15. jaanuar 2016, reede. Jassu kirjutab.

Kuna eile õhtul sai mesilastehirmus matkakotid kokku pakitud, siis oli hommikul hea rahulik ärgata. Ärkasime ca 06.30, telk ja magamisasjad kokku ja seljakotti, pesime külmas jõevees jalad puhtaks, matkasokid ja -saapad jalga, seljakott selga ja kepid kätte ning hakkasime täpselt 8.00 astuma. Rada oli ainult 8,3km pikk, aga kuna läbimisajaks oli antud ca 6 tundi, olime valmis keskmiselt raskemaks matkaks. Esimene kilomeeter oli puhas metsas jalutamine, tegime isegi väikse lisaraja

ja vaatasime endisest kullakaevandusest allesjäänud raskeid metallseadmeid, mille abil vanasti kuldasisaldavaid kivimeid purustati. Kusjuures kivid, mis sellest nn veskist läbi lasti, veeti käsitsi kokku ja siis vist härjarakenditega purustuskohta kokku. Igatahes oli see pisike lisarada väga huvitav ja ajalooline.

Edasi hakkas rada tõusma, kohe pikalt tõusis, polegi nii pikalt otse mäkke roninud ja rada kulgus sõna otses mõttes üle kivide, kändude ja puujuurte.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas peas küsimusi tekkima stiilis “miks me seda kõike teeme”? Kas me ei oska siis normaalse inimese kombel hotellipuhkust nautida ehk vedeleda päevad otsa hotelli läheduses valge liivaga rannas, valges plastmassist lamamistoolis ning lasta endale ilusaid kokteile tuua ning päev lihtsalt selfipilte tehes ja neid facebooki üleslaadides oma puhkus mööda saata. Meie aga ronime selle asemel higimull otsaees ja keel vestil ca 10kg matkakottidega mäest üles lootuses mingeid vaateid näha.

Kusjuures teekond otse mäkke kestis paari tunni jagu.

Iseenesest saab ju ka kodus teiste tehtud puhkusepilte interneeduses vaadata ja mittemidagitehes päev mööda saata. Ka Leegi oli erakordselt vait – ilmselgelt oli ta hõivatud raskel matkarajal primitiivse hingamisega, mitte sekundaarse rääkimisega nagu tavaliselt :).

Leegi hakkas rääkima alles siis, kui üles mäkke jõudes avastas, et vau, siin on interneedus (mägede vahel orgudes levi pole).

Jõudsin mõttes kokku arvutada, et me oleks saanud reisile kulutatud raha eest kodus iga jumala päev korra kinos, teatris või näitusel vms käia ning oleks ka palju raha üle jäänud …aga nii nagu Jassu ja Leegi pole tavalised Eesti nimed, pole ka nende nimede taga olevad inimesed ehk meie tavalised. Tavaline eestlane oleks Norras raske tööga kokkuteenitud raha kas lihtsalt maha pummeldanud või siis mingi ammuunistatud kallima asja (auto, suure telka, vinge kodukino vms suurema kodumasina) ostnud ja vaba aja niisama vedelenud. Meie teadsime kohe Norramineku algusest peale, et investeerime suure osa sissetulekust reisimisele ehk maailma avastamisele.

Töö Norras polnud meelakkumine, aga mulle, kes ma olin rabelenud 5 aastat fotograafiametis, kus sul pmst ei ole ei nädalavahetusi, plaanilisi sõpradega kohtumisi ega kuuajalist jutti puhkust, tundus 5-päevane ja 8-tunnine kindlat tööaega (samas võis soovi ja töö olemasolul ka pikemaid tööpäevi teha, pluss nädalavahetused) vägagi normaalne ja seda isegi täiesti uuel erialal ja vööras keeleruumis.

Paljud ei tea, et kui sa üritad fotograafiametiga leiba teenida ja tahad, et sind ikka ja jälle pildistama kutsutaks, pead olema sisuliselt 24/7 saadaval, sest kui sa ütled nt vanale tuttavale tellijale: “Ei, ma ei saa sel nädalavahetusel tulla” või et “Ei, ma lähen tuleval laupäeval sõbra juurde sauna nautima ega saa sinu lapse sünnipäeva pildistama tulla”, siis leiab see tuttav õige varsti fotograafi, kes saab minu asemel tulla ning pikas perspektiivis kaotan ma niimoodi kliente. Iga tegemata töö on ju ka saamata jäänud raha ehk isegi siis, kui sa parasjagu ei pildista, oled sa ikkagi 24/7/365 nö tööootel ja see kurnab pikapeale lihtsalt ära.

