/Leegi kirjutab/
Minus on meeletu tänutunne. Et leian nii julguse kui võimalused täita oma unistusi. Siin me siis oleme, kirjutamise hetkel Bogota-Istanbuli lennukis, teel tagasi Kodumaale. Selja taha jäävad 7000km bussidega maismaad mööda kulgemist Lõuna-Ameerikas 2,5 kuu jooksul! Kesk-Tšiilist Põhja-Kolumbiani! Kontinendil, mis oma elamuste, inimeste, värvide ja loodusega on vaieldamatult minu seniste reiside edetabelis esikohal! Pea 3 kuu jooksul oli mul võimalus täpp-täpilt järgida oma lapsepõlve unistusi: kohtuda indiaanlastega, näha kõige vaheldusrikkamat loodust ja näha nii tänavapildis kui inimeste riietuses kõige rõõmsamaid ja säravamaid erksaid värve. Mind on alati paelunud rõõmsad värvid ning LA-s leidsime seda rohkem kui oodata oskasime!
Koju kaasagi toon soojad, õnnelikud värvid 🙂
Pea 3 kuuga oleme nüüd siis külastanud Tšiilit, Argentiinat, Boliiviat, Peruud, Ecuadori, Kolumbiat. On tekkinud ettekujutused nendest maadest ja ka geograafias oleme märksa tugevamad! Meilt on palju küsitud, mis on Ladina-Ameerikas meie lemmik riik või koht? Selle peale aga vastame ühest suust: võimatu! Nimelt on sellele võimatu üheselt vastata, sest iga riik ja iga meie lemmik koht on omanäoline ning igas neist asuvad teistega võrreldamatud highlights’id. Näiteks Tšiilis asus filosoofide ja tänavakunstnike paradiisilinn Valparaiso ja põhja osas maailma kõige kuivem Atacama kõrb.
Argentiinas kogesime super kuumaastikke Ischigualasto rahvuspargis ja nägime kõige värvilisemaid Emakese Looduse pintslitõmbeid Andide mäestikus.
Boliivia lumivalgetest soolaväljadest ei saa ka kuidagi üle ega ümber- jättis täiesti kustumatu elamuse ning loomulikult Amazonase pampa trip koos piraajapüügi- ja grillimisega!
Peruu-Boliivia piiril asub kuulus hiiglaslik 4-kord Peipsi järv – Lake Titicaca, kust pärimuste kohaselt said alguse indiaanlaste maailm ja esimesed mees-naine.
Machu Picchu salapärane sajanditevanune linn ja Nazca kuulsad iidsete tsivilisatsioonide poolt mahajäetud joonised – oma silmaga nähes panevad nad õhku ahmima. 🙂
Ecuadoris olime 2 koera hoidjateks ühe kihvti USA tädi majas ning võtsime Cuenca linnas suure paraad-karnevaliga vastu jõulud; traditsioonilise nukkude põletamise ja ilutulestikuga Uue Aasta 2018. Lisaks kogesime ilmatu värvikat ja soodsate hindadega indiaani turgu Otavalos. Ahjaa, ekvaatori nullpunkti ületasime ka:).
Kolumbias aga külastasime kuulsat kohvikasvatuspiirkonda Armenia ümbruses ning ligundasime 3 päeva varbaid Kariibi mere soojades vetes. Et siis jah, milline koht neist on parim ja lemmikuim? Jätangi tagasihoidlikult vastamata :).
Lõuna-Ameerika on põhjusetult eestlaste reisisihtide listis liiga kaugel nimekirja lõpus. Ma ei tea, kas kardetakse, et siia reisimine on kallis ja/või ka ohtlik? Ilmselt mõlemat, sest meiegi tulime siia eelarvamustega. Tegelikkus on see, et pea kõik maad on siin sigaodavad reisimiseks, võrreldamatud Euroopa hindadega! Ilmselt pea kõik on võrreldav Aasia vaesemate riikide odavate hindadega (meil Jassuga ju seljataga ka Vietnami-Malaisia-Sumatra-Tai trip). Kes siia mandrile tulla ihkab, jälgigu alustuseks lennupiletite hindu trip.ee kaudu. Vahel saab edasi-tagasi lennupiletid koguni alla 500€/in! Meie näiteks maksime 680€/in Helsinki > Santiago de Chile ja Bogota > Helsinki (multicity) marsruudi eest Turkish Airlinesiga. Meie külastatud riikide ja kogemuste põhjal on külastamiseks rahakotile odavad riigid Kolumbia, Ecuador, Peruu ja eriti Boliivia, kallimad on Tšiili ja Argentiina. Teistest LA riikidest puudub isiklik kogemus, seega neid ma ei maini. Ainult Venezuelasse ärge praegu kippuge – miljonid Venezuela inimesed praegu kas põgenevad või kaaluvad põgenemist teistesse riikidesse näljahäda, poliitiliste rahutuste ja elu kaotamise hirmu-röövimiste tõttu ning hetkel on seal venezueelalaste endi sõnul ajaloo raskeim olukord. Kõik hindadesse puutuv on muidugi suhteline – sõltub, mis huvidega tulete, mida näha tahate, millega liigelda plaanite jne. Ja nagu iga riigiga, – igasse urkasse ja nurgatagusesse pole vaja ronida, sest mõistagi puutub LA-s reisides kokku ka slummide ja väga vaeste inimestega. Siiski, väga suur enamus LA-st on turisti seisukohalt viimaste aastakümnete jooksul muutunud igati turvaliseks peatuskohaks. See konkreetne postitus on LA-st eelviimane, viimase postituse teeme Jassuga konkreetse kokkuvõttena kuludest LA-s. -Nõnda tekib täpsem ettekujutus siinsetest hindadest.
* * *
Jah, aga enne veel, kui me pärast 2,5 kuud LA-s lennuki peale istusime, et tagasi Koju sõita, tegime-nägime Kolumbias veel paljutki.
Niisiis. Kuna Cartagena linnas juhtusid meiega igasugused ebaõnned (nt taksoga õige majutuse mitte ülesleidmine ja tänavamuusik napsas tänamatult Jassu värskelt pressitud mahlajoogi jne, vt eelmist postitust), siis hakkasime uskuma, et kuskil Maamuna peal on meie jaoks parem koht olemas. Ja et peame sinna minema! Ning kokkuvõttes me ei kahetsegi, sest täpselt eelmainitud põhjustel me Santa Martasse sattusimegi. Santa Marta on Kolumbia üks kuulsamaid paradiisilinnasid Kariibi mere ääres. Broneerisime hotelli Rodadero randa, mis asub ca 5 km kaugusel kesklinnast ja on hästi turistikas, aga mõnus piirkond. Temperatuurid on seal aastaringselt päeval üle +30 ja öösel ca +28. Sajab väga harva. Nautisime Kariibi mere mahedaid temperatuure ja korralikku päevitust 3 päeva. Rand oli hotellist kiviga visata, vaid 200m jalutamist. Jõime siin palju värskeid mahlasid (meie lemmik on ainult Kolumbias leiduv magus puuvili nimega guanabana ehk eesti k. ogaannona).
Päikseloojangud olid Santa Martas jumalikud. Millise kuldse säraga! Tegelikult oleme Uus-Meremaal ilusamaid loojanguid ka näinud, aga ei ole ilus niimoodi võrrelda eelmiste kogemustega – sest reisimine ometigi rikub pisut inimest, iga kohta tuleks võtta/peaks võtma ikkagi isemoodi! :). Ehk siis jah, meile väga meeldisid siinsed loojangud oma oranži kumaga ning Santa Marta ongi selliste kenade loojangute poolest kuulus.
Rannas hängivad päevad läbi ringi lisaks turistidemassile ka loendamatud kogused teenusepakkujaid. Saiakeste, pirukate, kohvi-tee-kookose, kotikeste ja päikseprilli müüjatest kuni massaažipakkujate ja afropatside punujateni. Kuni me seal rannas laisalt päikse käes keerlesime-pöörlesime, loendasime me igavusest teenusepakkujaid ja saime huvitava tulemuse. Nimelt igas minutis möödub sinust pika rannariba peale ca 2-3 teenusepakkujat, mis teeb ju üle saja tegelase tunnis. Mnjaa, teenusepakkujatel on siin kuuma päikse all kuum turg, sest iga päev on rannas sadu turiste, nii kolumblasi kui välismaalasi.
Ma olen selline suur värvideinimene. Värvidelemb! Ja just seepärast lasin teha endalegi afropatsid! Nendesamade turistide ja kohalike eeskujul, kes juba kandsid neid värvikaid patse. Ma väga tahtsin näha (õigemini tunda), kuidas afronaise käe all valmivad imekiire ajaga ülipeened patsid. Ma pole kokku lugenud, aga usun, et neid on mu peas nüüd sadakond ning nad valmisid alla 2 tunniga! Olen üllatunud, et ka minusuguse hullumeelsed (alati krussitavad 😀 ) juuksed on võimalik ära taltsutada, iseasi näis, kui kauaks! Kokku maksid patsid 20 eurot. Hiljem googeldades selgus, et eesti salongid küsivad afropatside tegemise eest üle 200€!
Kui aus olla, siis jäi patside tegemisest pisut mõru maitset ka suhu, sest espanjooli kõnelev afroameerika tädi küsis algul vaid 40 kohalikku raha ja seletas, et tahab mummude eest meilt ka 5 lisaraha saada. Kuna keelebarjäär oli tuntav, aga hind tundus arusaadav, siis vaid naeratasime: “Si, si – jah-jah”. Aga kui ta ilus kätetöö valmis sai, luges ta mu patsid kokku ja teavitas hoopiski, et hinnaks on 180 kohalikku raha, ehk siis plastikust värviliste mummude eest ootas ta 180-40=140 kolumbia peesot lisaraha (ca 40€!). Omakeski arutlesime, et plastikjublakate eest on seda küll hirmus palju küsitud. Meie rahakoti õnneks polnud me randa aga üle 78 kohaliku raha kaasa võtnud, seega suutsime vaidluse õnnekombel kiiresti lõpetada ja tädi pidi leppima vaid 20 eurose töötasuga, ehk sellesama 78 peesoga. Nägu oli tal pärast seda natuke küll mossis, kuid samamoodi ka meil, sest töö alguses leppisime me oma meelest ju üliselgelt tööhinnaks 40+5=45 peesot. Vat mis juhtub, kui ise räägid eesti keelt ja teine räägib ülipika jutu espanjooli :). Ilmselt saime meie mingist osast tema jutust valesti aru, – aga on nagu on, see lugu on meie jaoks nüüd möödanik.
See, miks Santa Martas on palju neegreid, on seotud orjandusliku minevikuga. Nimelt kasutati ka Kolumbias Aafrikast sissetoodud orjade tööjõudu, seda eriti rannikualadel ning praegused mustanahalised ongi enamjaolt endiste orjade järeltulijad. Santa Marta Oro nimelist muuseumit külastades saime lugeda ka mõnda arhiveeritud kirja sellest, kuidas orjadele vabadust kingiti või vastupidi, millise raha eest neid ostjatele müüdi.
Igatahes säravad rannapatsid nüüd minuga kõikjal! Vedasin oma rannapatsid mõistagi ka Kolumbia pealinna Bogotasse ehk meie viimasesse sihtpunkti enne kodumaa lendu.
Veel mõned pildid Santa Martast:
Sõime Santa Martas ka palju Kariibi merest pärit kala. Prae hind 4-6€, juurde kuulus kann mahla.
Santa Martast lahkudes said paradiisivaated otsa ja algas tavaline kolumblase elu:
* * *
Kolumbia pealinna Bogotasse jõudmiseks tegime reede hommikul oma esimese siselennu LA-s, nimelt Cartagenast Bogotasse. Lennupilet maksis 55€/in, sh 15kg äraantav pagasit hinnas. Selle Kolumbia siselennuga säästsime 18h pikkuse bussisõidu samal marsruudil.
