Unistused teoks!

Mul on lapsepõlvest peale olnud unistus reisida ja matkata indiaanlaste jälgedes. Unistuse juurde kuulus veel ka hea seltskond ja piisavalt aega avastusretkedeks. Siin me nüüd oleme Jassu ja Ulviga (UllMutt ulllugu.blogspot.com ) Lõuna-Ameerikas kokku 2,5 kuud! Olgu öeldud, et Ulviga kohtusin esmakordselt Räpina Aianduskoolis maastikuehitust õppides, mil tema töötas seal arenguosakonna juhatajana. Koos kirjutasime koolilehte. Siis aga hakkasid tema meeltes puhuma uut sorti tuuled, mis viisid ta õega Lapimaale, Islandile ja Norrasse Lofootidele tööle. Nii Ulvi, tema õe kui Jassu ja minu elu sai aga uued värvid juurde 3-kuuselt ühisrännakult Uus-Meremaal (2015-2016). Just Uus-Meremaal panime 2016. aasta veebruaris paika plaani, et 2017 on Lõuna-Ameerika aasta. Tavaliselt öeldakse selliseid mõtteid suusoojaks, kuid jah, siin me nüüd oleme Jassu ja Ulviga Tšiilis tšillimas!

 

 

Meie kolmik on tulnud uurima, kas tulime Präänikutemaalt Euroopast või saabusime vastupidi Präänikutemaale Ladina-Ameerikasse! Nimelt on kogu põneva eksootika juures, mida me lähikuudel kogeda-blogida saame olemas ka hunnik potentsiaalseid ohte (vargused, eksootilised haigused jne), meie plaan aga on kas ümber lükata või kinnitada ohtude tõsidust. Eks me igasse urkasse ronida ei tahaks, kuid kuna euroopalikud seadused siin ei kehti, siis võib soovimatuid üllatusi ette tulla.

 

Eestis sõpradega Lõuna-Ameerikast vesteldes oli peamine soov teele kaasa kõigil: ohutut ja turvalist reisi! Jah… Peame nentima, et oma reisipagasi juures on seekordne kindlasti ohtlikuim ja raskeim, väljakutsete rohkeim reis, kuid oleme veendunud, et igat sorti õnnetusi võib juhtuda ka Eestis. Seega kui see just saatuse poolt ette nähtud pole, siis kavatseme siin Lõuna-Ameerika erinevates riikides läbida vapralt nii tule kui vee :). Ja miks me siin ikka oleme? Noh… Südamesopis olnud unistus meid kõiki siia tõi. Me tahame avardada oma maailmapilti, kuidas elavad veel inimesed eri maailmanurkades ning mis on nende peamised väärtused igapäevaelus ja… me tahame näha seda eripalelist mandrit, mis on täis vulkaane (ja maavärinaid), liustikke, kõrbeid, troopikat, džungleid ja talve, mägesid ja tasandikke. Tahame näha siinset võrratut loodust!

 

Meie reisimarsruut on umbkaudu paigas. Ehk et kulgeme hetkes, aga mingi aimdus suuna mõttes siiski on :)….

 

Santiago, Tšiili. 5.-6.november

Meie lend teise maailma otsa Tšiilisse algas Helsinkist 4. novembri õhtul. Meil oli vahemaandumine Türgis, Istanbulis ja Kolumbias, Bogotas. Lennureis läks ilma eriliste vahejuhtumiteta ning elevusega hinges, et mis siis nüüd ees küll hakkab ootama.

 

 

 

 

 

Ära peaks aga mainima selle, et Kolumbia lennujaamas konfiskeeriti Jassult käsipagasist Leatherman Wave multitool-tööriist, mis koosneb noast, saest, kääridest, tangidest, viilist jne, väärtusega ca 150 eur. Olime selle üle muidugi äärmiselt kurvad, aga imestasime, mis nipiga meid sellise ohtliku terariistaga lasti läbi Helsinki ja Istanbuli turvakontrollide ning kolumbialased, kes peaksid eelkõige narkokaubaga tegelema, leidsid üles meie terariista… Jassu muidugi kahetses, et ta oli selle käsipagasisse kogemata unustanud. Minu maailmarändurist vend Allan andis aga reisisellidele seepeale asjaliku soovituse: kui teiega peaks kunagi sarnane asi juhtuma, et avastate midagi ilmselgelt keelatud oma käsipagasist, siis leidke enne turvakontrolli mõni kindel peidukoht lennujaamas või väljaspool, kuhu peites seda ükski koristaja suure tõenäosusega ei leia ja kust teie või teie sõber tulevikus selle üles võiks korjata ning seega ära tuua. Mnjah. Sellel mõttel on jumet, aga meie juhtumi puhul visati multitool meie kõigi silme all prügikasti, päästa polnud midagi ning tollitöötajad ei rääkinud sõnagi inglise keelt – ainult hispaania keel :). Seega ei olnud võimalik ka kaubelda, et nuga saadetaks pakiga sihtpunkti Santiagosse.

 

Santiago, Tšiili pealinn (7 miljonit elanikku, riigis kokku ca 18 miljonit elanikku) asub umbes 500m kõrgusel merepinnast ja on ümbritsetud Andide mäeahelikest. Lumiste tippudega mäed jäävad tegelikult suhteliselt kaugele silmapiirile. Siin on hetkel algamas suvi, seega suurem turistidevoog alles algab. Saabudes võttis meid vastu soe õhtupoolik. Keskmiselt on aga temperatuurid olnud esimestel Tšiili päevadel jahedamapoolsed, ca 15-20 kraadi, aga ühe matkasellist eestlase jaoks on see muidugi paras 🙂

Infoks: 1 eur = 730 CLP e tšiili peesot.

Lennujaamast sõidab 40 minutit Santiago kesklinna (pilet 1800 CLP = 2,5 eur/in). Sissesõidul jääb kohe silma, et majad on teistsugused, pigem madalat sorti, seega ka maavärinakindlamad ning keskmiselt pigem vaesemapoolsed. Peaaegu iga maja ümbritsesid kõrged tarad/aiad, millel olid teravad tipud – ilmselge hirm varguste ees. Tänavate rohealadel lebotasid inimesed ja noored amelevad paarid, kodutud olid ehitanud telklaagreid nii rohealadele kui jalakäijate kõnniteedele.

 

 

Hulkuvad koerad jalutasid rahuliku väärikusega ja hästi toidetult ringi. Puud ei olnud ülearu eksootilised, siiski tekkis meil bussist maha saades mitme kohta küsimusi, et mis need olla küll võivad nime poolest. Esimene hea uudis meile oli see, et Tšiili ei paista sugugi hirmus koht varguste mõttes. Ehk siin on täpselt sama teema mis Euroopas – kui ise oma asjadel hästi silma peal hoiad, siis ei pea varguste pärast muretsema. See kokkuvõte kehtib tänaseni, mil viibime tänavakunstnike pealinnas Valparaisos.

 

Santiago ei olnud meie jaoks linn, kuhu tahaks pikemalt jääda, kuna siinne arhitektuur polnud midagi silmapaistvat ja mäed jäid meie jaoks kaugele. Seega panime järgmisel hommikul hostelis asjad kokku ja sõitsime Valparaisosse. Majutus kolmele on hetkel olnud 35-45 eur/öö, see on budget hinnaklass. Voodid on pehmed, voodipesu hinnas, aga käterätikud peavad omal kaasas olema – meil igaks juhuks üks suur kiirestikuivav matkarätik on kaasas. 🙂 Kuna Tšiili on LA üks euroopalikemaid maasid, siis siin on ka hinnad kallimad naaberriikidega võrreldes.

 

 

 

 

 

Valparaiso, Tšiili. 6. -8. november

Buss 120 km kaugusele sadamalinna Valparaissosse maksis 3500 CLP e 4,7 eur. Seega võib järeldada, et transpordihinnad on suhteliselt samaväärsed Euroopaga. Teekond oli silmale ilus vaadata, palju künkaid ja rohelust ümberringi.

 

Valparaiso on linn, mis on loodud inspireerima! Siin on kesklinnas ja selle lähiümbruses tõeliselt tasemel Street Art!

 

 

 

 

Linna teeb võluvamaks see, et ta asub 45 künkal.

 

 

 

Tegemist on tõeliselt värvikireva linnaga. Nii majad, inimesed kui tänavakunstnike kunstiteosed.

 

 

 

 

Selles linnas koguvad inspiratsioonisähvatusi filosoofid ja mõtestavad elu lahti kunstnikud. Ametlikult on siin tänavakunst illegaalne kusjuures, aga streetart valmib öösel. Reeglina sõlmib tänavakunstnik majaomanikuga kokkuleppe enne, kui tegema hakkab, aga nii mõnegi pildiga on olnud nii, et ühel päeval on valge sein ja teisel päeval on seal korraga kunstiteos. Valparaiso on meie meelest väga ilus linn.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Õnneks ei ulatu meie muinsuskaitsjate käsi siia, sest vastasel juhul kaotaks linn oma turistedevoo, kes seda ilu siia vaatama tulevad ja linna seni stiilselt täismaalitud majaseinad täituksid kiiresti lihtsate koledate fallosekujuliste kritseldustega, nagu seda nüüd meil Linnahalli fasaadil näha saab ja mida meie muinsuskaitse ilmselgelt ei käse maha pesta.

Me tulime siia mandrile Jassu ja Ulviga nii, et hispaania keelt ei osanud sõnakestki. Aga nüüd hakkavad esimesed sõnad juba külge jääma :). Sõnaraamatud on meil taskus ning oskame juba öelda tere, head aega, aitäh ja kolm- enam-vähem kõike tellime siin ju kolmele. 🙂 Noh… Ja toidu ja puuviljade nimed, need hakkavad ka juba silme ees korduma ehk et oleme teel uute sõnade selgeks saamisele.

 

 

 

 

Üldiselt tundub seni, et ehkki inglise keelt keegi peale turistidega tegelevate inimeste ei räägi, siis hakkama saab küll – kehakeel rõõmsa naeratusega päästab igal pool. 🙂

 

Pilte siinsetest inimestest ja Valparaiso tänava elu-olust kesklinnas. Üldiselt on palju tarbetute pudi-padinate müüjaid, justnagu Aasias, aga müüvad tumedanahaliste asemel euroopaliku väljanägemisega inimesed 🙂 Pagulaste probleemi siin pole, kõik tunduvad meie jaoks kohalikud.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mõned huvitavad pildid veel.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Söömas käisime esimesel Valparaiso päeval Jassu kui fotograafi auks fotokohvikus. Maksime 7500 kohalikku/in ja saime ca 10 euri eest 3-käigulise toidu koos joogiga ning tervitusjoogiks veel pisco sour- laimimaitseline alkoholijook.

 

 

 

 

 

Meie eilne hommikusöök kestis veel Eesti päritolu saiaga:

 

Meie hostelituba Valparaisos:

 

Käisime esimese päeva õhtu eel Valparaiso küngastel jalutamas ning jõudsime surnuaeda. Selgus, et surnuaed on avatud vaid päeval kella 17ni ja öösiti valvab seal öövalvur. Kogemata õnnestus meil valvuriga kohtuda ning meie pettunud nägude rõõmustamiseks avas ta nimetissõrme salatsevalt suule asetsedes lukustatud väravad. Saime hispaaniakeelse privaattuuri hoopis teistsuguses surnuaias kui seni harjunud ning tee viis isegi maa alla….

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Õhtu Valparaisos:

 

 

Elame-näeme, mis edasi hakkab saama. 🙂

 

Ahjaa, nüüd ja edaspidi saab lugeda meie seiklustest läbi kahe erineva blogi, sest ka UllMutt Ulvi kirjutab oma versiooni meie ühistest rännakutest: http://ulllugu.blogspot.cl/2017/11/jassu-y-dos-pajaritos.html