Fotograafi amet on tänu digikaamera “SuureleTulekule” nii odavaks ja kättesaadavaks muutunud, et algajal pole vaja muud, kui osta vaid profikaamera, teha omale kodulehekülg stiilis “EesnimiPerenimiPhotography.ee ja oledki kohe profifotograaf valmis! Alguses ei küsi sellised “tegijad” isegi raha, peamine on, et saaks mingigi näidispiltide ehk portfoolio kokku piltidest, mis pole alguses muud kui suhteliselt hale koopia internetis nähtud levinud menupiltidest. Aga juba oled tegija! Paljud tuttavad ja ka mõned sõbrad nägid minu töös ainult seda poolt, et “näe, avastasin sinu tehtud pildi sellest ja sellest ajakirjast ja et oli lahe pilt küll ning et küll sul ikka läheb hästi.”. Keegi ei näe seda poolt, kuidas see pilt saadi. Ei saa mainimata jätta, et pea iga uudistetoimetaja on arvamusel, et inimesed viskavad silda, kui kuulevad, et nemad kirjutavad sellest inimesest lugu ning need inimesed on loo tarbeks nõus poseerima kasvõi pea alaspidi. Tegelikkus on see, et inimestele (kes just vanuses 18 ja natuke+) ei meeldi üldse pildistamine, aga nad saavad aru, et mingi pildi nad ikkagi peavad endast laskma teha:) Niisiis peab fotograaf olema ka hea psühholoog, sest sa pead aeg-ajalt veenma pildistatavaid: “ole nüüd, nii kena proua ja tema ei taha pildile” …sest proual on väga hästi meeles, milline ta nägi välja 20 aastat tagasi ja veendub igal hommikul, milline ta näeb välja 20 aastat hiljem ehk nüüd. Lisaks tuleb selline pildistamine ka reeglina viimasel hetkel stiilis “kle, kas saad ühe klõpsu teha, inimene on veel 30 minutit sellel aadressil” ning sul on aega täpselt 15 minutit, et “kordumatu ja ainulaadne, isikupärane ja artikli sisu edasiandev (millest ma pole kunagi saanud lugeda enne pildistamist)” unikaalne fotokompositsioon mitte ainult ära teha, vaid ka enne mingi “ülilahe” foto valmis mõelda… …tegelikult on ajakirjanik loo juba 3 päeva tagasi valmis kirjutanud ja unustanud, et pilti on ka vaja või siis on mõni nooremapoolsem aktiivsem fotograaf lubanud selle pildi ise ära teha, aga taaskord võttis ta rohkem kohustusi kui ise teha jõudis 🙂 No ja arvutis istumist on fotograafil ikka ka omajagu, sest kõik pildid, mis tehtud, tuleb ju arvutis üle vaadata, paremad pildid välja valida, töödelda ja siis kuhugi üles laadida.
Ega ma ei nurisenudki fotograafi töö üle, töö oli tore, üldjoontes ülitore, inimestega oli tore suhelda, sai reisida ja erinevatel huvitavatel üritustel nö tasuta käia. Ka teised eri väljaannete fotograafid, kellega ikka-jälle suurematel üritustel kokku põrkasin, olid lahedad isiksused ning neid igatsen siiamaani veel taga, sest vähemalt Tartus oli meil omavahel väga ladus koostöö, st keegi kellegi parema pildi tegemisel ette ei jookse, va üksikud kogemata korrad.

Ainuke, mida mul polnud, oli OMA AEG. Mida aeg edasi, seda rohkem tundsin sellest “pisiasjast” puudust ja kuigi ma ei plaaninud eelmisel aastal Norra tööle minna, vaid kindlasti sügiseni veel fotograafina jätkata, siis peale seda, kui Leegi oma Norra tööandjale minust kui kuldsete kätega mehest rääkis, kutsus tema tööandja mind ka maastikuehitajana tööle.

