/Leegi kirjutab/

“Küll see Leegi ropendab palju!” teatasid Jassu ja Ulvi mulle eile hommikul. Ulvi arvas koguni vägivaldselt, et mulle peaks peksa andma! Mina samal ajal ei suuda naeru kinni pidada – olin ju ainult näidanud vasakule-paremale järjekordset “pollo praadi”! “Pollo” on espanjooli keeles aga kana, – ausalt, ei midagi roppu!

Tegelikult on meil lihtsalt pollo-limiit täis. Mõned söögikohad jätavad kana soolamata, teised rikuvad liigse soolaga. Ja Jassu jaoks on alati häda, et vürtsi vähe – tema ootas Lõuna-Ameerika kontinendilt rohkem vürtse. Ja kui ikka iga söögikoht pakub pollot ning selle prae tellimine on kergeima vastupanu teed minek; ning kui kõikidest muudest prae juurde kuuluvatest tekstidest-piltidest aru ei saa, siis mingil hetkel saabki kordusrežiimist kopp ette:). Ega siis midagi, pollost me enam omavahel ei räägi ja eelistame ühel meelel laama-, veise-, sealiha, mida iganes muud, et ainult “ropendama” ei peaks. 🙂

 

 

 

Popayani linna jõudsime õhtul pimedas. Popayanit nimetatakse Kolumbia gastronoomiapealinnaks, samuti olla see linn pärast Cartagenat teisel kohal oma koloniaaliluga. Kuna olime väsinud, võtsime saabumisõhtul esimese ettejuhtuva hosteli otse bussijaama kõrvalt. Jesper, kus hosteli müügimees-retseptsionist oli sahmerdaja! Ta “müüs meile maha” 2-inimese toa ühe double-voodiga ning Ulvile tõi põrandal magamiseks oma isikliku magamismati 🙂 Ja kogu selle külalislahkuse juures, mis ta meile osutas, suheldes paralleelselt oma saja kolumbia semuga ja tõestades edukalt, kui professionaalne suhtleja ta on, unustas ta Ulvile padja ja teki tuua, nii et Ulvi poole öö peal veel sama agara müügimehe käest vooditarbeid nõutamas käis..

Hommikul mõtlesime, et lähme kergema vastupanu teed ja sööme sellesama hosteli kohvikus. Teenindajapoiss aga küsis seal meilt 4-kordset hinda ! Kui muidu saab siin kuni 7000 kolumbia peeso eest (2€) korraliku lihaprae, siis teenindajapoiss küsis meilt 25000, olles enne meid pealaest jalatallani mõõtnud, veendumaks, et neil turistidel ometi ju raha kasvab puu otsas :).

 

Hommikul selgus see lugu, et kolumblastel on parasjagu mingit sorti suur püha. See tähendas, et 7. jaanuari hommikul oli terve linn justkui välja surnud. Nõnda jäid ära meie suuremat sorti gastronoomia elamused, kuid vähemasti saime nautida inimtühjust ja tegime mõned toredad pildid:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Oli aeg järgmisesse linna, Calisse, põrutada. Ostsime bussijaamast piletid ja eeldasime, et saame samasuguse eraautoga Calisse nagu pildil:

 

 

Tegelikult aga oli üks vana kronu buss. Meid mahutati viimaste turistidena peale. Õhkasime õnnest, et jess, buss hakkab kohe liikuma. Ja et reklaamis oli lubatud “directo”! Meie õnn hakkas aga pöörduma pisut, sest buss otsustas ikkagi sada peatust teha (säh sulle “directo”!) ja mingil hetkel tuli buss paksult mustanahalisi tegelasi täis. Sõna otseses mõttes neegreid. Osad neist nägid ka tsipa kasimatud välja ja meil läks isegi pisut kõhedaks olemine. Jassu jagas juhuse tahtel ka istet 2 neegriga bussi tagaotsas. Mina ka. Õigemini olimegi Jassuga bussi tagaotsas viiekesi reas mustanahalistest tegelastest ümbritsetud. Hakkasime kahtlema, kas oleme ikka veel Kolumbias? Äkki tulid Aafrika elamused vahepeal vahele, tegime teleportatsiooni läbi?! Meenus Lonely Planetist loetu, et Cali linn ongi tegelikult afroameeriklasi täis, arvatavasti siis kunagise orjapidamise taustaga inimesed.

Mnjaa. Korraga tundus meile, et ca 70% bussiaknast nähtud inimesed on mustanahalised, ei, mitte kolumblased ega ka indiaanlased pikkade patsidega. Ühest linnast sõitis buss aeglaselt läbi ja täiesti ootamatult läks lahti “sõda” – meie bussi akende vastu loobiti täie jõu, suure kisa ja kilgetega muda.. Sõna otseses mõttes! Loopijateks olid ca kümnene kamp mustanahalisi noori. Hiljem Ulvi luges Internetist, et ilmselt oli see loopimine (seda juhtus 2 korral meie bussiga erilinnades) mingi traditsiooniga seotud, aga kindlad me ka pole. Seda traditsiooni asja toetaks asjaolu, et nii mõnelgi neist mustanahalisest oli nägu ka tänavatel sarnase poriga kokku soperdatud. Samas jah, mine tea neid nende traditsioone või hoopis  mingit protestimeelsust, sest liiga sõbralikku hääletooni ma nüüd küll nende kisavates häältes ei leidnud!

 

 

 

Cali on ka Kolumbia salsapealinn, siin saab “igal nurgal” salsat õppida tantsukoolides. Salsa on välja kujunenud eelkõige Ladina-Ameerika immigrantide mõjul. Kahjuks olime me ise Calis nii lühidat aega (1 öö), et salsat ei näinud. See-eest kasutasime oma aega efektiivselt niisama chillimiseks ning käisime õhtul väljas nii õllet libistamas kui sushit maitsmas, õhtu lõpetasime päriskohviku ja päriskohviga :). Vahel ju võib ja peab, siis on ikka normaalse puhkaja tunne :D.

 

 

 

 

 

 

Kui Cali bussijaama sõitsime, teatas taksojuht rõõmsalt: “Colombia is the best country!” Meie noogutasime, aga arvasime talle, et jah, loomulikult, pärast Eestit kindlasti! 😀 Meil kõigil oli lõbus, sest lõpuks ometi leidus inimene, kes julges ja tahtis inglise keeles meiega sel läbi-lõhki espanjooli keele maal rääkida ning pealegi… me ju kõik teame, et igaüks kiidab seda oma asja või reeglina ka koduriiki parimaks! :).

 

 

 

Meie järgmine sihtkoht, kus ka hetkel oleme, oli Kolumbia suurim ja kuulsaim kohvipiirkond: zona la cafetera. Täpsemalt Armeenia linn. Linn, mille lähedale jääb ka Alaska ja Montenegro ( no ikka päriselt – kaardil on nad kõik ilusti olemas:)). Olime endale majutuse broneerinud Armenia kesklinna. Mõnes majutuses on väga ilusad pildid/maalid seintel. See hostel oli samuti pilte, maale täis. Üks tore seeria lihtsalt meie toa seinalt:

 

 

 

Kui uus koht, siis järelikult ka uued, põnevad avastusretked. Esiti avastasime pizzat. Lootsime lõunaks saada midagi eriti head, süüa teist korda pizzat LA reisi jooksul. Aga mnjaa, pizza oli selline alla keskmise. Nägi parem välja kui tegelikkus. Kummaline on see, et reeglina ei saa pizzat ega sushit eriti autentse maitsega ühestki päritolulmaast liiga kauges riigis (võttes arvesse ka varasemaid reisikogemusi).

 

 

 

Armenia üllatas meid ka. Kõikide oma karvaste-sulelistega. Mul tekkis mitu korda mõte, et issandama loomaaed on ikka nii värviline. Nimelt olid ka siin esindatud rahva hulgas paljud neegrid, samuti nägime kesklinna pargis palju vaesust ja kõige kummalisema näojoontega inimesi – kõike seda, mida poleks osanud ühest kuulsast kohvipiirkonnast oodata! Lühikese ajaga kohtusime paari transvestiidi (esimest korda LA reisi jooksul), kümnete süsimustade neegrite ja äärmiselt vaese väljanägemisega kolumblastega. Ühe mehe jalahaavad paistsid mädanevat… Keset parki olid üles seatud putkad, varjualused, kus müüdi puuvilju, kuid millede kvaliteet (värskus) oli pigem selline… alla arvestuse.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pikkamisi on meile kohale jõudnud, et Kolumbia on hoopis teistsugune ja teistsuguste seadustega riik. Politsei kannab reeglina automaate kaasas ning nagu alljärgnevalt näha, siis tänaval patrullisid politseinikud nii automaatide, kuulivestide kui kaitsekilpidega. Kas rahuajal on selline täisrelvis olek, huvitav küll, normaalsus?!

 

 

 

Muidu käis elu Armenias rahulikult, ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Aga jah, politsei varustus on muljetavaldav. Täheldasime ka, et eelmainitud turuplatsil, kus põhiliselt neegrid oma kaupa müüsid, jalutas viiene politseiametnike punt hästi rahuliku ja mõõdetud sammuga keset rahvamassi läbi. Nende saabumine ja kohalolek põhjustas tänaval kummikuid, riideid, ehteid müüvate neegrite seas tohutu rahutuslaine. Ilmselt pole nende tegevus ametlik või lubatav, sest nad hakkasid politseinike lähenedes oma kaupa kottidesse kokku pakkima nagu välgukiirusel. Üks neeger jäi ilmselt hiljaks oma pakkimisprotseduuriga. Nimelt veerand tundi hiljem jalutasime samast väljakust mööda ning politseinikud parasjagu kirjutasid trahviraporti moodi paberit, mingi (neegri?)dokument käes ja samal ajal asja peaosaline -mustanahaline ärimees, istus õnnetu näoga meeter kaugemal politseinikest. Jaa, kummalised seadused siin mail,  mida kõrvaltvaatajana täpselt seletada ei oskagi.

 

Mis puudutab Kolumbia kui reisisihtkoha ohtlikkust või ohutust, siis tegelikult arvame seniste kogemuste ja eelloetu põhjal, et siin on täitsa turvaline reisida. Kuid on kindlasti piirkonnad, kuhu jalga tõsta ei tasuks (nt Venezuela piirilähedane olukord on turistile ohtlik paik reisimiseks). Lonely Planet ütleb nii, et kõik kohad, millest nad on kirjutanud reisiraamatus, on turisti seisukohalt ka reeglina turvalised paigad reisimiseks. Piirkonnad ja linnad, mida aga mainitud pole (tglt on neid mainimata piirkondi päris-päris palju!), on välja jäetud ohutuse huvides – parem neisse kohtadesse mitte asja teha. Huvitav oli ka pärast Ecuadori-Kolumbia piiriületust lugeda, et just piiripunkti ületus ja teekond piirilinnast Ipialesest Popayani linna (8h bussisõitu!) on kõige ohtlikumad. Õigemini varasematel aastatel oli palju probleeme. Seesama osa, mille meie õnneks muretult läbi tegime. Nimelt on Kolumbias ette tulnud relvastatud rööve, eriti eelmainitud piirkondades, kus terve bussitäis rahvast peetakse kinni ning viimne kui reisija peab loobuma kõigest, mis väärtuslik. Sellisel hetkel pole ka vastuhakuks võimalusi. Selliste karmide juhtumite kohta öeldakse õnneks täna, et see on minevik. Siiski soovitab Lonely Planet tungivalt reisida ja piir ületada eelmainitud piirkondades päevasel ajal, mitte öö peale sõitu jätta.

 

 

 

Armenia linn on selline suur ja mitte just ilus koht peatumiseks. Enamus turiste kiirustavad siit edasi, sest eks kõik kohvikasvandused jäävad ka väljapoole linna. Parim koht Armenia lähedal kohvikasvanduste külastamiseks on väike, armas, hubane Salento linn. Õigemini selle linna lähedal asuvad paljud kohvifarmid, mis korraldavad ka tuure kohvi valmistamise protsessi nägemise ja degusteerimise tarbeks. Salentosse jõudes tundsime esimese asjana, et see oli õigeim valik sellesse armsasse, hubasesse linna edasi tulla.

Enne veel aga lugu sellest, kuidas Salentosse jõudsime. Siia sõidavad Armeniast minibussid, kokku 45 minutit, piletihinnaga 4500 kohalikku ehk 1,5 eur/in. Kui me igalt inimeselt püüdsime välja pinnida, kust ometigi see buss Salentosse väljub, siis kõik kehitasid meile õlgu või muudkui näitasid näpuga siia-ja-tänna suunda. Kui küsisime konkreetset bussipeatust, ei saanud keegi muhvigi aru. Lõpuks jõudsime punkti ühe tänava ääres, kust tõesti Salento bussid mööda sõitsid iga 10-15 minuti tagant. Üks müügiputka omanik õpetas, et vaatamata jumala suvalisele positsioonile keset linna peame me lihtsalt tohutu aktiivsusega võimlema ja käsi vehkima – et bussijuht meid tee ääres ikka märkaks. Õnneks aitas ta kaasa hetkel, mil buss tuligi. Saime õppetunni, et bussi võib tõesti jummala suvalise nurga peal peatada, seda palja käeviipe peale ning bussipeatus ise kannab nime – “mis asi see veel on”? Nojah, sama reeglita reegel kehtis ka Aasias. Kes vajab bussi, see vehib kätega tee ääres. Ja küll siis see õige buss üles korjab. Kui korjab 🙂

 

 

 

 

 

 

 

 

Otsustasime täna külastada Valle de Cocorat, kohta, kus kasvavad metsikult ja vabalt Kolumbia rahvuspuud palmid. Ja nad kasvavad seal järskude nõlvade peal, igaüks kuni 60 m pikk. Kuna Salento linnas pole taksosid, sest kohvipiirkondades kasutataksegi sõiduvahenditeks reeglina Jeepe, siis on ka siinsed public transpordi vahendid Jeebid. Me siis sõitsime ühe sellisega 1eur/inimene 30 minuti kaugusele palme vaatama.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Salentos on palju käsitöö- ja kunstipoode. Leidsime huvitavat kunsti, osad pildid on ikka väga sürrid! Neid peab kohe mõttega vaatama…

 

 

 

 

Salento linnal on üks kena vaatepunkt, kust näeb tervet linna nagu peopesal. Selleks peab mäe otsa jalataksoga ronima. Läksime meiegi tänaseks päikseloojanguks!

 

 

Leidsin endale pai-gurmaanist sõbra mäetipust (paraku kodutu koer):

 

 

Päikseloojang maastikule ilusaid värve heitmas:

 

 

Loojangu ootuses:

 

 

Loojanguhetk on käes!

 

 

Katuseplaatidest lillepeenra äärised, ideepilt tehtud viimases päevavalguses enne pimenemist:

 

 

Kolumblased muide ise eriti kohvijoojad pole. Kõik kohvioad, mis nad toodavad, ekspordivad nad suures enamuses riigist välja. Näiteks otsisime me tikutulekuga Cali linnas kohvikut taga või siis kas või kohta, kus muude jookide hulgas pakutaks kohvi! See-eest õnneks Salentos on palju kohvikuid ning siin saab ka reeglina kohvikust osta maitsva kohvi. Vähemasti kindlasti mitte lahustuvat kohvi! Käisime meiegi täna paar korda kohvikutes chillimas ja kohalikke pagaritooteid- torte- proovimas. Kuna terves LA-s pole Eesti mõistes klassikalised koogi-tee-kohvi kohvikud levinud, neid lihtsalt pole olemas, siis kasutame praegu Salento linna võimalusi kogu täiega ära. Siin üks põnev kohviku sissekäik:

 

 

Õhtune Salento, ikka veel jõuluunistuste rütmis ja värvides:

 

 

* * *

 

Ulvi blogid ja jutud Kolumbia teemadel 🙂

http://ulllugu.blogspot.com.co/2018/01/gastronoomiakallakuga.html

http://ulllugu.blogspot.com.co/2018/01/blanco-tinto-ja-koige-korgemad.html