Mitme elu lugulaul

/Leegi kirjutab/

Jah, alates sellest hetkest, kui tulime Cuencast tulema, on vahepeal nii palju juhtunud. See on minu meelest üks reisimise kindlaid fenomene – mõne reisipäevaga võid elada korraga “mitu elu”! Meil siin on tunne, et Cuencas olime USA tädi koerte- ja majahoidjaks juba mitu aastat tagasi, ehkki tegelikult olime seda kokku ca 3 nädalat ja alles 4 päeva tagasi lõpetasime. 🙂 Nüüd me siin siis istume, juba otsapidi Lõuna-Kolumbias, vahepeale ekvaator ületatud, ühes ilmatu värvika indiaanituruga. Ja kultuurišoki korjasime ka üles, sest 4 päevaga muutusid tänaseks inimesed hispaanlastest ja pikkade patsidega indiaanlastest hoopiski mustanahalisteks tõmmudeks neegriteks. #CaliLinnKolumbias #AfroAmeerikaVibes! Tundub, et ühe reisi jooksul saame ka Aafrika elamuse kätte ära! 🙂

Et natuke sisse juhatada seda, millest selles postituses juttu tuleb, siis siin paar pilti:

 

Mitad del Mundo ehk maailma keskpaik, Ecuadori pealinnast Quitost 20km kaugusel

 

Väga värviderohke indiaaniturg Otavalos, mis on Ecuadoris iga turisti jaoks suur tõmbenumber.

 

Pärast Ecuadori-Kolumbia piiriületust leiab Ipialese linna lähedalt uhke väljanägemisega Las Lajas basiilika.

 

Aga jaa.. Meie sigri-migri värvielamused algavad juba Cuencast.

 

Cuenca linna panoraamvaade Turi nimelisest vaatepunktist. Linn, mille elanike arv võrdub seitsme Tartuga (ca 700 000 in!)

 

Nimelt see armas Ecuadori suurlinn üllatas meid mitte ainult jõuluparaadi ja uusaasta pidustustega, vaid ka uskumatute turuelamustega. Mida kõike võis leida Cuenca avaturult – juurikatest, puuviljadest, grillitud ja grillimata merisigade, küülikute, kalade, kanade, “brändikate” koerariiete ja igasuguste taimedeni (aga mu ema ja tädi Tiia kurvastuseks, mitte seemneteni)!

 

Tädi Tiia võib nüüd rõõmustada, sest ta on peagi sarnase mägisibula (keset pilti) omanik. Kindlasti pole tegemist erilise taimega, sarnast tegelast kasvatatakse Eestiski, aga päritolu on ja jääb Ecuadori!:)

 

Rohelist vihta kellelegi? Ma ei tea, kas sellest saunavihta muidugi saab, selle otstarvet oleks tarvis muidugi kohalikelt uurida 🙂

 

Tegemist peaks olema grillitud jahubanaaniga.

 

Kutsikaid?! Kuuldavasti söövad nad ka Lõuna-Ameerikas siin-seal koeri. Selles pole midagi uut, sest seda tehakse ka Vietnamis. Kindel on see, et neid kutsikaid ostetakse sellel maal nii lemmiklooma kui tulevase söögi pähe.

 

Elusate kanadega käiakse ringi nagu hariliku müügiartikliga.

 

Merisead müügiks! Ecaudorlased vaatavad neid vaid “maitsva prae pilguga”. Elusate merisigade transpordiks kasutati kartulikotte, kus pisikesed põrssad olid kas või kahekümnekesi üksteise kõrvale kitsastesse tingimustesse surutud..

 

Tädil oli “armastus” – lemmikloom, keda ta tööpostil -turul- kaasas kandis.

 

Siin siis pisut elutu variant ecuadorlaste delikatesspraest – merisigadest.

 

Kanad taeva poole vaatamas

 

Muljetavaldav kalalett (üks paljudest)

 

Grillitud notsu. Populaarne roog ecuadorlaste hulgas. Tee ääres grillitakse toidukohtades sageli suuri sigu ja nii ka turgudel.

 

Seaprae teenindus. Praad koosneb tükikesest sealihast koos leeklambiga põletatud kamaraga, paarist kartulist, paisutatud maisist, tomati-sibula salatist ja meie maksime sellise prae eest 5USD. Võib-olla oli turistihind, sest ports oli tagasihoidlik, aga maitseelamus see-eest sedapuhku eestipärane, hea!

 

Kalaäri

 

Kaunis memm ja juurikaäri

 

Vorstilett

 

Kaunis ja eakas indiaanimemm, kes juurikaid müüs ja kelle pikk pats meile väga meeldis.

 

Indiaanimemm hommikust söömas

 

Ostsime minikartuleid, mõtlesime, et saame eksootilise kauba. Ikkagi mitusada kartulisorti, mida nad siin Lõuna-Ameerikas kasvatavad! Aga see salatikartul osutus meie hinnagul maitselt hullemaks kui seakartul, seega jätsime need keedukartulid Joannale koertesöögiks 🙂 Joanna koerad on aga nagunii taimetoitlased – Joanna söödab neile iga hommik ja õhtu sisse toorelt riivitud brokkolit, lillkapsast ja chia seemneid 75% ja ülejäänu 25% moodustab kanaliha. Me ei ole oma eludes veel nii taimetoitlastest koeri näinud! Ja nad päriselt söövadki seda! Asi siis neil oli pärast meie lahkumist kartulid pintslisse panna 🙂

 

Armas laps

 

Tuunikala. Vist.

 

Sihuke suur lihaosakond siis. Lõputu koridor.

 

Kellele tervet lehma?

 

Misuke valik liha…

 

Veel üks beesitav siga… üks kümnetest sel turuhommikul. Huvitav, kui palju sigu nad niimoodi iga päev maha löövad..?

 

Mahlakokteil, no oli imehea! Tehtud värsketest puuviljadest (meil olid erinevad: maasikas, kookos, ananass) ja kui meil klaasid lõpuni joodud, siis valati lisatasuta klaasid uuesti täis! Misuke kliendi heaolust hoolimine 🙂

 

Üks kutsikas oma teadmatust täis saatusele vastu astumas.

 

Küülikud ja nende müüja

 

Puuviljad, ostjad ja pigem räpasevõitu vahekäigud

 

Ecuadori ärinaised. Ikka veel turg. Mõtisklesime korduvalt teemadel, et vaatamata turu populaarsusele, on müüjaid ikka rohkem kui ostjaid ning kui palju küll teenib päeva lõpuks üks tavaline kohalik? Kas teenibki? Kui müüd asju 50 sendi eest tükk, siis kus on päevakasum ? Jne…

 

Memm nagu koormaeesel. Terve elu seljas!?

 

* * *

Meil oli nii-nii hea meel, kui Joanna 4. jaanuaril tagasi koju jõudis ning talle rõõmsad, sabaliputavad Lucky ja Daisy üle andsime ühes hoolikalt kasitud majaga. Meil oli kohe nii hea meel, et küpsetasime Joanna tulekuks porgandikoogi ja juba 2 h pärast proua tagasitulekut tõmbasime tuld. 🙂 Kohe päris-päriseks selleks aastaks! Me ihaldasime nii väga pärast 3 nädalast “stand-by” seisundit uusi väljakutseid, vahelduvat maastikku ja uusi inimesi. Kõike seda, mida nüüd siis oleme 4 päevaga väga elamuslikult juba saanudki!

 

Bussisõit Cuencast Ecuadori pealinna Quitosse on pea 500 km pikk ja maksab 12 USD-d. Teekond bussiga on ilus, möödub mitmest vulkaanist. Näiteks sellest Kaunitarist siin!

 

Teel Cuencast Quitosse on maastik ilus ja täis künkaid. Veel kummalisem on aga inimeste komme harrastada põllumajandust kohati 45kraadistel mäekalletel. Taas õhkasime mitu korda, kui hea on elada nii künkasaledas Eestis:)! Ecuadori 16 miljonist elanikust on üle poole rahvastikust elama koondunud Andide mäestikku (riigi keskosa), mitte rannikule ega Amazonase džunglitesse. Ja muidugi tähendab see, et iga võimalik-mõistlik maalapp haritakse üles või vähemasti karjatatakse seal loomi.

 

Quito on nagu suurlinn ikka. Tekitab sellise kergelt kaootilise ja äreva tunde, sellise, et kaua ei tahaks sellises suurlinnas aega veeta. Linn ise on lõputult suur ja lai, suhteliselt laugetele küngastele laiali hajuv. Ikkagi miljonilinn – siin on rohkem kui 1,6 miljonit elanikku! Taksosõit nagu mujalgi Ecuadoris on üpris mõistlik. Meie maksime 10 USD-d 13 km pika sõidu eest bussijaamast kesklinna hostelisse.

