Jessas kui hea kohv.

/Jassu kirjutab/

11. jaanuar, 2018 – Teisipäev.

 

 

Kui juba Kolumbiasse tulla, siis ei saa üle ega ümber kohvist. Paradoksaalsel kombel kohalikud kohvi ise ei joo või kui joovad, siis lahustuvat kohvi… ja see oli algusest peale imelik.  Teadsime,  et siin maal kasvab väga kvaliteetne kohvi, aga juba peale piiriületust mõistsime, et hea kohvi leidmine normaalses linnas on pmst mission impossible!  Seega oli igati loogiline, et peame sõitma kohvipiirkonda.

Kolumbias kasvatatakse suurem osa kohvist nn kohvikolmnurgas ehk piirkondades Pereira, Manizales ja Armenia.

Kuna Armenia osutus suureks koledaks linnaks, siis sõitsime Salentosse – väike armas linnake, mille lähiümbruses on palju väikseid kohviistandusi.  Eile maailma kõrgemaid vahapalme külastades saime kahe poolakaga jutule ja nemad olid just käinud ühes pisikeses ja armsas ökokohvi istanduses (Don Elias). Soovitasid soojalt. Enamus Salento turiste käib aga ühes suuremas ja tuntumas istanduses (El Ocaso).

Hommikul tegime kiire ja kerge hommikusöögi ning peale seda seadsime sammud linnast välja viivale teele, mille äärde jääb palju erinevaid kohviistandusi. Enamus turiste eelistavad sõita isegi seda lühikest maad (2-3km) linna kesktänavalt väljuvate jeepidega (3000 kohalikku raha = 1€ per suund), aga meie ja veel paljud otsustasime jalgsi minna. Teekond viis allamäge ja oli igati nauditav.

 

 

Tee ääri palistasid ülipikad eukalüptipuud ja igalpool laiusid orud ja mäenõlvad.

 

 

Tee ääres palju erinevaid taimi.

 

 

Sekka mõned head mõtted:

 

 

Ja juba mõne aja pärast nägime silti:

 

 

Nende inglise keelsete tuuridega on see jama, et seda lubavad kõik, aga juba Armenias saime teada, et see piirkond on kõige hispaaniakeelsem nurk Ladina-Ameerikas. Nimelt kuidas seletada fakti, et Armenia linna ainukeses bussijaamas on KOLM turismiinfopunkti ja Mitte üheski ei saanud keegi ühestki meie poolt kuuldavale toodud Inglise keelsest sõnast aru! Ja ka sealsetes hotellides oli sama lugu ning seda isegi viisakamates hotellides…

Meie allakäiguteekonnal nägime ka seda päriselu ehk seda, kuidas istanduse töölised uusi kohvipõõsaid istutavad.  Nõlvad on järsud ja eks päiksega ole palavust-niiskust ka omajagu.

 

 

Teadsime seda, et meie teekonnal on esimene turistide seas populaarseim istandus El Ocaso ja Don Eliase ökoistandus pidi olema ca 200m sellest kaugemal.

 

Leegi vana Põder näitas oma kiiremat sammumistehnikat:

 

 

Ja enne, kui vanemad inimsed kohale jõudsid, oli ta juba giidiga vennastuda jõudnud 🙂

 

 

Don Elias olla juba vana mees ehk üle 80 aasta vana ja ise enam istanduses gruppe ei juhenda. Selle asemel saime omale peaaegu perfektset inglise keelt rääkiva noore poisi nimega Alejandro ja tundsime end väga õnnelikena, sest arusaadavat Inglist spiigivad siin vähesed.

Peale meie kolmese seltskonna oli meie grupis veel ainult üks Saksamaalt pärit tüdruk ja selle üle saime tunda ainult head meelt, sest eks me kõik ole kogenud seltskondi, kus oluline pole mitte kuulamine, vaid enese ego kõvahäälne upitamine.

Alejandro tegi meile kiire ja samas põhjaliku ülevaate kohvi ajaloost.

Legendi järgi avastas kohvi värskendava jõu Etioopia kitsekarjus, kes märkas, et tema kitsekari muutus kohvipuult toitu napsates väga reipaks. Etioopiast liikus kohv edasi Türki, kus ube esmakordselt ka tules röstiti. Euroopasse jõudis kohv 17. sajandil, Eestisse 17. sajandi teisel poolel. Ameeriklased aga said kohvi maitsta 18. sajandil.