Bogotas
Kolumblased on üks imeline rahvas. Armsad, sõbralikud, soojad, abivalmid! See on meie kogemus suurlinnas Bogotas, kus elab 8 miljonit inimest ning kus üks armas kolumbia perekond suutis meie viimased paar LA päeva teha üdini mõnusaks ja meeldejäävaks. Siinkohal suured, soojad tänud mu õele Lehtele, kes elab Põhja-Rootsis ning kelle kodulinna Korpilombolosse sama Bogota perekond juba mitmendat korda külla on sattunud. Niisiis, minu õde tegi meie seltskonna tuttavaks Nathaliaga, tema õdede María-Paula ja Maureniga ning nende ema Yasminega ning lõpuks saime veel tuttavaks nende isa ja tolle uue perekonnaga. Kolumblanna Nathalia, kes ise elab-töötab Pariisis, on musternäidiseks erakordsest külalislahkusest. Me isegi ei tunne teda varasemast ajast, meie ühenduslüliks on ainult minu õde Rootsis, kuid Nathalia organiseeris distantsi pealt ette-taha, et tema õed ja ema meid tublisti võõrustaksid, autoga ringi veaksid ja linna highlights’e näitaksid. Selle perekonna mure, et külalised ikka end õnnelike ja teretulnutena tunneksid oli nii suur, et lisaks Facebooki grupile: “Leegi in Bogota”, nägin kolumblastega kohtudes, kuidas nad telefonitsi pidevalt üksteisega ühendust hoidsid privaatse grupinime “Leegi” all. See armas perekond oli väga huvitatud, et meie oma viimaste päevade soovid saaks täidetud: eksootiliste puuviljade ostmine Eestisse, värvikate käsitööturgude ja kuulsa Oro kullamuuseumi külastamine. Nad organiseerisid meile kihvtilt läbimõeldud plaani. Me tundsime end väga hästi giiditutena olukorras, kus me ise pärast 2,5 kuud midagi mõtlema ei pidanud:). Nad tutvustasid meile üksnes täiesti uusi puuvilju (nimed on nii kummalised, nt curuba, et sorry, minu postitusest neid rohkem ei leia…) ja viisid Bogota miljonilinna kõrgele mäe otsa vaatama. Nad vedasid meid ringi kesklinnas La Candelaria piirkonnas ning tutvustasid siinset ajalugu ja hooneid. Möödusime presidendilossist ja jalakäijate peaaevnüüst, hipilinnakust jne. Kokkuvõtteks saime kõik asjad šopatud, mis tahtsime ning nägime ära ka ühe pisut jõukama kolumbia elamise. Maureni isa nimelt kutsus meid külla oma koju. Siin siis hunnik pilte.
Bogota miljonilinna vaated:
Külastasime Oro muuseumi Bogotas, mis pidi olema parim muuseum Lõuna-Ameerikas ja käsitleb kullateemasid. Muuseumis oli juttu ka eelnevate põlvkondade ohverdamistraditsioonidest ja šamanismist. Järgmisel pildil on arheoloogilise leiuna mees, kes end koopasse või ka templisse sulges ja mediteeris tuleviku nägemiseks päevi kui mitte aastaid.
Ohverdamisest:
Maureni isa juures pakiti meile veel oma aia piparmündist ja laimist tehtud värsket mahla. Superhea!
Õhtul käisime söömas veel väljas ja tellisime 6 euri eest kamba peale terve kana! Kaasa tulid veel 1,5l Fanta ja riis koos friikartulitega. Täiega soodne!
Korra põgusalt mainisin postituses Venezuela elanike keerulist olukorda. Olukord 30 miljoni elanikuga riigis on tõesti halb, kui poodidest ei saa tänasel päeval süüa osta, ärid on sunnitud end sulgema ning rahulolematused riigis on nii suured, et inimesed on valmis väiksegi põhjuse eest nii kaaskodanikke kui turiste röövima/tapma. Venezuelat valitseb sotsialistlike vaadetega mees, kelle pärast kõik need rahutused on alguse saanud ja hetkel näivad ainult kulmineeruvat, kasvavat. Venezuela on hetkel absoluutselt väga ohtlik riik külastamiseks, isegi kohalikud kardavad oma riiki. Samas kõik need, kes julgevad avalikult valitsuse vastu häält tõsta, tapetakse ilma küsimusteta, kiiresti ja jõhkralt. Internet pidi pilte, videosid täis olema. Ka üle saja noore protestimeelse üliõpilase on tapetud. Meil on natuke õnne Venezuela olukorrast rohkemat-lähemalt teada, sest kohtusime oma Bogota hostelis 46-aastase Venezuela mehega, kes rääkis üllatuseks väga head inglise keelt. Tema rääkiski meile oma loo.
Ta ütles, et tuli Kolumbiasse 10 kuud tagasi, alustas tänaval müügimehena, teadmata palju õhtuks raha teenib. Enne seda oli ta Venezuela pealinnas professionaalne fotograaf ja oma firma omanik. Riigirahutuste jätkudes jäi ta aga ilma nii klientidest kui lojaalsetest töötajatest. Siis püüdis ta kuidagi teisiti leiba lauale saada, nt autode müügimehena, aga ka see plaan elatist teenida kukkus läbi. Nüüdseks on ta turvalises riigis Kolumbias ja tänaseks on õnneks Kolumbia valitsus vastu tulnud talle ning teistele venezuelalastele, andes neile ametliku tööloa. (Kolumblased sellele ise muidugi ülearu hästi ei vaata, sest venezuela põgenikud võtavad ilmselgelt ära kohalike töökohti. Eks meil Euroopas ka sarnased lood niinimetatud “sõjapõgenikega”. Praegu töötab ta Bogotas ametlikul palgal arvuti õppeprogrammide müügimehena ja on eluga üsna rahul. Koduriigi pingete tõttu ei unista ta kunagi koju tagasi pöördumisest, vaatamata Venezuela looduse ilule. Ja ega teda miski seal oota ka – perekond ja sõbrad on üle maailma laiali pudenenud. Kes Hispaanias, kes USA-s, kes Kolumbias, Tšiilis, Ecuadoris, Argentiinas…. Selle mehe jutu peale mõistsime, miks oma reisi jooksul oleme nii mitmeid just Venezuela päritolu töölisi kohanud eripaigus. Jah, kui kodumaal on ikka nii ohtlik, kaootiline, lootusetu ja tulevikuta elu, siis tõesti, kes vähegi saab, loomulikult kipub põgenema! Siinkohal peab aga mainima, et on ikka tõeline õnnistus elada lihtsalt pisikeses armsas Eestis, kust peale vaba tahte enda ükski kaootiline tuulispask ei aja sind maailma mööda rändama-kolama-töötama !
* *
Jõuangi uuesti tagasi lennujaama. 21. jaanuari hommik. Ees ootab pea 24 h lendu ühes vahemaandumistega, et Koju jõuda. Meie oleme oma seljakoti-notsud ilusasti ja eeskujulikult musta kilesse ära pakendanud,
valmis 5 minutit hiljem oma pagasit check-in counterisse ära andma. Check-in turvamees kontrollib veel mu passi ja teatab siis, et olen “Siga!”. Sellele järgneb standardprotseduur, – surud muige alla ja tänad selle komplimendi eest: “Gracias!”Jah, seaks kutsusid nad meid juba Tšiilis riiki sisenedes, õigemini pealinna metroojaamas. “Siga” nende keeles on ju süütu tähendusega “oled teretulnud/astu edasi!”.
Check-in counteris mõõdab Turkish Airlinesi töötaja meie musta värvi kotte pealaest jalatallani ja käseb kindla käsuna: “Turvalisuse huvides peate musta kile ja teibi kottide ümbert eemaldama. Siin lennujaamas kehtivad Bogota reeglid!” Me küll protesteerisime, eriti Jassu, kuid see kõik oli asjatu. Meile öeldi selge sõnaga, isegi osakonna boss kutsuti kohale, et vaatamata sellele, et oleme kotid ise pakkinud ja sees on vaid seljakotid, (kaitsmaks neid paelte katkimineku ja igale poole kinnijäämise eest), peame kiled eemaldama. Ja meil ei lubatud isegi läbipaistva kilega kotte pakkida (mis muidu ju üle maailma lennujaamades tavaline standardprotseduur!)! Olime hämmingust ja ebamugavast olukorrast keeletud, sest absoluutselt igas riigis ja lennujaamas pole olnud musta prügikotti pakendamine probleemiks ja nüüd siis siin Kolumbias!? Vähe sellest. Jassult nõuti, et ta harutaks terve oma äraantava pagasi lahti ja suraks sinna sisse matkakepid, sest “nendega ohutuse tõttu ei tohi lahtiselt [koti küljel] reisida”. Taaskord Jassu protesteeris ja kinnitas, et niimoodi reisimine ei olnud vähimgi probleem Helsinkist Bogotasse tulles [enne Tšiilit oli meil siin vahemaandumine], et kuidas see nüüd siis probleemiks on vastupidisel suunal?! Aga see oli koht, kus turist pidi alla andma lennujaama karmidele reeglitele. Nii pidimegi saatma oma pagasid ilma igasuguse kilekaitseta lennukisse ja lootusega, et keegi meie lahtikäivate lukkudega kottidest miskit pihta ei paneks jne (lennujaamade pagasiosakondades on vargusjuhtumeid ka ette tulnud, õnneks seni mitte meil).
Õnneks vähemalt lasi Kolumbia toll meid ilusti läbi meie eksootiliste puuviljadega :). Nad isegi ei vaadanud, mida käsipagasis tassime, vaid lasid probleemitult tollilindilt läbi. Võib-olla aitas see, et ähvardasin enne eesti keeles, et kui keegi peaks minu ainsatki eksootilist puuvilja konfiskeerima hakkama, siis hakkan nutma. Kas see just aitab, ei tea, aga – värsked puuviljad on minu jaoks kullahinnaga ja neil on suur emotsionaalne väärtus :P.
Lennujaamas leidis Jassu ühe naise juhuslikus ja nii üliägedas poosis:
Bogota lennujaama selline kohvi-saiakese-puuvilja kombo maksis ca 5-6eur nägu. Aga meil olid viimased Kolumbia rahad vaja ära kulutada, niisiis oli see ok:)
Jassu pettus, et Kolumbia lennujaamadest pole võimalik osta esimese klassi kohvi ehk väga head kohvi. Müüakse hoopis ilma kvaliteedimärgiseta teise klassi kohvisid! St seda, et tegemist on masinatega korjatud ja sorteerimata (osaliselt valmis, osaliselt toored, osaliselt kahjustunud) kohviubade seguga. Meie juba teame, mis vahe on Kohvil ja kohvil.
Jah, vat selliselt soojalt maalt tõusime meie lendu, et jõuda ööpäevaga +30 aladelt -10 lumistele aladele Eestis 🙂
Õnnelikke hetki ja lennukaid unistusi meile kõigile!
* * *
Ulvi on vahepeal kirjutanud Kariibi mere ranna puhkusest:
http://ulllugu.blogspot.com.ee/2018/01/puhkus-kariibi-mere-aares.html
Ja veel vampiiride ja minu afropatside saamise teemal:
http://ulllugu.blogspot.com.ee/2018/01/vampiiride-tants.html
Tere! Mu tütar oli eile koolist tulles Teie reisijuttudest vaimustatud ja leidis, et peaksime minema reisile just samadesse kohtadesse ning ilmtingimata tuleb üles leida see proua, kes oskab teha värvilisi patse. Aitäh, et käisite oma kogemusi jagamas!