 

Huvitav märkus Quito linnast: märkasime taksodel nii väljas kui autos sees (autode istmekatted) repliike: “Jeesus, hoia mind mu teel!” või siis “Jeesus kaitseb mind”. Seda kõike muidugi espanjooli keeles. Eesoleval taksol on sarnane kiri numbrimärgi all (“Jeesus, suuna mu teed!”).

 

Quito tõmbas meid eelkõige sellepärast, et 20 km linnast asub Mitos del Mundoks ristitud ekvaatori keskpunkt ning kes ei tahaks oma jalaga hüpata ühesegselt nii põhja-kui lõunapoolusel! Õnneks on sellesse GPS-i põhisesse nullpunkti hästi lihtne saada. Ühistranspordiga läheb see kokku maksma ca 1 eur inimene ja paar ümberistumist bussiga.

 

Ei saanud pildistamata jätta – Facefood 🙂 Sellist märki pole Facebookis küll veel kohanud. Või keegi on?

 

Mitos del Mundosse jõudes külastasime kõigepealt infopunkti ja lunastasime endale piletid ekskursiooniks vulkaani sisse (6USD/inimene, 1-1,5h ekskursioon). Või noh… Meie ootused olid sellised, et nüüd sõidame vulkaani jalamile või tippu vaatama, kuidas inimesed läbi aegade on elanud koobastes, trotsides aeg-ajalt esinevaid vulkaani elumärke, sh maavärinat, tuhapilvekesi… Tegelikult aga pakiti meid autosse

 

Meie giidi isa auto aastast 1975. Tal on 5,8l bensiinimootor ja ikka veel töötab. Tõsine Ameerika raud 🙂

 

 

ja sõidutati 3 km kõrgusele vulkaani otsa.

 

Sõjaväelased turvasid meie teed 🙂 Ok, nali! Nägime juhuslikku sõjaväelaste kogunemist Mitos del Mundos. See-eest Kolumbia poolel polnud asi enam nii nali, sest seal piirialadel kannavad sõjaväelased päriselt suuri automaate ja isegi üks tank seisis tee ääres.

 

Vulkaani otsas aga ei olnud ühtegi koobast. Ja polnud ühtegi koopa taolist moodustist. Oli hoopis suur, suur, hiiglaslik kraater, mille keskel asub 400 ha haritavat maad (hoomamatu mõõde!).

 

 

Ja kraatri keskel elab 100 inimest, seda juba aastasadu. Sisuliselt elavad need ecuadorlased ühes paari hiljuti sinnakolinud turistiga nagu tiksuva pommi otsas. Nimelt ei tea keegi, kuna viimastel aastakümnetel aktiivsuse märke ilmutanud vulkaan “ärkab”. Maa väriseb siin iga päev natuke, vähem või rohkem. Mõned aastad tagasi susistas maapõuest tossu ka välja, aga mis pikemas perspektiivis edasi saab, seda ei teata. Praegu enam siin noori ei ela, ainult vanainimesed, kes oma põlvest põlve elatud elusid maha ei soovi jätta. Koole pole, haiglat ka mitte. Arst lihtsalt ei jaksanud enam tööd oodata, kuna külaelanikud nii terved aina olid ja kolis minema. Kui inimesed tahavad oma põllusaadusi müüa ja raha teenida, siis võtavad nad ette 1,7 km pika jalgsi teekonna (90 minutit!) külast kraatri tippu mööda järske mäenõlvu. Seda pidavat tegema ka 90-aastased sitked memmed, taadid! Teine alternatiiv on autotransport mööda kiina-käänulist serpentiinirikast teed, kuid see on väga kulukas liikumisvahend teekonna pikkuse ja tee kitsuse pärast.

 

Meie kolmik inimmõõdetena andmas edasi vulkaanimaastiku hoomamatut suurust!

 

Vaade rohelisele ja viljakale kraatripõhjale

 

Me küll ei kohtunud koopainimestega, aga see ekskursioon oli omamoodi põnev ja teistsugune kui senised kogemused. Seega jäime igati rahule. Nagu ikka, müüdi Ecuadori-stiilis turistinänni ka selle vulkaani atraktsiooni juures.

 

Minu väikevennale pakub ilmselt huvi – müüdi selliseid huvitavaid indiaani sümbollisanditega mõõkasid ja nuge.

 

Kui vulkaaniinimesed nähtud, võtsime suuna tagasi ekvaatorile. Soovisime end harida Maa keskpunkti osas. Seepärast otsustasime Mitos del Mundos külastada Inti-Ñan Solar muuseumi. Muuseum asubki GPS-i järgi arvutatud 0-punktil.

 

0-punkti muuseum!

 

“Munamäng” ekvaatoril. Kes suudab muna panna ekvaatoril seisma naelatipule, saab sertifikaadi.

 

Selle kunstteosega sai hakkama giid – meie pusisime ka, aga ei õnnestunud. Eks see ole lihtsalt üks tähelepanupüüdmise mäng. Nimelt pole vahet ju, kus seda trikki harrastada, kas ekvaatoril või koduseinte vahel. Peab lihtsalt täpne käsi olema 😛

 

 

Selles muuseumis olid toredad näidismajad, kuidas kunagised ecuadorlased elanud on.

 

Näidiskodu seest, iseloomustab vanu aegu.

 

Suitsune koja lagi ja pildil memm, kes väidetavalt elas samas kojas 107 aastaseks oma põliste, tervislike eluviisidega.

 

Näidis kodukoda teise külje pealt

 

 

Pildil Amazonase elanikke (topised), lisaks anakonda akvaariumis.

 

Ma ei teadnudki, et aaloel on õis! Kas teie teadsite? Meie kõigi jaoks oli see täitsa “ohhoo”!

 

Lillepilti 🙂

 

Sellisel vanaaegsel viisl valmib huvitav, aeganõudev käsitöö (seintel).

 

Ecuadori nullpunkti üle mõtisklemas

 

Veel vanaaegset elustiili

 

Ilusalt disainitud uksed muuseumi restoranis

 

Jassu tegi selja tagant salamisi pilti, kuni mina hüti seinal asunud paljaste indiaanlaste üle imestasin…

 

Lillepilti

 

Muumia kodu 2m sügavusel maapõues…

 

Killuke Ecuadori kunsti

 

Ja veel Ecuadori kunsti

 

Siingi Ecuadori kunsti

 

Ekvaatoril kaalub inimene väidetavalt Maa külgetõmbejõu tõttu 1kg vähem, see aga ei takistanud kuidagi Jassut kätekõverdusi tegemast ning tunne oli sama, nagu igal pool mujalgi trennides 🙂

 

 

Lille- ja linnupilti

 

Selle süsteemiga saab vett keema ajada. Peab ainult piisavas koguses päikest olema.

 

Mitos del Mundos on mitu muuseumi, aga meile piisas ühe külastamisest ka. Pealegi igasuguste reisiarvustuste põhjal oli meie külastatud Inti muuseum parim. Kui meil ekvaatori külastamisest isu täis sai, läksime sööma. Tellisime endale 3 USD/nägu päevapraed Quito kesklinnas (supp, kanapraad, magustoit, jook, nagu kombeks juba). Üllatusega nentisime, et Pepsid on meie lauda toodud igivanadena!

 

Kui pilti lähemalt vaadata, näeb kuupäevi. Et siis parim enne kuupäevad on 2014, 2011 ja 2015!? 🙂 Meie õnneks olid joogid nagu joogid ikka, keegi meist kõhutõppe hiljem ei jäänud.

 

Kohe pärast ekvaatori külastamist otsustasime Quito linnaga hüvasti jätta. Võtsime kesklinna hostelist oma hästi hoiustatud seljakotid ning hakkasime bussi suunas astuma. Teele jäi selline vanakooli auto, millest Jassu ja Ulvi ei saanud kaarega mööda käia. Jassu tegi 3 illustreerivat pilti:

 

 

 

 

5. jaanuari õhtuks jõudsime Otavalosse (Quitost ca 70km). Kuna oli õhtune aeg, siis jäime põnevusega hommiku koitmist ootama.

 

Otavalo kirik õhtuse linna jalutuskäigu ajal

 

Nimelt olime jõudnud linna, mis iga päev värvikirevusega täitub, eriti aga nädalavahetustel. Siin kauplevad eelkõige indiaanlased või vähemasti müüakse enamasti indiaaninänni. Me sattusime nende lõputute värvide lummusesse. Terved tänavad olid sadade meetrite viisi, kui mitte öelda kilomeetrite viisi täidetud müügimeeste ja nende värvilise kaubaga: sallid, pontšod, võrkkiigud, hällid, maalid, käepaelad, kampsunid jne asjadega.

