Kaks aastat tagasi me Jassuga abiellusime. Seda tehes tõotasime, et iga aasta hakkame pulma-aastapäeva tähistamiseks reisima, eelistatult telgiga matkama. Esimesel aastal lendasime mesinädalate ajaks Itaaliasse Bergamo piirkonda telkima, teisel aastal lendasime viimase hetke pakkumisega Türki, Alanyasse. Kogesime nii Itaalias kui Türgis ilusat varakevadet.

 

See aasta aga tegime sootuks omamoodi. Kuna sel aastal algab meie tööperiood aednike-maastikuehitajatena Lõuna-Norras, Arendalis alles 18. aprillist ehk vahetult pärast Lihavõtteid (esmaspäev, 17. aprill on siin ikka veel Pühad, kus isegi “linnud ei lenda, rääkimata tööegemisest”), siis otsustasime teha pika, väsitava ja samas põneva autosõidu enne Arendali jõudmist. Kokku 3100 km erinevaid maastikke! Eelkõige tahtsime esmakordselt külas ära käia minu õel Lehtel, kes Põhja-Rootsi mehega talumaja ostnud, aga muidugi oli see sõit heaks võimaluseks näha varakevadist Soomet, Rootsit kui ka Norrat. Läksime teele rõõsalt ja rõõmsalt, auto täislastiga, jalgrattad taga ning suverehvid all – no kes ometi ootas, et poole aprilli peal saame kuskil lund näha?! Eestis, Tartus oli ju ilm lahkudes selline:

 

Hehee, olgu etteruttavalt öeldud, et suverehvidega ikka nii Põhjamaadesse aprilli keskpaigas nalja tegema tulla ei soovita. Meil küll ilmade ja teeoludega põhijoones vedas, kiilasjääd oli vaid korra-paar ja lühikesed otsad, kuid siiski sadas paljudes kohtades teel lund, lörtsi või vihma ning teede ääres nägime kuni 3 m kõrguseid sulamata lumevalle! Päris lumine ja suverehvide jaoks koguni libe ja ekstreemne oli tee vaid lõppsirgel Norras Brunkebergist Åmli suunas keerates. Nimelt sadas siin paksu lund öö otsa ja auto läks seetõttu serpentiinidest üles vaid puhtast armastusest meie vastu – teed kattis 2-3 cm lund. Naersime, et kui teele jäänuksime, võinuks me vähemalt saada ägeda videoklipi “smart-ässadest” eestlastest, kes võtavad autost harja ja hakkavad serpentiinide järskudel kurvidel mitmesaja meetri kõrgusel mägedes teed harjaga puhtaks pühkima, et siis neljarattalist niimoodi veenda edasi sõitma. 🙂

 

Meie 3100 km pikkune marsruut tuli põhijoones selline: Tartu – Tallinn – Helsinki – Oulu (Soome) – Korpilombolo – Luleå (Rootsi) – Trofors – Trondheim – Jotunheimen rahvuspark – Hardangervidda Rahvuspark – Odda – Åmli – Eydehavn ( meie töökoht Norras, Arendali lähedal).
Reisisellideks olid lisaks meile kuni õe külastamiseni 1100 km autosõidu kaugusel Tartust ka minu väikevend Ao, kes tegelikult ohverdas küll nädala kooliajast, kuid andis korraliku lubaduse, et teeb pärast kõik kooliasjad ilusti järgi. Ao jaoks oli see ideaalne võimalus pääseda teist korda elus välismaale (esimene kord tulid Jassu ja Ao mulle Norra külla, kui ma Stavangeri kandis köögivilja farmis töötasin). See oli Ao jaoks võmalus näha esmakordselt Helsinkit, üleüldse Soomet ja Rootsit ning külastada oma kallist õde Lehtet karmil siiani lumisel Põhjamaal, kus kogeb vastavalt aastaaegadele nii polaarpäevi kui polaaröid. Kuna õde sõidab mehega peagi Eestisse külla, siis klappis ideaalselt, et meie tõime väikevenna Rootsi, nemad aga transpordivad mõne päeva pärast tagasi Eestisse.

 

Edasi siis meie seiklused küllaltki kronoloogilises järjekorras ja emotsionaalses võtmes ehk et nii, kuidas meie asju läbi elasime. Kirjutasin kõike üles jooksvalt.

 

…

 

Teisipäev, 11. aprill 2017. “1100 km Tartust Korpilombolosse Rootsis!”

 

Alles hommikul oli kevad, linnud röökisid ja Tartus vähemalt läksid esimesed puud-põõsad lehte! Õhtuks on sellest saanud mõõtmatud meetrikõrgused lumevallid. Vat nii juhtub, kui võtta aprilli keskpaigas ette Eestist Põhja-Rootsi sõit. Põhja-Rootsi tõi meid Jassu ja väikevennaga aga minu õde, kes siia Põhjamaa metsikutele väljadele mehega maja ostnud ning kelle külastamiseks me aprilli keskpaiga parima aja arvasime olevat (suvel töötame ja sügisel, mil töö lõpetame, on teedel jäite esinemiseks Põhja-Rootsis suurem oht, aga meil ju ainult suverehvid kaasas).

 

 

Eestis ja Lõuna-Soomes oli sõna otseses mõttes kevad. Ilusate kevadilmadega hakkasid puhkema juba pungad ja õitsesid paiselilled, naadid pistsid juba ammu oma päid mulla alt välja… Kui aga Helsinki-Lahti teed pidi Jyvasküla poole keerasime, oli juba enam-vähem esimestel kilomeetritel üllatus, et järved on jääs ja kohati on säilinud lumelaigud. Olin roolis parajasti, kui üllatuseks hakkas vihma asemel pesuehtsat lörtsi sadama. Vaskikellos peatust tehes olid ilmaolud aga juba nii kehvad, et külma tuule, rohke lume ja jäiste kõrvalradade tõttu ei tahtnud liiga pikka jalasirutust teha. Pealegi väikevend, kes nägi hiiglaslikke kõlakellasid esimest korda, tüdines neist õige kiiresti – need tegevat kõrvulukustavat lärmi! (Lõin ikka korralikult paari pühakella).

 

 

Kusjuures jalgrattad olid jääs Vaskikellosse jõudmise ajaks… Sel hetkel me ei aimanud, et see jalgrataste jäätumine saab mõnesaja järgmise külmema kilomeetri läbimise juures “tavaliseks nähtuseks”.

 

 

Minu suur vend Allan soovitas, et minge võtke kütust sellisest kohast nagu Ii (niimoodi kirjutataksegi!). Et see asub ca 650 km Helsingist ja teel Põhja-Soome/Rootsi/Norra üks Soome kõige soodsamaid tankimiskohti. Meie Fordike aga venis Tallinnast täisvõetud paagiga peaaegu Ii-ni välja. Umbes siis, kui GPS näitas 16km veel Ii tanklani, hakkas kütusenäidik pea sekundi kiirusega vähenema ning sattusime juba paanikasse, et kuidas tanklani välja veame… Õnneks kaardirakendus maps.me näitas, et lähim tankla asub maanteelt maha keerates juba 4 km kaugusel. Kiirustasime siis uue hooga sinna. Oli ka viimane aeg, tankima asudes näitas meie armas Ford viimast 7 km märget, ehk et kui poleks kohe-kohe autole söögipoolist saanud, oleksime saanud tänasesse päeva värvika tee äärde jäämise kogemuse. Tagantjärele tarkus – ärge riskige, tankige ikka need vajaminevad liitrid ära, et mitte ühel hetkel end ootamatutest olukordadest avastada 🙂

 

Ii-s muide tankisime kütust ka juurde pisut hiljem. Midagi üliodavat seal polnud, aga ca 5 senti odavam liiter kui mujal küll.

 

 

Õhtuvarjul ületasime Rootsi piiri. Elevus kasvas, kui hakkasime esimesi künkaharjade lainetusi nägema – Soomes neid eriti ei olnud. Ehk et künkad ja mäed olid meie kõige oodatum pala. Päikseloojang oli kena oranžikas, päike läks siin meil looja pool tundi hiljem kui Eesti aja järgi!

 

 

Ehk siis siia on peagi saabumas polaarpäev, mis viib lume ja toob 24/7 haljendava roheluse :). Aprilli keskpaigaks seda rohelust aga igatahes veel käes ei ole, hanged on tõesti üle poole meetri kuni meetripaksused. Täiskuu tõttu, mis eile oli, on taevas hele ja rõõsa – kevade ootuses!

 

Meie aga oleme kolmekesi siin autos une ootuses, see on päeva parim osa ja me väga täname minu õde, kes meile nii külalislahkelt oma uksed avab! Ei ole just liiga mõnus päev läbi autosõidus olla, vähe peatusi teha ja vahepeal ainult kiired klõpsud teha.

 

Esimesed muljed Lehte kodust Rootsis – neil on ikka meeletult metsa, seda kulda siin! Väga vaikne koht, vähe elanikke ehk hõre asustus, värske puhas õhk. Armsaid künkaid jagub ka. Talveks virmalisi polaaröös, suveks polaarpäeva lõputut valgust.

 

…

 

Õhtu läks meil ikka pikaks kätte ära 🙂 Majaperenaine Lehte ja majaperemees Eero tervitasid meid rõõmsalt oma maja ees, kui õhtupimeduses saabusime. Maja säras jõulutulede valguses, Eero turnis nabani lumehangel ja vajus meie silme all ühe jalaga sügavale lumehange kinni (huumorit kui palju!), Lehte seisis trepi ees, kõigil näod naerul oodatud kohtumisest.

 

 

Lehte ja Eero tegid meile esimese asjana majaekskursiooni ja üllatasid taaskord sellega, et ehkki maja näeb imepisike välja, on seal väga muljetavaldavalt hästi läbimõeldud ruumide jaotus. Kokku 2 korrust, pluss suur keldrikorrus ühes sauna, sauna eesruumi ja rohkete panipaikadega maja all. See on Rootsis ja Norras tavaline, et majad näevad pisikesed välja, aga seest uskumatult ruumikad, korralikud ja põnevad, rohkete läbimõeldud nurgataguste ja panipaikadega.

 

 

Üllatav on see, mida majad Põhja-Rootsis maksavad! Kas te usute, et siin Põhjamaal saate maja osta alates 4000 eurost, aga 25000 euroga võite saada juba päris “luksusliku” suure maja koos äsjapaigaldatud maaküttega, uued aknad, maja soojustatud jne? Minu õde koos mehega ostsid maja Põhja-Rootsi alla 10000 euroga, kaasas 1ha maad, maja kohe elamiseks valmis. Mitmed kõrvalhooned sealjuures, kõrvalhoonetes kaasas põnevat inventari eelmistest omanikest. Osta ära ja koli ainult sisse! Kas olete ikka kursis, millist kinnisvara Eestis saab 10000 euroga? Jassu ütles naljatlemisi, et 10000 euroga võib Eestis saada vaid paberid, mis tõestavad, et oled hull, kui plaanid osta 10 000 euroga mingigi majasarnase asja. . . Tõepoolest, oleme Jassuga juba poolteist aastat kursis, mida “põnevat” pakuvad Eesti kinnisvaraportaalid. Eestis on nii, et kui sul krundil on lagunenud maja, kirjeldatatakse seda renoveerimisvalmis (justkui oleks omanik hullu vaeva näinud, et seda maja renoveerimisvalmiks muuta… 🙂 tegelt on maja lihtsalt vana, seisnud ja lagunenud) hoonena ja küsitakse ulmehinda. Jassu lemmikväljend selliste hoonete kohta on, et ostad krundi koos majaga, maksad kallist hinda ja siis pead veel hoonele “pommi alla panema”, et sellest lahti saada ja hakata ehitama midagi uut põnevat oma ideede teostamiseks. Aga jaa, Põhja-Rootsis saate endale kümnendiku selle raha eest, mida Eestis kodu peale nõustute kulutama, lubada endale korraliku talupidamise või linnaelamise…. -Kuidas kellelegi! Aga peate olema valmis, et talvel lisaks virmalistele on täielik polaaröö periood (igasuguse päiksevalguseta) ja suvel ei lähe “suur lamp” mõned kuud üldsegi ööpäevaringselt looja…

