/Jassu kirjutab/

14.01.2018, pühapäev.

Puhkusel ei tule just tihti ette seda, et mõni linn hakkab sind enne juba välja viskama, kui üldse kohale jõuad. Sama asi juhtus meil Leegiga korra ka eelmise aasta Aasia reisil Sumatral ühel turistilõksust saarel. Ka seal läks järjest nii palju asju valesti (nt rolleri rehvi korduv tühjenemine), et saime aru – meid ootab mingi teine ja parem koht ning juba samal päeval saime aru, mis koht ja milleks.

Õnnetus nimega Cartagena

Märgid selleks olid algusest peale näha, aga no kesse siis kohe alguses ridade vahelt lugeda oskab. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest, et veetsime imeilusa ööpäeva Medelinis, trimpasime salsaklubis alkot

ja imetlesime salsahõngulist kirevat ööelu. Meie giidiks oli kolumblanna Marcela, kes on ühe imearmsa kolumblanna Sandra õde. Sandra ja tema uusmeremaalasest kutiga kohtusime aga Leegiga Uus-Meremaal paari aasta eest ühel matkarajal ja jäime siiani suhtlema. Nüüd Kolumbiasse sattudes organiseeris Sandra meile kohaliku elu tundmaõppimiseks kohtumise oma õe Marcelaga. Seega kolasime privaatgiidiga nii Medellini linnas kui selle ümbruses:

Jne ehk seda Marcelaga ringikolamise osa saate lähemalt lugeda Ulvi blogist.

* * *

Buss Medelin -> Cartagena pidi väljuma õhtul 8.30. Kõigepealt bussi hinnast – 13 tundi sõitu ja ca 650km maksis 150 000 Kohalikku raha per nägu ehk ca 43EUR. Argentiina on siiani hoidnud kõige kallima bussisõidu tiitlit, aga nüüd läks see Kolumbia kätte. (Samas muud bussisõidud Kolumbias on olnud suhteliselt odavad). 13-tunnise sõidu eest pole me kusagil niipalju veel maksnud. Jäime siis lootma, et buss siis on nii kalli hinna puhul ka hoopis teisest puust kui siiani nähtud luksusbussid, kus ikka sööki-jooki ette ja taha pakutud, telekast filmid, wifi ja selle taga ka internet, mitte niisama wifi, millega pole ühenduseta üksi midagi teha jne.

8.30 bussi istudes veendusime, et buss on täitsa tavaline buss, ei midagi erilist ja ilma igasugu luksuslikkusest. Ca 8.35 (üpris täitsa õigeaegselt) hakkasime juba liikuma, aga ei jõudnud kuigi kaugele – samal ajahetkel hakkas ka mingi teine buss tagurdama ja nii see kokkupõrge juhtuski.

Ei midagi hullu, aga meie buss jäi ilma juhipoolsest suurest küljepeeglist ja juhipoolne nurk ka veitsa katki.

Teine buss saab omale nüüd uue valdavalt klaasist tehtud esimese sõitjate sisenemisukse. Midagi oli valesti ka meie bussi juhipoolse esirattaga, sest kui kaks bussijuhti olid kokkupõrketingimustes kokku leppinud ja me sõitma hakkasime, peatus meie rahvast täis buss esimeses rehviremonditöökojas ja ca 10 minutit võisime kuulda, mis häält teevad suruõhutööriistad rattamutreid keerates.

Igas suuremas (tihti ka väiksemates) LA-s kaugliine sõitvates bussides on suured telekad, kus ka erinevaid filme näidatakse. Sel bussil aga oli ainult üks pisike telekas ja seegi juhipoolses otsas, nii et kui tagumised bussireisijad tahtsid ka telekat näha, siis oleks bussijuht pidanud binokleid laenutama hakkama. Esimest korda selle aja jooksul lasti filmide asemel mingeid hispaaniakeelseid n-ö koomikasaateid. Meie õnneks ei kestnud see pidu kaua, sest teleka ja meediaseadme vaheline ühendus rappus kusagilt lahti ja rohkem me telekat ei näinud – njah, ega me ei kurvastanud ka 🙂

Wifi muidugi ka ei toiminud, st bussispileteid ostes nägime kassa juures uue bussi reklaami, kus nagu ikka oli ka WIFI märk. Aga nagu me oleme siin juba varasemalt korduvalt kogenud, WIFI ei ole internet, vaid WiFi on lihtsalt netiühendus bussis olevate nutiseadmete vahel. Iseeneesest reklaam ju ei valeta ka ehk lubati WiFi, ongi WiFi, aga internetti pole 🙂

Pärast 15-tunnist bussisõitu 13-tunnise asemel sai meile selgeks seegi, et süüa ega snäkke siin ka ei anta ja bussis tukkumiseks vajaliku soojavarustuse oleks pidanud me ka taipama ise kaasa võtta. Nimelt oli bussis eeskujulikult töötav konditsioneer, aga sellest ei saanud ükski bussireisija aru, miks peab bussis 20 kraadi külma (no soojakraadi) olema kui väljas on kõik inimesed ( ka turistid) harjunud 30+ kraadiste temperatuuridega. Kui mingi aeg käisin uurimas, miks nii külm, siis bussijuht vastas uhkelt, et seda ei saa reguleerida, automaatika ( automatización ) teeb seda…. no kui bussi juhib automaatika, siis las ta olla, kohalikkudel olid paksud joped, pontšod, mütsid ja sallid kaasas, aga meile oli lihtsalt üllatuseks, et mõni buss siin ka töötava kliimaseadmega sõidab. Eks me ei hakanud automaatikaga vaidlema, sest esiteks ei tea me, kus bussi osas ta asuda võib ja teiseks keeleprobleem – hispaania inimesega saad veel kuidagi end selgeks teha, aga automaatikale end käte -jalgade ja muu miimika abil… 🙂

Bussi istmed olid ka nii kitsad, et kui kusagil bussipeatuses tulid nännimüüjad meile snäkke pakkuma, pidime ostetut pirukat süües ette vaatama, sest naabri allalastud seljatoe tükid kippusid hammustades suhu tulema. Ehk kõik see kokku tekitas tunde, et see võiks üks meie viimaseid bussireise siin maal olla.

Kui me 15 tundi hiljem Cartagena bussijaama jõudsime, tabas meid taas väike ülla-ülla.

No ei ole nii, et võtad bussijaamast lihtsalt takso ja sõidad kuhu vaja. Bussjaama seintel oli juba väljas suured infokirjad, et siin linnas on taksosõidu hinnad jagatud erinevatesse kategooriatesse. Leegi oli meile 2 ööks bronninud majutuse ühte hostelisse otse Kariibi mere rannas, aga kunagi ju ei tea, kui kaugele see kesklinnale suhteliselt lähedal olev hostel võimalikust bussijaamast olla võib? Seekord trehvas nii, et kui taksoputkale aadressi näitasime, selgus, et meile rakendub kõige kallim tariif, summas 25700, mis tegelt on odav ehk 7,4 euri.

Näitasime booking.com lehelt broneeritud hosteli aadress juhile ja hakkasime sõitma.

Ca tunni aja pärast, mille jooksul sõitsime läbi kogu pika tänava, kolistasime auklikel kitsastel tänavatel (korra käis auto põhi isegi vastu maad) selgus, et sellist aadressi pole. Et ka kümmekond erinevat kohalikku ei tea sellise hosteli asukohast midagi:

Mnjaa, alles nüüd, tunni möödudes veendusime nii meie kui taksojuht, et alljärgnev aadress (hosteli poolt antud aadress booking.com lehel) on pehmelt öeldes puudulik, sest aadressiks on AINULT tänava NIMI: Carrera 2! PS kaardilt tundub hosteli tänava asukoht arusaadav ja lihtsalt leitav, kohapeal tundub aga tegemist olema äärelinna/getoliku aguliga, täis mustanahalisi ja vaesust, kus õhtul tundub ebaturvaline tänaval liikuda. Majutust broneerides loomulikult sellist olulisimat kõrvalinfot kunagi ei leia:/.

Sel tänaval puudusid igasugused majanumbrid, ta oli ca 1,5km pikk.

Tiirutasime veel veidi nõutute nägudega ringi ja siis otsustasime, et laseme end taksojuhil kusagile kesklinna tagasisõidusuunas ära viia. Otsustasime, et otsime sealt vaba WIFI ja broneerime hoopis kusagile kesklinna lähedusse mingi hosteli.

Lasime end kesklinna viia aga kohale jõudes selgus, et taksojuht tahtis juba lisaraha 25700+15000 saada. Nimelt lisaraha selle eest, et ta meid nn hosteli juurest kesklinna sõidutas.

Me polnud nõus lisaraha maksma, sest hostel, mille eest takso teenust osutas, jäi leidmata. Selle vaidluse lõpuks lasime politsei kutsuda … aga turist jääb ikka lolliks ehk maksime nõutud (nüüd juba 10 000) ehk 3 lisaEURi ära:

ja võtsime lihtsalt uue hosteli kesklinnas ning jätsime varvaste pistmise Kariibi merre järgmiseks korraks.. . Asi polnudki ju niivõrd rahasummas, mida taksojuht küsis, vaid põhimõttes, sest lisaks taksoarvele peame ka booking.com-ile selgitama, miks me uue hosteli võtsime ja ei ole nõus eelnevalt broneeritud majutusse minema. – No kuidas sa näiteks leiad Tartus, Tähe tänavalt üles hosteli, millel nimesilt puudub kas täielikult või on kirjutatud 24 suuruse fondiga (väga levinud siinmail) kusagile paberilipakale räästa alla vms 🙂

Leidsime kiiresti uue majutuse, viskasime asjad toanurka, siis kiire dušš ja läksime linnapeale süüa nõutama. Kuna kellaaeg selline siestane, siis enamus söögikohad kinni – seega seadsime sammu supermarketisse ja võtsime sealt midagi tummisemat. Teel hotelli jäi väike mahlamüügikoht silma, istusime maha ja võtsime kolm värsket mahla.

Ei saanud veel joomagi hakata, kui meie kaua kõrvale ilmus kolmene seltskond, ilmselt viimati aasta tagasi häälestatud kitarriga. Seda, et sel kolmikul mitte mingisugust lauluhäält polnud ja kitarr kohvutavalt häälest ära oli, saime aru esimesest akordist ja laulusalmist. Samas ei lasknud seltskond end sellest üldse segada ja kui nad oma joru oli lõpetanud, küsiti meilt väga otseselt ja pealetükkivalt raha nn ekskusiivkontserdi eest. Keeldusime viisakalt, aga see neid ei morjendanud. Siis tuli mul hea idee, võtsin tüübilt kitarri ja esitasin esimese salmi kõigile eestlastele tuntud laulust “Jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohi” ja ütlesin, et nüüd oleme tasa; teie esitasite meile laulu, meie teile ka ja ei hakka rahatähti üksteisega vahetama. Miskipärast polnud hispaania seltskond diiliga nõus, sest meie esitasime oma laulu TEMA kitarriga… et nagu kitarrirendi eest peaks me ikka maksma. Taaskord väike vaidlus ja jõllitamine ning viimaks haaras kitarriomanik laualt minu mahlajoogi ja sammus seltskonnaga kiirelt minema, öeldes üle õla, et nüüd oleme tasa. Ja ometi hetk tagasi oli sama tüüp valetanud meile silma sisse, öeldes midagi seesugust: ma peaks tasuks perfoomansi eest võtma vähemalt sinu mahlakokteili, sest raha te ei anna, aga näe, MINA ei ole selline. Mnjaa, jääb öelda vaid kolm punkti… Tänav ise oli inimtühi ja mahlamüüjad vahtisid ka nagu tropid pealt, kuidas turiste rööviti… :/

Kõige selle jama lõpuks saime aru, et see linn lihtsalt ei taha meid. Kuna olime öö otsa bussis loksunud ja siis veel see hosteli leidmise- ning mahlajama jne, otsustasime, et lähme hostelisse tagasi, magame veidi ning õhtul lähme vaatame Cartagena vanalinna üle. Aga et linna pretensioonikuse tõttu tõmbame järgmine päev sellest linnast tuld :).

Nii ka tegime. Vanalinn on piiratud suure ja paksu kindlusmüüriga, tänavad ilusad, puhtad ja igal pool ka ilusad hooned – Cartagena koloniaalstiilis vanalinn olla Kolumbia kõige ilusam. Ei saa öelda, et linn kole oli, aga meie Tallinna vanalinna iluga see siin kohe kindlasti ei võistle! …samas hakkas meil kolumblastest ka veidi kahju – kui see on nende kõige ilusam linn… õigemini ainult väga väike osa linnast on riigi ilusaim, siis… Mnjah.

Teel bussijaamast kesklinna nägime nii neegrilapsi tänavate ääres paljalt ringi ukerdamas, seakarja teeäärset prügihunnikut sortimas, pikki tänavalõike sita alla maetuna, räpast Kariibi mere äärt jne. Ühesõnaga – meil Eestis on ilusam 🙂 Ainuke pluss on siin temperatuur – ka õhtul on veel 28 kraadi sooja, põhjamaalaste õnneks on siin mere ääres vähemalt tuul.

Vanalinn oli rahvast paksult täis, siin on uhked poed jne, aga kohvikuid… leidsime kokku tükki 5. Restorane ja söögikohti on lademetes, aga kohvi seal reeglina ei pakuta, mis siis et turistide hulgas olla see kõige populaarsem linn… Lõpuks leidsime väikse armsa kohviku ja kohvi oli seal tõesti väga hea, aga kohvi kõrvale pakutud kook meenutas 2000.aastate alguses meil väga populaarseks muutunud nn igavesti säilivat kilepakendikeeksi…

Enne kojuminekut käisime veel samast mahlajoogikohast läbi, kus päevalgi, aga kitarritinistajaid enam ei näinud, sellest oli kohe kahju 🙂 Mahlajoogid muidugi superhead ja andsime endale lubaduse, et alates homsest kuni puhkuse lõpuni katsume vähemalt kolm korda päevas neid suurepäraselt maitsvaid eksootilistest puuviljadest pressitud jooke lubada. Eestis pole see ju võimalik ja talvekaamose üleelemiseks oleks see igati mõistlik mõte.

Igatahes oleme lootusrikkad, et homme saame siit minema – no ei ole meile ükski suurlinn meeldinud ja on lootus, et leiame eest väikse armsa koha, kus jalad Kariibi mere sooja vette kasta ja veidi päikest võtta. 🙂

* * *

Ulvi lugulaul meie viimase aja seiklustest:

http://ulllugu.blogspot.com.co/2018/01/varvilised-kalled-kaljud-ja.html