16. jaanuar, laupäev – Jassu kirjutab.
Nagu oligi arvata, oli öö huvitav. Kui ma tavaliselt olen salvestanud looduses diktofoniga linnulaulu, siis öösel oli hirmus kiusatus võtta dikttofon välja ja panna see hütis kostuvat norskamise ja peeretamise sümbioosi lindistama. See kostus nagu halvim koorilaul:). Õnneks või kahjuks sai päevaväsimus ka minust võitu ja jäin sügavasse unne, mis kestis ca 3.30ni, mil pensionisambad alustasid plaanilisi vetsukülastusi. Läks hästi ja jäin suht kiirelt uuesti magama.
Kella 7 paiku hakkas suurem sagimine, millest järeldasin, et meie palveid on kuulda võetud ning pensionisambad seadsid end lahkuma, võtsid sisse oma hommikused rohud, tegid süüa, pakkisid kotid ja läinud nad olidki. Ülejäänud seltskond ja Leegi magasid 9.30ni 🙂 Juba öösel hakkas kergelt tibutama, hommikul sadas ja sadu jätkus pmst terve päeva.
Meile sobis, sest plaanisimegi puhkepäeva ja kui vihma sajab, siis pole kiusatust kuhugi minna. Vahel on peale pikka ja rasket kõndimist järgmine päev tunne (reeglina tekib, kui siledal maal kõndida), et võiks kohe jutti veel matkata, aga see tunne läheb kiirelt üle, kui kasvõi mõned sammud trepist üles-alla käia.
Tegime süüa, ma kirjutasin taas blogi. Juba eile leidsime hütist kellegi poolt siia jäetud suure ja keerulise pusle, ca 1000 tükise. Kusjuures pusle juures oli ka pilt, milline kokkupandav pilt näeb välja mineviku vormis. Õhtupoole alustas Leegi selle pusle tuleviku vormis kokkupanekut, mingi aeg liitusin ka mina ja hiljem ka üks keskealine suur maailmarändur David. Pean tunnistama, et pusle kokkupanek on väga kaasakiskuv tegevus 🙂
…päike loojus 21.04, seejärel panime pealambid põlema, sättisime need pika istumispingi abil kuidagimoodi laua kohale rippuma ja pusletamine jätkus …
Kella 1 ajal öösel mõistsime, et täna me seda siiski kokku ei saa, sest tundus, et osa pusletükke oli puudu ja pilt oli ikka väga kirju ka.
Enne magamaminekut tegin pilti tähistaevast. Kahju ainult, et korralikku fotokat ja statiivi polnud.
17. jaanuar, pühapäev.
Hommik taas udune ja vihmane.
David ütles, et peab täna lahkuma, aga ootab, kuna ilm päevapeale paraneb. Kusjuures ka meie saame korduvate kogemuste tõttu öelda, et mägede kohal kipub hommik ja õhtu oluliselt rohkem pilves olema kui lausmaal, sest mäed “tõmbavad” pilvi ligi. Tegime süüa
….ja õige pea avastasid kõik kolm inimest end taas pusletamast – ajavahemik 8.30-12.30 nagu naksti täidetud ja oi kui palju kordi me mõtlesime “almost finished” ja …oi kui palju kordi me eksisime 🙂
12.30 teatas David, et kahju küll, aga tal on viimane aeg liikuma hakata, sest plaanis õhtuks teise ca 15km kaugusel asuvasse hütti jõuda. Ta seadiski end lahkuma öeldes “good luck with puzzle”. Me Leegiga jätkasime pusletamist, mingi aeg tuli mul uni peale ja tegin pool tundi und kummalegi silmale 🙂 Ülesärgates oli Leegi nii äraseletatud näoga, ise küsis magusalt “kle, tule aita pusle lõpetada”. Siililegi selge, et ta oli ilmselt pusle kokku pannud, aga tegin näo nagu usuks teda. Läksin lauaäärde vaatama ja oligi pusle koos, ainult üks ääretükk oli puudu 🙂
Kuigi ilm oli jätkuvalt sompus, aga ei sadanud, otsustasime ikkagi minna seda osa vaatama, milleks me siia tulime. Nimelt olla teel Mt Owen mäe juurde väga omapärased kivimoodustised, kus peal filmiti ka “Lord Of The Rings”i esimeses filmis see koht, kus peategelased põgenevad Moria koobastest. Seadsimegi end teele.