 

 

See, miks Põhja-Rootsis, Põhja-Soomes ja ka Põhja-Norras talud, majad, korterid niivõrd utoopiliselt odavate hindadega on, vaatamata inimeste meeletutele rahalistele investeeringutele, on lihtsalt sellepärast, et keegi ei taha Põhjas polaarpiirkonnas elada! Lõunas on märksa soojemad ilmad, kõik tahavad lõunas elada. Tahetakse ikkagi rohkem suurlinnade piirkonnas elada. Rootsis põhiline elu on koondunud ikkagi Stockholmi ümber, nagu Norras Oslo piirkonda ja Soomes Helsingi ümber… Kõik on ju riikide lõunapoolseimad linnad!

 

 

 

Mida Põhja-Rootsis tehakse ära elamiseks? Minu õde ja tema mees töötavad näiteks kohalikus restoranis. Kommuun ja naabrid, põliselanikud on väga toetavad. Kui sa oled vähegi teotahteline, võetakse sind igal pool maailmas avasüli vastu. Põhja-Rootsist pärinevad maagi rikkused ja ka mets annab palju tööd. Asustus on pigem hõre, vahemaad linnade ja külade vahel suuremad.

 

 

Kui te arvate, et pagulased ainult suurlinnades elavad, siis eksite. Jagus neid ka siiakanti omajagu. Rootsi valitsus teeb siinjuures kõik ja enamatki, et just pagulased end siin hästi tunneksid… Ja kui te arvate, et kohalikel on mingi õigus pagulasteemat kritiseerida, mokaotsastki, siis te taaskord eksite.

 

 

Kolmapäev, 12. aprill 2017. “Vaba päev õe juures Põhja-Rootsis”

 

Magasime ühe korraliku pika ja magusa 10-tunnise une. Asendis, milles uinusime, ka ärkasime. Pikk autosõit on ikka omajagu väsitav ning ka ööl vastu startimist sain mina paar tundi magada, Jassul nii hästi ei läinud :).

 

Rattad olid korralikult jääs ka hommikul, plusskraadidest öösel juttu polnud.

 

 

Lehte ja Eero tutvustasid oma kõrvalhooneid

 

 

ning pärast seda külastasime kohalikku koske,

 

 

suurpoode 20 km kaugusel nende kodust ja õhtul käisime üheskoos külas kohalikel eestlastel, kes samuti on end siin piirkonnas sisse seadnud.

 

 

…

 

Lehte ja Eero pakkusid meile väga põnevaid toite. Näiteks, kas olete kuulnud angevaksasiirupist? Mu õde teeb seda ise angervaksa õitsemise ajal ja see on imamaitsev lisand igasugustele teedele. Angervaksasiirup on üllatavalt lihtne teha, maitsev ja põnev ühtekokku….

 

 

 

Samuti tegi õde lihtsat snäkileiba erinevate seemnetega paar plaaditäit, mis säilivad mitu nädalat (nii kaua kui tahad), sest nad kivistuvad jahtudes nagu kõik snäkileivad…

 

Neljapäev, 13. aprill 2017- “Algab 2000 km pikkune teekond Lõuna – Norrasse, Arendali!”
Neljapäeva hommikul ärkasime kohaliku aja järgi kell 7, Eestis olnuks kell 8 hommikul. Pakkisime asjad, tegime kaasa päevasöögid ja mürasime natuke lumes.

 

 

 

 

Ja hakkasimegi Jassuga sõitma Lõunasse.

 

 

Nimelt ootab meid ees põnev ja uusi tundmatusi täis 2000 km pikkune teekond Lõuna-Norrasse, Arendali piirkonda, kus hakkab pihta taas meie pooleaastane (loodetavasti) tööperiood. Niisiis reisime järgmise kolme päeva jooksul lumehangedest otse kevadesse, sest meie boss saatis meile äsja pildi, kuidas Arendalis on neil 0,0% lund hetkel, päike paistab ja 10 kraadi sooja!

 

…

Paar pilti meie teekonnast ja tähelepanu tõmmanud hetkedest:

 

 

 

Kuskil Rootsi-Norra piirimail, teel Troforsi linna Norras, hakkasime nägema korralikke mõõtmatu suurusega mägesid.

 

 

Neist inspireeritult kirjutasin värsketest emotsioonidest nii: “Mäed -nad seisavad nagu Pühakud, vaikselt ja väärikalt, vägevalt. Neis on midagi, mis meid Jassuga üdini lummab. Me võime olla pool aastat eemal Norra mägedest, aga kui me nende lähedusse Rootsis jõudsime… siis täitusime taaskord sellest pühalikust ja haaramatust-hoomamatust tundest, kus sina inimesena oled nagu pisike täpp Emakese Looduse kätetöö ees. Me tunneme mõlemad end nagu armunud, nähes suuri kõrgeid, lummavaid mägesid. See on mägede maagia, mis meid mõlemaid tegutsema ja plaane ellu viima inspireerib. On tunne, et kui suudad midagi nii võimsat (nagu mäed) oma silmaga näha ja vaadata, siis oled suuteline ka inimesena palju… väga palju korda saatma.”

 

…

 

Rootsis hakkas kohati lumi ära sulama – jee, kevad! Vahetult enne Norra piirile jõudmist tankisime veel viimast korda E85 kütust (Jassul on Rootsist ostetud Ford Focus, millel on flexi fuel mootor, mis sõidab nii tavalise bensiini kui ka E85-ks nimetatud kütusega, ehk 85% puhast piiritust ja 15% bensiini. E85 on ca 25% odavam kui tavabensiin, auto sööb seda küll natuke rohkem, aga lõppkokkuvõttes siiski odavam sõita ja mootor nurrub ka rõõmsamalt).

 

 

Selle tankla poes nägime müügil ohtralt mootorsaane ja sooje talveriideid, spordiriideid. See vihjas seda, et siinmail liigutakse enamasti mootorsaanidega talvel, just lume rohkuse tõttu. Jääväljadelgi oli näha rohkelt mootorsaanide “kiirteid” ja teede äärtes saanimehi oma atribuutidega. Igalpool seda ei näe…

 

 

Nii kui Norra sisenesime, läksid olud ühtäkki väga lumiseks ja asfaltteed uskumatult hüplikuks.

 

 

Piiripunkt iseenesest oli lihtsalt Norra riiki tähistav silt ja kõik! Mõned kilomeetrid enne oli tegelikult ka tollipunkt, aga mitteaktiivsel kujul. Kuid lumi… seda on siin kohati kuni 3m teede ääres, taustaks kaunistamas suured, uhked, kohati väga kuninglikud mäed. Lehte ja Eero juures Põhja-Rootsis oli ikka väga vähe lund hetkel alles – kui võrrelda sellega siin :P.

 

 

 

 

Olgem ausad, alguses mõtlesime me Jassuga, et paneme telgi üles ja magame telgis teel Lõuna-Norra. Tegelikkusega me aga ei arvestanud! Kõikjal olid niisugused suured lumevallid ja kõrvalteed olid sageli kas mittenähtavad, kinni, pehmed sõitmiseks või viisid ainult otse inimeste majadeni, et me ei leidnudki endale sobivat telkimiskohta 2000 km läbides. Liiga tee ääres keeldusime ka suure liikluse tõttu telkimast-magamast, sel juhul pole mõtet telkigi lahti võtta. Niisiis magasime me 2 ööd absoluutselt mittematkalikult ja mitte romantiliselt autos istmetel, ilma neid alla laskmata, sest asjad olid ees. Me poleks uskunud, et 2 ööd on võimalik üldse magada autos magamiskotis istuvas asendis, aga… Kui sa ikka oled mega üleväsinud päevasest sõidust, emotsioonidest, siis magad ikka öö ajal ilusti ära, muidugi korduvate üles ärkamiste ja nihelemistega… Lohutasime end, et küll me suvel ikka normaalseid matku (st telgiga) ette võtame! 😉 Telkimisvõimaluste puudumise tõttu võtsime endale eesmärgiks võimalikult ruttu Arendali jõuda ja mitte ka ülemäära aega kulutada võmalike romantiliste telkimiskohtade otsimise peale kusagil kõrvalteede ääres. Me tõesti üritasime, aga sedapuhku ei jäänud midagi silma.

 

 

…

 

Üks teine hetk, mil mul Norras omamoodi inspiratsioonipuhang peale tuli: “Norra, see kõnetab minu ilumeelt. Vaadates siinset rahus ja harmoonias tuksuvat loodust ja eriti mägesid, hakkan kergelt unistama tulevikust, õnnelikust elust, positiivsetest asjadest meie elus. Norra loodus oma imeliste vaadetega mõjub nagu “ärataja”. Kui sa siinsesse vaikusesse ja looduse harmoonilisse ilusse süvened, siis see täidab sind entusiasmi, elurõõmu, igati elujaatava energiaga. Vähemalt mul on selline tunne. Inimeste maailm on selline, mis sageli võtab sult energiat ära, tohutu suured betoonkarbid tihedalt koos=suurlinnad täidavad sind hingelise tühjusega, kaovad unistused, surud alla iseenda – oma pärisolemuse. Kui aga vähegi leiad aega loodust kuulatada, hakkab see tasakaaluka kindlusega ergastama sinu vaimu, meeli, su hing saab sellist toitu, mida enamasti inimkätega loodu pakkuda ei suuda. Mida puutumatumat loodust imetlema satud, seda võimsamad kipuvad olema emotsioonid.

 

 

Võta või pisike veenire Norras, maal, kus on meeletult koski ja ojakesi, enamik neist tekivad pärast suurvihmasid või lumesula. Kui sa võtad selle aja vaadata seda pisikest veenire, kuidas see päikse käes niriseb, tilgub, suurema vee puhul voolab, siis mõni minut sellise vaatepildi jälgimist avab juba klõpsuga midagi su teadvuses. Kindlasti tekitab see positiivseid mõtteid ;). Ja sama on ka Eesti nirisevate vetega. Ka neid vaadates võib lummusesse sattuda.”

 

Kui kõrgmägedest alla tulime ja Troforsi linna jõudsime, oli plaksti! lumi läinud, õigemini väheseks kahanenud. Nii hakkas see Norra poolelgi olema – kõikides madalamates kohtades oli lumi kas päris sulanud või poolsulanud, nii kui mägedesse autoga tõusid, kasvasid ka lumehanged. Kuskil 400-500m kõrgusel mägedes oli kindlasti kõikjal juba lumi. Kõrguse kasvades paisusid ka lume kogused kõrgustesse…

 

…

 

Ega siin Norras väga kiiresti sõita ei saa, sest tempo sõltub põtrade liikumiskiirusest. 🙂

 

 

Ehk siis kuskil poolel teel Troforsist Trondheimi oli korraga meie teel 3 põtra, visuaalselt ütleks, et ema, isa ja laps. Karjatasime neid päris mitu minutit. Mööda ei saanud ka sörkivatest loomadest sõita, sest Jassu pidas võimalikuks, et nad teevad ootamatu pöörde ja tormavad autole küljelt sisse. Nii me siis sõitsime ja sõitsime põtrade kiirusel, kuni juhtpõder, suurim neist, otsustas suvalisest kohast võpsikusse siseneda. Oli tore, meeldejääv elamus 🙂

 

 

Reede, 14. aprill 2017 – “Pikk päev kõrgete lumevallide vahel ja tulemuseks peaaegu Arendalis!”

 

Kell 4 hommikul ärkasime kusagil võpsikus. Väga romantiline! Või noh. Õigupoolest see ongi see koht, et me kumbki ei kujutanud ette, et teeme ilusad, ägedad plaanid telkimisest kusagil looduskaunis vaatega kohas ja siis plaanid kõige täiega ebaõnnestuvad ning ööbid ikka kusagil suvalises võpsis. Vähemalt oli meist mõnekümne meetri kaugusel suur kohisev kosk meeletu mäsleva jõega, millesse oli lausa hirmus vaadata, kuna jõe voolukiirus oli tõesti silmipimestavalt pöörane. Autos magamisel see valjult kostuv kõrvulukustav helimüha ei seganud, õnneks. Tõepoolest, tahtnuksime telkida kuskil, aga kõik kõrvalteed olid kas kinni (lume all, liiga kevadiselt pehme sopaga kaetud, keelatud ligipääsuga) või viisid talude juurde.

