Uus-Meremaal elab praeguse seisuga  ca 4,7 miljonit inimest ja 45 miljonit (2015 aasta seisuga) lammast.

Uusmeremaalased teavad väga täpselt, et paljude lammaste keskel elamiseks tuleb nende eest kõik ette-taha ära mõelda.

Kohalikud teavad, et lambakarjas peab valitsema kindel kord ja selleks tuleb ehitada neile aiad,

muidu on lambaid kõik kohad täis ja varsti ka täis situtud.

Kohalike ülesanne on niisiis hoolitseda selle eest, et lammastel oleks söök-jook-küljealune. Ma ei tea täpset statistikat, mitusada tuhat kilomeetrit siin kõivõimalike piirdeaedu on,

aga mida rohkem siin viibida, seda rohkem neid aedu näeb ja seda rohkem hakkame ka meie kui loodushuvilised turistid end lammastena tundma. Seda tunnet kasvatavad lisaks ka kõikvõimalikud keelavad sildid.

UM on ilusa ja mitmekülgse loodusega maa,

aga see pole midagi liiga erakordset, kuigi seda kiputakse rõhutama. Kui mujal maailmas on detsembrist märtsini suhteliselt külm, siis siin algab detsembris suvi

ja kestab kuni märtsi lõpuni ehk on soe ja loodus õitseb!

Uus-Meremaad külastas 2015. aastal 3,2 miljonit turisti. Turistide arv kasvab aasta-aastalt. Kõige rohkem külastajaid tuleb kõrvalasuvast Austraaliast. Järgmisel kohal on mõistagi inglased, kes tulevad oma koloniaalmaad uudistama, seejärel hiinlased, umbes sama palju ameeriklasi, siis sakslased ning ülejäänud rahvused. Aasialasi matkamas pole eriti näinud, v.a. mõned üksikud või siis suure grupiga kusagil juhendatud päevamatka tegemas. Uusmeremaalased saavad nende kiituseks öelda, et aasialased rendivad autod, sõidavad ringi, peatuvad hostelites-hotellides, söövad enamasti väljas, pildistavad palju ja käituvad nii, nagu üks õige turist käituma peaks. Välja arvata autosõit – see ei tule neil eriti hästi välja ehk kui sinu autol pole kindlustust, siis karda hiinlast. 😛

Kuna piirdeaiad, ettenähtud liikumisruum, söök ja üheskoos magamisvõimalus sobib lammastele, peab sama sobima ka turistile. Kui lammas annab villa ja liha, siis turistil vaesekesel on anda ainult raha ja turism ON Uus-Meremaa majanduse kõige suurem sissetulekuallikas.

Raha küsitakse siin seega iga asja eest, mida vaene turist peaks vajama. Sõna “backpacker” kasutatakse vist pea iga hosteli, hotelli või muu majutusasutuse nimes ja jääb mulje, et just nn seljakotirändurid on siin eriti oodatud ja nendele igati mõeldud.

Võib-olla.

Backpackerile kui mõistele annab tähenduse inimene, kes seiklusrikkama rännukogemuse nimel seda looduse poolt õnnistatud maad uudistama on tulnud, lootuses metsikutes kohtades ööbides jne odavalt hakkama saada. Metsikud kohad (v.a. looduspargid) ja Uus-Meremaa pole omavahel eriti seotud. UM-l on erakordselt suur osa maast eraomandis ja maavaldused on suured ning kõik see maa on ka pidevas kasutuses. Maavaldused on piirdeaedadega eraldatud, nii et ole sa loom

või inimene, kohe saad aru, et igalepoole ei pääse! Isegi pealtnäha kõige mõtetum kuivem või kivisem maa – ka sellel on omanik. Või on see siis riigi oma, aga kõigil nendel maadel on mingi piirdeaed ümber, isegi seal, kus midagi ei kasva ega hakka ka tulevikus kasvama.

Esialgu ajab see aedade rohkus ja piiratud ligipääs loodusnautija muidugi marru.

… Aga samas hakkasime me lõpus aru saama, miks see liikumisvabadus nii piiratud on. Need 3,2 miljon turisti, kes seda maad külastavad, need kõik on ju omaette isiksused ja kõigil on oma arusaam puhtusest, korrast ja sellest, kuidas kaaslastesse ja keskkonda tuleb suhtuda.

Me oleme matkanud päris mitmetes suurtes loodusparkides ning seal on kõik see looduse ilu kenasti näha ja seal ringiliikuv seltskond on 99% väga normaalne – seal viibivad inimesed tulevadki otsima vaikust ja rahu ning need inimesed oskavad aktsepteerida teiste inimeste samasuguseid soove. Selliste külastajate vastu pole uusmeremaalastel mitte midagi.

 

Samas on Uus-Meremaa praegu (suvisel perioodil, kus leidub parasjagu sooja ja palju päikest) väga populaarne noorte, vanuses 18-25 seas ja nende inimestega oli nii meil kui ka uusmeremaalastel kõige rohkem probleeme.

Noored on lärmakamad ja nad ei ole just kõige maksejõulisemad. Selle vähese raha, mis neil on, eelistavad nad kulutada mingile odavale autole, eelistatavalt sellisele, kus saab ka öö ära magada ning ülejäänud raha läheb siis odavapoolsele söögile, kütusele, osaliselt alkoholile ja niisama hängimise peale. Alkohol on aga teadagi tõhus vahend tundmaks end kõikvõimsana ja see kõikvõimas olek on teistele mitte-nii-võimsatele kenasti näha. Lisaprobleemiks on paljudel Euroopast tulnud noortel kodune “vabameelsem” kasvatus, õigemini kasvatuse puudumine. Praeguseks on olukord nii, et tänu nendele noortele ja lärmakatele “autoga-tsillijatele”, (mis muutus ca 5 aastat tagasi nii suureks probleemiks) tuligi hakata piirama kõikide turistide liikumisvõimalusi. Selleks tuli ehitada kõikvõimalikele kõrvalteedele juurde aedu ning riputada igalepoole keelusilte.

UM-l on reeglina lubatud telkida ainult selleks otstarbeks rajatud kohtades. Nagu lammastele on rajatud aiad, on matkahuvilistele (nii kohalikele kui ka turistidele) ja loodusnautijatele kohad, kus telkimine või autos magamine on lubatud. Telkimiskohtades on niidetud muruplatsid, need on varustatud wc-ga, enamasti on võimalus ka mingi kvaliteediga vett saada (mida soovitatakse enne kasutamist keeta/filtreerida).

Seal on ka kohad, kus saab süüa teha ja nõusid pesta. Otse loomulikult tuleb sellise platsi kasutamise eest maksta ning hinnad algavad 6NZD (ca 4€) ja ulatuvad kuni 50NZD (ca 30eur) per inimese ja per öö kohta.

Väike näitlik kalkulatsioon. Kui kuu aega telkida tasulistes kohtades seaduskuuleka turistina, siis oletame, et keskmiseks telkimiskoha hinnaks tuleb 15 NZD (ca 9eur), sest sa ju külastad erinevaid piirkondi üle Uus-Meremaa. Ühes kuus on teadupärast 30 päeva. Järelikult telkimine läheb maksma 15×30=450NZD kuus ehk 300 eurot. Tavaliselt ikka reisitakse kahekesi ning meie pere rahakotist läheks selline telkimine maksma 450×2=900NZD kuus ehk ca 600 eur ja see on ainult telkimise eest!

Kahjuks ei garanteeri selle raha maksmine sulle mitte midagi muud, kui et saad koha lambakarjas, kus kõik lambad on võrdsed.

Oleme pidanud tunnistama, et selliseid telkimiskohti, kus ka öösel kenasti magada saab, on väga vähe. Kõigis telkimiskohtades ja telkimiskohti tutvustavates brožhüürides on küll kirjas käitumisreeglid stiilis “selline on mõistlik käitumine”, aga alati leiab

kellegi, kes ei tea mõistlikust käitumisest midagi…

Paar sellist “seltkonnaööd” jutti ja ka kõige kannatlikum normaalne inimene hakkab mõtlema: sorry, uusmeremaalsed – ma tulin siia maale puhkama ja ma tahan magada ! Seega mõistagi hakkad otsima omale n-ö illegaalset telkimisplatsi ja SEE OSA on siinmaal kõige raskem tänu piirdeaedadele. Noored matkajad on aru saanud, et paljudel loodusesse rajatud telkimisplatsidel on reeglina nn honestyboxid. S.t, et valveta tavalisse DOC-i poolt rajatud telkimisplatsi on pandud sissesõidul kastike raha panemiseks.

Enne seda täidad ära ka ühe paberilehe oma andmetega, et kes, kui palju inimesi ja mitu ööd kämbite, rebid osa sellest lehest ära ning paned teatud metallkasti. Mingi riba jääb sulle tõendamaks, et sul on telkimise eest tasutud. Enamasti ei kontrolli seda keegi, v.a. suuremates ja populaarsemates telkimispiirkondades. Nendes populaarsemates kohtades kontrollitakse inimeste “ausust” ca 8-9 paiku õhtul ning siis vara hommikul ca 7-8 paiku, enamasti isegi hiljem. Seega, kui sa tuled pimedas ja lahkud varahommikul, siis saad sa pmst tasuta telkida. Kuna noored jagavad selle nipi kohe ära, siis algabki pimeda saabudes suurem “autodega saabumistrall”. Pimedas hakatakse telgile kohta leidma, selleks tuleb aga ala (kus juba telgitakse ja magatakse) läbi valgustada. Kui koht leitud, on vaja ju veel ka telk püsti panna, siis süüa teha ning loomulikult ega peale sööki saa ju ka kohe magama minna jne.

See on probleem. Sellele ei ole ka muud lahendust, kui et väiksemad telkimiskohad ära kaotada ja siis suurematesse igapäevane korravalvur panna. Samas ega see üks inimene ka ei suuda kõike kontrollida. Mittemagamiseks piisab, kui sinu naabertelgis kõva häälega poole ööni räägitakse.

Kuna kõrvalteed on kõik piirdeaedade ja/või sissesõidukeeldudega piiratud,

siis mujale sul autoga minna ei ole. Kui sa niisama seljakotiga ringi rändad, siis mingi koha ikka leiad. Aga nii, et saad suva kohas auto kõrval telkida – unusta ära!

Sellist vabadust nagu meil Eestis on või Islandil/Norras, sellest ei maksa isegi enam unistada! Siin on n-ö põhimaanteed ja on ka kõrvalteid, aga kõrvaltee viib reeglina kas järgmisse asulasse või siis eramajade/talude juurde. Iga jumala teejupp on ääristatud aiaga ja lõpeb kas mingi hoone või siis kinnise/lukus väravaga, mis muidu nagu metsa või karjamaale viiks. Kui hästi otsida, siis leiab ka väikseid kõrvalteid, aga seal on parkimist ja isegi üleöö autoga viibimist keelavad märgid.

Kui sellist keelumärki ei näe, siis tea, et suure tõenäosusega see on olemas ehk keeluteade lebab kusagil võsas, on lihtsalt kellegi poolt maast välja tõmmatud ja võssa visatud.

Kui mulle antaks ülesanne kujundada Uus-Meremaad kirjeldav lipp, siis ma joonistaks A4 formaadis paberile suure traataia. Seejärel jagaks sellesama traataiaga piiratud ruumi veel kolmeks eri suurusega aiaks-kastiks, mis samamoodi oleks piiratud eraldi traataedadega, kuhu peaks kokku ära mahtuma 52 miljonit pudulojust. Ehk siis ühes kastikeses oleks 45 miljonit lammast, teises kastis 4 miljonit uusmeremaalast ja kolmandas kastis 3 miljon turisti. Et pilt selgem oleks, jagaks arvud miljoniga ehk siis vaja joonistada 45 lammast, 4 uusmeremaalast ja 3 turisti ja kõik siis eraldi aedades. Selline lipp iseloomustaks Uus-Meremaad väga hästi. 🙂 Selline arvude suhe iseloomustab hästi ka seda ruumi, kuhu kogu see eraldiseisev seltskond liikuma pääseb. S.t. et lammaste kasutada on 45/52 üldpindalast, 4/52 osa pindala kasutavad kohalikud ja 3/52 pindalal saavad liikuda turistid 🙂

Ma pole hea joonistaja, aga midagi sai arvutis tehtud. Uus-Meremaa tegelik lipp võiks minu arvates välja näha umbes nii:

🙂

UM loodus on tõesti mitmekülgne, siin on metsi,

heinamaid,

erineva pinnakattega mägesid,

fjorde,

koskesid,

ilusaid jõgesid,

vulkaane,

looduslikke kuumaveeallikaid,

kauneid ookeanikaldaid jne.

Igaüks leiab siit midagi, kuid siin on ka väike “aga”. Sina mitte ei pea uskuma igat eri piirkonda tutvustavat brožhüüri, sest seal kiputakse iga asja kohta kirjutama “imeline, üks ilusamaid, maailma kauneim” jne. No ei saa kõik asjad ju olla ühed ilusamad, …peab tavalisi asju ka olema. 🙂 Vahel tasub peatuda hoopis nendes kohtades, kus pole juttugi sellest “kõige-kõigemast”. Eks tigu ole ka üks kiiremaid loomi… omas klassis 🙂

Enamus turiste satub UM-le suht lühikeseks ajaks, sest tavainimene töötab reeglina ju 11 kuud aastas ja puhkab 1 kuu. Reeglina ei minda ka välismaale puhkama rohkemaks kui nädal-kaks või kolm. Kui Uus-Meremaale tulla lühikeseks ajaks, siis pole rahakotile hullu (muidugi kallite lennupiletite tõttu oleks mõistlik siia tulla vähemalt 3 nädalaks). Tasub aga arvestada, et hinnatase on tuntavalt kallim kui isegi Norras, mida eesti ajakirjandusele meeldib tsiteerida kui ühte kallimat maad.

UM-l on kõik väga kallis, eriti igasugu teenused (hinnakirja näited ja võrdlused toodud välja järgmistes lõikudes). Turismist saadav tulu on rohkem kui pool UM kogumajandusest ning paljud uusmeremaalased, kellega suhelnud oleme, on sedameelt, et raha peab tulema kiiresti ja kergesti, ilma liiga suure vaevata. Igalpool pakutakse süüa-juua-meelelahutust-öömaja ehk kui raha on, siis on kõik võimalused selle kulutamiseks suisa suurepärased.

 

Keskmine öömaja hind mõnes majutusasutuses on kahele inimesele umbes 90 NZD (ca 55eur) ööbimise eest (hotellides reeglina rohkem). Saab odavamalt ja kallimalt. Backpackerite hostelis on võimalik majutust leida ka 30 NZD eest/per inimene naridega toas (ca 20 eur). Kodumajutus ehk Airbnb võib olla üks odavaim lahendus, kuid sõltub piirkonnast (hinnad 2-inimese toale alates 30NZD ehk 20 eur). Kui on ikka väga populaarne turistide peatuspaik (Lõunasaarel Wanaka ja Queenstown), siis odavamad kohad on kaugele ette broneeritud ja keskmine majutushind on seal loomulikult ka krõbedam.

Väike kalkulatsioon. Oletame, et te ei taha telgiga Uus-Meremaal ööbida ja kõikide majutusasutuste keskmine hind ööks on 90 NZD (kaheinimesetuba). Seega 30 päeva kuus ja sel juhul kulub 30×90=2700NZD (ca 1600 eur). Selline kulu elamise peale on muidugi suhteline, sest kõik sõltub majutuspiirkonnast, ettebroneerimise ajast ja muidu teie valikust.

Matkaradu on eri pikkustega ja erinevate raskusastmetega. Ühtepidi on UM loodus eriline, aga kui seal tavapärasest rohkem aega olla, hakkavad matkaradade vaated korduma.

Meie veetsime 1 kuu Põhjasaarel ja jätsime 2 kuud Lõunasaare avastamiseks, kuna kõik kiitsid Lõunasaart kui palju lopsakamat, metsikumat ja mitmekülgsemat. Meie väidame, et kui sa oled Põhjasaarel juba kuu aega ringi rännanud, siis pole Lõunasaarel 2 kuud midagi teha. Lõunasaar on veidi lopsakama taimestikuga, aga suurt vahet Põhjasaarega pole. Meile meeldis Põhjasaar rohkem ja reisi 3ndal kuul hakkasime kahetsema, et Põhjasaarel nii vähe aega oli.

 

Paljud turistid tulevad siia maale matkama ja nende jaoks on eri piirkondades ette valmistatud nn 9 Great Walk-i nimelist matkarada. GW rajad on enamasti lihtsalt läbitavad, hästi ettevalmistatud ning varustatud rohkete hüttidega.

Hütid asuvad väga tihedalt ehk pmst saad sellistel matkaradadel matkata paar tundi ja juba oled järgmises hütis ning võid terve päeva hüti lähedal vedeleda. Great Walk Hüttides on madratsitega magamisasemed, enamasti gaasipliidid toidu valmistamiseks ja joogikõlbulik vesi. Igal hommikul saavad hütikülastajad ka värske ilmateate, sest hüti administraatoril on raadiosaatja ning enamasti 08.30ks on värske ilmateade teada. Üheksat erinevat GW-i tutvustavatest infomaterjalidest saab lugeda, et kõik GW matkarajad on erilised ja ilusad.

Meie ei teinud ühtegi GW-i päris lõpuni läbi, sest KÕIKIDEL GW radadel matkamiseks tuleb oma matkasoov pikalt ette broneerida. Tahtjaid on palju, aga hütte ja tasulisi telkimiskohti on piiratud koguses.

Põhihooajal (dets-märts) on seal ikka väga palju rahvast liikvel. Meie külastasime 4 erinevat rada. Kuna GW matkarajad on enamasti ühesuunalised, ca 30-60km pikad ja me liikusime oma autoga, siis ei olnud mingit soovi maksta kohalikule transportfirmale oma auto ringiga sõidutamise eest nt 150km kaugusele matkaraja lõppu 230NZD ehk 150 euri, kusjuures auto kütuse pead sa ka veel ise ostma (Routeburn Track).

30 km matkaraja läbimise kohta tundus hind müstiline, arvestades sedagi, et sul on teoorias võimalik ühest raja otsast teise matkata ja siis jälle jalgsi tagasi autoni. Näiteks matkasime Abel Tasmani GW raja ühest otsast kümmekond kilomeetrit,

siis sõitsime raja teisele poole ja matkasime seal ka 1 päeva, jäädes ööseks randa ööbima ja siis järgmine päev sama rada autoni tagasi.

Niimoodi matkates ei näe tervet rada ja pead ametliku eeskirja järgi ööbima 500m kaugusel põhirajast (mis vahepeal on pea võimatu, kuna rajad on mäe järskudel külgedel), aga vähemalt saime me valida sobiva ilma ja ei pidanud mingit raha maksma.

Pea enamus GW radasid kulgevad mööda mäe külgi, aga kuna rajad on rajatud ammu, siis on enamus rajast allapoole jääv vaade kinni kasvanud (matkarajad kulgevad mööda rohealasid), aga DOC (Department of Conservation ehk midagi meie RMK sarnast) ei hoolda seda. Hooldamine tähendaks ju mingite taimede kärpimist-hävitamist, aga kuna looduskaitset võetakse seal väga tõsiselt, siis ongi nii, et GW rajad olid ehk kunagi ilusamate vaadetega, aga nüüd võid kõndida mitmeid kilomeetreid ja ei näe peale metsapadriku mingeid vaateid.

…aga kui ma tahan padrikus kõndida, siis võin ma ju suvalisse metsa minna :-).

DOC tõsi küll, kannab hoolt selle eest, et näiteks 1,5m laiad GW rajad oleksid niidetud/kruusatatud, aga jah, mitte vaated võpsist vabastatud.

Näiteks matkasime me paljukiidetud Routeburn rajal ja kõndisime pea 1/3 rajast läbi ehk rada on 30km ja kui me olime 8km raja algusest ära kõndinud, vaatasime üksteisele otsa, küsides, kus on vaated? Pärast saime teada, et jah, raja keskel tuleb mingi lõik, kus jõuad üles kivisemale mäepinnale ja sealt midagi näeb. Kui Norraga võrrelda, siis Norras on pea iga suvaline 1000+ mägi sama ilusa ja metsavaba vaatega ning metsaga kaetud mäed on peaaegu visuaalselt sama ilusa taimestikuga. Ok, taimestiku sortiment on UM-l siiski unikaalsem,

aga võhiku silmale meenutab pigem tavalist Eestimaad, kus ka mõned sõnajalapuud kasvavad ja siis veel mõned erilisemad puud ja põõsad.:-)

Meile tundub, et eri piirkonda rajatud GW-id on pigem sellest mõttes eri piirkondadesse rajatud, et GW-i läbimiseks ei peaks ühte kindlasse kohta sõitma ning eri kohas asuvad GW-id toidavad lihtsalt erinevate piirkondade majanduselu.

Kõike 9 GreatWalki rada pole ilmselgelt mõtet läbida. Kui igas GW-i piirkonnas teha läbi mõni pisike matkarada, saab sageli põhipildi piirkonna ilust/erilisusest kätte. Ei pea selleks minema matkaturistide kiirteele ja hüttides veedetud öö eest keskmisest kopsakamat hütitasu maksma (GWi hütitasu ulatub kuni 54NZD/öö ehk 35eur/öö) .

Ja kui oled juba ka loodusparkide matkaradadel matkanud, … siis pole GW-id midagi erilist, lihtsalt pikem, laiem rada ja rohkem “Hellootamist”…ehk rahvast on palju liikvel. Rahu ja vaikust ei maksa GW radadele kohe kindlasti otsima minna, kohe kindlasti mitte! 🙂

Ahjaa, olgu ka see ära mainitud, et samuti mujalpool suuremate teede äärde jäävates ja suunaviitadega märgistatud “viewpoint-ides” on sageli nii, et viewpoint on olemas, aga VIEW-d pole, ehk view on võssa kasvanud, s.t. kui sind pole erakordselt pika kasvuga õnnistatud, siis ei näe üle lopsaka taimestku midagi.

Kui minna UM-le kaheks-kolmeks nädalaks ja tahta n-ö ühel pikal matkarajal kõike seda metsikut ilu näha, siis võib jah mõnes sobivas piirkonnas oleva GW-i rajakülastuse broneerida ja siis rada läbi teha. Samas tuleb arvestada suurema rahakuluga. Näitlik arvutus Routeburn Tracki rahakulule:

Kui kõik teha nii, nagu tõeline Great Walker teeb, siis kujuneb ühele inimesele 30 km Routeburn Great Walki läbimise hinnaks ca 3×54=162 NZD (100 eur), sest rada läbitakse 2-4 päeva ja praegune arvutus on tehtud 3 päeva ööbimishinna järgi. Nimelt rajal on kokku 4 hütti ja igas hütis ööbimine maksab 54NZD. Selle raha eest saad siis magada 30 inimesega koos, saad kasutada WC-d, saad täiendada oma veevarusid, kuuled iga hommik värsket ilmateadet ja enamasti on ka sellises GW hütis gaasipliit. 3 päeva söök maksab miinimum 20NZD per päev ja kolm päeva seega 60NZD (ca 40eur). Kuna rada (7 GW rada 9-st on ühesuunalised ehk kui sul on oma auto, siis maksad auto transfeeri eest selle konkreetse raja algusest lõppu ca 249 NZD. Kokku kujuneb ühe autoga inimese matkahinnaks seega 162+60+249+autokütus (hetkel seda sisse ei arvesta)=471NZD ehk 300EUR. Kahekesi ühe autoga minnes on kogukulu 324+120+249=693NZD ehk 450EUR. Eri GW-i matkaradadest saab varem kokkulepitud transpordiga mõnda linna või ka raja lõpp-punktist näiteks algusesse oma auto juurde, aga needki hinnad on kallid.

Kas 450EUR 30km ja 3-päevase 2 inimese matka eest on palju? Eks igaüks otsustab lõpuks ise vastavalt oma rahakotile. Võrdluseks võime siiski tuua, et 600 eurose kogukulu eest sõitsime me 2014. aastal kahekesi nädalaks ajaks Tenerifele ja matkasime seal seljakottide ja telgiga ringi. Seega Great Walk on kokkuvõttes sigakallis ja pole see midagi Niii Ilmatu Erilist!

Uus-Meremaal on palju suuuuuuri loodusparke – minge sõitke sinna ja matkake seal pikemalt ja tasuta, sealt leiate ka erinevaid maastikke, erinevaid mägesid ja matkaradel kohtate te ka täpselt niipalju kaasmatkajaid, et teil on suisa hea meel neile “Hello” öelda. 🙂

Üle Uus-Meremaa on umbes 950 hütti. Peamiselt asuvad nad keset rahvusparke või vahetult rahvuspargi lähedal. On olemas “basic”, “standard” ja “serviced” hütid. Nende vahe seisneb selles, et basic hütid on tasuta, tavaliselt pisikesed hütid (kuni neljale inimesele ööbimiseks),

standard hütid maksavad 5NZD/öö (sees madratsid magamiseks, tavaliselt küttekolle ka sees) ja serviced hütid 15NZD/öö (madrats, küttekolle sees, parem väljanägemine ehk värskem ehitis, vahel gaasipliit sees).

Hütis ööbimise tasu makstakse reeglina kas i-sites või DOC infopunktides linnades, kus väljastatakse sulle ööbimise eest pilet bookingu-numbriga.

Kuna ööbimist ei kontrollita hüttides, siis paljud inimesed enda ööbimise eest ei maksa (oleme näinud). Meie ei kohanud näiteks kordagi ühtki ametnikku, kes oleks olnud huvitatud meie hütipassist, mille päris alguses soetasime. Hütipassi eest maksime 92NZD/per inimene (ca 60eur), sest tahtsime olla ausad. Aastaseks kasutamiseks on Uus-Meremaa hütipassi maksumus 122NZD (ca 75eur).

Ja teadsime, et kui hütipass on olemas, saame ööbida igas hütis tasuta, v.a. Great Walki hüttides (GW hüttides saab hütipassiga ööbida ainult madalhooajal). Lõpuks muidugi avastasime, et ega see hütimajandus meil liiga palju ära ei tasunud. Hüttides ööbisime vaid umbes kümmekond ööd, kas siis standard või serviced hüttides.