Jätsime enamus oma asjadest hütti, sest kes see ikka sinna vargile tuleb. Väärtuslikuma kola (ipad ja kallim telgikola) panime ikkagi eraldi veekindlasse kotti ja viskasime ühe suurema põõsa alla “just in case” ..sest selgus, et siin on ikka igasugu matkajaid (keegi pani ju meie auto suunatule pihta).
Tegime 8km üle mägede kolamist, kokku 4 tundi.
Etteruttavalt tuleb tunnistada, et oli ikka teismoodi koht küll. Erilised kivimid meenustasid (ja lõhnasid) kui hunnikut hiigelsuuri valatud betoonitükke, mida siis jääaeg, vesi ja tuuled on miljoneid aastaid oma äranägemist mööda tükeldanud ja voolinud. Mis siin salata – ilus töö, emake loodus! 🙂
Leegi ja MatrixPro (www.matrixpro.eu) torpad:
Enne, kui sinna eriliste kivimite juurde jõudsime,
ronisime veel ühe suurema mäekünka otsa, kust saime alt, mööda mäekülgi ülesrulluvaid pilvi vaadata, tegime hunnikus pilte ja päris palju sai ka staatilisi videokaadreid filmitud. Samas on mul juba ammu selge, et ka parima tehnikaga ei saa edasi anda looduse ilu ja hetkeemotsioone sellisena, nagu seda kohapeal näed ja tunned, aga pildi ja video abil on võimalik neid tagantjärgi paremini meenutada.
Kokkuvõttes jäime me selle Mt Oweni käiguga väga rahule (mäe tippu me ei läinud, sest oli pilvine ja poleks nagunii midagi näinud) ja see on ka üks meie meeldejäävamaid hetki sel aastal.
Meil on universaalne matkapliit, mida saab kasutada nii piirituse, süütetablettide kui tavalise metsa alt korjatud oksaraasukeste põletamiseks. Meil oli piiritus otsas, seega ma korjasin maja alt mõned kuivanud oksaraasud. Elu oli jälle lill:).
18. jaanuar, esmaspäev – Jassu kirjutab.
Hommik taas vihmane,
aga kuna ilma ei saa valida ja tahame edasi liikuda, siis korralik hommikusöök, vihmariided selga ja teele. Pakkisime kõik foto- ja videotehnika ära, seega tagasitulekust pilte pole, läksime ka osa teest teist kaudu, sest Granity Pass Hut’i hütti jõudes selgus, et olime tulnud raskemat rada pidi üles (via Blue Creek). Nägime küll, et hüti juurde saab nii paremat kui vasakut rada pidi üles minna, aga valisime minnes parempoolse raja.
Alla tulles valisime siis teise raja (via Ridge), mis nagu arvata oligi, oli isegi allatulekuks palju parem, meenutas sellist suht turvalist matkarada. See oli midagi sarnast nagu Põlva kandis Taevaskojas, ainult et palju pikem, ilus kruusane rajapõhi ja rada polnud isegi vihmaga libe.
Ülestulek võttis ca 6 tundi, allatulek 2 tundi ja 50 minutit, aga ega seekord jäid ju tegemata pildistamispeatused. 🙂 Mõni kord oli küll tahtmine kaamera välja võtta ja pilti teha, aga kuna põhikaamera pole veekindel, siis vihmaga seda välja ei võtnud.
