11/01/2018

Kohviretkel karvaste-sulelistega

/Leegi kirjutab/

“Küll see Leegi ropendab palju!” teatasid Jassu ja Ulvi mulle eile hommikul. Ulvi arvas koguni vägivaldselt, et mulle peaks peksa andma! Mina samal ajal ei suuda naeru kinni pidada – olin ju ainult näidanud vasakule-paremale järjekordset “pollo praadi”! “Pollo” on espanjooli keeles aga kana, – ausalt, ei midagi roppu!

Tegelikult on meil lihtsalt pollo-limiit täis. Mõned söögikohad jätavad kana soolamata, teised rikuvad liigse soolaga. Ja Jassu jaoks on alati häda, et vürtsi vähe – tema ootas Lõuna-Ameerika kontinendilt rohkem vürtse. Ja kui ikka iga söögikoht pakub pollot ning selle prae tellimine on kergeima vastupanu teed minek; ning kui kõikidest muudest prae juurde kuuluvatest tekstidest-piltidest aru ei saa, siis mingil hetkel saabki kordusrežiimist kopp ette:). Ega siis midagi, pollost me enam omavahel ei räägi ja eelistame ühel meelel laama-, veise-, sealiha, mida iganes muud, et ainult “ropendama” ei peaks. 🙂

Sõit Kolumbia piirilinnast Ipialesest Popayanisse. Buss tegi peatuse ja inimestele pakuti 3€/praad süüa. Menüüd ei olnud ja taas tuli tellida “pollot” – ainsat arusaadavat praadi. See aga aitas taas kaasa meie kanapraadide küllastumusele.

Kolumbia loodus on seninähtult lopsakas, täis rohelust ja maastik jätkub künklikuna. Pole ka ime -sõidame ju taas piki üle Andide mäestiku.

Popayani linna jõudsime õhtul pimedas. Popayanit nimetatakse Kolumbia gastronoomiapealinnaks, samuti olla see linn pärast Cartagenat teisel kohal oma koloniaaliluga. Kuna olime väsinud, võtsime saabumisõhtul esimese ettejuhtuva hosteli otse bussijaama kõrvalt. Jesper, kus hosteli müügimees-retseptsionist oli sahmerdaja! Ta “müüs meile maha” 2-inimese toa ühe double-voodiga ning Ulvile tõi põrandal magamiseks oma isikliku magamismati 🙂 Ja kogu selle külalislahkuse juures, mis ta meile osutas, suheldes paralleelselt oma saja kolumbia semuga ja tõestades edukalt, kui professionaalne suhtleja ta on, unustas ta Ulvile padja ja teki tuua, nii et Ulvi poole öö peal veel sama agara müügimehe käest vooditarbeid nõutamas käis..

Hommikul mõtlesime, et lähme kergema vastupanu teed ja sööme sellesama hosteli kohvikus. Teenindajapoiss aga küsis seal meilt 4-kordset hinda ! Kui muidu saab siin kuni 7000 kolumbia peeso eest (2€) korraliku lihaprae, siis teenindajapoiss küsis meilt 25000, olles enne meid pealaest jalatallani mõõtnud, veendumaks, et neil turistidel ometi ju raha kasvab puu otsas :).

Hommikul selgus see lugu, et kolumblastel on parasjagu mingit sorti suur püha. See tähendas, et 7. jaanuari hommikul oli terve linn justkui välja surnud. Nõnda jäid ära meie suuremat sorti gastronoomia elamused, kuid vähemasti saime nautida inimtühjust ja tegime mõned toredad pildid:

Vanamoodsal viisil hobusega linnatänavail

Aja edenedes leidsime siiski mõned inimesed

Kui omadega kesklinna jõudsime, siis siin oli lõpuks rohkem inimesi liikvel ja pakuti väga ägedat magustoitu. Üks mees tegi jääpurustajaga meile topsi sisse hunniku jääd, peale niristas 2 erinevat siirupit ning maitseelamus 0,50€ eest sai super!

Siin on näha, kuidas müüja tavalisele jääpudile siirupit peale niristab ning sellest imemaitsev mahlajäätis järgmisel hetkel saab.

Kesklinn ja valged hooned koloniaalstiilis

Lõuna-Ameerikas pakutakse paljudes linnades tasuta giiditud tuure, kus giidid raha ei küsi. Samas võtavad need giidid vastu annaetused, juhul kui turist on tuuriga rahul. Me võtsime Popayani giidituurist osa.

Pilt sellest, kuidas giidituuriga linna ajalugu ja kujunemist mõjutanud tähtsaid inimesi vaatamas käisime. Popayan on kunagi olnud Kolumbia pealinnaks.

Pokkeri reka?! 😀 Neil siin on Pokeri õlu – cerveza – Kolumbias.

Kui tähelepanelikult vaadata (tee pilt suureks), siis sellel bussil on väidetavalt wifi, tv, õhukonditsioneer (ha-haa, mis kasu on konditsioneerist kui bussi aknad juuresoleval pildil pärani:D ), aga võb kindel olla, et see on “paljas jutt”. Me oleme oma LA reisipagasi juures vaid 1 bussis wifi kätte saanud. Teistes näitab wifi olemasolu, aga bussis puudub parool või kui on, siis ei tööta. Seega see wifi lubadus on LA bussides reeglina naljanumber.

Sattusime turule ja turu tahaotsa. Maa oli täis muda ja soppa, haisvaid juurikaid jne, ometi kohtusime tubli koristajaga 🙂

Hobutööjõud. Hobuse esijalgadel on käsipidur peal 😀

Meie Popayani gurmee-elamused piirdusid veiselihaprae ja eelmainitud mahla-jääkokteiliga, kuna kõik muud kohad olid 7. jaanuari hommikupoolikul kinni.

Eelmainitud prae eest arve kolmele: 21000. Eestis oleks pankrotis niisuguse arve pärast, siin maal tähendab see aga kokku 6 eurot. Prae juurde kuulus värskelt pressitud mahl, eelroana supp ja siis see eelmise pildi põhiroog.

Oli aeg järgmisesse linna, Calisse, põrutada. Ostsime bussijaamast piletid ja eeldasime, et saame samasuguse eraautoga Calisse nagu pildil:

Tegelikult aga oli üks vana kronu buss. Meid mahutati viimaste turistidena peale. Õhkasime õnnest, et jess, buss hakkab kohe liikuma. Ja et reklaamis oli lubatud “directo”! Meie õnn hakkas aga pöörduma pisut, sest buss otsustas ikkagi sada peatust teha (säh sulle “directo”!) ja mingil hetkel tuli buss paksult mustanahalisi tegelasi täis. Sõna otseses mõttes neegreid. Osad neist nägid ka tsipa kasimatud välja ja meil läks isegi pisut kõhedaks olemine. Jassu jagas juhuse tahtel ka istet 2 neegriga bussi tagaotsas. Mina ka. Õigemini olimegi Jassuga bussi tagaotsas viiekesi reas mustanahalistest tegelastest ümbritsetud. Hakkasime kahtlema, kas oleme ikka veel Kolumbias? Äkki tulid Aafrika elamused vahepeal vahele, tegime teleportatsiooni läbi?! Meenus Lonely Planetist loetu, et Cali linn ongi tegelikult afroameeriklasi täis, arvatavasti siis kunagise orjapidamise taustaga inimesed.

Mnjaa. Korraga tundus meile, et ca 70% bussiaknast nähtud inimesed on mustanahalised, ei, mitte kolumblased ega ka indiaanlased pikkade patsidega. Ühest linnast sõitis buss aeglaselt läbi ja täiesti ootamatult läks lahti “sõda” – meie bussi akende vastu loobiti täie jõu, suure kisa ja kilgetega muda.. Sõna otseses mõttes! Loopijateks olid ca kümnene kamp mustanahalisi noori. Hiljem Ulvi luges Internetist, et ilmselt oli see loopimine (seda juhtus 2 korral meie bussiga erilinnades) mingi traditsiooniga seotud, aga kindlad me ka pole. Seda traditsiooni asja toetaks asjaolu, et nii mõnelgi neist mustanahalisest oli nägu ka tänavatel sarnase poriga kokku soperdatud. Samas jah, mine tea neid nende traditsioone või hoopis mingit protestimeelsust, sest liiga sõbralikku hääletooni ma nüüd küll nende kisavates häältes ei leidnud!

Neegrite bussisõidu ajal visatud kuivanud pori jäljed aknal ja mina inimrassi mitmekesisuse üle mõtisklemas

Cali äärelinnast läbi sõites tundus, et puutusime õhkõrnalt kokku ka slummi mõistega. Nimelt sildade all elutsesid ja magasid, ajasid oma igapäeva toimunguid koduta neegrid (pildil). Samuti sõitsime mööda vanade autokrünade parklast, kus silmnähtavalt inimesed sees elasid. Need olid aga piirkonnad, kus eelkõige taas mustanahalised liikvel. Kesklinnas nägime mustanahalisi aga vaid nagu kuuvarjutusi (ehk et taas polnud!)

Cali on ka Kolumbia salsapealinn, siin saab “igal nurgal” salsat õppida tantsukoolides. Salsa on välja kujunenud eelkõige Ladina-Ameerika immigrantide mõjul. Kahjuks olime me ise Calis nii lühidat aega (1 öö), et salsat ei näinud. See-eest kasutasime oma aega efektiivselt niisama chillimiseks ning käisime õhtul väljas nii õllet libistamas kui sushit maitsmas, õhtu lõpetasime päriskohviku ja päriskohviga :). Vahel ju võib ja peab, siis on ikka normaalse puhkaja tunne :D.

Ulvi ja taustal politseinik-korrakaitsja baarileti juures. Tundub, et Kolumbias pole seadust, mis avalikku joomist keelustab. Ecuadoris nt tundus küll asi rangem, sest alkoholi ei presenteeritud kuskil niimoodi avalikult nagu siin Kolumbias. Kuna korrakaitsjad meile miskitki ei öelnud, siis järeldasime, et oleme seaduskuulekad kodanikud 🙂

Tellisime 2 sorti sushit. Maitseelamusest jäi siiski puudu ning teenindajad unustasid esiti suure hooga sushi tähtsaima komponendi – wasabi – lauale toomise. Pidime seda eraldi nõutamas käima. Hea, et nad arve esitamist lõpus ei unustanud 🙂

Calis oli õhtu nii soe ja chill, et muhelesime – selline on Eesti parimaid, kuid harvaesinev suveõhtu. Kaua see ilu ei kestnud, sest õhtu keeras ootamatult ära – hakkas sadama paduvihma (pildil). Üllatusega avastasime, et meie hostelitoa laest hakkas padukaga vesi käbi nirisema. Leidlikult otsisin köögist suure keedupoti ja panin selle voodi peatsisse Kolumbia sademeid püüdma. Tulemus – pärast poolt tundi vihmasadu sain klaasitäie vett 😀

Hommikul leidsime sellise nädala-ajakirja, kus esiplaanil muinasjutuliselt ja otsetõlkes: “Kaunitar ja koletis”

Kui Cali bussijaama sõitsime, teatas taksojuht rõõmsalt: “Colombia is the best country!” Meie noogutasime, aga arvasime talle, et jah, loomulikult, pärast Eestit kindlasti! 😀 Meil kõigil oli lõbus, sest lõpuks ometi leidus inimene, kes julges ja tahtis inglise keeles meiega sel läbi-lõhki espanjooli keele maal rääkida ning pealegi… me ju kõik teame, et igaüks kiidab seda oma asja või reeglina ka koduriiki parimaks! :).

Apple on hakanud lisaks ka veine tootma 🙂

Meie järgmine sihtkoht, kus ka hetkel oleme, oli Kolumbia suurim ja kuulsaim kohvipiirkond: zona la cafetera. Täpsemalt Armeenia linn. Linn, mille lähedale jääb ka Alaska ja Montenegro ( no ikka päriselt – kaardil on nad kõik ilusti olemas:)). Olime endale majutuse broneerinud Armenia kesklinna. Mõnes majutuses on väga ilusad pildid/maalid seintel. See hostel oli samuti pilte, maale täis. Üks tore seeria lihtsalt meie toa seinalt:

Kui uus koht, siis järelikult ka uued, põnevad avastusretked. Esiti avastasime pizzat. Lootsime lõunaks saada midagi eriti head, süüa teist korda pizzat LA reisi jooksul. Aga mnjaa, pizza oli selline alla keskmise. Nägi parem välja kui tegelikkus. Kummaline on see, et reeglina ei saa pizzat ega sushit eriti autentse maitsega ühestki päritolulmaast liiga kauges riigis (võttes arvesse ka varasemaid reisikogemusi).

Šampiljoni-juustu-vorsti pitsa, kõrvale anti tassike Pepsit. Kokku 1 eur/tk.

Pizzarestoran ja mustanahaline, üks paljudest Armenia linnaelanikest.

Armenia üllatas meid ka. Kõikide oma karvaste-sulelistega. Mul tekkis mitu korda mõte, et issandama loomaaed on ikka nii värviline. Nimelt olid ka siin esindatud rahva hulgas paljud neegrid, samuti nägime kesklinna pargis palju vaesust ja kõige kummalisema näojoontega inimesi – kõike seda, mida poleks osanud ühest kuulsast kohvipiirkonnast oodata! Lühikese ajaga kohtusime paari transvestiidi (esimest korda LA reisi jooksul), kümnete süsimustade neegrite ja äärmiselt vaese väljanägemisega kolumblastega. Ühe mehe jalahaavad paistsid mädanevat… Keset parki olid üles seatud putkad, varjualused, kus müüdi puuvilju, kuid millede kvaliteet (värskus) oli pigem selline… alla arvestuse.

Väike mustanahaline poiss ilmselt oma isa ja sõprade ees tantsimas julgelt ja aktiivselt ühe räpiloo järgi. Oletatav isa oli see, kes pingil muusikat aina otsast peale lasi. Ilmselt aitab see poisil tulevikus ka leiva lauale tuua (räpp on populaarne siinmail, paljud tänavamuusikud harrastavad seda, mis siis et kvaliteet sageli kohutav).

Lihtsalt üks huvitav hetk Armenia igapäevaelust. Olgu öeldud, et see torus huultega härra illustreerib parimalt sel kujul ka üht kummalist kolumbia vanameest. Nimelt oli mul korra Jassu ja Ulviga ringi kõndides tunne, et olen movie-staar, sest seni olen vaid filmidest näinud, kuidas vanamehed torutavad paljutähenduslikult “musimopsu” häälitsusi tehes huuli lootusega, et noored naised selle pärast peast segi lähevad. Mul õnnestus see aga päriselt omal nahal ära kogeda, kui üks koledapoolne vana ja poolhambutu kolumbia mees (mitte see pildil!) mind väga kummalise pilgu ja eelpool illustreeritud häälitsustega pikka aega keset rahvamassi vaatas….

Sattusime Nõia-Poodi Armenias. Siin olid igasugused põnevad ürdid esindatud.

Siin oli saialille, piparmünti, salveid jt tuttavaid ravimtaimi/teetaimi, isegi kummelit! Aga ka võõraid ürte.

Kunksmoori pood väljastpoolt. Selliseid oli Armenias mitu poodi.

Pikkamisi on meile kohale jõudnud, et Kolumbia on hoopis teistsugune ja teistsuguste seadustega riik. Politsei kannab reeglina automaate kaasas ning nagu alljärgnevalt näha, siis tänaval patrullisid politseinikud nii automaatide, kuulivestide kui kaitsekilpidega. Kas rahuajal on selline täisrelvis olek, huvitav küll, normaalsus?!

Muidu käis elu Armenias rahulikult, ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Aga jah, politsei varustus on muljetavaldav. Täheldasime ka, et eelmainitud turuplatsil, kus põhiliselt neegrid oma kaupa müüsid, jalutas viiene politseiametnike punt hästi rahuliku ja mõõdetud sammuga keset rahvamassi läbi. Nende saabumine ja kohalolek põhjustas tänaval kummikuid, riideid, ehteid müüvate neegrite seas tohutu rahutuslaine. Ilmselt pole nende tegevus ametlik või lubatav, sest nad hakkasid politseinike lähenedes oma kaupa kottidesse kokku pakkima nagu välgukiirusel. Üks neeger jäi ilmselt hiljaks oma pakkimisprotseduuriga. Nimelt veerand tundi hiljem jalutasime samast väljakust mööda ning politseinikud parasjagu kirjutasid trahviraporti moodi paberit, mingi (neegri?)dokument käes ja samal ajal asja peaosaline -mustanahaline ärimees, istus õnnetu näoga meeter kaugemal politseinikest. Jaa, kummalised seadused siin mail, mida kõrvaltvaatajana täpselt seletada ei oskagi.

Mis puudutab Kolumbia kui reisisihtkoha ohtlikkust või ohutust, siis tegelikult arvame seniste kogemuste ja eelloetu põhjal, et siin on täitsa turvaline reisida. Kuid on kindlasti piirkonnad, kuhu jalga tõsta ei tasuks (nt Venezuela piirilähedane olukord on turistile ohtlik paik reisimiseks). Lonely Planet ütleb nii, et kõik kohad, millest nad on kirjutanud reisiraamatus, on turisti seisukohalt ka reeglina turvalised paigad reisimiseks. Piirkonnad ja linnad, mida aga mainitud pole (tglt on neid mainimata piirkondi päris-päris palju!), on välja jäetud ohutuse huvides – parem neisse kohtadesse mitte asja teha. Huvitav oli ka pärast Ecuadori-Kolumbia piiriületust lugeda, et just piiripunkti ületus ja teekond piirilinnast Ipialesest Popayani linna (8h bussisõitu!) on kõige ohtlikumad. Õigemini varasematel aastatel oli palju probleeme. Seesama osa, mille meie õnneks muretult läbi tegime. Nimelt on Kolumbias ette tulnud relvastatud rööve, eriti eelmainitud piirkondades, kus terve bussitäis rahvast peetakse kinni ning viimne kui reisija peab loobuma kõigest, mis väärtuslik. Sellisel hetkel pole ka vastuhakuks võimalusi. Selliste karmide juhtumite kohta öeldakse õnneks täna, et see on minevik. Siiski soovitab Lonely Planet tungivalt reisida ja piir ületada eelmainitud piirkondades päevasel ajal, mitte öö peale sõitu jätta.

Maletajad Armenia linnas keset tänavat, mõnus meelelahutus.

Armenia linn on selline suur ja mitte just ilus koht peatumiseks. Enamus turiste kiirustavad siit edasi, sest eks kõik kohvikasvandused jäävad ka väljapoole linna. Parim koht Armenia lähedal kohvikasvanduste külastamiseks on väike, armas, hubane Salento linn. Õigemini selle linna lähedal asuvad paljud kohvifarmid, mis korraldavad ka tuure kohvi valmistamise protsessi nägemise ja degusteerimise tarbeks. Salentosse jõudes tundsime esimese asjana, et see oli õigeim valik sellesse armsasse, hubasesse linna edasi tulla.

Enne veel aga lugu sellest, kuidas Salentosse jõudsime. Siia sõidavad Armeniast minibussid, kokku 45 minutit, piletihinnaga 4500 kohalikku ehk 1,5 eur/in. Kui me igalt inimeselt püüdsime välja pinnida, kust ometigi see buss Salentosse väljub, siis kõik kehitasid meile õlgu või muudkui näitasid näpuga siia-ja-tänna suunda. Kui küsisime konkreetset bussipeatust, ei saanud keegi muhvigi aru. Lõpuks jõudsime punkti ühe tänava ääres, kust tõesti Salento bussid mööda sõitsid iga 10-15 minuti tagant. Üks müügiputka omanik õpetas, et vaatamata jumala suvalisele positsioonile keset linna peame me lihtsalt tohutu aktiivsusega võimlema ja käsi vehkima – et bussijuht meid tee ääres ikka märkaks. Õnneks aitas ta kaasa hetkel, mil buss tuligi. Saime õppetunni, et bussi võib tõesti jummala suvalise nurga peal peatada, seda palja käeviipe peale ning bussipeatus ise kannab nime – “mis asi see veel on”? Nojah, sama reeglita reegel kehtis ka Aasias. Kes vajab bussi, see vehib kätega tee ääres. Ja küll siis see õige buss üles korjab. Kui korjab 🙂

Jah, ka Salentos pole suuri relvi kandvad mundrimehed mingiks erandiks. See mootorratta-ametnik kutsus lahkelt mind pildile 🙂

WIFI or no wifi? Juurikapoe seinale on ju selge sõnaga kirjutatud, et ON wifi!

Otsustasime täna külastada Valle de Cocorat, kohta, kus kasvavad metsikult ja vabalt Kolumbia rahvuspuud palmid. Ja nad kasvavad seal järskude nõlvade peal, igaüks kuni 60 m pikk. Kuna Salento linnas pole taksosid, sest kohvipiirkondades kasutataksegi sõiduvahenditeks reeglina Jeepe, siis on ka siinsed public transpordi vahendid Jeebid. Me siis sõitsime ühe sellisega 1eur/inimene 30 minuti kaugusele palme vaatama.

Jeebid väljuvad kindlast kohast ühel tänavanurgal, neil on kindel sõiduhind inimese kohta ning iga neist väljub siis, kui kohad on täidetud, st ka 2-3 seisukohta (pildil). Siinmail pole turvavööde kinnitamine, rääkimata sõidu ajal seismine probleemiks kellegi, ka mitte politsei silmis.

Palmide kasvupiirkonnas pakutakse ka ratsutamist, seda muide imeodavalt. Pool tundi ratsa ainult 3 euri! Terve rahvuspargi piirkonna läbimine maksab hobusega ca 18 eur (60000 kohalikku raha). Meie jäime sedapuhku pealtvaatajateks, küll aga silitasime sõbralikke, vabapidamises hobuseid.

Salento linnatänava üks paljudest vaadetest

Salentos on palju käsitöö- ja kunstipoode. Leidsime huvitavat kunsti, osad pildid on ikka väga sürrid! Neid peab kohe mõttega vaatama…

Salento linnal on üks kena vaatepunkt, kust näeb tervet linna nagu peopesal. Selleks peab mäe otsa jalataksoga ronima. Läksime meiegi tänaseks päikseloojanguks!

Leidsin endale pai-gurmaanist sõbra mäetipust (paraku kodutu koer):

Päikseloojang maastikule ilusaid värve heitmas:

Loojangu ootuses:

Loojanguhetk on käes!

Katuseplaatidest lillepeenra äärised, ideepilt tehtud viimases päevavalguses enne pimenemist:

Kolumblased muide ise eriti kohvijoojad pole. Kõik kohvioad, mis nad toodavad, ekspordivad nad suures enamuses riigist välja. Näiteks otsisime me tikutulekuga Cali linnas kohvikut taga või siis kas või kohta, kus muude jookide hulgas pakutaks kohvi! See-eest õnneks Salentos on palju kohvikuid ning siin saab ka reeglina kohvikust osta maitsva kohvi. Vähemasti kindlasti mitte lahustuvat kohvi! Käisime meiegi täna paar korda kohvikutes chillimas ja kohalikke pagaritooteid- torte- proovimas. Kuna terves LA-s pole Eesti mõistes klassikalised koogi-tee-kohvi kohvikud levinud, neid lihtsalt pole olemas, siis kasutame praegu Salento linna võimalusi kogu täiega ära. Siin üks põnev kohviku sissekäik: