet – nimelt oli meile vastu tulnud ei keegi muu, kui sama külalistemaja ehk Rain Forest Guesthouse omanik, kes tervitas meid nimepidi. Ehk siis ilmselgelt oli meile privaatse transporteenuse osutamise ajal helistanud meesterahvas suhelnud temaga ja ilmselt stiilis “kle, mul siin kaks klienti sõidavad teie külakese suunas ja et ma soovitasin sinu külalistemaja ja oled mulle nüüd teene võlgu või nii…” Asi oli seda kummalisem, et seni olime mõelnud ainult “võib-olla stiilis”, et läheks ööbima Rainforest Guesthouse’i…
Ühesõnaga meid võeti kenasti vastu ja vinnati läbi küla (kus meid oleks kindlasti juba enne kohalejõudmist mingi majutusasutuse poolt omale näpatud) temale kuuluvasse külalistemajakesse. Nagu oligi arvata – hunnik vabu ruume! Meile näidati kõige jõepoolsemas nurgas (2. korrusel) olevat jagatud wc-vannitoaga ruumi, hind 50 000 ehk 3 euri. Teine variant oleks olnud teises majakestereas olev tuba ehk ruum koos oma wc-duššiga, aga hind 150 000 ehk 3 korda rohkem. Kuna plaanisime nagunii ka džunglisse minna ja meile meeldis pigem ühtlase helivaljusega jõe kohin kui vaiksem, aga kohati lärmakamad seltskondade möödumised, siis valisime 50 000-se ruumi. Ega me siia ainult hädaldama (wc-s) ja pesema ei tulnud! Oluline on pehme voodi, privaatne vaikne ruum ja koht, kus oma asjad panna ja see kõik oli ju selles odavamas ruumis olemas. Voodi muideks oli kõige pehmem, mida oleme oma reisi jooksul 3 kuu jooksul kogenud. Vietnam ja Indoneesia on üldjoontes sarnased maad väikeste eranditega, aga kõige olulisem vahe on see, et Vietnamis on tihtipeale ka kallimates hotellides ülikõvad voodid. Indoneesias aga on ka odavaimates hotellis ülipehmed vedrumadratsid. Viskasime oma kotid nurka ja kuna siin pakutakse restoranis ka süüa, siis läksime alla uurima, mida head menüüs pakutakse. Valik oli suur, aga kuna oli õhtu, võtsime kahepeale ainult ühe piraka omleti, Jassule jääkohvi ja mulle värskelt pressitud ananassimahla. Mulle üldse meeldivad värskelt pressitud mahlad ja kasutan alati võimalust erinevaid mahlu proovida, seda enam, et mahlahinnad on Euroopaga võrreldes ülisoodsad – enamus mahlu maksab ca euro. Samas klaas pole mitte 200ml, vaid ikka selline 400ml või isegi poole liitrine õllekann. Mahla sisse lisatakse reeglina ka jääd, vahel suured jäätükid, vahel peeneks purustatud jääd, vahel rohkem, vahel vähem ehk sõltuvalt kohast. Reeglina on mahlad ülihead!

 

Otseloomulikult tuli ka Rainforest Guesthouse’i omanik meile magusat mesijuttu ajama teemal “me siin pakume ka džunglimatku” ehk üritas kohe järgmiseks päevaks meile matka müüa. Me teadsime algusest peale, et hinnad võivad erinevad olla ja ma olin erakordselt valvas tema mesijutu peale, sest review’des peamine ainus halb asi selle külalistemaja juures pidigi olema agressiivne müügitaktika – kui võtad matka teiselt pakkujalt, ei meeldi see külalistemaja omanikele kohe üldse ja mõned inimesed on tundnud keeldumise korral hiljem ignoreerimist. Me kuulasime rahulikult pakkumise sisu ära, aga rõhutasime, et otsime privaatduuri, head hinda ja väga head giidi ehk et me magame öö ära, võtame järgmise päeva lebotamise vaimus rahulikult ja samas lähme homme külapeale uurima, kes mida veel ja mis hinnaga pakub. Sellepeale ütles Rain Foresti mesimagus ja suurepärase inglise keele oskusega omanik, et “Ega te paremat hinda saa!”, näitas meile Bukit Lawangi Giidide Ühenduse (Bukit Lawang Guide Association) poolt prinditud A4 hinnakirja. Ehk siis et kõigil siin on üks hind ja nemad pakuvad ka samas ühenduses litsenseeritud giididega matku.

 

Kõik, kes kaubelda ei oska, neile pakutakse nt 2 päevase ehk ühe metsas ööbimisvõimalusega matka ametliku hinnaga (millle on kehtestanud seesama Bukit Lawangi Giidide Ühendus) 80 EUR per inimene. Kui tahta n-ö privaattuuri, siis peaks grupi suurus olema vähemalt 3 inimest või kui on kaks inimest, siis tuleb maksta 3x80eur ja saab oma privaattuuri. Meid võttis see hind päris tummaks, sest olgem ausad, 80 euri kahe päeva kohta 1 inimese kohta on päris suur raha. Ka eurooplasele! Programm algab tavaliselt ca 9, laagrisse jõutakse kell 3 ja 4 paiku õhtul, järgmine päev alustatakse tagasiteed 9-10 hommikul ja alguspunktis ollakse tagasi ca 3-4 paiku päeval. Hea uudis on see, et söök ja jook on hinna sees ja peab hilisemast kogemusest tunnistama, et seda saab uhkelt ja palju! Ütlesime seega hetkel “ei”, lõpetasime hilise eine, kiire külm dušš (sooja vett reeglina odavates kohtades pole ning troopikas pole seda tavaliselt ka vaja,v.a. külmemad mägised piirkonnad) ja magama.

 

 

9. veebruar 17′, neljapäev- Uurime džunglimatka hindasid ja peame võitlust makaakidest varganägudega

 

Hommikul võtsime vabalt, ei kiirustanud kuhugi, lebotasime mõnuga voodis, sest tänase päeva eesmärk oligi ainult uurida, kus saaks parima hinnaga 2-päevase privaatse džunglimatka. Plaanisime minna giidide ühendusse ehk Bukit Lawangi küla keskusesse, et küsida ametlikku hinda, mis Lonely Planet’i 2014 versiooni andmetel pidi palju odavam olema. Rainforest Guesthouse’i omanik oli meist kui iseteadlikemast klientidest juba peaaegu vist loobunud, sest ta ainult kergelt naeratas meile hommikul ning ei tulnud enam mesimagusa jutuga ilusat hommikut ja džungli giidimisteenuseid pakkuma.

 

 

 

Vahemärkusteks siiajuurde, et kui istusime parasjagu 2. korruse terrassil

 

 

 

iPadi ja läpakaga netis ning korraks tuppa läksime, saime kreepsu, et meie tuppa oli sisse murdnud makaak!! Nii kui väljastpoolt lukustatud tuppa sisenesime, tormas sealt mööda trellitatud akent välja vihane, kähisev, susisev ja ärritunud makaak,

 

 

kes pillas poole jooksu pealt maha pool kaasa varastatud banaanidest.

 

 

Nimelt oli ahv aknast sisse pugenud (ütleks, et see on võimatu, sest ta pea ja keha olid suuremad kui trellide vahe!); tundnud toas ära banaanide lõhna, mis rippusid lae all õhupuhuri küljes;

 

 

varastanud koti koos selle sisuga ning nosis siis rahulikult. Tema pidu kestis rahulikult kuni me (õnneks!) tuppa sisenesime. Kes teab, mida ta veel oleks endaga loodusesse kaasa vedanud, kui tal olnuks rahulikult aega eine lõpetada ja edasi tegutseda… Igatahes sulgesime selle akna nüüd puidust luugiga juba väga ettenägelikult edaspidisteks päevadeks. Õnn oli, et aken ikka riivi ka käis.

 

Ja ega jah… ega meil ei lastud isegi arbuusi ja passionfruit’i söömist terrassil rahulikult nautida! Meie suurimaks üllatuseks hiilis meie selja taga ringi paras pesakond makaake, kes meie avastamise hetkel olid meist juba vaid meetri kaugusel!!! Nii kui avastasime, hakkasid nad vihaselt susisema ja olid meeleheitlikult valmis tormi jooksma, et laua pealt pihta panna nende jaoks nii ahvatlevana näinud arbuus koos teiste viljadega! Oh, te ei kujuta ette, kuidas pidime neid patjade, käterätikute ja käteplaksudega eemale peletama!

 

 

Nad olid juba nihukese nahhaalsuse omandanud, et nad peaaegu et ei kartnud ka meid ning iga natukese aja tagant hakkas juba jälle keegi kuskilt katuselt/terrassi nurgast/jne piiluma ja lähenemiskatseid tegema…

 

 

Ega midagi, sõime ruttu lõpuni, viisin koored restorani kööki likvideerida (sest ahve sööta pole õige, olgu nad nii armsad, nunnud ja näljaste nägudega kui tahes).

 

Aga džunglituuri võtmisest siis… Küla keskusesse jõudes

 

 

 

küsisime kohalikelt abi, et kus see ametlik Giidide Ühenduse maja asub. See oli tegelikult lihtne leida, nägi välja selline tagasihoidlik hoone. Parasjagu käisid majal väljastpoolt värvimistööd. Seal sees oli üks vanem meesterahvas, kes meid rõõmsalt tervitas ja tahtis teada, mis meid sinna toob. Rääkisime oma soovidest, algul pakuti võimalust teiste gruppidega ühineda. Ning hinnakirjaks näidati meile sedasama paberit, mida eile juba Rainforest Guesthouse’s nägime. Olime pettunud, kuulsime koguni, et kui privaattuuri tahame, peame maksma kolmanda osapoole ka kinni (3x80eur=240€). Mingil hetkel küsis Jassu, et aga miks Lonely Planetis on tunduvalt odavamad ametlikud hinnad? Ta näitas tõestuseks Lonely Planeti hinnakirjast pilti. Vestesime, arutlesime seal, kuni ise ka täpselt ei tea, kuidas, pakkus lõpuks giid meile, et saab homme meid tuurile viia ametlikust hinnast soodsamalt (2016. aasta Lonely Planeti trükise järgi muide on hinnaks kahele inimesele 1 800 000 IDR pluss kolmas osapool, kui pole olemas).

 

 

Ikka veel võtsime Jassuga pika mõtlemisaja. Kuna giidil ja meiega samas ruumis viibival giidi abimehel oli ka aega, siis istusime seal veerandtundi nagu munaskanad. Meie kurtsime hinna üle, mis no tõesti 2 päeva telkimise kohta on palju, giid aga samal ajal jauras, kuidas sellest summast väga kõrge protsent läheb Indoneesia riigile maksudeks jne. Lõpuks tegi giid meile viimase pakkumise: ” I give you the last price.” Siinkohal me lõpuks noogutasime ja lõime kokkuleppeks käed! Hinda me siinkohal välja ei kirjuta, sest see sõltub rahakoti paksusest ja igaühe kauplemisoskusest. Edu kauplemisel! Leppisime kõiges kokku, selgus, et meie giidiks on 39-aastane indoneeslane Hamdani, kes on ühtlasi Giidide Assotsiatsiooni üks tähtsamaid siinseid ninasid. Hamdanil on ühtlasi rohkelt elutarkust ja matkakogemusi erinevatest Indoneesia piirkondadest. Mees oli algusest peale tegelikult toreda iseloomuga, näos heatahtlik ja pidevalt aval naeratus, oli näha, et oskas nalja teha ning samal ajal teab loodusest palju. Järgmisel 2 päeval selgus, et leidsime endi jaoks parima ja huvitavaima valiku giidi näol!

 

Õhtul sabistas pisut vihma, mis on troopikale omane:

 

Reede, 10. veebruar 17′ – Kohtumine džungli elustikuga, s.h. vägevate orangutanidega ja ööbimine telklaagris

 

Elevus oli eesootava 2-päevase orangutani džunglimatka eel nii suur, et ärkasin juba kell 4 öösel üles. Käisin tegelikult sel varasel kellal ainult vetsus, aga magusasse unne jääma hakates ehmatas mind üles Rainforest külalistemaja lühike, aga kiire vappumine – maavärin! Unesegases olekus arutlesin edasised 2 tundi endamisi une ja ärkveloleku piiril, kas see, mida tundsin, sai tõesti olla maavärin ja nentisin, et 15 minutit enne seda maavärinat olin tundnud veel maavärisemist. Jah, Sumatra õigupoolest värisebki keskmisest tuntavalt rohkem, sest siinne piirkond on ikkagi aktiivsete vulkaanide maa!
Kell 6 käis lõpuks äratuskell. Tegime veel kiire lõpliku asjade (kaasa)pakkimise, sõime ära tomati-küüslaugu omletid, mida 1eur eest olime eile õhtul lasknud külalistemaja restoranis valmis teha. Ja oligi aeg teele asuda, sest kell 7 hommikul ootas meid juba kokku lepitud kohas giid.

 

Teele asusime džunglimatkale

 

 

selles mõttes kõige õigemal ajal, et kell 6 ärgates hakkas just kottpimedast valgeks minema ning kell 7 oli teele asudes valgus äsja võimust võtnud, ca tund veel hiljem hakkas päike juba arusaadavalt kiiri üle puude laotama. Meile sobis varahommikune matka algus imehästi, sest enamus džunglimatkajate gruppe alustab oma teekonda tavaliselt kell 9, aga meie samal ajal juba nautisime kõige vaiksemaid (inimkära mõttes) ja samal ajal looduses helirikkamaid minuteid.

 

Meie giid hakkas tasapisi kohe algusest peale oma professionaalsust tõestama. Esiteks oli seal pidevalt tuhat teed, mille vahel valida, et kust kaudu minna. Teiseks otsis ta pidevalt pilguga loomi puulatvadest ja maapinnalt, et siis meile tähelepanu juhtida, kui me tõesti ei näe. Olgu öeldud, et olime Jassuga ülielevil, niisiis meie mõlemi pilgud olid sama edukalt nagu giidi omad puulatvadesse suunatud ning nii mõndagi asja/liikumist Mowgli köite (liaanide) vahel tabasime isegi meie enne giidi.

 

 

 

 

Päris esimene loom oli harilik makaak, kes on igalpool Aasias väga levinud ja paras nuhtlus oma nahhaalsuse ja pealetükkivuse poolest. Järgmisena näitas giid meile Mesikaru (Honeybear) kätetööd,

 

 

kes pidi päeval magama, aga öösel ringi liikudes agressiivne olema (ka inimese suhtes), kusjuures ülbik ise pidi ainult kassisuurune tegelene olema, aga suure EGO-ga 🙂

 

Järgmisena tabas Jassu silm ära uskumatu koguse “heavy traffic” ‘ut, ehk siis miljonite peadega termiitide käiguraja. Nägime, kuidas loendamatu arv (mustmiljon!) termiiti üksteise järel äärmiselt korrapärases rivis ja sissetallatud (kodeeritud?!:) ) rajas kõndisid üksteise järel tõenäoliselt siis pesapuu suunas. Giid teadis traffik’u kohta öleda, et termiidid nagu sipelgad üldse, on väga sotsiaalne seltskond, ja seda mis me praegu näeme pole midagi muud, kui et kari järgneb juhile ja selles karjas pole mingit isepäi tegutsemist 🙂 Mingis kohas leidsime ka koha, kuhu termiidid suundusid – hiiglasliku elava puu õõnsustesse.

 

 

Ühes peatuspaigas julgesin küsida, kes on see aukartust äratav hiiglane?

 

 

Giid naeris rõõmsalt meie küsimuse üle, haaras hiigelsipelga näppude vahele ja hakkas hellitama nagu beebit…

 

 

Meie olime šokeeritud, kisasime (just endamisi, sest meie ajus on kõige mõistlikum võrdlus eesti metsades leiduva kuklasega, kes on mitu-mitu korda siiski väiksem, aga hammustus selline tummisem… ja mis siis veel sellisest piklikust paksukesest rääkida???!). Giid aga rahustas meid ruttu maha, öeldes, et see kohutav elukas ei hammustagi ning on tegelikult termiidiema, kelle üsas siis tulevane järelkasv… Nojah 🙂 Igatahes, meie ei tahtnud seda elukat, vaatamata lohutussõnadele, vabatahtlikult kätte võtta :).

 

Ei läinud palju mööda, kui täitus meie kõige peamisem ja tähtsam unistus, milleks siia džunglisse roninud olime. Nimelt ühe teekeerme taga kohtusime näost näkku ühe orangutaniga! Ohhoo, kus see tegelane on alles leekivoranžikas-punase karvaga. Ja kui suured kämblad tal on…

 

 

ning kuidas ta inimest nii paljudes näoilmetes ja liigutustes meenutab! Üsna pea sai selgeks, et tegemist on üldiselt väga aeglase ja “rahulikult võtva” poheemiga. Nimelt ei olnud tal vähimaki kavatsust meie ees plehku panna, ta vastupidi – vaatas meid uudishimulikult ja samas ükskõikselt oma 4-5m kõrguselt positsioonilt. Kuna sel hetkel oli hommikupäike puulatvade üle värskelt võimust võtnud, siis oli meil võimalus näha üht kihvti protsessi. Nimelt sõi see orangutan meie nähes oma viimast hommikueinet – murtud puuoksalt rohelisi lehekesi ning olles einega lõpetanud, viskas oksarao maha, hakkas uusi küllaltki jämedaid rohelisi oksi sihiteadlikult murdma ning vooderdas neist omale pesa!!! Sinna jäi ta ka meist maha chillima ehk relaxima puulatva, sama emotsioonitult nunnu, rahulik, igavlev, samas rahulolev nägu peas, kui ka meie saabudes.

 

Giid informeeris, et tegemist on 6 aastase poisiga, kes elab veel koos emaga (orangutanid pidavat ca 8nda eluaastani koos emaga lähestikku elama). Tema ema me küll ei näinud, aga giid oli veendunud, et Mamma on umbes 300m läheduses olemas. Orangutanid elavad üldse sama vanaks kui inimesed, ehk siis neil on ikka uskumatult pikk eluiga!! Iga päev pidid orangutanid endale uue pesa “ehitama”, samalaadselt nagu see orangutanist noormees. Nad ei pidavat kunagi sama pesa mitu päeva järjest kasutama. Meile jäi mulje, et selle puulatvades asetseva pesa mõte on lihtsalt kuskil chillida ja aega parajaks teha, kuni uus (puulehtede ja -võrsete) nälg peale tuleb.

 

 

Järgmisena nägime üht nunnut ahviperekonda puuladvus, kes meenutasid Malaisias Langkawil nähtud musta näolapiga ahvikesi, aga tegemist olla hoopis eri liigiga, kes ainult siin, Sumatra saarel elab, nimeks Tohmas Lip morke. Need ahvid pidid elama koos kogukonnas ning vahet pole, kas on koos 10 emast ja 10 isast, järglasi võivad nad kõik omavahel saada.

 

 

Mingil hetkel hakkas keegi meie peale pahaselt turtsuma ja pahandama. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on oravaga (või džunglis siis oravalaadne tegelane?), kes tundis end häirituna inimeste 15m kauguselt möödumisest. Ta silkas aga nii kiiresti puuladvus ja pimedate puuvõrade vahel, et pilti teha ei saanud.

 

 

Nägime ka looduslikku kaunitari – paabulindu (peacock). Ta ise sättis ennast meie teele. Kui Jassu kaameraga talle lähenes, vaatas ta teda ka 3m pealt väga uudishimulikult ja ei tõtanud kuhugi. Kui tal aga kopp ette sai inimeste tähelepanust, silkas ta paabulinnuliku osava kiirusega mäenõlvast alla uutele avastusretkedele. Njaa, looduses teeb ta sellist väga ägedat häält, tore on kuulata teda teiste hommikuste džunglihäälte taustal.

 

 

 

 

Meie programmis oli ka hommikusöök ette nähtud, aga seda alles pärast paari tunnist jalutamist. Istusime suvalisse kohta keset teeradu maha, sõime saia maisimeega (nii ütles meepurgi pilt), keedumuna ja magustoiduks puuvilju.

 

 

 

 

 

Umbes peale kella 9t, kui meile juba tundus, et oleme hommikuga ilmatu palju emotsioone korjanud ja kogenud, hakkasid radadelt kostuma ka teiste turistide hääled. Ja oijaa, varsti saime neid häälte põhjustajaid ka näha, ohtralt saime! Ehk siis see ala, kus turiste ringi karjatatakse (ilma litsenseeritud giidita on ohtlik metsa minna – tegelikult ka keelatud- ja me ka ise kogesime miks) on ca 2x10km ehk enamus radu ristub kusagil mingi muu rajaga – seega kõik giidid-grupijuhid toovad oma turistid samasse piirkonda ning varem või hiljem kohtud ühe ja teise seltskonnaga… Suvel juulikuus pidi turiste kõige rohkem olema, umbes nii sadu päeva jooksul…. – kui juba praegugi meil privaattuuriga tundus nendega liiga palju kohtumisi olema, siis suvel ei tahaks siin küll ammugi olla. Juulikuus pidid isegi orangutanid inimkülluse eest sügavamale metsa hakkama põgenema.

 

 

Džunglis kõige kardetum ja legendaarsem tegelane on Miina. Ei, see pole meie endise peaministri tütar Miina – see on 36-aastane Proua Orangutan, 3-lapse ema!

 

 

Proua Orangutan on valmis julmalt ründama, eriti indoneeslasi, tema kehahoiak ja kerge ärrituvus on kohalikele juba aastaid andnud selge signaali, et temaga mingit nalja pole! Miks? Miina esimene laps varastati loomade salakaubitsejate poolt, viidi mustale turule ja müüdi mingile rumalale miljonärile. Pika mäluga ja lastest tohutult hoolival emal on siiamaani valus mälestus hinges, ning nüüd võtab ta alati silmnähtavalt vihasema positsiooni kohe, kui indoneeslasi näeb ning üleüldse inimeste suhtes. Teda kardavad kõik “turistikarjused” ja sel on oma põhjus! Meie giidil hammustas ja küünistas ta korralikult jalga kümmekond aastat tagasi ehk vahetult peale seda, kui ta laps julmalt varastati ja sellest on siiamaani armid säilinud Hamdani jalal. Seda tegi ta aga sellepärast, et tahtis meie giidi käest kotti kätte saada – ta oli lahtisest kotist midagi läikivat näinud ja seda oma aukartust äratava olekuga välja nõudma läinud (selle kogemuse tõttu keelas giid meil legendaarse Miinaga kohtudes lahtiste asjade ja kotiga liputada).

