9. jaanuar 2016, laupäev.

Vaim oli hommikuks virge ja väljapuhanud ning otsustasime asuda teele 3-päevasele matkale.

Cobb Reservoir nimelise pikliku kujuga järve ümbruses on palju kauneid radu, kuid meie kuulsime kõiki Trilobite hütti jõudvaid inimesi kiitmas Fenella hütti meist 14km kõndimiskaugusel, mis asub Cobb Valley Trackil. Et Fenella hütt pidi väga ilusa koha peal olema ning seal ümbruses saab teha mõnusaid ühepäevamatku. Seetõttu pakkisime hommikul toiduvarud ja kompsud ning hakkasimegi astuma.

Tee viis läbi ilusate tihedate metsade ja imekaunite heinamaade.

Jah, selliseid taimi ja heinamaid me polnud varem näinud. Siinne alpitaimestik on kah väga liigirikas ning tegimegi teekonnal sellest kõigest iga nurga alt pilti. Mõned mäevaated tekitasid meil äratundmisi suvisest Norrast- paljanduv kivi rohetava mäe tipus. Oli hetki, kui pidid end lausa veenma, et jah, me oleme Uus-Meremaal, mitte Norras või kuskil Euroopas (nt Alpides).

Fenella hütti minnes jäi teele 3 lihtsat DOC hütikest. Neis kõigis olid olemas magamiskohad ja madratsid 3-4 inimesele. Üldiselt nägid nad nii seest kui väljast väga arhailised ja lihtsad välja. Tegime neist pilti.

Kui olime umbes 9 km ära kõndinud ja muidu lauge tee hakkas läbi võpsiku mäkke tõusma,

oli meie imestus suur, kui kohtasime üht väga sõbralikku ja armsat linnukest. Kes oleks võinud arvata, et South Robini nime kandev linnuke on nii pööraselt julge ja uudishimulik?

Olime seda lindu korra enne ka märganud sel rajal ühes teises metsatukas, aga me kõndisime aina edasi ega jäänud seisma. Nüüd mäest üles minnes aga olime edasimineku tempo alla võtnud ning South Robin kasutas kohe juhust! Ta maandus meile paari meetri lähedusele ja hakkas muudkui tähelepaneliku ja uudishimuliku pilguga matkajate ümber keksima. Peatselt ilmus tema sõber või paariline South Robin ka välja. Meie aga jäime vahtima, istusime maha ja hakkasime aga pildistama. Peagi saime aru, et kaks Robinit koos kaua ei suuda olla- nad hakkasid omavahel nääklema

ja lendasid tülitsedes kuskile eemale – kuid vaid lühikeseks ajaks. Juba oli üks Robinitest jälle tagasi ja hakkas uudishimulikult toksima Jassu matkamütsi,

hüples seejärel meie puhkeseisundis matkakepile

või Jassu maad toetavale seljakotile.

Vahemaa linnu ja inimese vahel kadus kiiresti- julgust täis linnuke keksis peatselt vaid 30cm kaugusel inimesest ja tuli isegi Jassu jalatsit nokkima. Ja kusjuures, tema huvi pole mitte millegi sullekuuluva pihtapanemine, vaid ta lihtsalt ongi uudishimulik loomu poolest ning ta otsib ainiti maapinnalt igasugu ussikesi ja tõuke. Kuigi meie ei näinud midagi liikuvat maapinnal, oli näha, et linnuke maigutas pidevalt suud – sai jälle mõne maitsva tõugu kätte….

South Robin’id näevad välja nagu meie varblased, kuid nad on pisut suuremad, rohkem puhevil olekuga ja märksa uudishimulikumad, julgemad, vaprama olekuga! Meie armusime igatahes nendesse lindudesse ja nende iseloomu hetkepealt :).

Oli näha, et enamus inimesi ei pane South Robineid tähelegi. Lind nagu lind ikka. Sest kui me siin hiljem samast linnust inimestega oleme rääkinud, siis selgub, et paljud pole suutnud tema julgust märgata (võib inimesest nt 30cm kaugusele uudistama tulla). Ka üks päevamatka tegev kohalik tädi oleks South Robinitest külma kõhuga möödunud, kuid kuna meie parajasti seal maas kükitasime ja linde pildistasime ning tädile selle linnu sõbralikkust tutvustasime, siis naine istus koos meiega kivile maha. Ja hakkas ka Robineid pildistama ning vaimustus nende vahetust olekust ja julgusest.

Jassu meenutas, et Eestis on ta ka püüdnud linde pikalt veenda ja neile lähedusse kaameraga hiilida, kuid pärast kahte-kolme tundi veenmist pole ta neile ikka lähemale kui paar meetrit saanud. Linnatuvidest, varblastest ja hakkidest me ei räägi :). Siin aga kükitad maha ja metsalind hüppab sulle lausa ise peo peale :)! Ning samal ajal on näha, et lind tunneb end absoluutselt mugavalt inimläheduses – peseb enda sulgi, kohendab end, nokib “olematuid” ussikesi, tutvub julgelt sinu matkavarustusega – mitte seda lõhkudes, vaid lihtsalt vaadates.

Kui me hütti jõudsime,

oli kell juba õhtune. Kõndisime teekonna Trilobite hütist Fenella hütti läbi 3,5 tunniga, ehkki ametlik silt näitas minekuajaks 5h. Hütt oli seest väga hubane, kuna tegemist oli nn serviced hut’iga, siis oli seal suveperioodiks lisaks madratsitele isegi gaasipliit sees olemas.

Hütis oli peale meie veel 3 inimest, kes plaanisid järgmisel hommikul lahkuda. Kaks kohalikku uusmeremaalast ja sakslane. Uusmeremaalastest paar rääkis, millised on nende meelest parimad matkad selles piirkonnas. Kuna kohalikud ikka teavad oma parimaid retki, siis kirjutan need siia ka. Ehk kellegil kunagi läheb siinmaal reisides vaja või mine tea, kunagi tulevikus endalgi. Kuna enamus neist soovitustest haakuvad ka teiste matkaliste soovitatuga, siis on Cobb Reservoir juurest ülevaade järgnev:

Esiteks. Sylvester hut – ilus 2h pikk teekond serviced hut’i. Siin saab teha täispika päevamatka kaunite looduslike mägijärvede piirkonnas. Kõik järved asuvad merepinnast kõrgemal kui kilomeeter, sest Cobb Reservoir ise on juba 1,1 km kõrgusel merepinnast.

Teiseks. Matk autoparklast Trilobite hüti juurest Fenella hütini, 5h trampimist. Ehk see, mis meie tegime. Siin saab minna vaatama Cobb Lake nimelist mägijärve, supelda mägibasseinis ja vallutada loendamatu arvu mäetippe, milledel kõrgust rohkem kui 1,5 km.

Kolmandaks. Tasub matkata Myttons Hut’i juurest Balloon Hut’i ja Salisbury Lodge’ni ning päevamatka raames minna vallutada ka Mount Arthur(1795m), kust avanevad suurejoonelised vaated. Soovitatav vaadata ilus ilm:).

Nagu kaardilt näha võite, on seal palju hütte ja matkaraja võimalusi veel, seda igale maitsele ja ka raskusastmed on erinevad, kuid need soovitused on kirja pandud neile, kes tahavad näha mitmekesiseid Kahurangi rahvuspargi maastikke ning tahavad lisaks Uus-Meremaa võsas/metsas kolistamisele nautida vaateid kaugustesse. Igas siin mainitud punktis võib kaasaskantavaid toiduvarusid arvestada vähemalt 2 ööks ehk 3 päevaks, kuid eks kõik sõltub ka matkaja huvidest- kas tahetakse aina edasi kõndida või looduskaunis kohas ka mõni päev maha molutada :).

Kusjuures, siia pärapõrgusse, kuhu tundus, et mitte ükski inimene ei sõida, on võimalik ka hääletada. Meiega hütti jaganud saksa noormees rääkis, kuidas ta siia pärapõrgusse ühe matkaselli prantslasega hääletas. Ja äraminekuks sai ta kokkuleppe sellesama uusmeremaa paariga täna õhtul, kes siis ta autoga lähimasse linna ära viskavad. Niiet jah, need kes ikka transpordi peale siin Uus-Meremaal raha ei taha kulutada, saavad ka ilma hakkama, peab lihtsalt õnne ja pidevalt rohkem toiduvarusid kaasas olema. Peale selle sakslase ajasime lühikest aega juttu veel ühe mehega, kes samamoodi siia “urkasse” Cobb Reservoiri hääletas ning kes veel ei teadnud, kuidas ta tagasi linna saab, kuid uskus muretult inimeste headusesse ja abivalmidusesse. Kuna siin päevasel ajal ikka autosid (matkajaid) liigub, siis kindlasti ta ka tagasi siit sai.

Käisime õhtul ujumas Fenella hütist 10 minuti kaugusel asuvas mägijärves/-basseinis. Mõnus oli näkki ujuda, absoluutne vaikus, madal päike ja ei ühtki inimest 🙂

10. jaanuar 2016, pühapäev.

Hommikul ärkasime kergelt pilves ilmaga. Jassu ei suutnud vastu panna kiusatusele pildistada “unekotti”, samal ajal kui väljas oli vihmatu, aga pilves ilm ja suurepärased kutsuvad mäevaated:).

Kõik hütikaaslased pakkisid oma asjad ning asusid minekule, kuid meie jäime hütti, pikutasime, mõnulesime, et jalad saavad puhkust ning tegime süüa. Ilma igasugu rututa. Jassu mängis laiskloom Sidi (“Jääaja” tegelast) ehk kolm madratsit magamist on juba üksjagu pehme magamiseks, kuid üks pole seda teps mitte.

Hilisel pärastlõunal ühines meiega Fenella hütis šotlaste perekond: ema, isa ja 2 last. Pereisa elab juba 20a Uus-Meremaal ning pereema on Uus-Meremaal sündinud ning üheskoos kasvatatakse esimest põlvkonda uusmeremaalasi. Me küll väga palju omavahel ei suhelnud, kuna nende tuleku hetkel olid kõigil omad tegemised, kuid nad jätsid väga põneva mulje. Pereisa vilistas söögitegemise ajal nii kergelt ja muretult, et me ei saanud küsimata jätta, ega ta muusik pole. Šotlane oli küsimusest üllatunud, sest muusik polnud ta kindlasti, kuid sellist ülimeeldivat ja peent viisipidamist ei pidanud ta millekski. Ometi oli see kindlasti ilusaim ja oskuslikum meloodia, mis tuttav vaid suurepärastest filmidest. Šotimaalased teevad väga ilusat rahvusmuusikat ja see vilistamisoskuski on neil vist enamusel sünnist saati kaasas. Lapsed, umbes 8-aastane tüdruk ja 10-aastane poiss, olid looduses käigust niivõrd põnevil ja kaasahaaratud, et meil Jassuga oli ainult lust neid vaadata. Arvestades seda, et lapsed olid emme-issiga maha vantsinud 14 rasket kilomeetrit ja et nad ikka nii energilised, sõbralikud-suhtlemisaldid ja heatujulised olid, siis olime imestunud küll. Kui palju oleme kuulnud lugusid maailmas ja oma armsal Eestimaalgi, kust last ei saa iPadist lahutadagi ning kuidas laps ei suuda tõelisesse loodusesse sattudes seal kuidagi hakkama saada või seda nautida. Oleme kuulnud lugusid, kuidas lapsed istuvad loodusesse “tirituna” õnnetult maha, sest nad ei oska ennast ümbritseva keskkonnaga toime tulla ja lihtsam on igatepidi alluda tehismaailma võludele: arvutimängud, internet, veebisõbrad (mitte päris silmast silma suhtlemine ja “koos midagi tegemine”). Seda enam imestasime lusti täis laste üle, kes tundsid end matkal ema-isa kõrval võrdsete partnerite ehk matkasellidena, igaühel oli oma seljakott ja igaüks kandis ise joogipudeliga vett, sööki ja matkavarustust. See tundus kõigile osapooltele nii elementaarne. Ei olnud nii, et emme-issi kannavad kõike ise ehk teevad kõik ette-taha ära. Lastele anti ka võimalus tunda vastavalt vanusele ja võimekusele, kuidas see õige matk on ja kui olulist osa igaüks matka õnnestumisel kannab. Järgmistel päevadel pidid nad veel mäkkeronimisi ja kohalikke radu perega läbi tegema, mispeale laste silmad rõõmsast avastusootusest ainult välkusid. Olime Jassuga kindlad, et sellised lapsed kasvavad suureks ja viivad omadki järglased loodusrännakutele: maad ja metsi kuulama. Hiljem vanematele nende lapsi kiites selguski, et tegemist pole tavalise perekonnaga. Ema ja isa töökoht on olnud selline, et nad on aastaid väljasõite korraldanud lastele ja noortele, et neid lähendada loodusele. Läbi selliste loodusväljasõitude ja ellujäämisretkede on nad täpselt näinud vajadust kasvatada oma lastes teadlikkust, et me kõik oleme ühe suure looduse osad.

Õhtul ronisime Waingaro mäetippu (1604m), mis oli Fenella hütist vaid paar kilomeetrit astumist.

Nautisime kõrgemale ronimisel avanevaid kauneid laia profiiliga vaateid.

Mäetippu jõudes sattusime eriti elevile.

Kuna taevas oli selge, mägede kohal olid vaid üksikud pehmed pilvetupsud, siis tõotas tulla imeilus päikseloojang.

Mina sattusin elevusse sellest, et pärast mitut päeva telefonilevi puudumist oli siin kõrgel mäetipus nii levi kui internet ning vaatasime siis korra, mis “pärismaailmas” toimub. Pildil loen hetkel just ema mulle kirjutatud kirja:)

Jassu küll tahtis natuke ägedamat päikseloojangut, sest ta tahtis pildistada päikest punakate pilvedega, kuid tulid ikka väga mõnusad päikseloojangu pildid.

Tagasi hütini hakkasime kõndima siis, kui päike mägede taha peitu vajus (päike loojub siin kell 21.04).

Hakkas kiiresti hämarduma, viimaseid meetreid kõndisime juba pimedas pealambiga. Tegime endale enne tudu kiired Goldrexi joogid- et ikka edaspidi ka terveks jääda, sest üleval mägedes oli hirmus tuuline ja külm (meie näpud läksid valgeks) ning läksimegi magama.

Öösel ärkas Jassu korra kella 1 paiku üles ja tegi mõne klõpsu tähistaevast ka.

11. jaanuar 2016, esmaspäev.

Jassu küsis hommikul, et mis päev täna on, ma ka kohe ei teadnud ning peale väikest vaikust ütles ta mõtlikult: ahh, tegelt on täitsa suva, mis päev parasjagu on, meil ju pikem puhkus :).

Ühesõnaga me ei kiirustanud ärkamisega, tegime süüa ja pakkisime vaikselt oma asjad ning asusime tagasiteele. Teel tagasi käisime läbi ka Cobb Lake nimelisest järvekesest keset kaljust maastikku.

Tegemist on ilusa puhta ja selge veega järvega ning järve põhi oli mõnusalt roheka taimestikuga ehk praegu oli ilmselgelt järves rohkem vett kui tavaliselt.

Kauaks seda ilu nautima ei jäänud, sest ees ootas pikem tagasitee.

Jõudes selle koha lähedale, kus me kaks päeva tagasi nägime sõbralikke Robineid, hakkasime ootusärevalt ringi vaatama, et äkki näeme neid taas. Ei pidanud pettuma, ca minut seismist ja rääkimist ming Robinid olid kohal. Algul üks, siis teine ka. Teeb ikka südame soojaks küll, kui näed, kui usaldavad ja uudishimulikud ja nunnud need pisikesed linnud on. Tegime neist mõned ilusad pildid, istusime ning nautisime nende seltskonda ja ca 20 minuti pärast astusime edasi. Sellised pisikesed kohtumised jäävad kauaks meelde, no nii hea tunde tekitab selline usaldav linnuke.

Astusime edasi, teekond tuttav, suund teine, aga ilus ikka: mäed, aasad, taimestik jne.

Enne auto juurde jõudmist nägime veelkorra ühte Robinit, aga ei jäänud pikalt uudistama, õhtupoolik juba hilisem ja meil vaja mingi ööbimiskoht leida ning sellega on reeglina nii, et mida hiljemaks otsimise jätad, seda väiksem on valik ehk kõik hütid ja telkmiskohad täituvad põhimõttel “kes ees, see mees”. Sellest Robinist aga nii palju, et temaga lahku minnes nägime Jassuga, kuidas ta hüppas ühele meist 3m kaugusel asunud puule ning avas oma noka: ning kus tuli ta suust alles kõva lauluvadin! Esimest korda kuulsime, kuidas Robin ka looduses oma sõna teistele lindudele sekka ütleb :). See oli meie meelest nagu temapoolne “head aega ja head teed!” soovimine:). Nüüd hiljem muide tunneme juba hetkepealt ära, kui Robinid metsas laulma hakkavad :).

Lootsime, et raja alguses olnud Trilobite hütt on tühi, aga ei olnudki. Mingi 6ne seltskond oli end sisse seadnud, lisaks veel 2 vanemat inimest. Me oleks ära mahtunud, sest pmst paar kohta ju oli, aga otsustasime minna uuurima, palju inimesi on 4 inimest majutavas hütis nimega Myttons Hut. Jassu saatis minu kui nooremate jalgade omaniku uurima, mis seis 1km kaugusel parklast asuvas hütis on – täitsa tühi oli 🙂 Tagasi auto juurde ning seejärel pakkisime paari päeva toidu ja šhampuse ka kaasa. Nüüd oli taaskord kilomeeter kõndimist pilves ilmaga

ülesmäge niigi valusate ja väsinud jalgadega (tänane tagasitee ju pea 15km), aga kohale jõudsime! (PS- otsi pildilt South Robin!;) )

Kuna hütis on arhailine, aga siiski vist kasutatav kamin, läks Jassu metsa alla lõkkepuid korjama, mina kokkasin head ja paremat. Jassu kohtus metsa all taaskord meie lemmiksõbra Robiniga, kes uudishimulikult tema puude korjamist pealt jäi vaatama.

Mina aga läksin siinsesse pisikesse kuivkäimlasse teadagi mida tegema, jätsin ukse lahti, sest ega kuivkäimlast väljuv aroom pole teatavasti mingi õndsaks tegev. Ning üllatus oli mul suur, kui ei-tea-kust maandus ka minu vaatevälja Robin, kes siis tähtsa ja põnevil näoga mind jälgima hakkas. Tema usaldus kasvas liikumatu minu peale nii palju, et ta tegi supsti! lennuka hüppe 20cm kõrgusele vetsu puitpõrandale, vahtis seal rahuliku olekuga ringi ning siis keksis jälle vetsust välja. Ei huvitanud teda muu kui seni mittenähtud minu nägemine :).

Hämarama aja saabumise eel läksime Jassuga metsa lindude sädistamist ja laulmist diktofoniga salvestama. Ennäe – Robinid tulid taas eikuskilt põõsastest

ning üks oli lausa nii julge, et hüppas mulle väljasisrutatud jalgadele. No nagu see oleks mugavam ja mõnusam peatuspaik kui lehevaip metsapõrandal või peenike oks puul :). Kojasime toast ka mõne kärbse kokku, aga see kahjuks Robinitele (topsi sees) huvi ei pakkunud.

Maja kõrvalt ühelt puult leidsime kauni ja hingemineva soovi, mis pühendatud ühele koerale:

Muide, vahepeal on selgunud, et eelmises postituses piltide-ja-küsimustena esitatud tegelaskujud olid raagritsikas ja herilane.

Ning et rohutirts muneski maapõue mune.

Herilased on tõepoolest siinmaal suureks nuhtluseks paarikümne aastaga muutunud. Nad toodi siia Euroopast võõrliigina sisse ning kuna kliima on neile väga soodne ja looduslikud vaenlased puuduvad, on nad hakanud meeletus koguses paljunema. Hetkel on suurimad probleemid nende asustustihedusega Kahurangi ja Nelson Lakes loodusparkides. Herilased on Uus-Meremaal kuni jõuludeni(!) taimetoitlased, pärast seda aga hakkavad talveks valmistudes lihatoidulisteks. Nõnda murtakse endast nõrgemaid putukaid jne. Juhin tähelepanu, et kuna seda postitust varem valmis kirjutades me ei teadnud eelolevat infot, siis on blogis ka meie avastuste kulminatsioon aeglasem !!! Sest nt. 11. jaanuaril kirjutasime nii:

“Saime Jassuga jälile herilaste huvidele. Kas mäletate, eelmises postituses tõstatasime küsimuse, et miks mesilane pidas meeleheitlikku ja agressiivset võitlust rohukõrt meenutava pika putukaga ning oli toona tema pea juba peaaegu läbi hammustanud. Täna selles Myttons hütis oli väljas maamesilaste pesa ning üks tarkpea mesilaste hulgast käis alalõpmata kuskilt ukseaugust meie hütti sisse-ja-välja. Algul tundus juhuslik ja lasime “lõksus” mesilase kogu aeg välja, siis aga sai Jassu jälile, et mesilane käib porikärbseid ja aknaklaasi vastu lendavaid jõuetuks muutunud kärbseid kogumas. Jassu sai videolindile ja pildile, kuidas mesilane ülima eneseteadlikkuse ja nahaalsusega näris kärbsel pea otsast.

Seejärel lendas minema, suur saak ehk mesilasest kolmandiku jagu väiksem kärbsepea jalgade vahel. See oli ühtaegu räige ja huvitav vaatepilt. Räige sellepärast, et enne ei teadnud, et mesilased lihakütid ja kannibalid on ning huvitav selle poolest, et…. Mõelda, kunagi olid uusmeremaa pärismaalased maoorid sõjakad inimpeade kütid, siinsed mesilased aga praktiseerivad sarnast asja ka tänapäeval :). Neil ikka ühiseid jooni on.. Allesjäänud kärbse kehaga tegeles edasi õnnelik ämblik.”

Selles eelolevas lõigus lugege seega kõik “mesilased” “herilasteks”.

Õhtul,

kui oli juba enam-vähem kindel, et täna siia hütti rohkem rahvast ei tule, tirisime kõik 4 madratsit põrandale ehk mõlemale meile topeltmadratsid ja tegime kaminasse lõkke. Avasime aastavahetuseks ostetud, aga seni paremaid aegu oodanud šhampuse ja tundsime end praksuva kamina ees kohe hästi, kohe kaua aega tundsime 🙂

12. jaanuar 2016, teisipäev.

Eilne plaan nägi ette, et täna puhkame oma väsinud jalgu, aga kui me hommikul peaks tundma, et tahaks ikka veidi vantsida, siis pakiks asjad kokku ja läheks auto juurde. Auto juurde minek tähendanuks mõne päeva söökide ja matkakola kokku pakkimist ning me oleks matkanud ca 2 tunni kaugusel oleva Sylvester hüti ja järvede kompleksini.

Hommikul aga olid meie jalad ikka väss mis väss. Niisama laugel maal pole kõndimine mingi probleem, aga väiksem tõus annab kohe väsimuse tundest teada. Jäime seega paigale, pesime veidi pesu, tegime süüa ning olime niisama. Arutasime, et mis edasi teeme. Sylvesteri järv, hütt ja sealsed päevamatkarajad tundusid huvitavad, kuid pidime mõlemad tunnistama, et me peaks paar päeva korralikult puhkama. Seega tundus loogiline ja aegasäästev plaan minna veel täna siiski ära linna, täiendada oma toiduvalikut värskema kraamiga, tankida, käia infopunktis ja leida ööbimiskoht linna lähedal. Ning seejärel tulla ka homme tagasi linna ning likvideerida oma senised blogitamisvõlad. Nii ka tegime. Panime järgmistele Myttons hütti saabujatele tervituseks valmis kaminapuud :).

Tagasi “normaalsesse ühiskonda” sõitmiseks tuli taaskord läbida 30km serpentiine. Jassu veendus samal ajal, et ta ei pidanud kordagi 20km jooksul gaasi vajutama, kuna auto laskus edukalt vabajooksus… Tuli ainult jälgida, et autoga teel püsiksid, sest tee oli nagu varasemas postituses kirjeldatud ikka väga kitsas.

Meie teele jäi ka Cobb Reservoir nimelise järve

alguses paiknev telefoniputka.

See oli siis kõikidest hädajuhtumitest teavitamiseks ainus võimalik helistamiskoht kümnete kilomeetrite jooksul. Nimelt on siin totaalne mägedevaheline levipuudumine ning mistahes helistamiseks oligi tõesti ainult kaks varianti, kas ronida üle 1500m kõrge mäetippu või minna helistama sellesse putkasse..

Muide, tagasiteel jäi silma, et ega siinne rohelus ka vahel ise ei kasva 🙂 :

Käisime poes Motueka nimelises linnas ja ööbisime taaskord meile juba tuttavas privaatses telkmiskohas Abel Tasmani National Parki alguses (just siia looduspargi äärde me oma ringiga taaskord välja jõudsime). Tegime õhtul vahelduseks tervislikku sööki – maitses imehästi :

13. jaanuar 2016, teisipäev.

Hommikul kui kohvitasime, saabus mingi ägeda Quad bike-ga (ATV-sarnane masin) vanem mees koos noorema vist pojaga ja uuris otsekoheselt, mis me tema maal teeme. Rääkisime rahulikult, kes me oleme ja miks me ei taha n-ö ametlikel lärmakatel telkimisplatsidel ööbida. Samuti, et me oleme ikka väga eeskujulikud telkijad, kes mitte ainult ei korista oma tekitatud prahti ära, vaid korjame ka osaliselt teiste mahajäetud rämpsu ära. Maaomanik oli seda kuuldes väga mõistev ja ütles, et tal pole selliste telkijate vastu absoluutselt midagi ja kui me tahame, võime me siin telkida kaua vaja. Ütles, et tal on varjatud kaamera all sissesõiduteel ning oli kaamerast (ilmselt nn varjatud jahikaamera, mis teeb kõigest möödaliikuvast pilti) meie autopildi avastanud ming tuli lihtsalt uudistama, kes me sellised oleme. 🙂

Pakkisime rahulikult oma telklaagri kokku ja sõitsime ca 9km kaugusele Motueka linna tagasi, kus meil oli lisaks blogikirjutamisele ka üks uus ja oluline asi korda ajada. Nimelt avastasime, et sel ajal, kui me Kahurangi looduspargis ringi kolasime, oli kellelegi meie auto kaasreisijapoolne esimene suunatuli nii meeldima hakanud, et ta ei suutnud ilma selle tuleta lahkuda.

No kohalik vaevalt et viitsiks 35km valdavalt ühesuunalist kruusateed metsa sõita, et see tuli meilt ära kruvida. Ju siis mingi backpakeri auto vajas seda suunatuld :(. Igatahes oli meil nüüd väike probleem ja mõne aja pärast selgus, et probleemi olemus võib isegi suurem olla, kui me algul arvasime – nimelt oli nii väikses kohas ainult üks autolammutus

ja sealt me oma autole sobivat juppi ei saanud. Selles autolammutuses oli aga tabav silt, mis meil näod muigele ajas:

Autolammutusest anti ka paar uut aadressi Nelsoni (suurem linn) linnakeses, kus me võiks läbi sõita kui sinnapoole asja on. Eks näis, igatahes arvas Jassu, et ega selle asjaga nüüd nii kiire ka pole, sest me võime alati politseile öelda, et just näed varastati see tuli ära ja me just otsime asendust. Auto ju sõidab ja paljukest me hetkel tsivilisatsioonis oleme…. ning Jassu lisas musta huumorit, et vargustendentsi jätkudes võime veel mõnest jupist ilma jääda ja siis hea kohe mitu asja korraga tagasi osta 🙂

Blogi kirjutamine võtab aega, alati rohkem kui algul arvata oskaks. Isegi praegu, kus meil oli pmst 2 blogipostitust iPadis valmis kirjutatud (“Kolumbiast Iraani, Saksamaa ja Eestini” ja “Abel Tasmani kuldsed rannad”) ning oli vaja lihtsalt tekst blogisse kopeerida + pildid üles laadida + tsipa täiendavat teksti juurde lisada. Täna võttis varuosa otsimine, blogitamine, poest varude täiendamine edasiseks matkaks jne pmst terve päeva. Seega kolmandat blogi (sedasama) valmis ei jõudnud ega pingutanud ka ning linnast lahkusime ca 18.00 paiku. Meie uueks sihtkohaks sai sama Kahurangi rahvuspark, mis on teadaolevalt ju teine suurim rahvuspark Uus-Meremaal. Ainult et nüüd suundusime piirkonda, kus on väidetavalt üles võetud mõningad kaadrid filmist “Sõrmuste Isandast” ning see on ajanud meid põnevile küll.

Teele jäi lambakari- kas pole mitte tõsi, et igas lambakarjas ikka üks must lammas on 🙂

Sõitsime Wangapeka River Road lõppu (mitukümmend kilomeetrit pikk mägine ja maaliline tee, kunagi tegutsesid siinkandis usinad kullakaevajad ja kullaleidjad),

kus ootas meid ees suurem DOC telkimisplats. Wangapeka River Road on kohati samuti sama kitsas nagu Cobb Dam Road ehk meie eelmise sihtpunkti autotee. Seda teed kämpingmasinatele aga näiteks ei soovitatagi, kuna teed on kitsad, kruusased ja kohati on jõeületused ehk tee madalkohad. Tähelepanematult selliseid kohti ületades lõhub auto(põhja) kindlasti ära. Suure vihmaga siinsesse piirkonda sattudes siit autoga ära ei saagi – mägiojad lihtsalt paisuvad kiirelt ja jõuliselt väga suureks.

Panime telgi püsti Courthouse Flat nimelises telkimiskohas, trapi panime telgikatteks üles, kuna tibutas vihma. Tegime kiire söögi, nautisime mõnusaid mäevaateid piknikulaua tagant ja pugesimegi põhku.
14 jaanuar 2016, neljapäev. Jassu kirjutab terve päeva.

Ärkasime selle peale, et kella 6 paiku üritas keegi meie jalanõusid ja sokke telgi sisemise ja välimise katte vahepealt pihta panna. Unesegasena ei saanud esiti aru, mis värk on, aga veidi pilgu selginedes mõistsime, et vargaks on weka. Ilmselt oli ta telgist mööda jalutades silmanud midagi uut ja huvitavat ning uudishimuliku linnuna ei suutnud ta kiusatusele vastu panna ning üritas oma pika nokaga meie jalavarjusid lähemalt uurida. Wekad on eriti aktiivsed hommikul vara ja õhtul veidi enne päikseloojangut. Süüdlane leitud, magasime rahus edasi, sest meil oligi plaaniline puhkepäev algamas. Veidi enne 8-t saabus matkabuss, kust väljusid 5 vanemat inimest, kes meile üllatuseks seljakotid selga ajasid ja matkama asusid. Imestasime, et ikka väga heas vormis vanad, kui nad peaks samasse kohta suunduma, kus meiegi järgmine päev plaanisime minna. Tegemist oli ju 8,3km pikkuse teekonnaga ülesmäge ja 6 tundi läbimisajaks ehk keskmisest kindlasti raskem ronimine.

Kuna ma ei jaksuta hommikul kaua magada, tõusin varsti üles ja hakkasin autos korda looma, sest olime just tublisti linnas toidutagavarasid täiendanud ning sellele kõigele tuli nüüd oma koht leida. Kuna meie telgi kõrval oli ka piknikulaud ja toolid, tassisime kogu kola autost välja ja laotasime laiali. Leegi hakkasin pannkooke küpsetama, mina üritasin aru saada, mis asjad ja kus on ning need siis mingi süsteemi järgi tagasi auto pagasnikuruumis olevatesse pappkastidesse ladustada.

Vahepeal saabus mingi helikoperdaja meie õue peale, kust hüppasid välja 2 meest ja koer. Ilmselt laisad DOC-töötajad, kes ei viitsi töökohale parasjagu koperdada 🙂 Pärast kopterist väljumist istusid nad oma DOC tööautosse ja sõitsid järgmisi ülesandeid täitma, sama tegi ka helikoperdaja 🙂

Ei läinud kaua aega mööda, kui meil tekkis probleem ja mida aeg edasi, seda suuremaks see probleem kasvas. Nimelt oli meie lauale laialipuistatud matka- ja söögikola vastu elavat huvi tundma hakanud mesilased ja herilased, kes muidu peaks nagu mööda heinamaad ringi tuustima ning lillekesi nuuskima.

Neid tuli järjest rohkem juurde, nii et isegi Leegi, kes mesilasi üldse kohe ei karda, lõpetas pannkoogi kokkamise ja läks matkapliidiga veidi kaugemale, sest tundus, et neid ei huvita mitte pannkoogid, vaid meie matkakola ja toidutagavara tervikuna. Isegi hambaharjade peal oli parematel hetkedel ca 3-4 mesilast. Me ei saanud aru, et miks selline huvi meie kola vastu ning miks mesilased siinmaal teisi putukaid tapavad ning nende peaga minema lendavad jne …aga mingi aeg tuli telkimisplatsile DOC-i maastur ja töötaja tuli välja ning me läksime ja küsisime kohe päris mitu küsimust :). Vestlusest selgus, et siinsed mesilased (loe: herilased ehk nagu HILJEM ingl. keelse sõnavaste “wasp” tähendusest selgus) ongi erilised ja neid huvitab kõik, mis vähegi süüa kõlbab ning kui te tahete, et mesilased teie vastu huvi ei tunneks, ärge kandke musta või sinist värvi riideid. Meil ju üks erksinine matkakott ja enamus on mustavärvi riided. Nimelt musta värvi riideid on matkal olles lihtsalt kergem pesta, sest piisavalt puhtaks saab riided kiiresti, aga igasugu raskelt eemaldatavad plekid ei paista välja. Lisaks soovitas sama looduskaitse töötaja meil kõik oma kola kokku korjata ja autosse pakkida, sest muidu mesilased meid rahule ei jäta.

Meil oli eile ostetud hakkliha, mis vajas läbipraadimist, sest plaanisime homme ka matkarajale astuda ning tahtsime sellest kilost hakklihast mingi kastme keeta, mida siis matkal hea igasugu tahkema toiduga kombineerida. Leegi praadis hakkliha kahes osas ehk pool hakklihast läks pannile ja pool jäi pakendisse. Selle poole hakklihaga hakkas aga veel imelikumaid asju toimuma. Nimelt lendas hunnik mesilasi hakklihapakendile ning nad kõik hakkasid hakklihast omale sobivas suuruses tükke lõikama ja siis hakkasid meie hakklihatükkidega minema lendama…

Küsisime DOC töötajalt ka mesilaste hakklihaisu kohta ja et miks nad metsas teisi sitikaid tapavad ehk näiteks kärbestel pead otsast võtavad ja nendega mineva lendavad jne. Siin selguski, et mesilased teavad, et talv on tulekul ning see on vaja üle elada ning kuna liha on kiiremini korjatav ning see annab ka rohkelt energiat, siis koguvadki seda. Seda aga ei taibanud uurida, kuidas nad lihast toituda saavad ja kuidas nad konserveerivad selle kokkutassitud liha, kas nad kuivatavad, suitsetavad või marineerivad seda talveks 🙂

Igatahes pakkisime oma kola kokku ja katsusime ülejäänud päeva kuidagi õhtusse saata (ruutmeetri maapinna kohta oli mesilasi pidevalt 2-3, tipphetkedel ka 15), sest kui mesilased juba mingi huvitava koha on avastatud, siis ei lähe nad sellest kohast ära isegi siis, kui sa kõik neile huvipakkuva kokku ära pakid. Autos oli liiga palav, telgis oli liiga palav ning väljas on uudishimulikud mesilased. Lõpuks panime auto käima ja istusime pea paar tundi konditsioneeritud õhuga autos. Õhtul kui päike hakkas loojuma, läks mesilasteliiklus veidi hõredamaks. Ronisime välja ja võtsime varjus oleva puu otsast kilekoti, kus meil oli viilutatud singid. Avastasime, et kilekotis oli paar auku ja mesilased olid sealtkaudu sisse-välja käinud ja ühe pealmise singiviilu peenestanud, aga polnud jõudnud kõiki tükke veel ära tassida.

Meie seda puru ka ei tahtnud (krt seda teab, kus need mesilased samade jalgadega kolanud on), seega panime need peened singitükid pannile. Pannile asetasime ka GoPro kaamera, mille panime läbi wifi ja iPadi filmima ja ise istusime autos edasi. Ei pidanud kaua ootama, kui esimene sumisev tegelene pannil olevad lihatükid leidis ja peale seda ilmus ka tema kümmekond sõpra välja ja pann oli ca 20 minutiga tühi :).

Küllap kõik mõtlevad, et kas me vahepeal end ka peseme. Peseme küll! Näiteks nii:

Ostsime matkapoest 20 l suuruse päikse käes soojeneva matkaduši ning kui päev on päikseline, saab ka 40-kraadise vee.

Pildistasin ka üht lindu, kes on õige pisike ja tema pildile püüdmine puuladvast on raske, kuna ta vehib kogu aeg ringiratast oma sabaga:

Õhtupoole tuli ka üks weka meie telgiümber kolama ja vaatasin, et see lennuvõmetu lind oskab ikka päris kiirelt oma koibadel liikuda. Esiti arvasin, et ta jookseb suurtel herilastel järgi ja sööb neid oma pika ja tugeva noka abil. Mõne aja pärast mõistsin aga, et ta püüab hoopis mingeid rohelisi tiibadega sitikaid, kes õhtuhämaruses paaritumise eesmärgil lendlema hakkasid.

Põrnikate paaritumine toimus weka suureks kõhurõõmuks maapinnal ning tal polnud vaja muud, kui jälgida, kes kus maandus ja amps-amps teha. Kanaline sai kiiresti kõhu täis ja kadus ära. Kui hakkasime hambaid pesema, siis Leegi peaaegu et komistas kõhu täis puginud ja õndsat und paneva weka otsa. Pahur weka ronis põõsast välja ja asus uut unelemise kohta otsima, kobisedes: krdi turistid, rsk, ei näe hotellis vedeleda või!?

Õhtuhämaruses, kui sumisevad tegelased paksu und panid, võtsime oma matkakola autost uuesti välja, pakkisime 4 päeva söögivarud ja muu vajaliku kotti nii, et hommikul oli vaja ainult telk ja magamisvarustus kokku pakkida

ning läksime tudu.