24.11 – 25.11. 17, reedest pühapäevani- Puhkus ja kosumine Uyuni-s

/Jassu kirjutab/
Veetsime Uyunis 2 mõnusat puhkepäeva, mille käigus saime oma blogimisvõlad kaelast. Esimest korda selle reisi jooksul naeratasid ka meie rahakotirauad. Linnas söömisvõimalust otsides keerasime peatänavalt kõrvaltänavale ja leidsime kerge vaevaga väikse söögikoha, kus meile kolm vinget praadi serveeriti ja mille kõrvale võis mate teed niipalju kõrvale juua, kui põis vähegi kannatas. Ja mis hinnad! Võtsime 3 erinevat praadi: 15,16 ja 17 Bolivari ehk kokku maksime 3 prae eest 48 kohalikku ehk ca 6 euri! Leegi võttis fritüüritud maitsestatud kanakoivad, mina sain grillitud laamaliha, Ulvi klopitud laamaliha ja kõigile oli lisandiks suur ports riisi ja friikartuleid.

 

 

Laamaliha on siinmail väga levinud, aga sellist mahlast, pehmet ehk normaalselt hamba all kiirelt peenestatavat laamaliha polnud me veel saanud. Maitselt meenutab see meie veiseliha, aga on kordades vintskem. Teist korda sööma minnes sai taaskord grillitud laamaribisid võetud ja see oli veel vintskem kui esimene kord.

 

 

Ribi peaks muidu pehmem olema, aga praegusel juhul sai ilmselt grillmeistri kiirustamine lihale saatuslikuks. Lõunapaiku ja mõni tund peale seda pole mõtet odavat söömisvõimalusi otsime minna, sest on siesta ja kohalik laseb lõunaund.

 

 

Ainult mõned uhkema outfit’iga söögikohad on avatud ja need paar kohta on ka turiste täis. Käisime meiegi Uyunis need kohad läbi ja vaatasime menüüd ja nentisime, et sama söögi eest 5-10 kordset hinda maksta ei tundu mõistlik. Ei vaja vist mainimist, et õhtusel ajal olid need kallid, ilmselgelt ainult turistidele suunatud söögikohad täiesti tühjad… Et nälg silmanägemist (eduka blogimise eeldus) ära ei võtaks, käisime turul, ostsime elu ühed suurimad avokaadod,

 

tomateid, värskeid saiu, arbuusi ja majoneesi ning tegime ise väikse õhtuoote. Me Leegiga oleme alati seda meelt, et katsume süüa sellistes kohtades, kus ka päris tavalised kohalikud söömas käivad, sest nii saame tegeliku ülevaate, mida siinmail tegelikult süüakse. Õnneks on ka Ulvi sama meelt. Turistidele suunatud restoranid jäägu rumalamatele turistidele. Siinkohal tahaks ka ümber lükata igasugu reiskorraldajate hirmujutud, et ärge jumala eest kusagil nn urkas sööge! -… ei saanud me Leegiga oma eelmise aasta 3-kuuselt Aasiareisilt miskit kõhutõbe. Ainus kord, kui mul põhja alt lõi, juhtus Bangkokis ilmatumasuures kaubanduskeskuses, kus spetsiaalses nn Food Court (ehk igati eeskujulikult puhtas) osakonnas sai söömas käidud…

Otseloomulikult pead iga kord siiski oma kõhutunnet järgima, vaatama söögikoha üldilmet, kes seal söövad, millised on söögilauad, millised nõud, vahel paistab kusagilt veidi köögipoolt. Nähtu järgi peab siis otsustama, kas kannatab süüa või peaks järgmist kohta vaatama. 🙂 Igatahes pole mõtet sõita kaugele maale selleks, et siin Euroopalikku toitu Euroopalike hindadega süüa – võid ju Euroopas iga päev teha. Ahjaa – peale Aasias käiku ei tundunud Tartu aasiapärased söögikohad enam poolt nii head kui enne reisi. 🙂 Maitsed jätavad soovida, portsud on väiksed ja hinnad kallid!