Ehitusega olen minevikus päris palju kokku puutunud ning näiteks minu Tartu korter on ka minu enda ehitatud. Samas mainis ülemus, et ma ei saa püsivat töölepingut vaid nn “ekstrahelp” lepingu. Tööleping nagu ametlik tööleping ikka, ainult selle vahega, et ta ei pea mulle 5 päeva nädalas 8 tundi päevas tööd garanteerima, vaid palkab mind ainult siis, kui tal lisatööjõudu vaja on. Kuna olin endas ja oma õppimisvõimes ja töötegemise oskuses kindel, siis läksin riski peale välja ning jätsin oma fotograafikarjääri Eestis. Leegil oli tavaline tööleping. Tegelt läks kohale jõudes nii, et mina töötasin pea iga kuu tunni või paar rohkem kui Leegi ning järgmiseks aastaks lubas tööandja mulle, et saan loomulikult tavalise töölepingu. Veel teatas ta hilissügisesel meie ärasaatmispeol kohalike norrakatest tööliste meelehärmiks, et oleme esimesed välistöölised, keda ta järgmisel aastal pikisilmi tagasi ootab! Saame ka omaltpoolt öelda, et tegime ausalt ja usinasti tööd, mitte nagu kohalikud ..kes oskavad usinasti tööd teha ainult tööandja silme all, …peale seda on nutitelefon ja facebook palju huvitavamad kohad, kus saab ju ka tööajast olla 🙂

Vahel tähendas töö ka kõige tavalisemat rohimist aias, kus kasvavad need ilutaimed, mis seal peavad kasvama. Kuna aga loodus tühja puhast rammusat mullapinda ei salli (ilutaimede vahel), siis varem või hiljem kasvatab emake loodus sinna ka need taimed, keda aiaarhitekt sinna pole ette näinud. Nende nn looduslike taimede eemaldamine käib ka maastikuehitaja ameti juurde. Alguses oli see osa minu jaoks keeruline, sest ei osanud kõiki pahalasi headest eristada, aga julgesin kohe kolleegidelt küsida stiilis ” is it good or bad guys?”. Vahel tuli ka Norras ette juhuseid (sama küsiti ka mult tagasi Eestis olles mitmeid kordi), kus tegime seda suhteliselt rasket tööd ka 8 tundi laussajus ning ikka tuli kaastöötajatel üle huulte küsimus: kas tõesti see töö on parem kui fotograafi töö? Minu vastus oli alati: “Jah …sest sellel tööl on kellaja ja nädalapäeva suhtes algus ja on lõpp (ka kõige vihmasem tööpäev algab 7.45, siis keskpäeval pool tundi lõunat ja lõpeb 16.15) ning ma TEAN ja saan arvestada, kui suur ja kindel on minu kuu sissetulek. Lisaks oli meil suurepärane võimalus peale töönädala lõppu Norra mägedesse matkama sõita (me olime ju imeilusal matkamaal) ning seda võimalust kasutasime me ka üsna ohtralt:) Hetkel on kindel, et fotograafiametiga ma hüvasti ei jäta, sest sellealaseid põnevaid pildi- ning äriideid mul ikka veel on, aga kohalikku norra keelt oskamata ei saa ma neid plaane veel ellu viia.

Kokkuvõttes oli meil tänu kõigele sellele imeline eelmine aasta, nii töö kui ka perekonna mõttes:). Teenisime mõlemad Eesti mõistes hästi (ka Norra mõistes, arvestades selle eriala keskmist töötasu Norras) ja seda ainult 6 kuuga. Kuna Norras on talv ja erialast tööd teha ei saa, otsustasimegi veidi pikema ja kaugema reisi teha, sest olime koos sellest juba ammu unistanud. Oskasime juba Eestis kokku hoida ning ka Norras hoidsime madalat profiili oma tarbimisharjumustes, seega panime kõrvale pea kõik teenitu.

Reisimisest ja ellusuhtumisest – me nimelt ei jaga seda lihtsat, aga väga levinud maailmavaadet “võidab see, kellel on surres rohkem raha”, vaid eelistame koguda emotsioone, avastada meie suurt koduplaneeti ja kogeda kõike seda higi ja valu, mis uute positiivsete emotsioonide hankimisega tahes tahtmata ka lisaks kaasas käivad. Me oleme suutelised leppima selle vähesega, mis meil parasjagu kaasas on ning vahel avastame, kui vähe on tegelikult inimesele vaja selleks, et õnnelik olla – ilus vaade, söök ning kuiv peavari. Küllap teavad kõik kedagi, kellel on olemas nii oma uhke korter või maja ja vinge auto ning kõik muu sinna juurdekuuluv, aga miskipärast on kõrvalvaatajal ikka tunne, et see keegi ei ole kõigele sellele välisele särale tegelikult õnnelik. Tundub, et osa inimesi lihtsalt vajavad edevaid asju, kompenseerimaks midagi hingerahus puuduolevat. Maailma targad on öelnud, et õnne ei saa osta, aga keegi ei räägi, …kui paljud seda ikka ja jälle proovivad teha 🙂