Alustasime teekonda mitmesaja kilomeetri kaugusel asunud Trondheimi suunas veel ööpimedas, õige tasa hakkas just valgeks minema – autos ju pikalt ei maga.

 

 

 

 

Päev tuli ilus ja päiksepaisteline, ilm ei muutunud oluliselt mitmesaja kilomeetri läbimise jooksul. Kui kõrgemale mägedesse tõusime, siis oli lumine vaatepilt, madalamale orgudesse laskudes aga oli lumi täielikult kadunud.

 

 

 

Päeva eredaimad hetked olid, kui läbisime Trondheimist lõuna poole jääva Jotunheimeni rahvuspargi ja sealt veel enam lõunasse jäänud Hardangervidda rahvuspargi. Mõlemad rahvuspargid on talvel kuulsad oma kõrgete lumevallide poolest. Siin siis pilte illustreerimaks nähtut:

 

 

 

 

 

Nüüd pildid Hardangervidda rahvuspargist, mis nagu Jotunheimeni rahvuspark, asub kõrgema koha peal ja on talvel vägagi lumiste oludega.

 

Peale Hardangerviddat sõitsime läbi ühest tunnelist, pärast tunnelist väljumist aga avastasime ennast ootamatult lumevabast (!) orust, ümbritsetuna kõrgetest mägedest.

 

 

Odda linna jõudsime juba täiesti hämaras. Tankisime kütust normaalse hinnaga. Bensiin maksis siin 13,99 NOK, odavaimas kohas oli üldse 13,75NOK, aga kohati Norra eripiirkondades nägime ka hinda 16,48 NOK/liiter.

 

 

Ehk siis 30 eurosenti liitri pealt on ikka päris suur hinnavahe! Meie ideaal oli otseloomulikult pimedaks ajaks jõuda ikkagi “kuskile kohale”, et pimedas sõitma ei peaks. Odda piirkond on aga meeletult turistikas, siin asub Trolltunga kuulus serpentiinirikas tee ning üleüldse on see meeletult populaarne, eriti suviti. Niisiis ei jäänud meil üle muud kui muudkui aga sõita ja sõita ning lõpuks ööbisimegi kusagil Oddast poole tee peal teel Åmli linnakesse. Ööbimiskohas oli lihtsalt üks autotasku, mille taga olid väravad ja tavainimestele keelatud minek. Magasime taaskord ca 4ni ja ärkasime hetkel, mil õues sadas paksu, laia lund. Oo jaa, see oli ilus… Aga tänu sellele laiale lumesajule püsis pikemalt pime ja nähtavus oli väga halb.

Päris lumine ja suverehvide jaoks koguni libe ja ekstreemne oligi tee vaid lõppsirgel Norras Brunkebergist Åmli suunas keerates. Paksu lund oli siin öö otsa sadanud ja auto läks seetõttu serpentiinidest üles vaid puhtast armastusest meie vastu – teed kattis 2-3 cm lund. Lumesadu läks vihmaks üle alles Eydehavni (Arendali piironda) jõudmise eel.

 

 

 

 

 

 

…

 

Hea on Norras kohal olla, see on ikka uskumatult ilus maa kõigi oma mägede, ojade, järvedega jne! Oleme siin töötanud 2 aastat ja ikka tagasi tuleme sõnaga: vau! Kui me 2 aastat elasime väikses suvemajas järve kaldal, nautisime rahu ja vaikust, siis nüüd elame Tromøy saarel, töökohast 11 km kaugusel, looduspargi territooriumil. Randa on vaid 2 minuti jalutamise teekond, samas paistab ookean ka aknast. Kuna meie maja on seisnud 2 aastat tühjana ehk ümbrus on metsistunud ning me alles hakkasime seda puhastama, on see lähiümbruse kõige linnurikkam ala. Iga päev ja õhtu lõõritavad musträstad ja teised sulelised, samal ajal taustaks ookeani lainete müha. Väga mõnus koht 🙂