5. veebruar, reede.

Suundusime oma puhtaks pestud ja läikima löödud autoga Queenstowni poole. Teele jäi maailma esimene veepuutega benji-hüppekoht AJ Hackett Bungy. Läksime uudistama.

Suures hoones käis sees vilgas elu.

Oli näha, et see rahamasin on peensusteni “kliendisõbralik” ehk soovi korral said oma hüppest professionaalse tiimi poolt nii video kui pilti. Seda sai erinevate lisatasude eest nii välja printida kui T-särgile, mälupulgale, DVD plaadile jne panna. Me ei tea küll, kui palju maksab 43m kõrgune benji hüpe Eestis, aga siin maksis see täiskasvanule 195 NZD ehk ca 130eurot. Me Jassuga teame, et selle raha eest saab sõita näiteks 2 nädalaks Tenerifele… Meil ei tekkinud kõhklust, kas me valiks 30 sekundilise adrenaliinilaksu või 2 nädalat Tenerifel. 🙂 Vaatasime seega niisama kohapeal olevat melu.

Iseenesest ju ilus koht. Koht asub looduslike kanjonite vahel, all voolab ilus roheline jõgi.

Üks tüdruk hirmsasti värises allahüpet tehes, oli nutmapuhkemise äärel, kuid meeskond sisuliselt lükkas ta alla. Tüdrukule räägiti 5 minutit julgustussõnu, rahvas hakkas juba kaasa elama ning kui ta juba peaaegu üle ääre oli astumas, aitas üks meeskonnaliige käetõukega hüppele kaasa. Tüdruk kisas mis hirmus peaalaspidi rippu jäädes, aga midagi hirmsat temaga ei juhtunudki ja all ootas teda juba paadimeeskond, kes kõik need benjihüppajad ohutult kaldale viis. Hüppajaid oli sellel päikselisel päeval iga 5 minuti tagant ning AJ Hacket Bungys ringi liikuvate töötajate rohkus näitas koha ärilist edukust.

Kui nüüd mõtlete, et oleme Jassuga ainult matkama tulnud ja meelelahutust teha ei oskagi, siis selle blogi näol on tõestus, et oskame küll. 🙂 Nimelt veetsime Queenstownis ja siinses lähiümbruses kokku 6 päeva, tehes “normaalseid turisti asju”. Lugege edasi.

Queenstowni jõudes nägime, et tegemist on küllaltki pisikese ja väga armsa linnaga. Ta jättis meile esimesest hetkest peale ilusa mulje – mägedest ümbritsetud, rohkelt kenasid välikohvikuid, mitte liiga palju inimesi…

Isegi lemmikloomadele pakutakse tööd – valvekoertena ning tundub, et see koer võttis oma tööd täie tõsidusega. Vaesekesel oli põis peal, oli natuke märganud, aga – objektil!

Siia jõudmise tähistamiseks võtsime Jassuga Starbucksist kuuma suure kohvi. Starbucksi kohvi maitseb eriliselt hästi, kuna on tehtud värskelt jahvatatud kohviubadest ja nad panevad sinna veel midagi, mis selle nii heaks teeb 🙂

Pärast Queenstowniga tutvumist tuli hakata telkimislaagrit otsima. Mõtlesime, et ehk leiab mööda Lake Wakatipu kallast sõitma hakates. Turismiinfo tädi seletas meile nagu juba tavaliseks saanud, et nn freedom camping on keelatud. Ta andis hoopiski juhised, kuidas jõuda esimesse linnast 15 km kaugusel asuvasse tasulisele DOC telkimisalale Moke järve kaldal. Mõtlesime, et ehk leiame sealt lähistelt privaatse telkimiskoha, kuid sinna sõites eksisime. Tegemist oli kitsa kiinu-käänulise tupikusse viiva kruusateega ning DOC kämpingualale jõudes ootas ees lahke DOC töötaja, kes suvel igapäevaselt oli ametis kämpingutasude kogumisega (10 NZD/ inimene). Kuna rahvast oli palju ja autosid vooris aina juurde, otsustasime ikka tagasi põhimaanteele suunduda. Tädi küll meelitas, et tema ülesanne on öösiti ka lärm vaigistada, kuid me kinnitasime, et meile ikka selline rahvarohkus ei sobi.

Tegime oma autost kenad õhtupildid.

