1. veebruar, esmaspäev.

Jõudsime Wanaka linna ja esimese asjana tankisime autot. Jäime tankla juurde veidikeseks ajaks niisama passima, et veidi e-maile vaadata ja uudiseid lugeda. Mingi aja pärast märkasin ühte huvitava olekuga Hondat ka tankla parkimiskohas seismas. Huvitavaks tegi selle auto see, et parempoolne ehk juhipoolne suunatuli on vana, tolmune ja ämblikuvõrkudega kaetud, vasakpoolne ehk kaasreisijapoolne aga uuemapoolne ning veidi erksama olekuga. Oli näha, et see on alles hiljaaegu vahetatud… …kuna me just ka alles jäime täpselt sellisest tulest ilma, siis mõtlesin, et teen sellest autost pilti. Pärast mõtlesin aga niisama uurima minna, kust nad sellise uuemapoolse suunatule said… sest ka me oleme otsinud juba mõnda aega seda puuduolevat autotuld, mida nagu selgus on üsna raske leida. 🙂 Sain vaevalt 2 pilti teha, kui see auto pani hääled sisse ja sõitis lihtsalt minema. Nagu piltidelt näga võib, istus autos paras seltskond selliseid pohhuiste, kes küll vist risti ette ei löö, kui vaja midagi vajalikku pihta panna ning kõigele lisaks on näha esimeselt pildilt, kuidas roolis olnud naisterahvas mind suht imeliku näoga vahib.

Me ei saa tõestada, et just see seltskond meie autotule pihta pani, aga meie mõlema sisetunne ütles, et pani. Sel saarel liigub üsna loetud arv selliseid oranži pikliku suunatulega Honda Accorde ja see oli üks väheseid, mida me ka nägime. Lisaks tundus kahtlane nende minemasõit peale seda, kui olin 2 pilti kaugelt teinud. Arvate, et see on juhuslik kohtumine? Lugege edasi! 🙂

Käisime DOC infopunktis ja ka linna i-sites uurimas, kas ja kus on siin võimalik tasuta telkida. Selgus, et tasuta variante pole ei linnas ega linna lähiümbruses. Seejärel tegime nagu tavaliselt ehk võtsime kaardi lahti, valisime kaardilt sellise tee, mis viib linnast välja ja kus nagu tundus, et tsivilisatsiooni on vähem ja loodust rohkem.

Sõitsime niisiis suva teed mööda ja nägime silte, mis juhatasid meid ühe DOC matkaraja alguspunki ehk tee lõppu autoparklasse, kus mõistagi ei tohi midagi teha. Ei telkida ega parkida ja ei tohi isegi ööseks sinna autoga jääda jne. Meil oli aga seekord kindel plaan selle maa seadustele vilistada ja endale rahulik ning magamisväärne uni kindlustada.

Nägime parklas veel ühte autot seismas, selgelt matkajate auto ehk väikekaubik, kuhu magamisasemed sisse ehitatud. Üks noormees istus auto lähedal vilus, sest oli ju väga palav päev. Mingi aeg käis Leegi vetsus ja ütles, et ta pole päris kindel, aga talle tundus, et tüdruk, kes autos istus, meenutas kangesti ühte Rootsi matkatüdrukut, kellega me Nelson Lakes looduspargis Sparegrass hütis kohtusime. Mingi hetk oli ka mul vaja wc-s käia ja selleks pidime me sama auto juurest mööduma. Nüüd tundsin nii mina tüdruku ära kui ka tüdruk minu – oligi meie sõber hütist.

Kaks “juhuslikku” kohtumist tunnise vahega on ju ebatõenäoline, aga nii see oli. Rootsi tüdruk oli tookord hütis üksi, kuna poiss ja tüdruk mõlemad tahtsid erinevat marsruuti kõndida ning tookord olidki nad sellepärast eraldi.

Panime pimeduse saabudes telgi üles ja magasimegi oma öö ära.
2.veebruar, teisipäev.

Hommikul pakkisime varakult asjad kokku ja tegime pähe näod, nagu me oleks varajased loodushuvilised-hommikunautijad.

Samade nägudega sõitsime läbi mitme lambaaia välja põhimaanteele,

kus ei olnud enam mingit probleemi kohtuda DOC ametnikega, kes muidu ju tasuta telkimist keelama peaksid. Tegime Wanaka järve ääres süüa, Leegi praadis lambaliha vürtsises marinaadis, njämma oli:

Wanakasse sisse sõites nägime ka, kuidas postiljon ajalehti kätte toimetab – ei mingit postkasti, postiljon lihtsalt viskab autoaknast kilesse mässitud ajalehe kliendi teeotsale. Kliendi asi on post ise üles korjata. Meil muidugi selline süsteem ei toimiks, sest Eestis pannakse kõik peale kuuma raua või aurava si*a pihta. 🙂

Asusime teele Fox Glacieri liustiku suunas, mis asub West Coasti ranniku lähedal

ja tegime teel ühe pisikese ilusa matkaraja. Ritsikad röökisid täiest kõrist ja loodus meenutas müstilist “Avatari” filmi loodust.

Jalutasime seda rada Leegiga eraldi, sest Leegi tegi süüa. Kui aga raja läbi olin teinud, ütlesin Leegile: ” Sa pead ka käima – oli ikka ilus ja eriline küll :)” Leegi tegi raja läbi ja oli temagi väga õnnelik.

Ööbisime Fox Glacieri asulakese ( tegelikult võiks selle nimi olla Helikopteriküla nr 1) ainukeses tasuta telkimisalal, mis asus alevikust ca 15km kaugusel mere ääres. Gillespie Beachi nimelisse kohta jõudmiseks tuli sõita päris pikalt auklikku ja treppisõidetud kruusateed. Kämpimisalale jõudes nägime, et kõik DOC poolt paberbrožüüril rõhutatud 8 telkimiskohta

…oli hõivatud umbes 40-50 autotäie rahva poolt, seega saime meie ja peale meid veel ca kümmekond autotäit telgitud tee ääres, kaugelt enne telkimisala algust tähistavat silti 🙂 …no hea, et teeäär veidi laiemalt oli ära trimmerdatud.

Saime rahvarohkes telkimiskohas (ehk piirkonna ainsas “no camping” sildita kohas) taaskord kogeda, kui lärmakad võivad ikka eri inimesed olla. Öörahu kui selline, peaks ca 23.00 paiku pihta hakkama, aga autod voorisid kellajast hoolimata edasi-tagasi, inimesed rääkisid kõva häälega jne. Edevad noored teismelised naisterahvad ei pidanud isegi öösel ca 2.30 paljuks täiest kõrist itsitada, kui mõni noorsandi käsi tema hellemaid koht juhuslikult riivas vms. Enamus neist “kämpijatest” pole mingid matkajad – sellest annab juba tunnistust “as odav as possible” ehk suur ja raske telk, mida isegi kogenud matkaja ei jõuaks seljas tassida ning söögi tegemiseks on neil suured gaasipliidid, suured tavalised potid-pannid jne. Kõik viitab sellele, et nende huvi on ainult siin maal ringi sõita ja teiste omasugustega suhelda!

Igal pool öeldakse, et Uus-Meremaa on matkajate paradiis.. No päris nii see ikka pole, kohe kindlasti! Matkaja on lihtsalt kõndiv-sõitev lollimaapoolne rahakott, kellelt tuleb kõik raha ära võtta ja kuna keskmine matkaja on ca 18-25 ja enamati pärit n-ö vabast ühiskonnast, siis peab selliste “matkajate” pärast ka hunniku reegleid kehtestama, et neid ilusti n-ö lõa otsas hoida. Maa on jah ilus, aga …nagu varasemateski postitustes rõhutatud- telkida pole kusagil või kui on, siis maksad päris kopsaka summa ( ca 15NZD per nägu.) Parimal juhul saad paar tundi ka magada. Oleme mitmel korral pidanud tõdema, et Issanda loomaaed on ikka sigakirju ehk kahjuks on ka palju selliseid matkajaid, kes ei oska lihtsalt ei looduse ega teiste inimestega arvestada, rääkimata oskusest enda tagant oma sodi koristada. Ja just selliseid sa kohtadki ametlikel nn telkimisaladel. Eriti hull on asi kergelt ligipääsetavate linnade või mingi “suurte” vaatamisväärsuste ümber. Mida kaugemas looduspargis, mida kaugemal linnadest, seda vaikemad on inimesed ja seda rohkem osatakse üksteisega arvestada. Ehk kindel tarkus tulevikus, kui tahad rahu ja vaikust, pead seadust rikkuma ja telkima seal, kus parasjagu saad ning ükskõik nendest “no camping” märkidest…
Veetsime oma esimese poolunetu öö ära ja kella 7 paiku panime oma niiske telgi lihtsalt autosse ning sõitsime sealt hullumajast minema Fox Glacieri liustiku suurde parklasse. Alles seal pesime hambad, sõime hommikust, tegime kiire kohvi ja läksime seda paljukiidetud “Must Go” liustikku vaatama.

Ma ei taha olla negatiivne ja virisev inimene, aga kui ma ikka näen, et asi pole õige, siis ma ei saa mitte vaiki olla. Fox Glacier võis aastaid tagasi olla tõesti suur vaatamisväärsus, aga see, mille juurde on nüüd n-ö tavakülastajal pääsemisõigus (keda käib seal liustikku juurde viivat rada mööda ca 1000-1500 inimest päevas kindlasti), on hale vari sellest liustikust, mis ta kunagi oli. Sellest aga ei räägita reklaamibrozüürides sõnakesti. Ka selle liustiku juurde jõudes saad kohe aru, et kliima soojeneb. Esimene suur vale, mis kohe parklas silma torkab on see, et DOC-i infostendil on kirjas: “Teie turvalisuse huvides käib iga päev DOC-i töötaja veendumas, kui palju on liustik ööpäevaga sulanud ja kui lähedale on võimalik seekord turiste vaatama lasta.” Seda muidugi eesmärgil, et turist end kuidagi ohtu ei seaks.

Täna, eile ja ilmselt ka veel mõni kuu tagasi oli see piir täpselt 400 meetrit liustiku mõttelisest algusest ehk piire pole kindlasti mõnda aega nihutatud! Nojah.

Ma vaatasin seda piiret (kus hoiatavalt illustreeriitud ajaleheväljalõiked lugudest, kus turistid üritasid ilma erivarustuseta liustikule lähemale minna ja said eri põhjustel surma), vaatasin maastiku, allesjäänud liustikku ja avastasin, et ka parima tahmise korral ei saaks DOC ametnikud neid piire enam liustikule lähemale nihutada.

See pole enam lihtsalt võimalik, sest liustik on altpoolt nii väikseks sulanud. Servad, mis liustikku ümbritsevad, on nii suure nurga alla ja täis kruusa ning kohe-kohe varisema hakkavaid kivilaviine, et ilma olulisel määral pinnast ümbertõstmata ja betooni valamata pole lihtsalt võimalik rajada sinna turvalist teed, mida mööda turistid saaks “turvaliselt liustiku vaadatada”. Ehk praegu peavad kõik Fox Glacieri liustikku jalgsi külastavad turistid jääma juba 400m kaugusele, tulevikus veel kaugemale.

Otse loomulikult saab juba Fox Glacieri alevikku jõudes aru, kust rahatuuled puhuvad. Tahad külastada infopunkti? Leiad linnast ametliku i-site viida, lähed kohale ja ülla-ülla: “Mountain Helicopter Flights …AND i-site!”

Ehk seal räägitakse sulle tegelik tõde, et näe, liustik on liiga palju sulanud ja kui tahad seda allesjäänud osa lähedalt näha, siis pead tingimata võtma helikopterituuri.

Hinnad algavad muidugi iseenesest mõistlikult – “helikoperdajasse istumine ja 10 min lend” maksab alates 99NZD. Kui aga tahad juba pikemat 30 minutilist ehk liustikul maandumisvõimalusega lendu, siis peab loobuma juba märksa suuremast summast, 295NZD ehk 195EUR per nägu ja sa saad ka 10minutit liustikul olla… Me Leegiga leidsime, et sama raha eest saab Eestist Islandile lennata ja siis vahi tõeliselt suuri liustikke palju tahad ja ..lisaks saad kauba peale ka Islandit külastada 🙂 Ning loomulikult on veel hulgim lennukoperdaja-pakette, vali, milline tahad, enamasti aga alates 400NZD üle pooletunniste lendude puhul.

Ahjaa, infovoldikites on kirjas, et kui tahad liustikku lähemalt näha, saab võtta n-ö “guided tour”, …no nägime ka selliseid odavama hinnaklassi “tuuritajaid”.

Pildil Franz Joseph liustik ja odav “guided tour”.

Ca 10 liikmeline vanematest inimestest koosnev seltskond, üks nooremapoolsem meeste- või õbluke naisterahvas, pikk jääkirka tähtsalt käes ja väike seljakott seljas (kus peaks n-ö erivarustus olema), tähtsalt midagi seletamas. Nojah, nad käisid tõesti ilmselt liustikul veidi lähemal, aga mitte rohkem kui 50-100 meetrit lähemale, ülejäänud ehk ka meie pidime leppima turvanööri taga piilumisega. Aga NO HALLOO, selline üksik õbluke naisterahvas ei suuda end isegi sellise suure jääkirkaga jäälõhest üles vinnata, rääkimata 60-80kg vanematest inimestest, samas ega see seltskond jäälõhedeni ju ka ei läinud. Parimal juhul oskab see “guided tour” häda korral mingit kaasasolevat paanikanuppu vajutada ja siis alles hakkavad “päris päästjad” päästmisega tegelema. 🙂

Tõele au andes peab tunnistama, et saab võtta ka pikemaid ja tõsisemaid “guided” tuure ja saad ka pikemalt liustikel ronida. Need aga nõuavad külastajatelt ka tavapärasest rohkem jõudu, raha ja vastupidavust. Nägime reklaambrožüürides ka u 8 tunniseid liustikuronimisi. Sellistel on hinnad ilmselt päris kopsakad, sest sel juhul üles liustikule lennutab sind ikka helikoperdaja ning giidi aeg sellel maal on väga kallis.

Pika jutu kokkuvõte on selline: Fox Glacieri liustik (see tavaturistile muljetavaldav osa) on jäädavalt ära sulanud (eks talv natuke kasvatab seda), aga kohalikud ei kavatse sellega leppida. Ikka üritatakse vana rasva peal liugu lasta niikaua, kuni vähegi saab.

Kui just uut jääaega ei tule, peavad asula liikumapanevad jõud oma helikopteriliisingud varsti ise omast taskust kinni maksma. On ainult aja küsimus, millal asula silt “Fox Glacier” asendub sildiga “Where is the famous Fox Glacier – has it been here?!”.

Praegu tundub, et helikopterite omanikud nii Franz Josephis kui Fox Glacieris elavad või sees, sest IGA 2-3 minuti tagant lendavad sama marsruuti pidi helikopterid, pisut paksema rahakotiga turistid lubavad liustikel ka maandumisreise. Jah, raha ei ole maailmast otsa saanud.

Sõitsime ka kindluse mõttes Franz Joseph-i nimelist liustikku vaatama.

Kiidulaulu ajaloo vaatevinklist jagus siiagi (NB! Kiidulaul kirja pandud 1929. aastal!)

No seal sama teema ehk rahvas lasti TODAY 750m kaugusele liustikust …aga keegi ei maininud, et enam lähemale ei saagi tänu püstloodis mäeseintele kunagi minna…

Selle liustiku kiituseks võib mainida, et teekond “liustiku” juurde oli vähemalt ilus ja seal oli paar ilusat koske.

Ahjaa, tagasiteel Franz Josephi liustiku juurest kohtasime rajal kahte noort aktiivset, Tallinnas sündinud-kasvanud vene nimedega, aga jätkuvalt ladusat eesti keelt rääkivat, nüüdseks New Yorgis elavat ja töötavat eestlast. Meie ajasime Leegiga omavahel juttu, kui Dima ja Julia järsku hüüdsid “TERE!”. Küll oli tore kaasmaalastega kohtuda – ajasime kohe pikemalt juttu 🙂

Pärast Franz Josephi liustiku külastust sõitsime tagasi Fox Glacieri suunas, kuivatasime telgi Fox Glacieri liustiku taustal

ja jalutasime kuulsa Lake Matheus juurde.

Tuulevaiksel ja päikselisel päeval on järv peegelsile ja peegeldab kõiki siinseid kauneid lumiseid ja lumeta mäetippe. See on olnud aastakümneid kunstnike inspiratsiooni ammutamise paik. Kuid hetkel oli tuul ja lained ning meie ei näinud midagi.

Ilus Eestimaa värvides järv, ainult et rohkete mäevaadetega.

Olime ka eile õhtul sealkandis ja saime siis vähemalt ilusaid loojangupilte:)

Kuulsatest liustikest allesjäänud osad (pildil Fox Glacier kaugusest mitme kilomeetri kauguselt vaadatuna ehk Fox Glacier view point)

ja Lake Matheus vaadatud, seadsime autorattad taas Wanaka linna suunas, et öö kusagil linna lähedal vastu võtta. Teele jäid ilusad kosed Mount Aspiring National pargis koos täiest kõrist üürgavate ritsikate

ja kenade jalutusradadega.

Pildistasime kohalikke kariloomi.

Enne Wanaka linna ca 40-50km, leidsime DOC-i telkimiskoha. Boundary Creek Reserve nimeline telkimisplats asub Wanaka järve tipus.

Vaatasime, et hea ja ilus rahulik koht ehk rahvast pole palju ning needki on rohkem Wanaka järve ääres ööbimas. Panime ootusärevalt (no et nüüd saab end rahus välja magada) telgi üles, kribasime natuke blogi ja ca 23 paiku miskit läksime telki plaaniga magada. Ca südaööl, kui Unemati oli just viimase liivakoorma meie silmadele valanud, kuulsime vanale diiselautole iseloomulikku mootoriheli. See heli tuli muudkui lähemale. Heliallika omanik tegi tiiru tervele telklale peale ja veendunud, et pole paremat kohta kui otse meie telgi taga, jättis autotuled otse meie telgi peale põlema ja mootori põrinal käima. Ma mõistagi tahtsin näha, kes selline idoot on ja pistsin pea telgist välja. Minu pilk ilmselt oli paljuütlev ( tapva-poolsem), mootor jäeti seisma ja ka tuled lasti ära. Enne telki tagasitõmbumist jõudsin ära fikseerida ka roolisolija – ei olnudki noored ja rumalad, hoopis 55-60 vanuses ehk sain teada, et loll olla, pole vaja üldse noor olla. Ma saan aru, et teel telkimisalale võib kõike juhtuda ja vahel juhtub ka parimatel – mitte alati ei saa valida normaalset kellaaega kuskile sihtpunkti väljajõudmiseks. Vanad lollid hakkasid oma matkabussi uksi paugutama, samas kuulsin telgilukkude kinni-lahti tirimisi ehk imestasin, et imelikud vanad, tulevad korralikumapoolse matkabussiga siia ja lähevad telki magama. No vahel on inimesed imelikud, las olla. Unemati tegi just jälle viimaseid käruringe, kui järsku (kell 00.40) pandi diiselmootor taas tööle, tuled ka kenasti põlema ja asuti mingeid parkimismanöövreid tegema. Ma jällegi ei suutnud vait olla, pistsin pea taas telgivahelt välja, mootor seiskus. Kuna ma tõesti eeldasin, et vanemad inimsed võivad targemad olla, aga need ilmselgelt ei olnud, siis küsisin kurjalt ( no Leegi ütles hiljem, et ikka väga kurjalt): ” Are you fucking crazy? Do you know what time is it?”. Leegi irivitas veel paar päeva hiljem ka seda minu reaktsiooni. 🙂 Taadul võttis igatahes mingi osa kehast vedelaks, sest puges kähku oma matkabussi tagumisest uksest sisse. Kuna uni oli jäädavalt läinud ( no pole ju kerge vihast inglise keelset häält unisena teha), vaatasin ringi. Meie kõrvale oli äkitselt 3 telki tekkinud ja hunnik käterätikuid ning vanemate inimeste suuremat ja koledamat sorti pesu rippus kauguses piirdeaia peal kuivamas. Ega ma hästi ei näinud, seega panin pealambi kõige võimsama valgustugevuse peale ja siis vaatasin need telgid üle. Kohe rahulikult ja kaua valgustasin. Vaatasin bussi ka tugeva valgusvihuga üle – keegi ei protesteerinud ja tegin öösel pilti ka – rahvas peab teadma, millise bussiga idioodid sõidavad 🙂

Vähkresin mis ma vähkresin telgis, und enam ei tulnud. Ma lihtsalt ei suutnud leida vastust küsimusele, et kuidas inimesed ei mõista: kui nad jõuavad väga hilisel ajal telkimisplatsile, kus teised juba ammu magavad, siis nad peaksid vaikselt oma asjad ära toimetama. Kuid need siin hakkavad hoopis mürarohkelt end lahti pakkima ja kui kõik juba magamiseks valmis, avastavad tund hiljem, et “Oi, auto on halvasti jäänud ja võiks selle ka 10cm teeservale lähemale manööverdada…” (tee oli kusjuures väga lai, kõik tahtjad mahtunuks kenasti mööda sõitma). No ma ei mõista. Mingi aeg ca 4 paiku hommikul jäin ikka magama ka, enne seda oli palju, kohe palju mõtteid peas, mõned neist polnud eriti toredad ka. 🙂

3.veebruar. Kolmapäev.

Mul see häda terve elu olnud, et pole vahet, mis kell ma magama lähen, ärkan ikka samal ajal iga hommik. Tänagi siis ärkasin 7.30 ja ronisin telgist välja. Ka vana idioot oli juba ärkvel ja teades, mis ma talt tahaks küsida, tuli ta ise juba minu suunas ja ütles silmi maha lüües “sorry about yesterday” …ei hakanud ütlema, mis ta selle oma vabandusega teha võiks, aga no tore teada, et kui inimesed veidi mõtlevad ja aru saavad, mis valesti läks ning julguse leiavad, et tulla vähemalt vabandama.

Pakkisime kõik kola autosse ja sõitsime kohe edasi linna. Teele jäi Hawea järv.

Ja enne Wanaka linna leidsime ühe ilusa selge veega jõe. Tegime seal oma pesemisprotseduure, üritasime ka vastuvoolu ujuda, aga ega me vaatamata jõupingutustele kohalt ei liikunud. 🙂

Pärast tegime süüa ning kuivatasime niisked telgiasjad ära.

Edasi sõitsime linna sisse ja läksime lootusärevalt oma paar päeva tagasi tellitud suunatuld kätte saama. Wanaka Auto Repairs tädi andis rõõmsalt teada, et jah, tuttuus suunatuli on saabunud. Seejärel tuli remondimees ning võttis autovõtmed, sõitis autoga garaazi ning hakkas suunatuld külge monteerima. Mõne aja pärast kutsuti ka meid sinna ja saime aru, et on mingi probleem. Suunatuli küll uus ja uhke, aga vale värviga. Meil oli vaja üleni oranži tuld, see oli aga valge ehk läbipaistev ja ainult suunatule sees olev pirniümbruse osa oli oranž. Mõtlesime veidi ja ütlesime, et ei, see ei lähe ikka mitte. Kui uus suunatuli maksab ca 5% auto võimalikust reaalsest müügihinnast, siis võiks see kallis tuli ikka sama värvi vähemalt olla! Remondifirma kiituseks võib öelda, et nad hakkasid kohe uurima, kust seda õiget värvi tuld võiks saada. Kui me uurisime, et äkki on siin linnas mõni lammutus, kust võiks vana, aga korras suunatule saada, siis peale mõnda telefonikõnet teatati, et hoopiski Christchurchi linnas on ja saaks ülehomseks selle siia tellitud. Ega meil siin linnas midagi teha pole, aga samas kuluks meile üks täitsa vaba puhkepäev ära küll. Seega ütlesime, et meile sobib ja et tuleme reedel siis uuesti tagasi.

Läksime Wanaka linna uudistama. Väljas lõõskas hommikust saati lauspäike, kuuma ca 29 kraadi jne. Hirmus janu oli ja arvasime, et me oleme väiksed külmad joogid kogu selle jama juures ära teeninud. Poest sobivaid jooke aga ei leidnud, kuid võtsime ühe 2-liitrise jäätise ning istusime New Word nimelise poe välisukse ette, varjualusesse jahedale kivipõrandale ja hakkasime maiustama. Wanaka New Worldi pood pakub ka internetti, kas 45MB mahtu või 45 minutit surfamisaega. Lugesime üle hulga aja rahulikult uudiseid ja vaatasime, mis sõbrad facebookis teinud on 🙂

Kui internett otsa sai ja magu jäätist rohkem vastu ei suutnud võtta, suundusime linna põhiranda, rand mõistagi ülerahvastatud.

Seega sõitsime linnast mööda järvekallast välja, et omale veidi privaatsem rannakoht leida. Mingi aeg keeras meie teele ette auto, mille taga oli paat, seega sõitsime paadile järgi ja saimegi otse privaatsesse randa. Sellisesse, mida infopunkt meile ei soovitanud, aga mis oli varustatud uhke ja moodsa wc-ga, korralikud piknikulauad jne.

Tsilliseme õhtuni seal, sest telkimikoht oli meil juba tänaseks välja valitud, kuid see ei olnud ametlik koht. Me tahtsime seekord kindlad olla, et saame öö rahus ära magada ja otsustasime seega eirata “no freedom camping” silti.

Sõitsime tagasi oma tuttava Albert Town linnakese jõe äärde, leidsime vaikse nurga kesest avatud maastikku, aga nii, et meid pole märgata. Panime virsikupuu alla oma telgi ja magasime üle hulga aja hästi rahulikult hommikuni :).

Tuginedes kogemustele, mida me nn ametlikes telkmiskohtades magamise või mittemagamisega oleme omandanud, võime väita, et kui tahta ikka rahus magama, siis otsi omale illegaalne ja privaatne telkmiskoht …sest muidu sa magada ei saa!!! Nii on kahjuks. Sa võid maksta legaasel telkimisplatsil kas või 50NZD per nägu, aga alati on seal mingi idioot, kes ei tea, mis kell on ning mis sel kellaajal oleks sünnis ja mittesünnis teha.

04.veebruar. Neljapäev.

Tänase päeva puhkasime. Lubasime endile ka pool kilo lõhet, ostsime ka wasabipastat ja sojakastet. Kui taas tuttavale privaatsele rannaalale jõudsime, lõikasin lõhefilee ribadeks, keerasin kokku marinaadi ja siis segasin lõheribadega kokku.

Sõime kogu kala saia peale panduna ära. Leegi praadis isegi kalanaha ära, sest see ta lemmik 🙂

Lisaks otsisime poest veidi puhastusvahendeid ja ma koristasin õhtupoole auto salongi ära. Tahame peatselt auto maha müüa ja oli aeg kuulutuse jaoks pilte teha.

Ahjaa, päeval surfisime ka www.bookme.co.nz leheküljel. See on lehekülg, mille kohta turistidele mingit infot ei jagata (nn kiivide suur saladus). Ehk siis koht, kus leiab erinevaid sooduspakkumisi nii meelelahtuseks kui soodsa hinnaga söömiseks. Me broneerisime endile 2x2NZD eest viskidegusteerimise tuuri (täishind olnuks 2x45NZD), terveks päevaks korralikud uued maastikurattad 16NZDx2 eest, kusjuures täiskindlustus oli hinna sees (täishind oli üle 69NZDx2, pluss kindlustus 2x4NZD), Australasia suurima jääbaari külastuse 1NZDx2 eest (täishind 20NZDx2), õhtusöögi kahele Mehhiko restoranis 30NZD (täishind olnuks 64NZD). Ehk siis teie, kes te kunagi peaksite Uus-Meremaale sattuma ja tahaksite sel kallil maal rahakest otstarbekalt ja säästlikult kasutada, vaadake kindlasti regioonide kaupa, milliseid laevatrippe, lennusõite, muid meelelahutusi ja toite igas piirkonnas kaks kuni 99% odavamalt pakutakse :).

Pärast seda sõitsime taas tuttava virsikupuu alla ja magasime jälle rahulikult oma öö ära. Päikseloojang oli hingematvalt ilus :).

05.veebruar. Reede.

Leegi tegi süüa ja surfis internetis. Ma kirjutasin blogi ja varsti lähme uurima, kas ja mis värvi suunatule me autole saame ja kas saame lõpuks edasi Queenstowni poole sõita või mis.

Hommikul nägime üht veidrat maastikuratturit, kes meie telkimiskohast mööda vuras.

Samal ajal kui Leegi söögi valmis sai, saadeti meile sõnum: ” Teie suunatuli saabus”!
Sõitsime taas lootusrikkalt kohale, töömees võttis pakendist tuttuue suunatule välja ja monteeris külge (algul lubati meile uhiuut tuld, siis vana ja kasutatud, kuid lõpuks saime ikka tutika).

Nädal aega ootamist ja 95NZD ning nüüd on meil osaliselt täitsa uus auto 🙂

Käisime pesime auto ka Caltex tanklas ära, kohe korraliku pesu võtsime ette ja peale pesu lasti ka kiirvahaga üle.

No ilusam sai, sest sõites tuleb ette ikka ka tolmuseid teid. Vahest liigume juba varahommikul, kui auto pole ööniiskusest veel ära kuivanud ning siis võtab auto päris hästi tolmu külge. Teed on Uus-Meremaal väga korralikud. Ka kõige halvem teeolu on parem kui keskmine Tallinna tänav või keskmine Eesti kruusatee 🙂

Võtsime suuna Queenstowni ehk seiklustepealinna poole. Lonely Planet küsib Wanaka linna tutuvustavas osas: kumb on ilusam, kas Wanaka või Queenstown? Nüüdseks oleme teada saanud, et Queenstown on ilusam, aga sellest juba järgmises postituses. 🙂

Sügisel lendavad Eesti rändlinnud lõunasse, aga kuhu lendavad Uus-Mermaa linnud talveks?