Tere Vietnam!

Teekond Vietnami ehk 28.11.16

Et siis Vietnam. Olgem ausad, kui me esimest korda mõtlesime, et võiks 2-3 kuuks Vietnamisse lennata, tundus see hirmutav.

img_0843

Me isegi ei teadnud, kus Vietnam asub (Laose, Kambodža, Hiina ja Tai naabruses, kusjuures kõige suurem kitsaskoht maal on ca 50 km laiune riba) ja millise (pikliku) kujuga riik see üldse on. Kõige hullem tundus, et mis inimesed seal elavad (kas tõmbavad meid kohe “tillist” iga oma diilitamisega ja kas nad äkki liiga usinalt pealetükkivad on), kas ja kuidas saame Aasias omapäi kahekesi Jassuga hakkama (ikkagi esimest korda Aasiasse ju! Et ehk peaksime käest-kinni reisima kokku nelja “sama hullu” reisiselliga!? 🙂 )… Ühesõnaga, esimese mõttena tundus Aasia ja Vietnam 2-3 kuuse reisina utoopiline, aga siis hakkasime uurima, puurima, lugema internetist ja veel rohkem Lonely Planetist. Tegime endale selgeks, et see on maa, kus saame lõpuks oma kauaoodatud ja -otsitud kultuurišoki. Uus-Meremaal, armsast Eestist ju 19 000 km kaugusel maakera teisel kuklapoolel me seda ei kogenud – sealne ilmaelu oli sarnane Euroopale ja ehkki vabandust, Inglismaal pole käinud, siis meenutas justnimelt Inglismaad.

Aga Vietnam. Mis meid siis kütkestab. Istume seda postitust kirjutades Turkish Airlinesi Riia-Istanbuli lennul (järgmine on kohe öösel 10h pikk Istanbul-Ho Chi Minh City lend) ja teame, et meid on ees ootamas üks maailma parimaid kööke (nii nad kõik räägivad..); ülimalt sõbralikud ja avalalt naeratavad, aga jah kaubaäride poolest pealetükkivad inimesed; meeletult ilus (kasutame sõna: hingemattev) loodus, mäed ja rannad ja rohkelt põnevaid seiklusi kohalike rongide, busside, rataste ja isiklike jalaväntadega :). Kõik muu, mis meiega juhtuma hakkab, on puhas üllatuste jadast koosnev stsenaarium, sest meil on broneeritud vaid kolme öö majutused.

Ahjaa, anname lubaduse pidada blogi, küllaltki järjepidevalt ja rohkete kohalikku elu-olu edasiandvate piltidega. Samas püüame blogi vahendusel edasi anda eelkõige ainult põnevamad hetked ja proovime lühidalt, sest kui me arvutasime kokku oma Uus-Meremaal blogi kirjutamise ja postitamisega koosveedetud päevad, siis oli see peaaegu kolmandik kogu meie reisi pikkusest (reis oli 3 kuud pikk). Jah, nõus, hiljem vahva meenutada põhjaliku kirjatüki kaudu jne, aga sellesama kolmandiku aja võrra saanuks me Uus-Meremaa erinevaid piirkondasid palju põhjalikumalt tundma õppida, avastada, rohkem mälestusi, mis meid ju tegelikult siin elus pidevalt edasi kannavad.

Seekordse reisi kottidesse pakkisime üsna suure koguse arstimeid, sest apteeke on raske leida ja kui on, siis suuremates linnades ja oskajam müügimees võib meile ka saapaviksi tõhusa põletikuvastase ravimina maha müüa 🙂 Ühesõnaga võtsime kaasa erinevad desinfitseerimise vahendid, valuvaigistid, plaastrid jne. Vägagi vaktsineeritud oleme ka. Kuu aega enne reisi tegime ära A-hepatiidi, kõhutüüfuse ja difteeria-teetanuse vaktsiinid. Mitu päeva õlad küll valutasid, aga vähemalt oleme püüdnud mingeid tõbesid ennetada ja on lootus, et kohapeal aklimatiseerumine tänavatoidu jm kultuuri sisse läheb kergemalt.

Mis me ikka oskame öelda enne uute seikluste algust. Oleme põnevil! Jassu on juba lumesajusest Riiast saati nagu tõeline Pariisi suvitaja- lühikeste pükste ja muidu rahuliku meelega. Minul on riideid väheke rohkem seljas ja vist närvitsen natuke eesootavate juhtumiste pärast rohkem ette, kuid üks on selge, taaskord on jõdnud kätte kõige põnevam aeg meie tööaastast 🙂

 

Päev Ho Chi Minh Citys ehk Saigonis 29.11.16

Et siis esimesed emotsioonid… Turkish Airlines lendas miskipärast Hanoist (Põhja-Vietnamist) läbi enne ( me ei pidanud õnneks lennukist väljuma), kui võttis vaevaks maanduda meie sihtlinnas Ho Chi Minh Citys 1600 km Lõuna-Vietnamis. Seega alates Riiast oli meil kokku kolm lendu, peatustega Istanbulis ja Hanois. Tänu sellele õnnestus näha Hanoid ümbritsevat maastikku lennukiaknast ja seda valgel ajal – ütlen ausalt, maastik oli jumalik. Mulle nii meeldisid need mäed, lõputud orud, veekogud, loomulikult suvine ilm…. See tekitas tunde, et oleme Õige Sihtmaa seekordseks rännuks välja valinud. Kusjuures, Jassu ennast minu maaülistamistega tülitada ei lubanud (!) 🙂 – tema ütles, et tahab KÕIKE hakata järk-järgult alates järgmisest päevast avastama ehk et jääks võimalikult palju üllatusmomente. Nii ma siis seal lendlesin üksi oma meeltetuhinas, samal ajal kui Tema vahtis lennukitelekast oma lemmikut – Actionfilmi :). Eks igaühel omad soovid ja eelistused 😛

Vaade aknast mägedele:

img_0844

Hanoi kandis muutus maastik tasaseks, aga maandudes tegin siiski paar mõnusat pilti linnast ja ka põllukultuuride lembeste vietnamlaste lopsakatest põldudest.

img_0845

img_0846

Linna katva vinetuse kohta keset selget päiksepaistelist ilma muide arvasime Jassuga, et tegemist on suduga, Aasia ühe levinud linnade probleemiga.

Ho Chi Minhi ehk vana nimega Saigoni jõudsime alles pimedal ajal, kohaliku aja järgi ca 20.00. Meie Vietnami aeg siin on Eesti omast 5 tundi eespool ehk kell Eestis samal ajal oli 15.00 – hämarduv õhtupoolik. Seejuures päike tõuseb siin maal juba kell 6 paiku ning loojub ca 17.30 üsna kiire klõpsuga. Seega, kes Vietnami satub, peaks plaani võtma “enda hommikuinimeseks hakatamise või oma harjumuste ümberinstrueerimise ” ;).

Vietnamisse tulles on vajalik viisa. Tänapäeval saab seda netis teha mõne kiire klõpsuga. Teenusepakkujaid on palju, meie kasutasime www.vietnamvisapro.net lehekülge, oli odav ja tundus usaldusväärne ning asjaajamine sujuski viperusteta. Ehk siis lennujaama saabudes võtsime kotist välja prinditud viisakinnitused (Visa Approval Letter) ning ulatasime vastavasse viisajärjekorda eeltäidetud paberid oma isiku ja reisipõhjuste eest (turism) ning juba paari minuti pärast paluti meil maksta 25USA dollarit/inimese kohta viisa templimaks. Seejärel tuli passi kontrollimise järjekord, kus omakorda kõik sujus viperusteta ning pagasilindini jõudes olid meie ja kõigi teiste turistide kotid juba pagasilindi juurde hunnikusse laotud. Mis siis ikka, korjasime kotid kuhjast kokku ning olime 10 minutiga valmis hotelli suunas taksotama. Olgu öeldud, et meil lihtsalt vedas ajastusega, tavaliselt läheb viisa järjekorras ca tund aega ning meie selja taha tekkisidki juba kümnete meetrite pikkused sabad inimestega, kes kõik protseduuride järjekorras seisma asusid ning meist vaid mõni hetk hiljem olid saabunud. Nipp: kes Vietnami tuleb ja tahab kiiremini maale saada, see täitku enne see vajalik nõutud paber isikuandmetega ära, mis tavaliselt saadetakse sulle koos Visa Approval Letteriga ning kuna täitmine võtab ca 15 minutit, siis tasub see kiirema asjaajamise õnnestumiseks enne lihtsalt ära teha 🙂

Lennujaamast City Home nimelisse hostelhotelli võtsime Vinasun Taxi. Ka Mai Linh Taxi on usaldusväärne, neid mõlemaid soovitab Lonely Planet. Taksol ja taksol on vähemalt Vietnamis vahe. Kui sa võtad takso esimeselt aktiivselt ja pealetükkivalt taksojuhilt, näitad sa kergesti välja, et sind saab haneks püüda ning hind poleeritakse sulle vastav turistikas ehk sageli mitmekordne. Vietnamis hoiatatakse palju scam taksode eest, kus taksod teevad maffiaga pisut koostööd, viivad vale nimega hotelli või sama nimega alternatiivbusinessi hotelli või siis hakkavad taksomeetrid hüppelise kiirusega numbreid kasvatama.

Nipp! Meie leidsime viisi, kuidas pealetükkivatest taksojuhtidest (ja teistest teenusepakkujatest lahti saada). Väga lihtne: pealetükkivatele asjapulkadest libataksojuhtidele ütlesime, et meil juba takso ootab ja olemas. Ise jalutasime rahulike nägudega seni lennujaama ees ringi, kuni leidsime soovitud Vinasun Taxi nimelise firma sõiduki. Hinnas leppisime kohe kokku, seega 13 sõidukilomeetri eest (Googlemaps andmed) küsis taksojuht 150 000 dongi, mis on ca 6 euri. Selle vahemaa kohta seniloetud info põhjal Saigonis täiesti OK hind.

Hotellis tundsime suurt rahu. Sõna otseses mõttes valdas meid rahu! Olime nii õnnelikud. Kuulasime tänavamüra, mis otse rõdult ja akendest sisse kostus – loendamatud tsiklid, rollerid, autod ja tuututamised. Vaatepildina aga rõdul tohutu juhtmerägastik, elektrikutele on see maa vahva elamuste paik 🙂 (pilt tehtud täna hommikul rõdult).

img_0848

Siin maal ilma konditsioneerita ei saa. No kohe mitte ei saa! See on ulme, kui palav on ka õhtuti Saigonis, nagu saunas. Päeval päikse all on pisut palavam, aga meie täna vist nagu väga suurt vahet õhtu ja päevaga ei leidnudki – õhtul on sooja ca 26, päeval 31. Päiksekreemi panime päeval endale küll ohtralt peale.

Ahjaa. Meie ruum on üsna ruumikas.

img_0847

Hind 14 eur, tegemist double ruumiga, isiklik vannituba ja hommikusöök included. Saigoni kohta on see hind kusjuures veel kallis, pisemates linnades olen leidnud kõrgete review tasemetega double ruume alates 9 eurost kahele inimesele, hommikusöök hinnas (pildid tehtud hommikul, menüüst sai valida sobiva imemaitsva roa ja jääkohvid kuulusid kõrvale).

img_0853

 

img_0855

img_0856

City Home hotell-hostel asub kesklinnast paari kilomeetri jalutuskaugusel. Ahjaa, majutad on toredad, sõbralikud, vähese inglise keele oskusega, aga saavad suheldud. Kinkisime neile midagi kodumaalt 🙂 Ilmselt teab nüüd mõnigi perekond rohkem, kus Estonia asub, sest ilmselgelt ei saa vietnamlased iga päev eesti suitsuvorsti :).

img_0857

Eile kukkusime pikast väsitavast lennust päris kiiresti voodisse magama, kell 3 öösel ärkasime aga kukkede õndsa kiremise peale. Lasid siin keset linna 10korda järjest, siis tõmbasid 5 minutit hinge ja lasid aga uuesti. Vahva :).

Tänasest veel aga. Kulutasime õhtuks kokku 10 euri kahele inimesele ning seejuures on meil olemas homseks juba peaaegu “õige hinnaga vett” 6,5 l jagu. Pisut on :). Et siis alguses saad ikka “tünni”. Hostel-hotellis maksab vesi 5000d (0,5liitri pudelivee kohta), War Remnant Museumis oli 15000d, tänaval keskmiselt 7000d ja õhtu lõpuks avastasime enda hosteli kõrvalt marketi,kus hinnaks oli 3000d. INFOKS: 25 000d (dongi) = ca 1€
Kuna marketist ostsime 1,5 l suurused pudelid isegi, siis oli hinnaks sellistel suurtel pudelitel 7000d (ca 0,3€/tk). Eriti hea!

Kulutustest veel aga. 10 euro eest täna lunastasime endale pääsmed Vietnami kuulsaimasse War Remnant Museumisse ehk Vietnami Sõja Muuseumisse ning saime täielikult söönuks. Jassu ostis alla euroga sellise saiakese, kui nälg näpistas:

img_0887

Ostsime paar jääkohvit (imehea, hind ca 0,8€/tk, allolevad pildid tehtud sama kohviku laudadest ehk siis vietnamlased ON leidlikud! Jah, need on kasutatud autorehvid, lakitud ja kokku liimitud ning mingi puidust plank peal 🙂 ):

img_0872

img_0873

ja kookosmahlast pungil kookost ( hind 0,5-0,8€/tk). Tänavatoidud kohalike käest olid ca 1-3 eurot tükk, enamasti aga 1 euro ja portsud ning palad sellised, millest kõhu saab pungile täis.

Käisime ka ühes suuremas elektroonikapoes. Kes tahab, võib samade asjade hinda Eestis uurida ehk jagage summad 25000-ga, saate eurohinnad.

img_0895

Natuke seda tänavaelu piltide näol. See on meie hostelhotelli tänav:

img_0850

img_0851

img_0852

img_0858

Tõesti OLI neid tsikleid ning oli ka mitmeid lõunauinaku januseid kohalikke 😉

img_0892

img_0860

Veel pilte tänavatelt:

img_0859

img_0890

img_0891

Lund ei paista siin kusagil tulevat, aga jõuluvanadele kostüüme müüakse 🙂 :

img_0893

Ja nüüd siis meie päeva tippsündmus ise ! Käisime War Remnant Museumis, mis ühtaegu oli hirmus, inspireeriv, jube, heidutav ja samas põnev kõik kokku. Selle muuseumis kohta öeldakse “must be”, sest mis oleks Vietnam ilma alusteadmisteta tegelikust Vietnami sõjast ning valusrasketest aegadest vietnamlaste hinges ja teadmisteta vietnamlaste järelpõlvedest. Oh jah, me ei hakka teile kõike jutustama, kuid neile, kel kunagi ehk polegi võimalus Vietnami sattuda, on järgnevad infoküllased pildid heaks materjaliks ettekujutuse saamiseks selle maa eelmise sajandi pahupoolest.

Enne Vietnami tulekut kuulsime lugu ühest lõbusast ameeriklasest, kes sama muuseumi külastas. Kui ta sattus ruumi, kus olid valusad ja tegelikkust mittepeitvad fotod Vietnami sõjast, ei kannatanud mehe närvid enam välja. Ta läks hüsteeriasse, hakkas karjuma valust ja vihast ning ei suutnud oma rahvale andeks anda, et ameeriklased on Vietnamis selliseid valusaid asju korda saatnud – tema rahvas. Samas tunnistas lõpus, et ilma selle muuseumita oleks tema ettekujutus Vietnami sõjast liiga ühene olnud, see muuseum rääkis väheräägitud sõjatüsistustest ja asjadest süviti. Sageli läbi vietnamlaste – sõjakannatajate – enda pilgu.

Head uurimist, puurimist!

img_0883

img_0884

img_0862

img_0861

img_0863

img_0864

img_0865

img_0866

img_0867

img_0882

img_0868

img_0885

img_0889

img_0880

img_0879

Agent Orange ehk mürgi mõju kestab juba 3-dat inimpõlve, mõned näited:

img_0881

img_0875

img_0874

img_0878

img_0877

img_0876

img_0888

Kuidas vange hoiti? Näiteks nii:

img_0871

img_0870

Ja kui vangile miski ei sobinud, siis tutvustati talle sellist, üsna vana ajaloolist aga väga tõhusat “leiutist”:

img_0869

 

Kusjuures, see siin on väga leebe elu lõpetamise viis ja kasutati tihti siis, kui kõik palju piinarikkamad “protseduurid” juba läbitud. Karm käimine oli see muuseum, sest terve mõistusega inimene  ei mõtle selliseid piinamisviise isegi halvimas unenäos välja …aga see pani mõtlema, et äkki see kõik polegi enam taas nii kaugel, arvestades praegu maaiomapoliitikas valitsevat suunda (Trump jne)… ehk oleme liiga siirad ja naiivsed ja arvame/loodame, et see kõik on ammune minevik? Elame näeme.



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *