Nazca, Lima ja jalgsi Ecuadori

9.-13. detsember 2018, laupäevast kolmapäevani- Ühest salapärasest linnast teise ehk Cuscost Nazcasse. Edasi võttis meid vastu gurmeepealinn Lima 🙂 Kirsiks tordil jõuame välja uude sihtriiki Ecuadori.

 

/Leegi kirjutab/

 

Laupäev hommik. Ärgates olime ikka veel inkade kuulsa linna Machu Picchu emotsioonidest küllastunud. Alles eile olime ju napi 24h jooksul teinud “ajamasinaga” kiire sõidu mitme sajandi tagusesse aega ja lühikese aja jooksul kümneid kilomeetreid jalgsi kõmpinud! Tundus ideaalne terve laupäev hostelis maha lebotada, et tekkinud mõtteid setitada, aga nii lihtsalt meiesuguste tegusate inimestega ei läinud :). Vaja oli ikka Cusco vanalinn üle vaadata enne, kui samal õhtul bussiga uude sihtpunkti põrutasime!

 

Cusco vanalinnas asuv keskväljak Plaza de Armas: rahutuvi  ja 2 erivägede mundrimeest. Mundrimehi on terves Peruus näha üsna sageli.

 

Jassul oli juba pikemat aega kripeldamas, et saaks mõnes linnas matkapoodidesse sisse kiigata. Ja muidu šopata. Ta oli kaardile koguni paar punkti eeltööna ära märkinud, seda lihtsam oli huvipakkuvate poodide leidmine. Nende sihtpunktide järgi me siis alustasimegi vanalinnas jalutuskäiku Plaza de Armase lähedalt.

 

Cusco oli omal ajal inkade impeeriumi keskpunktiks, siitkaudu toimus inkade riigi valitsemine. Selles linnas on senimaani säilinud vanad inkade hooned või vähemalt müürid. Taas (nagu Machu Picchuski) võib näha, et kivitöö ja -ladumine on olnud täppisteadus. Enne Hispaania vallutajate maale tulekut oli linn kulda-karda täis, aga konkistadoorid oskasid linnast maksimumi võtta. Seega kullaga seotud hiilgus on Cuscos ajalooks saanud. Tänasel päeval külastab linna umbes 2 miljonit turisti aastas, enamik neist suundubki Machu Picchut vaatama ning kasutab Cuscot kui “sissepääsuväravat”.

 

Otsustasime kultuursed olla ja külastasime Inka muuseumit vanalinnas. See oli väärt käik, sest siin oli juttu nii inkade ajaloost kui Machu Picchust. Samuti käsitleti põgusalt indiaanlaste armastust kokalehtede vastu, mida läbi aegade on kasutatud väga eriviisidel: näiteks nii kõrgustest tingitud hingamisvaevuste leevendamiseks kui ka religioossetel ja sümboolsetel eesmärkidel mitmesugustes rituaalides.

 

Muuseumist jäi mulle meelde koopia rangest hispaanlaste käsust 18. sajandil, kuidas seoses konkistadooride vallutustega on indiaanlastel keelatud näiteks oma rahvuspillide kasutamine ning oma keeles kõnelemine. Käsud olid ühese tähendusega karmid ja püüdsid otseses mõttes indiaanlaste senist eluviisi-kombeid hävitada. Küll ajalugu on ikka karm!

 

Inka muuseumis: siin oli ehitatud minimalistlik näidissild, et kuidas indiaanlased omal ajal sildu näiteks ühelt jõekaldalt teisele saamiseks ehitasid. Kui oli tarvis vaenlase eest põgeneda, raiuti sama sild terariistaga mõne hoobiga läbi ja vaenlane jäi niimoodi maha.

 

Machu Picchu puhul oli meie jaoks 2 uskumatut fakti. Esiteks, et see salajane linn, mille asukoht hispaania vallutajatel leidmata jäi, asutati alles 15. sajandil. Teiseks see, et eurooplased said Machu Picchust teada alles 1911. aastal, mil peruulased juhatasid esimese välismaalase Machu Picchu džunglistunud varemetele… Tänasel päeval on Machu Picchu puhul ju tegemist ilmselt Peruu kõige kallima turismiobjektiga, rääkimata pöörasest populaarsusest.

 

Nägime ka päris inkasid, tõsi küll muumiatena aga inka on inka 🙂 Muuseumis oli omaette ruum, kuhu hästi säilinud muumiad olid asetatud sellises asendis, nagu nad leiti. Surnukultus on ka inkadel olnud au sees. Usuti veendunult, et elu jätkub pärast füüsise surma ning surnutele, eriti preestritele jt tähtsatele isikutele pandi kaasa palju meelehead teispoolsusesse..

 

 

Muuseumi õue peal oli selline kena tädi käsitööd tegemas. Kui Eestis ei tuleks pähegi, et muuseumiõuel käsitöömeister käe pikalt ette sirutab väikse “meelehea” saamiseks, siis Peruus küll “probleemi polnud”. Siinne meistertädi arvas, et pärast pilti-videot kuluks väike annetus siiski marjaks ära…

 

Cusco vanalinnas on tänavad kitsad.

 

Sama terrassiga hoone leidsime ühe magneti pealt ka – küllap see on siis oluline hoone ajaloolises kontekstis Cuscos.

 

 

Hõissa, pulmad! Puhtjuhuslikult sattusime pulmakülalisteks… Või no tegelikult lihtsalt uudishimulikeks turistideks hetkel, mil õnnelik pruutpaar oli kirikust välja astunud. Peruulased on ikka kummalised:) – nende jaoks näitab meeletut õnne-rõõmu see, kui värvilise pudiga pea, kõrvatagused ja riided üle valada :).

 

 

Pulmaseltskond. Terve seltskond oli värvilise kulla-karraga üle valatud, mitte ainult pruutpaar!

 

 

Nii Boliivias kui Peruus on arvutimaailm see, mis populaarsust kogub. Aga ikka veel on levinud mõlemas riigis avalikud internetitoad. Noored, nagu näha, kasutavad aega ainult mängumaailmasse sukeldumiseks!

 

 

Sattusime turule, üllatusime neid tegelasi lihakandikul nähes. Küsisime, kes nad on?! Öeldi: CUY. Kes veel aru ei saanud, siis tegemist ON grillitud merisigadega. Jah, merisea päritolu on Lõuna-Ameerika ning siin kontinendil on nad olnud läbi aegade olulisel kohal toidulaual ja neid võeti ka merereisidele kaasa kui kiiresti paljunev ja samal ajal vähenõudlik toiduaine… Nojah, Indoneesias süüakse rotte, Vietnamis koeri ja madusid jne…

 

Ei, see pole parkla! See on lihtsalt näide 3 auto “üksteise müksamisest” ehk liiklusavariist, mis juhtus meie silme all. Siin Peruus ja ka Boliivias tekib sageli küsimus, miks nad pikivahet ei hoia. Liiklusummikus ollakse sageli liigagi lähedal järgmise auto tagumikule. Ja kuigi kõik püüavad ettevaatlikult liigelda, siis müksud, nagu näha, juhtuvad ikka.

 

Monument ringtee keskel. Ilmselt inkade valitseja.

 

Kellele kilomeeter frankfurterit? 🙂

 

Bussijaamas ostsime 1 euroga hiigelsaia, millel kena muster peal. Sõime seda saia kolmekesi kolm päeva :). Ja mina – nagu näha – leidsin endale Cusco linnast uue Machu Picchu logoga kaabu. Esimene jäi mul ju kogemata bussi, aga täpselt sama turistinänni müüakse nii Machu Picchus kui Cuscos (nagu selgus, siis Cuscos on turistinänn lihtsalt 2x odavam. Machus maksin sama kaabu eest 4 eur ja Cuscos 2eur. Ütleme siis, et nii soodsa kaabu jaksab peaaegu igapäev või vähemalt ülepäeviti ära kaotada 😀 xD, aga eks ma muidugi katsun oma “vara” paremini hoida :).

 

Ja oligi aeg võtta suund Nazca peale! Cuscost Nazcasse sõidab bussiga 13h. Peruus on kummaline komme, et pagasi äraandmisel ja bussi sisenemisel filmitakse inimesi. Miks? No keelebarjääri tõttu ei tea, aga ilmselt selleks, et pagasid õige omaniku saaksid ja… ehk pakkuge ise mõni hea variant?!

 

Ja veel kummalisem ning senise LA reisi esmakogemus oli anda oma istme numbrikohale sõrmejälg! Et kas tõesti kihutab nii palju busse üle serpentiinirikaste teede kuristikupervede või siis …. miks?! Hea inimeste jäänuseid  pärast kuristikkusõitmist näpujälgi mööda tuvastada? Brrrrr…

 

Ohjaa, olgu öeldud, et Cusco-Nazca buss on päris hullumeelne sõit. Bussid sellel suunal on küll 2-korruselised ja mugavustega, aga jeerum, mis rohked serpentiinid sellele teele jäävad ja mis tempoga kurve läbitakse – vahel ikka kohe annab end istmest kinni hoida! Parimaks illustratsiooniks on see, et hommikuks oli minu suhteliselt raske ja korraliku kummitallaga matkasandaal teinud 4m pikkuse sõidu teisele poole bussi Ulvi jalutsisse…. Ja Ulvigi otsis oma kadunud jalatsit hommikul kaua taga!

 

Kihvt on see, et Peruu pikamaa bussipileti hinna sisse kuulub ka toitlustamine! Nagu lennukis… Siiani on meile LA eririikides jagatud pika sõidu puhul ainult küpsiseid või üldse mitte midagi, nüüd aga maksime 13h sõidu eest 80sol-i=20€ (kokku 655 km) ja pakutakse kohe korralik õhtusöök, jook ja magustoit kõrvale!

 

Peale pikka öösõitu jõudsimegi Nazcasse. Kell oli 6 saanud, päike tõusnud ja ümbritsev kõrbemaastik tõotas, et täna on tulemas sama palav ja sudune, päikseline ilm nagu viimased mitu nädalat. Kõrbemaastik tekitas koguni tunde, kas Nazcas sajabki üldse kunagi vihma?! Küllap ikka sajab ka, aga ilmselt harva…

 

Peruus asuv Nazca on kuulus oma iidsete jooniste poolest, mis joonistatud ammuelanud rahvaste poolt avatud kõrbemaastikule. Sadade meetrite pikkused joonised on imehästi aastasadu säilinud. Need salapärased iidsete kultuuride poolt mahajäetud joonised tulevad kindlasti kõigile tuttavad ette National Geographicu filmidest. Meid Ulviga huvitas väga nende lähemalt nägemine – oma silm ju ikkagi kuningas! (Jassu arvas algusest peale, et temale piisab pealtvaataja rollist, sest teda huvitavad rohkem asjad, mida saab päriselt katsuda-näppida. Nazca jooni saab aga ainult õhust vaadelda!) Kuna joonised on nii mõõtmatud, siis imetlevad turistid neid minilennuki akendest. Olime Ulviga varasemalt uurinud, et Nazcas asub palju reisibüroosid, kes minilennuki Nazca-tuure pakuvad, aga vat sellist tormijooksu ei osanud meiesugused oodata!

 

Bussijaam, 2 turisti ja 2 “eriagenti”… – alguseks!

 

 

Olime 3 ainsat turisti, kes Nazcas kell 6 hommikul varahommikuses päiksesillerduses bussist välja astusid. Me ei jõudnud ausalt öelda veel seljakottegi bussikõhust selga haarata, kui meid juba piiras 5 (!) üliaktiivset müügimeest. Igaüks seletas, et just tema on ametlik “office-lady” või kõige suurepärasem müügimees, kes Nazca lennutuure müüb. Et võta ometi tuur just “tema käest” ja “ta” sõidutab sind otse oma kontorisse ja sealt edasi varahommikusele lennule. Ja et offises saab kõik detailid jne… Meie, kes me olime nii uniste ja serpentiinidest läbiraputatutena jõudnud Nazca bussijaama, toibusime nüüd paratamatult hetkega! Jeerum küll, nad kõik tahtsid meie tähelepanu! Ja milline konkurents! Igaüks neist püüdis oma pakkumist teisest paremana esitleda: kes lubas hinna sees tasuta kohvi ja hostelit privaattoa ja dušiga jne…. Hind kukkus kolinal 70 USD-lt 50 USD-le/inimene. (LonelyPlaneti põhjal olime arvestanud 80USD-ga inimene…) Olime suht segaduses, kelle teenust lõpuks ikkagi valida, aga kuna lendu lubati varahommikuks ja see näis haakuvat ideaalselt meie plaanidega, siis valisime kõige usaldusväärsemana paistnud tädi pakkumise 55 USD eest…

 

Siin nad, moosinäod, meid siis moosivad!

 

 

Situatsioon muutus meie kolme jaoks lausa koomiliseks, me ei suutnud naeru pidada!…. Meil peaaegu puudus võimalus omavahel kommunikeeruda, sest moosinäod olid vadistamisega liiga aktiivsed ja valjuhäälsed. Neil hetkil tundsime, kui väga “tahetud” me oleme, või siis olgem ausad – tegelikult ikkagi meie rahakott 🙂

 

 

Tädi tundis silmnähtavat rõõmu, et tal õnnestus kliendid just enda autosse meelitada (autojuht autoga ootasid sealsamas bussijaamas) ning viis meid kohe ühte kõige primitiivsema väljanägemisega offisesse…. Tegu oli mingi hosteliga, mis oli meie hinnangul kõige räpasem LA-s seninähtutest. Tädi aga oli asjalik, osava müügimehena kirjutas mulle ja Ulvile hädise paberilipaka paari pastakakriipsuga ja nimetas selle “piletiks”. Vaesel tädikesel oli tuline kiire meie käest raha kätte saada, klientide rahulolust ta vist mõtteid ei mõlgutanud, sest vaevalt raha kätte saanud, kadus ta juba jäljetult-ootamatult. Ehk siis peruulanna teatas üle õla, ise kiirelt minekut tehes, et umbes tunni pärast korjab autojuht meid kolme peale, seni aga saage kuidas tahate hakkama (õigemini isegi selle jättis ta ütlemata oma minekutuhinas!). Selles räpases offises lennujaamatransporti oodates sattusime juba täitsa ärevusse, et jumaluke, ega me nüüd selle reisi suurimat rahalist tünga ei saanud?! Meil polnud ju ei tädi nime ega ka reisifirma kontaktandmeid, kellega “probleemide korral” ühendust võtta… Kõik oli liiga kiiresti toimunud! Hostelis jällegi polnud kelleltki võimalust lisainfot küsida, sest ruumides haigutas inimtühjus.. Õnneks-õnneks läks lõpuks kõik hästi, aga enne seda jõudsime korduvalt mõelda, kui kahtlases olukorras me parajasti oleme (ei LonelyPlanet ega terve mõistus soovita nii suvaliselt raha veel saamata teenuse eest kellelegi võõrale maksta nagu tegime meie hommikuses entusiasmis).

 

Ainus lõbustusviis oli hostelis wc-s oleva sildi lugemine! 🙂

 

Ulvi istumas sama offise viisakaimas nurgas, tegemas aega parajaks. Seinal oli küll reisifirma reklaam, aga offises ei viitanud miski, et see firma ka päriselt selles hostelis tegutseda võiks…

 

Seda Nazca lennuseiklust jääb paratamatult illustreerima pidev ootamine (mis teatavasti on maailma tüütuim asi!). Ehk siis meie lend pidi olema kell 7, tegelikkuses saime lennukile alles 9.20… Aeg venis sel hommikul nagu näts, sest autojuht, kes pidi meid 3 km kaugusele lennujaama toimetama, ilmus kohale pool tundi lubatust hiljem. Lennujaamas lunastasime küll 10 minutiga lennufirma piletikinnituse, maksime ära terminalitasu 30 sol-i=8eur (LA-s on kehtestatud terminalitasu nii lennu- kui suuremate bussijaamade kasutamise eest…), kuid seejärel hakkasime jälle ootama! Kõik teised turistid juba said lennule, aga meie Ulviga passisime vast veel 1,5h enne, kuni viimaks tuli meie kord. Siin pidi nii olema, et lennukid väljuvad täituvuse alusel. Kui sul pole piisavalt kaasreisijaid, aga pilet juba makstud, siis ootad seni, kuni need kaasreisijad välja ilmuvad – kas või mitu tundi! … Noh, ja need meie kaasreisijad ilmusidki alles 9 paiku välja…

 

Aeros Santos oli see lennufirma, kellega Nazca joonte kohal lendasime. Kes kunagi Nazcasse satub, siis meile tundub, et parim soovitus: sõida otse lennujaama kohale ja võta lennutuur otse siit! Nazca joonte kohal lendamist pakkuvaid firmasid on siin vähemalt 10 ning kohapealt võttes on suurim tõenäosus, et saad lennule, mis väljub kohe, mitte nt 3h pärast!

 

 

Kui siis lõpuks tuli meie aeg lennata, jätsime Jassu lennujaama fuajeesse ennast Nazca teemalise dokumentaalfilmiga harima (mis meie ooteajal jõudis juba paar korda otsast peale alata, niisiis vaesed lennujaama töötajad, kes peavad kogu jutu sõna-sõnalt paratamatult lõpuks pähe õppima). Minilennukile saamiseks tuli läbi skänneri minna, nagu lennujaamades ikka. Meie lennukil oli koht 6 reisijale, lisaks 2 pilooti. Kui siin mõne aasta eest väikelennukiga juhtus õnnetus, kus surma sai ka turiste, siis sellest ajast kehtestatigi Peruu lennuameti poolt kord, et lennukil on alati igaks juhuks 2 pilooti.

 

Ulvi – lennuks valmis!

 

Minagi – lennuks valmis!

 

 

Õhkutõus mägise kõrbemaastiku kohale.

 

Ja siis algas mõneks ajaks piiritu kõrbetasandik. Ma ei kujuta ette, kuidas iidsed tsivilisatsioonid siin elamisega hakkama said (noh, ja inimesed elavad sellistes piirkondades täna ka ju..,) – üleüldse elada keset kõrbe tundub kuidagi üksikdane ja võimalustevaene. Aga kui on valida muude maastike vahel, siis miks peaks tahtma end siduda niisuguse ülipalava ja veevaese piirkonnaga?! Võtab ikka õhkama, et kui hea see on, et kodumaaks on Eesti!!! 🙂

 

 

Kujundid ise olid vägevad! Uskumatu, et nad on aastasadade jooksul niivõrd hästi ja ehedalt säilinud. Kõige toredam on see, et nad on ikka veel müstikaga seotud. Ehk et keegi ei tea täpselt, miks nad tehti ja kuidas (nad on uskumatult korrapärased kujundid!). On ainult teooriad ja oletused. Tänasel päeval ei lasta kedagi sinna kõndima, nad ongi täienisti imeteldavad vaid lennukiaknast.

 

Olgu öeldud, et Nazca joonte vanuseks hinnatakse ca 2000 aastat ning arvatakse, et need on teinud kunagised Peruu kõrbesõdalased ja farmerid. Arheoloogid ja muud teadlased on palju spekuleerinud märgiste, kujundite tähenduse üle. Keegi ei aima ära täpset põhjust, miks nad avatud kõrbemaastikule ehitatud on. Kõige enam arvatakse, et siinsed sümbolid teenivad religioosset tähendust… Põhjus, miks nad nii hästi tänaseni säilinud on, seisnebki selles, et vihmad-tuuled siinsele maastikule eriti laamendama ei pääse. Aastaringne temperatuur selles ühes maailma kuivemas kõrbes on ca 25 kraadi! Peruu Nazca jooni hinnatakse maailma ühtedeks tähelepanuväärseimaks iidse päritoluga joonteks. Just nende ainulaadsuse tõttu on nad UNESCO kaitse alla võetud.

 

Astronaut – teda polnud liiga lihtne leida, sest ta oli tehtud mäenõlvale.

 

Koer

 

Ahv. Wikipedia ütleb ahvi mõõtmeteks 93 x 58 m

 

Inglise keeles hummingbird ja eesti keeles koolibri. 97 m pikk kujund!

 

 

Kuidas need kujundid on tehtud? Lihtsustatud selgitus on see, et nende kujundite sügavus on 10-15 cm ehk et nende pealt on ära eemaldatud kiviklibu. Kiviklibu alt on tulnud nähtavale just need tähelepanuväärsed kujundid.

 

Kummaline on see, et Nazca kujundid katavad kuni 450 km2 suurust ala! Lennukiaknast saab imetleda vaid ca 16 kujundit. Suurimad kujundid ulatuvad 370 m pikkusesse. Lugesin, et alles mõnede aastate eest avastati uus kuju, mille avastamine võttis nii kaua aega, kuna joonis oli maasse tehtud, aga kiviklibu pealt eemaldamata jäetud.

 

Ämblik. Pikkust 47 m

 

Kondor, kes on sümboolikas alati olnud Andide rahvaste jaoks oluline ja tähtis lind. 134 m pikkust!

 

Spiraal…

 

 

Spiraal maantee vahetus läheduses

 

 

See on päris sürr pilt. Et moodne maailm=autotee kujundite vahelt niimoodi läbi sõidab!

 

Ulvi blogist leiate Nazca kohta palju põhjalikumad faktid ja kirjutise. K.a. nende maa alla viivate spiraalide osas! Kõige enam arvatakse, et need spiraalid rajati veesüsteemide ühendamiseks sel kõrbemaastikul. Vesi on ju kõrberahvaste eluks alati olnud määrava tähtsusega!

 

 

 

Nägime lennukiaknast iidse linna varemeid.

 

Lend kestis koos õhkutõusu ja maandumisega 40 minutit. Kaaspiloot informeeris seltskonda (inglise keeles) vaid sellest, kuhu vaatama peab kujundite nägemiseks, mingit muud infot tema käest ei saanud. Tundsime Ulviga pärast lennuseiklust, et ilma selle elamuseta poleks Peruust lahkuda tahtnud! On-on, oma silm ON kuningas :)!

 

Ulvi meie minilennuki taustal pärast maandumist 🙂

 

Järgmiseks leidsime end taas tagasi Nazca bussijaamas. Kohalikud olid meid õpetanud, et kui tahate saada pealinna Limasse, siis sõitke Nazcast Ica nimelisse kõrbelinna ja sealt väljub “iga minut” busse pealinna. Talitasime õpetuste järgi – see versus otsebuss tuli 2x odavam! Bussisõit oli 8h pikk koos ümberistumisega Icas ja maksis ca 10 euri per nägu.

Endalegi üllatuseks leidsime end pühapäeva õhtuks mitteplaanipäraselt pealinnast Limast. Tegelikult oli meie esimene plaan olnud, et sõidame Cuscost vaid Nazcasse, katsume seal kuidagimoodi samaks päevaks Ulviga Nazca joonte lennu saada, siis jääme Nazcasse öömajale ja Machu Picchu blogi kirjutama…. Ja et alles siis uuel päeval põrutame Limasse! Kuna aga Nazca bussijaamas äratati teenusepakkujate poolt üles ka iga meie viimne magav ajurakk, siis otsustasime veel samal päeval pealinna võlusid uudistama minna.

Ica oli huvitav sissejuhatus gurmeepealinnale Limale – saime siin linnas maitsta idamaise maitsega punases kastmes kana riisiga. Päevaprae hind (supp, praad) 2 eur.

 

 

Lima näol on tegemist megasuure metropoliga, kus elab ca 10 miljonit inimest. See linn asutati 1535. aastal. Linna valitsevad subtroopilised temperatuurid, mis tähendab, et aastaringselt ei kuku temperatuurid alla 14 kraadi ega ulatu naljalt ka üle 29 kraadi. Meie siinviibimise ajal oli ilm enamasti pilves ja nagu suurlinnale omane – õhk sudune. Seda linna on raputanud ja üksnes põrmustanud läbi sajandite korduvalt tugevad maavärinad.

 

Nagu oligi oodata, on pealinnas Limaski vaesus ja rikkus kontrastina iga nurga peal. On tänavaid, mis nõretavad prügist ning seal kõndides, autoga möödudes saadab sind hingemattev prügihais. Ja juba seal kõrval on kaunis, puhas avenüü, kus jalutada ja ilusat õhtut/päeva nautida on super. Kuna jõudsime Limasse endalegi ootamatult, siis polnud meil saabudes broneeritud. Kuidagiviisi õnnestus meil saada siiski internetti bussijaamas (siin avalikes kohtades WIFI-t niimoodi pole, nagu Eestis see igal nurgal). Kiirete ja vilunud liigutustega otsisin meile 15€ eest majutuse Tupac Amaru tänavale, 7 km kesklinnast. Taksoga oli bussijaamast sinna üle 10km sõidu, sõit läks maksma 40 sol-i ehk ca 11 eur. Järgmine päev selgitasime välja, et majutus asub õnneks Põhja-Peruusse väljuvate busside bussijaama kõrval (Terrestre terminal) – meie edasine suund oligi Põhja-Peruu.

 

Majutust budget-hinnaklassi bronnides ei tea sa aga kunagi, kas tegelikult saad hea diili otsa või on seal miski vajaka. Reeglina on määravaks teiste külastajate poolt jäetud hea hea review -kui majutusasutus on teeninud 10 punktist vähemalt 7,0+, siis on tegemist OK kohaga. Meie näiteks valime ainult internetiga majutust! WIFI olemasolu on koguni määrav valiku tegemisel. See on eriti tähtis meile, kuna meie kolmik “puhkab” sel hetkel, kui usinasti blogisid vehime…. Ja võta siis näpust, viska üht või teistpidi, aga booking.com-is väga hea review teeninud Lima hostel Antares Inn ei ühendanud meid öö jooksul üldse wifi-maailmaga… Hommikuks korra tuli ja siis jälle läks… Retseptsioonis vaid naeratati meie mure peale ja vadistati midagi meile arusaamatut espanjooli keeles. Panime siis nüüd mõtte tööle, et mis järgmiseks… Nõnda tuligi plaan B – esmaspäeva hommikul pakkisime kodinad kokku ja jalutasime naaberhostelitesse toahindu küsima. Ka see variant toimib reisides hästi – juba esimene naaberhostel, keda booking.com-ist ei leia, andis meile kolmele toa ainult 10 euro eest ning internet oli suurepärane!

 

Jätsin Jassu-Ulvi Machu Picchu blogisid kirjutama ja ise viisin pesumajja Lavanderia-sse pesu pesema. Pesupesemine on Limas imeodav – 2,8kg pesu eest küsiti 10 sol-i ehk 2,5€. Boliivias küsiti reeglina 2eur/kg eest! Kui blogid posti said, premeerisime end 4€ maksnud kalapraega Terrestre bussijaama kõrval. Olime ainsad turistid suures hoonekompleksis, mille üks vahekäik koosnes vaid kohalike seas ülipopulaarsetest toidulettidest. Ülejäänud hoone meenutas Tartu Sepa turgu, sest Siin müüdi eri vahekäikudes kõiksugu pudi-padi, eriti riideid. Meil polnud võimalust paari päevaga küll ülearu palju erimaitseid gurmeepealinnas Limas kogeda, kuid siiski saime maitse suhu – sellel linnal on, mida pakkuda!

 

Tilaapia. Väga maitsev valge kala.

 

Ja kala on SUUUUR 🙂

 

Kohalikud oskavad hinnata tilaapia praadi – kohad olid pidevalt täis.

 

Teisipäeval sõitsime metroobussiga kesklinna. Tegelt eeldasime, et läbi metroo tüüpväravate minnes saame maa-alusesse tunnelisse vms, selgus aga, et siin teenindas Lima elanikke metroobuss! Metroobussil on lihtsalt omad kindlad sõidurajad. Pilet 0,5€/inimene. Kuna meil ei olnud kaarti, kuhu raha saaks peale laadida, aitas meid oma kaardiga “hädast välja” see lahke ametnik-peruulanna.

 

 

Lima ja koer talveriietes?! Vähemasti on koeral kodu olemas, sest LA riigid on täis koduta koeri.

 

 

 

Käisime Larco muuseumis Ulvi eestvedamisel. Iseenesest tore muuseum, aga piletihind oli ca 8 eur inimene ja teha-näha seal palju polnud. Või palun vabandust – kui Ulvi blogi vaatate, siis tema on sellest Larco muuseumist väga toredad pärlid välja noppinud. Seega sõltub infohulk, mida ühest muuseumist kas omastad või mitte sellest, kui muuseumi-inimene oled või pole ja kas teemad on just sulle huvitavad!

 

Larco muuseumis. Vasakul esimene teadaolev noa kuju. Kuju pärineb kivist tööriistadelt.

 

 

Larco muuseumis kujud wc-ustel… 🙂

 

Detailipilt. Kuna on palav, siis on autoomanikel reeglina aken lahti. Et vältida päikse sissepaistmist, on populaarsed sellised riidest katted.

 

Teisipäeva päev oli õhtusse saamas. Ja meid ootas 16h pikk bussisõit (ca 1000 km) Põhja-Peruusse, Piurasse! Nii pika sõidu puhuks suundusime Terrestre bussijaama kõrvale suurde (ca 200 x 150 m) end “taastankima” 🙂 …

 

“Taastankimine” Lima moodi! Sellised hiigelkuhjad jäätise ja imemaitsvate, värskete puuviljadega maksid 7 sol/tk ehk alla 2 eur! Need jäärisevaagnad olid Terrestre bussijaama kõrval hästi populaarsed (samas kohas, kus me tilaapia kala käisime söömas). Olgem ausad, nii head serveeringut polnud me enne saanud, seepärast käisime jäätist samas kohas söömas 2 korral!

 

Kumb on suurem – kas jäätisevaagen või Ulvi? 🙂

 

Terrestre bussijaam üllatas meid. Nimelt oma turvameetmete poolest! Pidime kotid lindile laskma ja eeskirjade järgi pidanuks ametnikud konfiskeerima meilt nii noad, pudeli veini kui ka pudeli vett, aga õnneks oli koti lindile asetamine vaid “sümboolse tähtsusega”. Nimelt ei tundnud keegi meie kottide sisu vastu vähimatki huvi. Selle bussijaama terminalimaks oli 1€! Siiani on see tavaliselt olnud sümboolselt kuni 0,25 €. Muidugi terminal oli seninähtutest ka kõige korralikum.

 

Lima-Piura buss üllatas meid taaskord. Buss, mis sõidab 16 tundi 1000km, maksab ainult 80sol-i ehk 20 eur/inimene (meeldetuletuseks, siis Argentiinas maksis bussiga ca 500km läbimine kuni 50€!!!!). Ja sellesama ööbussi hinna sisse kuulus kõige parem toitlustamine, mis me bussis saanud oleme! Meil oli õhtusöögiks lihapraad riisi, salati ja magustoiduga, kõrvale mitu tiiru jooki (valikus coca või inca-cola). Hommikul enne Piuras bussist väljumist jaotati veel igaühele tasuta võiku koos muffiniga. Selline superteenindus tõesti rabas jalust! Ütle veel, et Peruu kallis on!

 

Siinkohal tahakski paari sõnaga Peruu kogemused kokku võtta. Peruu on muidugi palju suurem, kui meie seda alla 2 nädalaga kogesime, lisaks on selles riigis väga palju rohkem avastamist (võtkem kas või maailma suurim linn Iquitos Amazonase džunglis, kuhu ükski tee ei vii, vaid kuhu saab ainult lennata. Või siis kuulus sügav Colca kanjon või lõputus koguses arheoloogilisi, muistseid linnu-varemeid-vaatamisväärsusi, lisaks ca 6 km kõrgused mäed riigi keskosas). Meie aga omast kogemusest julgeme ümber lükata väiteid sellest, et Peruu on kalliks sihtriigiks muutunud. Sellega on tegelikult täpselt niimoodi, et igal maal turismiga seotud asjad on kallimad ning kõik tavaelu juurde kuuluv on soodne(soodsam). Machu Picchu on tõesti kallis koht, sinna peab kogu seikluse läbitegemiseks arvestama vähemalt 100 eur ka omal käel minnes (majutus, söök, transport, sissepääsupilet). Samas meie kogemus ütleb, et peruulaste köögis saab korralikult kõhu täis 1-2 euroga/inimene. Kõige soodsam ongi päevaprae võtmine (päevapraad 5-10 sol/inimene ehk menu del dia. Hinna sees enamasti supp, lihapraad, magustoit ja/või jook). Majutus kolmele maksis 7,0+ review’dega hostelites ca 10-20 eurot. Transport on ka soodne, sellest on juba blogis juttu olnud.

 

Aga meilgi siin istuv aeg kanna peal 🙂 😛 – heade asjade hulgas peab valikuid tegema! Seega tutvusime 4 tundi Piura linnaga, mis on taaskord “tolmupealinn”, nagu me kõik Peruu rannikuäärsed linnad kõrbekuivuse ja tolmu rohkuse tõttu ristisime. Ja seejärel…. oli meil aeg suunduda uude sihtriiki, Ecuadori!

 

Peruu lihtinimese autod, k.a. taksod on väga väiksed. Kolme inimese seljakotid näiteks takso pagasiruumi tavaliselt ära ei mahu… Mootorid on väiksed ja lihtsad, igaüks remondib seda ise.

 

Astusime Piuras ühte kirikusse sisse. Kaugelt meenutas vitraaž Toomas Hendrik Ilvest, lähedalt see muidugi nii pole:)

 

Meil siin LA-s tulevad ka jõulud, aga nagu näha, siis õige suvised… 🙂

 

Moodsa nutimaailma ja peruulaste omavaheline sõprus – ka vanemad inimesed tuhnivad interneeduses…

 

 

Alkoholi hinnad. Jassu tahtis paar pilti võrdluseks Euroopaga blogisse panna.

 

Jassu: Leedu viina leidsime, aga Eesti oma mitte üks tilk. Liviko, kas sinu müügimehed nokivad kontoris nina?

 

Ja oligi aeg minna Ecuadori! Buss väljus kell 13.00, sõitis Loja linna 9 tundi. Enne piiriületust tegid militaarse väljanägemisega ametnikud järjekordse pestitsiidi kontrolli. Ega me polegi aru saanud, mida siinsed ametnikud täpselt taga ajavad. Kas kokalehtede hiigellaadungeid või on pestitsiidide teema nii tõsine. Igatahes juhtub pea igal LA pikemal bussisõidul, et ametnikud sisenevad bussi, hakkavad kõiki nurgataguseid läbi uurima ja vahel lasevad passid esitada.

 

Ilmselt pestitsiidikontroll

 

Tere Ecuador! Blogi pealkiri ei valeta – me tõesti läksime Peruust Ecuadori jalgsi! Ehk siis tegelikult paistab see selline komme siin kõikjal olema. Näiteks pidime me ka Boliiviast Peruusse 300 m jalutama – külastades esmalt Boliivia ametnikke, siis Peruu ametnikke. Siin oli sama teema – buss paneb enne piiripunkti maha, siis jalutad kaasreisijate järel Peruu ametnike kontorisse templeid saama, seejärel suundud jalgsi Ecuadori ametnike juurde. Ja ongi riigipiiride ületamise formaalsused tehtud!

 

 

Isegi kana pidi piiripunkti Peruust Ecuadori jalgsi (no mitte päris) ületama:) :

 

 

Riisipõld Ecuadori poolel:

 

Pildil kombain ja talumees, töö sama.

 

 

Tere Ecuador, tere Loja linn! Tundub, et pärast Boliiviat ja Peruud oleme me tagasi tsivilisatsiooni jõudnud, sellest aga juba järgmises postituses ! 🙂

 

 

Ulvi kirjutas Cusco, Nazca ja Lima teemadest 3 erinevat postitust. Hästi mõnusad ja informatiivsed lood, seega soovitame soojalt:

Cusco inkade teemad: http://ulllugu.blogspot.pe/2017/12/mina-ei-olegi-maailma-naba.html

Nazca müstilised jooned: http://ulllugu.blogspot.pe/2017/12/nazca-imed.html

Peruu pealinna Lima lugulaul: http://ulllugu.blogspot.pe/2017/12/oh-ajad-oh-kombed-oh-karbsed.html



1 thought on “Nazca, Lima ja jalgsi Ecuadori”

  • Bussi sisenejaid filmitakse, et kui peaks juhtuma reisijate seas olema kurjategija (nt varas), siis hiljem lihtsam tuvastada. Sama käib sõrmejälgede kohta, et hiljem oleks lihtsam nt varast tuvastada.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.