21. jaanuar, neljapäev.

Tegime kaerahelbeputru rohke piimaga ja pakkisime asjad. Otsustasime hommikul kohe esimese asjana üle vaadata Westporti kuulsa hülgekoloonia, mis meist jäi vaid 7 km kaugusele. Jassule avaldas üks lehm nii muljet, et ta kohe pidi pilti tegema :).

Westporti hülgekoloonia üle on kohalikud väga uhked. Nad on rajanud puha uhked teed 500m kaugusel asunud hülgekoloonia juurde kõndimiseks. Siin paar pilti teerajalt avanenud vaadetele:

Ja kuigi rada on kõigile tasuta, jääb nii mõnegi nurga peal silma annetuskast- tee/raja/looduskaunisuse hooldamiseks…muidu täitsa OK asi, aga kuna siin maal röövitakse igasugu vaatamisväärsuste eest turistilt niigi palju rahakest või siis elab see vaene turist rohkete käskude-keeldude järgi (ööbida tohid ainult hotellides-motellides või selleks ekstra tähistatud kohtades, muidu saad kohe trahvi jne..), siis selline rahaküsimine ajab meid küll kurjaks:). Muidugi tegime tähelepaneku, et ega keegi nendest kümnetest rada läbi jalutanud turistidest sinna kasti midagi ei jätnud ka…. Ei siin ega ka edaspidistes “rahaannetust” küsivates kohtades…

Hülgekoloonia oli küll kena ja armas, ikkagi pea 20 isendit koos pisikeste hülgepoegadega toimetasid ringi, kuid see kõik jäi turistile “kättesaamatuks”.

S.t. seda, et loodusrahu huvides on hülged sinust “ohutus kauguses” 50 m kaugusel ning sina neile kaljult ligi ei pääse. Erinevalt näiteks Islandist, kus mine ja vahi hülgega kas või meetri kauguselt tõtt (pole ise käinud, aga UlludMutid hiljem rääkisid). Muidugi võib-olla on see õige otsus, et turistide liikumist hüljeste lähedal niimoodi piiratakse – samal ajal meiega asus seda hülgeime imetlema 40-50 KiwiExperience noort. Kõik vanuses 18+, teismelised inglased. KiwiExperience on nüüd see bussi seltskond, kellest kõik uusmeremaalased elutargalt soovitavad nii kaugele kui võimalik hoida. Sest ehkki läbi sõidetakse turistimarsruute pidi nii Põhja- kui Lõunasaar, on kohaliku turistibussi koosseis enamasti teismeeas häälekad ja kohalike kinnitusel kiimased (eelkõige) britid, kes öösiti rõõmuga pidu panevad. Ja kellele vanemad on kaasa andnud reisiks oma krediitkaardi ribadeks tõmbamiseks. Neid viiakse ka loodusesse, kuid vaid selleks, et neile ettenäidatud marsruudil meelelahutust pakkuda ning näiteks siin teadis kohalik jäätisemüüja täpselt, mis kell autoparklasse valmis sõita. Kui me hommikul Jassuga parklasse saabusime, saabuski kõigepealt jäätisekohviku buss, 15 minutit hiljem KiwiExperience tühi buss ning pool tundi hiljem saabusid hülgerajalt KiwiExperience noored, kes usinalt kõik pisikeses välikohvikus järjekorda võtsid.

Me Jassuga päris alguses Uus-Meremaale tulles olime mõelnud, et võiks KiwiExperience bussipassi osta (isegi soodushinnaga oli piletihind üle 900+NZD per nägu), aga jumal tänatud, et me seda ei teinud :).

Pärast hülgekolooniat hakkasime mõtlema, mis järgmiseks päevaga ette võtta. Tahtsime küll väga juba kuulsate Pannkookide kivideni (Pancake Rocks – nii kutsutaksegi!) suunduda, kuid nähes kaardilt, kui pisike koht too oli, otsustasime ikkagi Westporti linna tagasi minna. Sinnasamma, kus olime eile õhtusel ajal olnud. Nüüd aga oli päevane aeg ja raamatukogu avatud ning meil oli suurepärane võimalus blogi(võlga) postitada (“Kahurangi Rahvuspark. I osa.”) ! Mis siis ikka, läksime ja asusime otse Westporti raamatukogu ees süvenenult tööle.

