4.12 – 5.12.17, esmaspävast teisipäevani- Külastame pärimusterohket järve Lake Titicaca-t Boliivia ja Peruu kallastel. Boliiviast kribab Leegi, Peruust Jassu 🙂

 

/Leegi alustab/

 

Esmaspäeva õhtu, õues on kottpime. Meie kolmik aga istub Boliivia-Peruu bussis ning vaatab vaikides, aeg-ajalt mõne “vau!” sekka poetades, bussiaknast välja, kuidas Meister Loodus poetab üle taevakaare kõige lummuslikumat välku. Välguharud jooksevad ämblikuniidina kas üle kogu taeva, millele pauk järgneb koheselt või siis paneb välk seal taamal otse maasse. Ja niimoodi minutis mitu korda! Just neil looduse vaatemängulistel ja inimese jaoks nii kontrollimatutel hetkedel tuleb mullegi omamoodi sähvatusena mõttesse – kirjutaks õige järgmise blogi Inkade armastatud Jumalanna Pachamama võtmes!

 

 

Kõigepealt põgusalt Boliiviast ja Peruust. Mõlemas riigis on üle poole rahvastikust indiaanlased (Boliivias 55% ja Peruus 45%). Ülejäänud rahvastiku moodustavad indiaanlaste ja valgete järeltulijad ning kolonialistid. Tänavapildis ja mägedes kohtab kõikjal indiaaninägusid, naistel reeglina seljas rahvariided ja laiad üle puusa ulatuvad seelikud, veel on neil pikad vööni punutud patsid; meestel jällegi kindlat üheselt kirjeldatavat riietust ei ole. Ausalt öelda on väga huvitav näha kõikjal indiaanlasi, teades, et suur osa on neist (eriti Peruus) kuulsate inkade dünastia järeltulijad. Samas, vaadates inimestele otsa, on näha, et kunagisest uhkest loodusrahvast pole palju alles – enamik indiaanlasi on linnastunud ning neist enamus kannab õlgadel justkui eluraskuse koormat. Nende näod on tõsised ja pilgud tuhmid. Võib-olla tundub see nii ainult euroopa vaatlejale, sest nad on olekult lihtsalt kinnisemad ja reserveeritumad kui mõned teised temperamentsemad rahvad… Eluraskuse koorem võib aga tõesti olla enamikul Boliivia rahvastikust – nimelt selle maa rahvast üle poole, erinevatel andmetel kuni 70% rahvastikust elab alla keskmise vaesuse piiri!

 

 

Boliivlastest veel rääkides, siis kuni 1980-ndate aastateni oli tegemist maailma kõige mässumeelsema rahvastikuga. Nimelt umbes 160 iseseisvusaastaga toimus selles riigis 190 riigipööret! Põhjuseks olid rahva madal haridustase (Boliivia rahvaarv on 10 miljonit), keeruline majandusolukord ja keskajast pärit traditsioonid. Jah, kui ka praeguses Boliivias ringi rännata, siis kahjuks tuleb nentida, et vaesust, prügi ja lohakust on nii palju iga nurga peal, et saab järeldada – ka praegu on säilinud hulganisti primitiivseid kombeid, mis hoiavad tagasi seda rahvast euroopalikule tasemele järgi jõudmast. Selle eest on aga üpriski euroopaliku hinna- ja elatustaseme saavutanud naaberriigid Argentiina ja Tšiili.

 

 

Boliivia kaotas salpeetrisõjas Tšiiliga (1879-1884) oma ligipääsu merele, seda ühes rikkalike salpeetriväljadega. Meri ühes suurepäraste rannikualadega oli Boliivia riigi jaoks rikkus, andes võimaluse kaubad liikvele saata. Loodusvarasid on Boliivias tegelikult palju: kullast, hõbedast, naftast, maagaasist, rauast kuni puiduni (jne). Kaotatud mere ligipääsuga maalahmakas kuulub nüüd üle sajandi juba Tšiilile ning seepärast on neil riikidel siiani üks konflikt tules. Boliivia tahaks tegelikult mere ligipääsu Tšiililt väga tagasi saada. Meie Amazonase pampa giid Marcial avaldas optimistlikult lootust, et riikidevahelise läbirääkimise tulemusena saab Boliivia “oma” merepiiri Tšiililt tagasi juba mõne aasta pärast, sest just see paneks riigi majanduse kasvama.

 

Nüüd aga Pachamama… Boliivia ja Peruu indiaanlased on teda tähtsaimaks jumalannaks nimetanud, sest tema on see, kes valitseb looduse jõudude, k.a. maavärinate üle. Ning kui teda õigesti austada, tagab see põllusaagi viljakuse. Kui aga inimene Pachamamat õigesti ei austa või võtab ahnusest Emakeselt Looduselt liiga palju, võib saak ikalduda, -see aga on Pachamama karistus. Oleme suhelnud 2 ketšua indiaanlasega Pachamama teemadel.

 

 

Nivardo Rurrenabaquesis ütles siiralt, et jah, tema usub Pachamamasse. Et teda tuleb austada! Et tema on Maailma Emana ka see, kes valitseb ilmade üle. Tema külas on alati Pachamama austamiseks korraldatud riitusi, kus pidulikel külafestivali õhtutel annetatakse Emakesele Maale osa saagist, millega loodetakse head edasist õnne tagada.

 

Nivardo hea sõber ja üksnes meie giid Marcial, kes on Nivardoga samast džunglikülast pärit, ütles aga, et tema Pachamamasse ei usu. Et jah, loomulikult peab Maad, millel kõnnime, austama – teisiti see ju olla ei saagi inimliigi kestvaks säilitamiseks- kuid tema usub mingisse ühtsemasse Jumalasse. Näiteks Kristusesse (boliivlased on kõige enam katoliiklik rahvas). Marcial ütles, et ta ei suuda Pachamamat tõsiselt võtta, kuna tema arvates on Pachamama uskumises ka liiga palju primitiivseid tahke. Näiteks, kui Marcial oli väike poiss, siis tema ema ütles päikesevarjutust taevas nähes, et nüüd on Pachamama solvunud ja pahane inimeste peale, vaja on kõvasti palvetada tulevaste õnnetuste vältimiseks. Kui Marcial kooli läks, siis tema õpetajad seletasid päiksevarjutuse aga hoopis teaduslikumalt lahti ning Marcial mõistis, et Pachamamasse uskumise juures pole siiski kõik kuld, mis hiilgab.

 

Ma mõtlen, et keskmine eestlane on omadega ka väga metsapoole… Kui ikka “surkida” meie, eestlaste, uskumussüsteemis, siis hoiame näoga ka looduse poole. Indiaanlaste Pachamama ja eestlaste kerges loodususus (väljendugu see kas või eestlase armastuses koriluse vastu: marjad, seened, ravimtaimede kogumine loodusest jne) on mingi ühisosa. . Ehk et me mõistame indiaanlasi nende Pachamama usus paremini kui võib-olla mõni teine rahvas, kelle riigis puutumata loodust ja metsasid vähem…

 

* * *

 

Tulles nüüd tagasi meie LA reisi tegemiste juurde, siis saabusime Copacabana linna Lõuna-Ameerika kõrgeimal asuva Titicaca järve kaldale juba laupäeval. Tegime pealinnast La Paz-ist Copacabanasse jõudmiseks ka väikse praamisõidu. Praamile mahtus 2 autot, punt inimesi ja juba algaski teekond teisele kaldale üle türkiissinise Titicaca vee…

 

 

 

Puhkasime paar ööd hostelis, mis maksis koos hommikusöögiga vaid 12€/öö kolmele. Jassu ja Ulvi puhkasid oma füüsist ootamatult saabunud külmavärinahoogudest – ehk siis millegist said nad jaheduse naha vahele. Nad ise arvavad, et ehk külmetasid end Amazonase pampast paduvihmaga väljumise ajal või bussi lahtiste akende tõttu, kui tõusime kiire ajaga 300m kõrguselt taas 4km kõrgusele mägedesse. Pühapäeva õhtuks oli igatahes meie kamp nii kõbus, et käisime Titicaca rannas samast järvest püütud kala praadi söömas.

 

 

Prae hind 3€ inimene. Tundus priiskamisena:), sest siin kaugel maal saab ju lihaprae kätte 2x odavamalt, kuid me tahtsime nautida järvevaadet. Ja no kuulge – Eestis pole selline praehind ju miskit! 🙂

 

 

 

 

 

Esmaspäeva hommikul võtsime ette aga omamoodi vaimse rännaku! Läksime nimelt vaatama saart keset Titicaca järve, kus inkade legendide kohaselt on sündinud Päike ja naabersaarel Kuu ning kust on alguse saanud ka esimesed inimesed – mees ja naine. Isla del Sol – Päiksesaar – asub ca tunni kaugusel Copacabana linnast ning sinna väljuv paadituur on üks enimmüüdumaid tuure Titicaca järvel.