Lõpuks leidsime telkimisala põhimaantee kõrval …järve vaatega. See oli õige pisike metsatee, kus oli pehme vajuv pinnas ning järsk kalle. Palvetasime, et homme saame siit autoga ilusti välja tagurdatud, sest nagu teada – nõlvast alla oskab sõita igaüks, aga üles tagurdada hoogu võtmata pehmel pinnasel on juba kunst. Põhimaantee pidevalt mööda voorivate autodega jäi meie telgist 100m kaugusele.

6. veebruar, laupäev.

Uni tuli ses kohas hea ning keegi meie öörahu rikkumas ei käinud. Ka kardetud ametnikud ei ilmunud kuskilt välja sooviga teha meile 200NZD trahvi “tasuta kämpimise” eest. Ka Queenstowni ümbrus nimelt ei erine ühestki teisest senikohatud piirkonnast – ikka seesama “no camping” sildike igal pool…

Tegime ilusad hommikuvalguse pildid, pakkisime ruttu asjad ning tagurdasime oma teejupist välja maanteele. Õnneks autorattad ei hakanudki ringi koha peal käima, ehkki seda just kartsime. Sõitsime kõrval asunud suurde autoparklasse, kust sai alguse mõni jalutusrada. Tegime kohvi ja asusime taas Queenstowni linna poole teele.

Queenstowni kesklinnas on selline tore koht nagu Fergburger. See on Queenstowni “must go”, sest just selles kohas on aastaid pakutud selliseid häid ja suuri hamburgereid nagu ei-kuskil-mujal. Igatahes on tegemist Queenstowni kõige kuulsama burgerikohaga ning iga päev võib sealt leida tipphetkedel 100 meetri pikkuse järjekorra. Inimesed lihtsalt ootavad kas või 3 tundi, et esitada oma burgeri tellimus ning seejärel ootavad juba uues järjekorras – millal nende tellimus on valmis saanud.
Meil läks hästi. Oli küll imeilus päikseline laupäeva hommik, kuid oma burgeri tellimisest kuni ärasöömiseni läks meil Jassuga vast max pool tundi. Rahvas alles ärkas 9 ajal hommikul…. Mõni tund hiljem Fergburgerist mööda jalutades oli järjekord uksest välja tänavale juba 20 meetrit!

Ja meie sõpradel Helenil ja Lembitul läks siin järjekorras passides samuti detsembris kokku 2-3 tundi!
Majaburger ehk siis Big-Al on suur nagu inimese pea. Sellisest burgerist saab kõhutäie 2 inimest.

Maksis see 18NZD ehk umbes 10eurot ning mõmisesime mõnust küll. Kõik komponendid on värsked, sai küpsetatakse ahjudes ise ja liha küpsetatakse otse tellija ees kuumal grillil – kõik on ehe. Võib-olla selles peitubki selle koha populaarsus ja saladus? Igatahes me Jassuga pole teises nii heas kohas burgerit enne söönud.

Kõhud täis, jalutasime niisama linnas ringi. Kui lõuna kätte jõudis, käisime Starbucksist läbi, et teha “normaalset turistipilti” 🙂 Ehk meie külma jääkohviga, millel ilus kreemkatus 🙂

Edasi suundusime Queenstownist 40km kaugusele Cardrona suunas. Tegemist on veinipiirkonna ning muidu pisikese asulaga mägede vahel. Meil aga oli homme ees ootamas BookMe kaudu võetud viskidegusteerimise külastus Cardronas ning kuna tahtsime juba homseks päevaks valmis olla, otsisimegi telkimiskoha Cardrona lähedusse. See ülesanne polnud lihtne, kuid 10 km enne Cardronat leidsime ühe heinamaa teekese, mis viis siinse võsa vahele. Läksime uurima. Tuli välja, et mõned kämpijad olid siin varem juba olnud: seda reetsid kustunud lõkkekolle, paar vedelevat paberit ja autojäljed. Kuna autot tee pealt näha otseselt ei jäänud, sai sellest kohast meie lemmik telklaagrikoht kohe järgmiseks 4 päevaks. Siin sai päevitada, supelda jääkülmas jõevees ja ilusaid mägesid vaadata.

Kõigele lisaks avastasime, et siin võpsikus kasvavad tikrid, mis olid pungil kollastest ja punastest küpsetest marjadest. Loodus on siin selles paigas ikka helde 🙂

Algul viskasin ma õhku lubaduse, et enne siit paigast lahkumist söön ära viimse kui tikri, aga… Nähes, kui palju põõsaid siin metsikult kasvas, pidin oma lubaduse tagasi võtma, et lihtsalt mitte lõhkeda :D.

Ilmselt on selle koha peal kunagi mingi elamine olnud ja sellest ka metsistunud marjapõõsad. Jassu leidis kuskilt võpsikust ka midagi kiviaia taolist…

7. veebruar, pühapäev.

Pakkisime laagri kokku ja asusime teele.

Olime The Cardrona Distillery & Museumis broneerinud kõigest 4 NZD (ca 2,5 eur) eest kahele inimesele viskidegusteerimise ja giidituuri (täishind kahele 90 NZD). Kohale jõudes selgus, et kõik selles konkreetses kohas oli alles rajamisjärgus.

See tähendab, et haljastus oli alles tulemas. Meie giid teatas tuuri alustades, et jah, nad alles kuu aega tagasi avasid selle koha ning alles äsja saadi oma suurte tootmishoonetega valmis. Et nad on pikemaajaline äriidee oma viskitootmisega, sest esimene viski läks neil tünni, aga reaalselt toodangut saavat nad müüa alles 10a pärast. Ja et seni nad peavad ka kuidagi ellu jääma ning seetõttu kasvatavad nad suures koguses spetsiaalseid suureõielisi roose. Et alles 2 nädalat tagasi lõpetasid nende 2a tagasi istutatud roosid õitsemise ning iga tunniga korjas meie giid 1kg roosi õielehti.

Õielehtedest saab aga teha roosiõli ning roosiõli on nii kallis just selle peene käsitöö pärast. Teine tuluallikas on vastavatud muuseumil-tootmishoonetel turistidele tuuride tegemine. Loodetakse, et koht saab kiiresti populaarseks. Nad on üks viiest tootjast maailmas, kes toodab Singel Malt Vodkat (hind ka muidugi vastav).

Meiega koos tuuritasid veel kaks poolakat ning kaks austrialast. Niisiis pisike grupp ja kõik tuuritajad Euroopast :). Tutvusime protsessidega, kuidas alkoholi tootmine käib.

Ikka väga peen teadus, kusjuures nad olid uhked oma kaasaegse ja samas vanaaegse destilleerimise seadme üle: pärit Šotimaalt ja käsitsi vaskplekist valmistatud.

Alkoholi pudelisse villimine käib neil ka käsitsi.

Vaatasime kuidas viskid “järelvalmivad”.

Ringkäigu lõpus tuli lõbusam osa: maitsmine. Jutt jutuks, aga tahaks ise ka ikka mekkida, millest jutt käis. Saime maitsta 5 erinevat alkoholi.

 

Esimene ja väga põnev meie jaoks oli toorviski, mis oli 66-kraadine (maitselt puskar) ehk selline viski, mis läheb tammevaatidesse 10 aastaks maitset koguma. 10 aastaga haihtub seega ca 20kraadi alkoholi sellest joogist.

Teine oli nn Singel Malt Vodka – viin nagu viin ikka, aga palju pehmem ja mahedama maitsega. Kangust 44 kraadi.

Kolmandaks saime proovida midagi sellist, nagu nende viski peaks 10 a pärast maitsema. Hea klassika, ütles Jassu.

Neljandaks anti proovida ühte paremat maitsenäidet nn smoked viskidest. Meile kummalegi ei meeldinud. Üsna vastiku maitsega, ehkki väga hinnatud. Jassu kommenteeris, et nagu oleks viski sees korstnapigi leotatud.

Viiendaks. Kuna tootja tahab juba praegu midagi müüa, siis nad teevad ka apelsinilikööri. See oli meeldivalt magus, aga natuke liiga lääge. Kokteili sisse iseenesest päris huvitav.

Enne lahkumist avastasime veel ka “kaksikutemütside” näituse Cardronas.

Pärast laua tagant püsti tõusmist sain aru, et viis erinevat ja tugevat alkoholi pooltühja kõhu peale on liig mis liig. 🙂 Jassu oli vähe kainema olekuga, aga arendas temagi mägiteedel pisut suuremat kiirust kui tavaliselt. Maabusime taas oma lemmikusse telklaagrisse, õnneks oli see vaid 10km sõitu.

Sõime tikreid, võtsime päikest

ja saatsime niisama päeva õhtusse.

Mina käisin õhtul ühe mäe otsas kolamas, milleni jõudmiseks tuli ületada jõgi ja okastraataed.

 

Samuti oli teekond ülesmäge väga järsk ja täis valusalt torkivaid pehme väljanägemisega taimi. Vaade oli ülevalt ilus, aga päikseloojang jäi teisele poole mäge ning enne päris pimedat tahtsin tagasi telklaagris olla.

8. veebruar, esmaspäev-

Päeval vedelesime niisama päikest võttes ja õhtuks sõitsime Queenstowni kesklinna.

Autot parkides ei saanud Jassu vetsust pilti tegemata jätta :).

Kell 16 käisime kanjonisõitu vaatamas XD Teatris.

See on nagu Tartus Lõunakeskuses asuv Ahhaa 4D Kino. Istud ralliistmesse,

paned end turvavööga kinni, 3D prillid pähe ja ootad, et kinofilm hakkaks.

Võtsime kanjonisõidu kolmest meile pakutud valikust.

Kanjonisõit kestis ca 3-4 minutit, aga mul oli omamoodi põnev – pole enne 4D filmielamust saanud. Nimelt rappus tool õigetes kohtades õige nurga all ja puhus tuul. Ning päris reaalne tunne oli kihutada virtuaalsuses…

Jassu oli juba Tartus sama asja kogenud ning temale see erilist vaimustust ei tekitanud (peale odava hinna, tavaturist maksab 25NZD per sõit, meie maksime 5NZD per nägu).

Kell 17ni tegime linna peal aega parajaks (niimoodi sõidavad VIPid kunstigaleriid vaatama)

ja seejärel ootas meid Latin Kitcheni nimelises kohas Mehhiko pärane õhtusöök.

Ka selle võtsime BookMe kaudu väga normaalse hinnaga (30NZD kahele, täishind olnuks 64NZD). Latin Kitcheni näol on tegemist populaarse välikohvikuga, kus pole liiga palju istekohti, kuid on palju huvilisi-toidutellijaid. Me jäime väga rahule. Kellaaeg oli selline, et õhtune rahvas alles hakkas kogunema väljas söömiseks ja seega saime istekohad ka. Pidime esimest korda tunnistama, et kõik pakutu päris sisse ära ei mahtunud. Lihtsalt ruum sai otsa. Igatahes väga hea maitseelamus.

Mõtlesime küll ööelu nautima jääda ja õhtused tänavamuusikud ära oodata, aga ka kolm tundi vatsapuhkust ei leevendanud täiskõhutunnet. Vaatasime teineteisele otsa ja küsisime endilt, kas keegi jaksab linna peale minna? Vastus oli “ei” ja nii me oma 30 km kaugusel asuvasse tuttavasse telklaagrisse teele asusimegi. Lihtsalt Queenstowni linnale lähemale me ei ole leidnud nii privaatset ja kena telkimiskohta.

9. veebruar, teisipäev-

Päeva alguse võtsime rahulikult. Hommikul ärgates leidis Jassu veidra ussi, kellele me nime ei osanud anda, ta lamas meie põrandakatte peal väljaspool telki.

Kell 13.00 ootas meid AustralAsia suurim jääbaari külastus Queenstownis. Enne seda jalutasime pisut rannas.

Õigeks ajaks jääbaari kohale jõudes anti meile vatijoped selga, saapad jalga, kindad kätte.

Enne tellisime ka joogid endale ära. Jassu võttis alkoholikokteili (13NZD, mango ja kookosega ning maitselt ülihea), mina mahlakokteili (7NZD, maitse nagu mahl ikka). Kokteilid serveeriti jääst tehtud klaasides.

Noh, ütleme nii, et kui jääbaaris pole enne käinud, siis on tore. Aga noh… Meile meenutas see pigem suuremat külmkirstu (külmkapile omane lõhn, mille peale just silda ei viska), kus mõned jääskulptuurid ja jääst baarimööbel.

Baaris oli ka kamin. Samuti jääst ehk sooja ei andnud:).

Kui oleks täisraha pidanud maksma, oleks me pettunud. Päris kindlasti. Aga kui 1NZD oli per nägu sissepääsupilet (täishind 20NZD per nägu), siis polegi hullu. Hea jahutav kogemus kuumas suvepäevas.
Üldiselt jättis sellise kavalalt läbimõeldud äriidee mulje. Väga vähe inimesi tööl (2 inimest), kes siis tegelevad piletimüügi ja kokteilide serveerimisega.

Töötajad olid pigem “teen oma töö ära ja lähen koju” nägudega ehk siis oli näha, et nemad hingega asja juures ei olnud. Ja veider on mõelda, et selle 25 m2 suurust ruumi nimetatakse uhkusega AustralAsia suurimaks alla 0 kraadi jääbaariks. Ühe dollari eest meenutust kui palju, aga mitte-midagi-rohkem. 🙂

Ööbisime taas oma tuttavas ja lemmikus telklaagris.

10. veebruar, kolmapäev-

Rattapäev! Hommikuks panime kella tirisema ja 7.30 saime kuidagi üles. Vaatasime, et siin kõrgemal mägedes oli maa veidi külmanud, Jassu kell näitas maapinnal ärgates ainult 4 soojakraadi!

Lisaks leidis Jassu telki kokku pannes telgi juurest sama ussikese, kelle eilegi….

Pesime hambad, tegime kiire söögi ja asusime uniste nägudega Queenstowni kesklinna poole teele. Parkisime auto, võtsime seljakotid selga ja saime KiwiSpordist oma rendirattad (12NZD terve päev, pluss kindlustus õnnetusjuhtumite vastu 4NZD, kaks inimest läks seega 2x16NZD. Sealjuures täishind oli 2x69NZD pluss kindlustus 2x4NZD). Tegemist olla väidetavalt 2015. aasta täisvedrustusega maastikuratastega. Noh, oli kah midagi. Jassu rattal olid korralikud ketaspidurid, mis ka töötasid. Minu rattal olid tavalised pidurid, mis hiljem selgus, et eriti ei töötanud.
Rattad käes, siirdusime rajale. Otsustasime kulgeda ainult mööda Wakatipu järve kallast ehk püsida Queenstown trailil.

Tahtsime sõita kuni Jack’s Pointini ehk ca 25 km ühes suunas, teist sama palju tagasi. Rada oli väga ilus. Igalpool olid märgid, et jalakäijad ja ratturid, jagage teed. Saime palju ilusaid pilte.

Jassu tahtis kuskil erilises kohas sõita. Ta vist leidis selle. . Sõit pildile ei jäänud (tehnilised jne põhjused – valige omale sobiv), küll aga poosetamine 🙂

Kuna oli just Vastlapäev olnud, mõtlesin, et tähistaks ka siin kaugel Uus-Meremaal kuidagi. Tegin “TT ehk Tamuri Tavalise”. Ehk neile, kes ei tea, mis TT on, siis selgituseks: noh, tuleb lihtsalt efektselt rattaga käbla käia. Ütleme nii, et hästi läks. Ehk siis, kui ratta tagapidur oleks sama hästi töötanud nagu esipidur, siis oleks TT tegemata jäänud. Mis siin ikka pikalt jahuda: pikk laskumine, suur kiirus(tipphetkel 44,3 km/h) 5cm lahtine kruus ja ees ohtlik, ootamatu ning järsk kurv. Jassu läks ees ja sai napilt oma ketaspiduritega pidama, mina tulin kohe järel (noh, nagu Anneliis ei lepi sellega, et Tamurist maha jääb – tervitused siinkohal neile 🙂 ) ja ei saanud pidama. 🙂 Pidureid oli vaja hädasti kasutada ja siis selguski läbi katse-eksitus meetodi, et esipidur võtab tuntavalt paremini kui tagapidur!

Jassu tahtis hoiatada, aga sai ise napilt pidama ja kui kuulis, et ma taga kukkusin, viskas ratta kohe maha ja jooksis appi. Ma olin ikka tükk aega ehmatusest pikali. Jassu ikka tõelise fotograafihingega – enne tegi pilti kui mind plaasterdama hakkas. Tagantjärgi on muidugi hea meel selle üle, aga siis ma õnnelik ei olnud.:)

Alles püsti saades ja veidi seedides hakkasid kõik kohad tunda andma: mõlemal küünarnukil nahk maas, mõlemad põlved marraskil, puusakohas paar kruusaga täidetud auku. Õnnetuseks oli Jassul ainult 4 suurt plaastrit kaasas. Pesin järve ääres haavad nii puhtaks, kui valu laskis pesta

ning Jassu plaasterdas ära.

Tahtsin väikest pausi, sest olime juba 4 tundi rattaga sõitnud ja pildipeatusi teinud, aga mitte söönud.

Jassu tegi nüüd ise süüa, sõime ja hakkasime tagasisuunas liikuma. Valus oli, aga sõita sai.

Jassu tegi minust pilti, kus ma kukkusin. Pildilt ei saagi ausalt öelda aru, kui järsk ja lahtise kruusaga teelõik see oli. Aga noh, pilt on ettekujutusvõimele abiks ikka.

Jassu kommenteeris: eks rendiratas ole nagu prostituut – kõik kasutavad, aga keegi ei hoolitse ning peremeest huvitab ainult rendiraha.

Rattasõidutuhin mul üle ei läinud,

oli palju võimalusi, kuidas asi palju hapumalt oleks võinud lõppeda. 3m kukkumiskohast kaugemal oli kurv ja tükk maad vaba langemist ehk oli hea, et ma pidama sain.

Lõppkokkuvõttes oli igati väärt ja kordaläinud päev, super vaated.

Eriti ilus oli maailm läbi meie oranži valgust tekitavate päikseprillide.

Tagastasime oma rendirattad KiwiSporti ja näitasime ratast rentinud tädile kukkumisega ainsat ratta katkiläinud osa ehk helkurit. Tädi ütles, et pole hullu, tundis muidu kaasa ja lubas ratta pidurid homme mehhaanikule ette näidata.

Käisime poest läbi, ostsime puuvilju ja muud head-paremat ning asusime teele Milford Soundi suunas. Sõites mööda populaarset turistiteed Queenstownist Te Anau linnakese suunas, ei jäänud meile märkamata ca 15 vastutulevat turismibussi. Nad kõik olid hommikul alustanud teekonda Queenstownist kuulsasse Milford Soundi ning jõudsid nüüd õhtu saabudes alguspunkti tagasi. Jah, Milford Sound on väga turistikas, aga oma fjordide vaadete ning ilusa praamisõiduga turistide “must go”.

Meie aga otsisime endale öömaja ning mingil hetkel märkasime üht auto puhketaskut, kuhu sai sisse keerata metsa vahele. Tuli välja, et kuna see oli pea ainus koht selles piirkonnas, kus puudusid “no camping” ametlikud sildid, siis oli siin ca 15 autot ja campervan’i end öömajale sisse seadnud. Kuna üks telk oli juba kellelgi üleval õhtuhämaruses, siis see andis julgustust meilegi sama teha. Panime telgi üles rannavaatega kohas ja pärast sööki, kohvitamist läksime tuttu.

11. veebruar, neljapäev-

Vedelesime telgis endagi imestuseks kella 9ni ning telgist välja ronides veendus Jassu läbi kaamera infosilma (pildi), et kuidas see tänane ilm välja näeb. Noh, normaalne, pilvine üle pika aja.

Järgmisena nägime, et üksikud eilsed campervan’id olid veel alles platsi peal, kuid need telgiga ööbijad olid küll juba ära sõitnud. Tegime siis meiegi kiired pakkeprotseduurid.

Mina sain telgist välja ronides teada, et mul on ööga kael väga kangeks jäänud. Lausa valus misiganes suunda keerata. Mul küll eile läks kukkudes väga hästi ja kaela ega pead õnneks kuidagi ei põrutanud, kuid mingi nipiga oli mu kaelavalu ikka eilse päevaga seotud. Jassu tegi massaaži täna kahel korral. See natuke leevendas, aga valu ja pingeid ikka päris välja ei võtnud. Eile õhtul olime ka plaastrid mu haavadelt ära võtnud, et haavad hingata saaksid. Haavad küll valutavad täna edasi ja on hellad igasuguste näppimiste peale, aga kogu aeg mõtlen tänulikult, et asjad kukkudes hullemini ei läinud ning seepärast manan näole ikka vapra naeratuse :).

Jõudsime Te Anau linnakesse, kus veel hiljuti olid päevitanud ja päikest võtnud UlludMutid ehk Ulvi ja Kaili. Nende jutust jäi juba meelde, kui raske oli telkimiskohta leida ning lõpuks panid nad ikka vaatamata suurtele keelumärkidele telgi julgelt keelumärkide juurde. Mõtlesime nende loole eriti siis, kui linna sisse sõites tervitas meid sellise “olulise infoga” infotahvel:

Nojah. Et siis PER PERSON saab 200NZD trahvi kui avastatakse. Et siis me Jassuga saaksime maksta 270 EUR väärtuses trahve uusmeremaalastele ühe öö vääringus. Uhke värk, mis sa muud ütled.

Täiendasime veel oma toiduvarusid FreshChoice nimelises kaupluses ning võtsime suuna taas Milford Soundi peale. Sinna on Te Anaust ainult pisut rohkem kui 100km kiinu-käänulist teed. Lootsime ikka kuskil selle privaatse ööbimiskoha leida. Korraga nägingi üht teed umbes 5 km kaugusel Te Anau linnast, mis viis järve äärde ning kus ei olnud meie imestuseks ainsatki kämpimiskeeldu rõhutavat silti.

..Või noh, Jassul on tähelepanelik fotograafi silm. Mingi aeg päeval autos aega parajaks tehes vaatas Jassu, et midagi särab seal võpsi sees……. Läks ja uuris, tegi pilti ka:

Ehk siis varasemad kämpijad on selle sildi julmalt maha tõmmanud ning võpsi visanud, et enda õigustuseks saaks alati öelda: “Aga kämpimise keeluga silti ju ei olnud…” Nojah, eks me teeks kindlapeale sama näo, kui oleks vaja…. Meie tulime ju ikkagi keeldudeta kohta ööbima 🙂 :).

Mina kirjutasin blogi Queenstowni tegemistest tagantjärgi, Jassu uudistas ümbrust. Mingi hetk küpsetasime lambaliha ning söömise ajal viskasin korraks kondid maha, et hiljem üles korjata.

Nagu pildilt näha, tuli mul pärast kõvasti võidelda, et oma kont tagasi saada 🙂 Sipelgad olid väiksed, aga neid on palju :). Avastasime ka, et läheduses oli kellegil päris isiklik helikopter. Saime ta pildile õhku tõusmisel.

Tore päev oli. Meie omad kondiid vajavadki puhkust sellest eilsest 45 km pikast rattamaratonist.
* * *
No vot. Kolm tärni nüüd, tõesti. Nimelt see eelmine tekst on enne kirja pandud ja pärast 3 tärni jutt siis hiljem. Ühesõnaga sellal, kui meie mõtlesime telgis juba paksu und hakata panema, pööras meie laagriteeotsast sisse auto. Kämpijad, mõtlesime. Pikutasime vattide vahel rahulikult edasi. Siis aga sõitis see auto meie telgi juurde ja lasi täistuled peale.

Esimene mõtteklõps oli, et sarnane loll kämpija tuli, nagu eelmises postituses keegi rumal campervan’iga ja ei tea, mis kell on tuledega laskmiseks. Teine ja palju tõsisem Jassu mõtteköhatus oli: “No nii hilja küll kontrollametnikud ei tule….” Mis seal ikka, 23.15 pistis Jassu pea telgist välja.

Ülla-ülla: telgi ukse taga oli turske kahe jalaga kiivi vormiriietes…ja ametiautoga! Selge, meie kämplaager oli avastatud ja meid tuldi minema kupatama. No kuidas me küll ei mõistnud, et “No freedom camping at all in this area”! Mees seletas rahuliku ja kindla häälega, esindades Southland District Council ametkonda, et me peame siit lahkuma ning te te ei tohi siin telkida. Selge, noogutasime talle nõusolekuks, samas kurtsime muret, et me oleme proovinud erinevatel ametlkel telkimialadel telkida, aga pole saanud rahus magada, ning millised loodusearmastajad me oleme, kuidas me otsime rahu ja vaikust, kuidas meile meeldib diktofoniga linde, vete kohinat ja tuulehelisid salvestada ning kuidas ametlikel telkimisaladel seda loetelu EI LEIA. Vanemas eas ametnik mõistis meid hästi ja ütles, et telkijatega hakkas probleem pihta umbes 5a tagasi. Et enamus kämpijaid ei korista enda tagant ja lällavad ning et kogu seda massi kuidagigi ohjeldada, tuli reegleid karmistada. Sellelgi platsil oli näha varasemate siinpeatujate hoolimatust- paberid ja salvrätikud vedelesid kuskil keset teed ja heinamaal, sest enamus kämpijaid küsivad endalt, miks ma peaksin selle kaasa võtma? Kah asi see minu mahajäetud paber. Meie Jassuga aga korjame pisema või silmatorkavama teiste jäetud prahi alati kaasa ning viskame selleks ettenähtud kohta: prügikasti.

Kui rääkisime, et tulime ööbima siia sellepärast, et siin polnud ühtki keelusilti, siis teatas mees teatava kahetsusega: “Jah, keegi rumal on selle maha võtnud.” Ehk siis see mees on siin ka varem olnud ja teadlik sellest kaduma läinud sildist.. (Ehk seesamune silt, mis seal kõrval võpsis tegelikult vedeles :)).

Ametnik lahkus platsilt, tegemata meile trahvi. Taevale tänu! Ta hoopis juhatas meile kätte koha, kus me saame tasuta kämpida! Aitas puha meie Sygic kaardirakendusse autosõidu sihtpunkti sisse panna. Ja ütles: pidage meeles, küsige Te Anau i-site töötajatelt, et kus te saate vaikust ja rahu kämpides. Et küll nemad ka teavad ja aitavad, olge mureta. Suures Jeebis istus veel kaks inimest, kellega me ei suhelnud, kuid kes kogu loo tunnistajaks olid. Autotäis keeras edasi Milford Soundi poole, mille peale hakkasime kahtlustama, et äkki ongi Council’il kohus õhtusel ajal läbi sõita linna ümbrus, teatud kindlad paigad.. Ning vajadusel ka trahvida jne. Sest kellaaeg oli selline magus hiline, et normaalne kämpija on kindlasti telgis ja magab juba. Teine variant, et keegi ikka fikseeris ära, et “siin teeotsal” seisab auto ning ilmselt auto ei plaani ööseks lahkuda ning et vaja minna kontrollima.

Egas midagi, pakkisime asjad kokku. Õhtul oli paar tilka Fiordlandi kuulsat vihma tulnud (Fiordland on piirkond, kus sajab aastas ca 7m) ning telk oli niiske. Võtsime aga ööpimeduses suuna läbi Te Anau linna ametniku soovitatud jõe äärde. Tuli välja, et pärast 15 km läbimist jõudsime välja Kepleri tracki algusesse. Selle kuulsa Great Walki algusesse, kus tahtsime ka ise minna siia Fiordlandi piirkonda sattudes. No nagu saatuse sõrm tõi meid siia: eks me pea siis ta tõesti läbi/või/poolläbi järgmiste päevadega tegema… 🙂

Telk üles (Jassu), blogi viimased sündmused kirja (mina) ja magama kõik see mees (meie)! 🙂

* * *
Jälle eksisin. Seda ma mõtlesin, miks Jassu nii vaikseks on jäänud! Nimelt vahepeal on minu viimaste sündmuste kirjapanemise ajal telk üles saanud ning nüüd Jassu on süvenenud kruusatee pealt pildi tegemisse. Pilt on tähistaevast, metsast ning loomulikult siinse maa backpackeri kõige tähtsaimast asjust: telgist ja autost. 🙂

* * *
Noh, kell on 00.40, kuid päev, st õhtu ei ole ikka veel läbi!!! Jäime viimati selle juurde, et Jassu tegi ilusat pilti ning kuna ma ootasin üheskoos põhku pugemist, mängisin autos niisama AngryBirdsi. Korraga Jassu teatab, et taaskord auto läheneb.. Ja tuligi meie vana tuttav- sama Southland District Council’i esindav soliidses eas kiivi. Algul rääkis Jassu temaga, sest mina olin autos sees, aga kuna taadu inglise keel oli taas pisut keeruline uusmeremaalase puterdamise keel, siis tulin ma ka Jassule appi aru saama. Selgus, et otseloomulikult oleme me valinud vale telkimiskoha. Ja seekord mainis mees ka, et selle eest võite saada 400 NZD trahvi kahepeale! Ning et õige tasuta kämpimine on lubatud vat seal kuskil piirde taga….. Kuid ta oli nii suuremeelne, et ütles: “Ah, ärge täna enam ümber kolige, hilja on. Aga minu vahetus lõpeb poole tunni pärast ja siis võtab Keri valve üle – mu kolleeg. Ma ütlen talle, et siia pole täna vaja tulla. Ok, ärge täna muretsega, aga TEADKE kindlasti edaspidi!” Tänasime Council onu lahkuse ja usalduse eest, Jassu näitas ka värsket ilusat pilti meie laagrist onule.

Ja nii ta läts. Nii lätski see päev õdakusse!
12. veebruar, reede.

Teoreetiliselt oleks võinud eile siis kaks korda trahvi saada. Me nüüd Jassuga peame end rikastena tundma, et 800NZD (ehk 500 eur) meile taskusse ikka jäi. Peab kohe mõtlema, mis selle raha eest kõik poes ostelda saab…. Jassu lisas, et kui arvestada kokku kõik meie illegaalsed telkimised, siis võiks mõni kiivi end juba miljonärina tunda 🙂

Magasime öö ära tõelises rahus ehk autosid siia platsile rohkem öösel ei käinud. Ja eks Council patrullis ju öö läbi, et turistid teelt kõrvale ööbima ei eksiks, nii et polnudki põhjust kellelgi kuhugi siia tupikteele sõita. Ärkasime igaks juhuks 06.30 hommikul juba, panime telgi kokku ja sõitsime Te Anau linna. Enne linnasisenemist tegime mingist viewpointist ühe pildi ka.

Tegime süüa ja Jassu keeras otsejoones magama autosse, mina kõrvalistmel tegelen blogiga.

Ahjaa, keda huvitab pisut lisalugemist, siis väga huvitav arutlus Kiivide olemusest on Ulvi ja Kaili blogis (aka UlludMutid):

http://ulllugu.blogspot.co.nz/2016/02/keldid-kiivid-ja-vastlad.html