 

Oleme kõrbes korralikult päikest saanud, ninad kõigil peas kui koorikloomad ja nosud on ka seestpoolt nii kuivad, et kõik nuuskame veidi veresegust sekreeti. Euroopas on mureks keskküttega korteri nn kuiv õhk ja mõeldakse välja igasugu lahendusi saamaks õhu veidi niiskemaks. Olles aga pea nädala veetnud Atacamas, võime väita, et meie keskküttega korterite “kuiv õhk” on ikkagi paras aurusaun võrreldes Atacama kõrbe piirkonnas valitseva õhuniiskusega. Minu nina on seest nii kuiv, et tunnen suisa igat hingetõmmet ja see on üsna valus. Käisin apteegis niisutavad ninatilkasid nõudlemas. Selles väikelinnas on suht nigel valik ja pidin iga apteekri poolt pakutavat ravimi nime enne googeldama, saamaks aru, milleks see mõeldud. Lõpuks õnnestus mingid soolalahuse tilgad saada ja tunnen, et on küll veidi parem. Igatahes tahame peale kõrbet ja vapustavaid mägesid näha ka veidi lopsakamat loodust.

 

Ühesõnaga tänasime Uyuni-t külalislahkuse eest ja otsustasime hakata liikuma Boliivia pealinna La Paz-i suunas.

 

 

26.11.17 – pühapäev – Tee Boliivia pealinna

Hosteli hommikusöök söödud, kõndisime seljakottidega Uyuni bussijaama ja sealt sõitsime 9.00 väljuva bussiga Oruro linna, kust pidime uue bussiga edasi La Paz-i saama.

 

 

Nii siin Boliivias kui Tšiilis ja Argentiinas on bussijaamad peaaegu ühesugused. Selline ühtne ja samas eraldi luukidega (kus marsruudid ja väljumised peal) piletimüügikoht puudub. Selle asemel on suures bussijaamahoones väga palju väikseid putkasid, kust tihtipeale lisaks puuduolevale infole (mis firma, kuhu sõidutab ja mis kell), pole ka piletimüüjat olemas. Samamoodi ei ole me aru saanud, kas ja kuidas see piletimüük käib. Kas pileti saab osta suvalisel ajal ette või mingi aeg enne konkreetse bussi väljumist ( vahel nii, vahel naa). Ühesõnaga Orurosse jõudes otsisime tükk aega putkat, kus saaks pileti pealinna sõitvale bussile ja päris mitmest kohast saime eri suunda viitavaid soovitusi. Pärast lõputuna näivat otsimist omasime lõpuks piletid. Ka bussile saamine oli tegu, nimelt väljus kaks bussi pealinna suunas kõrvuti samade kellaaegadega. Seda ühte ja õiget otsides õnnestus Ulvil eemale hiilida ja me märkasime teda alles siis, kui ta oli parasjagu valele bussile oma suurt seljakotti ära andmas. 🙂

 

Viimaks saime õigele bussile. Üllatuseks aga oli ka siin mingi jama, sest suure bussi ülemine korrus, kus ka meie istekohad oli, oli täis tagasi La Paz-i suunduvaid jalgpallureid. Nende treenerid paistsid närvilised ja rahutud. Bussis oli umbne ja palav, aga bussi startides hakkas õhk siiski veidi liikuma. Mingi hetk aga ikkagi buss peatus ja kõik reisijad kamandati välja.

 

 

Me jäime esialgu istuma, aga õnneks oli meie taga veel üks noor boliivlanna, kes veidi inglise keelt rääkis. Tema selgitaski meile, et kuna selle bussi aknaid polnud võimaik avada, siis jalgpallitüübid keeldusid sõitmast ja seega saadeti meile uus buss. Minu loogika ütleb, et noormehed, kes 4km kõrgusel ja kuuma päikese all jalkat jaksavad taguda, peaks paremini suutma välja kannatada sellesama umbse bussi kui madalamaadelt pärit inimesed. Madalmaade inimesed peaks olema rohke värske õhu ja külmakraadiga harjunud ning nendel peaks kindlasti olema samades tingimustes suurem lämbumistunne…

 

 

Saime uue bussi ja sõit jätkus 🙂 Mida rohkem La Pazi poole sõitsime, seda silmnähtavamalt rohelisemaks muutusid mäenõlvad. Teed ääristasid suuremad, siledamad ja rohelisemad maalapid, kus kasvatati erinevat söögipoolist.

 

 

Esimest korda selle reisi jooksul nägime põldudel ka töötavaid inimesi. Loomad, keda varem olime kõrbepiirkonnas isepäiselt ringi hulkumas näinud, olid nüüd karjused saanud. Memmed ja taadud kas istusid karja juures või siis saatsid vaikses tempos oma karja. Oli näha ka nooremaid naisi, kel laps riidepambus ja kes samal ajal karjal silma peal hoides ka vajadusel last imetasid. Selline normaalne maa-elu hakkab siin pihta, kui maad lamedamaks ja rohelisemaks muutuvad.

 

Maantee, mida mööda sõitsime, oli suurem. Tee ääri vaadates jäi silma palju rämpsu, mis koosnes peamiselt erinevatest kilepakenditest, mis kenasti end igasugu kõrreliste külge tuule abil kindlalt ja igavesti kinni mässinud. Nähes seda sodihunnikut hakkasin mõtlema, et tegelikult pole ainult inimesed nendes lenduvates ja kaualagunevates sodihunnikutes süüdi, vaid ka toiduainetööstus.

 

 

Kilepakend on ju toidu säilitamiseks (noh et söögikraam säiliks kauem, saaks kaugemale transportida ehk kauem müüa) üks kõige odavaim, kokkupakitavaim ja ka transpordi mõttes kergeim pakend. Kui toidupoes ringi vaadata, siis näeme, et enamus toiduained ongi pakendatud erineva kuju ja tegumoega pakenditesse. 🙁

 

Teine oluline probleem on muidugi ka siinsete inimeste komme (nagu Aasiaski) kõik pakendisodi tänavale maha loopimine. Kui aga pakend oleks kiiremini lagunev, oleks loodus ju palju puhtam.

 

Enne La Paz-i jõudmist nägime esimest korda ka korralikud tumedad äiksevihma pilved ära. Välk sähvis kaugemal mägede tippudes maani ja seda tempoga paar-kolm korda minutis. Ulvi istus taaskord bussis õigel poolel (seal, kus välk sähvis) ja sai ilmselt nii pilvedest kui ka ehk äikesest paar illistreerivat pilti.

 

Boliivia pealinn La Paz on maailma kõige kõrgemal asuv pealinn.

 

La Paz-i kõrgus merepinnast on 3600 ja 4100m vahel, sest linn asub suurte mägede vahel orus ja kesklinn on oru põhjas kõige madalamas osas.

 

Linna jõudes nägime, et suurem sahmakas vihma on siit üle käinud – sõiduteedel ujus kõikvõimalik rämps ja autod kihutasid vett kahte lehte laiali pritsides.

 

 

Teekond ülevalt alla orus asuvasse bussijaama oli pikk ja aeganõudev, sest uut suurt maanteed alles ehitati ja osa sõiduridasid oli suletud. Mida lähemale kesklinnale, seda suuremates ummikutes me istusime, sest jõudsime linna ca 18.00 paiku ehk vist tipptunnil, kuigi oli pühapäevane päev. Bussijaamast vantsisime ca 1,8km oma hotellini ja tänasime taevast, et tee läks enamuses allamäge. 4km kõrgus annab ikka kenasti tunda, kui raske seljakott seljas ülesmäge astuda… Vahetult enne meie hotelli käis mingis hoovis suur muusikakontsert. Tänav oli täis ummikus istuvaid autosid ja ega pidulikult üleslöödud inimesigi seal vähem polnud. Vaatasime natuke seda möllu ja siis viisime oma seljakotid hotelli, sest pika päeva jooksul oli kesine hommikusöök ja paar võikut kogu meie päevane toiduratsioon olnud. Sättisime end hotelli sisse ja siis kohe tagasi linna peale sööma.

 

Astusime samal tänaval esimesse kodukootud söögikohta sisse ja taaskord ei jõudnud ära imestada, kui odavalt on võimalik Boliivias süüa.

 

 

Võtsime kolm lihapraadi, 4 väikeses klaaspudelis olevat Fantat ja hind kokku täpselt 50 bolivari ehk ca 6,2 EUR-i. Kesklinna ühel põhitänaval asuv söögikoht oli väga väike ehk ruum kokku vast 25 m2.

 

 

Ometi mahtus sinna sööki valmistav memm; raha, serveerimise ning nõudekraamimisega tegelev taadu ja 4-5 söögilauda, mis ka kõik sööjaid täis oli. Tegemist tundus olevat väga populaarse kohaga, sest lisaks sees sööjatele ootasid väljas inimesed kaasapakendatud toitu, mida usin tandem memm-taat ka teha jõudsid. Praadide juures poldud lihaga koonedatud – Leegi sai terve grillitud kanakoiva koos kintsuga ja see oli pärit ikka suurelt nuumakanalt, mitte surnuksnälginud supikanalt nagu meil Euroopas kombeks.

 

Kõht täis, jalutasime taas kontserdipaiga suunas ja vaatasime seal seda melu.

 

 

 

 

 

Tundus, et lähiümbruses puuduvad wc-d, sest nii mehed kui ka uhkete rahvariietega (mida nad ka igapäevaselt tänaval kannavad) naised pissisid tänavatele ja see tundus nagu normaalsus olevat. Mehed nagu ikka keerasid londi vastu seina ja lasid soojal veel joosta, naised kükitasid oma suurte uhkete seelikutega maha, kergitasid seelikuservad maast veidi kõrgemale ja lasid seelikuvarjus oma ojad jooksma…

 

Rahvas tundus ülemeelik ja kindlasti polnud selles süüdi ainult kontsert. Küllap nii mõnigi neist oli mekkinud ka erineva kangusega “happy water-it”. Kahju, et me kõik veidi pikale veninud päevast väsinud olime, muidu oleks ehk kauem seda tänavapidu vaadanud. Läksime hotelli. Mina üritasin üsna varsti magama jääda, samal ajal kui Ullud Mutid (Ulvi ja Leegi) järgmise võimaliku sihtkoha kohta infot googeldasid.

 

 

27.11.17, Esmaspäev- Teekond Boliivia Amazonasesse

Hommikusöök, dušš ja kiire tiir linnapeal.

 

 

Leegil polnud ühtegi pikkade varrukatega pluusi kaasas ja tuli ostma minaa. Kun siinkandis on õhk niiskem, siis on ootuspärane, et õige pea sumiseb meie ümber sadu erinevaid võõraid putukaid, kellest nii mõnigi võib avaldada ühepoolset soovi meie verd maista. Või veel hullem, meist oma lastele esmane söögilaud teha.:) Kuna ka mul pole ühtegi sooja särki kaasa ( vahel läheb siin ikka miinustesse ka), siis tahtsin endalegi midagi juurde osta.

 

 

 

Kahjuks polnud meil väga palju aega ja kuna enamus poed tehakse alles ca 9-10 lahti, siis tegime kiire ringi. Vähemalt Leegi sai omale igati õige otstarbega kena pluusi. Pluus oli isegi Merrell-i originaaltoode, mitte koopia, milliseid siinmail ka õige palju liikvel on. Ma leidsin ka ühe ilusa Nord-Face pluusi aga kahjuks number väike. Teise sama firma mudeli puhul oli juba meetri kauguselt näha, et tegemist on võltsinguga… minust jäi ta sinna seisma.

 

Pakkisime kiirelt seljakotid, maksime hotelliarve (Boliivias tuba kolmele koos hommikusöögiga on 15-25€!) ja palusime teenindajal takso kutsuda. See ütles “SI” ja seejärel astusime üheskoos tänavale.

 

 

No ootasime ca minuti, enne kui ta meile sobivat taksot nägi, selle kinni pidas ja meie soovitud sihtkoha-Villa Fatima bussijaama- ütles. Taksosõit viis meid 10km kaugusele, aga seda 10-t kilomeetrit sõitsime me ei rohkem ega vähem kui ÜKS TUND ja 5 minutit.

 

 

 

 

Alt kesklinnast üles mägedesse viib ainult paar teed ja need paar teed on täielikult umbes, sest liiklusreegleid kui selliseid pole. Ringteel omandab sõiduõiguse see autojuht, kes lihtsalt nahaalselt end kuskile ette keerab. Mitte keegi ei taha avariid ja oma autot lõhkuda, aga selleks, et liigelda, pead riskima ja kogu aeg. Oletame, et sõidad mingis suunas ja mingi hetk tuleb sinust paremale jääv tänav. Sa peatud, sest keegi lihtsalt keerab sinu teele paremalt oma autonina ette ja siis on sul kaks võimalust: kas teed anda või otsa sõita. Kumma võimaluse kasuks otsustad? Kumbki lahendus pole kiireim viis sihtkohta jõudmiseks. Ühte sellist kilomeetrit sõitsime ca 35 minutit, edasi läks lepase reega 🙂

 

Bussijaamas taaskord sama mure – milline putka ca 40-st müüb meile pileti sobival kellaajal ja soovitud suunas? Tahtsime jõuda Rurrenabaquesse, Amazonasesse sisenemiseks ideaalsesse linna. 20minuti hiljem oli meil pilet Rurrenabaques-i käes. Kuna Internet andis eelnevalt info, et meie buss peaks väljuma 12.00, siis olime ca 11.45 bussijaamas, aga kohapeal pakuti väljumiskellaajaks 15.00. No mis seal ikka, tuli hakata aega parajaks tegema, seega läksime lähimat söögikohta otsima. Ei pidanudki pikalt jalutama, kui juba märkasime ühel seinal kulunud coca-cola reklaami ja lahtist ust ning aimasime, et sealt võib süüa saada. Meid ootas plaanide järgi ees ca 15-20 tunnine bussisõit ja tundus tark mõte enne seda kõht korralikult päristoitu täis süüa.

 

 

Söögikohas ei osanud keegi inglise keelt ja sellega olime me juba harjunud. Igas söögikohas on võimalik kõht täis süüa kohalikku keelt oskamata. Tuleb lihtsalt rahvusvahelises keeles ehk näpuga oma kõhule näidata ja kuuldavale tuua ka rahvusvaheline häälitsus: “nämm-nämm”. Meile toodi supp, mida me ei tellinud, aga mis maitses meile kõigile hästi ja teiseks roaks olime juba vaadanud kõrvallauad üle. Olime leidnud sealt sobiva prae, millele ka näpuga näitasime ja mis meile siis ka serveeriti 🙂

 

 

Juurde võtsime kohalikud versioonid fantast, cocacoolast ja veel millegisarnasest. Kolm nuudlisuppi, kolm praadi ja kolm klaaspudelis karastusjooki tegid arve suuruseks 30 bolivari ehk ca …3 euri!

 

Kusjuures tellides me ei teadnud, kui palju miski maksab ja kohalikud oleks võinud meile misiganes hinna öelda.. Aga ei, saime sama hinna, mis kohalikele ehk 100-st rahatähest (no igaks juhuks andsime suurema rahatähe, et midagi ikka tagasi saame) saime 70 tagasi! Kas on veel odavamalt võimalik kusagil süüa-juua? Ei usu, sest isegi Aasias olid söögid kallimad! Boliivia on ikka sigaodav maa ja seda veel aastal 2017! Kuna oli lõunaaeg, siis mingi hetk täitus söögikoht kohalikega ja kui meil alguses oli plaan siin paar tundi parajaks lüüa, tundus elementaarne, et peale söömist tõuseme püsti ja teeme teistele näljastele ruumi.

 

 

Kogu meie “suhtlus” käis mõlemapoolsete naeratuste saatel. Ainukeseks erinevuseks oli, et meie kehitasime naeratuste vahelises pausis ka õlgu, kui nemad olid meile pikad jutud hispaania keeles maha vuristanud ja jäid küsiva pilguga meid vaatama 🙂 Ja veel üks hästi tore tähelepanek: alati, kui meie – turistid – astume sisse mingisse väiksesse ilmselgelt kohalikele mõeldud söögikohta, siis alati vaadatakse meid naeratava lapseliku uudishimuga, mille käigus saab ka lapselikku itsitamist kuulda. See ON lahe ning positiivne emotsioon, mille sarnast ei kohta sa üheski kallimas turistidele mõeldud söögikohas, euroopast rääkimata. No ei ole ju tavaline, et turist sellistes kohtades söömas käib ja me igal juhul kogeksime selliseid emotsioome veel ja veel. Samal põhjusel eelistame alati ka tänavanurkadelt puuvilju osta selle asemel, et mõnda niigi rikast kaupmeest toetada. Tore on ju näha, kuidas mõne memme silmad löövad särama, kui turist just nimelt temalt midagi ostab. Sellised väiksed asjad on need, mis nii neile kui meile meelde jäävad.

 

 

Teekond Amazonasesse!

15.15 väljuski lõpuks meie buss La Paz-ist. Algul sõitis buss ikka üles ja üles kuni jõudsime ca 4,5km kõrgusele ja siis hakkas pikk laskumine. Mida allapoole, seda rohelisemaks läks. Seekord oli kuidagi eriti hästi aru saada, et kliima on tükk maad niiskem ja kaljudel kasvas tuntavalt rohkem rohelist, kui seni näinud olime.

 

 

Omamoodi huvitav kogemus on see, kui oled viimase nädala valdavalt 4km kõrgusel, kuivas ja päikses elanud ja nüüd ca paari tunniga laskud madalamale. Sa koged ninaga niiskust ja saad aru, et all on ikka kordades kergem hingata kui 4km peal.

 

 

 

 

Kahjuks või õnneks lõppes Coroico asula juures ka normaalne tee ja algas jupike kurikuulsast surmateest ehk “Death Road”. Ma kunagi kartsin kohutavalt kõrgust, aga ühte kortermaja ehitades, kus ka enda korter hetkel on, sain kõrgusehirmust jagu. Alles paar päeva tagasi sai kanjonite servas üsna kuristiku serva peal turnitud ja ei olnud mingit hirmu. Pärast seda, kui algas Surmatee, mida mööda saab turist ka mõõduka raha eest ise jalgrattaga alla sõita, on aga kõrgusehirm tagasi. Kui alustasime sõitmist, oli kell kolm päeval, aga pärast Coroicot läks päev õhtusse ja ma nägin kahjuks Surmatee alguse ära. Surmateel kehtib reeglina parempoolne liiklus, aga kui vastu tuleb sinu sõiduvahendist raskem auto, siis pead suunda vahetama. Ehk siis mingi hetk märkasin vastu tulevat suurt veoautot koos treileriga, mille peal oli suur ekskavaator. Meie bussijuht tõmbas hoo maha, sõitis kuristiku-poolsesse serva, tagurdas ja lasi raskeveoki mööda. Kui ma aga bussiaknast välja vaatasin, oli all haigutav tühjus ja vabalangemiseni ehk napp meeter… Ülevalt 2-korruselise bussi aknast alla vaadates ja olles veidi kuristiku poole kaldu, võttis junni ikka korralikult jahedaks…

 

Ma tõesti ei tea, mitu kilomeetrit või tundi seda õudust kirjutamise hetkel veel ees ootab. Nimelt buss pidevalt seisatab, ootab vastutulevad autod, veoautod ja bussid ära, seejärel sõidab edasi. Jah, ainuke lohutus on PIMEDUS ja ma isegi mitte ei ürita enam aknast välja vaadata. 🙂 Tund hiljem – ikka ei taha välja vaadata. 🙂

 

Rurrenabaque-s võttis meid kell 6 hommikul vastu soe, troopiline õhk ja lindude kisa taamal.

 

 

 

Maksime mototaxi kasutamise eest linna saamiseks 5 bolivianot/inimene (ca 0,6€) ja sättisime end sisse hostelisse.

 

 

Magasime pisut ja siis viisime riided pessu:

 

 

Peale pikka teekonda kõht ka tühi ja taaskord, suurem kõhutäis kui sisse mahtus ja hind taas Boliiviale kohaselt odav.

 

 

 

Saime sõbraks ühe kohalikuga (Nivardo nimeks)  kellega meil jutt jooksma hakkas ja kellelt me ka ühe siinse kõige populaarsema Amazonase Pampa-tuuri ostsime.

 

 

Üks vihmapilt ka lõppu: Rurrenabaque tänav pärast saju lõppu. Ehkki praegu pole veel vihmaperiood alanud (algab jaanuarist), tuleb aeg-ajalt ikka korralik sahmakas vihma taevast alla.

 

Homme lähme siis kolmeks päevaks metsikusse dzunglisse:  vihmane, palav, alligaatorid, piraajad, püütonid jne. 🙂

Ulvi pajatused samal teemal leiab siit:

http://ulllugu.blogspot.cl/2017/11/dziisas-me-oleme-dzunglis-vol-1.html