 

 

 

Ausalt öelda me poleks Päiksesaare tuurile läinud, kui oleks teadnud esmaspäeva ilmaprognoosi – hommikul kallas vihma tihedalt nagu oavarrest. Olime piletid aga lunastanud juba eelmisel päeval (25 bolivianot ehk 3 eur/in). Kuna me oleme ikkagi indiaanlaste maal, siis otsustasime, et heakene küll – see on ju Pachamama, kes õnnistab meid vihmaga! Indiaanlaste jaoks on vihm aga sümboliseerinud alati õnne… Seega eks vaatame siis, mis meist, õnnistatutest, edasi saab! 🙂

 

 

Isla del Sol-i saarele jõudes tundsime, et Ilmataat ja Pachamama on oma jõud kokku pannud ja meie peale tõesti vist väga hästi mõelnud :). Sest lõõskava päiksega olnuks Päiksesaarel liiga palav jalutada, aga saar oma künklike ja lummavate, avarate vaadetega on põnevaid avastama kutsuvaid matkaradu täis! Lisaks, kui olnuks täispäike, oleks meil olnud Päiksesaarel jalutamiseks vaid 2 tundi praeguse 5h asemel (selle saare jaoks on 2h küll väga vähe!), sest programm nägi ette, et käime ka Kuusaart -Isla de La Lunat- vaatamas. Kuna hommik oli aga vihmarikas, siis paadijuht otsustas iseteadvalt, et Kuusaar jääb issandama põhjustel- ehk meile arusaamatutel põhjustel- ära. Tagantjärgi oleme väga õnnelikud, et just nii läks! 🙂

 

 

Sadamast maha saades jalutasime mööda küllaltki lauget tõusu ligi 4 km kõrgusele mäkke (Lake Titicaca asub 3812m kõrgusel merepinnast). Kohtusime seal keset inimtühja maastikku indiaanimemmega, kes teenis elatist turistidele 1 euro eest ehteid müües… Ma olen muidu selline, kes turistinännist mööda kõnnib, sest reeglina vidinad ei kõneta. Kuid olles inkade pärimuses nii tähtsal saarel – kust inimkond koos Päikse ja Kuuga alguse said- tundsin, et tädi müüdavates vidinates on 2 kaelakeed, mis mind kõnetavad. Indiaanimemm seletas juurde, et vilega kee peal on kujutatud Pachamama koos kahe inka naisega ning teise kee peal sulavad armastuses kokku Pachamama ja Pachatata.. Seda võiks siis tõlkida vist Emake Maa ja Isake Maa…. -Rahatähed ja ehted vahetasid omanikku :).

 

 

 

 

Näh, teevad siin saarel maastikuehitust ka 🙂

 

 

Päiksesaarel nägime palju eesleid, enamasti karjamaadel.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Küla Päiksesaarel:

 

 

 

See indiaanimemm (all pildil) müüs voodi- ja padjakatteid, linikuid, seinavaipu ning kõik asjad olid nii ilusad, värvilised, et meie kamp kohe tükk aega kõhkles ja mõtles enne edasiastumist, mida tädilt osta. Küsimus oli selles, mida viitsiks seljakotti pakkida – reis ei ole ju veel läbi ja kõike ostetut tuleb tükk aega endaga kaasas tarida :).

 

 

See siin pildil meenutab maisi, aga meie punt pead ei anna, kas on mais 🙂

 

 

Inkade lilleaed, aga oli lukus paraku…

 

 

Allolevaid kivirajatisi kasutasid inkad mingiteks tseremooniateks, aga me ei leidnud infot, milleks täpselt…

 

 

Päiksesaarelt lahkudes juhtis meie paati poisike! Lapstööjõud 🙂 Kuigi paadil oli 2 mootorit, ei jukgenud poisike terve paadisõidu ajal võimsamat mootorit tööle lülitada. Liikusime ca 5 km/h. Oleks me osanud vee peal kõndida nagu Jeesus, siis oleks maha läinud! 🙂

 

 

Esmaspäeva õhtuks sõitsime Peruusse! Uus maa, uued elamused, põnevus eesootava osas on suur !

 

Lunastasime 40 boliviano ehk 5 euro eest bussipiletid Peruusse, Puno linna. Tegu oli turistibussiga, milles kohalikud ei sõitnud. Piletihind oli kuni paar eurot kallim kui tavabussil, aga vähemalt ootas ees pimedal õhtusel ajal otsesõit uude sihtpunkti.

 

 

Turistibuss Peruusse:

 

 

Enne bussile astumist olime käinud Copacabana linna turuhoones. Haarasin sealt pihku 2€ eest hiigelsuure ananassi ning enne bussile astumist söötsin meie seltskonnal kõhu täis :). Jassu ja Ulvi itsitasid, et mind ei tasu üksi kolama lasta, sest kui mul raha taskus, siis hakkan kohe miskit ostma (eriti puuvilja!), -seega niimoodi rikun ju nende ilusa dieedi ära-, aga eks nemadki olid lõpuks meistrid värsket vitamiini sööma! 😛 :).

 

 

Sõiduaeg oli 3h. Piiripunktis läks kõik ludinal, ehk siis oli tarvis mitmes järjekorras seista, passidesse templid saada ja maale sisenemise kaardid täita. Kogu piiripunkti protseduur ei võtnud kogu bussirahvalt üle poole tunni.

 

 

/Edasi kirjutab Jassu/

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sadamasse jõudes püüti meile mitmeid kordi igasugu reise kaela määrida, aga meil oli kaks kindlat soovi: näha Urose saari ja Ulvi tahtis näha ka Taquile saart, kus mehed riideesemeid koovad… Laevapilet Urosele ja tagasi maksis 10 PEN ehk ca 2,5 EUR-i. Reeglina saab kahele või isegi kolmele eri saarele minna hommikul vara algavate turistituuridega, aga me tahtsime seda kell 10! Esialgu väideti, et ei, te ei saa nii hilisel ajal kuskile mujale kui ainult Urose saartele minna. Saab ainult siis, kui võtta privaatpaat ja maksta ca 400 PEN ehk 104EURI. Hind tundus kallis ja otsustasime, et maksame 10 ja käime Urose saartel ära.

 

Ütlesimegi, et hind on liiga kallis ja võtame parem 10 raha eest Urose saare külastuse ja hakkasime nende kontorist välja astuma – hind langes koheselt 50-e peale. Kui müügilaua juurde tagasi tulime, siis see 50-nese hinnapakkuja ja teised asjapulgad suhtlesid omavahel ja hind jõudis taas 70 peale tagasi. Lahkusime.

 

 

 

Ostime 10 raha eest (per nägu) ca 10 minuti pärast väljuvale väikelaevale piletid ja õige pea jõudsime esimeste ujuvsaarteni.

Algselt olid ujuvsaared rajatud uru-indiaanlaste poolt selleks, et endid vaenlaste eest kaitsta, sest vajadusel sai nende ujuvsaartega ka eemale sõidetud. Saared on tehtud totora-pilliroost, mis kasvab Titicaca (ca 4 korda suurem kui Peipsi) järve madalikel.

Saari on kokku vähemalt 42 (täpsest arvust leidub eriandmeid) ja seal elavad ka praegu indiaanlased, kes elatavad end kalapüügist ja turismist.

 

On saari, kuhu turiste ei lubata ja on saari, kuhu korraldatakse ka mitmepäevaseid tuure jne. Nimelt paljud kohalikud on ära jaganud, et turism on palju kasulikum…

 

Meie oma vaimusilmas ootasimegi pilliroost ujuvsaari, kus nii majad, majaalused jne on tehtud pilliroost. Ja et saartel askeldavad ringi kohalikud indiaanlased, elades võimalikult looduslähedast elu, aga PÄRIS NII SEE KA NÜÜD EI OLNUD 🙁

 

 

 

 

 

 

 

Maabusime esimesel saarejupil. Meid kamandati istuma ja tähtsa näoga kohalikud hakkasid puhtas hispaanias keeles saare ajaloost rääkima. No English!

 

Kuna me ei saa jätkivalt hispaania keelest aru, siis hakkas mind see pool huvitama, mida üheski Urose ujuvsaari ülistavas promojutus ei kirjutata.

 

 

Nagu näha, on indaanlastel tuli, aga see tuli ei pärine mitte Väleki päiksekiirest, vaid moodsast päiksepaneelist ja akudest…

 

 

 

Indiaaninaine palus meil istuda oma onni põrandale ja valmistusime mõttes ajalooliseks rännakuks läbi ujuvsaarte ajaloo, kultuuri ja muistsete tarkuste. …aga kohe selgus taas: No English!

Ilma mingi sissejuhatuseta kraamis onni omanik välja oma pudi-padi valiku. Oli ilma hispaania keelt oskamata aru saada, et meid oli onni kutsutud AINULT selleks, et me mingit turistinänni ostaks… Algul üritasime viisakalt keelduda, aga ega see pole lihtne, sest reeglina turist ju ikka ostab. Meie huvi oli aga ikkagi näha seda päriselu… mida me etteruttavalt öeldes ei näinudki!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mingi hetk mõistsime, et mingit infot meile keegi ei jaga ja meie ainuke ülesanne siin ujuvsaarel pole midagi muud, kui turistinänni osta…

 

 

Selleks olid saarel tõesti palju võimalusi (tegelikult ainuke võimalik tegevus) …

 

Suured härrad tõllas (tõsi küll, plaspudelitest tehtud) ja väiksed võllas! Ehk siis turistidehordid ja kohalik indiaanimees:

 

 

Titicaca järve ujuvsaared oli meie kõigi jaoks ühed oodatud vaatamisväärsused. Eelloetu info ja kohapeal nähtu erinevuse võttis väga hästi kokku Ulvi. Ulvi, kes on aastaid väikses, aga tublis Võrus asuvas reisibüroos ABZ- Reisid giidina töötanud ja erinevatesse maailma nurkades reise korraldanud, ütles, et Urose ujuvsaared on tema elu kõige suurem reisipettumus!

Mida rohkem mina seda tsirkust vaatasin, seda rohkem tuli pähe kiuslik idee: mis oleks, kui Pääsküla prügimäe elanikel tuleks pähe mõte hakata prügimäel leiduvast omale stiilseid onne ehitama? Onnide valmimisel tuleb suurema tinapaneku käigus ühele 3-kordse kõrgharidusega isikule, kelle elu teatud põhjustel aga allamäge on jooksnud, pähe idee, et “kle, meil siin lahedad onnid, kutsuks õige välisturistid neid vaatama ja küsiks selle eest raha?” Eurooplane ehk ei maksaks, aga hiinlased, jaapanlased ja küllap ka mõni Brüsseli ametnik võiks küll silda visata selle taaskasutuse üle? Ökovärk ju puha! 🙂

Mul pole midagi selle vastu, et kohalikud indiaanlased on pillirooajastust metalli-, plastiku- ja päiksepaneeliajastusse jõudnud, aga see pole see, mida turistid näha tahaks!

…igatahes on kindel, et kui nad samas tempos jätkavad nii oma arengut kui ka selle arengu vaatamise eest raha küsimist, ei ole turistide voog enam kauaks jätkusuutlik. Mingi hetk ei tule keegi enam neid antisotsiaale sinna vaatama, sest olgem ausad, ujuvsaartel elatakse ju ikkagi selleks, et ei peaks omale riigi käest maad ostma ja mingeid makse maksma. Ehk siis ujuvsaartel on jätkuvalt sama eesmärk – vaenlase eest põgenemine, aga hetkel on vaenlaseks riik.

Elu pole loomulikult lill sellistel ujuvsaartel, sest väidetavalt olla seal nii niiske ja rõske, et püsielanike keskmine eluiga olla ca 40+ kandis…

 

 

Saime maismaale tagasi ja kõndisime bussijaama suunas, et järgmiseks päevaks bussipiletid osta. Teel nägime väikest piknikku, rohualal vedeles palju prügi:

 

 

 

 

Kell oli vaikselt 14.00 kanti saanud ehk hommikusöögist oli juba ajalugu saanud. Seega läksime sööma ning võtsime ühes kohalikus söögikohas päevamenüü pakkumise, mis maksis 5 raha ehk ca 1,3 euri ja saime selle eest:

 

 

 

 

 

Lõpp-kokkuvõttes on tore, et me Urose saartel ära käisime. Elamus polnud selline nagu ootasime, aga emotsioon oli see ikkagi :). Loetud info põhjal järeldame, et mõned aastad tagasi oli ujuvsaarte kogemus autentsem. Sama järelduseni jõudsime ka Uus-Meremaal, kui uusmeremaalaste kunagi kuulsaid, aga praeguseks suures osas ära sulanuid liustikke vaatasime. Tundub, et mõnede vaatamisväärsuste aeg on hakanud vaikselt ümber saama, kuid sellest ei räägita, sest see pole lihtsalt turismile kasulik. Jääb üle loota, et mingi aeg astub Boliivia valitsus vahele ja määrab Ujuvsaare asukatele mingid reeglid :).

 

* * *

 

Ulvi blogi Pachamama jumalannast ja Lake Titicaca emotsioonidest:

http://ulllugu.blogspot.pe/2017/12/jumalad-ja-puuma-kaka.html