Kariibi meri, Bogota ja Eestimaa

/Leegi kirjutab/

 

Minus on meeletu tänutunne. Et leian nii julguse kui võimalused täita oma unistusi. Siin me siis oleme, kirjutamise hetkel Bogota-Istanbuli lennukis, teel tagasi Kodumaale. Selja taha jäävad 7000km bussidega maismaad mööda kulgemist Lõuna-Ameerikas 2,5 kuu jooksul! Kesk-Tšiilist Põhja-Kolumbiani! Kontinendil, mis oma elamuste, inimeste, värvide ja loodusega on vaieldamatult minu seniste reiside edetabelis esikohal! Pea 3 kuu jooksul oli mul võimalus täpp-täpilt järgida oma lapsepõlve unistusi: kohtuda indiaanlastega, näha kõige vaheldusrikkamat loodust ja näha nii tänavapildis kui inimeste riietuses kõige rõõmsamaid ja säravamaid erksaid värve. Mind on alati paelunud rõõmsad värvid ning LA-s leidsime seda rohkem kui oodata oskasime!

Koju kaasagi toon soojad, õnnelikud värvid 🙂

 

Afropatsid ehk mõneks ajaks uudne mina Koju kaasa Kariibi mere äärest! 🙂

 

Pea 3 kuuga oleme nüüd siis külastanud Tšiilit, Argentiinat, Boliiviat, Peruud, Ecuadori, Kolumbiat. On tekkinud ettekujutused nendest maadest ja ka geograafias oleme märksa tugevamad! Meilt on palju küsitud, mis on Ladina-Ameerikas meie lemmik riik või koht? Selle peale aga vastame ühest suust: võimatu! Nimelt on sellele võimatu üheselt vastata, sest iga riik ja iga meie lemmik koht on omanäoline ning igas neist asuvad teistega võrreldamatud highlights’id. Näiteks Tšiilis asus filosoofide ja tänavakunstnike paradiisilinn Valparaiso ja põhja osas maailma kõige kuivem Atacama kõrb.

 

Valparaiso värvilinn

 

Atacama kõrb, meie unustamatu Jeebisafari ja soolahunnik

 

Argentiinas kogesime super kuumaastikke Ischigualasto rahvuspargis ja nägime kõige värvilisemaid Emakese Looduse pintslitõmbeid Andide mäestikus.

 

Ischigualasto rahvuspark Argentiinas

 

Andide värvilised pintslitõmbed

 

Boliivia lumivalgetest soolaväljadest ei saa ka kuidagi üle ega ümber- jättis täiesti kustumatu elamuse ning loomulikult Amazonase pampa trip koos piraajapüügi- ja grillimisega!

 

Uyuni soolaväljad Boliivias

 

Amazonase 3-päevane pampa trip Boliivias

 

Peruu-Boliivia piiril asub kuulus hiiglaslik 4-kord Peipsi järv – Lake Titicaca, kust pärimuste kohaselt said alguse indiaanlaste maailm ja esimesed mees-naine.

 

 

Indiaanlane käsitööd müütamas ja taustal legendide rikas Titicaca värv

 

Machu Picchu salapärane sajanditevanune linn ja Nazca kuulsad iidsete tsivilisatsioonide poolt mahajäetud joonised – oma silmaga nähes panevad nad õhku ahmima. 🙂

 

Machu Picchu Peruus

 

Nazca jooned

 

Ecuadoris olime 2 koera hoidjateks ühe kihvti USA tädi majas ning võtsime Cuenca linnas suure paraad-karnevaliga vastu jõulud; traditsioonilise nukkude põletamise ja ilutulestikuga Uue Aasta 2018. Lisaks kogesime ilmatu värvikat ja soodsate hindadega indiaani turgu Otavalos. Ahjaa, ekvaatori nullpunkti ületasime ka:).

 

Ecuadori majahoidjad ja 2 koera

 

Cuenca linna Jeesukese teemaline paraad

 

Cuenca äärelinna paraad dekoreeritud autodega

 

Vana Aasta lõpu nukkude meisterdamise-põletamise traditsioon

 

Vana Aasta lõpu nukkude põletamise traditsioon keskööl

 

Uue Aasta saabumine

 

Soovime Kirju Koera Aastat 2018! 🙂

 

Otavalo värvikirev indiaaniturg Ecuadoris

 

Ekvaatoril Ecuadoris 🙂

 

Kolumbias aga külastasime kuulsat kohvikasvatuspiirkonda Armenia ümbruses ning ligundasime 3 päeva varbaid Kariibi mere soojades vetes. Et siis jah, milline koht neist on parim ja lemmikuim? Jätangi tagasihoidlikult vastamata :).

 

Armenia kohviistanduse külastamise järel kaasaostetud kohvipakkidega kaamerale poseerimas.

 

Kariibi mere kuldsed päikseloojangud ja rannailmad Kolumbias

 

Lõuna-Ameerika on põhjusetult eestlaste reisisihtide listis liiga kaugel nimekirja lõpus. Ma ei tea, kas kardetakse, et siia reisimine on kallis ja/või ka ohtlik? Ilmselt mõlemat, sest meiegi tulime siia eelarvamustega. Tegelikkus on see, et pea kõik maad on siin sigaodavad reisimiseks, võrreldamatud Euroopa hindadega! Ilmselt pea kõik on võrreldav Aasia vaesemate riikide odavate hindadega (meil Jassuga ju seljataga ka Vietnami-Malaisia-Sumatra-Tai trip). Kes siia mandrile tulla ihkab, jälgigu alustuseks lennupiletite hindu trip.ee kaudu. Vahel saab edasi-tagasi lennupiletid koguni alla 500€/in! Meie näiteks maksime 680€/in Helsinki > Santiago de Chile ja Bogota > Helsinki (multicity) marsruudi eest Turkish Airlinesiga. Meie külastatud riikide ja kogemuste põhjal on külastamiseks rahakotile odavad riigid Kolumbia, Ecuador, Peruu ja eriti Boliivia, kallimad on Tšiili ja Argentiina. Teistest LA riikidest puudub isiklik kogemus, seega neid ma ei maini. Ainult Venezuelasse ärge praegu kippuge – miljonid Venezuela inimesed praegu kas põgenevad või kaaluvad põgenemist teistesse riikidesse näljahäda, poliitiliste rahutuste ja elu kaotamise hirmu-röövimiste tõttu ning hetkel on seal venezueelalaste endi sõnul ajaloo raskeim olukord. Kõik hindadesse puutuv on muidugi suhteline – sõltub, mis huvidega tulete, mida näha tahate, millega liigelda plaanite jne. Ja nagu iga riigiga, – igasse urkasse ja nurgatagusesse pole vaja ronida, sest mõistagi puutub LA-s reisides kokku ka slummide ja väga vaeste inimestega. Siiski, väga suur enamus LA-st on turisti seisukohalt viimaste aastakümnete jooksul muutunud igati turvaliseks peatuskohaks. See konkreetne postitus on LA-st eelviimane, viimase postituse teeme Jassuga konkreetse kokkuvõttena kuludest LA-s. -Nõnda tekib täpsem ettekujutus siinsetest hindadest.

 

 

* * *

Jah, aga enne veel, kui me pärast 2,5 kuud LA-s lennuki peale istusime, et tagasi Koju sõita, tegime-nägime Kolumbias veel paljutki.

Niisiis. Kuna Cartagena linnas juhtusid meiega igasugused ebaõnned (nt taksoga õige majutuse mitte ülesleidmine ja tänavamuusik napsas tänamatult Jassu värskelt pressitud mahlajoogi jne, vt eelmist postitust), siis hakkasime uskuma, et kuskil Maamuna peal on meie jaoks parem koht olemas. Ja et peame sinna minema! Ning kokkuvõttes me ei kahetsegi, sest täpselt eelmainitud põhjustel me Santa Martasse sattusimegi. Santa Marta on Kolumbia üks kuulsamaid paradiisilinnasid Kariibi mere ääres. Broneerisime hotelli Rodadero randa, mis asub ca 5 km kaugusel kesklinnast ja on hästi turistikas, aga mõnus piirkond. Temperatuurid on seal aastaringselt päeval üle +30 ja öösel ca +28. Sajab väga harva. Nautisime Kariibi mere mahedaid temperatuure ja korralikku päevitust 3 päeva. Rand oli hotellist kiviga visata, vaid 200m jalutamist. Jõime siin palju värskeid mahlasid (meie lemmik on ainult Kolumbias leiduv magus puuvili nimega guanabana ehk eesti k. ogaannona).

 

Rodadero rand Santa Martas

 

Pruunistumisega tegelemas 🙂

 

 

Päikseloojangud olid Santa Martas jumalikud. Millise kuldse säraga! Tegelikult oleme Uus-Meremaal ilusamaid loojanguid ka näinud, aga ei ole ilus niimoodi võrrelda eelmiste kogemustega – sest reisimine ometigi rikub pisut inimest, iga kohta tuleks võtta/peaks võtma ikkagi isemoodi! :). Ehk siis jah, meile väga meeldisid siinsed loojangud oma oranži kumaga ning Santa Marta ongi selliste kenade loojangute poolest kuulus.

 

Santa Marta päikseloojang

 

Järjekordne pruunistumise päev:)

 

Rannas hängivad päevad läbi ringi lisaks turistidemassile ka loendamatud kogused teenusepakkujaid. Saiakeste, pirukate, kohvi-tee-kookose, kotikeste ja päikseprilli müüjatest kuni massaažipakkujate ja afropatside punujateni. Kuni me seal rannas laisalt päikse käes keerlesime-pöörlesime, loendasime me igavusest teenusepakkujaid ja saime huvitava tulemuse. Nimelt igas minutis möödub sinust pika rannariba peale ca 2-3 teenusepakkujat, mis teeb ju üle saja tegelase tunnis. Mnjaa, teenusepakkujatel on siin kuuma päikse all kuum turg, sest iga päev on rannas sadu turiste, nii kolumblasi kui välismaalasi.

 

 

Palju rannapuhkajaid ja igasugu teenusepakkujaid ühes rannas

 

Ma olen selline suur värvideinimene. Värvidelemb! Ja just seepärast lasin teha endalegi afropatsid! Nendesamade turistide ja kohalike eeskujul, kes juba kandsid neid värvikaid patse. Ma väga tahtsin näha (õigemini tunda), kuidas afronaise käe all valmivad imekiire ajaga ülipeened patsid. Ma pole kokku lugenud, aga usun, et neid on mu peas nüüd sadakond ning nad valmisid alla 2 tunniga! Olen üllatunud, et ka minusuguse hullumeelsed (alati krussitavad 😀 ) juuksed on võimalik ära taltsutada, iseasi näis, kui kauaks! Kokku maksid patsid 20 eurot. Hiljem googeldades selgus, et eesti salongid küsivad afropatside tegemise eest üle 200€!

 

Afropatside tegemise algus nägi välja nii…

 

Ja siit need imepeened patsid tulevad! Jesper, kui kiiresti üks pats valmis sai!

 

 

Ulvi leidis sellise värvika harjaga inimese patside tegemise vahepeal ja püüdis ta pildile 🙂

 

Kui aus olla, siis jäi patside tegemisest pisut mõru maitset ka suhu, sest espanjooli kõnelev afroameerika tädi küsis algul vaid 40 kohalikku raha ja seletas, et tahab mummude eest meilt ka 5 lisaraha saada. Kuna keelebarjäär oli tuntav, aga hind tundus arusaadav, siis vaid naeratasime: “Si, si – jah-jah”. Aga kui ta ilus kätetöö valmis sai, luges ta mu patsid kokku ja teavitas hoopiski, et hinnaks on 180 kohalikku raha, ehk siis plastikust värviliste mummude eest ootas ta 180-40=140 kolumbia peesot lisaraha (ca 40€!). Omakeski arutlesime, et plastikjublakate eest on seda küll hirmus palju küsitud. Meie rahakoti õnneks polnud me randa aga üle 78 kohaliku raha kaasa võtnud, seega suutsime vaidluse õnnekombel kiiresti lõpetada ja tädi pidi leppima vaid 20 eurose töötasuga, ehk sellesama 78 peesoga. Nägu oli tal pärast seda natuke küll mossis, kuid samamoodi ka meil, sest töö alguses leppisime me oma meelest ju üliselgelt tööhinnaks 40+5=45 peesot. Vat mis juhtub, kui ise räägid eesti keelt ja teine räägib ülipika jutu espanjooli :). Ilmselt saime meie mingist osast tema jutust valesti aru, – aga on nagu on, see lugu on meie jaoks nüüd möödanik.

 

 

 

Afropatside tegijaga ühel pildil

 

See, miks Santa Martas on palju neegreid, on seotud orjandusliku minevikuga. Nimelt kasutati ka Kolumbias Aafrikast sissetoodud orjade tööjõudu, seda eriti rannikualadel ning praegused mustanahalised ongi enamjaolt endiste orjade järeltulijad. Santa Marta Oro nimelist muuseumit külastades saime lugeda ka mõnda arhiveeritud kirja sellest, kuidas orjadele vabadust kingiti või vastupidi, millise raha eest neid ostjatele müüdi.

 

Igatahes säravad rannapatsid nüüd minuga kõikjal! Vedasin oma rannapatsid mõistagi ka Kolumbia pealinna Bogotasse ehk meie viimasesse sihtpunkti enne kodumaa lendu.

 

Santa Marta ja new outlook

 

Veel mõned pildid Santa Martast:

 

Mitte kõik ei viitsinud päevad läbi kuuma päikse all vedeleda:)

 

Mmm, jääkuubikutega ja suhkruga magustatud laimimahl!

 

Sõime Santa Martas ka palju Kariibi merest pärit kala. Prae hind 4-6€, juurde kuulus kann mahla.

 

 

 

Santa Martast lahkudes said paradiisivaated otsa ja algas tavaline kolumblase elu:

 

Vaade Santa Marta-Cartagena bussist

 

* * *

Kolumbia pealinna Bogotasse jõudmiseks tegime reede hommikul oma esimese siselennu LA-s, nimelt Cartagenast Bogotasse. Lennupilet maksis 55€/in, sh 15kg äraantav pagasit hinnas. Selle Kolumbia siselennuga säästsime 18h pikkuse bussisõidu samal marsruudil.

 

VivaColombia oli lennufirma nimi

 

Bogota hostel ja hosteli omaniku Kuningast lemmikloom 🙂

 

 

Bogotas

Kolumblased on üks imeline rahvas. Armsad, sõbralikud, soojad, abivalmid! See on meie kogemus suurlinnas Bogotas, kus elab 8 miljonit inimest ning kus üks armas kolumbia perekond suutis meie viimased paar LA päeva teha üdini mõnusaks ja meeldejäävaks. Siinkohal suured, soojad tänud mu õele Lehtele, kes elab Põhja-Rootsis ning kelle kodulinna Korpilombolosse sama Bogota perekond juba mitmendat korda külla on sattunud. Niisiis, minu õde tegi meie seltskonna tuttavaks Nathaliaga, tema õdede María-Paula ja Maureniga ning nende ema Yasminega ning lõpuks saime veel tuttavaks nende isa ja tolle uue perekonnaga. Kolumblanna Nathalia, kes ise elab-töötab Pariisis, on musternäidiseks erakordsest külalislahkusest. Me isegi ei tunne teda varasemast ajast, meie ühenduslüliks on ainult minu õde Rootsis, kuid Nathalia organiseeris distantsi pealt ette-taha, et tema õed ja ema meid tublisti võõrustaksid, autoga ringi veaksid ja linna highlights’e näitaksid. Selle perekonna mure, et külalised ikka end õnnelike ja teretulnutena tunneksid oli nii suur, et lisaks Facebooki grupile: “Leegi in Bogota”, nägin kolumblastega kohtudes, kuidas nad telefonitsi pidevalt üksteisega ühendust hoidsid privaatse grupinime “Leegi” all. See armas perekond oli väga huvitatud, et meie oma viimaste päevade soovid saaks täidetud: eksootiliste puuviljade ostmine Eestisse, värvikate käsitööturgude ja kuulsa Oro kullamuuseumi külastamine. Nad organiseerisid meile kihvtilt läbimõeldud plaani. Me tundsime end väga hästi giiditutena olukorras, kus me ise pärast 2,5 kuud midagi mõtlema ei pidanud:). Nad tutvustasid meile üksnes täiesti uusi puuvilju (nimed on nii kummalised, nt curuba, et sorry, minu postitusest neid rohkem ei leia…) ja viisid Bogota miljonilinna kõrgele mäe otsa vaatama. Nad vedasid meid ringi kesklinnas La Candelaria piirkonnas ning tutvustasid siinset ajalugu ja hooneid. Möödusime presidendilossist ja jalakäijate peaaevnüüst, hipilinnakust jne. Kokkuvõtteks saime kõik asjad šopatud, mis tahtsime ning nägime ära ka ühe pisut jõukama kolumbia elamise. Maureni isa nimelt kutsus meid külla oma koju. Siin siis hunnik pilte.

 

María Paula ja ema Yasmine meid läbi Bogota linna sõidutamas

 

Jassule väga meeldis ja ta tegi selle kui ideepildi, need on mõeldud kelladena 🙂

 

Lillepilti

 

Aedniku-värk:)

 

Kolumblased viisid meid sööma linna ühte parimasse toidukohta, mis polnud küll rahakotile soodsaim, aga andis parema ettekujutuse Kolumbia rahvusköögist

 

Traditsioonilist suppi maitsmas. Pildil keskel María Paula ja Yasmine.

 

Väga maitsev supp ja ühe söögiportsu juurde kuulusid kõik need komponendid

 

Seesama söögikoht seest. Vastavalt toidule (supid/praed/värskepress mahlad jne) oli restoran jaotatud sektsioonideks

 

Taimestatud sein Bogotas

 

Katuseskulptuurid

 

Lahe seinadisain

 

Koolivormis noored

 

Park linnas

 

Äge viis haljastuseks

 

Söögikoha ees María Paulaga

 

Bogota miljonilinna vaated:

 

 

 

Grupipilt

 

Hello, how are you? I am fine 🙂

 

Ostsime Eestisse degusteerimiseks kaasa puuvilju. Mangustinid

 

 

Meie lemmik guanabana puuvili maksab ainult ca 50 eurosenti /kg!

 

Kohvikutesse tegime asja korduvalt 🙂 Kolumbias vähemalt sai kõikjalt päriskohvi, mitte seda lahustuvat

 

Bogota käsitööpoed

 

Raske transportida lennukiga, aga muidu lahe rippuv vidin müügiks 🙂

 

Külastasime Oro muuseumi Bogotas, mis pidi olema parim muuseum Lõuna-Ameerikas ja käsitleb kullateemasid. Muuseumis oli juttu ka eelnevate põlvkondade ohverdamistraditsioonidest ja šamanismist. Järgmisel pildil on arheoloogilise leiuna mees, kes end koopasse või ka templisse sulges ja mediteeris tuleviku nägemiseks päevi kui mitte aastaid.

 

 

 

Ohverdamisest:

 

 

Väidetavalt on see kullast ese välja voolitud vaid ühest tükist kullast. Tohutult peen töö ja suurepäraselt säilinud ese, Oro kullamuuseumi highlight.

 

Mingi hetk suleti meie grupp muuseumi ühte ruumi, kus hakkas pihta värvide-varjude mäng ja kus taustaks kõmisesid šamaanide laulud. Huvitav elamus.

 

Kunagise soolatööstuse näidismakett

 

Meie teisel Bogota päeval tegid kolumblased meile imearmsa kingituse ja viisid meid oma kulude eest sööma peenemasse restorani. Taaskord Kolumbia rahvustoit, supp ubadega. Pildil eelroog.

 

Restoranis pilt võõrustajatega

 

1 praad ja siiajuurde kuuluvad komponendid

 

Restorani ees võõrustajatega

 

Bogota linna jalgsi avastamas

 

Bogota linna vapp tänavakividel

 

Taas mingi huvitav puuvili, mis ei maitsenud üldse ülearu hästi, aga pidi hirmus tervislik olema:)

 

Seltskonna ajaviide kesklinnas 🙂 Paistab Kolumbias väga pop ajasisustamise viis.

 

Maureni isa elab sellises vip-is kohas Bogota kesklinnas. Sellesse hoonesse ilma valvuri loata ei pääse.

 

Maureni isa meile näitamas oma reisidelt kaasa toodud suveniirikollektsiooni

 

Selline näeb välja üks kolumbia kodu. Väga hubane.

 

Selline näeb välja ühe kolumbia kodu köök.

 

Selgus, et peretütar on suurepärane baleriin, kes mänginud korduvalt “Pähklipureja” balletis peaosa -Oriana Ortiz.

 

Me väga vaimustusime sellest peretütrest, tegime plakatitest igalt küljelt pilti ja kohtusime ka peretütre-baleriini endaga. Pildil ongi peaosaline ise. 🙂

 

Vasakult paremale: Ulvi, Yasmine, Maureni isa, Maureni isa uus naine, Mauren, mina ja 16-aastane peretütar-baleriin Oriana.

 

Maureni isa pisike aed koos aastaringselt õitsvate roosidega (pidi õitsema 6 perioodil aastas!), lisaks kasvavad tal rosmariin, piparmünt, tomatid jm maitsetaimed aias.

 

All paremal nurgas taas peretütar-baleriin

 

Ja veel baleriinipilti 🙂

 

Uskumatu, otsisime kambakesi terve LA läbi ja kuskil ei müünud keegi taimeseemneid. Küsisime kohalikelt soovitusi ja puha, ikka ei midagi. Eestis mine esimesse supermarketisse ja mingi valiku seemneid ikka leiad! Samuti ei saanud loodusest ühtki seemet… niisiis tõin oma emale, suurimale seemnehuvilisele lihtsalt mõned ära kuivanud õied sellelt taimelt, aga vaevalt sellest asja saab.

 

Maureni isa viis meid kodumaja katusele.

 

Vaade linnale kodumaja katuselt

 

 

Veel vaadet linnale

 

 

See koer on pärit nagu raamatust “Alice imedemaalt” ja meenutab jänest 😀

 

Tore sein

 

Kodutu. Meie sõbrad kolumblased tegid armsa žesti. Nad palusid restoranis oma toidujäägid kaasa pakkida, (need olid täiesti korralikud, portsud olid hiiglaslikud) ja andsid plastkarpi pakendatud toidu ühele neist paljudest Bogota kodututest. Kodutu oli otseloomulikult südamest tänulik 🙂

 

Hipster nänni müütamas

 

Imeilusad maalid. Nr 1!

 

Maal nr 2!

 

Maal nr 3!

 

 

Tänavakunst

 

Tänavakunst ja Ulvi Maureni isa jutust märkmeid tegemas 🙂

 

Ilus tänavakunst

 

 

Taaskord – lilli veel müüakse, aga seemneid küll mitte kuskil! :/

 

Tänavakunstniku imelised pildid, kõik müügiks!

 

Ei ole meie veel näinud, et ükski tänavakunstnik oma tööle “tule otsa paneks” :)!

 

Politsei haarang Bogota kesklinna tänaval

 

Vikatimees isiklikult hõljus Bogota tänavail, seda muidugi küll austajate rahalise lugupidamise eest 🙂

 

Härra Valgeke raha küsimas.

 

Taas mingid puuviljad… Mamonid, kui ma ei eksi 🙂 Kivi on sees ja muidu magusad, välja näevad sitruselised.

 

Kesklinna kirik

 

Maletajad ja tuvi

 

Kesklinn

 

Presidendi palee ümbruses oli palju relvakandjaid

 

Turistid korravalvuriga pilti tegemas

 

Tegime meiegi korravalvuriga pilti. Pilt Maureni telefonist 🙂

 

Presidendi palee, pärast selle pildi tegemist tuli korravalvur mind keelama, et pildistamine pole lubatud!

 

Õhtune valgus ja kirik

 

Maureni isa juures pakiti meile veel oma aia piparmündist ja laimist tehtud värsket mahla. Superhea!

 

 

Õhtul käisime söömas veel väljas  ja tellisime 6 euri eest kamba peale terve kana! Kaasa tulid veel 1,5l Fanta ja riis koos friikartulitega. Täiega soodne!

 

 

Nii peent asja polegi näinud, et söögikohas antakse kana söömiseks kindad 🙂

 

Korra põgusalt mainisin postituses Venezuela elanike keerulist olukorda. Olukord 30 miljoni elanikuga riigis on tõesti halb, kui poodidest ei saa tänasel päeval süüa osta, ärid on sunnitud end sulgema ning rahulolematused riigis on nii suured, et inimesed on valmis väiksegi põhjuse eest nii kaaskodanikke kui turiste röövima/tapma. Venezuelat valitseb sotsialistlike vaadetega mees, kelle pärast kõik need rahutused on alguse saanud ja hetkel näivad ainult kulmineeruvat, kasvavat. Venezuela on hetkel absoluutselt väga ohtlik riik külastamiseks, isegi kohalikud kardavad oma riiki. Samas kõik need, kes julgevad avalikult valitsuse vastu häält tõsta, tapetakse ilma küsimusteta, kiiresti ja jõhkralt. Internet pidi pilte, videosid täis olema. Ka üle saja noore protestimeelse üliõpilase on tapetud. Meil on natuke õnne Venezuela olukorrast rohkemat-lähemalt teada, sest kohtusime oma Bogota hostelis 46-aastase Venezuela mehega, kes rääkis üllatuseks väga head inglise keelt. Tema rääkiski meile oma loo.

 

Meie uus Venezuela sõber

Ta ütles, et tuli Kolumbiasse 10 kuud tagasi, alustas tänaval müügimehena, teadmata palju õhtuks raha teenib. Enne seda oli ta Venezuela pealinnas professionaalne fotograaf ja oma firma omanik. Riigirahutuste jätkudes jäi ta aga ilma nii klientidest kui lojaalsetest töötajatest. Siis püüdis ta kuidagi teisiti leiba lauale saada, nt autode müügimehena, aga ka see plaan elatist teenida kukkus läbi. Nüüdseks on ta turvalises riigis Kolumbias ja tänaseks on õnneks Kolumbia valitsus vastu tulnud talle ning teistele venezuelalastele, andes neile ametliku tööloa. (Kolumblased sellele ise muidugi ülearu hästi ei vaata, sest venezuela põgenikud võtavad ilmselgelt ära kohalike töökohti. Eks meil Euroopas ka sarnased lood niinimetatud “sõjapõgenikega”. Praegu töötab ta Bogotas ametlikul palgal arvuti õppeprogrammide müügimehena ja on eluga üsna rahul. Koduriigi pingete tõttu ei unista ta kunagi koju tagasi pöördumisest, vaatamata Venezuela looduse ilule. Ja ega teda miski seal oota ka – perekond ja sõbrad on üle maailma laiali pudenenud. Kes Hispaanias, kes USA-s, kes Kolumbias, Tšiilis, Ecuadoris, Argentiinas…. Selle mehe jutu peale mõistsime, miks oma reisi jooksul oleme nii mitmeid just Venezuela päritolu töölisi kohanud eripaigus. Jah, kui kodumaal on ikka nii ohtlik, kaootiline, lootusetu ja tulevikuta elu, siis tõesti, kes vähegi saab, loomulikult kipub põgenema! Siinkohal peab aga mainima, et on ikka tõeline õnnistus elada lihtsalt pisikeses armsas Eestis, kust peale vaba tahte enda ükski kaootiline tuulispask ei aja sind maailma mööda rändama-kolama-töötama !

 

 

 

* *

Jõuangi uuesti tagasi lennujaama. 21. jaanuari hommik. Ees ootab pea 24 h lendu ühes vahemaandumistega, et Koju jõuda. Meie oleme oma seljakoti-notsud ilusasti ja eeskujulikult musta kilesse ära pakendanud,

 

 

valmis 5 minutit hiljem oma pagasit check-in counterisse ära andma. Check-in turvamees kontrollib veel mu passi ja teatab siis, et olen “Siga!”. Sellele järgneb standardprotseduur, – surud muige alla ja tänad selle komplimendi eest: “Gracias!”Jah, seaks kutsusid nad meid juba Tšiilis riiki sisenedes, õigemini pealinna metroojaamas. “Siga” nende keeles on ju süütu tähendusega “oled teretulnud/astu edasi!”.

Check-in counteris mõõdab Turkish Airlinesi töötaja meie musta värvi kotte pealaest jalatallani ja käseb kindla käsuna: “Turvalisuse huvides peate musta kile ja teibi kottide ümbert eemaldama. Siin lennujaamas kehtivad Bogota reeglid!” Me küll protesteerisime, eriti Jassu, kuid see kõik oli asjatu. Meile öeldi selge sõnaga, isegi osakonna boss kutsuti kohale, et vaatamata sellele, et oleme kotid ise pakkinud ja sees on vaid seljakotid, (kaitsmaks neid paelte katkimineku ja igale poole kinnijäämise eest), peame kiled eemaldama. Ja meil ei lubatud isegi läbipaistva kilega kotte pakkida (mis muidu ju üle maailma lennujaamades tavaline standardprotseduur!)! Olime hämmingust ja ebamugavast olukorrast keeletud, sest absoluutselt igas riigis ja lennujaamas pole olnud musta prügikotti pakendamine probleemiks ja nüüd siis siin Kolumbias!? Vähe sellest. Jassult nõuti, et ta harutaks terve oma äraantava pagasi lahti ja suraks sinna sisse matkakepid, sest “nendega ohutuse tõttu ei tohi lahtiselt [koti küljel] reisida”. Taaskord Jassu protesteeris ja kinnitas, et niimoodi reisimine ei olnud vähimgi probleem Helsinkist Bogotasse tulles [enne Tšiilit oli meil siin vahemaandumine], et kuidas see nüüd siis probleemiks on vastupidisel suunal?! Aga see oli koht, kus turist pidi alla andma lennujaama karmidele reeglitele. Nii pidimegi saatma oma pagasid ilma igasuguse kilekaitseta lennukisse ja lootusega, et keegi meie lahtikäivate lukkudega kottidest miskit pihta ei paneks jne (lennujaamade pagasiosakondades on vargusjuhtumeid ka ette tulnud, õnneks seni mitte meil).

 

Pidime kiled kottide ümbert eemaldama

 

Jassul tuli matkakeppide sissepoole pakendamiseks terve kott lahti lammutada. Vaeseke, ta oli oma koti enne nii tihedalt täis pakkinud, et ka kärbes lendama ei mahtunud! 🙂

 

Kotid saatsime Bogotast Helsinkisse ilma igasuguse pakketa. Turvanõuded, nagu meile selgitati…

 

Õnneks vähemalt lasi Kolumbia toll meid ilusti läbi meie eksootiliste puuviljadega :). Nad isegi ei vaadanud, mida käsipagasis tassime, vaid lasid probleemitult tollilindilt läbi. Võib-olla aitas see, et ähvardasin enne eesti keeles, et kui keegi peaks minu ainsatki eksootilist puuvilja konfiskeerima hakkama, siis hakkan nutma. Kas see just aitab, ei tea, aga – värsked puuviljad on minu jaoks kullahinnaga ja neil on suur emotsionaalne väärtus :P.

 

Lennujaamas leidis Jassu ühe naise juhuslikus ja nii üliägedas poosis:

 

Bogota lennujaama selline kohvi-saiakese-puuvilja kombo maksis ca 5-6eur nägu. Aga meil olid viimased Kolumbia rahad vaja ära kulutada, niisiis oli see ok:)

 

 

Jassu pettus, et Kolumbia lennujaamadest pole võimalik osta esimese klassi kohvi ehk väga head kohvi. Müüakse hoopis ilma kvaliteedimärgiseta teise klassi kohvisid! St seda, et tegemist on masinatega korjatud ja sorteerimata (osaliselt valmis, osaliselt toored, osaliselt kahjustunud) kohviubade seguga. Meie juba teame, mis vahe on Kohvil ja kohvil.

 

Lennujaama Kolumbia kohvid 1.

 

Lennujaama Kolumbia kohvid 2.

 

Jah, vat selliselt soojalt maalt tõusime meie lendu, et jõuda ööpäevaga +30 aladelt -10 lumistele aladele Eestis 🙂

 

 

 

Bogota-Istanbuli lend

 

 

Pildil Panama City kõrghooned, meil oli seal vahemaandumine.

 

 

Jõudes oma kallisse Eestisse mõtlesime kõik sedasama, mida ka Googeldamine tulemuseks andis 🙂

 

Eile degusteerisime selliseid Kolumbia päritolu puuvilju 16 inimesega. Enamus eestlasi proovisid neid puuvilju esmakordselt elus. Siin on näiteks: guanabana, mis oli pea kõigi proovijate lemmik (roheline okassiga ehk eestipäraselt ogaannona). Siis veel 2 sorti passionfruiti, mangustiini, feijoa, mammon, kaktusevili, dragonfruit, bataadi moodi asi (mis aga ei pidanud olema bataat kolumblaste sõnul).

 

Õnnelikke hetki ja lennukaid unistusi meile kõigile!

 

* * *

Ulvi on vahepeal kirjutanud Kariibi mere ranna puhkusest:

http://ulllugu.blogspot.com.ee/2018/01/puhkus-kariibi-mere-aares.html

Ja veel vampiiride ja minu afropatside saamise teemal:

http://ulllugu.blogspot.com.ee/2018/01/vampiiride-tants.html



1 thought on “Kariibi meri, Bogota ja Eestimaa”

  • Tere! Mu tütar oli eile koolist tulles Teie reisijuttudest vaimustatud ja leidis, et peaksime minema reisile just samadesse kohtadesse ning ilmtingimata tuleb üles leida see proua, kes oskab teha värvilisi patse. Aitäh, et käisite oma kogemusi jagamas!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *