Sissejuhatus

Oi-oi, turistid, kes te olete seni kõik turistide poolt ammu avastatud maadel käinud! Kui te otsite endale väga vägeva loodusega ja hetkel pea täiesti turistist avastamata sihtmaad, kus teid rabavad odavad toidu-, majutuse- ja transpordihinnad ning kus vulkaanid on imeliste vaadetega “iga nurga peal” (lihtne on leida endale peaaegu privaatne vulkaan:)) ja kus troopiline loodus on paksult lopsakat ilu, ägedaid loomi täis, kohalikud inimesed on meeletult sõbralikud ja naerusuised, siis Sumatra Indoneesias ootab just teid!

 

 

5. veebruar, 2017 – pühapäev – Malaisia viimased minutid
Malaisias oleme kokku olnud 3 nädalat. Ütleme nii, et mõnus on olnud, aga kõik on meie jaoks niivõrd sarnane Euroopale (korralikud kiirteed, normaalsed moodsad bussid, rongid, inimesed ja nende käitumine samuti liiga urbaniseeritud, liikluses on normaalsed liiklusvahendid autod mitte rollerid nagu Vietnamis), et me tundsime pärast peadraputavat Vietnami kogemust parasjagu igavust. Ka Tai (kustkaudu on meil lähiajal lend tagasi Euroopasse) ei tundunud eriti ahvatlev variant pikemaks lähemalt uurimiseks – liiga turistikas, kohalikud liiga turisti lüpsmisele orienteeritud, ja meie tagaotsitud puutumatut loodust oleme kartnud sealt ka mitte leida. Seega jäi üle teha oma allesjäänud ajaga mingi peadpööritav hüpe, mis hingele loodetavasti rohkelt rahuldust ja põnevust tooks. Valisime Sumatra saare Indoneesias, kohe Malaisia kõrval, vulkaanide(!), maavärinate ja troopilise loodusega maa.
Hommikul lahkusime Langkawilt,

 

sõitsime laevaga 3h Penangi saarele,

 

kust õhtul kell 22.00 väljus lend Medani Kualanamu lennujaama. Meie maksime Penang (Malaisia) > Medan (Sumatra) lennupiletite eest 1 päev ette ostes 2 inimest kokku 50€ (Air Asia, hinna sees 25kg äraantav pagasit). Kui teate lennukuupäevi varem, saate ka odavamat hinda… Seega, kui olete saanud hea hinnaga lennupiletid Kuala Lumpurisse, Javale, Bangkoki või kuhu iganes Aasiasse, on Sumatrale edasi saamine juba naljanumbrihind (arvestades pikki vahemaid!).
Penangi saabudes olime küll pisut õnnetud, et meil pole aega Penangi saarega rohkem tutvuda kui vaid läbi linna jalutada, lõunasööki süüa

 

ja siis lennujaama minna, aga samas tundsime, et see kõik siin on nagunii meie jaoks liiga kultuurne, tänapäevane, moodne, ehk siis meiesugused leidsid, et “hinge jaoks on siin vähe toitu”.

 

Penang muidugi tasub kindlasti lähemat tutvumist, kui keegi siiakanti satub, eks siin ole ka rohkelt mägesid ja rahvuspark koos vabalt ringi jooksvate makaakidega. Samas on saar pisike ja suhteliselt palju moodsaid kõrghooneid täis pikitud (just rannikul).
Penangi bussijaamast (2 km sadamast) sõidab lennujaama (pea 20 km) ühistransport, hinnaks vaid 2,70MYR ehk 0,5eur/pilet. Takso on Lonely Planeti andmetel rohkem kui 10 korda kallim vahend Penangi sadamast lennujaama saamiseks.

 

Lennujaamas sõime õhtusöögi. Nagu arvata võiski, olid toiduhinnad poole odavamad “Arrivals” hallis kui “Departure” hallis.

 

Ehk siis väljuvate lendude saalis nägime restoranides kallimaid hindu. Maksime kokku umbes 3eur/praad koos joogiga. Nagu Eesti päevaprae hind 🙂

 

PS! Lennujaamades soovitame õppida nutikamatelt! Kui tahta raha kokku hoida, aga teil on 2 seljakotti, mis käsipagasisse mõõtmete ja kaalu poolest ei mahu, siis selle asemel, et võtta 2 x checked-in pagasit, laske 2 matkaktotti/pagasit kokku kiletada üheks. Jälgige, et kogukaal ei ületaks lubatut ning voila, valmis! Meie võtsime 1x 25kg pagasi ja tegime niimoodi oma 2 seljakotist ühe pagasi. Kõrval olevad turistid väga imestasid, et ka nii on võimalik 🙂 Kiletamine Aasia maade lennujaamades maksab 2-5 eur meie kogemuste põhjal, Euroopas tuntavalt kallim. Euroopas oleme kasutanud suurt musta nt 150 l prügikotti, sinna sisse oma 2 seljakotti toppinud ning Powerteibiga kinni tõmmanud. Taaskord- 2 inimest saavad reisida ainult 1 pagasiga. 🙂 Seljakotti niisama pagasilindile ei soovitaks panna – võivad kinni jääda lindile, katki minna, samuti võib keegi pahatahtlik seljakotti sisse piiluda.

 

 

 

 

* * *
Meie ootused uuele sihtmaale Sumatrale :
(kirja pandud 5. veebruar 2017, pühapäev, vahetult enne lennukist väljumist Medani Kualanamu lennujaamas)

Ootame vulkaanilist, kivist ja mägist maastikku ja rohkem metsikut loodust! Tahaks inimtühjust kogeda ühes vaikusega. Tahaks lihtsalt molutada, vahtida ja mõelda: vau! Ehk saame isegi kuskil lõket teha, esimest korda oma Aasia reisi jooksul. Loodame rohkem loomi näha, kuulda, pildistada. Tahame pildistada ilusaid päiksetõuse ja loojanguid, lummavaid mäevaateid. Ühesõnaga kõike seda, mida siiamaani oleme oodanud, aga pole veel kogenud. Tunne paar päeva enne lendu ja nüüd kell 22.46 (kohaliku aja järgi 21.46) maandudes: “Feeling excited!”

 

* * *
Sumatrale saabumine, esimesed emotsioonid! (5. veebruar)

 

Kell 23.00 õhtul. Istume lennujaama bussis, ootame bussi väljumist, mis tundub olema siis, kui bussikohad täis saavad :). Et ei tea hetkel, aga kas selline ongi Indoneesia? Sest bussijuhid tõmbavad kambakesi rahulikult tänavakividel kügeledes suitsu, bussi väljumisajast ei räägi meile keegi.
Me ei pannud enne Sumatrale jõudmist kirja ootusi inimestele. Lootsime lihtsalt sõbralikke Soojamaa rahva inimesi näha. Nüüd olles koha peal ei suuda me viimane tund aega ära imestada, et kas nad ongi nii sõbralikud, chill-out, relax-i, ja rõõmsa suhtumisega või on meid tabanud esimese tunniga pettekujutelm sumatralastest? Igatahes sellist lõbusust ja naeratusi näol, heatujulisust ja uudishimulikkust meie suhtes ei kogenud me ei Malaisias ega Vietnami turistipiirkondades (Vietnami mitteturistikad piirkonnad olid küll sarnasema suhtumisega inimestega). Ametnik, kes meile Indoneesia templeid passi lõi, säras õhtusel ajal nagu ladvaõun värskusest ja ülevoolavast heast tujust; turvatöötaja, kes pakkus käru pagasi vedamiseks, naeratas vaimustavalt muretult sinnajuurde (mina tundsin muide seepeale, nagu keegi kisuks tangidega minust “tõsist ja endassesulgunud” eestlast välja (pean ennast rõõmsameelseks, aga no minus on ikka ka olemas eestlasele loomuomaseid jooni)); bussipeatuses bussi oodates hakkas meiega suhtlema kohalik audiitorist indoneeslane, kes tegi nii ebaeestlaslikku asja – kõkutas iga natukese aja tagant siiralt ja südamest naerda, nii enda kui meie jutu peale ning seejuures Eestimaal tunduks selline käitumine ülevoolava, pisut kelmika, liiga avala ja ma-ei-tea-mis-kõik-veel käitumisena. 🙂 Ehkki just see ongi normaalne, kas leiate ka!? 🙂 Niiet esimesed emotsioonid: igatahes oleme täiega rahul, et enne Taimaalt tagasilendu veebruari lõpus otsustasime tulla Medani, Sumatra saarel Indoneesias.
Peale poolt tundi ootamist Medani lennujaamas väljuski lõpuks ametlik buss, mis 20 000 indoneesia ruupia ehk veidi üle euro raha eest viib soovijad 23km kaugusele kesklinna. Võtsime Medani linnas Permata Inn nimelise majutuse 9 euro eest. Kesklinnast (ühtlasi ka lennujaama bussi lõpp-peatusest) oli see ca 1km jalutuskäigu kaugusel. Ruum oli küll aknata, aga me läksimegi sinna ainult magamiseks.

 

 

Samas ruum oli puhas ja korralik, laia pehme voodiga, teleka, konditsioneeriga jne. Selgus, et isegi hommikusöök on hinna sees.

 

 

6. veebruar 2017, esmaspäev- Kas Vietnam 2 ? Teekond vulkaanini

 

Hommik, kell on 9. Hetkel tundub meile, et oleme sattunud Vietnam nr 2-te! Tänavad on täis rollereid ja rollerisarnaseid tooteid,

 

 

minivan-e/busse, aga nad näevad senisest nähtust erinevamad välja. Üleüldse on siin igasugu transpordivahendeid (illustreerimaks Sumatra liiklusvahendeid, siis osad pildid on tehtud juba järgmisest linnast Berastagist!).

 

 

 

Ja signaali lastakse ka, uuesti, üle pika aja- juba hakkasimegi igatsema neid signaalitajaid, kes Vietnamis nii tavapärased-igapäevased olid, aga Malaisias signaalitajad puudusid, selleks oli see kõik seal liiga “Euroopa”.
Hommikusöök juba ka söödud, kesklinnas asuv Permata Inn hostel pakkus hommikuks ägedat suppi roosa seakrõmpsu, liha ja nuudlitega.

 

 

Meile meeldis, hoopis teistmoodi maitse Malaisiga võrreldes, tekitas aina nostalgiatunnet Vietnamiga – mis nagu te teate, ei olnud ju ka ammu!

 

* * *

 

Kell 9.40. Sõidame hetkel bussiga Berastagi suunas ja tunneme end taaskord nii “alive” , “elus”, kui viimati tundsime end Vietnamis! No saate aru… Bussid näevad seest välja vanaaegsed, siin on suitsetamine lubatud, mis tähendab, et vähemalt 3-4 inimest bussitäiest tossavad mõnuga, koni kukub põrandale, jalaga peale laiaks, koni jääb sinnasamma, ka tuhk raputatakse iseenesest mõistetavusega põrandale, see on siin normaalne…

 

 

 

Pagasid ja kotid pannakse jälle katusele nagu Põhja-Vietnamis, no uskuge, hakkasime sedagi pisiasja juba vahepeal igatsema.

 

 

Medani ühistranspordi bussijuhid näiteks koguvad raha, viskavad selle kätte saades kägarasse bussi armatuurile ja siis valgusfoori taga foorituld oodates (Medani linnas) sirgendavad igavusest kägardatud raha käte vahel.. Inimestel on siin jälle putkad ja ärid iga nurga peal püsti (müüakse kõiki esmatarbekaupu, peamiselt siiski toiduaineid, valmistoitu jne) , majad on väiksed ja lagunenud, puuvilja ei müüda laua tagant või letilt, ikka hoopis põrandalt, kuhu miski räbalake kile vms alla pandud. Siin-seal vedeleb prügi, tuleb ninna törtsuke läppunud haisu (kui mingid juurikad tänava äärde vedelema jäänud muu prügiga). Inimesed paistavad soojad, sõbralikud, kannatlikud, õnnelikumad malaislastest näiteks. Vaata kuhu tahad, linnapildis igav ei hakka. Kui eurooplast ehk sind näevad, hõikavad õnnelikult nii lapsed, noored kui vanad (mitte kõik, aga ikka päris paljud!): “Hello, mister!” või siis “Hello, miss!”. Kas pole mitte armas – niimoodi pole meid Jassuga hüütud ei Euroopas, Vietnamis ega Malaisias, pealekauba näeb see välja vanamoodsama inglise keelse kirjapildina :D. Kõige hämmastavam, et Medan on 2 miljoni inimesega miljonilinn (Indoneesias suuruselt kolmas, kui ma faktis ei eksi) ja siin ikka elu nii armsalt algeline….

 

Näiteks eile lennujaamast saabudes paistis linn nii maandudes kui ka bussiga sõites jumalast pime ja hämar – tänavavalgustus hilisõhtusel Euroopa mõistes puudus, igalpool kasutati vaid säästulampe, äärelinnad olid päris hämarpimedad, kesklinnas oli vaid PISUT rohkem tänavavalgustust (kesklinnas õhtusel ajal jalutada oli tegelikult päris normaalne valge, aga kindlasti mittevõrreldav Euroopa või teiste arenenud maade öövalgustusega).
Indoneesias puudub ka ühistransport, sellises mõttes, nagu meie oleme harjunud seda nägema, et on bussipeatus ja buss tuleb mingi teatud aja tagant. Ühistransport on siin olemas, aga omapärasel moel, mis ei pruugigi üldse halb olla. Siin pakuvad bussiteenust lahtise uksega vanad väikebussid, turvavöö on asi, mille olemusest pole neil õrna udust aimugi, ronid bussi kuuti, istud pingile maha ja sõidad, pikematel on raskem sest pea läheks lakke.

 

 

Kui me ütleme vana, siis tähendab see bussi, mis on roostes, mõlkis aga siin hoiab neid koos  kas ainult pahtel ja värv või pahtel+värv+kõigevägema tahtejõud.

Tungraud ja varurehv on Must BE!

 

 

Bussid ei tule kindlal ajal, vaid siis, kui parasjagu tuleb. Bussipeatusi kui selliseid pole ja bussijuht ise peatub iga tänava ääres seisva nõutu näoga inimese juures ja küsib, kas inimene ootab just tema bussi peale saamist? S.t. bussid on mingil moel märgistatud ehk igat liini sõidavad mingi ühe tunnusega (suur liininumber või näiteks kollane/roheline ehk mingi kindel värvikombinatsoon) ja kohalikud teavad millise bussiga ja kuhu saab. Sõidu eest tuleb bussijuhile maksta alles väljumisel. Bussipileti hind on väga odav, väga odav. Hinnakirju kuskil pole, aga erinevad sõidupikkused ja marsruudid linnasiseselt lähevad meie kogemuste põhjal maksma 4000-10 000 indoneesia ruupiat (0,3-0,7eur). Kuna turist ei pruugi “matsu ära jagada”, palju hind olema peab ja mitte kõik bussijuhid ei ole ausad ega anna vahetusraha tagasi eurooplasele nii nagu peab, siis on soovitatav enne kas hotelli, Lonely Planeti (väga abistav Sumatral!), abivalmi kohaliku või millegi muu abiga teha endale selgeks, mis üks või teine marsruut/bussipilet maksma peaks :). Pisike eeltöö, mis igal reisil on nagunii vajalik, aga juba säästab teie rahakotti ;).
Permata Inn hostelis aitas töötaja meid õige ühistranspordi buss kinni püüda, mis peatus otse hotelli ees (oi, selliseid busse peatub iga natukese aja tagant, seega pealesaamine pole mingi probleem!). Ühistranspordibuss viis meid otse sellele bussile, mis väljus Berastagi linna. Maha saades oli kohe hõikuv asjapulk vastas, kes juhatas meid bussi. Algul taheti meie seljakotid katusele vinnata ja sinna kinni siduda, me aga keeldusime, vinnasime hoopis endaga kitsasse bussi (vot ei taha, et miski kuidagi imekombel kaduma võiks minna, pigem ennetame kui seisame päriselt probleemi ees!). Kui algul polnud buss täis, siis 2,5-tunnise teekonna keskel täitus see ääretasa. Kohalikud vahtisid meid aeg-ajalt nagu imeloomi (eriti peale tulles ja eurooplast esimest korda nähes), sest ilmselgelt ei näe siin turiste iga päev ja eriti veel kohalikega sama transporti kasutamas. Indoneeslased tegid pidevalt aina suitsu bussi lahtiste akende all – siin on see ju lubatud (isegi Vietnamis, käsi südamel, võime öelda, ei näinud me ühte ainsatki korda, et keegi bussis oleks suitsetanud, ehkki me kasutasime päris palju ühistransporti ja enne saabumist eeldasime bussides suitsetajaid). Konditsioneer kui selline bussis puudus, niisiis ummikus ja valgusfoori taga oli palav, see-eest sõites tuli akendest piisavalt värsket õhku peale. Turistifirmad muide korraldavad privaattransporti ja turistibussikesi Sumatra erinevate turistide huvipunktide vahet (k.a. Medan-Berastagi), aga meie Jassuga armastame-eelistame kindlasti üle kõige kohalike busside kasutamist- niimoodi koged reaalset kohalike igapäevast elu, see on palju emotsionaalsem, annab palju rohkem mõtteainet kaasa Euroopasse tagasiminekuks. Lisaks on see reeglina alati 2-3 korda odavam (vahel küll ajamahukam) viis seigelda.
Muuseas… Me naeratame Jassuga terve bussisõidutee nagu väiksed lapsed või need, kes on uue armastuse leidnud. 🙂
Bussijuhi abi ehk üksnes ka piletimüüja Medan-Berastagi bussil oli üks imearmsa soenguga noor poiss. Visuaalselt umbes 14-16 aastat vana (kes nende indoneeslaste vanust õigesti küll suudab pakkuda?! Enamik neist näevad nooremad välja tegelikkusest). Mina veel kommenteerisin Jassule, et vaata kui nunnu ja asjalik poiss, täidab nii tublilt ja hoolsalt oma töökohuseid (laseb inimesi bussi peale ja maha, vaatab, et kõik bussisõidu ajal kontrolli all oleks ehk et kõik endale istekohad leiaks ning kui kõik korras, siis kõõlub pidevalt bussiukse lahtisel uksel pea väljas – pildil).

 

 

Imetlesime Jassuga poisi noorust (sama vana kui minu väikevend Eestis!) ja seda, kuidas ta tööülesannate täitmisega tõesti suurepäraselt hakkama sai. Keset poolt reisi hakkas seesama, nüüd juba jutumärkides “armas poiss” reisjatelt sõiduraha koguma.

 

 

Meieni jõudes ulatasime poisile 50 IDR, ehkki nii Lonely Planet kui meie Medani hotellist öeldi, et hind on 20 IDR per nägu. Teadsime täpselt, et sellest summast pidi poiss tagasi andma 10 IDR. Aga mis juhtus!? See meie meelest nii armas poiss keeldus meile raha tagastamast! Kobises midagi omas keeles, küsis kohalikelt ülirahuliku ja tuima olekuga rahatähti edasi nagu enne meid, kõigile andis täpse vahetusraha tagasi ning kui rahad käes, kõndis seljaga meie poole, paks rahapakk käes, lihtsalt minema! Olime nördinud, hakkasime omavahel kobisema… Olime näinud ju, et samas kohas peale tulnud kohalikudki maksid 20 IDR/nägu! Ja kes maksis sama rahatähega nagu meie, sai üliviisakalt raha tagasi… Mida tegime järgmiseks? Kirjutasime iPadi küsimuse, et “Medan-Berastagi 20 000 IDR?” ja näitasime seda bussis istuvatele kohalikele. Kõik noogutasid sõbralikult ja kinnitasid. Siis kobisesime Jassuga oma eesti keeles edasi, sest indoneesia keelt me jätkuvalt ei räägi. Bussist Berastagi linnas väljudes nabis Jassu sama “armsa” poisikluti kinni, kes arvas, et turist on loll lammas ja teda võib lüpsta ehk rohkem raha silma pilgutamata küsida ning hakkas 10 000 tagasi nõudma (ta näitas 10 000IDR suurust rahatähte oma peos). Õnneks polnud vaja erilisi meetmeid kasutada! Nimelt tulid sõbralikud kohalikud ehk meie kaasreisijad appi (meie jaoks esimest korda! Sest Vietnamis oli samalaadne situatsioon ja ükski kohalik meile appi ei tulnud, vaatasid meie lolle nägusid pealt nagu emotsionaalsed teelusikad ilma silmi pilgutamata). Kohalikud ütlesid poisile indoneesia keeles midagi nõudlikul ja veendunud, pahandaval häälel, igatahes andis poisiklutt vastu punnimata 10 000 IDR Jassule tagasi. Muig 🙂 Selle loo juures hämmastas meid kõige rohkem see, et buss oli raha korjamise hetkel paksult rahvast täis ning kui meie silme all maksid kõik 20 000 (1,3 eur) sõidu eest, siis meid taheti täiesti avalikult kõigi pilkude tunnistamisel koorida. Jah, summa on väike, aga eestlase jaoks on asi põhimõttes!

 

See oli meie esimene kogemus sellest, kuidas raha enamikes avalikes kohtades peaks olema pigem võimalikult täpne. Ja võib-olla annab see lugu ka tunnistust sellest, et kui te pole Aasias kunagi varem käinud, siis ehk ei peaks Indoneesia Sumatra saar ka teie esimene Aasia reisi kogemus olema. Käige avastage teisi Aasia maid enne, kui te just kohe end väga julgelt ja iseseisvalt ei tunne :). Siin läheb kauplemise ja läbirääkimise oskust vaja rohkem kui nii mõnelgi teisel Aasia maal (k.a. rohkem kui Vietnamis ja Malaisias).
* * *
Berastagi linna saabudes võtsime 2 500 000 IDR-i ( ca 177 euri) pangaautomaadist välja.

 

 

Siis läksime Lonely Planet soovituse järgi ja maps.me kaardirakendust kasutades Wisma Sibayak Guesthouse nimelisse majutusse. Kui ümbritsevad majad nägid pigem vaesemat sorti välja, siis see külalistemaja oli pingutanud, et olla turistidele ilus, kena, puhas ja mugav koht. Oli ka! Ja kindlasti budget hinnaklassis üks parimaid valikuid Berastagi linnakeses! (PS infoks, et booking.com-ist ja agoda.com-ist ei leia seda majutust, sealt leiate vaid kallite hindadega ja madalate review-dega asjad) Meid võttis Wisma Sibayak Guesthouse-s vastu ülisõbralik memmeke, kes parasjagu aeda rohis. Pildil tema abimees, kes liigse umbrohu minema kärutas.

 

 

Teistel aegadel nägime memmekest survepesuriga hoovi tänavakive puhastamas. Nimelt selgus, et iga päev ladestub tänavatele ja taimedele maha hunnik vulkaanitolmu aktiivseks muutunud ja lähedalasuvast Gunung Sinabung vulkaanist. Üsna kiiresti selgus, et sama memm on juba 80-aastane (näeb välja oma sirge selja ja väheste kortsudega mitte rohkem kui 65-70!) ning see külalistemaja pidamine on olnud tema elutöö vili. Ta rääkis suurepärast inglise keelt, ütles, et mäletab jaapanlaste Sumatral viibimise aegu (ilmselt vihjas ta Teisele Maailmasõjale). Memmeke olla kokku 4 erineva Sumatra külalistemaja omanik, ühte külalistemajadest juhatab näiteks tema tütar. Tema lapsed on üllatavalt rahvusvahelised ehk siis keegi tema neljast lapsest töötab Belgias ja keegi veel kusagil Euroopas. Uskumatu 🙂 Enamus indoneeslasi piirdub oma maailmaavastusrännakutega ikkagi Aasiaga (lood, mida oleme kuulnud)…
Üks külalistemaja töötaja näitas meile ruumi, see oli 3. korrusel, rõduga, kust avanes suurepärane vaade vulkaanitippudele ja linnale endale, lisaks hotelli aiale.

 

 

Suur ja avar ruum, kahjuks küll külma dušiga (mis jahedamas piirkonnas nagu see, on miinuseks) maksis ainult 150 000 IDR/öö ehk 10 eur.

 

 

Hiljem selgus, et neil on kuum dušš siiski olemas, aga see on nn public ruum ja selle kasutamise eest hoovi peal tuleb maksta 10 000 IDR ehk 0,7eur. Voodi meie toas oli taaskord pehme. Külalistemajal oli oma restoran, kus päris mõistlikud hinnad, sõime seal iga päev vähemalt 1-2 korda.

 

 

Siin on selline põnev süsteem (hiljem oleme kohanud seda veelgi), et maksad alles check-out tehes nii toa kui ka toidu eest. Ehk siis igal numbritoal on oma raamat, kuhu kirjutad oma käega, mida menüüst tellid,

 

 

saadad raamatu kööki, toit valmib võluväel,

 

 

see serveeritakse, maksad aga absoluutselt kõige eest alles lahkudes.

 

* * *
Õhtul 21.00. Hotellitoas, magus rammestus kontides, naeratame omaette, üldse ei vaidle millegi üle – no ja miks peakski?! Tunneme jätkuvalt, et oleme täiesti õigele maale jõudnud, ja siin on palju teha! Siin on rõõmsad, õnnelikud inimesed (suur enamus), kelle väärtushinnangud hetkel ei puuduta (veel?) nutiseadmeid (oleme näinud vaid 1 nutitelefoni omanikku, omanik seal mängis ka nägu naerul suure õhinaga tetrist – asi, mida Eestis vist nii 10a tagasi oli normaalne veel näha. PS hiljem oleme näinud pisut rohkem nutitelefonide omanikke, aga nutitelefonid Sumatral pole veel jõudnud massidesse. Ühe kohaliku sõnul oled sa ikkagi “tehtud mees”, kui seda oma külas korraga omama peaksid hakkama, samas pole see “veel” inimeste “elu eesmärgiks” saanud nagu näiteks Vietnamis oli!).
Kui me siin Berestagi linnas ringi kõnnime, siis inimesed jõllitavad meid.

 

 

 

Kõik, kes meid märkavad, jäävad korraks vahtima; need, kel kedagi kõrval togida, need togivad teist selle mõttega : “Oi, vaata, valge nahaga inimesed Euroopast!”. Taaskord tunneme ennast pisut Superstaarina nagu Vietnamiski, Malaisias polnud eurooplane “mingi uudis”. Siia Berastagi linna jõudes eeldasime, et kuna siin 2 lähestikku asuvat vulkaanitippu, mis kergesti vallutatavad päevatripina, siis eurooplasi siin liigub, järelikult pole ka meie mingid vaatamisväärsused. Aga jah, meenutab see kõik hoopis meie armsat Vietnami, Vietnami, Vietnami…
Päeval ilm oli pilves, jahedamapoolsem, õhtul hakkas temperatuur mõnusalt langema – 15 soojakraadini. Ka vulkaanitipud (Gunung Sibayak ja Gunung Sinabung) ei paistnud enamuse ajast pilvede tõttu välja. Kuna hotellitoas kütet pole, jahenes ka ruumitemperatuur, aga täna proovime ära magada ikkagi selle hotelliruumi õhukese teki all.

 

 

7. veebruar 2017, teisipäv- Gunung Sibayak vulkaani külastamas

 

Hommikul ärkasimegi külmatundega üles, Jassu kobis hommikuvalguses üles, läks otsis meie kahekohalise siselina (no nagu õhuke tekikott, pool siidist, pool puuvillast) välja ja pani peale seda veel 1,5h paksu und. 🙂 Ehk et siis öösel oli teki alt välja ronimise laiskus nii suur, et mitte viitsida magamislina endale tuua, aga hommikul tuli öine puudujääk magamise näol tasa teha.

 

Pärast virgumist vaatasime rõdul pisut avanevat (pilves) vaadet ja mõtisklesime, kuidas vulkaanitolm mõjutab kohalike inimeste igapäevaelu. Nimelt korista või ära korista, vulkaanituhk ladestub päris paksu nähtava tolmukihina nii meie rõdule

 

 

kui ka pooleks tunniks välja pandud riideesemele, rääkimata põrandatest, lilledest aias ja tolmust tänaval. Etteruttavalt öeldes järgmisel päeval nägime, kuidas vihmasaju asemel sadas vulkaanitolmu uduvihma! Otseses mõttes! Ja inimesed olid “kapist” välja haaranud näomaskid, meile jagati ka täiesti tasuta, sest lihtsalt tolmu tuli korraga rohkem maha kui tavapäraselt.

 

Sõime taaskord oma hotelli restoranis hommikust. Siis võtsime bussi ja läksime vaatasime üle Mount Sibayak aktiivse vulkaani … vulkaanilise maastiku nägemine oli meie mõlemi kauane unistus!

Edasi patrap vulkaanijuttu Jassu 😛

Mount Sibayak.

Eile, kui uurisime erinevaid võimalusi, kuidas Mount Sibayak vulkaani juurde saada, pakuti meile Berestagi turismi infopunktist ka n-ö privaatpaketti ehk korraldaja organiseerib varahommikuse transpordi, mäegiidi, pärast vulkaani äravaatamist oleks saanud veel ka tunnikese hot springs`is ehk kuumaveeallikates mõnuleda ja siis lõunaks koju. Hind oli sellisel 4-5 tunnisel paketil kahepeale 500 000 IDR ehk ca 32 euri, mis pole iseenest palju privaattuuri eest.

Aga …me pole päris esimest korda mägedes ja kuna tegemist olla lihtsa ronimisega, siis pole meile vaja lapsehoidjat, kes käest kinni näitaks ja seletaks, mis vulkaan on ja kuhu astuda jne. Oleme selliseid giide juba küllalt näinud. Korraldaja ütles, et me saame ise valida, kuhu ja kui kiiresti lähme ja kui vaja, võib giid meile niipaju aega mäe otsas anda, kui tahame, aga ikkagi tundus imelik n-ö passiva turvamehega vulkaani otsas rahu ja vaikust nautida. Seega otsustasime omal käel sinna minna, sest ka ilmaprognoos oli pigem pilvine ja vihmane. Uurisime, kuidas me saaks odavaima variandiga Berastagist (ehk linnast, kus ööbisime) linna äärde ca 4km kaugusele, kuhuni linna n-ö ühistransport sõidab. Bussike oli rohelist värvi ja pileti hind oli 4000 IDR ehk 25 eurosenti. Bussijuht küll küsis, et kas me plaanime jala vulkaani otsa minna, aga tema keeleoskus oli üsna halb, seega ei saanud täpselt aru, mis ta mõtleb ja ütlesime et JAH ….sest mismoodi siis veel mäkke saaks kui ikka jalavaevaga.
Ronisime seega lõpp-peatuses maha, ostsime sealtsamast varikatusega hoonest-kohvikust pargivahi käest vulkaani külastamiseks pileti (kah 4000 rp ehk 25 senti), kirjutasime raamatusse oma nimed, passinumbrid, ja elukoha andmed (piisas linnanimest) ja hakkasime kõndima.
Asfalteeritud tee läks mäest üles, oli mitte väga korralik tee, aga isegi bussiga vägagi sõidetav ning olles ära kõndinud ca 4km nägime, kuidas samasugune rohekas buss, millega me Berastagi kesklinnast siia saime, meist rõõmsalt tuututades mööda sõitis ja kauguses 2 turisti välja lasi ning otsa ringi pööras. Saime aru, et bussijuht on nõus mingi lisaraha eest veel ka need 4 km sõitma (enamus teest mäest üles, poole pealt veidi ka alla), kui soovi on, aga me lihtsalt ei saanud ennist tema pakkumisest aru. See 4 km on mõõdukas lisakoormus, aga samas kõndimine vaikuses ja rahus ning loodushelides, vahel tibutas kerget vihma, vahel tugevamalt, aga meil oli vaim valmis ja samm kerge.

 

 

Edasi tuli veel 800 m ülesmäge kõndida, kuhu väikebussiga ei saa, aga roller ja džiibid sõidavad kenasti. Tee on osaliselt küll asfalteeritud/betoneeritud, aga kalle on väga järsk ja kohati suurte aukudega.
Olles ka need 800 lisameetrit ära kõndinud, saime aru, et tegelik ronimine hakkab alles nüüd pihta. Siin asus viimane parkla, kus on palju ajutisi varjualuseid ja kus tipphooajal ilmselt ka kõikvõimalikke söögi-joogi-dušši-wc-telgisööbimisteenuseid pakutakse. Hektel oli suur plats täis tühje hooneid ja ainult mõni ilmselt ehitustegevusega seotud inimene ukerdas seal ringi.

 

Hakkasime nüüd siis vulkaani kraatrini kõndima.

 

 

Tee vulkaani tippu on ca 2 km pikk ja ei ole enam ka raskeid tõuse. Maapind ei muutu isegi vihmaga üleliia libedaks (võib-olla ainult siis, kui tuleb paduvihma pikemalt), sest muld on küll savine, aga samas kruusane ja kivine. Lonely Planet kirjeldabki seda, kui ühte lihtsaima ligipääsuga vulkaani Indoneesias.

 

Ülespoole minnes hakkad kõigepealt haistma vulkaani, siis kuulma ja lõpuks ka nägema 🙂

 

 

Vulkaani ülemine ots väljutab mitmetest kohtadest suuri kuumi ja toksilisi aurupilvi. Käisime ühte kõige kuuldavamat “aurukatelt” ka lähemalt uurimas. Aur tungib maa seest nii suure jõuga välja, et tekib selline heli, et lähedal olles peaks üksteise kuulmiseks karjuma.

 

 

Aur on kuum ja haiseb mädamuna ehk väävli järgi, auru väljatuleku kohas on näha kollakaid väävliladestusi.

 

 

Tegime mõned pildid ka vulkaani kraatrist

 

 

ja läksime edasi, ikka vulkaani tippu, kõrgeimasse punkti.

 

 

 

Vahelduva eduga tibutas ka vihma, aga selline kerge seenevihm pigem. Ronisime ühe kraatriserva tippu

 

 

ja ootasime oma tunnikese või paar, et me pilve seest välja tuleks ja näeks, kuhu ronisime. Pildistasin ja panin ka niisama jõude seisva GoPro timelapse-videot tegema, et kui ta sai juba kaasa võetud, las teeb ka midagi. 🙂 Uhke asi tuli lõpuks välja ehk vahel oli kraater pilve täis, vahepeal lõi tuul pilved minema jne.

 

 

Ootasime lootuses, et äkki taevas selgineb ja näeme ka mäetippudest kaugemale, aga seda ei juhtunud. Iseeenesest peaks uhke vaade igasse suunda olema, aga jah, ilma ei saa valida ja nii palju meil ka aega pole, et perfektset pilti mäe peal elades oodata.
Kõndisime mööda kraatriserva edasi, vaade läks korraks väga heaks, st nägime läbi pilvede ka naabertippe ning võisime vaid ette kujutada, kui ilus võiks vaade selge ilmaga ja/või päiksetõusu/-loojanguga olla.

 

Meist vasakul olev kraatritipp auras vahet pidamata ja kui lähemale läksime, saime aru, et aurupilv pole mitte ainult veeaur, vaid sisaldab ka mingeid happeid, sest aurupritsmed kippusid silma minnes kipitama – ikkagi tegevvulkaan ehk maapinna sügavuses käib äge möll.
Kuna korraks läks ilusamaks, istusime veel mõnda aega lootuses, et äkki läheb veel selgamaks, aga ei läinud, seega seadsime sammud allapoole minema.

 

 

 

Ahjaa, olgu ära mainutud, et nägime mäe peal AINULT 4-ja eurooplast ja 2-te kohalikku… Mõned kohalikud tulid veel telkimisvarustusega alla ja osad läksid telkimisvarustusega hiljem üles, ehk et see on populaarne koht, kuhu julgetakse jääda ööseks ööbima. Jaa, olgu öeldud, et ka meie leidsime kraatri lähedalt ideaalse telkimisplatsi, mine tea meid hulle, ehk teeme selle mõnel järgmisel Indoneesia tripil teoks :).

 

Jõudsime õhtul 18.00 samasse bussipeatusesse, kust me kõndima hakkasime ja tahtsime teada, kas nii hilja õhtul veel bussid kesklinna tagasi liiguvad. Mingi vanem mees ja naine, kes seal vulkaani piletimüügi kohvikus olid, ei saanud inglise keelest ilmselt midagi aru, aga sõna BUS nad vist teadsid. Igatahes mees raputas pead ehk nii hilja enam buss vist ei liigu. Me olime kolanud kella 11-st kuni 18-ni, vahel ka mõne istumispausi teinud ning jalad olid peale ESIMEST pikemat matka mägedesse selle 2,5 kuu jooksul (mis meie reis kestnud on). Otsustasime aga, et mis siis ikka, kui buss ei tule, hakkame jala astuma.
Esimene buss tuli meile juba ca 5 minuti jooksul vastu, lehvitas ja tuututas, pööras end lõpp-peatuses ringi ja võttis väsinud turistid peale ja olimegi linnas. Meil ei olnud peenraha, andsime juhile 10 000 IDR, ehkki teadsime, et pileti hind peab olema 4000 IDR per inimene. Aimasime juba, et bussijuht peab meid lollideks lammasteks ehk et ei hakka meile mingit vahetusraha tagasi otsima, otsustasime seekord aga, et võtku ja jätku, see nagunii imepisike tipp.
Olime saanud vihma ja külma, kõndisime päevaga kokku maha ca 14km ja kesklinna märgade riietega jõudes läksime kohe hotelli. Juba eile märkasime, et pesemiseks on külm dušš… Käisime loputasime end kiirelt ära ja siis kohe teki alla sooja! – meil mõlemil oli oma tunni jagu külmavärinaid, enne kui üles soojenesime, sest olles tulnud püsivalt +32 kraadisest ilmast, oli 20-24 kraadi ja vihm + jääkülma veega dušš ikka külm, mis külm kombinatsioon.
Igatahes ei läinud me enam kusalegi, mingi aja pärast hambad pessu ja kohe tagasi voodisse – jäime magama ca 20.30. Ärkasime öösel päris mitu korda ka üles, sest hotell, kus olime, asub linna läbiva peatee ääres ja kuigi me olime 3-ndal, kõige viimasel korrusel, jõudsid möödasõitvate transpordivahendite helid ka meie kõrvu. Hotelli seinad on ok, aga aknad hõredad ühe klaasiga ja kaugel hermeetilisusest ehk kõik kostub läbi. Lisaks ajas meid varahommikul üles hädakisa tegev ilmselt kuhugi territooriumile kinnipandud kutsikas.

 

 

08.veebruar 17′, kolmapäev- 
Vahelduva eduga magasime hommikul kella 8.30-ni ehk kokku 12 tundi. Mäed annavad vähemasti pika une 🙂 Ärkasime, käisime söömas ja hakkasime plaani pidama, mis edasi teha. Eile oli mõte, et võtame täna vabalt, lähme käime vaatame nn Two Colours Waterfall`i, kus kosk pidi üht värvi olema kui see vesi, mis seal all. Aga siis kuulsime, et see on külastajatele 2014. aastast suletud, kuna seal toimus maalihe ja 23 öösel telkinud inimest (üliõpilased Medanist) sai surma. Tahtsime minna nii lähedale, kui lastakse, aga kuna sinna ei lähe ka otsest transporti, siis oleks kohalesaamine olnud paras peavalu. Veel oleksime võinud käia vaatamas, mis “paksu pahandust” Mount Sinabung viimastel päevadel on tekitanud, sest kohalikud kinnitasid ühest suust, et seal on viimasel ajal iga päev (eile ja täna hommikul) olnud eruptsioon ehk siis vulkaan elab juba viimased paar aastat aktiivset elu. Purskab tuhka välja, vist ka laavat. Seetõttu mäele ronimine on keelatud, vulkaani juurde viivat teed valvab ka poole tee peal juba politsei, ei lasta lähedale. Osad inimesed on evakueeritud oma kodudest. Väidetavalt pidi olema võimalik näha midagi (vulkaanilise tegevuse põhjustatut), kui sõita bussi/rolleriga avalikkusele suletud teeotsani (pidavat ühistranspordiga ca 10 000 IDR/1 suuna pilet olema), aga kuna ilm oli pilves ja jahe, kartsime, et näha pole ehk midagi. Seega jätsime ära ja ei tea öelda, kas on midagi kahetseda.
Saabudes linna, uurisime ka rolleri rendihinda, aga see oli nii kõrge, et loobusime.

 

 

Berastagis renditakse rollereid reeglina ainult päevasel ajal ehk ca 12 tunniks, sest põhjendatakse halbade kõrvalteedega, kus pimedas oleks ohtlik sõita.. Meie muigasime selle jutu peale, sest Vietnamis oleme ikka korralikku offroad-i teinud ning siinsed teed, nii palju kui nägime, polnud Vietnami omadest kaugeltki hullemad. Kuigi meie hotelliomanik saatis meid ühte kohta rollerit rentima, öeldes hinnaks 100 000 või vähem, siis meile öeldi hinnaks kohapeal 150 000 ehk pea 10 euri – me pole kusagil Aasias nii kallist hinda maksnud ja ei olnud nõus ka siin maksma.
Vaatamata sellele, et kõik tänaval vastutulevad inimesed naeratavad ja vaatavad sind suure uudishimuga, oskavad kohalikud, kes juba teavad, mis turistid on nõus teenuste eest maksma, esimese asjana ikka väga kõrget hinda küsida. Kui ütlesime, et meie hotellis öeldi, et rolleri rendi hind peaks olema 100 000, siis venitati moka otsast, et ok, teeme hinnaks 130 000… saatsime nad ikka pikalt.
Ehk kui tahad mingit teenust, siis ole valmis, et sind peetakse lolliks lüpsilehmaks ja küsitakse väga kõrget hinda.
Olles vulkaani otsas ise ära käinud (kogumaksumus 24 000 IDR) alla 1,5 euro kuluga (ühistransport kahele edasi-tagasi, vulkaanipiletid) ja nähes, kui lihtne see käik oli, tundus tagantjärgi veel mõtetum idee omale privaattransport ja giid 32 euri eest palgata…

Vihjeks: järgmine sihtkoht on troopiline dzungel 🙂