Korraga… Jassu ütleb mulle, et pista käsi lahtisest aknast välja ja lehvita!! Ma mõtlen, et mis lolli juttu ta nüüd siin ajab. Kellele ma lehvitan? Uus-Meremaa suur ja lai, kuid meil pole siin ju tuttavat rahvast! Või siiski? …Kõnniteed mööda marsivad suured seljakotid seljas ja asjalikud näod peas meie sõbrad UlludMutid ehk õed Ulvi ja Kaili. -needsamad, kellega kohtusime viimati Aucklandis Põhjasaarel meie esimesel saabumise õhtul ning kes nüüd mööda Põhja- ja Lõunasaart värvikaid kogemusi hankides ringi vuhvivad (wwoofing 😉 ). Mida nad siin teevad?!? Tuleb välja, et haritud inimesed kohtuvad ikka Läänesadama raamatukogudes ehk siis ka nemad tulid parajasti kasutama linna ainust tasuta internetikohta oma blogi postitamiseks… Ja ka nemad olid samas linnas juba eile raamatukogus istunud, aga et enne, kui “Pannkookidele” suundusid, tahtsid veel ühe blogi järgi saada…. Leppisime kokku, et korjame need samas suunas hääletajad peale ning saame igaüks oma blogid posti….

Kuna Ulvi ja Kaili said oma blogi enne posti, siis läksid nad linna peale. Jassu palus, et nad tooksid autos laomajanduse paremaks ümberpakendamiseks 2 pappkasti – kui leiavad. Meie eile ei leidnud. Täpselt siis, kui me Jassuga jõudsime bloginupu postitada, saabusidki õed tagasi 🙂

Igatahes, kui Jassu poleks parajasti auto aknast välja vaadanud (ta luges esimest korda siin maal olles eesti uudiseid), poleks me ilmselt kohtunudki – sest Ulvi & Kaili ka ei märganud meid enne neile lehvitamist ja mina olin blogitamisse süvenenud. Muigasime ka, et küll oleks nadi olnud mõni päev hiljem otsi kokku viies üksteise blogist lugeda, et olime samal päeval ja ajal Westportis, mõlemad seltskonnad teel 60 km kaugusel asunud “Pannkookide” juurde. Ulvi tehtud pilt meist:

Teekond Lõunasse jätkus juba neljakesi.

Pannkoogid ehk Pancakes Rocks oli koos kohe palju toredam vaadata. Tõesti ilus koht oli! Kuidas küll loodus on nii imelised vormid ajaga teinud?! Pancakes Rocks on ka Lõunasaare West Coast regiooni üks suuremaid tõmbenumbreid, kus möödujatel soovitatakse kindlasti pildistamispeatusi teha. No tegime meie ka 🙂

Pärast seda, kui see kamp haritud eestlasi Westport raamatukogu ees kohtus, oli selge, et tänase õhtu veedame koos. No nii hea ja lõbus seltskond ju! Leidsime endale väga kena ja privaatse ranniku ööbimiskohaks, kus meie jutu taustaks kohisesid suured lained. Tegime süüa ja Ulvi-Kaili olid väga õnnelikud kuuma kohvi üle – nemad reeglina ei matka, vaid ööbivad ikka üle Uus-Meremaa kellegi juures ning sestap matkapriimust neil ei olegi.

Ning tegime jaanituld! See oli meile kõigile esimene lõke väljas Uus-Meremaal siinses suves ja Eesti jaanuaris. Lihtsalt tuletegemine on Uus-Meremaal reeglina kategooriliselt keelatud (nagu paljud meie mõistes normaalsed asjad) ja trahvi selle rikkumise eest ei tahaks just saada.

Ajasime juttu mõnusasti, kuulasime Ulvi & Kaili põnevaid vuuhvimis-lugusid värvikatest persoonidest, jõime veini ja elu oli nagu lill:).

Õdede Ulvi & Kaili UlludestTegemistest saate lugeda www.ulllugu.blogspot.com ,

samuti mitmes postituses juttu meie seekordsest kohtumisest-ühistest ettevõtmistest. Nt:

http://ulllugu.blogspot.co.nz/2016/01/pannkoogist-pannkoogini.html

22. jaanuar, reede.

Ärkasime hommikul üles

ja mõtlesime, et küll oli ikka tore õhtu :). Üle pika aja eestlastega juttu ajada ja naljatada eesti keeles jne. No me räägime omavahel ikka ka veel eesti keelt, aga 4 pead on ikka 4 pead. Oli kohe nii tore, et mõtlesime – seda tuleb täna korrata ning täna me ka veel Ulvi-Kailiga lahku ei lähe.

Kuna ilmateade lubas West Coast rannikule tervenisti igale poole nädal aega järjest vihma, siis sobis kõigile see eesmärk: pärast Greymouthi linna keerata sisemaale Arthur’s Passi rahvusparki. Teekonda rongiga Greymouthist Christchurchi nimetab Lonely Planet üheks maailma ilusamaks,

eeldasime, et autoteekond ei saa liiga palju kehvem olla. Tegelikkus on see, et ka meie meelest oli teekond päris ilus, kuid võib-olla oleks vaieldav see “maailma ühe ilusaima” tiitli omamine. Ilmselt kevadel ja sügisel, lisaks talvel, kui kõrgematel mägedel on lumemütsid peas, on see teekond tõesti superilus, aga kui on suvi, pole lund ja on ainult kenad mäed/ kohati künkad. Šveitsi-Austria Alpidele see ikka vastu ei saa, nentisime.

Üleüldse püüame mitte liiga palju Eesti või muu maailmaga võrrelda Uus-Meremaad, aga kohati tundub, et see Uus-Meremaa “kõige ilusam matkarada/teekond/koht/peatuspaik” on üle reklaamitud ja hinnatud. Reeglina ka kõik matkarajad, mille sihtpunkt peaks olema imeilus, tähendavad kolmveerand tee läbimist läbi võpsiku. Loomulikult on võpsik ilus, aga see muutub mingi hetk väga üheülbaliseks ja varsti nendidki, et igal pool on super vaate ees mingi kohalik mets või võps.. Loodame, et Lõunasaare lõunapoolsesse loodusesse liikudes hakkab tulema rohkem “vau”-hetki!

Kusjuures, see teekond on kindlasti ilus ehk et ärge valesti aru saage, soovitame küll Arthur’s Passi minna Uus-Meremaale sattudes. Aga kriitikanooli panime lihtsalt sellele võpsile, mis sedagi teekonda liiga paljudes kohtades saadab.

Tore oli see, et sisemaale liikudes hakkas ilm ühtäkki selginema. Isegi päike tuli välja. Vihma ei sadanud kohe üldse – selle jätsime sinna West Coasti maha. Arthur’s Pass Village’s uurisime ilmateadet. Ehkki tänaseks oli prognoos lubanud kehva vihmast ilma, olid taevas terve päev pilved ja päike – seega on tegelikku ilma ses mägises rajoonis väga raske ennustada ja veel enam ilmaennustust tõsiselt võtta.

Kuna päev hakkas juba hiliseks muutuma, otsustasime täna mitte matkata, vaid ööbimiskoha leida. DOC-il on Arthur’s Passi Rahvuspargis mitmed tasuta telkimiskohad ning nii me end ühte sellisesse sättisimegi. Klondyke Corner’i nimeline telkimisala on mägedest ümbritsetud,

seal lähedal voolab ilus puhta ja selge veega mägijõgi ning ruumi on kuni 30 telgile. Meie leidsime endale kena pesa ühes nurgas puude all, kus tegime kõik oma söögid ja kohvid :). Auto parkisime risti, et ükski teine telkija ei hakkaks arvama, et meil liigselt ruumi üle on (mujal oli külluses ruumi). Algselt mõtlesime õhtul lõket teha, aga kuna tuul ei raugenud ja ametlikult ikkagi lõkketegemine polnud ka siin lubatud, siis vaatamata mitteametliku lõkkeplatsi olemasolule me siiski lõket ei teinud. Ja läksime hoopiski varem magama. Eks eilne õhtu kulges nii pikalt ja mõnusalt sellepärast juba, et meil oli nii privaatne mõnus asukoht, kuid siin oli hunnik rahvast ööbimas rohkete telkidega. Üks vahva  telgilahendus siinsel platsil:

23. jaanuar, laupäev.
Ikka nii tore tundus see eestlastega koos olemine, et kohe mõtlesime enne teede lahkuminekut tõeterale: 3 on kohtuseadus. Ehk siis kui meil alguses Jassuga polnud plaani sõita Christchurchi suunas, vaid minna Arthur’s Passist tagasi West Coast’i, siis tänu UlludeMuttidega kohtumisele mõtlesime, et oleks ikka tore koos nendega minna idarannikut üle kaema ja niimoodi veel üks öö kuskil üheskoos ära telkida. Enne Christchurci suundumist aga otsustasime, et ühe matka teeme siin rahvuspargis ka. Et lähme teeme Bealey Spur Track’i läbi.

Bealey Spur Track on populaarne 12 km pikk (edasi-tagasi) matkarada, mida paljud inimesed päevamatka korras läbivad. Tee pole liiga raske mäkkeronimine, aga pakub kenasid vaateid Lõuna Alpidele. Meie seltskond ei teinud rada tervenisti läbi ja seda sel lihtsal põhjusel, et 2/3 rajast oli kohalikus võpsis ukerdamine

ning 1/3 oli enam-vähem. Tegelikult see enam-vähem tegi juba hingele pai oma vaadetega, aga ka siin olid mäed liiga kaugel ja mingi võpsiga sageli varjutatud jne.

Ja nii me ei hakanud täitsa lõpuni rada kõmpima, vaid tegime oma pildid ja kõndisime tagasi parklasse.

Autoparklas tegime pikniku. Päike paistis, rohi rohetas, ilm oli tore. Sõime saia majoneesikatte ja tomativiiludega ning õige natukese peale raputatud soolaga – küll on hüva!

Meie piknikutamise ajal jõudis matkarajalt tagasi ameeriklastest paarike, kes oli meist neljast seal üleval mäe otsas pilti teinud. Meid nähes kohmitsesid nad veidi aega autos ja tõid meile siis pätsi leiba ja purgi avamata maasikamoosi – sõnadega, et nemad lendavad homme ära koju Ameerikamaale ning olgu meil nende snäkkidega see piknik edasi tore :).

Piknik tehtud, kõhud täis, sõitsime edasi Christchurchi suunas. Maastik läks aina kenamaks. Korraga kadus meie heaks üllatuseks kogu see võps tee äärest ning olid näha vaated kaugusesse-mägedele.

Leidsime ka ühe ilusa populaarse peatuskoha, Kura Tawhiti matkaraja, millest Lonely Planet ei räägi poole sõnagagi. See oli koht, kus vanajumal on kohe rohkelt suuri kivimürakaid maha poetanud. Ilmselt kõik tuule, vee ja jääga miljonite aastate jooksul vormunud. See oli küll üks “vau”-koht koos ümbritseva maastiku-mägedega :).

Otsustasime Jassuga, et hakkame ka popiks ja noortepäraseks. Nimelt olla kaela kõveraks keeramine igal pildil popp ja noortepärane. Proovisime siis meiegi – võib-olla tõesti! 🙂

Suutsime uue trendiga isegi UlludMutid nakatada 🙂

Mingil hetkel läksid mäed üle suureks tasandikuks teel Christchurchi. Ei ainsatki mäge – kõik nii nagu Hollandis! Ja päikest ja rohelust ja aasasid oli siin ka kohe palju. Nimelt mäed peavad kõik sademed suures enamuses kinni ning kohati on Christchurchi poolsel küljel lausa põuaalad (kõrbealad).

Käisime vaatasime oma silmaga Christchurchi kesklinna üle. Sest just Christchurchi kesklinn sai 2011. aasta maavärinas väga tugevalt kannatada ning enamus hooneid olid kas kokku kukkunud või siis kannatasid oma välimuses palju. Olime juba kuulnud, et “ega seal midagi vaadata pole”. Nii oligi – sõitsime kesklinna paar korda risti-rästi läbi ning vaadatud “kõik” oligi. Seda linna ehitatakse siiamaani üles, kuid see võtab aega. Kesklinna kohal kõrguvad suured kraanad kinnitavad, et ehitamine käib. Kesklinnas jäi silma, et hästi palju on parkimisautomaate. Need ilmselt ei saanud maavärinas kannatada:), aga kas nad töötavad või mitte, seda ei hakanud uurima. Tegime lihtsalt ühed pildid plangu taga asunud maavärinas kannatanud hoonest (Jassut alati huvitab, mis on plangu taga, mida nad seal varjavad!). Hetkel paistis see sürrealistliku tuvi sitamajana, aga saime hea pildi iseloomustamaks juhtunut.

Aeg oli taas hiline ja oli aeg hakata pesa otsima. Sõitsime Christchurchist välja Lake Tekapo suunas, kuhu Jassuga järgmine päev jõuda tahtsime. UlludMutid pidid meist homme lahkuma ehk teede erisuse pärast omal käel edasi Lõunasse hääletama. Me pöörasime 2 kohta sisse telkimiskoha leidmiseks, aga ei leidnud miskit sobilikku peale koleda võpsi. See-eest aga leidsime ohtralt metsikuid ploome, mida me kõik kahe suupoolega sööma hakkasime ja kilekotti pistsime- esimene asi, mida Uus-Meremaa loodus nii kenakesti pakub. Sest siinses looduses ei leia mustikaid, sinikaid, söögiseeni, metsavaarikaid, metsmaasikaid, murakaid jne…. Nüüd tuli vähemasti ploomidega korvata seni leidmata “loodusrikkused”!!

Lõpuks enne Ashburtoni linna otsustasime keerata randa ööbima. Oli juba hämarduv aeg. Kuid igaks asjaks oma aeg ja 3 on kohtuseadus – kolmanda katsega leidsime endale ideaalse telkimiskoha pankranniku kaldal.

Kusjuures Jassu paar tundi tagasi oli öelnud, et ideaalne telkimiskoht tänaseks oleks just selline koht: pankrannik, 10m kõrgune kallas, all meri loksumas…. Võta või jäta, nii läkski… 🙂

24. jaanuar, pühapäev.

Pühapäeva hommikut alustasime kuidas ? – Õige vastus, pannkookidega! 🙂
Ehk siis samal ajal, kui Ulvi ja Kaili veel paksu und pankranniku kaldal panid, küpsesid meil Jassuga juba pannkoogid. Kuna ma hakkasin juba muretsema, et peame need pannkoogid ise ära sööma, läks Jassu noorte telgi juurde ja tervitas oma madala kõuelaadse häälega: “Good morning, ladies and gentlemens!” Ulvi & Kaili esimese hooga ehmusid ja kujutasid endale ette, et keegi vb ametnik on tulnud neid mitteametlikust kohast minema kupatama…. Aga hommikutervitusele järgnes mõnus kutse pannkoogile ja nii nad telgist õnnelikena välja veeresidki: ka magavatele kassidele jooksevad pannkoogid suhu!

Ulvi leidis merekaldalt ka baaripuki ning tegime kohvitassidega jälle ühe popi ja noortepärase pildi 🙂

Pakkisime asjad kokku ja asusimegi teele. Kõigil kõhud punnis ja meel hea. Ashburtoni linnas tegime tanklas

poes ja raamatukogus peatuse. Raamatukogus tegelesime jälle blogimistega.

Ca 30 km lõunasse peale Ashburtoni linna läksidki meie teed UlludeMuttidega lahku. Neid ootab lähipäevil uus woofimiskoht ja eks nad sinnakanti suundusidki. Kui olime võikudega veel lõunasöögi isud täis söönud, panime Ulvi ja Kaili kiirtee ääres maha. Liiklus oli tihe, olime kindlad, et nad peagi autole saavad.

Sõitsime Jassuga Lake Tekapo äärde. Teekond sinna oli väga kena, ilusad mäed ja vaated ning kohati oli tõeline “kõrbeala”. Ilmselgelt oli siin sademetevaene ala ning päike kõrvetas alatihti. Tuleoht oli väljasolevate siltide kinnitusel siin väga kõrge. Pidasime plaani, et kui eespool mägedes liiga palju sajab, pöördume siiakanti tagasi:).

Täpselt enne Lake Tekapot pöörasime paremale. Ikka telkimiskoha leidmise lootuses. Järv oli imeilus türkiissinine, taustal olevad mäed samuti imekenad. Kohati lumised. Ja kohati polnud vaadet, sest oli vaid vihma-udu-segu, mis kattis kogu mäevaated kaugustes. Teed mööda sai sõita 35 km ning kuna igal pool oli telkimist keelavad sildid ning sissesõiduvõimalused enamasti puudusid, siis sõitsimegi tee lõpuni välja. Väga ilus, maaliline oli, kontrastne värvimäng. Pildile jäi see kõik väga kribu, raske on seda ilu siin edasi anda.

Kohati oli tunne, nagu me oleks middle-of-nowhere. Liiklust polnud üldse, ainult kruusatee, mäevaated, kaunis Tekapo järv, müstilised pilved ja meie. Kuna lagedat ala oli väga palju, kihutas seal maastikul ringi tugev tuul. Ehk siis telki oli mõtetu nii tugeva tuulega üles panna- nõnda ei kuule öösel miskit peale tuulelappamishäälte telgiriide kallal.

Leidsime tee lõpu lähedal lõpuks vist pea ainsa telkimiskoha. See oli aedikutega piiratud koht, kus tuli värav avada ja enda järel kinni panna. Vähemasti leidsime küllalt viluda koha suure puu varjus. Õhtul tuli päikegi korra välja ja tegi kõik eriti ilusaks.

Me ei lasknud end sellest häirida, et meie telkimisplatsil oli vast nii ööpäevavanune lehmasitt mitu ilulaiku teinud… Ilmselt oli lehm üle jõe komberdanud ja siis ka tagasitee leidnud, see oli ainus mõistlik seletus sellele aedadega piiratud alale ning lootsime vaid, et see lehm varahommikuks tagasi pole siia kõndima tulnud :).

Tegin õhtul kohvi ja süüa ja mõtlesin… Kohe tükk aega mõtlesin, et kui palju ma vett kohvipotti pidingi panema, et kahele inimesele kohvi teha? 3 päevaga harjusime nii ära Ulvi & Kaili seltskonnaga. Ja üldse oli kuidagi vaikne. Kõik oli taas nii, nagu enne UlludeMuttidega kohtumist:).

Õhtul aga tegid Ulvi ja Kaili meile kõne ja lugesid meie üllatuseks ette terve rivi kohti, mida me homme siit edasi liikudes kindlasti külastama peame. Algul olime imestunud, sest meie teada läksid meil teesuunad nendega ikka totaalselt lahku.. Aga ei… Edasi lugege nende blogist :)!

http://ulllugu.blogspot.co.nz/2016/01/teekond-cromwelli.html

25. jaanuar, emaspäev.

Ehkki tuul oli öö läbi tugev, saime hästi magatud. Hommikul sõitsime

Lake Tekapo asulasse, kus tankisime kütust ja uurisime värsket ilmateadet. Külastasime ka ajaloolist pisikest Hea Karjuse nimelist kirikut, kust avanes Lake Tekapole väga kaunis vaade.

Ka väljaspool kirikut oli ilus jalutamine.

Edasi liikusime Mt. Cooki suunas. Teele jäi planeeritud peatus ehk Pukaki järv. Samuti absoluutselt võrratu järv.

Tegemist peaks olema liustike sulamisveega, mis mööda mäekülgi alla jookseb ja sellega kuidagi seonduvalt on veel türkiissinine värv.

Pukaki järveni pääsesime nõnda, et sõitsime mööda kallast, kuni Jassu märkas üht mahakeeramise teed. Läksimegi seda uurima, kas ja kuhu viib. Viis küll 🙂 Kuna ühtki telkimist keelavat silti ei leidnud, aga samas oli näha kämpimisjälgi ja ka teetõkkeid, siis järeldasime, et telkimine on ok. Jassu jalutas natuke mööda kõrvalteid ja lõpuks leidsime ideaalse telkimiskoha (ja neid me pole siin just palju leidnud!).

Ilmselt jääme siia ka homseks. Meil ju otse telgist avaneb vaade üle järve Mt Cooki suunas (Uus-Meremaa kõrgeim mägi ehk 3700+) ja kui mägi paistma hakkab, on aeg teele asuda. Hetkel oli mäe ilmaprognoos vihmane ja meie visuaalsed vaatlused üle järve kinnitavad ka seda prognoosi 🙂

26. jaanuar, teisipäev.

Ärkasime kell 5.30 hommikul looduskutse peale ja vaatasime, et pilved olid väga madalal järve kohal. Järv oli peegelsile. Jassu tegi ühe klõpsu.

Hommik oli sompus, aga Jassu matkakell näitas, et õhurõhk on tõusuteel. Seega ootasime päevapeale selginemist ning lõunapaiku hakkaski Mount Cook üle Pukaki järve vaikselt paistma.

Päeval tegime süüa,

nautisime rannapuhkust ja õhtul nägime esimest korda Mount Cook tippu pilvede vahelt paistmas.