Kolumbiast Iraani, Saksamaa ja Eestini :)

Me Jassuga olime kohe mitmeid päevi telefonilevidest väljas, sest kolame hetkel juba Lõunasaare rahvusparkides ringi (Abel Tasmani ja Kahurangi rahvuspark ning peatselt suundume Nelson Lakes rahvusparki). Seepärast vabandame nende ees, kes meie tegemistest ikka on teada tahtnud ning postitame oma tegemised tagantjärgi kronoloogilises järjekorras. Head lugemist!

PS. Me kogu aeg mõtleme, et pole palju kirjutada selle ja teise päeva kohta, aga no vot kui kirjutama hakkad, siis sulg jookseb meil mõlemal! Järgnev meil kirjutatud jälle kahasse :).

28. detsember 2015, esmaspäev.

Pärast jõule hakkas tulema uusaasta meeleolu ja nii me mõtlesime leida endale vana aasta ärasaatmiseks koha, kus oleks ilus vaade Uus-Meremaa loodusele. Plaanidega tundus haakuvat kõige paremini mõte minna tegema “Round the mountain track’i” Ruapehu vulkaanimäe ümber. Tegemist on ca 5 päevase ja ca 60 km pika rajaga, kus näed selle tänaseni aktiivse vulkaani olemust. Ohakune keskuses, mis on nagu väike armas linnake, tankisime auto, täiendasime toidutagavarasid ning uurisime infopunktist, mis oleks kohalikud ilusamad matkarajad jne. Otsisime enne pikemale matkale starti üles esimese DOC telkimisplatsi, mis oli vaatega Mount Ruapehu poole. See oli suht täis inimesi, mispeale mina vaatasin veidi tahapoole ja seal leidsime teise, pisut väiksema telkimispatsi.

image

image

Panime telgi püsti, tegime süüa, Jassu käis jões end värskendamas ja tegi ühe ilusa jõepildi,

image

seejärel väike jalutuskäik, söök (Jassu nikerdas meie matkapliidile ka tuulekaitse sellest fooliumivormist)

image

image

ja pugesimegi põhku.

29. detsember 2015, teisipäev.

Hommikul taas laager kokku, pakkisime kõik vajamineva matkakottidesse ja rajale.

image

Meil ei olnud kindlat plaani teha tiir ümber Ruapehu mäe. Mõtlesime lihtsalt hakata kõndima ja vaatama, kaugele ja kuhu jalad viivad.

image

Igaksjuhuks võtsime ca 3 päeva toidutagavarad kaasa. Esimene hütt, kus ööbida saab, asus parklast ca 1,5h kaugusel, aga juba varasem praktika ütleb, et esimene teele kõige lähem hütt on alati ülerahvastatud. Seega trampisime edasi.

image

Teekond meie peatuspaiga hütini oli paras võsas ragistamine, s.t. kui selle maailma nn Great Walk rajad on uhkelt laiad ja peaaegu igale eritasemega matkajale jõudumööda, siis siin oli näha, et rada on kohati vana ja hooldamata. See oli kinni kasvamas, teerajad olid kitsad ja vahel tuli ikka päris kõvasti pingutada, et järjekordsest tõusust üles saada. Rada kulges metsas, samas nägime esimest korda ka midagi Eestimaa rabasoo taolist.

image

image

Teel olid mõned jõeületused rippsildade näol (kus suurvee ajal ilmselt päris uhke vaade).

image

Hetkel veeseis olematu, aga sillad olid ägedad – väga kitsad, peamiselt ühele inimesele korraga läbimiseks mõeldud. Mina alguses kartsin natuke, sest nii kui sillale astud, hakkab see kohe elama sinu all, aga üle ikka sai 🙂

image

Mäge ennast oli ka paari koha pealt näha, aga seda ikka liiga kaugelt,

image

image

seega mägimatka tunnet kohe kindlasti ei tekkinud, selline Eestimaa võpsikus kolamine pigem, aga no alguseks ilus ikka.

image

image

Kõndisime kokku ca 7,2km (pildil mina puhkehetke pidamas :)) ja

image

jõudsime uhke hüti juurde. Kuna plaanime ka edaspidi DOC hooldatud hüttides peatuda, siis ostsime selleks tarbeks pooleaastase hütipassi. Seda müüaksegi siin 6 kuuks või siis aastaks ning see on mõtekas Uus-Meremaal osta juhul, kui oled huvitatud matkamisest ja telkimise asemel soovid loodusparkides magada kuivas peavarjus. Eraldi iga hüti jaoks piletit (infopunktist) ostes läheb see peagi sinu jaoks kallimaks.

image

Lonely planet soovitab seda hütti kui ühte parimat seal piirkonnas. Nii ka oli, maja piisavalt suur, vesi, wc, Pioneer pliit (jah, ka siin on selline asi olemas)

image

ja hunnik magamislavatseid koos madratsitega, kuhu pikali visata ehk kõik vajalik sees olemas

image

+ ilus mäevaade kaubapeale.

image

Hütis oli enne meid 6 inimest ehk kolm paari pluss meie, aga õnneks kõik normaased, vaiksed inimesed. Tegime süüa

image

image

ja peale väikest sotsialiseerumist ootasime ilusa päikseloojangu ära.

image

image

Niipea kui suur lamp looja läks,

image

läks kogu see seltskond kui üksmees tuttu ning hommikul pani kogu seltskond peale meie ka päiksetõusu ajal juba minema.

30. detsember 2015, kolmapäev.

Meie kui 3 nädalat ainult telgis maganud paar, panime ikka pea lõunani paksu und – tark ei torma ju. Mingi aeg enam ei jaksutanud tududa ja asjasime end üles, avastasime, et ainult meie kaks olemegi jäänud :). Kuna öö oli 1250m kõrgusel suht jahe ning jahedust lisas ka öö labi lahti olnud aken, siis tegime puupliita alla tule ja sussutasime seal nii kohvi kui toekama hommiku-lõunasöögi.
Asjad pakitud ja elamine koristatud, asusime taas teele. Kõndisime, kõndisime ja kuidagi igav hakkas, no täitsa (Eestimaa harilik) võpsik või siis Norra raba ja mäge ka ei näinud :(.

image

image

image

image

image

image

image

Raja profiili vaadates saime juba alguses aru, et see kulgebki kaugelt ümber selle tegevvulkaani, aga vaikselt lootsime, et äkki ikka mingi väiksem kõrvalrada viib ka mäe suunas.

image

Ühesõnaga peale ca 3,6km läbimist, istusime maha

image

ning arutasime, et kas lähmegi edasi seda suht igavat ja vaatevaest matkarada

image

järgmise hütini ja oleme öö seal või lähme hoopis tagasi ja võtame öö vastu juba meile tuttavas hütis? Viimase plaani järgi toimetades oleks me ärganud aasta viimasel hommikul samas tuttavas hütis, korjanuks oma kola kokku ja kõndinuks tagasi auto juurde ning aastavahetuse võtaks kusagil mujal Uues Tundmatuses vastu. Üheks ringipööramise ajendiks oli ka Jassu kurtmine, et tal laskumistel annavad põlved tunda ning mida aeg edasi, seda tuntavamalt. Eks me olime natuke liiga uljas tempos ka tormanud, reedel vallutasime selle elu raskeima Mt. Doomi ehk Mordori mäe (ca 18km marsruut) ning pühapäeval tegime läbi Tongariro Alpine Crossingu koos ühe kõrvalmarsruudiga (ca 24km) ning ka see polnud meie kergeim matkarada 🙂

Ühesõnaga pärast otsuse langetamist keerasime tagasiteele. Onni tagasi jõudes avastasime, et üks paarike on vahepeal sinna jõudnud, jalanõud ukse taha jätnud ja tuppa unelema asunud. Me ei läinudki hütti sisse, vaid toimetasime vaikselt väljas süüa-juua teha. Tunnipärast ärkas paarikese naispool üles ning mingi aja pärast ka meespool ning siis läks elu kohe palju huvitamaks! Tegemist polnud tavaliste inimestega, vaid naine oli pärit sellisest eksootilisest kohast nagu Kolumbia. Mees aga oli kohalik ehk uus-meremaalane ning mõistagi rullus varsti lahti nende kokkusaamislugu jne. Õhtu oli pikk ning kuigi meil oli ka 0,75l vein aastavahetuse tarbeks kaasa vinnatud ning täna oli veel 30. detsember, siis tundsime, et vot just täna on õige päev see vein ära juua. Pudel lahti ja juttu jätkus kohe kauemaks.

image

Mingil hetkel ühinesid meiega ka paar, kes pärit Aucklandist. Õigemini, mehe juured on pärit Hollandist ja naise juured Taanist, kuid viimane on lapsest peale Uus-Meremaal elanud. Küll meil sai ikka kokku kirjude päritolude seltskond, kui lisada meidki pisikese eesti rahva hulgast!

image

Dunkani ja Sandra lugu : nad said kokku Kolumbias, kui Dunkan läks täitma oma eluunistust – elama poolteist aastat Lõuna-Ameerikas. Nad kohtusid ühes suvalises pisikeses Kolumbia külakeses, kus tütarlaps aeg-ajalt töötas ning oli just täitsa juhuslikult tööl tol saatuslikul päeval. Kuidagi kiiresti leiti klapp omavahel ning nüüd elab noorpaar juba üle aasta Uus-Meremaal. Sandra oli absoluutselt särava ja energilise iseloomuga ning lausa kutsus oma avatud ja vahetu olekuga meid esitama kõikvõimalikke küsimusi Kolumbiast. Dunkani ja Sandraga rääkides selguski, et kui tahta Lõuna-Ameerika trippi teha, siis on kõige lahedam minna Kolumbiasse, Equadori ja Peruusse ühe reisi jooksul korraga, kuna kõikjal on elu (transport, toit, majutus) väga odav seal ja maastik on kaunismägine. Dunkaniga sidus meid ka see, et ta on varasemalt aastaid töötanud maastikuehitajana nagu meiegi Jassuga see aasta. Enamik uusmeremaalastega rääkides oleme siiani kuulnud justkui ühest suust, et nad töötavad rohenäppudena või maastikuehitajatena. See tundub siiski kuidagi puhas juhus, sest Uus-Meremaa tööpõllud on suured-laiad, kuid lahe, et kuidagi väga palju kohtumisi on olnud juhuslikult siinsete maastikuehitajate-aednikega:).

Selle pildi kohta kommenteerib Jassu: “Kaks naist läksid vetsu, üks tuli ja teine läks ning teel ajasid nad pool tundi juttu (mitte et seda mujal poleks saanud teha 🙂 )”.

image

Sandra ja Dunkani näol saime endale väga värvika taustaga toredad sõbrad, kes elavad ja töötavad Põhjasaarel termaalalade linnas Rotoruas.

Jassu tegi päikseloojangu ajal ka mõne klõpsu:

image

image

image

31. detsember 2015, neljapäev-

Kuna kõik meie hütikaaslased eile imestasid, et me polegi ära ostnud veel Lõunasaarele suundumiseks vajaolevaid praamipileteid, siis hakkas meil täna kiire. Nimelt valgustasid kohalikud uusmeremaalased meid eelmisel õhtul, et siinsel rahval on hakanud suured pühad ja puhkused. See aga tähendab omakorda, et kõik esimesed jaanuaripäevad on praamipiletid Lõunasaarele kas välja müüdud või siis krõbedama hinnaklassiga. Mis siis ikka, lootuses normaalse hinnaga piletid saada, matkasime juba täna tagasi autoparklasse ja sõitsime kohalikku infopunkti. Et las nemad broneerivad piletid ja prindivad need välja ka:) (infopunkti kaudu broneerimine on tasuta). Meil oli õnne – saimegi piletid juba 3. jaanuariks Wellington-Picton marsruudil: auto ja 2 reisijat läks kokku 258 NZD. Umbes 3,5-tunnise praamisõidu eest teeb see 150eurot. Sama hinnaga pileteid oli saadaval ka varasemaks, aga ei tahtnud ülepeakaela tormama hakata, sest Wellingtoni oli veel mitusada kilomeetrit sõita ja tahtsime ikka vahepeatusi ka teha…

Siin mõned pildid tagasiteest autoni, ilm oli pisut pilvine:

image

image

image

image

image

Kuna me otsustasime, et ei jää siiakanti kauemaks, siis asusime veel vana aasta õhtuks endale uut pesa otsima. Sõitsime läbi väga ilusate lambakarjamaade ja rohetavate mäeküngaste vahelt,

image

image

image

kusjuures kohati olid inimkäed teadlikult mägedele puid istutanud

image

ning tegime lühikese poepeatuse Whanganui linnakeses.

Tahtsime minna ööbima

image

ühele DOC telkimisplatsile suures Tararua Forest Parkis, kus vaid 70km lahutas pealinnast Wellingtonist ja kus oli 150 telkimiskohta, aga:

image

image

image

Peale seda maalihete ja varingute avastust keset metsa ja mägesid jäi meil kaks võimalust. Kas sõita ikkagi pealinna Wellingtoni ilutulestikku vaatama või leida lähim alternatiiv ööbimiseks ehk midagi suvalist teelejäävat (kellaaeg oli juba hiline ). Otsustasime, et kuna meil pole Wellingtonis öömaja vaadatud ja seal tõenäoliselt suure massiga rahvas koos, siis olgu meie ööbimiskohaks see:

image

image

Seda kohta iseloomustab kõige paremini märksõna “middle of nowhere”, kus ööbisime vaid meie kaks ning ilutulestiku asemel lugesime õhtu saabudes taevast kokku miljoneid tähti, sealjuures langevaid tähti :). Meie ümber olid metsad, võpsikuga kaetud mäed, laulu röökivad linnud ja ritsikad ning sel 00.00 hetkel taamalt kaugustest kostuvad ilutulestiku plahvatus-mütsatused. Soovisime üksteisele ilusat õnne uueks aastaks ning postitasime sõprade ja tuttavate jaoks varase uusaasta soovi:

image

Algas meil ju uus-aasta 12h varem kui kõigil eestlastel!

  1. jaanuar 2016, reede.

Mugisime uusaasta hommikul eilsest allesjäänud šokolaadikooki ja küpsetasime värskeid pannkooke (Jassu lemmikud) ning asutasime end pealinna poole teele. Wellingtoni ca 26 kraadisesse keskpäevalõõtsa saabudes lugesime (lõpu)sekundeid hetkel kodumaal asuvate eestlastega samas rütmis: “10,9,8,7….. 3, 2, 1…ja palju õnne, teil planeedi kuklas 18000 km kaugusel meist ka uus aasta lõpuks!”

Külastasime infopunkti ja saime teada, et kõige kallim see öömaja tänaseks kahele inimesele polekski: soodsaim hotellihind oli kõigest 150NZD ehk ca 90 eurot ning seda ilma pesumasina teenuseta loomulikult. Kuna meile oli varasemast tuttav juba Airbnb ehk kodumajutuse kogemus, siis hakkasime hoopis seda lappama ning voila, leidsime endale kaheks ööks majutuse 80NZD-ga ehk 50 euroga! Hinna sees mõistagi pesumasina kasutusvõimalus, lisaks kiire internet ja lõputu võimalus meie lahke võõrustaja kohvi juua :). Ehk siis Airbnb-d soovitame kindlasti reisisellidele nii hindade soodsuse kui põnevate inimeste-võõrustajatega kohtumise poolest 🙂

Enne oma majutajaga kohtumist saime aga taaskord kokku oma sõprade eestlastega: Heleni ja Lembituga 🙂 Eestlaste Heleni ja Lembituga kohtusime me läbi juhuse Matamatas Kääbiklas kääbikuurgude tuuril ning pärast kohtumist lendasid nemad Lõunasaarele Queenstowni ja hakkasid sealt põhjapoole tagasi üles tulema. Nende avastusretked olidki nad välja toonud praeguseks Wellingtoni ja kuna ka meie siin olime, siis pidasime kohe plaani kohtuda ja üheskoos kuulsasse Te Papa muuseumi minna. Te Papa muuseum on igale Wellingtoni külastavale turistile küllaltki “must be/must go”, kuna muuseum on hiiglaslik (4 informatiivset korrust), unikaalse väljanäitusega (uhked eksponaadid, sageli originaalid) ja seda kõike tasuta. Kui me muidu Jassuga väga muuseume külastada ei viitsi, sest see tundub meie jaoks kuidagi igavana, siis vat siin tundsime ennast tõeliselt “kultuursete inimestena”- no nii põnevad teemad, eksponaadid jne:).

Te Papa muuseumis oli näiteks palju juttu, kuidas Uus-Meremaa on läbi aegade kujunenud, kuidas läbi aastatuhandete on rannikualad teinud läbi meeletud muutused ning millised taimed-loomad seda liigirikast maad on läbi aegade asustanud.

image

Oli ka maavärina tuba, kus filmi näitamise ajal hakkaski kogu majake su ümber värisema:). Maavärinad nagu ka vulkaanipursked võivad Uus-Meremaal esineda ning kuigi neid igasugu anduritega tänapäeval ennetada püütakse, ei teadnud keegi ette ennustada 2011. aastal toimunud ohvritega Christchurchi maavärinat. Mõne sekundi jooksul muutus sealsete inimeste elu jäädavalt, maavärina epitsenter oli kesklinna all (kõik teadjamehed arvasid, et linn pole kuidagi ohus, sest maavärina ohutsoon pidi asuma kilomeetreid linnast väljas) ning terve kesklinn koos rohkete hoonete ja kirikutega oli kui maa pealt pühitud. Hukkunud oli umbes paarsada. Järeltõuked esinesid linnas vist umbes aastajagu hiljemgi ning alles nüüd (!) on tasapisi hakatud kesklinna jälle üles ehitama..

Huvitav oli käia sõjatemaatilises toas.

image

Seal olid elusuurusest tuntavalt suuremad vahakujud inimestest ja nende meeleheitest-valust maailmasõdade ajal.

image

Väga andekalt tehtud ja välja joonistatud. Muusika neis tubades, inimeste asendid, lendlevate kärbeste suminat tegevad kärbsed tekitasid sürri tunde- oli tõesti tunne, nagu oleksid läinud ajas tagasi need kümned valurikkad aastad.

image

image

image

image

image

Morse koodi vastuvõtmine ja saatmine:

image

Pärast seda tubadevõrgustiku läbimist oli igaühel võimalus punasele paberile mõni hea soov kadunute  mälestuseks või oma tunnete väljendamiseks kirjutada ning see siis vahakuju juurde asetada.

image

Pärast Te Papa muuseumi külastust käisime vaatamas, kuidas julged mehed-naised-lapsed hüppasid kesklinnas purde pealt otse ookeani. Meelelahutuse pärast! Ja kuidas üks paksemat-turskemat sorti maoori mees suure ümara kõhuga küll suure plärtsakaga vette hüppas, aga pärast veest välja ei suutnud saada. Nimelt redel, mida mööda sai end vees välja vinnata, selle alumine pulk oli veepinnaga pea samal tasemel ehk seal oli vaja natuke end kätega üles vinnata, mida see mees aga ei suutnud. Ta proovis mitmeid kordi, aga ei suutnud – meist ta sinna jäigi 🙂 Tänapäeva maooride hulgas on väga palju ülekaalulisi. Sellel mehel ei tundunudki muud üle jääma kui oodata ookeani tõusuaega – sest hetkel oli mõõn. Õnneks olid lisaks kaasaelavale linnarahvale ka maoori sõbrad seda meest toetamas.

Õhtupoolikul läksid meil Heleni ja Lembituga teed korraks lahku. Käisime nimelt end sisse seadmas Airbnb kaudu võetud kodumajutusse. Hooman oli väga sõbralik mees, kes tuli kohe koduuksele meile vastu ning kes kiiresti ära õppis eesti keelse fraasi: “Terviseks!” 🙂 Meie seevastu õppisime ära, kuidas sama asja Iraanis öeldakse: no see kõlab minu vigases järgiütlemises nagu “Be-lo-matii!” Nendel araabikeeltel nimelt on kombeks kirjutada eurooplastele tundmatus märgisüsteemis ning lisaks kirjutavad nad paremalt vasakule- mitte nagu eurooplased vasakult paremale :). Hooman oli väga suhtlemisaldis ja positiivse meelelaadiga iraanlane, kes töötab siin juba viiendat aastat raamatupidamistarkvara arendajana ning kes selle maja alles 3 nädalat tagasi Wellingtoni ostis.

Hooman tutvustas meile meie tuba- mahalaotatud 15cm paks kaheinimese madrats ning suurepärane linna- ja lennujaamavaade!

image

Seda nii meie toast kui terrassilt. 🙂 Nimelt olid aknast näha kohe ka Wellingtoni lennuväljal maanduvad-õhkutõusvad lennukid.

image

image

Saime põgusalt tuttavaks veel ühe paariga, kes Hoomani kodus lausa paar nädalat resideerus: pisut eakamad sakslanna Maria ja samuti iraanlane – Masoud. Taaskord tekkis tunne, et saime kokku huvitavat sorti rahvaste paabliga :).

Mõtlesime, et tahame seekord ikka väga kultuursed olla ja ikka natuke Wellingtoni ööelust kah teada saada. See tähendas seda, et kohtusime kella 20.00 paiku õhtul taaskord sõprade Heleni ja Lembituga ning asusime otsima kohta, kuhu täna välja sööma minna. Jalutasime mööda paljudest kohvikutest, mõned neist olid ebapopulaarsed, teised selgelt liiga täis. Nautisime sooja suveõhtut – esimest korda oli isegi õhtutundidel suurepärane ja mõnus lühikeste varrukatega ringi käia. Tavaliselt õhtuks ikka kipud pusa selga ajama ja eriti arvasime, et Wellingtonis kui tuntud tuulepealinnas on see vajalik… Lõpuks maandusime Vietnami söögikohas.

image

Mehed tellisid kevadrulle, mis minu meelest olid rohkem snäki eest

image

ja naised põhiroa, mille lõpulesöömist muidugi mehed lahkelt aitasid :).

image

Söögikoht pandi 23.00 kinni, jalutasime ca tunni linnapeal ning jõudes Heleni ja Lembitu hotelli juurde, seisime veel kella üheni tänaval ja ajasime juttu, sest eks eestlastega ikka jagub ka teises maakera otsas palju juttu ja eriti veel nii märkimisväärt soojal õhtul:). Seejärel lehvitasime üksteisele- meie sõpradel oli aeg Uus-Meremaalt lahkumiseks ehk hakata taas Eesti poole liikuma ning meil aga aeg sellesse ilusasse muinasjuttu edasi jääda. Uus-Meremaa on tõesti koht, kus isegi 3 nädalat on vähe ja läheb kiiresti, niiet mõistame kõiki, kel isegi pärast “nii pikka” visiiti jääb see maa ja siinsed kaunid käimata kohad kripeldama.

2. jaanuar 2016, laupäev.

Ja oligi käes tagajärg! Pärast suurt ja lämbet sooja tuleb mis ? – Tüüpiline eestipärane kogemus: rohkelt vihma, madalad pilved, no ikka laussadu. Seda suurepärast laussadu, mis isegi meie tolmuse auto puhtaks pesi, tuli terve tänase päeva ja etteruttavalt öelduna jagus järgmisekski päevaks. No ikka tõeline koerailm, kus kohe kindlasti pole unistuseks märjas telgis magada ja õndsalt und näha.

Käisime Jassuga päeval matkapoodides kolamas. Ostsime juurde häid matkasokke ja uurisime lihtsalt, mida head müüakse. Õhtul aga tuli meil Hoomani kodus pisike veiniõhtu- nimelt sakslanna Maria iraanlasest elukaaslane Masoud palus Jassul tema arvutit korda teha-parandada. Kuna Jassule väga meeldib arvutite kallal nikerdamine, siis hakkas ta ka heameelega uurima, mis arvutil viga on.

image

image

Töö sujus tema kätes nii professionaalselt, et iraanlane ja sakslanna kohe rõõmsalt hõiskasid ja arvasid, et seda tuleb tähistada! Nii me siis istusime pika õhtu kambakesi üleval, ajasime juttu, kuulasime päritolude lugusid ja tutvustasime Eestit. Pildil paremalt vasakule: Maria, Hooman, Masoud ja mina – Jassu pildistas 🙂

image

Masoud lubas, et tema juba ei jäta, tema tahab tulla meile Eestisse külla millalgi ning ta ka teeb selle ära. Et temale me nii meeldisime ja peab ikka üks tore rahvas olema see eesti rahvas. Meie jällegi mõtlesime Jassuga omalt poolt, et väga vahvad kohtumised iraanlastega! Kui seoses pagulaste teemaga on niivõrd inetud ja ühekülgsed sõnavõtud eestlaste hulgas liikuma läinud, siis kui seni olime ka ikka pigem igasuguste eelarvamustega araabi päritolu inimeste suhtes, siis selline kohtumine avab su meeled. Heas mõttes. Sa näed inimeste hinge sisse ja ei pane neid sugugi võõra kultuuriruumi pärast ühte patta. Me Jassuga saame öelda, et saime tõeliselt vahvad uued sõbrad ka sellest kodumajutusest:). Muide iraanlane Masoud on oma looga nii värvikas, et ta on töötanud ja käinud ikka meeletult erinevates maailmariikides, töötanud Singapurist Indiani (iga lugu tema suus on nii põnev ja isemoodi) ning nüüd olles koos sakslannaga mõtlevad tõsiselt, kas elama jääda Uus-Meremaale või hoopis Lõuna-Hispaaniasse kolida või Saksamaale…. Väga huvitav paar ning naljakas on ka nende üksteiseleidmise lugu. Lühidalt on see selline, et sakslanna Maria oli oma Uus-Meremaa puhkusel teel Lõunasaarelt Põhjasaarele ning kui praami randumiseni oli jäänud napp 15 minutit, astus Masoud tema juurde ning ütles nagu filmides: “Oh, what a beautiful blue eyes you have!” Ega nad laeval rohkem ei suhelnudki, aga mees jäi endale kindlaks ja nõudis tõrksalt daamilt tema emaili aadressi. Naine lõpuks andiski stiilis ” no mis ta ikka niiväga tahta võib” ning sealt kuskilt edasi tasapisi nende lugu hargnema hakkaski :).

Maria üllatas meid õhtu jooksul veelgi. Krapsakas daam hakkas meile demonstreerima massaaživõtteid ja kutsus meid Wellingtoni tagasi massaažile. Nimelt selgus alles õhtul, et tegemist on professionaalse massööriga, kes valdab igasugu häid keha venitusnippe ja kes teab täpselt, mis harjutus kuidas sinu kehale mõjub. Ühesõnaga selgus iga tunniga ka see, et nendega jagub juttu rohkemaks ning kui oleme Lõunasaarest tüdinud, ootavad Maria ja Masoud suurima heameelega meid endale külla – hetkel otsisid nad endale just omaette elamist Wellingtoni ja seepärast elasidki Hoomani juures lühikest aega.

3. jaanuar 2016, pühapäev.

Ei olnud ka hommik õhtust targem! Ärkasime varahommikul 05.50, et jõuda kell 8 väljuvale Lõunasaare praamile. Aga õues oli tihe vihm ja kolepalju pilvi – ei mingit vaadet. Või kui siis korra – pilves selgimistega. Meie sõber Masoud kirjutas hiljem, et samasugune kehv ja tuuline ilm nähtavusega 2m jätkus neil paar päeva hiljemgi Wellingtonis! Pakkisime vaikselt viimased asjad kokku ja jõudsimegi oma Bluebridge praamile – selline lihtsat sorti praam koos kohviku, pisikese restoraniga, ühe korruse kajutite ja filmivaatamise ruumiga.

image

Lonely Planet hindab teekonda Põhjasaarelt Lõunasaarele ilusa ilmaga üheks maailma ilusamaks laevasõiduks, kuid kahjuks meil ei olnud õnne pideva udu ja vahelduva saju tõttu kaugusesse näha.

image

image

Samas Lõunasaarele sisenemine oli küll ka pilves ilmaga väga ilus! Nagu Norra…. Mäed, künkad, kaljud, fjordid, kõik rohelusest haljendamas… No teeb hingele pai küll :)!

image

Ega sellel päeval meil muud õnne polnudki ilmaga kui et maandusime Pictoni infopunktist saadud soovituse põhjal umbes 15 km kaugusele DOC telkimisplatsile Aussie Bay’sse tuduma. Teekond telkimisplatsini oli paksult serpentiine täis ja loodus koos sõnajalapuudega oli väga lopsakas. Kohati meenutas tõeliselt läbimatut džunglit, millest läbimurdmiseks on matšeetet vaja. Mitmel pool olid autotaskud fjordidele avanevate vaadete nautimiseks, aga kuna nähtavust polnud üldse, siis me ei peatunud.

Pideva saju tõttu läks täna käiku suur 3x3meetrit tarp (igatipidi ülessätitav nn kate). See ülikerge, vastupidav ja vihmakindel telgikaitse hoiab ikka telgi ja maapinna täitsa kuivana ning selle all on ka hea süüa teha 🙂 Jassu tegi pilti sellest platsist õhtul ja hommikul.

image

image

Kahjuks on DOC telkimisplatsidel reeglina ka üks suur miinus – sa ei saa endale kaasseltskonda valida! Alati on mõni must lammas ehk noortekamp või muidu lärmakad hilisööni ülevalolevad inimesed, kes teiste öörahu rikuvad. Selleski kohas…. No loodus on imeline nagu ikka, kuid mingid sakslased arvasid, et oleks põnev autos kämpides ka öö läbi õlut libistada ja juttu röökida (no jah, mitte rääkida!). Kõik üljejäänud normaalsed rahulikud inimesed järelikult olid ühes meiega kaaskannatajad.

image

Enamus DOC ööbimiskohtades oleme näinud kas “honesty box’i” telkimiskoha eest tasumisel või on palutud ette maksta infopunktides, kuid selles kohas sadas umbes kella 20.00 paiku õhtul sisse DOC ametimärgiga meesterahvas ja korjas igalt autotäielt eraldi 6NZD per nägu raha. Ju on nii lähedal Pictonile – liiklustihedale sadamalinnale ehk siis siin on DOCi arvates mõistlikum inimeste maksmist ja mittemaksmist kontrollida vastava ametkonna esindaja igaõhtuse kohalkäimisega.



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.