15. veebruar, esmaspäev.

Ärkasime Uues Tundmatuses ehk lagedal platsil, ümbritsetuna üksikute madalate küngastega.

Hakkasin hommikul kohe pannkooki küpsetama, viimaseid pannkooke tegime aga juba vihmasajus.

Ilm paistis tõsiselt ära keerama, ehkki varahommik oli paljutõotav ja ilma vihmapilvedeta.

Sõime viimased pannkoogid juba autos kuivas ning sõitsime 6 km kaugusele Hauroko järve äärde.

Hauroko järv on Uus-Meremaa sügavaim järv (463m) ning samas soovitatakse sinna minna ainult sellistel paatidel, kel on väga kogenud juhid. Järv on nimelt täis ka ohtlikke karisid ja kõikvõimalikke kände/madalalasid. Kuna ilm oli kehva, siis me väga kaua seda kohalikku ilu ei imetlenud.

Võtsime suuna Invercargilli peale.

Teele jäi pikutav possum – selline vaade possumile on paraku tüüpvaade Uus-Meremaa tee ääres. Possumeid on palju ja kohalikud üritavad neid kui kunagi sissetoodud vöörliiki hävitada, sest neil puuduvad siin loodulikud vaenlased ja nad söövad kõikvõimalike lindude mune.

Leidsime Uus-Meremaa Lõunasaare kõige pikema ja ajaloolise rippsilla.

Nägime huvitavat ja omapärast teepottide kollektsiooni.

Ja nägime ühte esiotsatuuninguga lammast rohtu söömas, eks madalama esiosaga on jah lihtsam ju süüa 🙂

Invercargilli linn on küllaltki suur ja moodne ning kuna ta asub üsna väga siledal maal suure ookeani ääres, siis kütusehind selles linnas oli odavam (1.730) kui mägede vahel asuvas Queenstownis (1.930) või Wanakas. Hetkel, mil parkisime auto ära, hakkas ka siin linnas seenevihma sadama. Ja see jäi ilmateate põhjal kestma terveks päevaks. Avalik haljasala=juurika peenar selles linnas :).

Meie aga tahtsime Invercargillis veenduda, kas ilmateade on tõesti Stewarti saarel terve järgmised 7 päeva nii kehv ja laussajune, nagu ilmaprognoos telefonis näitas.

Selleks läksime DOC infopunkti, kus üks tädi lahkelt vastas meie kõigile küsimustele Stewarti saare kohta. DOC infopunkti minekuks tuli seekord liftiga kuuendale korrusele sõita ehk meie siinoldud 3 kuu jooksul esimene liftikogemus Uus-Meremaal :).

Esiteks selgus, et oleme suhteliselt esimesed turistid, kes uurivad “freedom campingu” kohta Stewarti saarel, sest tavaliselt minnakse saarele kuhugi majutusasutusse ja siis tehakse lühemaid päevamatkasid. Igatahes ei teadnud tädi meile öelda, kas seal telkimist kuskil lubatakse või mitte. Samas ta teadis, et kusagil peaks neil sellekohaseid infomaterjale olema, aga otsis mis ta otsis, ei leidnud… Kolleegid siis kinnitasid, et ei, looduspargis seal ikka kõik keelatud jne. “Uus-Meremaa tavaline”. Ilm pidi olema 7 päeva enam-vähem täpselt selline, nagu aknast välja vaadates Invercargillis ning kuna ilmaprognoos näitas ka siia linna kolevastikut ilma, siis otsustasime: täname, aga ei, me ei võta kallist praamipiletit (150NZD per nägu edasi-tagasi), et minna nädalaks ajaks pisikesele saarele vööst saati porri ligunema. Tädi kinnitas, et mõned piirkonnad seal saarel just ongi sellised, et pori on poole vööni! Veel ütles tädi, et selline vihmane, märg, jahe ilm on siinses piirkonnas küllaltki tihe külaline – Uus-Meremaa kliima võib paiguti ikka meeletult (päikselisusest pideva lausvihmani) erineda.

Nüüd oli meil kohe järgmine küsimus, mida oma vaba ajaga teha. Kõigepealt täiendasime Pack’n Save’s toiduvarusid.

Olime saabunud küllaltki tasase maaga piirkonda,

 

kus mägedevaateid polnud mõtet otsida. Otsustasime siis, et järelikult tuleb näha ka Uus-Meremaa mereelukate elu. Hakkasime rannikut mööda õige tasa Dunedini suunas liikuma (seal woofivad UlludMutid 20. veebruarini ja seejärel tahtsime nad autole korjata seikluste ühisteks jätkamiseks). Infopunktist saime brozhüüri soovitustega, kus oleks ilus peatuda teel 200km kaugusel asuvasse Dunedinisse.

Esiteks sattusime me Waipapa Pointi.

Siin asus üks ilus tuletorn, mis ehitati rohkem kui 100 aastat tagasi pärast üht traagilist õnnetusjuhtumit. Tolles õnnetusjuhtumis hukkus umbes paarsada inimest ja laeva meeskonnaliiget halbade ilmaolude tõttu ning pärast seda leiti, et majakas on äärmiselt oluline. Tegu on ka hiiglaslike merilõvide rannaga.

Üks selline “kivi” laiutas otse meie raja kõrval, kui läksime majakat vaatama.

Ta oli massiivne, kaalus kindlasti mitusada kilo. Turistid tegid temast poole meetri kauguselt pilti.

Alles hiljem lugesime siltidelt, et kui sellist suurt elukat näed, siis hoia vähemalt 10m distantsi (sellised hoiatavad sildid olid aga rannas, kus merilõvid olema peaksid, mitte tuletorni kõrval tavalisel turistirajal, kus merilõvid pigem olema ei peaks). Ning et nad on suutelised ründama ja reageerima väga kiiresti. Kui meie tema juures seisime, haigutas, mühatas ja urahtas merilõvi päris mitu korda. Tegelikult see oli ju osa tema hoiatusest: ärge tulge mulle liiga lähedale. Aga mis teha, kui selline elukas oli roomanud nii inimese käiguraja peale ette!

Peatusime ka Curio Bays, kohas, kus saab näha pingviine ja delfiine.

Kuna oli vihmane ja kole ilm ning Curio Bay rannas asus ka Holiday Park paljude inimeste, kämpijatega, siis meie sõitsime sealt kiiresti edasi. Polnud, mida vaadata, külm ja märg ilm tegi oma töö.

Ühe katse kõrvalteele end ööbima sättida tegime veel. Kuid seal oli meie koledaks üllatuseks mitu metsseanahka aedikutel rippumas koos koledate peadega.

Kohe päris mitukümmend sellist nahka oli….. Me ei teagi, kellegi hirmutamiseks ikka vast? No endale tekitas küll tunde, et laseme siit ruttu jalga. Kõrvaltee viis mäetippu, kus olid taas sildid eramaast ja edasiliikumise keelust ning veel, et see eramaa on ka müügiks mõeldud.

Hea asi oli see, et kui mujal leviala puudus, siis siin oli levi ning saime telefonis jutud aetud UlludeMuttidega.

Õhtuks sõitsime Purakunui Baysse ehk DOC campsite’i ööbima. Teekond sinna oli mööda serpentiine ja läbi tihedate pilvede. Vahepeal oli pimeduses nähtavus ainult 5 m…

Õnneks pimedas näed, kui mõni auto vastu tuleb – selleks ju esitulevalgustus kõigil ongi. Me küll loomulikult otsisime oma “privaatkohta” ööbimiseks, aga tegemist oli nii asustatud või lambaaedadega piiratud alaga (loe: “Uus-Meremaa tavaline”), et meie katsed paremat öömaja leida luhtusid. Väljas oli kottpime, kui läbi lambaaia ametlikule telkimisalale sõitsime. Autotulede valguse tõttu vaatas meile karjamaalt vastu mitusada uudishimulikku silmapaari. Mingil hetkel selgus, et Purakunui Bay nimelisel kämpimisalal on lambad ja inimesed täpselt samal maatükil.

Lambad lihtsalt hoidsid öösel ühte serva, inimesed aga teise… See aga pole mitte alati nii olnud ja sellest andis tunnistust see osa, mis lammastest väljub.

Ehk siis palju õnne neile, kes vihmase ilmaga sel platsil telkida tahtsid! Astud siia: lambasitt! Astud sinna: lambasitt!

Me oleme ka enne lammaste ja nende heitgaaside keskel maganud, aga kuiva ilmaga. Kuiv lambapabul ei määri ega haise, aga kõik muutub, kui mitu päeva sajab! Kogu see vana ja kes teab, mis ajaga mahapudisenud sitt oli nüüd taas ” värskeks” muutunud. See oli esimene kord, kus Jassu ütles: “Ah, põrgut, meie oma telki siia sita sisse küll üles ei pane – magame selle öö autos kuidagi ära!” Ehk siis me pole enne oma autos maganud, aga kuna meil paremat öömaja võtta polnud ning telgilt hiljem lambasitta küürida ei tahtnud, siis oli see kõige mõistlikum mõte. Tahame oma telgiga veel paar nädalat matkata, aga lambasitt või õigemini lõhn imbub ju kogu meie magamisvarustuse (magamiskott, matkapadjad jne) sisse. Meil on maailma kergeim (950grammi) kahekohaline kahekihiline telk (tehtud ülikergest silikoniseeritud nailonist. Seda telki otseselt pesta ei tohigi, sai Jassu hiljem teada tootjale kirjutades). Telgi tootja kirjutas, et seda telki on tavaoludes pea võimatu mustaks teha, sest tänu telgimaterjali silikoniseetud olekule ei määrdu telk ja kui mingi mustus külge jääbki, siis pidi piisama veest ja lapist ning puhas see taas jälle ongi. Ilmselgelt on see telk ikka normaalse pinnase peal matkamiseks mõeldud, mitte lambasitas magamiseks. Telgitootja polnud ilmselgelt arvestanud, et mingi riigi valitsus paneb matkajad ja lambad ühele maa-alale kokku ehk normaalne tootja ei eelda, et telk võidakse kunagi labasita sisse üles panna. 🙂
Igahtahes tegime auto tagumise küljeakna lahti, Jassu pani autoakna vahele kaks hingavast materjalist T-särki, et oleks õhku, mida hingata ja et verejanulised sandfly’d sisse sööma ei saaks tulla :).

Parkisime oma auto suure jubeda kallaku peale ja lootsime, et Jassu juhina kogemata käigukangi parkimisasendist lahti ei tõmba, muidu oleks küll sirge sõit tundmatusse tulnud.

Ja käsipiduri kang üleval on Jassul väga ebamugav magada. Uinusime, kuuldes taustaks suurt veekohinat, mida pidasime koseks.

16. veebruar, teisipäev.

Ohhoo! Jassu äratas mind üles sõnadega, et väljas on imeilus päiksetõus.

Kell oli umbes 06.30. Vaatepilt oli tõesti ilus ja ajas une küll silmadelt :). Hea, et Jassu põiele läks, muidu oleks sellest ilust küll ilma jäänud. Lisaks avastasime, et kose asemel magame ookeani kaldal, kus lained vahutavad ööpäevaringselt nagu meeletud.

Pärast päiksetõusu oli uuesti unelemajäämisest asi kaugel ning otsustasime lambakarjamaalt hoopiski minekut panna. Meist jäi maha ca 50 autotäit kämpijaid. Enamus neist veel magasid paksu und.

Suundusime Purakunui Fallside juurde. Väidetavalt on tegemist ühe Uus-Meremaa kõige ilusama ja enimpildistatud koskedega. Nojah. Oli kah midagi.

Muidugi oli ilus, kuid see ei saa meie hinnangul üle sellest meie avastatud kosest Põhjasaarel, kuhu turistid said sattuda küll vaid kogemata…. Sest infovoldikud temast ei räägi. Purakunui Fallside juurde saabudes oli meil vesi otsakorral. Kuna nimi tundus uhke ja jutt juures, tahtsime võtta oma joogivee siinsest jõest. Selgus aga, et ehkki kosk on kena, siis vesi on õige must…. Räpane suisa…. Kollakas, mitte just kutsuvalt läbipaistev. Jassu tegi pilti ka, kust imelikust kohast see vesi läbi tuleb enne kuulsa Purakunui Fallside juurde jõudmist.

Ühesõnaga me ei võtnud siit tilkagi vett. Ning kui tavaliselt DOCil on silt, et vesi kõlbab juua pärast filtreerimist või 3 minuti keetmise järel, siis siinsetel vetsudel oli ainult silt: mitte joogikõlbulik vesi. See jõgi jooksis läbi lehma ja lamba karjamaade ning me Jassuga usume, et osaliselt on vee joogi mittekõlbulikkuses süüdi just loomade vabalt vettekukkuvad või vihmaga kokkuvoolavad väljaheited….

Edasi läksime Nugget Point Lighthouse’i vaatama. Ka selle kohta öeldakse, et seal elavad nii hülgekolooniad kui haruldased kollaste silmadega pingviinid. Me ei olnud veel Nugget Point Lighthouse’ini jõudnud kui nägime tee ääres kraavis autot põhi taeva poole.

See oli vaid 0,5km enne tuletorni parklat. Panime ka ruttu auto tee äärde ja läksime vaatama, mis toimub! Selgus, et kolm sakslast juba olid kutsunud abi järele, õnnetus oli juhtunud värskelt. Selgus, et 2 tüdrukut olid ka hetkel autos lõksus, õnneks vigastusteta ja terved. Uus-Meremaa kruusateed on väga kitsad ja vahel on eksimisruumi 50cm ja peale seda on kas järsk mäenõlv või puud. Nendel tüdrukutel vedas, sest auto vajus kraavi tagurpidi ehk põõsad päästsid auto edasiveeremise, aga samas ei lasknud autouksi lahti teha. Igatahes oli tegemist õnneliku õnnetusega ning loetud minutite jooksul saabus 4 päästeautot, kiirabi ja politsei.

Reaalselt oli küll vaja vaid ühte päästeautot, aga reageeriti muidugi tõsiselt ja varudega.

Päästjad turvasid kõigepealt auto võimaliku edasirullumise, seejärel löödi tagaklaas sisse ja tüdrukud päästeti välja. Päästetute näod särasid tänulikkusest, et neile sakslased kiiresti abi kutsusid. Auto saadi põõsa otsast maha alles paar tundi hiljem, kui autopuksiir oli kohale tellitud.

Seni oli tee pidevalt reguleeritud ja populaarne turistipaik autodest umbes.

Majaka juurde jõudes nägime, kui ilusa kohaga on tegemist.

Tüüpilised hiinlased – igal pool Uus-Meremaal teevad endast selfie’sid.

Paar raaguspuud.

Tõesti ilusad künkad ja vaated. All rannikul ukerdasid kümned hülged ja õhk kaikus kajakate hüüetest.

Sel pildil merilõvi rannas ringutamas. Turistid tegid temast terve pika päeva rohkelt pilte 🙂

Mõtlesime kohe, et maksku mis maksab- siiakanti tahame öömajale jääda, et hommikul vara päiksetõusu imetlema tulla. Sellises kohas see lihtsalt peab ilus olema!

Päeval magasime Kaka Pointi nimelise külakese piknikualal varjus.

Peitsime nõnda end palava päikse eest:).

Sandfly’d tahtsid ikka hammustada, aga kasutasime kreemi nende peletamiseks ja õnneks neid polnud siin liiga palju. Tegime head kohvi. Oma veevaru täiendasime nimelt ühes siinses Holiday Parkis. Kuigi me algul kaalusime ööseks ka minna siinsesse Holiday Parki ööbima, sest oli olnud suht magamata öö autos, siis lõpuks otsustasime ikka teisiti.

Tegime nagu korralikud eestlased – ignoreerisime jätkuvalt jonnakalt keelumärke ja kavaldasime üle seadustetegijad. Pakkisime oma matkakotid peamiselt telkimisvarustusega, Jassu sõidutas mu üles kõiksugu keelumärkidega Nugget Pointi tuletorni parklasse ning saatis mu meie varasemalt välja valitud telkimiskohta võpsi vahel ookeanivaatega kohas. Seal jäin teda ootama, samal ajal, kui tema sõitis autoga 2km kaugusele asustuse äärealale, parkis auto kohaliku kunstigalerii ette ning hakkas nagu õige mees jalgsi minu suunas astuma. Nõnda ei lasknud me tekitada endale kahtlust, et oleme mingid kämpijad, kes märke ignoorides siin kusagil heinamaal ikkagi ära ööbivad. 🙂

Meil aga tuli õhtul hea uni. Me ei lasknud end liiga palju häirida, et maapind polnud päris sirge. Jassu magas n-ö ülevalpool, sest teadsime, et minusugune kleepekas poeb nagunii talle kaissu ning seega, kui ma allpool magan, ei saa ma talle liiga palju kaissu pugeda 🙂 Enne tudu aga nautisime kohvi joomist tähistaeva valgel, taamal merelindude kisa ja ookeanilainete kohin.

17. veebruar, kolmapäev.

Hommik räägib enda eest. Kell 05.15 ärkasime üles, mina esiti ei tahtnud tõusta – no niii hea uni oli. Õnneks Jassul oli palju energiat ning pakkis kiirelt telgi ikka kokku. Seejärel kõndisime Nugget Pointi majakani, et näha SEDA!

Taevas vahetas värve tunni aja jooksul iga natukese aja pärast. Algul oli vaid pisike puna taevas, kuni see valgus üle terve poole taeva. Kogu aeg oli tunne, et kaamerasse ei jää nii hästi, kui palja silmaga näha on.

Päiksetõus vaadatud, tegime kohvi ja nautisime seda, mis peale päiksetõusu tuli ehk harilikku sinist pilves taevast.

 

Haruldased pingviinid jäidki meil siinkandis vaatamata. Nimelt eile olime kella 3-7 vahel õhtupoolikul liiga unised, et vaatamas käia nende merelt saabumist. Nimelt kollaste silmadega haruldased pingviinid lähevad juba hommikul vara ookeanisse ning naasevad alles õhtul. Hetkedel, mil nad ookeanist saabuvad, käivad neid vaatamas turistid, kuid neil palutakse piiluda pingviine ohutust kaugusest märkamatult. Lihtsalt selleks, et muidu arglike pingviinide kodurahu mitte segada. Selles kohas vist pidi elama umbes 20 pingviinipaari, kes iga aasta ka järelkasvu teevad ja keda välja õpetatakse. Ehk õnnestub meil pingviine mujal näha…

Igatahes, kui auto juurde tagasi jalutasime kunstigalerii juures, oli auto alles ja otsustasime edasi liikuda Dunedini suunas.

Mingi hetk sattusime mööda sõitma lambamüügikohast ja autonina ringi pöörates selgus, et tegemist on kohe-kohe algava lambakarjade oksjoniga.

Kui me ebalevalt sissepääsu juures seisime, kutsus üks lahke talumees meid ka sisse. Läksimegi. Tegin hoolsalt pilti ja mingi hetk küsisid need kaks meest, kust me pärit oleme?

Meie nagu ikka: Other side of planet – from Estonia! “Ooo, from Estonia” – ehk nad isegi teadsid, kus Eestimaa asub. Sõbralikud olid nad igatahes. Meie oma lahtiste madalate jalanõudega tundusime naljakad kogu selle kõrgete matkasaabastega (millega saab nii kõrges märjas rohus kui lambasitas kõndida) meesteseltskonna juures. Oksjonil oli korraga terve kari ehk kogu seltskond lambaid, mis ühte aiavahesse parasjagu kokkuaetud oli. Hinnad, millega lambaid müüdi, jäid 70-80 NZD per lammas vahele. Hind uskumatult odav, aga googeldasime ja leidsimegi, et sellised siin need keskmised lambahinnad on.

Oksjonipidaja oli vana mees, selline kiire ja kõlava kõnega. Ta oli nagu klassikaline filmidest tuttav oksjonipidaja. Lambad, nende erinevad ja väga kirjud tõud läksid kiirelt kaubaks.

Hakkasime taaskord telkimisplatsi otsima ja mingil hetkel enne Dunedini otsustasime, et sõidame mööda kõrvalteid ühe suure järveni, lootuses, et küllap seal on ööbimiskohta kuskil. Aga ei. Tuli välja, et 100km lisaring kõrvalradu pidi oli tulemuseta. Üks ja ainus normaalne kõrvaltee viis normaalse heinamaani, aga meie üllatuseks oli pisikese heinamaa kõrvale sisse seadnud end keegi kodutu. Sest mustast kasvuhoonekilest ja powerteibist varikatus oli püsti, värsked lõkkejäljed jne. Jassul polnud kaamerat kaasas ja tagasi ka ei hakanud jalutama: sel hetkel seda elanikku kodus polnud.

Ühe kose juurde jõudes hakkas vihma sadama. Ja jäigi terveks päevaks laussajuks! Jassu tegi pilti hüdroelektrijaamast selle kose lähedal.

Järve äärse maa olid taas ära ostnud jõukurid ning villade territooriumist edasi järveni ei pääsenud. Sildid keelasid.

Mujal aga olid lambaaiad kilomeetrite viisi järve ümbruse ära piiranud… Kui Eestis keerad metsateedele sisse, siis kuskil ikka leiad mingi vaikse pesa äraööbimiseks. Siin aga kõik metsateedele keeramise katsetused lõpevad aia, suletud väravate või/ja hoiatavate siltidega. Väravad on nii tugevast metalist ja ogadega, et enne lõhud kindlasti auto ära, kui neist läbi sõidad.

Ilusad maastikud vähemalt jäid teele:

Ikkagi jõudsime Dunedini. Vihma sadas ladinal, otsa ega äärt ei paistnud. UlludMutid soovitasid meile minna Allans Beachi telkima. Et seal on pisut vaiksem ja vähem rahvast liikumas ning et ilmselt keegi kontrollima ei tule. Nad oleksid meid väga tahtnud oma woofimiskodus võõrustada, aga parasjagu oli pererahval keerulised ajad ja oli vale aeg lisaöömaja sõpradele küsida.

Sõitsime siis Allani ranna suunas, jõudsime raja lõppu ja seal tavapärased keelusildid. Jalutasime korra ka üle heinamaa ranna suunas, aga meie tee tõkestas merilõvi.

…kuna seee rada viibki just merilõvide ja hüljeste elu juurde, siis mõte ärkamisest, kus merilõvi vedeleb telgi ees, ei tundunud eriti tore.

Ranna poole sõites nägime juba enne ühte võimalikku telkimiskohta. Koht polnud “kesteabmisilus” aga see oli ainuke koht, mis jäi mereranna ja eramaade vahele. Tegemist oli väikse maajupiga mere ääres, kuhu ainult meiesugustel hulludel võiks tekkida mõte oma telk maha panna. Meil oli ainult soov öö kuidagi ära magada. Tagasiteel siis läksime ja panime telgi sinna otsustavalt püsti. Kuna ilmaprognoos lubas ka homseks vihma ja me tundusime omaarust olevat eikellegimaal, siis pani Jassu lisaks telgile ka vihmatarpi üles telgi kohale, et tugevam vihm meie ööd ei segaks. Mingi aeg tuli aga tugev tuul ja see tuustis ikka korralikult seda vihmakatet. Öösel käis Jassu mitu korda telginööre pingutamas ja mingi aeg avastas ta, et mere veetase on tõsnud ca 50-60cm võrreldes selle ajaga, kui me telgi üles panime. Õnneks olime piisavalt kõrges (ja ainukeses) kohas, kus meri maapinnast kõrgemale ei tõusnud, …ikka oma 15cm jäi puudu, aga kõhe tunne oli ikka 🙂

Jassu tegi kaks pilti ka veetasemete võrdluseks ehk meie elust poolsaarel:

Krabid poevad mõõna ja päevakuumuse eest mudasse kaevatud aukudesse.

Pildile jäi 70-80cm pikk kala kalda ääres.

Jassu nägi öösel helendavaid elukaid, keda ta peab krevettideks. Pilt tehtud hommikul, kus ta helendas ainult päiksest.

 

Öösel vihma eriti ei tulnudki, mõned piisad ja hommikul säras taas päike – niipalju siis ilmateate täpsusest. Uus-Meremaal ongi normaalne, et ühes päevas võid kogeda 4 aastaaega ehk ilm muutub kiiresti. Kui vaatate ülemist pilti, siis see meie telgi taga asuv heinamaa oli ookeani tõusu ajal samuti vee all. Just eile õhtul olime mõtisklenud, et äkki telgi paneks sinna, aga see paistis natuke liiga niiske koht. Tagantjärgi – palju õnne meile, et telki sinna ei pannud :).

 

Tegime rahulikult süüa, sõime, Jassu pakkis telgi kokku ja jõime just enne lahkuma hakkamist kohvi, kui meie juures peatus selline uus ja punane keskklassi auto. Vanem proua, nii 60+ kanti, lasi autoakna alla ja Jassu sai teada, mida Tõelised uus-meremaalased turistidest ja telkimisest arvavad… Esiteks uuris proua, et kas me ikka teame, et siin on telkimine keelatud? Me ütlesime, et kuna viibime eikellegimaal ehk looduspargi algusest teavitav silt (kus ka telkimiskeeldu ei olnud) asus meie telgist ca 5 meetri kaugusel ja meie olime lihtsalt mere (meri ei kuulu ju kellelegi) pisikesel kaldajupil, kus ümberringi suured talumaad.

Proua teatas siis ülbelt, et ega ME ei jõuagi igalepoole keelusilte panna ja üleüldse on siin piirkonnas igasugune telkimine tervikuna keelatud ja ainult nn atesteeritud “selfcontained vehicle” ehk korralikud matkaautod võivad teatud kohtades ööseks peatuda. Proua küsis, et kaua te olete siin olnud, öö läbi? Kus te wc-s käite? Me ütlesime, et me pole lapsed ja meie kõht käib päevas ehk korra kaks läbi ja selleks meil on auto, et jõuda enne häda nr2 tulekut reageerida ja kuhugi “public toilet”ini jõuda. Tädi ajas silmad imestusest punni ja küsis, aga kus me pissime, te ju ei jõua 12 tundi kinni hoida? Jassu ütles, et jah pissime kuhugi siiasamasse ja et see paar tilka pissi, pole ju teie 40 miljoni igapäevaselt hädaldava lambakarja kõrval, pluss muud karjaloomad (kelle pidamise tõttu on Uus-Meremaa magevesi 40% ulatuses joogikõlbmatu ja taevas osooniaugud) just suurim reostus… Proua läks selle võrdluse peale tigedaks ja hakkas paukuma, et see, kuidas NEMAD OMA MAAD (nujah, juba 176 aastat ju “nende” maa) reostavad pole üldse meie mure ja et krdi turistid ei taha midagi muud, kui et aga odavalt läbi ajada. Ja et üldse on meiesuguseid siin liiga palju ja kui te, erilised, tahate rahu ja vaikust, siis minge rahvusparkidesse või ärge tulge üldse siia. Ilmselgelt tundis proua umbes sama tunnet, mida võisid tunda maoorid, kui sellesama proua esivanemad tulid ja võtsid võileivahinna eest Maoori rahvalt nende maa ära. Jassu alles pärast taipas, et oleks pidanud prouale torkama, et kui too tahab oma maad reostada, siis ta peaks tagasi Inglismaale minema… Samas mõistis Jassu, et peale selle lause ütlemist, oleks proua võinud sealsamas infarkti saada ja seda jama pole ka vaja 🙂

Igatahes on meil nüüd põhjalik ülevaade, mida “värsked uusmeremaalsed” meist kui turistidest (kes annavad üle poole nende sissetulekutest) päriselt arvavad ja samas teame ka seda, mida maoorid neist ” värsketest uusmeremaalastest” arvavad.

Pakkisime asjad kokku, sest olime hommikutoimetustega niigi lõpetanud ja läksime Dunedini linna. Infopunktist saime teada, et linnas public showers’id puuduvad, küll aga saab minna basseini sulistama. Läksimegi Robins Parki suurde ujulasse. Sissepääsupilet oli 6.50NZD per nägu ja selle eest võis kas või õhtuni ujuda ja kuuma veega spa basseinis mõnuleda. Kusjuures sees olles saime teada, et võis oma söögid kaasa võtta ja neid siis vahepeal rohealal ujula aias süüa ja siis tagasi hoonesse ujuma minna. Me võtsime maksimumi. Kasisime ennast nuustikuga õige mitu korda ja põhjalikult ning ligunesime spa-s kohe head mitu tundi.

Pärast ujula külastust käisime self-service pesumajas pesu pesemas. Ning peale seda kohtusime UlludeMuttidega Dunedini Chinese Gardensite peavärava ees.

Ajasime tunnikese juttu ja tegime tulevikuplaane. Õiguse huvides olgu öeldud, et uhke auto anti neile tegelikult wwoofingu pererahva poolt kasutamiseks :).

Õhtuks sõitsime Dunedinist 25 km kaugusele piirkonna ainsasse tasuta kämpimisalasse. Ime on küll, et siin sellel Warringtoni nimelisel asulal on vetsudega varustatud tasuta campsite – pea igal linnal selline asi puudub.. Eeskujulik värk! Kuna kämpimisala oli paksult autosid (ca 50 autot suurel platsil) ja telke täis, asusime privaatsemat nurka leidma. Allolev pilt tehtud ametlikust kämpimisalast õhtul:

Leidsimegi vaikse nurga männipuude all. Tegime selle kohe enda omaks. Meil oli ookeanivaade nüüd ja puha.

 

Õhtul praadisime marineeritud veiseliha ja panime selle omatehtud burksi vahele.

No küll oli hüva! Jassu tahtis kõik minu tükid ka ära süüa :).

19. veebruar, reede.

Vedelesime niisama päeva maha. See tähendab, kirjutasime blogisid järgi, tegime süüa ja vaatasime lihtsalt tõusu-ja mõõnaga seotud nähtusi. Niipea, kui mõõn tuli, olid platsis kohalikud merekarpide korjajad. Kui te arvate, et ainult vaesed korjavad merikarpe, siis te eksite- nägime ka Lexuse ehk luksusjeebi omanikke randa sõitmas ja lihtrahvale omaselt mudas solbendamas. Ega see rikkus kergelt ei tule :).

20. veebruar, laupäev.

Sain teada sellelt meesterahvalt, et peab korjama 50 karpi inimese kohta selleks, et kõhtu miskit head saada :).

Onu rääkis, et oluline on korjata kinnised karbid ja neid tuleb aurutada, kuumutada väga lühikest aega. Siis see söödav elukas hüppab ise kuumutamise käigus peaaegu ise välja. Mees näitas, et nende karpide korjamine on äärmiselt lihtne – mõõna ajal tuleb solbendada plätudega madalas ookeanivees ning korja karbid aga peoga kokku.

Lisaks näitas onu, et paljud karbid on ka kuivale jäänud ning kui ookeanimudas kaevata, tuleb hetke pealt kümmekond samasugust merikarpi välja. Kõik “kivid” pildil on merikarbid.

Aga neid on vaja enne töötlemist pesta ja loputada, palju kergem on otse madalast ookeaniveest korjata.

Hommikul pakkisime asjad ja kella 12 ajal korjasime autole UlludMutid ehk õed Ulvi & Kaili. Alanud on meie neliku (juba peagi Kuusiku 😉 ) jaoks viimane puhkusnädal Uus-Meremaal ning seda lähme me koos avastama.