Eks ka meie Leegiga mõtleme oma kodule, aga see kodu ei pea olema suur, vaid hubane ja omanäoline ning kohas, kus on kindlasti ilus loodusvaade (eelistame mäevaadet). Enamus inimesi kulutab hunnikus raha selleks, et saaks elada mingil ühiskonnas heakskiidetud jõukusestandardis ja prestiizikas elamurajoonis – meie ilmselt kulutaks raha selleks, et nendest inimestest võimalikult kaugele oma kodu rajada 🙂 Küsimusele “kui sul oleks väga palju raha, kas sa ostaks vinge maja Tallinna vanalinnas või mujal Eesti prestiizikamas elamurajoonis” vastaks ma kõhklemata: “EI!” Leegi samuti! Väike armas vanaaegne palkidest talumaja kusagil looduse keskel oleks aga variant küll ning saun, suitsuahi, grillnurk, püstkoda ja meie endi kujundatud ja rajatud väike kodune iluaed – sellesse kõigesse võiks küll investeerida. Ühesõnaga huvitavad mõtted tulid praegusest kodust rohkem kui 18 000 km kaugusel suvalise ca 1300m (alustasime ronimist 300m pealt) kõrguse mäe otsa ronides pähe 🙂

Teekond mäest üles oli raske,

aga jõudes esimese hingematva vaateni, mõistsime, et kas või ainult see vaade (kusjuures sellises koguses sammalt puude otsas kasvamas – seda pole me varasemas elus veel näinud)

on kõike seda rasket ronimist väärt, kohe kindlasti! Meile lihtsalt meeldivad mäevaated, sest mägedes on omamoodi suursugune ilu, sügav rahu ja vaikus, mida lihtsalt ei leia kusagilt mujalt. Õnneks ei oska seda ilu hinnata enamus inimesi ja see on meiesugustele ainult hea.

Mingi aeg tuli lühike, aga väga järsk langus, peale seda kulges rada mööda kivist, ilmselt kevadisel ajal lumesulamisveega täidetud jõepõhja.

Ca kilomeetri pärast jõudsime hütini. Päevaga läbisime kokku ainult 9,4 km, see aga võttis 6 tundi.

Hüti ees tervitasid meid 3 noormehest koosnev sõpruskond (üks kohalik, üks Ameerikast ja üks Kanadast) ning jutu järgi tundus igati põnev seltskond, kes aga meie meelehärmiks hoopis lahkumisele sättis. Ajasime väljas terassil primusel süüa tehes Kanadast pärit noormehega juttu, kui kuulsime, et keegi tegi hütiakna lahti ja viipas käega umbes, et võtke vaiksemalt, tasandasime viisakusest veidi oma häält, kuigi rääkisime täiesti normaalse häälega. Peale noorte lahkumist selgus, et hütis on 5, veel elavat pensionisammast. Ma austan vanemaid inimesi ning nähes neid eile hommikul samast autoparkimiskohast suurte seljakottidega samale raskele teele asuvat ning nüüd neid siin hütis nähes, kasvas minu austus veelgi. Nähes, et soliidses pensionieas daamid-härrad üritavad oma lõunaund magada katsusime ka ise väga vaikselt süüa teha ja pakkisime oma kola vaikselt lahti.

Olime ka omajagu väsinud ning kuna pensionisambad lebasid vaikselt oma koikudel (kes luges, kes magas), siis sättisime ka end veidiks ajaks pikali ning mõnda aega võis kuulda ainult kärbse lendamist, mida aga kahjuks lõhestasid pensionisammastest valjult väljuvad heitgaasid, mida inimese keha ikka vahel eraldab. Tundub, et mida vanemad inimesed, seda rohkem ja lärmakamalt see heitgaas vist väljub 🙂 Leegi jäi peaaegu kohe magama, mina kirjutasin tänase päeva blogi valmis ja kui Leegi ärkab, parandab ta ilmselt minu kirjavigad ära ja valmis see blogi ongi :). Täna on ka selle puhkuse jooksul vist esimene kord, kus kirjutame samapäeva blogi valmis samal päeval.

Aga tagasi hüti ja meie “lõunauinaku” juurde. Saime vaevalt pikali heita ning 10 minutit vaikust nautida, sekka mõned lärmakad heitgaasipahvakad, kui sama vaikne pensionisammaste seltskond otsustas kui üksmees end üles ajada – ilmselt ärkasid nad ise oma gaasitamiste peale üles. Nad nägid, et meie üritame magada, aga sellest pisiasjast ei lastud end segada :(. Panid hütis sees oma lärmakad gaasipliidid tööle (meie kokkasime väljas oma täiesti vaikse piiritusepõletiga), sõid röhitsedes kõhud täis ning asusid seejärel sama söögilaua taha kaarte mängima ja seda ikka kõige lärmakamal moel. Inglise keelt rääkivad kohalikud tundsidki end kui omas kodus ehk rääkisid kõva ja selge häälega, naersid täiel rinnal ning ei saa mainimata jätta, et pensionisammate naispooled edvistasid nagu teismelised plikad – niipalju siis pealtnäha soliidsetest, ennist meilt vaikust nõudvast seltskonnast. Mina ei suutnudki sellise lärmi keskel magama jääda, võtsin iPadi ja hakkasingi sedasamust blogi kribama.

Õhtupoole tuli veel üks nooremapoolne paarike siia, Leegi suhtles nendega veidi, igati normaalsed inimesed ja plaanisid nagu ka meie, vähemalt 2 ööks siia jääda. Lootsime, et igasmõttes lärmakad pensionisambad homme lahkuvad. Me oleme seda ka juba varem tähele pannud, et looduse keskele, ilma elektrita hütti tulnud seltskond (vahel kõik eri vanuses inimesed) hakkab vahetult enne seda kui päike loojub hambaid pesema. Seejärel tuleb viimane vetsumajakülatus ning kõik lähevad kui üksmees magama. See tundub tänapäeval ühtepidi imelik, samas näitab ilmekalt, et inimesed on jätkuvalt suutlikud loomulikult käituma (päike loojub=tuttu – päike tõuseb=üles, v.a. polaaröö piirkonnas), kui nad vaid ühiskonna poolt loodud mugavamast tehiskonnast välja tulevad. Olete ehk isegi tähele pannud, et vihmase ilmaga on suur soov pigem kodus magada ning päikseline ilm tõmbab kodust välja? Ma usun, et see tung on meie loomulik pärand ajast, kus me looduses elasime. Kui vihma sadas ja tühi kõht ei sundinud välja jahile minema, eelistas ürginimene koopas sooja lõkke ääres paksu und panna. Kui aga päike paistis ning ilm oli soe, polnud enam mingit pointi jahedas ja hämaras koopas passida ja mindi välja päikse kätte mõnulema. Tänapäeval tarbimisühiskonnas (keskmine moodne inimene tarbib ilmselgelt palju rohkem kui tal tegelikult vaja oleks) on see looduslik elurütm paigast ära ehk pole vahet, mis aastaaeg või ilm parasjagu õues on, tööpäev algab 8.00 ja lõpeb 17.00. Õnnelikuks erandiks on laupäev ja pühapäev.

Ainuke leevendus on kevadised ja sügisesed kellakeeramised, kusjuures pange tähele – kui kevadel peavad kõik järsku hakkama tund varem ärkama, tekib meedias igaaastane virin teemal “kas peaks ikka kella keerama või mitte”, …samas sügisel, kui kõik saavad mingist päevast alates tunni kauem magada …ei teki kunagi sellist arutelu 🙂 Tahate selgitust? Siin see on: Inimloomus on lihtsalt laisk ehk kui on võimalus kauem magada, on kõik õnnelikud ja magavad südamerahus (ikkagi ju loomulik uneaeg ehk pime aeg) ja kui peab varem tõusma, hakatakse otsima põhjusi, miks seda mitte teha 🙂 Mul on hea meel tõdeda, et olen vist keskmisest looduslähedam isend, sest ma hakkan kevadeti iseenesest juba varem ärkama ning kellakeeramise ajaks ärkan ma juba loomulikult tund varem ehk siis õigeaegselt.

Kes tahab, võib kodus teha katse. Minge peale tööd koju, tehke süüa, sööge koht täis, oletagem, et praegu on elektrikatkestus ehk laske tuli ära, pange nutiseadmed käest, telekad, raadiod ja muud mürareostused kinni ning kui te täna just varem magama ei jää (ei pruugi jääda, sest teis on protest “mida krt? polegi valgust, polegi telekavaatamist, polegi tehismüra”), siis paari päeva pärast jääte kohe kindlasti varem magama. Pimedas ja vaikuses ning välised ärritused likvideerides tuleb ka kõige närvilisemal inimesel uni kiiremini peale, pikk tööpäev ju siiski väsitab.

Olen veendunud, et inimesed vajaksid talvepimeduses rohkem und kui suvevalguses, sest loodusest oleme me sündinud, looduse järgi elamine on meil loomuses. Mulle meeldib Fred Jüssi maailmavaade tervikuna ning ta on kunagi ölenud, et tänapäeval on kõige suurem puudus loomulikkusest ning oskusest mittemidagitehes laiselda. Millal sina viimati laisklesid ehk ei teinud mitte midagi? Ei, ma ei mõtle laisklemise all voodis nutitelefoniga interneeduses ringisurfimist ega diivanil teleka ees vegeteerimist, vaid lihtsalt voodis lakke vahtimist ja OMA mõtete mõtlemist, ning nende puudumisel lihtsalt igavlemist?! Ei mäleta? No vot, ehk oleks aeg mõelda sellele. 🙂

Ahh, et pole aega laiselda, igasugu tööd tegemised vajavad tegemist? Küsiks vastu, kas tõesti on need tegemised nii hädavajalikud, et ilma ei saaks elatud?

Ahaa, sul on vaja palju raha ja seega vaja palju tööd teha? Ma ei tea, mitmel ruutmeetril sina magad, aga mina vajan mugavaks magamiseks 2-3 ruutmeetrit. Eluliselt oluliste asjade (mööbel, sööginõud, riided, jalatsid, pisem mugavuskola) ladustamiseks veel 10 m2. Kui suur korter-maja sul on? Vajad veel suuremat? Ma ei tahaks ka ise ainult 13 m2 pinnapeal eluaeg elada, vaid see number on lihtsalt näitlikuks mõtteaineks, palju meil reaalselt ruumi vaja oleks.

Matkal saame end kahekesi pealaest jalatallani kenasti puhtaks küüritud 20 liitri veega, mis mustas plastikkotis (nn matkapoodides müüdav korduvkasutatav matkadušš) paari tunniga päiksepaistel soojenedes 35-40 kraadiseks muutub. Vajadusel saame ka külma veega end puhtaks pestud. Söök, pesemisvõimalus, kuiv ja soe magamisase, riidehilbud ja vastupidavad mugavad jalatsid on meie tegelikud põhivajadused, ülejäänud on juba mugavus- ja tunnustusvajadused. Puhkamise / töötegemise vajaduse vahekorra määravad seega ära ainult meie tarbimisharjumused. Tahad rohkem lubada – tööta rohkem; tahad laiselda ja naturaalsemat keskkonnasäästlikumat looduslikku elu nautida – rabele ehk tarbi vähem. See on jah puhtalt valikute küsimus.

Minnes pikemaks ajaks loodusesse, loksuvad need lihtsad, aga eluliselt olulised asjad kuidagi iseenesest paika ehk kui oled väsinud, siis magad; kui pole, siis avastad loodust; kui on pime, siis kas laiskled mittemidagitehes või magad – lihtne, loogiline ja loomulik käitumine. Üks tähelepanek veel – kui mõnda aega looduses viibida, hakkab meie loomulik haistmismeel taastuma [inimesel pidi olema sündides kaasa antud väga hea haistmismeel, aga me “tapame” selle moodsa keemiaga (pesupulbrid, deodorandid jne) kiiresti]. Sa hakkad järjest rohkem tundma looduse lõhnu …ning ka seda linnatänavatel levivat võltslõhna, mida mõned vastutulevad peenemad härrad-prouad levitavad.

Pika jutu lühike kokkuvõte oleks see, et mida tänapäevasem inimene, seda rohkem peaks ta looduses viibima.

Vot selline mõtisklev blogipostitus tuli seekord, vähe pilte ja rohkem raskestiseeditavat (loodetavasti mõtlemapanevat) teksti 🙂

Ahjaa, kui “krooniline lauselühendaja ja komakorretuur” üles ärkas, vaatas ta ka teksti läbi. 🙂