 

Käepaelad, lõputu värvidemaailm

 

Unenäopüüdjad

 

Tikkijate tänav. Jeerum, isegi see pisike ca 8-aastane tüdruk tikkis ülipeeneid mustreid!

 

Turg on ikka kõige uue ja põneva proovimiseks. Pildil proovin kohalikku vöökohalt kinniseotavat unikaalse suurusega seelikut, 25USD/tk. Jäin pisut kahetsema, et mingit värvi välja ei valinud ja seda koju kaasa ei ostnud. Aga noh… nentisime umbes sada korda sel turul, et ei jaksa tervet maailma kokku osta!

 

Ilusad valged särgid, 5 USD/tk

 

Küsisin ekspertidelt nõu, kas sobib? Jassu ja Ulvi -minu ainsad olemasolevad peeglid- arvasid, jah. Särk ja 5 USD vahetasid omanikku 🙂

 

Maalid. Üks ilusam kui teine! Aga kuhu küll panna, kui oled seljakotirändur ja kohe veel koju ei lenda!?

 

Turumelu

 

Ja veel kõige ilusamat maaliilu

 

Inspireerivaid maale

 

…ja veel!

 

Ilusaid salle müüdi, 5 USD/tk. Nii elegantne asi! Muidugi ei saanud sellist talveilu jätta kaasa ostmata 😀

 

 

Laps, kes emaga kaasas pikal turupäeval. Saab täitsa edukalt isetegevusega hakkama 🙂

 

Ema ja laps ostjaid ootamas

 

Ja taas, mis värvid, mis linikud, mis kleidid, mis pluusid!

 

Puhas käsitöö, peened tikandid. Küsisin hinda sellel pikal linikul, mis paremat kätt indiaaninaistega esiplaanil- hind 100 USD. Aga seal on ka tõsist vaeva nähtud selle tegemisega. Iseasi, kes selle kõik ära ostab?! Turg oli LÕPUTU! Müüjaid rohkem kui ostjaid…

 

Pildillt on näha, et Ulvi on iga hetk valmis rahakoti suud avama 😀

 

No mis teed, kui klienti parajasti pole?! Puhkad, ootad, isegi magad…. Ja nii tükk aega, sest kõrval naabrid pakuvad ju sama värvikirevat kaupa, aga lootus jääb, et õhtuks ikka mõni ostja ka välja ilmub…

 

Kotid, kotid, kotid…

 

Ja veel värvilisi kotte.

 

 

Turistinänni

 

Pontšod ja muu kraam

 

Maalid!

 

Võrkkiigud, kümnetes värvikombinatsioonides

 

Ilusate logodega särgid, aga kahjuks imeliku alt laieneva lõikega. Seega jäid nad kõik meist ostmata.

 

Värve ja värve!

 

Salle, linikuid jne.

 

Igasuguseid kotikesi.

 

Millised mõnusad diivani padjakatted! Hind 8-10USD/tk, aga kõik on Otavalos kauplemisküsimus ;). Kui sa paistad vähegi asjast huvitatud olema, aga hakkad kauba juurest minema kõndima, küsib müüja erutatud ja sõbralikul häälel “How much, amigo??” (“Kui palju, sõber, oled valmis maksma??”)

 

Muusikaintrumente saab siit ka

 

Jah, sellisel turul oled kimbatuses, mida osta ja mida jätta. Turgu hakati juba kell 6 üles sättima, kell 8 käis elu juba täiel rinnal. Olime seal ca keskpäevani ning sisuliselt tundus meile ikka, et siin võiks veel olla ja vahtida. Samas sai mingi nähtamatu värvilimiit meis täis ning otsustasime, et on aeg edasi liikuda. Kolumbiasse!! 🙂

 

Otavalo linna inspireeriv tänavakunst.

 

Et Otavalost ca 150km kaugusele Kolumbiasse saada, selleks peab tegema paar erinevat bussisõitu + taksosõit. Kõigepealt Otavalost Ibarra linna 45 minutit ja siis 3 tundi Ibarrast Tulcánisse. Tulcanist tuleb võtta 3 USD eest takso piiripunkti. Otsebussi kummalisel kombel Kolumbiasse ei lähe. Ainult Quitost. Olime hästi rõõmsad, et meil mõlemad bussisõidud + takso püüdmine Tulcáni bussijaamast läksid nagu lepase reega (bussid väljusid täpselt siis, kui olime peale istunud ehk ilma ooteajata!). Aga see õnn oli üürike. Kõik meie ilusad fantaasiad, et jõuame veel valges ajas Kolumbiasse, purunesid. Selgus, et kui väga halvasti läheb, võtame koguni kesköö ja uue päeva piiripunktis vastu… Seda kõike sellepärast:

 

Jassul oli igav ja ta luges kokku inimesed, kes Ecuadori poole migratsiooni järjekorras seisid. Ta sai numbriks 300+ inimest!

 

No algul olime me ikka optimistid, et ah, vast paar tundi seisame… aga siis selgus, et vahepeal läks pimedaks, tuli paukuv äike ja paduvihm …

 

Selle pideva ootamise ainus meelelahutus oli jälgida ca 15-pealise koerakarja ringiliikumist. Seal oli pidev rivaalitsemine ja üksteise paikapanemine. Daam-koerad olid pidevalt “saatjatest”-“austajatest” ümbritsetud ning iga nende samm oli otseloomulikult isaste tähelepanu keskpunktiks. Kui koertel aega üle jäi oma tegemistest, tulid nad inimestelt toitu nuruma. Alatoitumuses polnud neist keegi, küll juba piiripunktist läbikäiv rahvahulk nende kõhutäie eest hoolitseb!

 

 

Pärast 2-3 tundi seismist selgus, et meil tuleb ikka veel oodata…. Ja no kaua sa seista jaksad?! Ulvi “ohverdas” oma koti ja nii me siis istusime nagu Pokud tõsiste ja ootust täis nägudega tema seljakotil sellal, kui Jassu järjekorras seisis. Aeg-ajalt vahetasime positsioone ja käisime uurimas, kuna see järjekord ometi lõpeb.

 

Ja siis me ikka ootasime ja ootasime, arutledes, et nii palju polegi kunagi pidanud ootama. Vahel kostusid üle sadade inimeste ärevad ja pahameelt täis vilistamised, sest oli külluses inimesi, kes proovisid järjekorras ette trügida. See otseloomulikult ei meeldinud neile, kes järjekorras ausatena “oma aega” ootasid -nemad need vilistajad olidki.

 

Kõige kummalisem selle piiriületuse juures oli see, et migratsiooni kontorisse ei lubatud seljakottidega siseneda! Samal ajal ei olnud võimalik pagasit kuhugi hoiustada ning ükski ametnik ei tegelenud ei kottide järelvalve ega inimmasside järjekorra suunamisega. Niisiis jätsime kohustuslikus korras meiegi pooleks tunniks oma pagasi armsa Jumala hoolde, palvetades, et see vahepeal jalgu ei kasvataks. Õnneks jäi meie pagasit sedapuhku hoidma üks suure veneetslaste grupi esindaja, usaldusväärne noormees, aga siiski… Jätta oma pagasit sisuliselt täiesti järelvalveta jummala võõras kohas ja võõraste sadade inimeste keskel?! Kõlab hullumeelselt!

 

Nojah… Siiski paar korda ilmus õhtu lõpuks ametnik välja, kes demonstratiivselt püüdis suunata järjekorda, et inimesed 2-kaupa rivistuksid. Vahepeal järjekord seisis kümneid minuteid, sest inimesed olid lihtsalt näiteks seitsme-kaheksakesi reas. Ja vaheletrügijad tegid mis tahtsid. Kirusime seda korrapäratut ja üllatavalt inimrohket piiriületust sada korda.

 

Jee, lõpuks, pärast 5 h Ecuadori migratsioonijärjekorras seismist, saime templid passidesse! Jassu võttis aega, et templi enda panek passi võttis aega ainult 1-1,5 minutit/iinimene. Kokkuvõte: ainult hulludel on nii pikk kannatus nagu meie kolmikul 6. jaanuari õhtul! 😀

 

* * *

Ipiales on esimene Kolumbia linn pärast Ecuadori piiriületust. Tegemist on pisikese ja tagasihoidliku linnaga, mis millegi erilisega silma ei paista. Kuna booking.com näitas siia ainult 2 majutust, hinnaga alates 35eur/3 inimest, siis otsustasime majutuse broneerimata jätta. Õigesti tegime. Nimelt on igas linnas palju majutusasutusi, mis end booking.com kaudu ei reklaamigi, seega sisse jalutades saad palju mõistlikuma hinna kui veebis. Nii leidsime meiegi kohe Ipialese bussijaama kõrvalt kõigest 18-eurose hotelli. Saime tarkuse, et teinekordki lähme mõnda linna kohale ilma, et eelnevalt miskit broneeriks. Küll saab! Alati saab öömajale!

Kui Ipiales ise on selline tavaline linnake, siis seal lähedal on see-eest suureks vaatamisväärsuseks Las Lajas kirik. See on ehitatud jõe kohale , mõnusate võlvkaartega. Igati ilus vaatamisväärsus. Et oma silm on kuningas, käisime meiegi seal ära.

 

Tee Las Lajas kirikuni oli mäest alla, tugev kaldtee. Ca 1 km pikk jalutamine taksoparklast. Imestasime nii meie kui teised möödakäijad, kuidas see tädi kontsadega hakkama sai. Mnjaa, meisterklass, aga ainult siis kui kahel pool toetavad õlad on :). Kontsad pole matkajalatsid;)!

 

 

Kirik ise avaldab kohe muljet, nii pealt- kui otsevaates. Meil vedas ilmaga parajasti väga – soe, päikseline päev.

 

Kirik eestvaates

 

Kirikus käis parajasti jumalateenistus. Ikkagi pühapäeva hommik… Kirik oli paksult rahvast täis!

 

See lummav kirik külgvaates

 

Äge prügikast Las Lajas-is

 

Las Lajas-is müüdi putkade kaupa igasugu usuga seotud vidinaid ja sümboolikat. Lisaks lehmasõrgadega pudeleid, nagu esiplaanil näha…

 

 

Kuna Las Lajas-is käib palju turiste, siis tundus laamaäri kasulik mõte. Kes tahtis pilti nende kaunistatud loomadega teha, pidi selle eest omanikele ka tasu maksma.

 

Tänavamuusik. Neid siin LA-s ikka jagub, nagu kõikjal Euroopaski. Kõige hullemad variandid on olnud, kui meile bussidesse sisse sajavad isehakanud räpimehed ning panevad käima primitiivse kõlaga ragiseva muusika ning hüüavad valjuhäälselt räpisõnu nii, et kõrvad pärast si*avett jooksevad. Ja pärast seda kõike etendust järgneb asjale muidugi mündikogumine vaestelt, ärapiinatud kuulajatelt :).

 

Noh, lähete Ipialese linnas taksot bussijaamas võtma ja… mõtle! Pissimine on sulaselgelt keelatud! Ära sa isegi mõtle…! 😀

 

Eks neid kummalisi asju juhtub siin mail pidevalt. Näiteks käidi meile kaks korda espanjooli keeles vadistamas, et ärge oma kotte pingi peal hoidke [Ipialese bussijaamas], sest pingid on mõeldud ikkagi istumiseks. Meie kehitasime õlgu ja targemad meist vastasid puhtas eesti keeles kolumbia ametnikele vastu: “Vabandust, mitte si**agi ei saa aru!” 🙂 No kui maa on must, aga me ise istuda ei taha ja samas võtame kottide pingile paigutamisega ära ainult iseenda istumise ruumi, siis… miks peaks meiesugused eestlased end häirituna tundma märkusest, et meie kotid pingil olla ei tohi?!

* * *

Mjaa. Meie seiklused jätkuvad siin Kolumbias! Nagu blogi alguses mainisin, oleme pooleldi Aafrikasse jõudnud, vähemalt tunne on selline, kui nii paljudest mustadest meestest oleme ümbritsetud! Aga sellest kõigest juba järgmises blogis :).

 

* * *

Ulvi on kirjutanud samadel teemadel 3 toredat blogi vahepeal!

-Ekvaatori ja vulkaani teemad:

http://ulllugu.blogspot.com.co/2018/01/sotsialismist-ekvaatorist-ja-vulkaani.html

-Cuenca ja Otavalo värvikad turud:

http://ulllugu.blogspot.com.co/2018/01/turuuuringud.html

-Ecuadori-Kolumbia piiriületusest ja Las Lajas-i kiriku ajalooline lugu:

http://ulllugu.blogspot.com.co/2018/01/koerapulm-ja-muud-piiripealsed-imed.html



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *