Mount Cook

26. jaanuar, teisipäev. Jassu kirjutab.

Mount Cook on Uus-Meremaa kõige kõrgem mägi (3724m üle merepinna) ning asub 700-km2 suurusel Aoraki/Mt Cook Looduspargis ning 19 23-st üle 3000m kõrgusest mäest asub samas looduspargis. See mägi on maailma kõrgeimate mägedega võrreldes suhteliselt madal, aga seda mäge ei maksa alahinnata, sest tegemist on teadaolevalt ühe surmavaima mäega maailmas (inglise keeles kutsutakse “Killer Mountain”). Alates 1907. aastast on see mägi nõudnud ca 200 inimelu, kusjuures üle 70 inimese hukkus mäe tippu vallutades. Ülejäänud on hukkunud mäenõlvadel turnimise katsetel (põhjused: kiiresti muutuv ilm, lumelaviinid, väga järsk mägi jm). Väike, aga surmav mägi. Mägedes on reeglina alati väga kiirelt muutuv ilmastik ja ka siinkohal on Mount Cook eriline – aastas sajab maha 15 meetrit sademeid, seda siis nii vihma kui lume näol.

Kuigi tänane hommik oli udune ja mägi kauguses ei paistnud, pakkisime siiski oma laagri kokku ning võtsime suuna Mount Cooki küla suunas.

Tee kulges piki mööda Pukaki järve kallast. Käisime läbi ka Pukaki informatsioonikeskusest, mis kohapeale jõudes polnud muud kui väike varjualune, kus mõned suuremad informatiivsed pildid ja tekstid. Sama katuse all oli ka väike pood, kus müüdi maailma kõige kõrgema lõhekasvanduse (Mt Cook Alpine Salmon) toodangut. Ostsime (10NZD) prooviks väikse degusteerimiskarbi, 8 väikest lõheampsu, wasabipasta ja sojakastmega.

Segasime kogu selle kalli kraami kokku ja see sai väga kiirelt otsa… Nentisime, et oli ikka väga hea küll, aga isegi meie kui Norras töötavate majanduspagulaste jaoks on see siiski liiga kallis… 500g tavalist lahtilõikamata lõhefileed maksis 30NZD, ehk ca 20EUR. Norras on lõhefilee kilo ca 10EUR. Siinses New World nimelises poeketis nägime lõhefileed kampaaniahinnaga 27,50NZD/kg.

Mt Cook külakesse jõudes otsisime kõigepealt üles infopuntki, et nii värsket ilmateadet vaadata kui mäe ja piirkonna kohta lähemalt uurida. Silma jäi loodusraamat, kust otsisime välja oma lemmiksõbra Robini kohta käiva info:

Selle DOC Infopunkti kohta võib öelda, et see on väga informatiivne igas mõttes, alates mäe tekkest selle avastamiseni. Siin on juttu kõikidest mäe vallutajatest läbi ajaloo ja näited esmavallutajate varustusest.

Leidsime ka ühe tuttava inimese pildi, aga nimi oli vale. We found one friend picture from Mt Cook information point, but name was wrong 🙂

Siin saab vaadata erinevaid filme mitmelt ekraanilt nii mäest kui päästemeeskondade tööst – väga põnev ja huvitav oli. Veetsime infopunktis ca 3 tundi kuni tühi kõht meid liikuma sundis. Mäe poole sõites saime juba hommikul aru, et ega täna midagi suurt mäest ei näe, külake on ca 700m kõrgusel merepinnast ning meie vaateväljast ca 500m kõrguselt hakkasid juba pilved ning tibutas vihma. Me ei tea, kui pilves mäe tipp oli, sest maoori keeles on mäe nimi Aoraki (Cloud Piercer) ehk Pilvede Läbistaja. Igatahes lubas ilmateade nii tänaseks kui homseks vihma,

aga ülehomme lubas juba päiksepaistelisemat ilma. Ka läänerannik (West Coast), kuhu plaanisime edasi sõita, oli sama vihmase ilmaprognoosiga. Seega otsustasime päeva-paar veel siin oodata, sest üks minu Lõunasaare suuri ootusi oli justnimelt Mt Cooki nägemine ehk mingile kõrvalmäele ronimine, et siis veidi kõrgemalt seda suurt lumist Mt Cooki näha.

27-28. jaanuar, kolmapäev-neljapäev.

…aga pole midagi suurt kirjutada – pmst puhkasime 2 päeva. Samal ajal kui Leegi süvenenult Angry Birdsi tagus, üllatasin mina teda hommikusöögiga :)”

Vahel sekka mõni vajalik pisitöö – parandasin oma tosse jne ehk õmblustööd. Oleme ikka Lake Pukaki ääres, täpselt sama järve ääres ja samas kohas, kus juba 1 öö olime ööbinud.

Käisin pildistasin järveäärset floorat-faunat:

Uus-Meremaal on meeletult palju jäneseid, nad paljunevad kiiresti ja looduslikud vaenlased praktiliselt puuduvad, v.a. väiksed nirgid.

Meie telkimiskohas järve ääres oli heinamaa paksult jänkupabulaid täis:

ja õhtuvalguses sai välkuvaid valgeid sabatutte ka hulgim näha. 🙂

Uus-Meremaa päike on karm ja kui liiga palju päikest võtta, siis muutuvad ka muidu ülinunnud jänkud sellisteks:

Me lihtsalt ootame lootuses, et mingi aeg kaob pilvevaip eest ja vihm lakkab ning Mount Cook näitab ka meile end oma täies ilus. Edasised päevad tõestavad, et jõudsime selle ka ära oodata :). Peale siitkandist lahkumist on meil plaan kaugele (ca 300km sõit) teisele poole mäeahelikku sõita ehk minna Fox Glacieri ja Franz Josefi liustikku vaatama. Õhtul pakkisime otsustavalt ja lootusrikkalt järgmise päeva osas seljakotid koos 2 päeva toiduvaruga. Nõnda et hommikul jääks ainult süüa teha ning telk ja muud magamisasjad pakkida.

29. jaanuar, reede.

Juba öö oli paljulubav – esimest korda 3 siin telgitud öö jooksul selgem tähistaevas väikeste pilvekestega.

Hommikul nägime, kuidas Mt Cook oma nime vääriliselt (Pilvede Läbistaja) hakkas vaikselt, ent sihikindlalt enda kohalt pilvi laiali ajama.

Selleks ajaks, kui Leegi pannkookide küpsetamisega ühele poole sai, oli taevas selge ning aeg teele asuda. Enne seda, kui viimased asjad pakitud sai, nägime ühte üksikut matkaselli meie poole kõndimas, mingi aeg jõudis meie lähistele, ütles suhtlemisaltilt “tere” ja …saimegi omale taas ühe Prantsuse IT-spetsialistist sõbra. Tal rippus sama Sony kaameravultar üle õla kui mul ehk saime kiirelt jutule. 🙂

Uus sõber ei plaaninud Mt. Cooki esimese hooga minna, vaid lihtsalt siit 15km edasi suunas jäävasse Twizel linnakesse hääletada. Kui ta aga kuulis, kui innukalt me sellest lumemütsiga mäest räägime, otsustas ta meiega Mt Cook külakesse kaasa tulla 🙂 Pakkisime viimased asjad ja teele. Kuna kõndiv statiiv oli meil käepärast, siis lasime tal ka pilti teha :).

Teel Mt Cooki juurde tegime taas peatuse juba meile tuttavas Lake Pukaki nn informatsioonipunktis, kus tegelikult rohkem nagu värsket lõhet müüakse. IT-spetsialist ostis samasuguse väikse karbi lõhetükikesi nagu meie üleeile ning sheeris meile ka – no sama hea oli!:)

Sõitsime külakese suunas, tee äärde jäi turistide seas populaarne pildistamiskoht ehk alpide vaheline lavendlipõld. Eks mõned turistid kindlasti ostsid toodangut ka, mis siin müüdi väitega, et kõik lavendlitooted on valmistatud kohapeal.

Mt Cook aina lähenes

ja otsisime kohta, kus oli tehtud üks väga ilus pilt Mt Cookist, mis illustreerib Lonely Planety Uus-Meremaa väljaandes seda mäge. Koha leidsime üles, aga pilti tehes selgus, et Lonely Planetis ilmunud ilus pilt on tehtud märksa pikema objektiiviga kui mul parasjagu kasutada oli – seega päris samasugust pilti ei saanud, aga midagi sarnast küll.

Foto by François:

Ahjaa, pildistamiseks jätsime auto pikale sirgele teele, nii tee serva kui saime, aga no natuke autot oli ikka veel ka tee peal. Nimelt tuli külakese poolt üks suur turistibuss ja aeglustas kiirust. Algul mõtlesime, et bussijuht arvab, nähes meie ohutuledega autot tee ääres, et meil mingi häda on ja tahab abi pakkuda (siinsete inimeste tavapärane reaktsioon!), aga eksisime. Bussijuht pistis pea väiksest aknaluugist välja ja küsis: “Kas see auto seal on teie auto?” Kuuldes rõõmsat jaatavat vastust, tuli edasi vihane sõim: “Move your fucking car from road!…” Ei ole kerge see bussijuhi elu – pead kogu aeg ette-taha koogutama, sest bussi kliendil on alati õigus ja bussijuhil mitte kunagi. – Ju sai bussijuht end nüüd ka lõpuks vaba inimesena tunda ja öelda turistidele (kes pildistasid tee peal seda imeilusat mäge), mida ta neist tegelikult arvab. Hea tunne, kui saime talle abiks olla. 🙂

Enne Mt Cook külakesse kohalejõudmist pildistasime kiiresti lähenevat täies hiilguses olevat Muelleri liustikku.

Seejärel küsisime prantslaselt, kas tal on midagi selle vastu, kui sõidame korra teelt kõrvale ning teeme 30 minutlise kõndimise, et näha ühte maailma pikimat Tasmani nimelist liustikku.

Lonely Planet hindab 8km pikka autosõidu teekonda Tasmani liustiku juurde igati kenaks. Oli ka, ikkagi kenad mäed. Kuid liustiku juurde jõudes selgus, et see matkarada on hoopis mingi nuputamismäng. Tasmani liustiku vaateplatvorm kui koht oli küll olemas, aga seal oli silt küsimusega: “Where is Tasman Glacier?”, sest vaatelt, mis meie ees avanes, paistis hoopis suur liustikujärv.

Õnneks oli see küsimus ka vastusega. Nimelt olla liustik hiljutiste aastate jooksul ära sulanud ning järveks moondunud – …DOC igatahes pole jõudnud silti ” Tasman Glacier” välja vahetada sildi “Tasman Glacier Lake” vastu. Siinkohal saab tõdeda, et kliima soojeneb kiiremini kui jõutakse uusi infotahvleid valmistada.:) Sama teema oli ka enne, kui raja alguses suunaviita “Blue Lake” nägime: sinna nn sinise järve juurde jõudes selgus, et näeme hoopis väikest rohelist lompi. Ka seal oli silt “Why is the Blue Lake green?”

ning ka seal oli selgitus, et sinine ja suur oli järv vanasti ning silti ega nime pole viitsitud ära vahetada …Ilmselt ikka sellepärast, et the Blue Lake kui nimi meelitab ilmselgelt rohkem turiste kohale kui silt “Roheline mudalomp ehk endine Sinine järv”…

Noh jah – mida rohkem siin saareriigis olla ja mida põhjalikumalt sa siin ringi uudistad, seda rohkem tundub, et vaene turist on siin ikka selline lüpsiloom, et anna olla! Liiga palju soovitatakse infot märksõnadega “piirkonna ilusaim, piirkonna vaatamisväärseim, üks ilusamaid radu, üks ilusamaid järvi” jne. Samamoodi võin ma väita, et ka tigu on üks maailma kiiremaid loomi, sest ma ju ei maini, millisest kiirusklassist jutt käib 🙂

Edasi sõitsime Mt Cooki külakesse ja jätsime prantslasega hüvasti. Prantslase pilti:

Enne seda jõudis ta veel ettepaneku teha, et teeb meile tema pealevõtmise eest kusagil siinsamas õlled vm joogi välja. Pidime kahjuks keelduma, sest teadsime, et meid ootab ca 5 tunnine ehk 4,7km ronimist (kusjuures tõusta tuleb selle käigus 1 kiomeeter) ja me tahtsime veel ka väikse kõrvalraja (Kea Point) võtta ning kell oli juba 2 päeval miskit.

Meie sihtkohaks oli Mueller hut (1800m), mis asub Mt Ollivier nimelisel mäe (tipp 1933m) tipu lähistel ning sealt avaneb imeilus vaade nii Mt Cooki mäele kui Mueller liustikule. Kogu see ilu jäi meist ca 1 kilomeetri ronimise kõrgusele ehk Mt Cooki küla, kust startisime, on ca 800m kõrgusel.

Mueller hütt on matkajate seas väga populaarne koht ja selle saime teada juba 3 päeva tagasi, kui esimest korda siin infopuntis käisime. Juba siis öeldi, et esimene vaba koht hütis on “juba” 2. veebruaril. Pikema uurimise järel selgus, et …no tegelikult on võimalik ka seal hüti juures, otse kividel telgiga ööbida, aga ka selleks on vaja pilet osta, sest siis on meil õigus nii sealset joogivett võtta, gaasipliiti kasutada kui ka vetsus paksemat pahandust teha. Saab ka päris tasuta vähemalt 200m hütist või hüti juurde viivast rajast eemal telkida, aga siis pead ise oma joogivee kaasa tassima ning ka paksem pahandus tuleb mingi anumaga seljakotti pista ja alla tuua. Reaalsus on see, et selliste spetsiaalsete “anumate” kasutajaid me muidugi kohanud pole:).

Kuna koht ilus ja me olime seda hetke 3 päeva oodanud, siis maksime 2x15NZD ja saimegi uhke paberlipaka, mis andis meile õiguse Mueller hüti juurde ööbima jääda. 🙂

Meile loeti sõnad peale, et me tagasi jõudes tooks selle lipaka tagasi infopuntki, sest siis nad teavad, et me oleme tervelt tagasi ja nad ei pea meid mägedest kalli raha eest otsima hakkama. Kusjuures hoiatati, et kui me seda lipikut õigeks ajaks tagasi ei too ja nad meid otsima peavad hakkama ning kui selgub, et me otsimise hetkel mujal oleme, peame me ise kogu otsimismeeskonna kulud katma …sarnaseid otsimis – maksmisjuhtumeid on seal ette tulnud küll.

Hakkasime minema.

Külastasime Kea Pointi ehk pisikest kõrvalrada esmalt. Lihtne ja turistide hulgas populaarne lühike jalutusrada, ilus vaade liustikujärvele, Muelleri liustikule ning taamal kõrguvale Mt Cookile. 🙂

Edasi teadsime, et tuleb korralik turnimine, aga arvasime ka, et nüüd mitu päeva puhanud ja saame hakkama. No saimegi, lõpuks! Enne seda aga tuli hunnik trepiastmeid läbida, sest keegi oli kunagi tulnud ideele, et niisama otse on väga raske mäkke ronida ja teeme parem järsemate kohtade peale trepid. Kuna 60% rajast on väga järsk, tähendaski see palju treppe.

Ma pole kindel, kumb on hullem, kas niisama järsust mäest üles turnimine või lõputud trepiastmed, aga eelistus kipub pigem looduslikku raja poole kalduma!

Teel nägime palju väga ilusaid vaateid ning ikka ja jälle sai mäkke ronides näha nii seda küla, kust alustasime kui ka seda nn campgroundi, kuhu auto jätsime.

Veel oli näha seda Kea Point nimelist liustikuserva, kus mõistagi ühtegi KEA-d ehk alpipapagoid näha polnud.

Trepiastmed läbitud, jõudsime Sealy Tarns nimelisse kohta ehk mingi piknikutamise koht. Või siis lihtsalt ilus koht, kuhu turnida. Seal oli ilus väike veekogu, tuulevaikse ilmaga peegelsile mäepeegeldustega lomp. Tegime mõned pildid 🙂

Teekond edasi muutus trepiastmete maratonist päris turnimiseks ja kohati tuli päris järskudest kohtadest end ja seljakotti üles vinnata, aga vaated jätkuvalt ilusad ja polnud hetkegi tunnet, et mida krt me siia ronime.

Aga eks see hetk, kui Mueller Hut paistma hakkas, olime nähtu üle rõõmsamad! Sellesama Muelleri hüti ehitamiseks vajaminev toodi kohale helikopteriga, 130 korda. Maksma läks see putka kokku üle 400 000 kohaliku raha. Praegu teenib see putka 100% täituvuse korral (ja see on pidevalt täis!!) 1000 NZD-d per päev. Kohapeal on pidevalt keegi vabatahtlik, kes oma töö eest raha ei saa, kuid saab DOC poolt tasuta süüa ja loendab-jälgib inimesi, koristab jne. Vahetused on nädala kaupa.

Algul tundus, et krt, kus siin telk panna, sest siledaid platse ei kusagil: ainult kivi, kivi ja veelkord kivi! Õnneks oli siin juba varasemalt käinud ja telkinud ka palju-palju teisi inimesi ehk meil polnud muud, kui vaja vaid kõige ilusam-siledam kenasti kividest laotud servadega siledam koht välja valida ja telk üles panna. Nimelt oli seal päris mitmeid kohti, kus siledam küljealune ja kus mägedes kohati väga kõva tuule eest varju leida. Palju just ruumi polnud, aga meil väike telk ja mahtusime kenasti ühte urgu ära.

Leegi läks süüa tegema, ma panin seni meie öömaja püsti. Kui päike looja läks, muutus õhk kiiresti külmemaks ja telki pugedes jõudsime mõnda aega kahetseda, et ei võtnud kahte magamiskotti kaasa. Me oleme siiamaani kahekesi ühe sünteetilise sisuga magamiskotiga (Cumulus Intence magamiskott – 0 kraadi mugavustemp.) hakkama saanud. Oleme selle magamiskoti n-ö lahtiselt tekina endile peale tõmmanud, sest nagunii on telk kitsas ja nagunii me magame üksteise kaisus. Enne seda poeme kahekesi veel SeaToSummit (pool siid-pool puuvill) double siselina sisse ( ülihea asi, sest annab tükkmaad sooja juurde ja ei hakka kohe külm, kui teine osapool liiga suure osa ühest magamiskotist omale rebib). Natuke kaisutamist ja juba hakkas soojem, aga tarkus tulevikuks: kõrgemale mägedesse ikka kaks eraldi magamiskotti kaasa ja termokile võiks ka matkakotis olla! Me võtsime ühe sünteetilise magamiskoti ja ühe sulemagamiskoti küll Uus-Meremaale kaasa, aga sulekott on kogu aeg autos, sest see maa on soe. Samas ka niiske ja niiskust sulekott ei talu ( läheb kiirelt haisema, ei kuiva ära, on liiga palav). Cumuluse firma uus ja väga kompaktne Intence magamiskott olla toojafirma poolt mõeldud just niiskemasse kliimasse ja on end igati ka õigustanud.

Ka parimas telgis tekib mingis olukorras kontents ja vahel sajab mitu päeva jutti nii, et magamiskoti kuivatamiseks pole võimalust, aga see magamiskott pole vaatamata 2 kuusele jutti kasutamisele must ega haise. Sulekott (Cumulus LiteLine 400 ehk -4 kraadi mugavustemp.), läks meil hilissügisesel (-4 kuni +20) temperatuuridel ööbimistel Hispaanias esimese 4 päevaga haisema… no ja ega sulekotti niisama matkal ju ei pese ka… 🙁

Kõigi firmade magamiskotte ei saa ka omavahel kokku n-ö üheks suureks magamiskotiks teha, aga Cumuluse magamiskotte saab. Sestap siis võtsimegi ühe sünteetilise paremapoolse lukuga ja teise sulekoti vasakpoolse lukuga siia kaasa.

Õhtul oli mägedes ilus päike ja kõik, kes Mueller hütis ööbisid, pildistasid õhtupäikest ning plaanisid ka hommikul päiksetõusul minna pildistama.

Loojang oli ilus, aga mitte pildiliselt edasi antav, sestap panin lootused hommikusele päiksetõusule, kus pilved on madalamal kui mina ja siis peaks päike neid tõustes kenasti pealtpoolt paitama hakkama. See kõik oli vähemalt vaimusilmas ilus, nii et plaanisin nii pilti kui timelapse-videot hommikul teha.

Õhtukohvi juues sain väikse liustiku lumelaviini videosse, Sony RX-100 M4 on tubli ja kiire reageerimisajaga kompaktkaamera. Kivide veeremishäält sai nii öösel kui päeval pidevalt kuulda, sest meie juures oli mäenõlv, mis ikka veel lumine ja seal sulas-voolas-veeres koguaeg midagi. Päris lahe ja teisipidi aukartusäratav oli kõike seda kuulata. Ka see lumelaviin oli kaugelt kuidagi ohutu ja liikus aeglaselt, aga see ainult tundub nii, kui kaugelt vaadata.
Kui me üles hüti juurde jõudsime, oli nagu oodatud hütt rahvast täis. Enamus nokitses omaette, keegi silma ei vaadanud, naeratamisest rääkimata ning me olime tõesti tänulikud, et saime kõigest sellest segasummasuvilast eemal rahus ja vaikuses ning veel millise vaatega kohas telkida! Kui ilm on kehvapoolsem, sajab ja on tugev tuul, siis ilmselt on hütis parem olla, aga mitte täna 🙂

Siit soovitus kõigile, kes Mt. Cooki kunagi vaatama tulevad. Nagu Põhjasaarel Tongariro Alpine Crossingut läbides, tasub kindlasti kohe ka siia tulles VÄGA ilma valida! Tasub ära oodata ilus päikesepaisteline päev, sest pilves ilmaga oled sa sõna otseses mõttes pilves ja ei näe midagi. Mt. Cook on kindlasti meie Lõunasaare kogemuse senine suurim “highlight” 🙂

Öösel hilisõhtust kohvi väljutades märkasin, et on soojemaks läinud ehk teisisõnu oli taevas (koht, kus me asusime) pilves, soe ja niiske …ehk ei mingit hommikust ilusat päiksetõusu. Panin äratuskella kinni ja keerasin südamerahus magama.

30. jaanuar, laupäev.

Hommikul, kui ärkasime oli päike juba kõrgemal ja Leegi tegi mõned pildid:

Hiljem käisin ka ise ümbrust pildistamas:

Me ei plaaninud kusagile tormata, Leegi tegi hommikusöögi, ma laotasin niisked asjad kuivama, sättisin kaks siit ostetud odavat nn lebomatti ühele laiale kivile ning pärast hommikusööki vahtisime niisama pilvi, mägesid ja eneselegi ootamatult tegime oma parima päevase väikse une sellel suurel kivil 🙂

Pärast ärkamist oli taevas selgeks läinud.

Leidsin kivikese, mis meiega rändab nüüd Mount Cooki juurest Eestimaale:)

Õhtupoolikul tegime süüa.

Seejärel pakkisime asjad ( ei, meil ei saanud villand mägedest!), sest pidime alla minema ja oma bronnimislipiku infopuntki viima. Kui ülestulek koos kõrvalraja kolamisega võttis 5 tundi, siis alla minek peaks ca 2 tundi võtma, aga saime isegi 5 minutit varem alla. Hakkasime liikuma veidi enne 16.00.

Kuna ülevalt mägedest nägime kauguses ka suuri pikki rippsildu Mt Cooki pool asuval maastikul,

siis otsustasime, et kuigi oleme väsinud, lähme käime ikka ka veel Mt Cook mäe lähedal ära, sest see matkarada oli vahelduseks lauge. Viskasime matkakola autosse ja tegime ca 11km ringi Hooker Valley matkarajal. Oli väärt käik ka see 🙂

Mt Cook – ükskõik, kui palju sa mäele lähemale kõnnid, on ikka kaugel ja väike 🙂 Ilmselgelt ei saa mäe tegelikust suurusest enne aru, kui selle otsa ei roni, aga ilus on ikka, kohe vägagi.

Pildid tehtud, tagasi auto juures, sõitsime infopuntki, viisime oma bronnipaberi ära. Infopunkt on küll ainult kuni 17.00ni lahti, aga seal on selline süsteem, et infopunkti välisuks on lahti. Nn koridoris on kastike, kuhu saad oma bronnipaberi visata, et järgmine päev keegi otsingutega ei alustaks.
Mt Cooki külakeses asub nn Public Shelter, kus ka dušši all käimise võimalus (5 minutit kuuma dušši = 2NZD) seega kasutasime võimalust ja küürisime end korralikult puhtaks ning sõitsime õhtupimeduses tagasi oma juba tuttavaks saanud Pukaki järve äärde telkima. Kuna päev oli pikk ja emotsionaalne ning ka füüsiliselt päris raske, tuli unemati peale telgi ülespanekut loetud minutitega külla 🙂
31. jaanuar, pühapäev.

Leegi tegi süüa ja kuivatasime telgi. Algamas oli kahtlemata meie Tekapo ja Pukaki kallastel veedetud päevadest kõige selgem ja pilvevaesem päev :).

Te kindlasti teate, et Uus-Meremaal liiguvad autod vales suunavööndis. Aga kas te teadsite ka, et Uus-Meremaal liigub päike vales suunas? Miitte vasakult paremale, vaid paremalt vasakule. Tõestuseks allolevad pildid :).