Mordor ja Tongariro Alpine Crossing Trail

24. detsember 2015, neljapäev.

Hommikul ärkasime, panime laagri kokku ja lehvitasime oma 2 ööks koduks olnud lambafarmile- või kuidas öelda teisiti, kui meie telgi ümber suures koplis jalutas pidevalt edasi-tagasi sadu määgivaid lambaid.

Võtsime suuna Mordori peale. Unistasime sellest, kuidas jõuluõhtul samastume pisutki eestlastega ja lähme ikka seda jahedamat paika kusagile 2+ kilomeetri kõrgusele otsime. Enne veel läksime mulistama Taupo linnas asuvasse Thermal Spa Parki- seal asub tasuta looduslik kuumaveejõgi.

image

image

Niimoodi tegimegi varahommikule ilusa alguse kella 8 paiku,

image

tund hiljem oli pargis juba kümneid jõulurahu otsivaid inimesi, rääkimata spa kasvanud populaarsusest 🙂 Kui meie kuumas 38-kraadises vees mulistasime, oli seal meiega koos 5 inimest, ära minnes oli saabujaid rätikutega juba 3-4 korda rohkem 🙂

Infopunktist teatati meile aga, et Mordori vallutamine Alpine Crossing Trailil pole täna kõige parem mõte. Nimelt valitsevat rajal karmid olud – mäed olid alates kilomeetri kõrgusest tihedas udus ehk pilvedes ning selginemist ette näha polnud. Lisaks on “Sõrmuste Isanda” filmist tuntud Mordor ehk pärisnimega Mount Ngauruhoe väga järskude nõlvadega ning sealsed lahtised kivid ja palju kruusast pinnast ainult ootab seda õiget hetke veerema hakkamiseks. Udus sa aga ei näe kivilaviini tulekut, kuuled vaid lähenevat heli. Ühesõnaga selliste ilmaoludega mäele ronida ei soovitata isegi kogenud mägironijal.

Mis siis ikka… Sõitsime Taupost 100km Tongariro National Parki homset ootama, kus lubati palju paremat ilma. Teele jäi Taupo järve selline kallas, mida veel näinud pole. Minnes uudistama, oligi teistmoodi. Kui järve teisel kaldal olime näinud, kuidas sõiduautodel olid paadihaagised taga, siis siin oli talumees tulnud ühe arhailise traktoriga.

image

Nautisime teele jäävat huvitavat loodust- siin looduspargis kasvasid hoopis teised puud kui varem nähtud ning kus polnud parasjagu metsa,

image

image

siis sealne taimestik oli pidevalt madal, max. endakõrgune.

Kuna meie suur soov on läbi teha ka Alpine Crossing Trail,

image

mis on maailmakuulus ja Uus-Meremaa väidetavalt parim ühepäevane 19,4 km pikkune matk vulkaanimaastikul, siis sõitsime Tongariro National Parkis selle raja alguspunkti – Mangatepopo parklasse. Me tahtsime teada, kust rada täpsemalt algab ja lootsime mõndagi vaadet näha. Me ei näinud aga midagi!

image

Püüdsime oletada kaardi põhjal, millisesse ilmakaarde jääb Mordor ehk Mt. Ngauruhoe ja kuhu Mt. Ruapehu- üks hetkel maailma kõige aktiivsemaid vulkaane. Oletused jooksid udusse.

image

Tuul pühkis kusagilt korra pilveudu eest ja järgmine hetk oli paks valge mass jälle seal vaate ees.

Pisut pettununa, et täna just neid kõige-kõigemaid vaateid ei näinud, sõitsime ca 12km kaugusel asuvasse kohaliku looduskaitse DOC poolt hooldatud Mangahuia Campsite’i. Panime telgi üles.

image

Imestasime, et siinsed telkijad üksteisele tere ei kippunud ütlema ja jõulusoove üksteisele soovima. Selleks pidid ise hakkaja pool olema. Sõime oma ebatraditsioonilise jõulusöögi – sai koos kalakonserviga tomatikastmes ja muna-praesibula seguga, pluss magus kohvi ning pugesime tuttu – homset ootama 🙂 Mõistame teid, kui muigate meie “piduliku jõulusöögi” üle 😛

image

 

25. detsember 2015, reede.

Ah, mis sa ikka nende jõulupühadega peale hakkad ! – ronid Mordori otsa ! Vähemasti nii alustasime meie oma päeva. Infopunktist olime kuulnud, et Mordori otsa ronimiseks peame kõndima ca 5 km mööda kuulsat Tongariro Alpine Crossing Traili ja siis näitab silt, et “siit” on kõige parem mäe otsa ronida. Mangatepopo autoparklast pidavat see võtma ca 7 tundi edasi-tagasi matkamist, koos pildistamistega muidugi rohkem. Meil läks koos vaadete nautimisega ikka enam-vähem 9 tundi :).

Parklasse saabudes olime võlutud avanevatest loodusvaadetest. Nimelt eile polnud me õieti midagi ses vihmases ja uduseguses päevas näinud, kuid nüüd nägime vilksamisi pilvemasside vahelt korraga tervet Mt Ngauruhoe’d (2291m kõrge) ning üle vulkaanilise päritoluga nõlvade ka Mt. Ruapehu’t! Kui Mt. Ngauruhoe tehti “Sõrmuste Isanda” filmis staariks just tema koonusekujulise oleku pärast, siis Mt. Ruapehu ( 2797m kõrge ehk Uus-Meremaa Põhjasaare kõige kõrgem tipp) laiutas kogu oma paksuse ehk lapiku olekuga mõneks hetkeks läbi pilvede. Mt. Ruapehu paistis ka õige lumise mütsiga suve kohta ehk siis 2+ kilomeetri juures näeb juba päris palju lund ka suvel :).

Tegime parklas süüa, kuivatasime päikse ja tuule käes telgi, pakkisime kokku kõik 1 päevaks vajalikud matkaasjad ning asusime teele.

image

Teekond oli algusest peale maaliline.

image

image

Jassu kurtis, et seda ei saa läbi kaamerasilma edasi anda, sest kogu maastik jääb nii kribu-krabuna, kuid siiski tegime proovi! Kindlasti saate läbi piltide ka teie osa sellest pisikesest tükikesest Tongariro looduspargi loodusimedest:)

image

Tee oli meetrilaiune. Mõnus käimiseks. Külastasime teele jäänud Soda Springsi- pisike veeniredega kosk, põhirajalt 300m kõrvale keerata.

image

Sõime kuivatatud kalasnäkke (matkal väga hea snäkk just proteiinirikkuse pärast) ja vaatasime aukartuseseguse pilguga taas ülespoole – sinna poole, kus oli Mordor. Mordor oli tipuosas pidevalt pilvede sees, kuid selle eest oli enamus mäge pilvedevaba.

image

image

Pärast Soda Springsi tuli hakata treppidest ronima mööda põhirada. Allapoole avanesid muljetavaldavad vaated:

image

image

image

Ühesõnaga meie matk mäe otsa

image

osutus taaskord raskemaks kui altpoolt hindasime. Umbes 40-kraadise nurga all

image

marssisime ca pool kilomeetrit, ülejäänud (mäe jalami poolel) oli pisut laugem nõlv. Allapoole vaadata aga oli kena:

image

image

Üles minekul

image

tundus, et see teekond ei lõpe iial.

image

Mäetipp paistis meile vist vaid korraks – ülejäänud aja oli ta ronimishetkel pilvemassi sees.

image

Allatulevad Mordori avastajad teatasid meile,

image

et ärge alahinnake ka allatulekut- see on küll näiliselt väga lihtne, aga sellise nurga ja lahtise kivi juures

image

väga tõsine ja raske ülesanne. Üks vastutulev Mordori juba vallutanud mees mõõtis meid pealaest jalatallani ja ilmselt meie varustusega rahule jäädes ütles, et teie saate ilmselt hakkama, aga kergvarustusega või kehvade jalatsitega kohe absoluutselt ei soovita (lugeda:keelatud!).

Tõsisel matkal on hea kepp ikka asendamatu asi. Lähed sa mäest üles või alla, aga kepp annab sulle kogu aeg tuge kukkumiste eest võ siis tõusudel kiiremaks tempoks. Kepp on abiks muidugi ka puhkehetkedel 🙂 Mt. Ngauruhoe vallutamisel oli tõesti matkakepi olemasolu üks väga tänuväärne asi 🙂

image

image

See oli ikka väga suur pingutus jõuda tippu. Jassu matkakell näitas kõrguseks 2279m, kusjuures uusmeremaalased ise ka ei tea, kui kõrge see Mordori mägi on, sest erinevatel kaartidel oleme näinud selle kõrguseks 2271-2291m…

image

Oli äge näha kraatrit,

image

image

kus sees oli hetkel päris palju lund.

image

image

image

Sõber Tamur, see kingitus Mordorist on Jassult sulle:

image

Näha pilves selgimistega ilma!

image

image

image

St et pidevalt oli tihe pilveudu, aga tulid üksikud pilvepausid, kust nägi üüratust kõrgusest kaugel all asuvat maatäppi.

image

image

image

Ja vat see oli hirmus! Isegi tänasime, et pilves ilm oli, sest selge taevaga oleks alla maale vaade olnud päris jube ja kõhe!

image

image

Ning viimaks meie avastus! Kui Mt. Ngauruhoe tipus panid oma käe vastu maad, leidsime eest kuuma maapinna! Nagu paned käe vastu soojenevat pliidirauda või siis soojaks köetud ahju. Ja veel enam! Pilvevaesetel hetkedel nägime, et maapind aurab. Mitte pilvejääkidest, vaid tulikuumast aurust.

image

Jassu tegi katse nõnda, et toppis sõrme ühe auruaugu ette ja tõmbas siis selle kiiresti välja – sest aur põletas! Mõni hetk hiljem leidsime ühe suurema ca 15cm läbimõõduga avause, kust auru tuli nii suure hooga, et augu ülemise seinaosa peale ladestunud kondentsvee piisad suure hooga n-ö väljapoole lendasid. Ilmselgelt olime avastanud koha, kust teekond Mordori sisemusse alguse saab (kus kõigile teadaolevalt ju kurjuse sõrmus valmistati). Meie august sisse ei mahtunud ja ega ei tahtnud eriti minna ka, sest aurujuga oli ikka tõeline aurujuga ehk kuum. Jassu proovis oma Suunto matkakellaga, millel ka pädev temperatuuriandur peal, kui kuum aur on maapinnal ca 40cm kaugusel augu välimisest otsast. Selgus, et 51 kraadi

image

ning temperatuur oleks kasvanud veelgi, kui oleks kauemaks ootele jäänud. Jassul tuli kohe lihtne, aga geniaalne idee, kuidas siiasamma mäe otsa aurusaun ehitada. Kiireks ja odavaks võimaluseks oleks ainult mingit säästupoe kuppeltelki vaja ja voila, aurusaun misssugune. Hiljem ta aga hakkas mõtisklema, kas maa seest tuleb ainult veeaur või on aurus ka miskit gaasikomponente… Aurusauna mõte igatahes kahanes ja eks sauna minekuks oleks tulnud ka mäkke ronida 🙂 Maa sees oli kuulda igatahes meeletut mulinat.. See oli nagu viitsütikuga pomm! Vähemasti meil oli selline tunne… Mt. Ngauruhoe on viimase sajandi jooksul mitu korda aktiivsust üles näidanud pursete näol, ta on üks nooremaid vulkaane oma vanuse poolest siinses vulkaanide süsteemis (erinevat väga vanast ja tegevast lähinaabrist ehk Mt. Ruapehu vulkaanimäest).

Kui vulkaaniimed tipus vaadatud, oli aeg alla minna. Ja see oligi jubedam kui arvasime :). Seal tuli matkasaabaste ja matkakeppide toel püstijalu liugu alla lasta, sest ca 40 kraadise nurga all oleva mäe peal pole kuskilt kinni haarata, kuhugi püsivalt jalga toetada, vaid saab n-ö aina allapoole veereda. Kukkumine oli väga kerge tulema – vähemalt minul. Jassu nautis uut iseenda väljamõeldud spordiala – kruusaslaalom ehk pani minu eest kiiresti saabastega liueldes, samaaegselt keppidega pidurdades mööda mäenõlva mingi aeg alla ja jäi siis mind ootama, endal irve näol (mina ju olin ilmselgelt aeglane :)). Mehed on vist ikka veidi julgemad jah 🙂 Mina käisin poolistuli kahel korral ning ühel korral katkes ka enesevalitsus korraks. Rohkem vist ehmatusest- sest teekond alla oli veel mitusada meetrit pikk, allaminemine oli nii hirmus ja järsk, maismaa tundus ikka veel niisugune pisike täpp ning kogu see mägi jätkuvalt nii võimas ja murdumatu. Ehk siis sellel mäel pikuli käies oli võimalik suur kiirus sisse koguda allapoole lennates, suur kivirahe järel. Ja veel enam tekitas õudu mõte, et kui peaks tulema maavärin, siis hakkavad veerema kõik need pisikesed ja suuremad rabedad kivid sel mäel. Seal mäe all raja peal oli ju võimaliku evakuatsiooni hoiatus.

image

Ehk siis kohe, kui sina turistina peaksid kogema maavärinat, kuulma mägedest kahtlast raginat või nägemagi vulkaanilist aktiivsust purske näol, siis esimese asjana tuleb ruttu rada mööda kiirustada mägedest minema tagasi autoparkla suunas. Ei mingit kihvti pilditegemist jms 🙂 Kõige sürrim siin ongi, et vulkaaniline purse pole täpselt etteennustatav, vaid see võibki juhtuda just siis, kui sina vallutad Mordorit või Mount Ruapehu.

Teekond tagasi autoni oli väga ilus.

image

Taevas Mordori kohal hakkas õhtu hakul selginema.

image

image

image

image

Päike vajus aina madalamale ning loodus kogus endassse päiksekiirte näol aina ilusamaid värve. Pildistamiseks ideaalne.

image

image

image

Nägime ka Mt. Ruapehu lumist tippu selginenud ilma tõttu.

image

Uni tuli igatahes tänase päeva puhul väga magus- jalad olid väsimusest ja vaprusest kanged ning meeled kinnitasid, et vat nii järsku ja kanget matka+ronimist me Jassuga pole veel kunagi enne ette võtnud 🙂

26. detsember, laupäev.

Täna on olnud puhtalt taastumise päev. Ja varasemate blogipäevade kirjapanek. Sõime hommikul juurvilja mixi lihaga

image

ning päeval käisime Uus-Meremaa kõige kõrgemas külakeses Whakapapa village’s. Käisime sealses DOC informatsioonipunktis ja uurisime infot kohalike matkaradade kohta. Olime üllatunud DOC turismiinfopunkti põnevast sisekujundusest ja infoküllusest- nimelt iga pilt, teler ja turistinänn rõhutas siinsete vulkaanide aktiivsust läbi ajaloo ning üksnes ka infot sellest, kuidas käituda vulkaanipurske korral.

Uus-Meremaa kõige kõrgemal asuv külake Whakapapa asub nimelt aktiivse vulkaani Mount Ruapehu jalamil, kuid merepinnast on see ka juba rohkem kui 1,5km kõrgusel. Selle küla on asutanud kunagi suusatajad, kes talvel Mount Ruapehu nõlvadel suusatada armastasid ja sedasama armastatakse tänapäevalgi. Nimelt umbes 6km kilomeetrit Whakapapast edasi asub uhke suusakuurort Mount Ruapehu jalamil. Praegu vaikelu elav, aga uusmeremaalaste talvel ehk siis Eesti jaanipäeval vägagi populaarne koht.

Nautisime täna ilusaid vaateid selge ilmaga Mount Ruapehule

image

ja Mount Ngauruhoele = Mordorile

image

image

image

ning tulime juba kolmandaks ööks tagasi DOC telkimisplatsile. Ja siingi on seoses nädalavahetusega päris uskumatud elamused. Tavaline autode telkimisala oli juba puupüsti rahvast täis ning me isegi ei üritanud telgikohta sinna leida. Meie eilne ööbimiskoht oli ka kolme auto poolt vallutatud. Leidsime siis viimase ööbimisala autokaravanide parklas, panime telgi poolenisti kruusa ja rohualale.

image

Ja edasi jälgisime vaatemängu. Seda, kuidas viimasedki ajuvabad telkimiskohad ööbimiskoha otsijate poolt loosi lähevad ning kuidas meist aina kümned ja kümned autod mööda sõitsid. Ja juhtidel otsivad näod peas, et äkki mahub näiteks sellesse 1m laiusesse prigusse meie auot kõrval nende suur auto. Kui meie pisikest Honda Accordi siin autotaskus poleks, siis oleks see tasku juba 30x täistopitud suurte ja väikeste autokaravanide poolt :). Ühtaegu kahju neist- teame väga hästi Jassuga, kui raske on endale öömaja leida õhtu peale jäädes. Teisalt peame tunnistama – oleme ka võidurõõmsad. Ükski kord oleme telgi saanud juba palju varasemal kellaajal üles kui tund aega enne pimeduse saabumist. 🙂

27. detsember, pühapäev.

Kas Tongariro Alpine Crossing ehk maailma parimate ühepäevaste matkade hulka arvatud matkarada on tõesti hea? Jah, on küll. Ja siia soovitame tulla kõigil neil, kes satuvad Uus-Meremaale ning tulevad ka vulkaaniimesid kaema. 🙂

Ärkasime hommikul 05.30, sõime, pakkisime laagri kokku ning sõitsime kella 7ks Whakapapa Villagesse 7km kaugusel. Seal ootas meid Roam bussifirma buss, mis viis meid matkaraja algusesse Mangatepopo Carparki ning mis pidi meid üles korjama kell 17.30 õhtul matkaraja lõpuparklast Ketehahi Carparkist. Õigupoolest oli kaks varasemat bussiväljumist veel Ketehahist tagasisaamiseks välja pakkuda, aga meie tahtsime võtta maksimumi. Pärast saime tagasi alguspunkti ehk Whakapapa Villagesse. Põhjus, miks pidime turistide vedule häälestatud bussi võtma oli selles, et kuna matkarada on pikk (19,4km pluss kaks vabatahtlikku ekstrarada, üks neist juba meie läbitud Mordori mäkketõusu rada) ja järskude tõusude-langustega, siis ühe päeva sees on võimatu kahte otsa kõndida. Lisaks venib see üks päev ka hea ilma korral täispikaks vaadete nautimise päevaks. Telklaagri üleslöömiseks teoreetiliselt rajal kohta on, kuid igal pool on märgid looduse ainulaadsusest, kordumatusest ja palvest siinsetele taimedele mitte peale astuda. Ning kui sul pole sõpra, kes sõidaks su auto teise parkla otsa, et see siis sealt kätte saada pärast raja ühesuunalist läbimist, siis tulebki valida kas bussifirmale papi köhimise või ainult poole raja läbimise vahel. Meie aga tahtsime loomulikult täit kogemust saada. Bussifirma küsis sellise sõidutamise eest 35 NZD per nägu (ca 20eur), mis kusjuures kohalikus teenustasude küsimise kontekstis on isegi päris mõistlik hind.

Umbes 30-kohaline buss läks rahvast paksult täis (ikkagi pühapäev ju!),

image

pluss kasutusele võeti 10 lisainimese jaoks pisike buss ka. Sama bussifirma korraldas veel järgmisel kahel täistunnil hilisematele ärkajatele kohaleveo teenust. Raja alguspunkti poole sõites said kõik bussis istujad imetleda, kui ilus päikseline ilm on tänaseks lubatud ning naisbussijuht selgitas, et kui suudate täna mõnegi pilvetupsu taevast kinni püüda, mõjub see ereda taevasinise taustal nagu tõeline võõrkeha. Teel parklasse ei suutnud me Jassuga imestamast jätta, kuidas varahommikul 7 ajal(!) sõitis meile vastu kümmekond erineva bussifirma bussi, kes juba oma rahvalaadungi kõik rajale oli tühjendanud. Ega meie imestus ei raugenudki. Avastasime, et rada pühapäevasel päeval ja jõulujärgsel ajal oli lausa niivõrd populaarne (ka Lonely Planet hoiatas selle eest), et autoparkla oli juba varahommikul autosid puupüsti täis ning rajale astumise üle mõtisklesid vetsujärjekordades ja muidu parklas veel ca 100 inimest! See erines totaalselt sellest vaatepildist, mida olime kogenud reedel Mordori tippu vallutades, kui rajale suundusid kõigest mõnikümmend inimest ! Igatahes matkapäeva kokkuvõtteks: terve päeva jooksul rajal pikkivahe inimestega hoida ei õnnestunudki.

image

Jassu kommenteeris värvikalt, et rajal pole vahet isegi privaatseks peeretamiseks 🙂 Kui sul oli pikivahe järgmise inimese või kambaga sadakond meetrit, olid sa õnneseen (loodust on pikivahedega parem kuulata, vaadata). Rada läbis sel suurepärasel päikselisel päeval meie hinnangul küll umbes paar tuhat turisti, kellest enamik sai kohale mitmesuguste siinkandis opereerivate bussifirmadega.

Eks kõik need turistid olid ju ühe eesmärgiga- nautida rada ja suurejoonelisi vaateid. Sellepärast me mõistsime end ümbritsevat rahvamassi (või vähemalt katsusime), pildistasime rohkelt loodust

image

ning astusime aeg-ajalt rajalt välja mingite taimede või veevulina kuulamiseks-vaatamiseks. Me lasime hommikul suuremaid gruppe ja “häälekamaid looodusnautijaid” mööda ehk astusime rajalt pisut kõrvale hommikusööki ehk võikusid sööma.

image

Sedasama (vaikuse nautimist) aga ei teinud paljud inimesed- nägime üht kutti, kes kõrvaklapid peas kiirelt rada läbis, vaadates ainult otse ette rajale (et mitte kuulata tuule sahinat, lehtede vibelemist looduses, lindude sädinat, et mitte näha selle looduse erakordsust siin, seda värvilist maastikku nii kivimite kui taimestiku mõttes). Ja paljud olid tahtlikult lämmatanud oma võimaluse looduse lõhnade poolt kogeda, sest kiiremad, kes meist möödusid, jätsid endast pidevalt maha pahvaka päiksekreemide ja lõhnaõlide lõhna. Fred Jüssi on öelnud, et inimestel on sünnihetkest kaasa antud hea haistmismeel, aga see tapetakse igasugu kreemide, kosmeetika, pesupulbrite jne poolt üsna kiiresti. Päris kindel, et hommikul end ohtralt lõhnaõliga üle valades ( et ikka jaguks terveks päevaks) ei tunna sa midagi muud, peale sellesama “enda” võltslõhna. Paljud grupid püsisid koos, mis tähendas, et käidigi üksteise “kanna peal” – ehk sul pole aega jälgida loodust, vaid eelkõige seda, et sa oma eesastuvast inimesest maha ei jääks ning talle kogemata kanna peale ei astuks.

image

image

Kuid kui sa hoiad pikivahet, siis sa näed päris kindlasti suurt pilti. Ja see näitab ka, et sa ei karda seda vägevat loodust, sa ei otsi pidevalt müratekitajaid, mis kaotaksid kontakti loodusega sinu ees. Minu jaoks oli kohati see kogemus raske, sest olen tegelikult ikka väga suur vaikuse ja rahu armastaja-otsija ning kippusin ikka inimesi vaatama ja natuke arvustama nende sihitut käimist sel rajal, kuid Jassu oli endas kindel: on nagu on, naudime hetki täpselt nii nagu saame siin ning oled täpselt see, millele keskendud! Ehk kui keskenduda läbijooksvale inimmassile, siis saadki palju negavtiivset emotsiooni… aga kui keskendud sellele kordumatule loodusele, otsid vaikust ja rahu, siis leiad ka seda. Niiet Jassu oli selle mõttega suureks inspiratsiooniks :).

image

Rada oli ikka vapustav.

image

image

image

See maastik on nii mitmekihiline, värviline, erakordne.

image

image

image

image

image

Vaated olid kuskilt kõrgemast punktist pidevalt 360kraadi ulatuses kaunid.

image

image

image

image

image

Tegime süüa Tongariro Summiti nimelise raja lõpus, mis oli 3km pikkune lisaring Tongariro Alpine Crossingul. Tongariro Summiti nimeline teekond oli väga mõnusate 360kraadi vaadetega.

image

image

image

image

image

image

Kõrvalraja sihtpunktis jäid meie ette aga muinasjutulised vaated Mordori mäele ja tema taga lumise mütsiga laiutavale Mount Ruapehule.

image

image

image

Kõrgus 1971 ja ka muidu hea aasta:)

image

Teekond tagasi põhirajale oli sama ilus 🙂

image

image

Üks imeline koht oli kindlasti ka Red Crater. Sealsed kivimid olid tulipunased. Hea meelega oleks käinud ka tänini aktiivse Red Crateri ümber ringi (seal oli jalutusrada olemas), aga kahjuks hakkas aeg jalaga pe.se taguma, sest viimane buss, kuhu pidime jõudma, väljus lõpp-punktist 17.30. Etteruttavalt öeldes jõudsime oma sellele bussile 3 minutit enne väljumist. Kusjuures viimased kaks tundi Ketehahi autoparklani möödusid kiirsammul. Õnneks olid siis need kõige-kõigemad vaated meie jaoks läbi saanud.

image

Näha oli ka üks tänaseks kivistunud magmakolle. Igati uhke.

image

image

Ja siis need Emerald Lakes piirkonda jäänud värvilised veed! Väga ilusad 🙂

image

image

image

Käisime ümber järvede jalutamas:

image

image

image

image

Pinnasest nende järvede ümbert tuli pidevat kuuma auru, mis näitas, kui aktiivne vulkaaniline piirkond see siiski on. Pildil on väga raske näha, aga ka sellest maapinnast kerkis aur ilmselt mürgiste gaasidega ning maapind selle koha peal oli kuum ja mitte päiksepaistest!

image

Üks teine värviline tiik/minijärv nägi välja niimoodi:

image

image

image

image

image

image

Ka Mordori tipust oli selge ilmaga näha pisikesi kuuma auru laike õhku tõusmas… Need, kes ronisid Mordori tippu täna (ka neid oli kümneid), said kindlasti vägevate vaadete osaliseks- ilm oli ju absoluutselt selge, kuid muidugi päike võttis väga tugevalt ning allatulek sealt ülevalt oli kindlasti palju jubedam- sa ju nägid seda täpina paistvat maapinda.

image

Hommikul ütles ka bussijuht, et Mt. Doom (Uus-Meremaalased kutsuvad seda mäge nii) ehk Mordor on olnud sel rajal läbi aegade suurim õnnetuste põhjustaja. Kui seal midagi ikka juhtub libastumisel, siis päästma saab sind tulla ainult helikopter. Lugesin kunagi ka eestlaste blogi ühest õnnetusjuhtumist sel Mordori mäel. Et kuidas mingid noormehed proovisid alla tulla sealt järsakutest pepuli libistades ning kuidas kahel poisil läks kõik hästi, aga kolmas noormees ei saanud pidama end kuidagi ning kui sai korraga, oli vallandanud pisikese kivilaviini. Kivilaviinist lendas aga üks jalgpallisuurune kivi otse talle kõhtu, mille peale noormees oiates pikali vajus. Sõbrad kutsusid helikopteri järgi ning mis noormehest edasi sai, seda blogipidajad ei teadnud, sest nemad olid vaid pealtnägijad. Niiet on küll ohtlik mägi, jah!

Nüüd üks soovitus neile, kes ka kunagi plaanivad Tongariro Alpine Crossingu läbi teha. Kui te arvate, et teie matka kõrgpunktiks võikski jääda justnimelt vulkaaniline maastik, siis ärge tehke tervet rada lõpuni! Parkige auto Mangatepopo Carparki, sest sealt seda matka alustataksegi (vastupidisel suunal alustades oleks liiga palju tüütut-väsitavat serpentiine pidi mäkketõusu enne, kui vaadeteni jõuda) ning kõndige maksimaalselt

image

Blue Lake’ini. Blue Lake on ilus järv:

image

Imetlege, vaadake seda kõike mõnuga, aga sealt edasi matk muutub mõneti mõttetuks. Sõltub väga palju sellest, kas oled Uus-Meremaal selleks ajaks kogenud ka teisi mägesid, radu, džunglimaastikke, metsasid – kui oled kogenud, siis see maastik siin teekonna lõpus võiks vabalt sinu matkaplaanist välja jääda. Blue Lake’ist edasi tuleb sisuliselt 10 km pikk serpentiine pidi allalaskumine, kus ühes kohas maapind kauguses aurab, kuid kuhu turiste ei lubata.

image

image

Ühesõnaga, te ei kaota mitte midagi, kui hiljemalt Blue Lake’i juures ringi keerate ja sama maastiku tagasi Mangatepoposse jalutate, lihtsalt selle vahega, et näete vulkaanimaastiku ilu 2 korda ehk nii hommiku- kui ka õhtuvalguses. Jassu unistas ka, et oi, kuidas needsamad vaated võiks välja näha päiksetõusul või päikseloojangul!

Ja loomulikult jääb niimoodi ära ka kohalikele bussifirmadele makstav raha (kel niigi tänu rohketele klientidele läheb väga hästi)… Nagu te näete, ei ole meil alates Blue Lake’ist eriti ka pilte lisada siia :). Samas, kui te ei plaani muid matku Uus-Meremaal ette võtta või ei ole lihtsalt seni muudele kaunitele Uus-Meremaa matkaradadele sattunud, siis soovitame küll ka rajalõpu läbitegemist.

image

Siiski me pisut kahtlustasime Jassuga, et see raja lõpp on välja mõeldud rohkem selleks, et turistidelt seda raha saada, mis muidu tasuta raja eest tulemata jääks – siin Uus-Meremaal on uskumatult paljud asjad välja mõeldud mingi äripunkti tegevuse toetamiseks ehk liiga paljud asjad on looduses tehtud tasuliseks ja ainult raha eest kättesaadavaks.

Meie jalad pidasid suure matka väga hästi vastu. Kuigi meie jalad olid pisut kanged 2 päeva tagasi tehtud Mordori vallutamise retkest, siis said nad 19,4km + 3km (lisarada) pikkuse matkaga väga hästi hakkama. Ja kusjuures veel milliste jalatsitega! Meil on küll korralikud matkasaapad olemas, kuid kuna nood on natuke sissekäimata veel (Jassu näiteks ravib neist tekkinud ville ja hella nahka jalgadel), siis kandsime tavalisi odavaid Hispaaniast kunagi ostetud lahtiseid jalatseid. Ja matka tegid nad hästi läbi ehk siis ei pea olema kõige kallimad jalatsid jalas keerulisematel retkedel. Kui need retked aga korduma hakkavad, siis on vaja küll korralikesse matkasaabastesse investeerida :).

Jäime oma päevaga väga rahule. Ilusad vaated, suurepärane ilm, vägevad pildid! Nüüd on aeg uutele väljakutsetele ja tundub, et need ei ole veel lõpenud Tongariro rahvuspargis ;).

Postituse viimane pilt on tehtud Red Crateri juures. Jassu pildistas, mina hüppasin. See on üks meie meeldejäävamaid vaateid ja Tongariro Alpine Crossingu matka kõrghetki 🙂

image



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.