Umbes sellesama summa “magasime me täis”, mis hütipasside eest välja käisime.

Selle eest ei saanud hütipassi kasutada avalikes DOC campsite’des ning seal tuli meil mitmel korral lisaks maksta ööbimiste eest. Hütipassi on mõtet osta vaid neil, kes lähevad Uus-Meremaale nt 3 kuuks matkamise eesmärgil, soovides ööseks kuiva peavarju metsahüttide näol.

Hütipassi on võimalik soetada kehtivusega kas 6 kuud või siis aasta. See kuulub vaid sellele inimesele, kes seda kasutab.

Nüüd kirjutame teile pisikese ülevaate KESKMISEST toidupoe hindadest. Muidugi sooduskampaaniatega võite saada odavamalt ning pisemates poodides hulga kallimalt. Kas või kui keskmine tordihind Uus-Meremaa poodides on 20-25 NZD (10-15EUR), siis kampaaniaga võite saada tordi isegi 4NZD (2,50EUR) eest, niisiis kõik hinnad on suhtelised :).

Piim, 2l – 4 NZD (ca 2,60 € ja Eestis 0,45 €/l ehk 0,90 €/2l)

Viilutatud 750grammine “Budget ehk kõige odavam saiapäts maksab 1NZD ehk ca 0,65 €. Normaalne 750 grammine kvaliteetsem sai maksab 3-5NZD ehk 1.95-3.25€. Eestis maksab normaalne 500g röstsai 0,90 €

 

Kohvikoor 300 ml – 3 NZD (ca 2 € ja Eestis 200 ml – 0,20€)

Juust 1 kg – 8NZD (5,50€ ehk kõige odavam sooduspakkumine ja Eestis 1kg/5€)

Suhkur 1kg – 2,50 NZD (ca 1,50€ ja Eestis 1kg/0,6€)

Nisujahu 1,5kg – 3 NZD (ca 2€ ja Eestis 1,5kg/1€)

Munad 12tk – 4 NZD (ca 2,50€ ja Eestis 10 muna/0,80€)

Hapukoor 400ml – 2,50 NZD (ca 1,50€ ja Eestis 500ml/0,60€)

Paprika 1tk – 1,80 NZD (ca 1,20€/tk ja Eestis 1kg/2,20€)

Tomat 1kg – 3 NZD (ca 2 € ja Eestis 1,20€)

Kurk 1 tk – 1,80 NZD (ca 1,20€/tk ja Eestis 1kg/2,50€)

Avokaado 1 tk – 3NZD (ca 2eur/tk ja Eestis 4eur/kg)

Või (normaalne nn pärisvõi) 500g – 4NZD ehk 2,6 eur ja eestis pea sama hind.

Õun 1kg – 4 NZD (ca 2,50€ ja Eestis 1kg/1€)

Virsikud, aprikoosid, ploomid 1kg – 5-6 NZD (ca 4€ ja Eestis 2-3€)

Sibul 1kg – 2,20 NZD (ca 1,50€ ja Eestis 0,30€)

Apelsin 1kg – 5 NZD (ca 3,30 € ja Eestis 1,20 €)

Veise hakkliha 1kg – 12 NZD (ca 8 € ja Eestis 4€)

Lamba hakkliha 1kg – 18 NZD ( ca 11€ ja Eestis 9€)

Marineeritud lihalõigud pannil praadimiseks 1 kg – 12 NZD (ca 8 € ja Eestis 4€)

Veini/šampanjapudel – 8 NZD (ca 5 € ja Eestis 4€)

Makaronid – 2 NZD (ca 1,20€ ja Eestis 1€)

Grillkana ( kohapeal kuumana kaasavõetav), keskmise suurusega mudel ca 12NZD ehk 7,8EUR

Uus-Meremaa kuulus dehüdreeritud Back-Country matkatoit kahele – hea hind 11 NZD, tavahind 13-15NZD (ca 7 € ja Eestis dehüdreeritud matkatoit kah umbes sama hinnaga ehk kallis lõbu igalpool)

Riis – Suhteliselt sama hind Eestiga, kui osta 1kg korraga

400g hea lihakonserv, millel on 98% lihasisaldus ja avades näed ka pärisliha- 5NZD ca 3,25€. Eestist nii suure lihasisaldusega lihakonserve me müügilt pole leidnud. Siiski keskmine Eesti konservihind on pisut soodsam/suhteliselt sama.

Majapidamispaber 2-rulline pakend – 2,50NZD (ca 1,50€ ja Eestis 1,30€)

Keskmiselt kulus meil ühes kuus 800 NZD toidule. See on ca 520€. Eestis ja ka Norras(!) oleme toime tulnud ja ka tervislikult söönuks saanud 300 € eest kuus.

Parimad toidupoed ostude sooritamiseks on Pack`n Save,

CountDown ja NewWorld. Teistes poodides hinnad sageli kallimad. Üksikud asjad on soodsamad ka FreshChoice nimelises marketis.

Väljas käisime söömas ühe käe sõrmedel lugedes,

sest Uus-Meremaal ei ole mingit Uus-Meremaa erilist toitu, vaid ikkagi suhteliselt Euroopa värk. Ja see Euroopa värk on kallis. Sageli on “main meal” kuskil 16-25 NZD, sõltub koha peensusest (s.o. alates 10 eurost). Kui Eestis on võimalik päevapraad saada 3 euriga, siis Uus-Meremaal sellise rahaga hakkama ei saa. Buffet lauad on ka kallid. Sageli küündivad hinnad buffet-laudadel 30NZD või isegi 40NZD-ni. See on umbes 20€ alates.

Maooride toit on pisut erilisem, sest näiteks Rotorua kandis Põhjasaarel valmistatakse toitu termaalalade kuumust ära kasutades. Kuid kõik asjad Uus-Meremaal, mis sisaldavad endas nime “maoori või maooride traditsioon”, maksavad ka vastavalt.

Näiteks on igasuguste maoori üritustest ja esinemistest osavõtmiseks lihtne loobuda ca 100-150NZD-st (70-100€). Kuna maoorid teevad seda kõike tänases kontekstis kui šõud, siis meie nende tegemisi koos turistidega vaatamas ei käinud. See-eest oli meil võimalus kohtuda kahe väga toreda maooriga oma reisi alguses ja lõpus, saime heita sügavama pilgu nende ja maooride hingeelu sisse … 🙂 Meil on sellest pikemalt kirjutatud:

http://www.leegi.jassu.ee/2015/12/14/autoost-ja-kohtumine-maooriga/

Sellised kohtumised tundusid meile rohkem väärt kui kommertslikud šõud. Jassu sai maalt lahkumise eel teada, kuidas käib hongi – tänu maooriga kohtumisele Davidi kodus. Tegemist on meeste omavahelise tervitusega, kus ninad pannakse kergelt kokku, silmad aetakse vidukile ja tunnetatakse teineteist palju isiklikumalt.

* *

Kui lähed Uus-Meremaal metsa, siis millegi söödavaga ehk eestlastele teada-tuntud loodusandidega UM ei üllata. Mina näiteks otsisin asjatult esimestel nädalatel metsadest taga mustikaid, sinikaid, murakaid, söögiseeni. Seentest nägime vaid ühte lillat isendit, mille kohta pigem arvaks, et see söögiseeneks ei kategoriseeru.

Vaid ühest kohast (Kahurangi rahvuspargis) leidsime metsmaasika taimed, kuid seal polnud ainsatki saaki (ehkki sel suvisel hetkel võinuks mõni toores maasikaski seal kasvada). Sügise saabudes küpsesid Queenstowni kandis pihlakad valmis – see oli midagi sarnast Eestimaaga :). Mõnes kohas nii Põhja- kui Lõunasaarel nägime metsikut põldmarja, see on alati saagikas ja saime meiegi paar esimest marja maitsta.

Hea küll, kui me metsaannid välja jätame, siis mida me siiski metsikult kohtasime, maitsta saime? Leidsime kusagilt Christchurchi kandist metsikult kasvavad ploomid, Wanaka piirkonnas kohtasime metsikuid ja söödava viljaga õunapuid

ja viljakat virsikupuud.

Cardrona kandis leidsime metsikud tikrid, see viimane koht oli tõenäoliselt seotud igaviku unne vajunud talupidamisega (mingid kivimüüri jäänused olid justkui).

Midagi liiga eksootilist siin maal ei kasva. Jah, apelsinid ja avokaadod teatud piirkondades. Kui talunikult vastavast piirkonnast ostad (meil on väga hea mälestus mesimagusatest apelsinidest, avokaadodest Katikati piirkonnas Põhjasaarel), saad magusad,

kui aga poest, siis on varavalminuna korjatud ja pigem lihtsalt tavalised mittemidagiütlevad viljad. Kasvatatakse õunu, pirne, ploome, kiivisid, virsikut, kartulit, rohkelt ka maguskartulit. Poes on kõikvõimalikku puuvilja valikut kohalikest viljadest, samuti peamiselt USA-st ja Austraaliast imporditud viljadest. Eestis on sageli puuviljade hinnad madalhooajal, rääkimata põhihooajast soodsamad.

* * *

Igasugu tegevused on krõbeda hinnaga.  Kuna ei tea täpselt kommenteerida Euroopa hindu, siis mõelgu ja võrrelgu igaüks ise, kas on kallis või soodne. Näited Queenstownist.

1h kiirpaadiga kaljudega ääristatud jõel ja koos 15-20 inimesega maksab 135 NZD per inimene (ca 80 eur).

Benji hüpe maailma esimesest rajatud benji hüppe kohast 43m kõrguselt sillalt 195 NZD (ca 130 eur), lisandub professionaalne foto/video teenus alates 35 NZD-st (ca 20 eur).

Jääbaari külastuse sissepääsupilet+kokteil 30 NZD ( ca 20 eur).

Delfiini/vaalatuur, tõenäoliselt paadituurid umbes tunnipikkused, keskmiselt alates 99NZD (ca 65 eur). Siiajuurde olgu mainitud, et Tenerifel saime paar aastat tagasi 15 euroga 2-tunnise delfiinituuri, sest delfiinituurid olid populaarsed ja iga operaator tahtis kliente endale haarata.

Delfiinidega ujumine vabas looduses Akaroa nimelises kohas (Christchurchi lähedal) 155NZD ehk 90 eur.

40-minutine vaalavaatlus scenic-flight Kaikoura ranniku lähistel ehk lend täiskasvanule 210NZD(135eur), lapsele 90NZD(50eur).

Hüljestega 2,5h koos ujumine Kaikouras 110 NZD ehk 70 eur.

Kuumaõhupalliga lendamine 365 NZD ehk üle 200eur. Kuni 11-aastasele lapsele 320 NZD ehk erilist hinnavahe täiskasvanuga pole. Eestis leidsin esimese juhusliku otsingu peale 45-minuti lennuhinnaks 190eur, talvel 115 eur.

1 tund klassikalist massaaži 100NZD ehk 65eur.

2h juhendatud ratsutamist suure grupiga kusagil Uus-Meremaa looduses 100NZD ehk 65 eur.

Skydive ehk 6000 jala kõrguselt hüpe 235 NZD ehk 150 eur.

2-tunnine tuur Twizelis “Sõrmuste Isanda” filmivõtete toimumispaika 85 NZD ehk 50 eur.

Bussitransport kuulsast Tongariro Alpine Crossingu matkarajast ühest parklast teise saamiseks ehk umbes 25km oli 30-35NZD/inimene (ca 20 eur/inimene).

Pisike pingviinivaatlusetuur Dunedinis 25 NZD (ca 15 eur).

Kääbikla ehk The Hobbitoni külastus, populaarne koht Põhjasaarel Matamatas kõikidele “Sõrmuste Isanda” filmi fännidele 79 NZD (ca 45 eur).

Kuulus Milford Sound (1,5-2 tunnine) kruiis 70 NZD-st alates (ca 40 eur)

Tavaline paaritunnine kruiisitamine piltilusal Queenstowni järvel 35 NZD (ca 20 eur).

Maastikurattarent Queenstownis terveks päevaks 69 NZD (ca 40 eur).

Kajakirent pooleks päevaks Abel Tasmani randades alates 85 NZD (ca 50 eur). Terveks päevaks 170 NZD (ca 110 eur)

* *

Kui juba Uus-Meremaal oled, on mõistlik vaadata selliseid veebilehti nagu www.bookme.co.nz ja www.groupon.com . Broneerisime korduvalt BookMe kaudu teenuseid täishinnast kuni 99% odavamalt (Jääbaari külastus, full-day rattarent Queenstownis, Milford Sound kruiis jne). On asju, mida sealt on tõesti mõistlikum võtta kui sama teenust pakkuvate agentuuride käest. BookMe paneb üles ka söögidiilid (dining deals), siit saab osta õhtusöögi ja buffet laua vahest ikka 2x soodsamalt täishinnast. Meie ostsime Mehhiko õhtusöögi Queenstownis kahele 30NZD eest (ca 20 eur).

* *

Internet Uus-Meremaal ei ole odav lõbu. Meil oli algusest peale plaan võtta mingi internetipakett ja kohalik telefoninumber asjaajamisteks. Siin maal aga selgub, et kõige odavam interneti lahendus on 49NZD (ca 30eur) maksev kohaliku numbriga Vodafone pakett, mis kehtib 2 kuud. Hinna sisse kuulub 3GB internetti, 200 sõnumit, 200 kõneminutit.

Kui veebruari alguses esimene pakett kehtivuse kaotas, oli meil mõistlikum võtta uus pakett (samuti 49NZD), kui et osta juurde 19NZD=1GB kaupa internetti. Blogi koostamisel võttis kõige suuremat andmemahtu piltide veebi üleslaadimine ning seega proovisime enamasti pildid üles laadida linna raamatukogudes või McDonaldsites

või teistes kohtades, kus oli kiirem tasuta internet. Kaasaskantavat Internetti oli meil aga vaja, sest tahtsime vajadusel internetti pääseda ja regulaarselt (umbes 1x nädalas blogi kirjutada). Loodusparkides ehk tsivilisatsioonist eemal reeglina ei ole mingit levi. Kui aga levi oli, oli internet kiire.

* *

(SELLE LÕIGU koostamisel suur tänu kaasmaalasele Liisile, kelle UM blogist nii hea ja konkreetse kokkuvõtte leidsin!)

Miinimumpalk Uus-Meremaal on 14.25 dollarit tunnis (u 9.2€). Keskmine palk on 26.78 dollarit tunnis (17.43€). Töötute protsent Uus-Meremaal on viimaste näitude järgi 5,7%. Enamus töökohti maksab palka iganädalaselt. Samuti makstakse üüri iganädalselt. Elektri, interneti ja telefoniarveid makstakse aga igakuiselt. Siin on valdkonna järgi kirja pandud keskmised palgad Uus-Meremaal. Kõik oleneb ka muidugi kogemusest.

Sisekujundaja –  keskmine palk 55 000$ aastas ehk 4583$ kuus (2980€).

Hambaarst – palgad algavad 65 000$ aastas (5416$ kuus =3521€), aga kogenumad võivad teenida kuni 110 000$ aastas (9166$ kuus =5961€).

Ettekandja/baaritöötaja –  32 000$ – 35 000$ aastas, ehk siis 2666$-2916$ kuus. Sama palka saavad näiteks ka riidepoe töötajad.

Sotsiaaltöötaja – 42 000$ – 70 000$ aastas.

Lasteaiakasvataja – 50 000$-60 000$ aastas.

IT-ala töötajad – olenevalt alast, algavad palgad 60 000$ aastas. PHP-Developer võib Aucklandis teenida 75$-85$ tunnis. See on siis umbes 52€ tunnis! IT-alaselt on Uus-Meremaal ka töötajate puudus. Erinevaid programmeerijaid ja veebiarendajaid otsitakse tihti ning seetõttu on kõigil neil välismaalastel, kel vastav haridus ja töökogemus, ka Uus-Meremaale viisat kerge saada.

* * *

Tekib ju küsimus, et miski peab olema UM-l odav? Siia vist siiski me väga head võrdlust ei leiagi vastuseks. Kui saad mingi sooduspakkumise, siis see on lihtsalt hea DIIL, aga ei kategoriseeru siia lõiku. Kuid siiski pisiasjad: näiteks pesupesemine self-service pesumasinates.

Enamikes suurtes linnades on selline teenus olemas, tavaliselt maksab pesu pesemine ja kuivatis kuivatamine kokku alates 5NZD-st kuni 15NZD-ni (ca 3-10 eur). Kui sa saad ikkagi kõik oma asjad matkamehena pestud, siis on see ju väga odava hinnaga teenus. Avalikud dušid (public shower) on sageli soodsad. Hind 1-5 NZD (0,6-3eur).

* *

Vahel on trip.ee-s sooduspakkumistega piletid, kus saab lennupiletid Euroopast Uus-Meremaale ja tagasi kõigest 200-600 euroga. Tavaliselt tuleb sellisel juhul broneerida piletid 2-6 kuud ette ja sageli on selliste hindade näol tegemist veahindadega, kus on oht tühistamisele. Meie sellistele soodukatele peale ei sattunud vahemikul, mil lennupileteid otsisime ning saame seega rääkida ainult oma lemmikust pikamaalende teinud lennufirmast – China Southern Airlinesist.

Kui keskmiselt jäävad edasi-tagasi piletite hinnad Tallinnast/Helsinkist/Riiast/Oslost/Stockholmist/Saksamaalt/Amsterdamist/Londonist umbes 1200 euro kanti, isegi rohkemgi, siis me saime 930 euroga. Oslost võis 100 euro võrra soodsamaid pileteid leida sama lennufirmaga, aga ümberistumisaeg Amsterdamis jäi liiga lühikeseks.

Meie marsruut oli Helsinki-Amsterdam-Guangzhou-Auckland. Ja tagasi muidugi Auckland-Guangzhou-Amsterdam-Helsinki. Praegu sama diiliga (üks inimene 930 eur edasi-tagasi) on siin käinud 4 eestlast (meie Jassuga+UlludMutid). Guangzhous Hiinas pannakse nii minnes kui tuĺles pärast 11-tunniseid lende sind 5-tärni hotelli magama. Muidugi transfer ja hotell tasuta

ehk lennufirma kulul- Fly24 kaudu tuli valida rohkem kui 8-tundi maandumist (meie valisime 18-tunnised vahemaandumised). Ja voila, Hiinas ametnikud teatavadki rõõmsalt: teid ootab väljapuhkamiseks hommikusöögiga hotell Guangzhou linnas :). Ja hea uudis asja juures on see, et kuni 72h transiidi korral saate tasuta ehk ilma viisata Hiinat (täpsemini Guangzhou provintsi) avastada! Seadus jõustus 01.01.2013 juba(!), aga viimati ei teadnud Eesti Välisministeerium sellest viisavabadusest midagi oma kodukal kirjutada.. Rääkimata China Embassyst, kellelt Tripadvisori ja China Southern Airlines kodukal eestlaste 72h viisavabaduse kohta kirjutatu kohta üle täpsustada tahtsin. PS teenindus pardal väga hüva! Süüa pakutakse 11-13h pikkadel lendudel 2.5 korda

ning juua pidevalt, istmed mugavad, meelelahutuseks lõputud filmid.

Meie nelja eestlase kogemus küll selline, et see üks parimaid lennufirmasid, millega seni lennanud. Ahjaa, pagas 2x32kg ka inimese kohta hinna sees.

* * *

Bensiini ehk autokütuse hind keskmiselt Lõuna- ja Põhjasaarel oli 1,8NZD (ca 1,2 € ja Eestis on 1 €). Miljonilinnas Aucklandis oli kütus kõige odavam – 1,5 NZD.

Kõige kallim kütusehind oli 2,2NZD, aga tegemist oli väga pisikese asulaga. Diiselkütus maksab Uus-Meremaal bensiinist küll kaks korda vähem, kuid pärast mingit kindlat kilometraaži läbimist tuleb postkontoris maksta krõbe summa teemaksu vms. Uus-Meremaal on mõistlik sõitmiseks seega eelistada bensiiniautot (see on ka enamlevinud seal).

Meie läbisime oma Honda Accordiga 3 kuu jooksul 6000km, keskmiselt võttis auto 9L/100km.

Meie umbkaudne marsruut kahel saarel:

Meie autoga seotud kuludest veel:

Kui ostad odava auto (meie ostsime eraomaniku käest 1800NZD-ga ehk ca 1100 euroga), on suur tõenäosus, et mitteasjatundlikkuse juures kükitad mitu korda kuus kapoti all vigu otsides-leides. Selliseid lugusid oleme kahjuks backpackerite käest palju kuulnud. Meil aga läks hästi! Ainsad autoga seotud kütusele lisanduvad kulud olid: suunatuli, õli ja ametliku autoregistreerimise pikendus. Ehk siis kuna Kahurangi rahvuspargis pandi meil kõrvalistuja poolne esisuunatuli pihta, siis tuli meil tellida Christchurchist Wanakasse uus suunatuli (95NZD ehk 60 eur). Lisaks söötsime autole 6000km läbimiseks kokku 4 l õli (46NZD). Detsembri lõpus pikendasime ka auto registreeringut ehk maksime 6 kuu pikenduse eest 93 NZD. Ongi kõik lisakulud kirjas. 🙂

Auto ostmine on Uus-Meremaal äärmiselt lihtsaks tehtud. Leiad auto, lähed omanikuga postkontorisse (põhimõtteliselt ei pea vist? isegi omanik tehingu juures seisma….), vormistate 2 paberit, allkirjastate, maksate teenustasu 9NZD (5eur) ümberregistreerimise ehk nimevahetuse eest ja ongi auto sinu oma. Veerandtunnine protsess!

Ja veel üks tähelepanek, autol pole olemas sellist asja nagu tehniline pass! Autot Uus-Meremaal on mõtet osta reeglina alles siis, kui plaanid seal olla vähemalt 1,5 kuud. Uus-Meremaale saabudes tuleb ju esmalt sobiv autotehing leida ning pärast auto kas siis rahalise kaotuse või parema hinnaga maha müüa. Kuid automüük võtab ka oma aja! Kui sa satud autot ostma detsembris, on hinnad sageli kõrgemad (hooaja algus, suurt nõutus), kui aga müüd veebruaris (hooaja lõpus), on pakkujaid (maalt lahkuvaid turiste) meeletus koguses ja autost pruugib olla keerulisem vabaneda või vähemalt on keeruline küsida õiglast hinda. Meil oli autotehingu vormistamine õnneks lihtne – minu vend Allan tuli naise Olgaga Uus-Meremaale, vormistasime paberid postkontoris venna nimele, tegime tasaarvelduse ja oligi auto müüdud. Sel viisil aga saime autot kasutada täpselt oma reisi lõpuni. Pärapõrgutesse ehk metsikumatesse kohtadesse jõudmiseks pole midagi paremat kui auto olemasolu ning selles suhtes oli meil autoost kõige õigem valik 3 kuu pikkuseks ajaks :).

Uus-Meremaal rendiautod on kallid. Me igaks juhuks täpseid hindu ei pane – uurisime neid vaid päris alguses ja siis tundus kohe kõige mõistlikum 3 kuuks ikkagi auto soetada. Kui tulla lühikeseks ajaks, siis on täitsa ok autot rentida, aga 3 kuuks läheb see juba kalliks. Kui saabuda muidugi Uus-Meremaa madalhooajal (aprillist oktoobrini), siis leiab kindlasti väga mõistlikke autorendi diile.

Kuna enamus turiste alustavad maa külastamist Põhjasaarelt ja lõpetavad Lõunasaarel, siis on paljud autorendifirmad huvitatud autode transpordist Lõunasaarelt Põhjasaarele. See tähendab, et autorendifirmad maksavad kinni kütuse ja praamipiletid, et mingi kindla etteantud aja jooksul (nt 4 päeva) jõuaks üks auto näiteks Lõunasaarelt Christchurchist Põhjasaarele Aucklandi. Pakkumine on tore, aga seab natuke ajalimiite. Lähemalt saab uurida selliselt leheküljelt nagu:

* * *

InterCity

ja NakedBus bussifirmad pakuvad kiirematele ja pikemalt etteplaneerivatele inimestele 1 NZD hinnaga pileteid. Niimoodi võib võileiva raha eest bussiga sõita sadu kilomeetreid. Miinuseks on peatuste puudumine seal, kus pildistada tahaks ja sõita saab vaid linnast-linna. Bussipiletite täishind on kallis võrreldes Eesti hindadega. On võimalus ka osta bussipassid nende bussifirmade kodulehelt, aga neid on mõistlik soetada vaid pika puhkuse korral, kui on teada, et ühistransporti tuleb ühest kohast teise jõudmiseks kasutada palju…

KiwiExperience

ja StrayBus kategoriseeruvad kõige paremini noortebussideks. Keskmine vanus reisijatel on 18-25. Need bussid sobivad eelkõige seltskonda, lärmakat melu ja suhtlemist otsivatele inimestele. Teame küllalt lugusid öö läbi pidutsemistest, suhete otsimisest-leidmisest ja siis hostelis kambakesi magamistest. Matkainimesed ja paarid kindlasti nende bussidega sõita ei taha. Bussipassid neile bussidele on väga kallid, kuni 1500NZD-d (ca 900 eur), sõltub millisele saarele/saartele minna soovid. Pidevalt on ka kampaaniahinnad bussipassidele, aga meie Jassuga oleme aru saanud, et meiesugustele loodusrahu armastavatele inimestele poleks Stray või KiwiExperience sobinud ka pealemaksmise või 1 NZD piletite korral :).

 

Ja loomulikult saab Uus-Meremaal ka hääletades ringi liikuda! UlludMutid ehk meie sõbrad Ulvi ja Kaili liikusid kahel saarel kogu aeg hääletades ringi. Kuna Uus-Meremaa on turvaline maa ja siin elavad reeglina sõbralikud inimesed, on see väga mõnus võimalus kohtuda kohalike ja muidu väga avatud hingelaadiga inimestega. Kohtusime 3 kuu jooksul paljude hääletajatega 20ndast eluaastast kuni keskeani ning kõik olid ühtviisi väga rahul hääletamisega ning põnevaid seiklusjutte oli igaühel varnast võtta… Hääletamine on kahtlemata kõige odavam transpordivahend Uus-Meremaal, kuid nõuab lisa ajakulu (ei või kunagi teada, kui kiiresti ühest punktist teise jõuab), vastupidavust iga ilmaga (päiksega on asi lihtne, aga kui parajasti sajab terve ööpäev nagu oavarrest?)

ja arvestust, et sinuga oleks pidevalt kaasas piisav toidu-joogivaru, kui su plaanid peaksid paari päeva võrra näiteks rappa jooksma :). Meie muidugi kuulsime aina lugusid, kuidas tee ääres hääletati ainult 5 minutit ja juba saadi peale, max. pool tundi jne…. Kuidas uusmeremaalased kutsusid hääletajad endale külla, küll ööbima, küll grillipeole, küll õhtusöökidele ja oma sõpradega kohtumistele.

* *

Mis on meie “highlightsid” ehk kõige lemmikumad kohad Uus-Meremaal? Ilus ja kena oli pidevalt, Eestimaa ja Norra loodusele sarnased suve ja päikest täis vaated tegid pidevalt hingele pai, aga päris selliseid erilisi kohti oli meie jaoks Jassuga ainult kaks! Need olid: Tongariro National Park Põhjasaarel, kus veetsime pea nädal aega ja tegime läbi Mordori (“Sõrmuste Isandast” tuntud Kurjuse Mägi) vallutuse ning läbisime 19km pikkuse Tongariro Alpine Crossingu. See oli tõeline vau-koht. Sinna minekuks tasub valida ilusa ilmaga päev (kui on aega ehk võimalust ilma valida). Ka tasuks mõelda sinna mitmeks päevaks minekuga, eeldustel, et sul on korralik telk, telgi põhjakaitseks ka midagi tummisemat ja telk kannatab nii tugevat tuult kui vihma. Jassu oleks tahtnud seda ilu seal nii päiksetõususude kui -loojangute ajal pildistada, aga seekord jäi ära. 🙂

Teine meie lemmik koht oli Lõunasaarel Mount Cook (Uus-Meremaa kõrgeim mägi, 3724m). Mount Cooki vaated päikselise päevaga on lummavad! Ilusad liustikud olid (nii palju, kui neid alles oli!), lumised mütsid, lumelaviini varing otse meie silme all, punane päikseloojang, kaunis telkimiskoht Muelleri hüti juures.

Absoluutselt imeline oli ka vaade Mount Cookile selge ilmaga üle Pukaki järve.

Meeldejäävaid kohti on veelgi. Selliseid, mida meenutad heldimuse ja tänutundega, et oli võimalus siin olla ja koha peal seda kohta/vaadet/hetke kogeda. NB! Kohad ei ole ajaliselt järjestatud.

Termaalalad ehk Wai-o-tapu oli väga meeldejääv. Värvilised vulkaanilised basseinid ja aurukatlad, purskav geiser jne. Meie lemmik oli Šhampanja Pool, sest see oli täis nii kontrastseid värve ja kattis suurt pindala. Rotorua kandi loodusimed on muidugi kõik eritasu eest ehk siis Waiotapu termaalalade imetlemiseks on piletihind 32,50NZD/inimene ( ca 20€).

Käisime Hot Water Beachis, mis asus suure Lake Tarawera ühes lahesopis. Sinna jõudmiseks tuli matkata 15km ning pärast hämaruseni kuumaveevanni võtmist otsisime endale salajase ööbimiskoha järve kaldal – et ametliku telkimisala kämpimisvaht meid ei märkaks. Nautisime tol õhtul pikalt Kuu ja tähtede vaadet veepinnal virvendamas…..

Cape Reinga ehk Põhjasaare kõige kaugem põhjatipp.

Kaunis koht päikselise päevaga! Tasmani meri ja Vaikne Ookean kohtuvad ja nende kohtumisest tekivad uhked vaatemängulised murdlained keset ookeani.

Ja minul oli Cape Reingas Vetevaimuga tore kohtumine :).

Nägime virmalisi, jäädes ööbima tähistaeva alla Põhjasaare põhjatipus.

Samas kohas vaatlesime teist Galaktikat taevalaotuses.. See on meie üks meeldejäävamaid tähistaeva pilte UM-l ;).

Nugget Point – kogesime siin silmipimestavat ilu päiksetõusu näol. Ärkasime kell 05.15 juba, et pakkida telk ning majaka juures kajakate ja hüljeste häälitsusi kuulates kell 7 tervitada päiksetõusu. Enne päiksetõusu jõudis aga taevas korduvalt värve vahetada :).

UlludMutid on iseenesest meie päevadesse palju värve toonud. Et kui rääkida situatsioonidest, siis jah – Westportis oli meil tore juhuslik kohtumine ammututtavate banaanimüüjatega ehk Ulvi-Kailiga.

Nendega kohtusime/suhtlesime telefonitsi/meilitsi/silmast-silma Uus-Meremaal ikka korduvalt-ja-korduvalt. Üheskoos oli huvitav arutada Uus-Meremaast ajaga tekkinud muljeid ning väärtustada hetke, milles elasime. Sest pidime nentima, et teist sellist aega on raske leida, kus me niimoodi kõik koos 3 kuuks puhkama saame, ilma igasuguse kohustuste, stressi, tegemisteta. See oli omaette väärtuslik kogemus olla 3 kuud vaba orav-rattas tegevustest :). Täname teid Ulvi ja Kaili niisiis meeldiva ja meeldejääva seltskonna eest!!! 🙂 😉

Mouraki Boulders ehk Kalevipoja kivid olid lahedad. Viimase nime andsime kividele me muidugi ise. See koht oli lummav oma ümarate kivivormide tõttu. Ja siit tõime kaasa miljoneid aastaid vana merevaigu kristallilaadse kivistise vms :). Päiksetõus sellises kohas oleks olnud imeline, paraku meil oli vaja tookord edasi liikuda :).

Queenstownis rattarent oli kihvt. Sõita ringi pea 50 km ühe päevaga, näha mägesid, inimesi ja järve mitmest küljest. No ilus kogemus oli :). Mis siis, et mina tegin sel päeval läbi ka kukkumise lahtisel kruusal. Nüüdseks on kõik haavad paranenud ja ongi tollesse päeva jäänud mälestus, et tegijal ikka juhtub :);).

Queenstownist 35km kaugusel leitud tikritega ja mägiojaga “varustatud” vaikne telkimiskoht jättis meile ilusad mälestused. Koht, kus oli mõnus privaatselt päikest võtta ja elu üle mõtiskleda.

Wanakast 5 km kaugusel asunud Albert Townis oli meil üks väga tore ööbimiskoht, kuhu hiljem tõime giidituurile-öömajale ka UlludMutid. Nimelt asus meie pesa otse metsiku virsikupuu all, mille maitsvad päiksemagusad viljad jõudsid lennuki käsipagasis osaliselt ka Eestisse :).

Christchurch… Noh, oli selline teistmoodi. Muidu ütleks, et linn nagu linn ikka ja ei midagi liiga erilist. Aga kesklinn koges 2011. aastal läbi maavärina ning püüdsime pildile plangu taha peidetud nutused varemed. Kesklinna ehitatakse siiamaani üles.

Ööbisime UlludeMuttidega kusagil pankrannikul teel Christchurchist Lõuna poole. Telkidest allapoole jäi 10m langust ehk valusat kukkumist.

Esimene õhtu pärast Westportis UlludeMuttidega kohtumist sai tehtud esimest korda Uus-Meremaal lõket. Miks esimest korda? Sest igal pool Uus-Meremaal on lõkketegemise keelud ja rangelt karistamise ähvardused. Nüüd aga olime leidnud väga mõnusa-suisa õdusa koha- kui nii saab avara looduse kohta öelda :).

Meie teine lõkkeõhtu Kahurangi Rahvuspargis kaminalõkke valguses Jassu ja koos šampanjaga:

Pancakes Rocks oli vahva. Uus-Meremaal ainus selline koht teiste seas, kus olid nagu kihtidesse laotud looduslikud pannkoogid.

Abel Tasmani Looduspargis ööbisime uusmeremaalaste kuulsal GreatWalkil tasuta. Panime oma telgi üles randa võpsi vahele ja hommikul avanes meile telgist uskumatult kena päiksetõus.

Ööbisime kuulsa Great Walki ehk Kepler Tracki alguses. Seda Southern District Council ametniku lahkel loal. Nimelt oli see koht ööbimiseks kategooriliselt keelatud, nagu me hiljem kuulsime DOC ametniku käest ning selle eest võinuks saada 200NZD/per nägu trahvi (130eur/inimene). Illegaalselt Uus-Meremaal telkides ehk mittetähistatud kohtades ööbides võib samasugune ähvardus (ja vastavate ametnike poolt ähvarduse täideviimine) ees oodata kõiki rändureid.

Kääbiklas. Kääbikla iseenesest oli lummav kogemus, ehkki tegemist on väga kommertsliku kohaga, kus iga turist on “next-next-next!”. S.t. et igale bussitäiele rahvale oli limiteeritud kindel aeg Kääbiklas ringi jalutamiseks. Ägedad ja maalilised urud olid, kui suutsid pildile saada ilma ühegi teise turistita :).

Kohtusime Kääbiklas väga vahvate eestlastega, kellest on saanud meie toredad sõbrad. Enne nende maalt lahkumist  saime kokku pealinnas Wellingtonis, külastasime Te Papa muuseumi ja istusime õhtul Vietnami restoranis :).

Mount Ruapehu juures oli väga äge hütt. Ilusad õhtused ja hommikused vaated Mount Ruapehule – ühele maailma aktiivseimale vulkaanile. Kohtusime siinses hütis ka vahva paarikesega- naine kolumblanna, mees Uus-Meremaalt.

David kui suur liblikaarmastaja ja meie muidu väga tore sõber oli kihvt. Temaga oli väga suur rõõm kohtuda kohe Uus-Meremaale saabumise esimesel päeval. Tema aiast on pärit ka need sidrunid, mis me lumisesse ja talvisesse Eestisse 18000 km kaugusele transportisime :).

Väga õnnelikud oleme, et meil oli au kohtuda päris maooriga ehk Kellyga oma esimestel Uus-Meremaal viibimise päevadel. Kui sügav ja huvitav oli maoori ehk pärismaalase hingeelu! Meil on kahju, et meil temast paremat pilti pole panna, aga abiks seegi. 🙂

Kihvt oli, et mu vend oma naisega tuli Uus-Meremaale kuuks ajaks ning me kõik üheskoos UlludeMuttidega pidasime Eesti Vabariigi sünnipäeva õige pidulikult. Venna tulekuga lahenes ka meie “automure” ehk et saime autot kasutada viimase päevani ning pärast seda sai auto vormistatud venna nimele, kes auto hiljem ise maha müüb.

Pisut ekstreemne kogemus oli ööbida ookeani tõusu-ja-mõõna piirimail Dunedinis. Nimelt telki üles pannes Allans Beachi Roadi äärde ei olnud meil Jassuga õrna udust aimugi, et oleme sattunud kogemata poolsaarele ja öösel tõusu ajal jääb vesi telgist vaid 20 cm madalamale. Ja meie Jassuga olime korraks nillinud mõõna ajal nähtavale tulevat maatükki telgi ülespanekuks!

Nägime-kuulsime oma silma-kõrvaga, kuidas käis tõeline lambaoksjon. Hinnad hõigati välja, talunikud reageerisid kiirelt.

 

Kohtumine Keadega ehk kuulsate alpipapagoidega oli vahva. Nad käitusid nagu tõelised hädavaresed maad mööda tuterdades, neid oli kümmekond. Nad häälitsesid väga vahvalt, hüüdes: “Kea, kea….!” ja olid muidu pealetükkivad-uudishimulikud.

Meie tõelised lemmikud on aga South Robinid! Need uudishimulikud varblasest pisut suuremad ääretult julged linnud on meil siiamaani südames! Kui saaks, võtaks nad koju kaasa :).

Wekad- varganäod! Need kanalaadsed linnud panid mult mitu korda tomati ja saia pihta. Nad elavad enamasti Lõunasaare loodusparkides. See käis neil kergesti- nii, kui ise hoolas ei olnud, virutati sinu nina alt kas või poole meetri kauguselt ükskõik mis toit.

Mount Owen oli oma ilusate ja teravate kivdega äge koht. Sinna saamiseks tuli turnida rohkem kui kilomeeter merepinnast kõrgemale. Siin on filmitud ka “Sõrmuste Isandast” mõned filmistseenid.

* *

Päikeseloojang Kahurangi Rahvuspargis. Ilus ja meeldejääv! Selleks tuli ronida tund aega järjest kõrgele mäkke.

Samblad Kahurangi Rahvuspargis! Kui tihedalt olid puud kohati sammaldunud! Tõime tükikese sammalt Eestisse suveniiriks, võtsime selle mahakukkunud puuoksalt.

Külma vee allikad ehk Te Waiporopupu Springs Lõunasaarel, üks maailma puhtaima veega koht.

Kui täitsime saareriigist lahkumise kaarte Aucklandi lennujaamas, hakkas korraga muidu nii kindel maa meie jalge all värisema. Maavärin! Vaatasime Jassuga teineteisele otsa – olime mõlemad samal hetkel sama kogenud. Jah, Uus-Meremaal pidavat iga aasta sadu nõrgemaid maavärinaid olema, mida kohalikud tähelegi ei pane. Kui me näiteks sõbra Davidiga maavärinate teemal suhtlesime, siis tema teatas, et maavärinaid Aucklandis üldse pole, et võib-olla hoopis ülelendavad lennukid väristavad maapinda, sest muidu oleksid maavärina teated ajalehes. Tegelikkus on see, et UlludMutid ja meie Jassuga oleme mitu korda väga imelikku ja õige õrna maa värisemist Põhjasaarel, peamiselt Aucklandi piirkonnas tundnud ning seda hetkedel, kui parajasti ühtki tegemist pole käsil olnud. Lugenuna infobrožhüüre ikkagi selgubki, et tavainimesed reeglina niiii pisikest maa tudisemist ei märka ja ajalehtedes pole nii vaevumärgatavast asjast ammugi mõtet kirjutada.

Aucklandi miljonilinn elab muide iga päev nn “pommi otsas”, sest tegemist on vulkaanilise piirkonnaga, kus ajaloos on vulkaan pursanud. Keegi ei tea, kuna mõni vulkaanidest ootamatult aktiveeruda võib. Igaks juhuks on majade seintel olemas nii mõneski kohas inimeste evakueerimise plaanid ootamatute sündmuste alates.

* * *

Hiina on kihvt. Nii värviline, mitmekülgne, kontrastide maa. Aga põnevaks ja teistsuguseks teeb selle maa just rahvas ise!

Kui seekord kojuminekul tegime 18-tunnise vahemaandumise Guangzhous, oli meil tegevuskava juba täiesti selge. See tähendas seda, et lennukist välja astudes

juba teadsime detsembri alguse kogemuse põhjal, et vaja on kiirustada läbi pikkade koridoride “Transfer” ja “Hotel Accommodation” letti, täita ära maale sisenemise paberid, saada templid passidesse ja minna siis läbi lennujaama busside väljumisplatvormile. Tänu varasematele kogemustele saime esimestena oma lennu pealt maale saamise paberid täidetud ja kõigest poole tunni pärast peale lennukist väljumist olime bussiga teel oma seekordse 5-tärni hotelli poole. Nimelt China Southern Airlines majutab oma kliendid, kellel lendudevaheline ooteaeg rohkem kui 8 tundi ja kes lendavad Euroopa või Austraalia/Uus-Meremaa vahet.

Enne bussile saamist aga saime “nautida” hiinlaste asjaajamiste põnevaid külgi. Või noh, kuidas võtta. Naljakas oli lihtsalt vaadata, kuidas pärast kaheksa inimesega pundi kokkusaamist üks hiinlanna asjaliku näoga meie kambale hotellibussile teed juhatas. Oli varahommik, väljas hakkas just valgeks minema, sest kohalik aeg näitas 05.30 saabudes ja oli hirmus jahe hommik. Bussiplatvormile jõudes aga selgus, et bussi pole kuskil. Hiinlanna siis hakkas seal telefoniga chattides kohmitsema ning selle asemel, et meid kohe “tuppa” ehk lennujaama ustest sisse sooja saata, tegi ta seda alles pärast 10 minutit bussiootajate õues külmetamist.

Ka lennujaamavarjus ootasime bussi veel 15 minutit. Aga ootamine on ju tore. Meie näiteks nägime sellel ajal, kuidas väiksed asjalikud hiinlased, kes kandsid rinnas lõhkeainepolitsei silte, puudutasid kõigi sisenejate riideid ja käekotte pisikese kleepuva paberilipakaga, mis seejärel piiksuvasse spektomeetrisse asetati. Aparaat pidi siis tuvastama, kas kellegi riietel on lõhkeainejälgi ning kui aparaadist tuli eitav piiks, lasti kontrollitud inimesed lennujaama. Ja seda tegid need pisikesed armsad hiinlased sellise pühendumusega, et meil natuke nagu pole sõnu! Kõik need kümned turistid “kleepetati” meie silme all ühesugustena läbi, ilma ainsa hoiatava sõnata toimuvast tähtsast tegevusprotsessist. Lõhkeainepolitsei oli emotsioonitu hiinlane ehk üks poiss (nad näevad kõik nii lapsed välja), kes täitis äärmiselt tuima näoga hoolsalt kõrgemalt poolt väljastatud käske. Selliseid emotsioonituid hiinlasi nägime veelgi, kes ametikäske täites olid viimse kui naeratuse ära unustanud.

Üks pisilugu meiega koos järjekorras seisnud sakslaste perekonnast.

Maale sisselaskmise järjekorras  seistes olid nemad (isa, ema, 2 väikelast) otse meie kõrvalkassas ning äge oli see, kuidas templit passi sisselööv hiinlane kamandas vaevalt 2-aastast last issi süles: “Your face, HERE!!!” See kõlas nii järsk ja masinlik. Nimelt hiinlastel on kombeks väga suure põhjalikkusega lüüa uuriv pilk nii sinu näkku kui passipildile, et veenduda isiku õigsuses. Kuid jah, kuidas veenduti isiku õigsuses 2-aastase linalaka poisikese näol, kes häbenes vaadata võõrast ja tõsist onu!?….:) -siiamaani paneb muigama. Oli näha, et ka lapsevanemad olid hiinlaste nn otsekohesusest rabatud, pigem muidugi näod muigvel.

Teekond hotelli nii vara hommikul oli põnev.

Bussijuht sõitis elektribussiga.

Nägime bussiaknast loendamatus koguses ehitustöödele suunduvaid toimekaid hiinlasi, kõikidel töölistel kollased kiivrid peas.

Selles hoonete kompleksis elas üks osa nendest kollaste kiivritega töökatest mesilastest. See oli midagi ühiselamulaadset.

Meie transfer-buss.

Hotell oli seekord teine.

Hotelli sisse astudes oli seal väljanäitus sellest, kui suur see hotellikompleks tegelikult on.

Lift ja kullaläikega kuju:

Hotelli sissekirjutust tegi meile selline lahke Hiina daame, noh, Jassu tegi salaja igal pool pilti, kus sai :).

Hotelli kohale jõudes käisime kohe hommiku buffeti lauas. See oli väga rikkaliku valikuga ning toidud olid väga söödavad. Eelmine kord meile Hiina toidud Guangzhou hotelli buffet-lauas nii ei maitsenud, kuid siin oli küll väga hea.

Jassu tegi hommikuvalgusega terrassil pilti, päike just tõusis ja ilm jäi terveks päevaks päikseliseks.

Ka tuba oli selles hotellis väga palju mugavam. Meil oli suur lai voodi (pärast 3 kuud telgis, luksus!), telekas rohkete Hiina telekanalitega, suur vannituba ja kõik ikka superilus.

Kusjuures, meile jäi silma telekanaleid päeva jooksul lapates, et kuidas telekanalitel, reklaamides, filmides kõik hiinlased paistavad aina õnnelikud, naeratavad, säravad…. Jassu selgitas mulle vähemteadjale, et see ongi kommunistliku maa mõte. Kõik ju peab paistma terviklik, suurepärane. Tegelikkus on see, et inimesel esineb ikka palju erinevaid emotsioone, aga väljaspoole püütakse lihtsalt väga hea ja aina õnnelike inimeste mulje jätta. Hiina muusikakanalitelt tuli mõnusat hiina muusikat, see hiina muusika on mulle alati meeldinud :).

Kohe hotellituppa jõudes keerasime väsinuna magama. Ikkagi 11-tunnine lend oli seljataga ja veel 13-tunnine lend oli ees ootamas. Pärast ärkamist aga käisime Guangzhou linna peal kolamas! Ja oi, see oli värvikas :). Nägime mootorrattureid, kellel oli 3 inimest korraga tsikli peal, töölist mootorratta külge kinnitatud 5m pika redeliga,

linna koristajaid suure käruga,

arhailise rattaga ringisõitvaid hiinlasi,

kihvti hiina värskete kaupade turgu…

Liiklejaid kiirteel oli üldse igasuguseid….

Nägime üht tavalist roheala, mis oli väga leidlikult ära rakendatud – tädi kasvatas seal oma perele kõikvõimalikku rohelist toitu ja võttis kastmisvee otse räpasest kanalist rohepõldude vahelt.

Üldse oli tänavapilt väga räpakas ja see tunduski siin normaalne!! Veekogud olid kõik suvalist prahti ja õlilaike täis, mingist läbipaistvast sillerdavast veest polnud haisugi.

Oma autot oli võimalik remontida iga töökoja nurga peal. Nägime mitmes erinevas töökojas auto vahatamist ja kõik see keemiline pesu tehti otse tänaval. Must räpane vesi voolas otse äravooluauku keset tänavat…. Sealt jõuab see omakorda suurematesse veekogudesse. Jalakäijana oli see normaalne, et survepesuri vesi pritsis sind märjaks, sest autopesu teostati kiirteest+jalakäijarajast 10m kaugusel. Töökodasid oli üldse mitmesuguseid, rääkimata mitmenäolistest hoonetest.

Selles tänavale avatud töökojas käib parajasti kiire õmblemine.

Hiinlased jõllitasid meid mõnuga. Oli ka põhjust – olime Jassuga ainsad valged inimesed ehk turistid selles Guangzhou linnaosas. Külastasime poodi ja olime šokeeritud siinsest toiduvalikust. Kui lahedad asjad, tooted, eksootilised jne… Riisi müüdi lahtisest letist suurte kastide seest….Vürtse ja pähkleid meeletus valikus ja koguses….

See kõik ajendas meid minema kohalikku panka Mastercardiga raha välja võtma. Kusjuures – enamikes kohtades Hiinas Mastecard ei kehti, kuid leidsime siin ühes pangas poolkogemata Mastecardile reageeriva rahaautomaadi :).

Ka pangas juhtus tore lugu. Minul oli väga suur põiekas tekkinud. Läksin siin vaatama pangas, et no kuskil siin hiinakeelsete siltide keskel PEAB olema wc. Kõikusin seal juba peaaegu ühelt jalalt teisele, kui ses rahvarohkes kohas astus ligi lahke pangateenindaja. Kavalalt küsisin kõigepealt, kas neil Mastercardiga saab raha siin välja võtta, mispeale tädi juhatas minu kui kliendi sama rahaautomaadi juurde, kus Jassu juba järjekorras seisis. Seepeale küsisin, kas neil WC-d selles suures pangahoones on. Tädi vaatamas mulle imestunult ja küsiva näoga otsa – ta ei suutnud aru saada, mis asi see “toilet” on, tema inglise keel oli väga napp (selle eest panga parim! Sest esimene hiinlanna pangas ei osanud minuga midagi peale hakata, otsiski kohe inglisekeele PRO ehk selle tädi välja).. Jassu võttis demonstratsioonivõtted näitamiseks ette- pani käed põiele ja kriipsujukutas virilalt nägu. Seepeale tädil lõpuks klõpsatas, ahhaa, jaa, ok..! 🙂 Ta läks otsis leti tagant pisikese kimbu võtmeid. Ja algas meie teekond vetsu! Mind juhatati välja tänavale, seejärel läbi lukus väravate panga siseõuele, siis välisuksest sisse ja seejärel osutati pisikesele võtmega lahtikeeratavale ruumile… Ruum nägi eemalt juba välja nagu koristajate pisike panipaik kuskil arhailises hoones…. Astusin vetsu, muigasin – meil Euroopas on ikka ausalt öelda ülipeened vetsud! Siin ootas mind selline potike

(pilt tehtud muide Jassul Guangzhou rahvusvahelise lennujaama meeste wc-s, kus olid samasugused kükitamise potid nagu siin pangas ja ka Guangzhou lennujaama naiste wc-s). Panga WC oli aga selline vene värvides vana kambrinurgake, ülipisike ruum. Poti kõrval oli suuuuur veeämber ja kopsik. Ma täpselt ei saanudki aru, mis seal täpselt selle viimasega teha tuli, tegin igatahes kiire põie ja sain värvikad pangamuljetused ilmselt eluks ajaks :).

Jassu oli vahepeal automaadist välja võtnud 200 jüääni. Kuna me kurssi üldse ei teadnud, arvasime, et see on umbes äkki 100 eurot. Šoppasime poest kokku 165 jüääni eest toitu ja saime suured toidukotid.

Päiksemagusad mahlased minitomatid!

Leenujaamas maitstud Hiina RedBull, energiajook nagu energiajook ikka, aga Hiina kaubanduskeskuses maksis ju ainult 70 eurosenti :).

Mõtlesime, et sellise eksootilise kraami peale panime küll hirmsa varanduse magama (et odavam kui Euroopas, aga no et kalliks läks ikka…). Hotellis

aga valuutakursse vaadates saime peaaegu kreepsu, et olime kulutanud vaid napi 20 eurot selle toidukraami peale…. Võttis kohe kukalt sügama ja mõtlesin, et mida me oleks küll sama raha eest saanud Uus-Meremaal? No eksootiline kraam oleks küll selle raha eest igas mõttes ära jäänud, aga lihtsalt toidu või mingi tegevuse mõttes – Hiinas kulutasime küll ikka imepisikese summa….. Tegime kiired arvutused ja leidsime, et kulutaks siis 200st jüäänist ülejäänud 35 raha lennujaamas mingi toidu peale. Et ostaks meile mingi supi või prae. Selle lootusega lennujaama läksimegi.

Lennujaamas selgus korraga aga tegelik tõde – kuidas me küll Jassuga viimasest korrast ei mäletanud, et igasuguse supi/prae/nuudliroa hinnad algasid siin 50 jüäänist ning lennujaama poes võis selle raha eest ainult imepisikesi ülehinnatud vidinaid saada. Ühesõnaga selgus, et lennujaamas oli asjadel ikkagi kuni 10-kordsed juurdehindlused ning poes kulutatud 165 jüääniga oleks lennujaamast saanud vaid 3 kommipakikest või kolm 100-grammist Hiina šokolaadi.

Enne lennujaama minekut jalutasime pisut ka hotelli aias ringi

ja tegime pildi meie hotellitoa aknast avanevast vaatest…

Lend Amsterdami möödus rahulikult.

Elevust tekitas aga Eesti kohalt üle lendamine, unistasime, et meil oleks langevarjud kaasas olnud – oleks kiirelt koju jõudnud 🙂

Amsterdam napilt enne päiksetõusu:

Amsterdam (ehk meie Euroopa värav pärast 3 kuud Maakera kuklas) päiksetõusu hetkel varajasel hommikutunnil:

* * *

Kuna meil oli varasematest matkadest olemas juba üsna hea telk, aga kaal sellel 2,3kg ja ka korralikud isetäituvad madratsid (ühe kaal 0,8kg, aga võtab palju ruumi pakituna) ning mingid muud asjad, siis seekord tahtsime osta parimad + kergeimad saadaolevad matkaasjad. Mis seal salata – mida kergem on sinu põhivarustus, seda kergem on sinu jalg ja seda reipam olek. Ma ei taha enam mitu korda matkavarustust osta, et algul ostad odava, siis parema ja siis kõige parema – niimoodi kulub ju kolm korda raha. 🙂 Tõele au andes saab veel kergemaid ja primitiivsemaid matkaasju osta, aga siis kaotab juba olmemugavuses ja ma tahaks pikemal matkal ikka mugavust ka. 🙂

Meil on kaks Osprey Exos 48 matkakotti ehk 48-liitrised väga kerged ja väga mugavad, seljast eelpingutatud võrguosaga eemalhoidvad matkakotid. Üks kott kaalub 1050 grammi. Kuna matkakott on ülikerge, siis peab sellega ka veidi ettevaatlikumalt ringi käima. Kui sa ei kriimusta koti pinda mingi terava asjaga (teravad kiviservad jne), on materjal väga tugev. Kuna ma hoian kõiki oma asju hästi, siis on kott siiamaani terve ja kuna ka Leegi juba Tenerifel kriimustas oma esimese matkakoti maha pannes vastu teravat vulkaanikivimit, siis oskas ka Leegi oma uut kotti hästi hoida. Meil mahtus kõik oma UM-lt kaasavõetud matkakola kahte 48-liitrisse kotti kenasti ära ja tagasi tulles kaalusid meie matkakotid koos kaasavõetud kingitustega 13+14kg.

Et matkakotiga ka paduvihmas saaks matkata, on vajalik ka korralik seljakoti vihmakaitse. Kuigi müüakse igasugu veekindlaid asju, mis tihtipeale niiväga vett ei peagi, siis me ostsime ka sama tootja kerged originaalvihmakatted. Need on veidi suuremad, kui tootja sellele kotile soovitaks. Vahel on vaja matkakoti külge veel midagi riputada ja siis on hea, kui vihmakate on veidi suurem.

 

Telk, kus pea kolm kuud elasime (ilma telki pesemata – see telk ei vaja pesu), on Nordisk Telemark2 LW.  See on hetkel maailma kergeim kahekihiline kaheinimese telk, kaalub 950 grammi, on väga tuulekindel, peab hästi vihma ja on väga väikseks kokkupakitav.

Kuna UM maastik ja taimestik on väga erinev ja kohati väga torkiv, siis ostsime telgipõranda ja õhkmadratsite kaitseks ka originaal nn floorprint-i ehk telgi põhjakaitse, kaalu lisas see küll 330g, aga osustus vägagi vajalikuks – telgi põhi nagu uus. Lisaks oli ka suure vihmaga kindlam ja kuivem.

 

Kui minna pikemale matkale, siis tahaks ka veidi rohkem mugavust ehk ostsime kaks Exped SYNMAT UL 7 LW madratsit. Nad on samuti väga väikseks kokkupakitavad ja samas täispuhutuna annavad 7cm paksuse pehme küljealuse. Matt kaalub ca 400g ja pakituna on veidi suurem kui 0,5l plekist õllepurk. Väga head madratsid, siiamaani kiidame.

 

Meil olid olemas ka isetäituvad Therm-a-Rest TRAIL madratsid, aga need on topeltrasked, võtavad 3 korda rohkem mahuruumi seljakotis ning on juba mitmeid kordi auke saanud. Kuna nüüd on meil veel õhemad ja ka kallimad õhkmadratsid, siis oli meil algne plaan UM-le jõudes mingid suvalised odavad rullikeeratavad lebomatid osta (2tk maksid 20 NZD ehk 12 eur). Need oli hea telgi ja Exped õhkmadratsite vahel torkekindlamaks kihiks panna ja see kooslus toimis suurepäraselt!  Mõlemad õhkmadratsid on pärast 3 kuu matkamist täiesti terved, mis arvestades maapinda, kus telkisime, on suisa ime. 🙂 Väga okkalisel ja kiviklibusel telkimiskohal panime need 1cm paksused lebomatid otse telgi põhjakatte alla, sest tahtsime nii telgipõhja kui põhjakaitset torkavate objektide eest kaitsta ja see toimis 100%!

UM-lt lahkudes jäid odavad lebomatid sinna. 🙂

Sõna “tarp” ei ütle võhikule midagi, aga pilt pidi rohkem ütlema kui tuhat sõna:

 

Tarp on seega suurem (meie oma 3x3m) õhuke vettpidavast materjalist kate, mille nurkades on augud ja nöörid. Seda saab väga mitmeti suuremaks vihmakatteks või päiksevarjuks kas matkakeppidele toetuvana või mitut muud moodi üles seada. Kuna oli ette teada, et Uus-Meremaal saame ka ohtralt vihma, siis ostsime Aucklandis asuvast hea varustusega matkapoest Escapist 15D Tarp:

Kui oli ette näha, et tuleb väga vihmane päev, siis seadsime oma telgi osaliselt tarpi alla. Seda niimoodi, et osal telgist väljapoole jääval maa-alal oli ka n-ö vettpidav katus peakohal ja saime omale kuiva istumiskoha, kus vihmaga hea süüa teha. Tarpe pakuvad eri firmad ja eri hinnaga, aga see konkreetne on jällegi üks kergemaid, kaaludes oma suuruse juures ainult 330grammi ja ta ei krabise (erinevalt odavast nn auto koormakattest). Ta on vastupidav venitustele ja tal on väga hea nööride pingutussüsteem. Tahtsin seda juba Eestis olles kusagilt tellida, aga seda tarpi miskipärast Euroopas ei ole saada. Põhimõtteliselt saab ka ainult selle all magamiskoti ja madratsiga magada, eeldusel, et õhus või maapinnal pole mingeid vereimejaid ja ohtlikke loomi/putukaid ringi ukerdamas… Alloleval pildil kasutasime tarpi privaatse dussinurga tegemiseks 🙂

 

Kui on üks mugav ja kergmatkamise mõttes täiesti üleliigne asi, siis see on matkapadi. Saab ju pea alla ka hunniku riideid mingi nutsakuna toppida, aga EI OLE mugavamat asja kui HEA PADI. Seega tassime kaasas ka kahte üsna kompaktseks pressitavat Thermaresti matkapatja (samas pea sama suured nutsakad kui meie telk). Mul on L suuruses (340 grammi) padi ja Leegil M suurus (255 grammi): On olemas kergemaid ja kompaksemaid täispuhutavaid matkapatju aga meile ei meeldi magada õhupalli peal…

Uus-Meremaal on rohkelt jõgesid ja järvesid. Lonely Planeti andmetel on 2/3 veekogudest saastunud loomade väljaheidete/kolibakteri/nitraatide vms poolt. Peamiseks saaste süüdlaseks on seega kariloomad. Ehkki see number on hirmutav, siis meie oma sadade kilomeetrite läbimisteekonna jooksul nägime vähemasti silmaga vaadeldes väga puhtaid veekogusid. Oli paar erandit, kus vesi tõesti nägi must/kollane/sopane/mittejoodav/haisev välja.

Üle Uus-Meremaa on väga palju avalikke wc-sid suurteede ääres, kus saab sageli joogipudelitesse ka oma veevaru tankida ja läheduses pikniku maha pidada. Näiteks on wc-de juures või siis linnades infopunktide läheduses reeglina alati olemas mageveevarud/mingid joogikraanid. Enamasti on vesi hea maitsega, kuid meie saime maitsta kohati ka liiga klooritatud või kõrge rauasisaldusega vett. Selleks, et hoiduda igasugustest kõhutõbedest ja probleemidest, soovitatakse Uus-Meremaal avalikest kohtadest võetud vett pea alati 3 minutit keeta, tabletiga puhastada või siis filtreerida. Kuigi meie ega UlludMutid mingit kõhutõbe ega bakterit kuskilt üles ei korjanud, siis teame üht lugu eestlasega, kes Lõunasaarel ilusas jões ujudes korjas siiski mingi bakteri üles. Pärast seda jäi kõrgesse palavikku ja pidi olema 3 päeva haiglas.

Meie proovisime alati loodusest võetud vett vähemalt minuti keeta, kuid reeglina eelistasime avalikest kraanidest veevarude tankimist. Kasutasime vee fitreerimiseks Sawyer MINI Water Filtrit . Eestis saab seda mõistliku hinnaga Eesti www.matkafoorum.net kasutaja Ullivilli käest. Filter on mehaaniline ehk väike, 0.1 mikromeetrit – puhastab kõik 99.9999% bakteritest, kaal 60g, eluiga ~350 000L, komplekt – Filter, 0,5L kott, puhastus süstal, joogikõrs. Kuna filter on nn mehaaniline, siis see ei eemalda halba maitset, seega juurde saab osta Kadadyn-i söefiltri, mis lisab küll kaalu, kuid eemaldab ebameeldiva maitse ka üsna tugeva hallituse maitsega veelt.

Taaskord, meil on varasemast olemas üsna head Primuse firma gaasiasjad, aga seekord tahtsime kõige kergemat lahendust ja matkapliidiks sai ostetud EVERNEW EBY-255 TITANIUM MULTIFUEL STOVE. Kaal 86 grammi, töötab nii piirituse, kuivpõletusainete (tablettide) kui puuokstega. Piiritust sai sellega ca paarkümmend liitrit ära põletatud. Piirituse liiter maksab UM säästupoodides ca 4-5NZD (2-3eur) ja matkapoodides 10-15NZD (6-9eur). Vahel sai pikemal matkal piiritus otsa ja siis sai puuoksi edukalt kütusena kasutada ja toimis 100%! Puidu põletamine muidugi tahmatab matkapotte.

 

Matkanõudeks olid ainult kaheosaline üksteise sisse käiv pottide komplekt (lisaks mahtus ka matkapliit ja tulemasin väiksema poti sisse): EVERNEW ECA-260R TITANIUM ULTRALIGHT POT SET 0.9L AND 1.3L.

1,3l potis keetsime süüa ja teises 0,9l keetsime kohvi-teed.

Vahel tegime1,3l potis süüa ja siis jagasime kahele inimesele pooleks teise 0,9l potti, pärast siis keetsime väiksemas potis veel kohvi ja jõime metallkruusidest. Ahjaa, kuna liikusime palju oma autoga, siis ostsime auto juures kasutamiseks poest kõige odavama 14cm läbimööduga mittenakkuva pinnakattega panni, sest titaanpoti põhi ei sobi millegi praadimiseks, toit jääb kergesti kinni. Pannipeal sai muna ja pannkooki praetud, pann jäi ka Uus-Meremaale. 🙂

 

Kasutasime kahte lusikas-kahvel-nuga: Light My Fire Spork Titanium:

Miks Titanium? No kui oled hunniku sama firma plastmassist sporke ära murdnud, siis saad aru, et aitab raha kulutamisest. 🙂

Meil oli kaasas kaks nuga, klassikaline Šveitsi väike taskunuga (Victorinox Picknicker) ja kuna ostsime ka vana auto, siis oli ette teada, et vahel kulub universaaltööriist igati ära. Seda läks ka reaalselt mitmeid kordi väga vaja: Leatherman WAVE + BIT KIT. Uus-Meremaa matkapoed pidid olema väga hästi varustatud ja lootsime, et saan kohapealt osta ka titaanist valmistatud üksteise sisse käivad sangaga matkakruusid, aga kust ma ka ei otsinud, kust ma ka ei luuranud – mitte üheski poest ma neid müügil ei näinud. Mõnes matkapoes oli küll suurem valik igasugu vahel ka kergemat matkakola, aga keskmises UM matkapoes on valik väiksem kui meie eesti Matkaspordi poodides, mis arvestades UM=matkamaa populaarsust, on suur pettumus.  Seega jõime oma jooke kõige tavalisematest hiina statsionaarse sangaga plekk-kruusidest 🙂 Taaskord tõdemus: osta/telli omale meeldiv matkavarustus enne reisi valmis, mitte ära jää lootma, et küll kohapealt saab – no midagi saab, aga mitte seda, mida oleks tahtnud.

Meil olid olemas Cumulus firma (Poola päritolu, aga väga hea magamiskottide tootja) kaks kerget sulekotti, aga kuna enamus aega on Uus-Meremaal soe ja niiske, siis sulekott läheks seal kiiresti haisema. Kuna kõiki Cumuluse firma magamiskotte saab omavahel üheks suuremaks kahekohaliseks kotiks kokku ühendada, siis ostsime juurde Cumulus Intense. See on just spetsiaalselt niisketesse oludesse mõeldud sünteetilise täidisega, kerge (810 grammi), kompaktne ( pakituna võtab 8,2liitrit seljakotimahtu) ja samas soe (mugavustemperatuur on 4kraadi) magamiskott :

 

Meil oli plaan (toimis 100%), et kasutame seda ühte Intense magamiskotti kui tekki. S.t. tõmbasime selle lahtisena endile peale ja enne seda pugesime kahekesi koos kahekohalise magamiskoti siselina sisse:

 

Siselina on lisaks sellele, et kaitseb magamiskotte ja õhkmadratseid määrdumise eest, ka selles mõttes väga hea asi, et kahekesi sinna sisse pugedes (kui kahel inimesel pole mingeid lähedusprobleeme) hoiab ühine siselina rohkem ühist kehasooja. Ka jalgadel-seljal ei hakka külm, kui teine osapool öösel natuke liiga palju tekina pealevõetud magamiskotti endapoole sikutab. 🙂 Magasime kahekesi selle kooslusega (siselina+magamiskott laia tekina peal) ka kenasti 4-kraadises mäestikuõhus ära. Meil oli külmemateks oludeks ka teine, juba varem ostetud sulekott kaasas (Cumulus Lite Line 400 ),

aga reaalselt seda vaja ei läinud. Ühe korra, kui käisime Mount Cooki kõrvalmäel ja ööbisime 1800m peal kividel, siis oleks see ära kulunud, aga meil polnud seda seljakotis kaasas ja seega saime ilma ka ära magatud.

Ülaltoodud kahe inimese väga mugav ja kompaktne magamisvarustus (ilma n-ö lisaks ostetud lebomattideta) ehk:

Telk, telgi põhjakaitse, tarp, kaks õhkmadratsit, kaks patja, üks sünteetiline magamiskott, kahekohaline siselina, matkapliit, kaks potti, kaks joogikruusi, kaks söögiriista, taskunuga ja multitool kaalub meil kokku seega ainult 5kg ja see kõik mahub väga vabalt ühte 48l seljakotti ära ning selle varustusega võivad kaks inimest magada lausvihmas, tuules ja kuni 4 kraadise õhutemperatuuriga. 🙂 Allolevalt pildilt on puudu ainult joogitopsid:

…aga kõik see kola mahtus kenasti ühte seljakotti ära:

Reeglina oligi nii, et mina tassisin ülaltoodud magamisvarustust, pluss kaamerate lisaakud, akupangad, GoPro ja kompaktkaamera, iPad ja 3 liitrit vett ja Leegi kandis omas matkakotis söögikraami, matkapesu, soojemaid õhturiideid ja veekindlaid katteriideid + tagavarasokid jne. Kuna me polnud algul kindlad, kas matkame 3 kuud klassikaliste seljakotiründuritena või ostame kohapeal auto, siis sai energianäljas fotokate ja muude nutiseadmete jaoks ostetud ka Powertraveller SOLARMONKEY Adventurer ehk päiksepaneelidega akulaadija. Pikemal matkal väga tarvilik vidin.

Taskulamp on matkal vajalik. Kuid taskulambist veel parem on pealamp, sest pealampi kasutades jäävad sul käed n-ö vabaks. Heal pealambil peaks saama valgusvihku kitsamaks-laiemaks reguleerida ja lisaks võiks tal ka n-ö eraldiseisev punane valgus olla (ei pimesta silmi või kaaslasi, kui korra pimedas põlema panna. Sellega on hea näiteks WC-s käia või mingit muud kola seljakotist otsida, kui ruumis on teisi magavaid inimesi). Mina ostsin kaks  Led Lenser SEO 5 pealampi ja pole suuremast valgusest kordagi puudust tundnud.

Mul on olemas 3 peegelkaamerat, korralikum Sony 4K videokaamera ja hunnik valgeid objektiive, aga mida polnud, oli väike ja võimekas kompaktkaamera, mida reisile kaasa võtta. Peegelkaameratega saab ilmselgelt paremaid pilte, aga kui minna kusagile 3 kuuks telkima ja pead kandma kogu kola seljakotis …siis hakkad mõtlema kompaktkaamerale. Kompaktkaameraid on mitmeid, aga mis on hea, väike ja samas võimekas? Lugesin hunniku kaamerate ülevaateid läbi ja ostsin hetkel saadaoleva parima kompaktkaamera Sony RX-100 M4. Ainsad korrad, kus tundsin puudust oma Canon 6D ja lainurkobjektiivist, olid tähistaevased ööd.

Kõigil muul juhtudel olin ma selle pisikese, aga võimeka kompaktkaameraga väga rahul. Kaamera video salvestamise pool on muljetavaldav: salvestab vajadusel ka kuni 1000 kaadrit sekundis videot või 4K formaadis videot. Kaameral on ka väga hea optiline pildistabilisaator sisse ehitatud. Mina salvestasin 95% videomaterjali tavalises FullHD 50p formaadis. Osa sai ka 4K formaadis üles võetud. Lisaks Sonyle, sai ostetud ka kõige kindel GoPro 4 Silver ehk actionkaamera ja seda läks ikka ka vaja 🙂 Kuna meil oli algusest peale plaan oma reisipilte ja muljeid oma blogi vahendusel jagada, siis sai kaasa võetud ka Ipad Air. See on kerge, võimekas ja töökindel ning hea akupidavusega tahvelarvuti.

Kuna nii Sony kompaktkaameral kui GoPro-l on WIFI, siis sai panna nutiseadmed omavahel suhtlema. Nõnda saime nii pildid kui videod iPadi tõmmata ja seal siis edasi blogisse jne. Ostsin ka väikse ministatiivi Joby Gorillopod Video  …aga tagantjärgi tarkusena oleks võinud kohapealt mingi odava, kuid kõrgema plaststatiivi osta.

Matkal ja eriti pikemal matkal pole esimeseks riidekihiks midagi paremat kui meriinovillast pesu. See ei lähe ka pikema kandmisega haisema. Legendid räägivad, et seda võib suisa kuu aega jutti kanda ilma pesemata, aga me nii kaua seda jutti ei katsetanud. Muidugi usun, et legend vastab tõele :). Kui meriinovillast pesu/sokid märjaks peaks saama, hoiab meriinovill sind ikkagi soojas, sest erinevalt tavalisest lambavillast, on meriinovilla kiud seest õõnes ja see õhulisus hoiab ka märjana sooja. Eestis on meriinovillast pikk aluspesu väga kallis (ca 40-70EUR per ese). Meil õnnestus Norrast kampaaniapakkumisi oodates pesu väga hea hinnaga ehk ca 8 euri (79NOK) per ese osta.

Soojal maal matkates on puhtast meriinovillast tehtud sokk liiga soe ja lisaks on vill kiiresti kuluv materjal. Seega lisatakse matkasokki vastupidavuse tõstmiseks kuluvamatesse kohtadesse lisaks sünteetilisi materjale. Korralik matkasokk on hea, pikaaegne ost ja sellest saavad isegi skeptikud aru peale ühte korralikumat matka. Leegi matkas 10km, saamata aru, et tal on soki talla all herilane 🙂

Ja veel üks oluline asi: torpad, ehk säärised või bahiilid. Olgu mis nimega nad on – funktsioon on neil üks. Nad kaitsevad sinu jalanõu ja pükste sääreosa vahelist ala (kust muidu igasugu sodi sisse ronib) lume, vihma, pori, muda sissetuleku eest ja elavad üle isegi teravate taimede kriipimised. Meie tellisime oma torpad kohalikust Eesti firmast nimega MatrixPro, maksavad veidi rohkem kui muu maailma masstoodang, aga Matrixist saad täpselt oma mõõtudele sobiva säärekaitse ja …mitu korda sa neid vastupidavaid asju ikka siin elus ostad! 🙂

Meriinovill üksi sooja ei hoia, seega planeerisime end n-ö kihilistena riidesse. Selle kolme kuu sees saime matkata temperatuurivahemikus 0-30kraadi, seega pidime olema valmis kõigeks. Päeval matkates oli soe, seega kui padrikusse minekut polnud, sobisid lühikesed püksid ja tehnilisest riidest t-särk + lahtised plätud-sandaalid kenasti.

Kui läks jahedamaks, võtsime fliisi peale. Kui läks veel jahedamaks, vahetasime lühikesed püksid liibukate vastu välja, vajadusel lisasime liibukate alla veel meriinovillast pikad pesupüksid.

Kui vihma sadas, vedasime veekindlad  Vaude DROP II kattepüksid peale ja võis edasi matkata. Meil olid ka Norrast hea hinnaga saadud Gore-Tex vihmajoped kaasas.

Miks Gore-Tex? Igasugu muid analoogseid veekindlaid membraane on toodetud ja nende hingavus on nagu on, aga Gore-Tex Active on vana ja läbiproovitud tehnoloogia. Me saame öelda, et see on ka reaalselt toimiv. Lisaks olid meil ka korralikud Salomoni GoreTex matkajalanõud.

Plaanisime Uus-Meremaal algselt palju rohkem matkata, aga samas tahtsime selle maa ka põhjalikult läbi sõita. Orienteerumiseks kasutasime oma nutiseadmetes (iPhone; iPad) Sygic GPS Navigation Offline for Android (Australia & New Zealand) rakendust. Kuna mul on korralik Suunto matkakell Suunto Ambit3 Peak,

mille panime pikematel jalgsimatkadel teekonda salvestama, siis nüüd andmeid kokku lüües saame öelda, et matkasime vähemalt 300 kilomeetrit, mille käigus tõusime ja langesime summaarselt 14 kilomeetri kõrgusele. Nii pika aja kohta pole 300 km muidugi palju …aga ega me kella kogu aeg ka käima ei pannud ja meil oli aega seda 300km ka nautida :-).

Vaatasin just meie blogipostituste arvu, mis me Uus-Meremaa teemal oleme kirjutanud. Koos selle kokkuvõtva postitusega on koguarv 20. Me panime blogisse rohkelt pilte olukordade illustreerimiseks ja teksti kirjutamine ning blogipostituseks vormistamine võttis päris palju aega.  Arvestasime ilma liialdamata, et ühe blogipostituse koostamine koos kõigega võttis raudselt terve päeva, seega me veetsime tervelt 20 päeva puhtalt oma memuaaride salvestamisega. Samas tegime seda siis, kui lihased matkamisest valusad ja nagunii pidime päeva vedeledes õhtusse saatma.

 

Üks ja veel väga oluline märkus seoses blogikirjutamisega: Kui sa käid kusagil reisimas, siis tagasijõudes pead igale eri tuttavale rääkima, et kuidas siis läks. Tänu blogile aga teavad need, keda ka tegelikult huvitab kuidas sul läks, juba nagunii, kuidas läks ja seega ei pea kõike sada korda ümber jutustama 🙂

 

* * *

Me ei tee saladust – plaanisime kahekesi kohapeal hakkama saada 1000EUR/kuu, aga 3 kuud läks ca 4500EUR.

Sellest summast kulus:

Lisaks lennupiletid kahele edasi-tagasi Helsingist Aucklandi ehk 2 x 930EUR. Koos lisatasudega ca 1900EUR.

Kokku 4500 + 1900 = 6400EUR. Kogusumma võib tunduda ju suur, aga me ei kahetse – raha tuleb ja raha läheb, aga emotsioonid ning mälestused jäävad! 🙂

Seda, mis meie ülevaltoodud matkavarustus maksma läks, seda ei hakka siin välja tooma, sest see pole ka otsene matkakulu. Ehk siis seda varustust saame kasutada ka oma tulevikumatkadel, aga jah, head ning kerged asjad pole odavad.

* *

Kas, kuna ja kuhu me järgmise pikema matka teeme, me praegu veel ei tea. Aga kui lähme, siis kindlasti kohta, kus elu on tükkmaad odavam, kus on mitteeuroopalik kultuuriruum ja kus saame endale kohalikku toitu, vaatamisväärsusi jne palju rohkem lubada :).