Auto juurde jõudes olime vaatamata GoreTex riietele ikkagi higised ja märjad. Kusjuures minu vahetult enne reisi ostetud Salomoni poolkõrged crosstreining matkatossud hakkasid juba tunni ja 20 minuti pärast vett sisse laskma. Ma olen selle tossuga ehk ca 50km matkanud, aga siiani kuiva ilmaga. Siiani toimis kenasti, jalad ei higistanud ehk membraan hingab kenasti. GoreTex kui materjal on jope ja pükste materjalina väga hea ja toimib, aga kui jalanõu on pidevalt vesises keskkonnas, siis hakkab membraan mingi aeg ikkagi vett sisse laskma. Alles õhtul avastasin, et tossude üks õmblustest on kergelt lahti ja küllap sealt siis vesi sisse vaikselt pääses. Lähemal vaatasimel avastasin, et see õmblus peabki sellisel mudelil ära kuluma, kuna on nii vale koha peal ja ilma n-ö katteta ehk kui sa astud, paindub jalanõu täpselt selle koha pealt ning kui parasjagu oled pinnasesse 4-5cm sisse vajunud, siis seesama pinnas kulutab seda õmblust…. Kuna tegemist Salomoni ühe “legendaarse” mudeliga, siis seda enam peaks selle mudeli sünnivalud olema juba ammu kadunud, aga ei olnud. Peab niidi-nõela ostma ja ära parandama, aga vihale ajab see, et nagu polegi nendega käinud ja juba katki…
Parklasse jõudes võtsime kõik niisked riided seljast ja pesime end külmas jõevees kenasti puhtaks. Autos panime kuivad riided selga ja elu oli jälle mõnus. Jõevesi oli küll külm, aga kui kohe peale matka liikumissoojana end kiiresti ära pesed, polegi vesi nii külm, vaid pigem mõnus ja karastav.
Nägime ka kohalikke haruldasi parte whio’sid. Nemad ei lasknud end meie jääkülmas allikavees solistamisest segada ning kui puhtad riided selga panime, jõudsime veel kaameratega pildistama tulla. Whio elab ainult voolavas jääkülmas allikavees ning katab veidral kombel oma toidulaua just sealt läbipaistvast veest leiduvaga…
Leegi oli autosse jätnud neli õuna, need said kiiresti otsa 🙂
Sõitsime edasi Nelson Lakes rahvuspargi suunas, mis on tuntud uusmeremaalaste puhkamispiirkond ja tahtsime seal mägedes veidi ringi vaadata. Jõudsime St Arnaud nimelisse pisikesse külakesse ja uurisime kohalikust DOC-ist kuhu minna. Tahtsime teada, mida uut maastiku poolest oleks meil siin avastada, arvestades, et me oleme Kahurangi ja Abel Tasmani looduspargis juba päris palju mitmekesist loodust näinud. Saime info, mida tahtsime ja hakkasime plaani pidama, mis selle infoga edasi teha.
Meil kipub siin see häda olema, et me tahame palju matkata, aga ei raatsi vahel puhkepäevi teha, kuigi peaksime …mis aga vaikselt hakkab kätte maksma. Üleeile raskete matkakottidega 9,5km valdavalt ülesmäge, eile 1200-1600m peal 8,5 km, täna ennelõunal 8,6km enamuses allamäge, aga jalad ikka juba omajagu väsinud .. Nüüd oli valik, kas jääda lausvihmas kusagile telgiga ööbima või pakkida kiirelt kotid ja makata lähima hütini. Lähim meile sobivas matkasuunas asuv hütt (Sparegrass hütt) oli 7km ja 3 tunnise matka kaugusel.
Kell tiksus halastamatult kuklasse (infopunktist saime minema 16.30), pidime kiirelt otsustama, sest pole vahet, mis meil plaanis, päike loojub ikkagi omal ajal. Lootsime siia sõites kohata mingit suuremat toidupoodi, et oma menüüse veidi värskeid toiduaineid osta, aga meie ja ilmselt veel paljude matkajate meelehärmiks on siin ainult väike tankla-söökla-pood, kus 90% müüdaval kaubal puudusid hinnad. Esimest hinda küsides saime ka teada miks, ….no ei olnud just kõige odavam :).
2l normaalset piima maksab suures poes 2.90, siin 5, …pool kilo külmutatud beebiporgandeid 4 (tavalises poes 2x vähem), millegi muu hinda ei hakanud isegi uurima. 2 ainsat värsket mittekülmutatud toiduainet ehk paprikat olid nii pussud, et isegi peale nädalat looduses ei erutanud need ei meie maitsemeeli ega rahakotti 🙂
Võtsime piima ja 500g külmutatud porgandeid ning sõitsime meie matkaraja alguspunkti – Mt Robert Carparki, jätsime lausvihmas auto käima ning pidasime plaani, mis edasi. Meil niigi palju niiskeid asju ning valik, kas telkida vihmas (ehk hommikuks veel rohkem märgi asju) või pakkida kiirelt 3-4 päeva toiduvarud. Viimane variant tähendas kõndida 3 tundi ja jõuda poolpimedas märja ja väga väsinuna kuiva hütti magama ning puhata järgmine päev end rahulikult välja. Ilmaprognoos lubas reedeni vihma, seega polnud mõtet vihma kätte jääda. Pakkisime kiirelt matkakotid ja hakkasime ca 18.30 kõndima. 21.30 lootsime jõuda hütti ja jõudsime ka. Teekond hütini oli suht lihtne, suht ühe kõrguse peal, aga pidevalt üles ja alla, lisaks märg metsaalune, libedad puujuured, puulehed, pori ja üks suurem jõeületus, kus kõrgem vesi. Aega läks, aga üle kiire vooluga jõe me saime, suht kuivalt 🙂
Hütti jõudes lootsime ees ootavat kuiva ja sooja hütti, aga nii ei läinud.
Hütis oli niiske ja lõhnas nagu koerakuudis, kusjuures see oli nn serviced hütt ehk hütis oli ahi ja kuivad küttepuud. Kuid keegi sealolnud 4 inimese hulgast ei viitsinud tuld teha, olid juba pikali magamisasendis koikudel… Samas oli neil niipalju viitsimist, et omad märjad riided ja haisvad sokid lae alla, kuivatusrestile kuivama panna. No ikka päris rõve hais oli. Imestasime isekeskis, et huvitav, kas nad loodavad püha peeruga need asjad hommikuks kuivaks saada või? Loomulikult tegin ahju kohe tule ja panime ka oma riided kuivama, samaaegselt kirusime tundmatu omaniku/omanike pesemata märgi sokke, allpool 1m sai veel kuidagi hingata, aga püstiseites kippus pilk juba hägustuma.
Meie õnnetuseks oli üks tütarlaps teise korruse naril end sisse seadnud, tal läks seal olemine ikka nii hulluks, et kolis kogu oma kolaga põrandale magama ja tegi kõik aknad pärani lahti. Tundsime talle mõttes kaasa, samas ise end veidi pahasti tundes, sest meie ju kütsime elamise kuumaks ja kuumus paneb märjad juustud veel hullemini haisema. Kahjuks on kuumus ainus viis, kuidas märgi asju kuivaks saada ning neid asju oli kõigil. Kaastunne oli aga pisut ennatlik, sest siis me veel ei teadnud, et kõige hullemini haisevad sokid kuulusidki sellele samale tüdrukule. Eks ta sellepärast panigi kohe poolpimedas järgmisel hommikul minema, aga ma jõudsin öö jooksul ära fikseerida, millistest sokkidest (ja tossutaldadest) kõige paksemat juustuhaudesuitsu (uus eesti sõna eksju ) tõusis … Ühesõnaga pärast tema lahkumist muutus õhk läbipaistvamaks ehk hingatavamaks, kuna haisuallikad kadusid. On lootus, et ta hakkab oma jalgu tulevikus ehk rohkem pesema.
Üldse tundub meile, et me oleme ainukesed, kes enne igat järgnevat matkama hakkamist oma jalad puhtaks pesevad. Minu loogika on selles, et jalgu pidevalt pestes ja sokke vahetades säästame me nii enda kui teiste lõhnameeli ja ka jalanõud püsivad tuntavalt kauem lõhnavabad. Piirkonda, kuhu edasi suundume, sajab aastas 7 meetrit vett alla, ehk märjaks saame me ka edaspidi veel korduvalt.
19. jaanuar 2016, teisipäev. Jassu kirjutab.
Täna siis kena puhkepäev, õues sadas vihma ja puha.
Saime tuttavaks ühe Prantsusmaalt pärit paarikesega. Kui nüüd meie sõpradele tundub, et meie reisime Leegiga palju ja kaua, siis nad eksivad ja rängalt. Nimelt prantslased töötavad mõlemal oma maal Korsika rahvuspargis. Marc talutab väiksemaid matkaseltskondi ringi ja tutvustab Korsika iseäralikku loodust inimestele ning naine töötab kontoripoolel. Seda aga teevad nad samamoodi nagu meie ehk aprillist oktoobrini ning muul ajal matkavad mööda maailma, juba 8 aastat jutti! Sealhulgas 2 aastat järjest elasid nad Lõuna-Ameerika erinevates riikides, igaühes 3 kuud ning telkisid pidevalt džunglites; tarantlid ja muud mürgised loomad mööda telgikatet üles-alla jooksmas, maod ja krokodillid läheduses passimas. Nad on sõjakolletes matkamas käinud ja ikka veel elus. Ülihuvitav oli kuulata, kus ja kuidas nad on käinud.
Need prantslased olid praegu siinsamas piirkonnas just 10 päevase matka lõpetanud ja tahtsid ka ühte puhkepäeva siin hütis veeta, aga toidutagavarad olid suht otsas. Jagasime neile suhkrut ja piima ning kui me pannkoogi küpsetamise lõhnaga olime nende maod pöördesse ajanud, andsime pooled pannkoogid ka neile. Kujutan ette, kuidas neile päris piima ja munaga tehtud pankoogid päris võis praetuna maitsta võisid. Nad panid pannkookidele kaneeli ja pähklivõid alla. Igatahes oli nii meil kui neil hea meel pannkoogide üle, kuigi me oleks jaksanud need pannkoogid ka kõik ise ära süüa, aga vahel kaalub jagamisrõõm maitsemeeled üle.
Päev veeres igatahes kiirelt õhtusse ning mida õhtupoole, seda rohkem tuli matkarahvast juurde ja varsti oli hütt täis. Õnneks taipasime endid hommikupoole maja nurka, lahtikäiva akna alla sättida. Kõik ju teavad, kui oluline on värske õhk ja meil ainukesena voolas see pidevalt aknast sisse 🙂
Õhtuks selgines pisut ilm ja Leegi tegi meie hütist pilti – oli ilusa koha peal küll 🙂
20. jaanuar, kolmapäev. Jassu kirjutab.
Eile oli vihmane ja meie plaaniline puhkepäev. Kuna täna ka sompus ja udune,
siis panime hommikul kiirelt asjad kokku ja asusime tagasiteele parklasse. Siiatulles oli meil lootus, et saame minna ka mäkke kohalike seas kuulsa Angeles Hut’i juurde, kus asub ilus Angeles mägijärv. Lootsime viimase hetkeni, et saamegi minna, aga eilsed uued tulijad tõid värskeid ilmateateid ja need olid kõike muud kui paljulubavad …pole mõtet minna mägedesse vaateid nautima, kui sa ülesse jõudes avastad, et oled vihmapilve sees ja midagi ei näe 🙂
Eks meil oli ka mõnda aega olnud juba vajadus internetti saada – teadsime, et seal läheb ikka omajagu aega :).
Hakkasime kõndima, metsaalune nagu tavaline ( me ju pea kaks kuud siin olnud ja palju juba näinud), aga üks pilt pidi rohkem ütlema, kui tuhat sõna:
Tagasitee läbisime 2 tunni ja 10 minutiga, asjad autosse ning sõitsime üle 100 km kaugusele Westporti nimelisse linna. Tegemist on West Coast regiooni ühe suurema linnaga. Üritasime mingi netiühenduse leida, aga kõik, mis tasuta kasutada oli, oli üliaeglane. Käisime poes, pesime self-service pesumajas pesu …kusjuures pesu pesemine on üldse vist kõige odavam teenus Uus-Meremaal. 4NZD oli 20 minutit külma pesu ja 2NZD kuivatamine 10minutit. Masinad olid aga suured ja võimekad.
Hakkasime ööbimiskohta Westporti lähedusse otsima. Küsisime ka linna infopunktist, kus on linna telkimisplatsid ja mis hinda peaks maksma? Linnas on kaks kohta, üks linna sees kellegi eraomaniku aias, mis ei sobiks meile isegi siis, kui keegi meile peale maksaks. Teine plats kusagil looduslikumas kohas ja hind “ainult” 38 kohalikku.. ehk 23 euri ainult telkimiskoha eest? Ei, aitähh!!
Kuna me teame, et alati on meie jaoks mingi väike, vaikne ja rahulik telkimiskoht olemas, siirdusime seda kohta otsima. Sellise koha leidmine pole alati kerge ja seda kohta ei leia ka kiiresti, aga seekord läks õnnelikult. Leidsime mööda merekallast sõites mitte eriti kasutatava tee, mis viis mere äärde ja kus oli täpselt selline privaatne koht, kuhu mahtus ära nii auto, telk kui hunnik weka-kanasid ja meid ei olnud ka suure tee pealt näha.
Söök, jook, hambapesu ja tuttu 🙂