 

Meiega juhtus nii, et see Miina lugu muidu oleks meid jumala külmaks jätnud, aga meil oli au Prouaga isiklikult silmast silma kohtuda ….ja ka tema eest ära põgeneda! Ehk siis kõigepealt, algusest rääkides, imetlesime koos grupi teiste turistidega üht 7-aastast orangutani noormeest, kes tegi taevalaotuses sellist joogat, mida kuidagi ei usuks, kui ise näinud poleks! Küll kõlkus ta kümmekond minutit “ristilööduna” 2 puu vahel, küll minuteid pea peal (õhus), küll ainult ühe käega puust kinni hoides ja siis 360kraadi ennast keerutades.. Oh, see oli nii lahe!

 

 

Korrapealt muutus aga meie teine grupijuht-giid ärevaks, sest ta hüüatas: “Miina tuleb!” See grupp tõmbas ruttu vehkat… Jäime Jassu ja oma giidiga rahulikult chillima, 7-aastast Miina poega õhuspagaatide tegemisel imetlema, kui korraga nägimegi – mööda mäeperve tuleb maad mööda üles (tavaliselt puult puule hüpeldes) ja otse puude tagant suur (suurem kui seninähtud orangutanid) ja väärikas Proua Orangutan. Rahulikult, endal kukil pisike 2-aastane orangutani beebi. Kuna giid ütles, et midagi ei tohiks juhtuda, läksime lihtsalt Miina tee pealt eest ja vaatasime, mis ta teeb. Alguses tuli ta meist 4m kaugusele, seisatas, ronis 1m kõrgusele puu otsa, hakkas seal kahe puu vahel kõlkuma, meid aga samal ajal kuningannaliku kõiketeadja pilguga pidevalt jälgides.

 

 

 

Beebi samal ajal pani kiire osavusega oma 7-aastase venna juurde üles puulatva – kusjuures selgus, et suurem vend täidab vabatahtlikult ja rõõmuga ka babysitter’i ehk lapsehoidja kohustusi, sest ta tahtis pisipõnni mänguliselt käest kinni haarates enda opale haarata. Beebi ei tulnud trikiga meie nähes vaid seepärast kaasa, et tema suur vennaraas rippus varbad taeva pool ja pea alaspidi parajasti ning see tundus beebile liiga ebamugav vabaõhu õõtsumine (vist?), muidu oleks meie poolest küll lahedat šõud saanud. 🙂

 

Meil ei õnnestunud kaunist Miinat rohkem imetleda, sest tal sai kiiresti meist kopp ette, vähemalt nii tundus. Kiirelt ja sujuvalt libistas ta end puult maha

 

 

ning hakkas aeglase väärikusega enesekindlal sammul MEIE suunas astuma! See oli hetk, mil giid Hamdani ütles: aeg minna! Kuna agressiivse iseloomuga tuntud Miina ei peatunud ega isegi kavatsenud seda teha, ja üleüldiselt on raske ära arvata tema kavatsusi, hakkasime kiire sammuga mööda rada minema. Miina järgnes meile pikalt, siis tee keerates kadus kurvi taha ära.
Mind üllatas, kui targad loomad on orangutanid. Et nad mäletavad ka aastaid hiljem, mis juhtus nende esikbeebiga (kes ju varastatigi musta turu tarbeks) ja ei andesta inimesele. Et see andestamatus jääb iseloomu kinni ja lööb välja ka hiljem… Kuskilt lugesime, et orangutanid on ikkagi nii metsikud elukad, et kui tahavad, lõmastavad inimese pea nagu coconut’i ehk kookospähkli. Austus looduse vastu!

 

Nägime ka palju lahkemat isendite komplekti – orangutani ema ja tema 3-aastane beebi. Kui me sinna jõudsime, siis nägime kuidas seal olnud turistid orangutane söötsid.

 

 

Kui meie giid ei andnud midagi ühelegi ahvile peibutuseks, siis nägime, et kahjuks on ka väga palju neid giide, kes andsid ise ja lasid ka turistidel ahve sööta. See on kolme teraga mõõk ehk ühtepidi saavad turistid lähemalt ahve pildistada, samas see mis antakse, pole ahvide loomulik söök ning kolmandaks, ahvid harjuvad ainult inimestelt toitu saama ja kui on näljased, siis võivad hakata järjest rohkem toitu nõudma ning võivad vihastuda, kui piisavalt ei saa. Otseloomulikult nad teavad (sest näevad), kust toit tuleb (seljakotist) ja hakkavad kotte kiskuma …orangutanide jõust ma enne natuke kribasin… Praegu on kõik ok ja see looduspark on suur turistimagnet, aga piisab ÜHEST korrast, kus orangutan turisti hammustab ja siis hakkab rahalaevuke uppuma.
Igatahes orangutani ema tuli turistidest vaid poole meetri kaugusele, oli ülisõbralik ja usaldav, kaugel “džungli hirmust” Miinast, samuti tema laps ronis turistidelt nänni saamiseks puu otsast alla. Oli küll armas, aga jah, kas just nii peab looduse tähelepanu võitma…

 

 

Lõunapausil pakkus meie giid banaanilehe sisse mässitud riisi-juurvilja rooga koos praemuna, seakrõpsude, kurgi- ja tomativiiludega. Magustoiduks pirakas ananass. Ulme, mida giid kõik kaasa viitsis tassida.

 

 

Kõik riisiterad, mis kogemata serveerimise juures maha pudenesid, leidsid kiirelt oma omaniku – sipelgad viisid 5 minutiga riisiteradest kuhjas platsi puhtaks, ja no vaadake-imetlege, missugune meeskonnatöö!

 

 

Nägime veel üht armsat ahvikest, kes meenutas mulle millegipärast uhke soenguga ja hoolitsetud juustega naist, millised olid mingil ajal väga moes.

 

 

Nägime veel üht põnevat ahvi, kes turistide ananassikoore jäänuseid koristamas käis:

 

 

Muide, see värske taimevõrse pidi olema orangutanidele tõeline lemmik:

 

 

See on äge puu, selle koort kooritakse noaga (see taastub uuesti), et teha teed. Tee pidi aitama külmetushaiguste ja kõhuhädade vastu, koorisime meiegi õige natuke seda puud:

 

 

Kui lähenesime oma telkimisplatsile, tuli läbi teha jõeületus.

 

 

Kuna jalad olid üles-alla konarlikul džunglimaastikul kõndides parasjagu poriseks saanud, siis meie Jassuga jalatseid jalast ei võtnud. Nautisime mõnusat värskendavat vett kohe täiega, sest olgem ausad, orgu maandudes siin õhk pea üldse ei liikunud ja meil Jassuga mõlemal voolas higi nagu meeletu.

 

 

Jõe ääres orus oli näha vähemalt 4 katusealust-kämpimisplatsi. Kuna tundus kehtima reegel, et kes ees, see mees, siis meie võtsime mõnusama kahest vabaks jäänud platsist. Enne veel ootasime ära ühe juba hõivatud platsi juures oma õhtusöögi peakoka suure seljakotiga.

 

 

Ehk siis siia kämpimisaladele kohale jõudes selgus, et igal grupil on üks kuni mitu selli abiks, kelle ülesandeks on õigel giidiga kokkulepitud ajal jõuda kämpimisalale, kaasas õhtusöögiks vajaminev ja õhukesed matid magamiseks. Me Jassuga olimegi just enne imestanud, et mis logistika järgi neil need ööseks džunglisse jäämise asjad töötavad. Tegelikkuses siis grupi giid kannab ainult päevamatka tarbeks vajalikke asju, abiline toimetab magamisvahendid ja õhtusöögi materjali kohale.

 

Kohe pärast kämpimisalale jõudmist

 

 

algas tihe vihmasadu, mis kestis tund aega. Tere tulemast troopikasse! Tundsime rõõmu, et asjad kuivaks jäid. Kuna meil Jassuga muud teha polnud, olime giidi ja tema abilise “tööandjad” ainult, siis meie läksime ujuma. Nautisime jõe jahedas vees sulistamist, samal ajal kui troopika soe õhk ei lasknud üldse külma tundma hakata.

 

 

Ehk siis meie giid ja tema abiline kobisid varikatuse alla meile õhtusööki tegema,

 

 

giid muidugi ainult sümboolselt 🙂 :

 

 

Kuna meile kui eestlastele on lõkketuli ja selle läheduses istumine täiesti vastupandamatu jõud, siis käisin mingil hetkel uurimas, kas saame ka “kööki” ehk lõkke ümber. Nähtu põhjustas pettumust 🙂 Ehk siis leidsime väga suure erinevuse aasia rahvaste ja eurooplaste, no vähemalt metsarahva eestlaste vahel! Kui meie naudime ja hindame tulle vaatamist (eksju, te kõik teate, kui õdus ja hea võib olla tule ääres istumine?!), siis indoneeslased (samuti meie kogemuse põhjal vietnamlased ja malaislased) kasutavad tuld ainult puhtpraktilise vahendina kas toidu tegemiseks või siis rämpsu põletamiseks. Meie giid isegi mitte ei saanud aru minu soovist, kui mingil hetkel uurisin, kas saame tulla ka lõkketule äärde istuma – ta pistis mulle hoopis 2 puuviljataldrikut taskusse, et jah, minge sööge telgis kuni õhtusöök valmib… Muidugi… Kui olin ära küsinud, kas meile on ruumi lõkke ääres istumiseks, nägin hetke pealt, et see pole kaugeltki lõkketule nautimise koht! Puid põletatakse säästurežiimil ehk ainult otsad, mittepõlenud osa lükatakse järjest sissepoole. Kui toit valmis, kustub ka lõke. Njaa, päriselt, kui Jassu ka pildid tegi, nägime, et indoneeslastel puudub täielikult “elava lõkketule nautimise-vaatamise-imetlemise” mõiste… Samas on see soe maa ja kui nad suudaks külma kiirgava lõkke välja mõelda, küllap nad siis seda külma lõket ka naudiks 🙂

 

Kirjutasin siin rahulikult tänase päeva kohta blogi,

 

 

kui korraga Issake! avastasin verekaani endal NABA küljest!!!! Õigemini oli suuremat sorti verekaan kogu oma kehapikkusega laotanud end üle minu naba piirkonna ja oli just ennast kinni imenud 1cm kaugusele nabast. Väkk! Rõve! Kui kole loom! Noh, teate, “minu osakonnas” algas täielik paanika, jooksin välja, leidsin kuskilt nurga tagant Jassu, sosistasin nagu kõige hirmunum inimene, et mul seal naba all suur verekaan, kinni kah juba imenud ja niiiiii jube ja kole jne…. Mida tegi Jassu? Nuh, ka temal pole need verekaanid ja nende limane väljanägemine ja vonklev olek veel harjumuse asjaks saanud ehk igapäevadeks muutunud, ta jooksis siis 10m ümber nurga meie kokapoisi juurde. Kokapoiss ütles kohe, tulgu ma sinna tema juurde, kaan pole mingi hull asi… Kurjam, minul pisarad jooksid, tundsin end täielikus šokis ja paanikas (ettekujutamatu, et niimoodi oskasin mingi limase kaani peale käituda!?), läksin siis kokapoisi juurde, see tõmbas supsti! kaani mu nabalt välja. Midagi tunda polnudki välja tõmbamise hetkel, aga kui kinni end imes, siis leidsin kaani nabalt üles, sest naba hammustuse piirkond hakkas kipitama naljakalt (ei, valus pole)… Kurjam, ma taastusin sellest jubedast elukast veel oma 10 minutit nii, et pisarad lahmasid! Mõelda, milline pisike elukas mul närvid täiesti krussi ajas! Jassu igaks juhuks desifintseeris hammustuskoha, törtsuke verd jäi ka immitsema (kaan süstib haava midagi nii, et haav ei hüübi oma pool tundi ja veri muudkui immitseb vaikselt). Järgmistel päevadel muide jäi kaani hammustus pisut sügelema ka..

 

Et jah, siin Sumatra džunglis pärast vihma ilmuvad ka verekaanid välja. Jassule imes muuseas ka üks end jala külge kinni, nii et ta ise ei märganudki seda. Kui korraga märkas, tegi pilti:

 

 

Jassu otsustas, et tahab näha, kui suureks see kaan siis päriselus ikka läheb. Uskuge või mitte, see õbluke vereimeja muutub tunniga ikka päris paksukeseks. Ja kaanid muuseas on erineva pikkusega, see oli päris pisike kaan, aga kui kinni imeb suurem, siis mahub talle ka rohkem “toitu” sisse. Jassu tegi selle pildi vahetult enne, kui kaanil kõht täis sai,

 

 

sest hetk pärast pildi tegemist, kui Jassu jalutas ringi, oli kaan korraga ootamatult kadunud ehk ahnepätsil sai kõht täis ja tõmbas tuld! Jassu haav jäi aga pooleks tunniks verd immitsema… ega need kaanid mürgised ei ole, aga ebameeldivad ja vastikud on küll, ning haava desifitseerimine tundub lihtsalt nii igaks juhuks tark mõte.

 

Jassule jäi minu blogi kribamise ajal silma veel üht-teist huvitavat loodust ja loomi. Saage tuttavaks:

 

 

 

Õhtuhämaruses vahepeal teravdusid ritsikate saagimise hääled ja mõnede muude elukate hääled, aga üldiselt oli ikka selline intensiivne, tugev, kõrvulukustav heli. Jõe lähedus tõmbas küll džunglihääli vulinaga maha, aga see helikompott kokku iseenesest oli marupõnev.

 

Pimedaks ajaks sai ka 3h meisterdatud õhtusöök-buffet valmis. Poleks uskunud, et nad nii põhjalikult õhtusöögiga jännata viitsivad. Seal oli kana karrikastmes, kartuliomlett, köögiviljad karrikastmes, tofulaadne asi, seakrõpsu snäkid, kõrvale vesi ( teed pakuti meile enne ohtralt). Mina nimetasin neid kõike eestipäraste nimedega, tegelikult olid neil asjul palju spetsiifilisemad nimed.

 

 

Õhtusöök maitses hea, Jassu sõi veel ära (nagu tavaliseks juba saanud) minu ettevõetud riisiportsu, millest olin ära suutnud süüa tervelt poole 🙂

 

Pärast õhtusööki puhkasid mehed kõhtu ehk pikutasid nii veerandtundi. Siis otsustasime Jassuga, et lähme jalutame pisut džunglirada pidi tagasi ning vaatame pimedat loodust. See osutus lahedaks mõtteks! Meil olid pealambid kaasas ja kui need ära lasime, siis ei ümbritsenud meid mitte pilkane pimedus, vaid hunnik pimeduses helendavaid silmi ja silmapaare! Ja mõned asjad liikusid õhus helendades väga kiire ja liugleva liigutusega, ilma et mingi valgus peale oleks laskunud! Kui lähemalt uurima hakkasime selgus, et silmapaarid kuulusid enamasti ämblikele või ämblikulaadsetele tegelastele. “Üksik silm” pimeduses osutus ca 2-3mm pikkuseks miniussikeseks, kes vahelduva eduga oma keha heledaks lõi ja siis kustutas…. (veider see loodus, kas pole!?). Õhus liuglev kiire helendav elukas osutus mitte ämblikuks, vaid ööliblikaks, kelle pea juures asetsevad “elundid” aeg-ajalt väga heledalt “süttisid”.

 

Jäime veel jõesulinat kuulama-vaatama, mõtlesime ühe Fred Jüssi ütluse üle ajast, kus tema käis allikate-ojade vulinat salvestamas. Vanameister ütles, et enne salvestamise algust ta kuulab kõigepealt vähemalt 20 minutit, kas allikas/oja räägib temaga või mitte. Nimelt, kui pikalt kuulata, siis hakkab tunduma, et sa kuuled seal inimhääli. Kuid mitte kõik allikad ei kõnele. Istusime õhtuhämaruses vaikuses (džunglikisas) rahulikult, kuulatades üksnes jõe vulinat, kui Jassu fotograafi silm märkas pimeduses lähenevat musta kogu.. See must kogu liikus vees mööda madalaid kive ning pealampi süüdates nägime ca 1,3 m (koos sabaga) varaani! Tema meid ei näinud, ilmselt pimestas teda pealelaskuv valgus. Keel käis tal iga natukese aja tagant suust sisse ja välja, – niimoodi püüdis ta jões ja õhus olevaid putukaid. Korra püüdis ta ka meie nähes kinni pisikese kala, mille ta ilmselge mõnuga alla neelatas.

 

 

Oligi aeg magama minna. Meie giid ja tema kokapoiss panid juba paksu und, kui meie telklaagrisse kolisime. Me ei kiirustanud juba sellepärast liigselt, et teadsime ette, kui jubekõva voodiga öö see tuleb. Nimelt madrats oli ainult 0,5cm paks ning all oli savilaadsest punakast mullast põrand, millele mingi paksem kiletaoline kate peale pandud. Aga noh, mis seal ikka, läksime oma lina vahele üksteise kaissu, padjaks ehitasime oma kaasasolevad riidenutsakud.

 

 

Laupäev, 11. veebruar – Kokapoiss Alan ehk meeldejääv päev

 

Vahelduva eduga (ülesärkamistega) magasime öö ära teineteise kaisus. Selg ja kõik kehaliikmed läksid päris kangeks, üks ebamugavamaid öid meie elus 🙂 Kui oma varustusega matkamas käime, on meil alati 5-6cm paksused täispuhutavad madratsid külje all. Lõplikult virgusime midagi kella 6 paiku hommikul, kui hakkas valgeks minema.

 

Nautisime niisama hommikuvalgust, loodushelisid. Teenindus oli taaskord täiuslik – meie ainult istusime kivide peal, samal ajal näksideks toodi ananassiküpsiseid ja kõrvale kohvi.

 

 

Mingil hetkel valmis ka burgeristiilis saiadekiht, kus vahele oli pandud praemuna, tomatit, kurki, veel miskit rohelist.

 

 

Kui looduses jalutasime, hakkasid kaanid taaskord meie peale hammast ihuma. Nad olid seekord imepisikesed, vaevalt millimeetrise läbimõõduga, aga üliaktiivsed ja energilised inimkeha soojusele reageerides. Ühel pisikesel alal (20cm raadiuses!) nägin korraga 6 kaani, ja ei, see pole mingi maksimum :)! Üks suur pikk kaan imes mulle hommikul kinni end jalale, aga sihukesse tummisemasse kohta :).

 

Meile suurepärast toitu valmistanud kokapoiss küsis, kuidas magasime, rääkisin ka, et mitte just suurepäraselt, sest nii kõva aluspind oli. Kokapiss muigas rõõmsalt, et neile giidiga on selline magamispind täitsa ok ja nad oleks hea meelega andnud meile 1 magamismati veel alla, kui oleks teadnud, et meil nii ebamugav oli :). Kuna noormees oli niivõrd naerusuine, muheda ja lahtise olekuga ning rääkis suurepärast inglise keelt, kasutasin juhust minna temaga veelkord rääkima enne laagripaigast lahkumist. Noormees pakkis juba seljakotti kokku, kui küsisin, et mis on tema põhitöö?

 

Ja siit hakkas huvitavaid asju selguma :). Sain teada, et tema nimi on Alan. Rõõmustasin kohe, et vau, sellisega nimega indoneeslane meenutab minu maailmarändurist venda Allanit. Alan on 34-aastane noormees, kui talle aga näkku vaadata, siis mina pakkusin teda nooremaks, maksimaalselt 30! Tal on naine ja kaks tütart (6-aastane ja 12-aastane). Tema ainus ehk põhitöö ongi seesama- matkamine (ingl.k. trekkimine) turistidega ehk siis kokapoisi amet. Ta ütles, et see töö on raske (raske toidumoona ja turistidele vajalike magamisvidinate koti laagripaika toomiseks tuleb iga kord vähemalt 2h läbi džungli matkata ja siinne džungel on pidevalt üles-alla mägedega). Eile, kui ta saabus, siis ta vabandaski meile, et jäi tsipake hiljaks, mille peale meie muretult vastasime, et meile see ei tähenda midagi, meie meelest kõik väga lahe, ja siis selguski, et neil sellise töö tegijatel on tegelikult eelkokkulepped giidiga kellaaja suhtes. Kokapoiste kohalolu on vajalik järgmise hommikuni (kuni hommikusöögini ja laagripaigast grupi lahkumiseni), selle ajaga teenivad nad oma teenistuse. Alan ütles, et kui nädalas on vaid üks džunglimatk, siis nende pere ei ela ära, kui aga 2-3 tükki, siis saavad perega enam-vähem hakkama. Sellepeale küsisin, mis tööd teeb Alani naine? Vastus: kasvatab lapsi! Ehk siis kui naine tahab Bukit Lawangis kuskil restoranis näiteks nõudepesijana töötada, siis teeniks umbes 600 000 – 800 000 indoneesia ruupiat kuus ehk ca 40-55EUR! See summa võttis mind tummaks! Lisaks sain kuulda, et paljudel inimestel pole üldse tööd ja elavad veel vaesemini, peost suhu – kui nii öelda!

 

Lisaks kokapoisil Alanil pole Facebooki ega isegi mitte meiliaadressi. Ta ütles, et ta ei vaja neid. Ta vajab ainult telefoni, et olla kättesaadav! Kuna Alan oli nii laheda olemisega, küsisime temalt veel ka postiaadressi,

 

 

sest vähemalt kinnitas ta, et talle on võimalik kaarti ja postipakki saata (puhas meie initsatiiv). Sel hetkel me sugugi ei aimanud, et veel samal õhtul talle esimeste turistidena külla lähme (sellest hiljem!), seega jätsime kenasti hüvasti.

 

Ka meie giid Hamdani rõhutas kogu aeg (sest me olime üksteisega täiesti avameelsed), et see džunglitrekkimine on “parem kui mitte midagi” (better than nothing). Meie giid näiteks teenib kuus ametliku palgana (kontoris olemise eest) ainult 1 miljonit ruupiat ehk 70 eurot, vaatamata sellele, et ta kuulub Bukit Lawangi Giidide Ühenduse juhatusse ja on seal üks tähtsamaid nägusid! Hamdani ütles, et tema põhisissetulek tuleb ka ikkagi turistide ringivedamisest matkadel. Kuna konkurents on suur (pargis peaks ca 80 litsentseeritud giidi olema, kellest üks osa on Hamdani õpilased) ja samal ajal maksud riigile kõrged (vist oli ca 30%, see ju nagu Norras!?), siis on tööd vähe ning raha, mis kätte jääb ühest trekkimisest, pole suur. Giiditeenusega turistilt saadud raha läheb omakorda jagamisse abistavate asjapulkadega (osade gruppidega käivad kaasas kaks giidi ja
lisaks tahavad raha saada laagriplatsi kokapoiss/-poisid), niisiis giid ei saa kaugeltki kõike seda raha, mis turist maksab. Kui giidi on rentinud endale omakorda majutusasutus, siis mõnel Bukit Lawangi majutusasutusel (nagu näiteks Rain Forest Guesthousil) on giidiga tehtud leping, kus giid saab kindlat kuupalka (ei, see on kohalikus mõistes alamakstud, arvestades tõsist vaeva iga päev või nädalas mitu korda matkata!) ja vaatamata gruppide suurusele pole giidil kaasarääkimisõigusi, kas palk peaks olema suurem võ mitte. Selle asja nimi on: võta või jäta! Ja kui jätad, tahab seda tööposti endale keegi teine, sest iga raha on “midagi” ehk “better than nothing” , vähemalt seda võib tunda indoneesia vaestes piirkondades. Siiajuurde ongi õige mainida, et hästi elavad Bukit Lawangi külakeses vaid üksikud majutusasutused ja inimesed.

 

Enamus inimesi elavad lihtsalt alla keskmise, on väga kaugel unistustest nutitelefonide, iPadide ja lameteleviisorite maailmast – selleks ei ole lihtsalt raha ja elu käib pigem “jään ellu või ei” ümber. Teenindaja restoranis teenib kuus keskmiselt 100 euri, seejuures puudub tal sageli nn Haigekassa ehk ligipääs arstile, mis enamus töölepingute puhul peaks muidu nagu kehtima. Rolleri omandamise eest tuleb maksta 1000 eur, kui tahta korralikku ja uut, seda raha pole enamustel. Kuulsime, et paljud võtavad laenu rolleri ostuks, seejuures tagasimakse intressid on väga kõrged. Kui suurim häda käes, laenatakse pidevalt raha ka naabritelt, vahel satutakse hätta tagasimaksmisega… Pangalaenu kui sellist on aga lihtinimesel Indoneesias väga keeruline saada.

 

Näiteks Rainforest Guesthouse’i peale on kohalikud külaelanikud pahased, sest väga paljud turistid lähevad sinna (rohkem kui 50%!) vaatamata teistele rohketele majutusvõimalustele külas. Põhjus? Keegi täpselt ei tea selle magneti põhjust, aga aimatavad peapõhjused on, sest seda on soovitanud Lonely Planet ja neil on hea review ehk tagasiside booking.com lehel ja ilmselt sellest piisab…
Majutuse hinnad on Rainforest Guesthouse’s

 

 

 

ka ju üliodavad ehk alates 50 000IDR (3eur) per ruum (meie elasime sellises 4 ööd), kõik on kena, ilus, puhas, seltskond sõbralik ja abivalmis jne.

 

 

 

Eks peamised rahad (kasumid) teenibki Rainforest Guesthouse džunglis trekkimistest. Kui turist selle majutuse kasuks valib, on ju “džunglimatka klient peaaegu täielikult käes”! Neil on erinevalt paljudest külalistemajadest osav taktika, et nii kui uus turist sinna saabub, nii läheb kohe hull moosimine lahti teemal “me siin teeme toredaid, tegelikult kõikidest teistest parimaid dzunglimatku”. Ja Rainforest Guesthouse juba hinnas alla ei anna, selleks on nad liiga veenvad, nad müüvad tuuri ainult neile sobiva (täis)hinnaga (mitmed inimesed, kellega hiljem külalistemajas džunglituurist rääkisime, ostsid neilt tuuri silmi pilgutamata nende kõneosavuse pärast, ilma muid variante üldse uurimatagi). Kuna me Jassuga kuulsime kulisside tagust adekvaatset informatsiooni, siis kahjuks jah, võime öelda, et enamus külalistemaja kasumist tuleb tegelikult giidide “terroriseerimisest”, ehk siis giid peaks küll rohkem raha saama, saab aga kindlat kuupalka ja külalistemaja võtab igast müüdud tuurist päris kopsaka protsendi kasumit endale. Ehk siis meie Jassuga pole üldse kurvad, et ei toetanud Rainforest Guesthouse’i trekkimist, vaid selle asemel “andsime tööd” igavlevatele tööd ootavatele ja vajavatele inimestele. Muuseas, metsas kohtusime ka Rainforest Guesthouse’i giididega (neid oli 2), nad olid noored ja liiga lärmakad, suitsetasid looduses, söötsid orangutane jne ehk siis meie arvates tegid kõike, mida tegema ei peaks ja mille üle meie rahul poleks olnud nendega matkates.

 

Kui laagriplatsilt hommikul lahkusime, rääkisin Jassule kõik Alani öeldu edasi (tema lobises samal ajal giidiga). Meil oli kohe mõtteainet tükiks ajaks. Matkasime mõnusalt, kuni korraga küsisin giidilt, et kuidas ja kus Alan elab? Sellist vastust ei oodanud me Jassuga kuidagi… Meie giid Hamdani ütles,

 

 

et kui me peaks Allani maja nägema, siis tuleb meil nutt peale ehk kahjuks elab ta uskumatult kehvasti, ehk siis maja on imepisike hurtsik, (natuke puitu ja bambust) “tuul puhub igalt poolt läbi”, maja seinas olevatest aukudest saab sisse piiluda jne. Pere lapsed magavad magamistoas ja vanemad magavad elutoas muldpõrandal (kuhu on mingi kiletaoline asi peale laotatud) õhukestel madratsitel, sest majakeses on kokku ainult 1 magamistuba ja üks n-ö suur tuba! Giid ütles, et tal endal tuleb ka vahepeal nutt peale, kui ta oma hea sõbra Alani elu ja elamist näeb, no nii vaene olevat. Vahetasime Jassuga paar sõna eesti keeles ning kuna Jassuga mõtlesime samas suunas, siis uurisime koheselt, kas Alanile saab külla minna? Giid ütles, et ikka saab ja ta korraldab meie kohtumise veel täna õhtuks ära. Et ta palub Alanil meile õhtusööki serveerida ning omalt poolt lubasime kõik kulud ning veel rohkemgi katta. Meile tundus, et see on lugu, mida peaks maailmaga jagama. Kui mitte inglise keelse maailmaga, siis vähemalt eesti keelsega. Kõigele lisaks tahtsime Alani perekonda natukegi toetada.

 

Kui laagriplatsilt lahkusime, hakkasime kõndima tagasi alguspuntki poole ehk sumpasime mitu kilomeetrit mööda kohati kärestikulist jõge ülespoole, enamus osas oli vesi põlvini ja ainult paaris kohas peaaegu vöökohani.

 

 

Peale gibbonite uilgamise midagi muud eksootilist kuulda polnud (va loendamatud ritsikad ja nende !). Käisin enne mäkketõusu riietega jões ujumas – mis seal ikka end koorida, kui märjad riided aitavad palavas džunglis end jahutada. Igati mõnus oli.

 

Tegime džungli jalutuskäigul ka oma lõunapausi ära. See oli džunglimägede (445m) kõrgeim punkt ja vaade oli hea. Jassu käis täpsemalt selle järsu nõlva peal pilti tegemas, mida alles hiljuti oli rünnanud erosioon (maapind koos puudega oli vajunud alla) ja mis ka hetkel liiga stabiilne polnud.

 

 

 

Söögiks olid praetud nuudlid ja riis, ning mõlemale lisavad kohalikud ohtralt rohelist kraami ja maitseaineid ning magustoiduks puuviljad :).

 

 

Siin veel mõned looduspildid käidust-nähtust-tehtust 🙂 :

 

 

 

Meil õnnestus ka täna ära näha äge orangutan koos kahe lapsega. Aga ei, nad ei olnud nunnud! Nii, kui tahtsime neist mööduda, hakkasid nii nooruk kui ta ema (beebi kukil) hoogsalt puuladvust meile lähenema, ruttu maa peale tulles… – nad olid ilmselgelt näljased ja HARJUNUD turistidelt süüa saama! Oeh, siiamaani mõtleme giidile tänulikult, et küll on tore, et tal mõned puuviljad kaasas ja veel alles olid, sest no vaadake kui suured on need näljased orangutanid inimese kõrval!

 

 

Kui meie loodusgiid muidu ühelegi ahvile süüa ei andnud (ilmselgelt ikka põhjusega, inimesepoolne sekkumine ehk söötmine pole õige), siis see orangutanide seltskond oli möödapääsmatu. Enesekindla ülbusega nurus toitu (puuvilju) nii ema, käsi pikalt väljas, kui ka tema hüperaktiivne poeg, kes Hamdanil mingil hetkel kotist kinni haaras ja enda poole tirima hakkas! Giid sai kindlasti selles võitluses kriimustada ka, sest ahvid ei tahtnud oma jonni kuidagi jätta. Meie jälgisime üllatunult ja hirmunult stseeni pealt, Jassu tegi pilte ja videot…

 

 

Giid küll julgustas, et võite lähemale tulla pilti tegema, aga nende orangutanide käitumine oli kaugel sõbralikust nunnust semust – nad võivad ka agressiivsed olla, kui oma tahtmist ei saa!! Seega tegime pilti ohutust kaugusest, ca 5m kauguselt.

 

 

Kui giidil puuviljad vähenema hakkasid, siis hüüdis ta meile veendunult ja käskivalt, et me ruttu minema hakkaksime, et ärgu me tempos alla andku ja kähku! Oli aimata, et kui orangutanid piisavalt toitu ei saa, hakkavad nad meid jälitama… Tee läks järsult mäest alla, niipea kui üle õla giidi pärast muret tundes tagasi mäetippu vaatasime, hüüdis giid kogu tõsidusega, et ärge oodake teda, jätkake teed! Saime olukorra tõsidusest aru ja andsime jalgadele valu niivõrd, kui keskmisest keerulisem matkarada seda võimaldas. Mingi hetk jõudis giid meile järgi ja selgitas, et meie tõttamise põhjuseks polnud mitte ainult need ahvid, kes meid jälitama asusid, vaid fakt, et selles matkaraja osas meeldib ka kurikuulsal Miinal hängida… See orangutan (giidid kutsuvad teda omavahel Jackie’ks) ja tema laps olid aga ilmselt eelmistelt turistidelt täna juba puuvilju saanud, aga kõht polnud täis, ning tujukalt tahtsid nad siis seda juurde saada. Tavaliselt ei pidanud Jackie ja tema laps nii isekad olema, seega meie giidki oli Jackie ja ta lapse käitumisest üllatunud.

 

Jätkasime veel veidi kiiremas tempos ja siis sai juba rahulikumalt kõndida. Tee läks allamäge juba pinnasesse rajatud treppidest, mida ümbritsesid liaanid. Vahel oli džunglis kolades liaanidest hea kinni haarata.

 

 

Alles mõni aasta tagasi toimis siin Orangutan Feeding Centre ja oli ilmselt ka üks tähtsamaid rahvusparki sisenimiskohti, nüüd nägime seal selliseid hooneid ja pleekinud silte:

 

 

Me möödusime ka ühest endise jõekalda äärde rajatud hotellist, mille hävitas 2003. aastal 2. novembril aset leidnud katastroofiline üleujutus (meie mõistes hingedepäeval), mille käigus sai surma ka ca 300 inimest, sealhulgas mõned turistid, kusjuures selles jõeäärses külas elas ainult 1200 inimest kokku.

 

 

Üleujutus tekkis ühel väga vihmasel perioodil tänu maalihkele, mis sulges mingis kohas enne küla suure ja laia jõe. Kui paisu taha kogunenud vesi lõpuks vabadusse pääses (õhtul kell 22.00, kus enamus juba magavad), siis see 20meetri kõrgune laine purustas jõe kallastel asunud hooned ja tagajärjeks 300 hukkunut, sealhulgas ka erinevatel andmetel 3-5 turisti. Kohalikele oli see väga suur šokk, väga paljud kaotasid omaksed ja parimad sõnrad, ning lisaks kõigele katkes aastaks turistidevool piirkonda. Bukit Lawangi piirkond suleti turistidele täielikult ja elu hakkas vaikselt paranema alles aasta-pooleteise pärast… Samal ajal aga tuli leida raha majade taastamiseks ja iseenda ellujäämiseks, sest põhiteenistuse andsid ju turistid, keda piirkonda mõnda aega nüüd enam ei lastud…

 

Kui küsisime Hamdanilt, et kus tema oli sellel saatuslikul 2. novembri üleujutuse õhtul, selgus, et meie giid pääses eluga vaid üle noatera! Nimelt kõigi eelduste kohaselt pidanuks ta tol õhtul hukkuma, kuna ta asus õnnetuse epitsentris, kuid ta ise ei teadnud ka täpselt kirjeldada, kuidas ta suutis joosta sadakond meetrit, et tõusta kuskile kõrgemasse kohta. Kusjuures tema jalad olid õnnetuse hetkel põlvest saati vees. Mees ütles, et KÕIK, kogu talle seni armas olnu, hävines ühe sekundiga tema oma silme all, ja see loomulikult oli kohutav! Kuna Indoneesia valitsus ei toeta õnnetusjuhtumite puhul kohalikke, ei aita rahade ega elude ülesehitamise töödega, siis oli see kohalike enda mure, mis ja kuidas edasi. . Hamdani kirjeldas, et järgnenud aasta oli kõige hullem aeg tema elus! Tal polnud tööd ega raha, kuidagi aga pidi ellu jääma järgnenud kaoses, ning ta tunnistas, et ta jäi 1 aastaga kümmekond aastat vanemaks. Kui ausalt tunnistada, siis tundub ka meile, et Hamdani pole 39, vaid miski tema väljanägemises ütleks, et ta on vanem. Nüüd me aga teame, et seda põhjustasid läbielatud kannatused. Kokapoiss Alan kaotas näiteks selles suurõnnetuses oma vanemad, ja kas õe või venna, lisaks hulganisti sõpru… Hamdani selleks, et ellu jääda, läkski sel tragöödiale järgnenud perioodil tööle Balile, Javale ja mujale Sumatra looduspiirkondadesse, ikka giidina. Ja giiditööd teeb ta hästi. Oma inglise keele on ta selgeks õppinud ainult turistidega kokkupuutest.

 

Igatahes hakkas meie džunglimatk lõppema ehk ca 15.30 paiku jõudsime lõpus sama laia ja surmava jõe kaldale, mille teisel kaldal asus meie majutusküla Bukit Lawang. Giid palus oma seljakoti talle anda ja mitte muretseda. Ta tõstis nii oma kui meie seljakoti sirgelt õhku pea kohale ja astus jõevette. Jõe veevool oli kiire ja kohati ulatus vesi pea rinnuni ning korraks oli tunne, et viib jalad alt ära, aga tegime paar kiiremat sammu ja saime kõige sügavamast kohast läbi. Varsti olimegi teisel kaldal. Surusime giidil käppa.

 

Leppisime giidiga kokku, et ta tuleb meile 17.30 järgi. Läksime, kasisime natuke end Rainforest Guesthouse’s, andsime riided pessu

 

 

ning varsti tulidki nii Alan kui Hamdani meile kahe rolleriga järgi. Sõitsime 3 km Alani koju

 

 

ning veetsime koos väga meeldiva, samas muljetavaldava õhtu.

 

 

Aga sellest tuleb eraldi lugu hiljem, kui me juba Eestis oleme.