Etioopias asuva Kaffa küla järgi sai kohv ka oma nimetuse. Kohvi teekond kristlikku maailma polnud teps mitte sile ja sirge. Vanasti olla kirikul väga suur võim olnud ja kui kohvi siiakanti jõudis ning inimesed kohvi jooma hakkasid ning seeläbi end tuntavalt erksamate ja aktiivsematena tunsid, täheldasid kirikuärrad, et ju see kohvi peab ikka saadanast olema. Sest no kuidas seletada seda, et enne kohvi joomist inemeseloom tükk maad rahulikum on ja pärast kohvijoomist hakkab perutama. Võttis ikka omajagu aega, enne kui kirikuärradele kohvi toniseeriv mõju veidi selgemaks sai ja see suurepärane taim kiriku põlu alt vabastati.

Maailmas on laias laastus 2-3 põhilist kohvisorti ehk 65% kogu maailma kohvitoodangust moodustab Arabica (Coffea arabica) kohvisort  ja teine polulaarsem kohviliik on robusta (Coffea canephora) ning need kaks koos moodustavad ca 98% kogu maailmas toodetavast kohvist.

 

 

Robusta on rohkem puu kui põõsa moodi ehk kasvab kõrgemaks, saaki on kõrgemal asuvalt okstelt raskem koristada ning see annab kokkuvõttes ka vähem saaki, aga kohvi maitse on tükk maad intensiivsem ja sama koguse Arabica kohviga võrreldes ka 2 korda suurema kofeiinisisaldusega.

 

 

Nagu allolevalt pildilt näha, on Arbica tükkmaad rohkem põõsa moodi kui ülevalpool nähtud Robusta:

 

 

Ühelt puult võib saada 4-5 kg vilju, millest omakorda saab 600-700 g toorkohvi. Röstimata kohviuba sisaldab 1200 bioaktiivset ainet, millest vaid 200 tuntakse.

Mulle meeldivad sellised kõlavad sõnad nagu bioaktiivne jne, sest on lootus, et nende uhkete sõnade taga asuvate ühendite manustamine aitab ehk lõppkokkuvõttes kaasa ka sellele, et minu sõbrad-tuttavad peavad minu hauaplaadile võimalikult hilise aastaarvu kraapima 🙂

Mis vahe on ökokohvil ja mitteniiväga ökokohvil. Kohviistandustel tuleb võidelda kahe vaenlasega. Üks on seenhaigus, mis tähendab seda, et nakatanud taime lehed muutuvad täpiliseks-laiguliseks ja kui taim ei suuda lehtede kaudu fotosünteesi teha, siis pikkamööda taim sureb või ei anna enam piisavalt saaki:

 

See pilt on tehtud ühes teises, mitteöko farmis!

 

Teine probleem on väike ussike, mis uuristab end peaaegu valmis kohvioa sisse, sööb seal natuke ja siis marja sees olles viskab lusika nurka ehk maakeeli sureb ära. Kui sellisest ussitanud:

 

 

marjast kohvi teha, siis pidi see nii jubeda maitsega olema, et ajab kergema närvikavaga isikul eluks ajaks kohvi isu ära 🙂

Siinses Ökofarmis ei kasutata mitte mingisuguseid keemikaale vaid kahjurite tõrjeks on looduslikud lahendused. Kuna Arabica kohvipõõsad eelistavad kasvada varjus, siis peab miski neile varju andma ja selleks sobib suurepäraselt banaanipuu. Banaanipuu tüvi on suures osas seest tühi ja banaanipuu lehed on suured ning tüvepoole kaldu kausi kujuga. Puu kasutab liigniikust väga osavalt ära – vihmasaju korral juhivad lehed liigse vee tüve sisse ja puu kasutab seda vett siis, kui tunneb, et juured tahavad vett. Siis laseb puu oma sisemusse salvestatud vee pinnasesse ja kuna juurestik on lai, siis saavad niisutatud ka kõrvalolev kohvipõõsaste alune muld. Kas pole mitte geniaalne kooslus?

 

 

Lisaks banaanipuudele:

 

 

kasvavad kohvifarmis ka mandariinid, ananassid:

 

Kas teadsite, et ananass annab aastas kuni 4 vilja ja seejärel raiutakse taim maha, aga siin pole tema jaoks päris õige kliima, seega saab siin ca 2,5 aastase kasvuperioodi jooksul ainult kaks vilja!

 

 

 

 

Siin kasvavad ka muud eri liiki taimed, sest kogu idee on järgmine: kohvipõõsaste kahjurid eelistavad esimesena rünnata lõhnavamaid taimi ja kui ülejäänud taimed on lõhnavamad, siis hea valiku puhul kahjurid kohvipõõsateni ei jõuagi.

Aga kuidas kohvi siis kasvab? Alustan algusest ehk kohvi põõsas saab oma alguse ikka samast kohviseemnest, mis taime küljes kasvab. Seeme kukub mulda ja juba 2 kuu pärast ajab seeme välja ca 7cm pikkuse idu, mis näeb juba täitsa taime moodi välja:

 

 

Taim on paras nääpsuke ja tema juurestik pole piisavalt tugev, et see saaks nõlval kasvada. Selleks pistetakse taimenääpsuke väiksesse, tugevasse ja huumusrikkasse mullapallikesse ja umbes aasta pärast on temast saanud ca 60-70cm kõrgune elujõuline taim, mis juba konkreetsesse kasvukohta maha istutatakse.

 

 

Enne kui taim hakkab n-ö vilja kandma, läheb veel üks aasta. Siin Kolumbias annab üks taim saaki kaks korda aastas. Üks saak valmib veebruaris-märtsis ja teine september-oktoober, aga see konkreetne aeg sõltub ka sellest, kui soe ja vihmane parasjagu on.

Ühe taime eluiga on kokku 20 aastat. Esimesed kaks aastat kasvab taim viljakandvaks ja järgmised 5 aastat on taim täis elujõus ja annab palju kohviube. Seejärel lõigatakse kohvipõõsas maast ca 20-30cm kõrguselt maha ning pisut vähem kui kahe aastaga kasvab sellest värske puu, mis omakorda kannab jälle 5 aastat vilja.  Seejärel on teine mahalõikamine ja taas kaks aastat kasvuaega, siis viimased 4 aastat kandmist. Pärast 20 aastast tsüklit kaevatakse taim välja ja pannakse samasse auku uus taim kasvama.

Selleks, et kohvipõõsas saaks seemneid (kohvioad pole midagi muud kui n-ö marja sees olevad kaks seemnepoolt) kasvatada, peab kohvipõõsas õitsema. Kohvipõõsa kergelt jasmiinilõhna levitavat õit võib näha sa 2-3 päeva ja siis see kaob ning õie asemel tekib mari. No selline korraliku suure jõhvika suurune mari, mis alguses on roheline:

 

 

Ca 10 nädala pärast muutub mari sõltuvalt sordist kas punaseks või kollaseks, saades n-ö korjamisvalmis:

 

 

Valmis marja tuleb natuke pigistada ja juba hüppavad marjast välja kaks poolikut libedat ja pealt magusat seemet (mitte katki närida, vaid lihtsalt keelega puudutada). See ongi n-ö kohviuba, aga hetkel on ta veel täiesti maitsetu (maitse meenutas toore herne ja oa segu) ehk koorimata, kääritamata jne.

 

 

Arabica põõsas on paksult marju täis, aga kuna ka siin on see aasta veidi vähem päikest olnud ja ka ilm tavapärasest veidi jahedam, ennustavad kohalikud, et see konkreetne saak valmib see aasta veidi hiljem ehk ca veebruari-märtsi asemele märtsis-aprillis.

 

 

Kuna see konkreetne farm on ökofarm, siis tehakse siin kõik tööd käsitsi. Marjad (ja ainult valmis marjad) korjatakse käsitsi, mitte nagu Brasiilias, kus masin korjab raputades kõik marjad ehk nii toored kui valmis marjad.

Kuiidas kohvist saab siis meile tuttava maitsega kohvi?

Kui marjad valmivad, siis saabub siia väiksesse ökofarmi  suuremas koguses hooajatöölisi ja algab marjade noppimine. Väga hea korjaja suudab päevas korjata (sõltuvalt sordist) kuni 50kg marju. Kui arvate, et selle raske töö eest ootab korjajat ka vääriline palk, siis eksite. Ühe kilo valmis kohviubade korjamise eest kohvipuudelt saab tööline 500 kohalikku raha ehk Columbia peesot (COP). Seega 50kg korjamise eest teenib tööline päevas 25000 ehk ca  7,3 EURi!  Columbia miinimum palk on ca 800 000 ehk 232 EURI. Kui arvestuslikult on kuus 21 tööpäeva, siis 21 x 25000 annab kuu palgaks  525 000 ehk ca 152 EURI. Njaa, rikkaks selle tööga ei saa, isegi siis, kui väga hea korjaja oled…

Valmis marjadest tuleb seemned ehk kohvioad kätte saada, aga kuna käsitsi võtab see väga kaua aega, nuputasid sakslased juba ammu  välja sellise lihtsa, aga  jätkuvalt töökindla  masina:

 

 

Masin eraldab terad sõkaldest ehk marjad valatakse ülevalt masina lehtrisse ja vänta keerutades purustab masin marjade kesta. Seemned ehk toored kohvioad veerevad ühelt poolt ja kestad teiselt poolt. Seemned kukuvad suurde basseini ja siin lastakse marjadel omas magusas mahlas (seemne ümber olev magus n-ö limane kiht) 12-18 tundi käärida, mille käigus tekibki n-ö kohvi algne maitse, mis hilisemalt röstides võimendub:

 

 

Pärast käärimist asetatakse märjad kohvioad kuivama varjualusesse ja sõltuvalt väljas olevast soojusest ja niiskusest, võtab loomulik kuivatamine aega ca 6 nädalat. Ühtlaseks kuivamiseks on vaja ube kaks korda päevas segada. See farm toodab aastas 3t kohvi, seega kujutage ette, kui palju aega kohviubade töötlemine võtab. Kogu toodang müüakse maha vaid lokaalselt (kohalikele poodidele) ja farmi turistidele.

 

 

Kuivanud oal on omakorda veel kest ümber ja selle käsitsi koorimine võtab igaviku, eriti kui valmiskohvi hulk on aastas ca 3 tonni!

 

 

Ka see koorimisprotseduur tehakse siin ökofarmis sarnase hakklihamasinaga, millega hilisemalt kohvi jahvatatakse:

 

 

Edasi tuleb vaata et kõige olulisem osa ehk röstimine. Kvaliteetse kohvi tootmise tähtsaim faas on ubade röstimine ja segamine. Hea röstija on kui teadlane ja kunstnik, kes hoolitseb selle eest, et säiliks ubade kvaliteet ja konsistents. Siinses farmis käib röstimine vanal aeglasel, aga parimat tulemust andval viisil. Kohvioad pannakse röstimiskausiga puupliiidle ja röstimisspetsialist segab ja keerutab ube niikaua, kui potitäis valmis saab. Asja teeb keerukaks see, et kõik oad oleks täpselt õiget värvi pruunid, mitte nii, et mõned on rohelised ja mõned süsimustad. See on tunnetuslik täppisteadus ja nõuab kõvasti harjutamist.

 

 

Röstimata oad:

 

 

Röstitud oad, jeerum kui hea lõhnaga need olid!!!!

 

 

Kohviubade jahvatamine käib sellise massinaga, no nagu hakkliha masin, aga otsas on sõela asemel metallist veskiterad, mis omavahel liikudes jahvatavad kohvioad paraja suurusega kohvipuruks:

 

 

 

Dirigent, tööjõud ja ürituse salvestaja:

 

 

Sellest värskelt jahvatatud kohvipurust tehti meile hiljem kohvi:

 

 

Ka kohvitegemine pole niisama lihtne, et puru sisse ja kuum vesi peale, ei-ei! See on peen teadus. Kõigepealt tuleb kohvipuru maitsebukett n-ö avada. Kohvipuru valatakse riidest kurna, seejärel valatakse hästi aeglaselt ja väikse joaga kuum vesi. Selle protseduuri mõte on kohvipuru üles soojendamine, et puru veidi paisuks ja hakkaks paremini maitset n-ö välja andma. Väike kogus vett lastakse läbi puru niriseda ja see vesi visatakse ära. Seejärel valatakse samasse sõela juba veidi suurema joaga vesi, aga taas ringjate liigutustega, et kohvi ühtlaselt kuuma vett saaks ja lastakse rahulikult läbi kohvipuru imbuda. Enne kohvi kannust välja valamist soojendatakse tassid üles ja seda selleks, et külm tass kuuma kohvi maha ei jahutaks, sest kiire jahtumisega kaotab kohvi oma aroome!

 

 

Võin küll üsna kindlalt väita, et niiiiiii head kohvi pole ma oma elus kohe kindlasti varem saanud!!! Samale järelduselele jõudis ka palju rännanud ja paljudes erinevates maailma riikides erinevat kohvi proovinud Ulvi 🙂

 

 

Eestlase aeglase mõtlemise üle on ikka nalja visatud ja siinkohal saate selle kohta taas kinnitust. No me saime küll ökofarmis väga hea ülevaate, kuidas seal kohvi kasvatatakse, aga kuna 200m tagasi linnapoole jalutades asus piirkonna külastatuim kohvifarm, siis otsustasime ka seal väikse tuuri teha – siis hea võrrelda, et kuidas nemad seal toimetavad ja mis juttu giid teises kohas räägib.

 

El Ocaso kohvifarm.

 

Tuur veidi pikem, aga ilusad rohelised kasvavad aiapostid täheldasime üles:

 

 

Siia jõudes nägime kohe, et farm on eelkõige külastajatele mõeldud, sest turistidele mõeldud hooneid oli siin tükkmaad rohkem kui reaalseid tootmishooneid. Pildil vastuvõtukeskus, degusteerimiskoht, piletimüügikoht, duššid, wc, tagumises hoones eraldi udupeen kohvik jne. Võimalus kaarditerminaliga sularaha asemel maksta keset maakolgast ja…

 

 

Kuna jõudsime ca 20 minutit enne 13.00 algavat inglisekeelset tuuri kohale, oli mul rahulikult aega üles pildistada kohvi valmistamise kann koos kurnaga:

 

 

Siin on kenasti näha erinevad kohvioa etapid: mari, koorimata uba, röstitud uba:

 

 

Huvitav ideepilt, kuidas ehitada tuulevarjulisem, aga samas õhku läbi laskev sein:

 

 

El Ocaso valmistoodang: etteruttavalt öeldes oli nende kohvi võrreldes eelneva ökofarmis pakitavaga palju vähem maitsev, vähem aromaatsem, lahjem ja hapukam, tänu teistmoodi kääritamisele.

 

 

Esiteks siinne giid David Teine: tema inglise keel oli tuntavalt kehvem kui ülikoolis inglise ja prantsuse keelt õppinud Alejandrol eelmises ökofarmis. Ma ei saanud pea pooltest sõnadest aru vaatamata sellele, et kaks aastat tagasi sai 3 kuud tähelepanelikult Uus-Meremaalaste segase hääldusega inglise keelt kuulatud. Lisaks oli selgelt tunda, et David Teine on oma üksluisest tööst tüdinud, vuristas ette oma surmatunnini päheõpitud teksti ja oli ilmselgelt pealiskaudsem kui Alejandro. Samas saime nii mõndagi uut teada sellest, kuidas siinses farmis kohvi kasvatakse, aga mõni küsimus jäi õhku ikka ka 🙂

Lühidalt öeldes vuristati meile paari illustreeriva plakati eest ette kogu kohvitaime kasvamisprotsess mõne liialdusega. Paljudes farmides räägitakse, et kui kohvioad kasvavad erinevate taimede ( banaanid, ananassid, mandariinid) vahel, siis võtavad kohvioad külge ka osaliselt nende maitsed, aga no ei ole see nii ja sellest saab juba vähegi loogiliselt mõelda oskav inimene aru, aga jutuna mõjub ju hästi 🙂 Alejandro just õpetas meid, et ärge sellist UlliJuttu kuulake.

 

Marjakorjamise korvid uhkelt vööle seotuna lasti kogu punt (meie ja ca 17-ne valdavalt saksa keelt kõnelev noorte meeste seltskond) kohvipõõsaste vahelt valmis marju korjama. Leegi va korilane korjas tükkmaad suurema saagi kui fotograaf, aga no ma jahtisin rohkem pilte ka ja leidsin oma retke käigus maast ka päris raha ehk sain väikse töötasu 🙂

 

 

Nägime ka kõrgemate Robusta taimede otsast marjade noppimiseks kasutatavat redelit, aga see rohkem näitlikustamiseks siia toodud:

 

 

Kuna siin toodetakse üks tonn rohkem valmis kohvi aastas kui eelmises ökofarmis, siis on siin ka suuremad masinad saadud marjade töötlemiseks. Marjad korjatakse ikka ka käsitsi, aga koorimine ja kääritamine käib teistmoodi ja tööstulikumalt.

Kõik korjatud marjad, nii ussitamata kui ussitanud lähevad tervena siia suurde valamusse ja siin lasti neil veidi aega käärida:

 

 

Üleval olevast luugist lastakse veidi käärinud marjad siia masinasse, see siis peseb marjad ja koorib seemnete (kohviubade) ümber olevad kestad:

 

 

Kohvioad lastakse all olevasse suurde vanni ja siis lastakse ubadel veel 18-24 tundi käärida:

 

 

Seejärel tehakse kiire 3-päevane kuivatamine kuuma õhu käes, kusjuures kõrvalolevat kuuma õhku andvat ahju köetakse nende samade marjade ümbert eemaldatud ja kuivatatud kestadega. Osad kestad lähevad märjalt ka kompostiks.

 

 

Kuivatusahju restid:

 

 

Pärast 3-päevast esmast kuivatamist pannakse kohvioad suurde kasvuhoonet meenutavasse hoonesse pikkadele restidele kuivama ja siin kuivavad nad 2-3 nädalat. Siin samamoodi: kuivamisaeg sõltus väljas olevast õhuniiskusest ja päikese intensiivsusest:

 

Otse loomulikult oli ka siin näha vanaaegset koorimisseadet, aga visuaalsel katsetamisel oli näha, et see masin pole sakslaste poolt tehtud, sest koos koortega väljus masinast ka suur hulk seemneid ehk kohviube 🙂

 

 

Siin on erinevad lõppsaadused, aga selle kohta ei viitsi ma pikalt kribada ning on lootus, et Ulvi kirjutab sellest põhjalikumalt omas blogis, mille lingi leiate meie blogipostituse lõpust.

 

 

Noh ja siis asuti degusteerimise juurde. Meile anti nuusutada kahte anumat. Ühes olid sees kohvioad, teises jahvatatud kohvipuru. Peaaegu igaüks sai lõhnatestis aru, et ubadel on intensiivsem lõhn kui jahvatatud kohvipurul, aga seda sellepärast, et kohvipuru oli  jahvatatud teise sordi kohviubadest, aga kohvioad olid esimese sordi omad 🙂

Giid muidugi lasi musta töö meie grupil ära teha ehk vee valamine kohvile. Kusjuures siin peab ära märkima, et valmis kohvi valati eelnevalt MITTEkuumutatud kohvitassi ja nagu eelnevalt mainitud, oli see konkreetne (esimese sordi kohviubadest värskelt jahvatatud) kohvi tükk maad tagasihoidlikuma maitsega, vähem aromaatsem ja hapukam, sest kohvi hapusus tekib just nimelt siinsel teistmoodi kohviubade vees kääritamisel.

 

 

Allolev kollane kvaliteedimärk pakil näitab kõikidel Kolumbias valmistatud kohvidel seda, et toode on valmistatud esimese ehk kõrgeima klassiga kohviubadest. Seega kes ostab kusagilt Kolumbia kohvi, siis otsige pakendilt seda kollast märki:

 

 

Ei pea mainima, et sellest kohvifarmist me kohvi kaasa ei ostnud, aga  esimesest saime midagi ka Eestisse viimiseks 🙂

Ja lõpetuseks siis üks küsimärki kandev pilt:

 

 

…Mida need kaks töömeest, kes populaarse El Ocaso farmi kohvipõõsaste poole astuvad, tegema lähevad? Neil on bensiinimootoriga varustatud pritsid 🙂

 

Kuna me siit teisest farmist kohvi kaasa ei ostnud, siis ei hakanud sellele küsimusele ka vastust otsima… Istusime esimesse linnast turiste juurde toonud Jeepi ja põrutasime 15 inimesega linna :). Kusjuures 3 turisti koos juhiga istus ees, seitse inimest Jeebi tagumistel istmetel ja kuus inimest rippus Jeebi taga püsti seistes 🙂 Täielik ülerahvastatus, ja seda veel ülesmäge suunal 🙂

 

Ostsime keskväljakult kolumblaste rahvusroa prae ehk forelli. Meile toodigi ahjukuum, ikka veel mulksuv pann, kus sees imemaitsvas kooreses kastmes shampinjonid, krevetid ja forell. Kõrvale pakuti fritüürisooja krõmpsuvat maisileiba, ilus päev oli!

 

 

 

* * *

Ulvi kohvimelu emotsioonid:

http://ulllugu.blogspot.com.co/2018/01/kogu-tode-kohvist.html



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *