Argentiina steik, mate ja mäed

14. – 19. 11. 2017, teisipäevast pühapäevani – La Riojast Saltani

Põhja-Argentiina loodus 4km kõrgusel. 20 km Iruya mägikülast

/Leegi kirjutab/
Väike vahekokkuvõte Argentiinast:

Ööbitud öid kokku: 11, keskmine toa hind majutuses 3-le 40€
Neist telgis elatud öid: 4
Autorent 24h : 40-60€, siinjuures kehtib reegel, et sularahas makstes on rendihind ca 15% odavam kui pangakaardiga tasudes – normaalne 🙂
Nt 7h bussisõitu, ca 500 km : 35€/in
Toit: pisut kallim kui Eestis
Marsruut bussidega: Valparaiso (Tšiili) > Mendoza > San Juan > La Rioja > Salta > … ( 😉 )
1. rendiauto marsruut (3 päeva) : San Juan > Vallecito > Talampaya National Park > Villa Union > Tšiili-Argentiina piir Andides (Ruta Provincial 26) > Ischigualasto National Park > San Juan. Kokku ca 1400 km. Autoks Toyota Eitos.
2. rendiauto marsruut (2 päeva) : Salta > Quebrada de Humahuaca > Iruya > Purmamarca > Salta. Kokku ca 700 km. Autoks Chevrolet Classic.
Bensiinihind (nimega Super ehk 95): ca 23 ARS/ liiter e 1, …€ nagu Eestis 🙂

Bussipiletite hinnad on tõusuteel, sest nad on kallimad kui viimases Lonely Planeti väljaandes. Seega järgnev on lihtsalt infoks, kui keegi peaks siiakanti sattuma :
Valparaiso (Tšiili) > Mendoza (Argentiina) buss, kokku 400 km = 22 000 CLP e 30€/in
Mendoza > San Juan, kokku 200 km = 200 ARS e 10€/in
San Juan > La Rioja, kokku 500 km = 695 ARS e 35€/in
La Rioja > Salta, kokku 700 km = 1056 ARS e 51€/in

 

Argentiina näol on tegemist tõeliselt suure maalahmakaga, millest meie kolmik läbis vaid pisikese lääneservakese ühes loode-Argentiinaga – kah mitu tuhat kilomeetrit. Läbides eelkõige Andide mäestiku äärealasid võime kinnitada, et tegemist on äärmiselt mitmekesise maaga: 5000+ mägedest laugete kõrbemaastikeni. Maastiku värvipallet vaheldub pidevalt hallidest, rohelistest, sinakatest, roosadest, violetjatest, mustjatest, kollastest ja oranžidest toonidest sügavpunaste värvideni.

Inimesed on Argentiinas väga sõbralikud ja abivalmid, avatud. Riigikeeleks on hispaania keel, inglise keelt räägivad üksikud ning seda keeleoskust pigem häbenetakse. Seljakotiränduri jaoks paistab riik turvaline. Koguni sama turvaline nagu Euroopas rännates. Eks oma asjade järele tuleb ikka vaadata, aga meie kogemuse põhjal ei tundnud me kordagi kõõrdi jõllitavaid pilke või muidu hirmu/ebamugavust.

Terve Argentiina eest me rääkida ei julge, omast kogemusest aga mainime, et telkimine Andides on turvaline. Metsikuid ja ohtlikke loomi ei kohanud. Ei näinud ainsatki ussikest. Looduses on ehk kõige ohtlikum vaenlane telgile kaktus, mis telgiriidele ja õhkmadratsile võib halvasti mõjuda. Kuna Andides on ülihõre asustus, sest inimesed on elama koondunud linnadesse, siis teeb see matkamise eriti turvaliseks. Soovitame rentida auto olemaks oma aja peremees ning telkida enam-vähem seal, kus tundub mõnus ja suurest teest eemal. Meie leidsime igaks ööks mõnusa kõrvaltee ja inimesi ei kohanud üldse. Teoreetiliselt elab kuskil piirkonniti puuma, aga ilmselt eelistab ka tema inimestest eemale hoida. Ainsad loomad looduses, kellega kokku puutusime, on kõrberebased, laamad, jaanalinnud jt linnud.

Kohtasime suurt heasoovlikkust meie suhtes. La Rioja linnas (ööbisime seal 1 öö hotellis, vahepeatusena teel San Juanist Loode-Argentiinasse Saltasse) õppis hotelli administraator öö jooksul ära Google Translatori abil eesti keeles: “Hüvasti!”, et siis niimoodi meile head teed lahkumiseks soovida. La Rioja bussijaama kõrval õhtupalavuses bussi oodates ja võikusid tehes tõid kohalikud argentiinlased täiesti niisama “aitäh”-i eest oma suletud kohvikust laua ja toolid istumiseks, taldrikud söömiseks ja veinipokaalid joomiseks. Oli lihtsalt nii armas žest!

 

La Rioja-s meile spontaanselt organiseeritud laud, toolid, taldrikud ja pokaalid

 

Saltas aga oli hotelli omanik, kes ei küsinud hommikusöögi ja pesupesemise eest ekstra raha, vaid niisama säras oma laia naeratusega ja palus, et me talle tulevikus hoopis mõnda ilusat eesti tüdrukut tutvustaksime. Lubasime siis, et jaa-jaa, nagu ikka sellise koha peal :). Lisaks lubas Salta hotelli omanik pärast 2 ööd tema juures ööbimist, et saame laupäeval ööbida tema hotelli õuealal murul telkides, kui väga tahame, sest laupäevaks olid aegsasti kõik toad välja müüdud… Ja teistes majutusasutustes olid booking.com andmetel alles ainult üle 50€ maksvad toad! Kui me aga laupäeval rendiauto Salta-tripilt hotelli jõudsime, teatas omanik rõõmsalt silma pilgutades ja käepatsu andes, et tal on meile kingitus: saame omaette toa! Nõnda me ei pidanudki hotellialal telgis ööbima. See oli hea uudis seda enam, et esimest korda reisi jooksul tibutas siin Argentiinas kerget uduvihma :).

 

Saltas. Hotell de la Luna fuajee, avatud ukse taga meie kodu 2 ööks

 

* * *

Kes Argentiinasse satub, peaks kindlasti vähemalt korra sammud seadma parrillasse. Parrillaks kutsutakse baar-restorani, kus pakutakse põhiroana argentiina kuulsat steiki, seda aga kümnetes erivariantides. Jõudsime ka meie lõpuks parrillasse Salta linnas, tellisime 2 erinevat steiki. Õpetussõnadeks julgeks nüüd öelda, et kui menüüs on kirjutatud, et kogus sobib söömiseks 2-le, saab kõhu kindlasti täis 3.

 

 

Meie tellisime “mixed steigi”, et erinevaid maitseid proovida ning veel 1 steigi ja …

 

 

…see kõik oli nii rasvane ja läbi küpsenud (argentiinlased ei tunne ülearu “raw” või “medium”-küpsetatud varianti), et pärast söömist olime tõeliselt täis pargitud…

 

Tõele au andes, jaksasime me veidi rohkem kui pool sellest kõigest ära süüa ja isegi selleks, pidi Jassu kõvasti pingutama 🙂

 

 

Kui enne pidulikku söömaaega olime arutlenud, et võtaks parrillast 4 km kaugusele tagasi hotelli sõiduks takso, siis nüüd eelistasime kõik ühest suust aeglases tempos kojuvantsivat jalataksot…. Ja ega me kahetsenudki 🙂 Ööelu oli omamoodi põnev Saltas. Küll oli seal muusikuid, üksikuid tangorütme (plaatide pealt kahjuks ainult), värviliste vidinate müüjaid ja pintseldamisega leiba teenivaid kunstnikke.

Ahjaa. Hispaaniamaadel nagu Argentiina peab kindlasti arvestama, et toidukohad, sh parrillad tehakse lahti alles 20.00/21.00 õhtul ning on avatud hiliste öötundideni. Mõned kohad on avatud ka varahommikust keskpäevani. Kella 12st päeval on aga pea kõik toidukohad kinni, sest siestat võetakse siin väga tõsiselt. Noh, kogedes kohapeal keskpäevast 35+ temperatuuri, me isegi mõistame neid vaesekesi argentiinlasi…. Küllap oleks eestlastelgi siesta põhikirja sissekirjutatud, kui sellised temperatuurid alailma oleks. 🙂

 

Salta ööelu peatänaval

 

Kunstnik Saltas, kes oma vastvalmivatele töödele oksjoni korraldas.

 

Reede hommikul mängisime pikanina mängu… 🙂

 

… mida kauem me seisime 2. korruse rõdu all, seda tähtsamate ja “kõvematena” tundsid end koduvalvurid 🙂

 

Lihtsalt üks pilt reede hommikust. Auto ja koduhoov, majaseinaga polnud sentimeetritki vist vahet ja väravad nagu näha, ei mahutanud nii pikka autot 🙂

 

Rentisime reedel auto 2 päevaks Salta ümbruse avastamiseks.

 

Salta on populaarne autorendi piirkond, rendifirmasid on kesklinnas kümneid.

 

Meie uut ajutist kaaslast inspekteerimas 🙂

 

Eestlane aga (vähemalt meie) on sihuke pirtsakas “loom”, et kui tema juba midagi väga ilusat on näinud ja siis vähem ilusat näeb, siis hakkab vinguma, halisema, hädaldama 🙂 (kummardus siinkohal Jassule!;) ). Ehk siis selleks hetkeks, kui jõudsime Salta piirkonna suurimasse tõmbepunkti Quebrada de Humahuacasse, millest Google pildiotsingus on ilmatu võrratud fotod ja mida Lonely Planet raamatki taevani kiidab, ei suutnud meie eesti kamp nähtust vaimustuda. Seega palju pilte sellest piirkonnast meil pole ja nendime, et inimese vaimustuse tase sõltub sellest, mida ta eelnevalt juba näinud-kogenud on. Meiesuguste virisejate arvates võinuks värvilised mäed olla maanteele lähemal ja suuremad ja …veel värvilisemad, veel uhkemad jne… 🙂

 

Nüüd aga pilte algusest:

 

Algul maanteelt nähes arvasime, et tegu geisriga… Noh, lähemale tulles selgus tõde – oli hoopis tamm, kust vesi surve ja pahinaga välja purskas. Kõigele lisaks haises vesi mädamuna järgi nagu termaalaladele omane ka seda lõhna oli  juba kaugelt enne tunda.

 

 

Tegime tammist mõned pildid ülalt

 

Tammi taga olev veekogu

 

Salta ümbruses on loodus kohati märksa lopsakam kui senistes Argentiina piirkondades, lopsakus meenutas Uus-Meremaa troopilisi elamusi

 

Pead ei anna, aga sel pildil tundub, et kultiveeritakse tubakat

 

Sammaldunud elektritraadid. Selliseid vaateid oli pikalt näha ehk piirkonna õhuniiskus on ilmselgelt suurem kui mujal.

 

Lihtsalt üks tore vanamees

 

Kaubanduskeskuses paluti isiklikud esemed (kott) panna sellisesse üleõla käivasse lukuga kotti – noh, see ju tagab varguskaitse… Kassa juures teeb müüja turvakoti lahti, millest Ulvi siis võttis oma koti välja, sealt rahakoti välja ja alles siis sai ostu eest maksta – ostlemine võib, aga ei pruugi olla lihtne 🙂

 

Selliseid mägesid saime näha Tilcara linna vaateplatvormil

 

Käisime kaktuseid lähedalt uudistamas. Jah, torkivad on nad küll!!

 

Peitusemäng 🙂

 

Reedese autorendi päeva ilusaim ohhoo! tuli meile aga suurlinnadest eraldatud indiaani mägikülas nimega Iruya. Sinna mägede ja kaljude vahele Andide mäestikus viib vaid üks tee, mis tähendab 50 km mööda treppis kruusateed sõitmist. Hiljem saime teada, et see treppis kruusatee läks meile maksma lisaks 15 USD dollarit – ühe kaotsiläinud autoratta ilukilbi eest. Mnjaa, seda Eesti teeoludelegi “silmi ette tegevat” kruusateed pidi sõites leidsime kõik, et isiklikku autot sellise tee peal küll ei rikuks. Igatahes pärast mõnd võrratut pildipeatust ja hiiglaslikke serpentiinikoridore olimegi Iruya külakeses.

 

Iruya külakesse viib võimas mäeahelikke läbiv ja ületav teekond. Pildil 4 km kõrgust merepinnast 🙂

 

 

Kuskile meie selja taha Ulviga jääb Iruya külake

 

 

Maastik ja serpentiinid

 

Iruyas elab üle tuhande inimese, enamik indiaani päritolu. 2007. aastal filmiti siin siiani kõige kallim (20 mijonit USD) maksev õllereklaam: https://youtube.com/watch?v=bXXfQS2g_Zk

 

 

Iruya on küla 2,8km kõrgusel merepinnast, mille kohal tiirutavad sageli kondorkotkad (meie neid seekord ei näinud).
Siin on väike armas kirik kõrgete kaljuseinte taustal (Google pildid Iruya külast on väga kaunid – kes googeldada viitsib).

 

 

Vaade kiriku eest Iruya küla teisele osale:

 

 

Kaldega tänav Iruyas

 

Iruya tânav

 

Indiaanilapsed koju minemas

 

Kuna meie kõigi soov oli ära proovida ka kohalike lemmik mate tee ja Iruya küla näis õige armas koht plaani teostamiseks, siis sattusime avatud kohvikut otsides Ulviga sisse ühe hosteli aeda. Indiaani päritolu omanik tuli laia naeratusega vastu ja muigas, et inglise keelt räägib ta ainult siis, kui ikka väga peab… 🙂 Sattusime mehega kuidagi jutu peale ja kui ta kuulis, et oleme Eestist, teatas ta kohe targalt: ” Oo, ahhaa! Soome ja Venemaa on teie naabrid ja Tallinn pealinn…” Ning siis lõi meil päris karbi lahti, kui ütles puhtas eesti keeles: “Tere! Tere hommikust!” Ulvi blogis on sellest video ka näha :). Vot siis, teises maailma otsas saad kokku eesti keelt kõneleva indiaanlasega. Indiaanlane ütles muheledes, et tal seal hostelisse eestlasi külla sattunud ja siis neilt ta õppiski keelt, aga geograafilise asukoha tuvastamisel on suurimaks abimeheks GoogleMaps :).

Kohviku ja mate tee otsingu retke tõttu sattusime juhuslikult külalaadale, kus indiaanlased parasjagu aega üheskoos veetsid. Osad meisterdasid telkides süüa,

 

 

 

teised müüsid tavalisi hiina päritolu tooteid, kolmandad võistlesid aja peale toimuvas bingomängus, neljandad istusid niisama treppidel omavahel lobisedes. Me Jassu ja Ulviga tabasime korraga kõik end mõtteilt, et oh, kui ilusad on need indiaanased, tahaks neist väga pilti teha, aga…. Aga kuidagi nii püha tundus kaamerat tõsta! Ehk et kui muidu reisid ringi ja teed pilti enam-vähem nii, kus ja kuidas tahad, siis siin külas indiaanlasi nähes mõtlesime kõik, et kuidagi ei julge või siis et on aukartus tõsta kaamerat. Muidugi elasid need inimesed moodsat tänapäeva hüvesid tarbivat elu, kuid lihtsalt see teadmine, et vau…. oleme sajandipikkuseid traditsioone hoidnud ja kandnud indiaanlaste keskele sattunud, oli nii elevust tekitav.

 

Indiaanlased aega veetmas laadaplatsi trepil

 

Sellist bingomängu mängiti

 

 

 

Indiaanitüdrukud koera ja eesliga

 

Stiilsed indiaanlased 🙂

 

 

Õnneks leidsime üles avatud kohviku, kus saimegi maitsta mate teed. Kahju, et meil pole videot sellest matet serveerivast indiaanitädi kõnnakust – see oli nii lahe, omaette graatsiline ja meeldejääv. Igatahes tõi kaunis indiaanitädi meile matepuru ja termose kuuma veega. Mate joomiseks ja valmistamiseks on vaja kalebassi (pudelkõrvitsast valmistatud metalläärega nõud) ja bombillat (spetsiaalset metallkõrt).Imemiskõrre sõel ei lase purudel läbi kõrre tulla. Matetee on selline omapärase maitsega, hästi vähe julgeksin teda võrrelda Eestis kasvava angervaksa kange tõmmisega. Seda juuakse suhkruga. Öeldakse midagi sellist, et kui üheskoos matet juua, saab teada üksteise saladused. Mate tee on olnud läbi aegade indiaanlaste iidne salajook, mis vastavalt kangusele kas ergutab ja toniseerib või lõõgastab. Kohalikud tarbivad mate teed väga suurtes kogustes, sellel on ka näljatunnet peletav toime.

 

Mate tee valmistamine. Ulvi blogis on ka lühivideo, kuidas indiaanitädi mate teed valmistas ja serveeris 🙂

 

Kui matet tellisime, toodi lauda vaid 1 tee ja õpetati, et traditsiooni kohaselt juuaksegi mate teed sõpruskonna vahel vennalikult jagades.

 

Matet nautimas :). Matet valmistatakse matepuu kuivatatud lehtedest. Matepuu vajab kasvamiseks rauarikast mulda, lähistroopilist kliimat ning vähemalt 1500 mm sademeid aastas.

 

Kui tee joomise lõpetasime, uurisime huviga bombillat, seda sõelaga metallkõrt

 

 

Päike läks peaaegu looja, kui me lõpuks Iruya külast lahkusime. Me ei teadnud, kus ööbime, usaldasime lihtsalt vaistu, et kui kuskil ei saa, siis kuskil ikka saab:).

 

 

Olime sihiks võtnud telkimiskoht leida Humahuaca linna taha asuvatesse mägedesse, Iruyast ca 70 km kaugusel. Oli kottpime, kui Humahuaca mägedesse lõpuks jõudsime. Õnnekombel leidsime kerge vaevaga privaatse teeotsa, kuhu sisse keerasime ja auto udutulede + pealampide valgel telgid üles panime. Nautisime karget õhku, tähistaevast ja head Argentiina veini.

Laupäeva hommikul ärkasime enne päiksetõusu ja nentisime, et 3 km kõrgusel mägedes oli jõledalt külm magada! Nimelt väline õhutemperatuur oli 0 kandis ja autol + telkidel oli jääkirme peal. Ehk siis päeval kütab maastikku päike, öösel jahutab õhk.

 

Jääkirme varahommikul auto katusel

 

Panime märjad telgid kokku

 

 

ja asusime teele. Selliseid värve nagu Google piltidel Humahuaca piirkonnast, ei saanud me ka hommikuvalgusega kätte.

 

Hommikuvalgus ja teekond

 

 

Leidsime ühe usina eesli Humahuaca linnas 🙂 Seal ta niimoodi tšillis kordaläinud töö taustal 🙂

 

 

Mingi turismipunkt maantee ääres, kus kohalikuks keskseks sümboliks suur laama kuju

 

Pisut värvilisi mägesid

 

Ja veel pisut värve

 

Mingi hetk tegime hommikusöögi pausi ja kuivatasime telgid ära. 2 kohalikku koera arvasid, et ehk on meil midagi üle ja jagub neilegi ning veetsid umbes pool tundi lootusrikkalt meie seltskonnas. Kahjuks leidsid nad meie selja tagant koristades vaid salatilehti ja õunatükke ja viimaks nad loobusid eestlaste seltsist.

 

Koerad: “Me siin niisama tšillime…”

 

Hommikusöögi taustaks pisut värvilisi mägesid

 

 

Meeldiv üllatus oli Purmamarca külake. See oli küll ilusate ja värviliste mägedega! Ühe mäe peale ronimiseks, et saaks vaateid imetleda, müüdi 2-euroseid pileteid. Jassu siis käis seal üleval ära ning tegi tipust maastikust ja meist Ulviga pilti.

 

 

 

 

Selline näeb välja siis kuivanud kaktus, seest õõnes ja puha, igati stiilne kunstiliste vidinate külge riputamiseks:

 

 

Keset Purmamarca küla oli värvikas laat, kus kohalikud müüsid ühesuguse väljanägemisega kampsuneid, salle, jalatseid jne. Mitte midagi sellist, mida tahaks endale koju kaasa osta.

 

 

Leidsime müügilt ka coca lehtede maitselisi komme, ja coca-mate teed. Coca lehtede närimine ja tarvitamine on lubatud siin Põhja-Argentiinas, samas on see keelatud Tšiilisse transportimiseks, samuti pole väidetavalt lubatud seda viia teistesse Argentiina regioonidesse.

 

Coca mate tee ja paremal kommipakk coca kommidega

 

 

Mate tee komplekte müüakse kõikjal. Mõned lihtsa väljanägemisega, teised eksklusiivsemad

 

Purmamarca kirik. Reeglina kõik Argentiina kirikud on madalad ja ilma suurte tornideta.

 

Purmamarca kirikus ristiti parasjagu last

 

Tegime veel mõne ilusa pildi kaktustest ja mäemaastikest.

 

 

 

 

Seejärel naasime juba tuttavasse Salta hotelli ning pühapäeva hommikuks pakkisime matkakotid. Kell 7 hommikul startis meie buss…

 

* * *

Ulvi blog koos videotega Salta piirkonna kohta avaneb siit lingilt:

http://ulllugu.blogspot.cl/2017/11/ar-ikku-mu-perra-argentiina.html



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.