10. november 2017, reede- Külmkapiga argentiinlaste pühapaika külastamas ja telkimine Talampaya Rahvuspargis

Jassu kirjutab:
Eile San Juani jõudes mõistsime, et meile kui põlistele Põhjamaa inimestele on 30+ kraadi ikka kuum mis kuum. Lähima paari päeva prognoosiks öeldi suisa 37 soojakraadi, milles viibimine tõotab saada meie isiklikuks rekordiks. Seetõttu suundusime eile Avise autorendifirmasse, et sealt 3-e jahutustnõudvat persooni mahutavat väiksemate kabariitidega külmkappi rentida.

 

 

Tahtsime külmkappi esialgu kaheks päevaks ehk reedest pühapäeva hommikuni. Selgus aga, et pühapäev on argentiinlastel täitsa manjaana (mañana) ehk keegi ei tööta. Meile öeldi, et no võtke siis väike Toyota Eitose nimeline külmkapp 3 päevaks 2 päeva hinnaga! Ei hakanud nii ahvatlevale pakkumisele vastu punnima, Ulvi otsis oma krediitkaarti välja, tegime bronni ja täna hommikul kell 10 pärast hommikusööki hostelis

 

 

saime oma jahekapi kätte.

 

 

Külmkapp muutus jahekapiks küll veidi hiljem, kui selgus, et see väike ratastel kast ei suuda väljas 35-38 kuumakraadi sugugi mitte talutavaks 24 kraadiks konvertida. Nimelt päike paistis seniidis! Siiski oli jahekapp “better than nothing”. Jahekapil oli 1,5l mootor, mis tarbis mingit imelikku “Super” nimelist vedelikku. Tundsime tankimisel tavalist bensiini lõhna ehk ilmselt on siinmaal bensiin 95 nimi lihtsalt “Super”. Nimedega on siin veel imelikke lugusid – näiteks ilmselget Volkswagen Golfi välimusega autot tuleb lugeda Volkswagen Gul-iks… 🙂

Jahekapil on 6 käiku, aga nagu hiljem katsetades selgus, on sellise käiguvalikuga võimalik sõita maksimaalselt 6 km kõrgusele. 5-6 käik veab jahekappi kenasti ca 1-2km kõrgustes asuvatel teedel, 3-4 käik oli veel 2-3km kõrgusel ok, 1-2 käiguga kannatas sõita ka ca 4,3 km kõrgusel ja ilmselt 1 käiguga saaks häda pärast sõita veel kuni 6km kõrgustel. Toyota Eitos: 6 käiku – seega kuni 6km kõrgusel kasutamiseks 🙂

 

Leegi kirjutab teekonnast:

Esimene peatus San Juan-ist teele asudes oli Vallecitos, vaatamaks üle argentiinlaste üks suurimaid pühapaiku. Difunta Correa – nagu osutasid sildid sellele kohale Vallecitos. Väidetavalt peaks iga argentiinlane siin kord elu jooksul ära käima. Kõik oli hästi värviline.

 

 

 

 

Palverännu sihtkoht tekkis kurvast loost 19. sajandil, kui üks kaunis naine läks kõrbesse oma meest otsima ja suri janu jätte. Päev hiljem leidsid karjused tema surnukeha, aga imekombel oli laps tema rinnal ellu jäänud. Seda peeti suureks imeks ja väga lihtsustatud versioonina sai see õnnetu armastuslugu pühapaiga tekkeloo alguseks.

 

 

 

 

 

 

Jätkasime teekonda Argentiina rahvusparkide suunas. Vasakul ja paremal haigutas üks suur kõrb kümneid kilomeetreid, kus puudus asustus ja kus midagi kultuurset ei kasvanud ning looduslikud põõsad olid kohastunud vastavalt kõrbeoludega. Üks vaene hobune nägi ühe talu lähistel õige nälginud välja. Veega ja rohelusega on ju kõrbemaastikul kitsad lood… Hõredat liiklust nähes kujutlesime, kui kerge on veevarudeta siin tee ääres janusse surra ja olime tänulikud, et igal pildistamispeatusel ootas meid kannatlikult jahe külmkapp, õues oli ju 35+ kraadi. Ainsad kaaslased sel pikal kõrbeteekonnal olid jumal-teab-kust õhku kerkivad liivasambad, mis sama äkki kahanesid ja kasvasid. Kui selline pisike tuulepüks sattus meie möödumisel samaaegselt autoteed ületama, oli kerge raputus külgtuule näol täitsa tuntav.

 

 

Kaktuseid ikka Lõuna-Ameerikasse jagub. Kaktused ja kõrbemaastikud on sageli koguni sünonüümid. Pilt tehtud Ischigualasto rahvuspargi lähistel.

 

 

Kui ikka inimesi saadetakse maisest ilmast teise väga teistsugusel moel, siis võib vist natuke öelda küll, et oleme surnuaedade fännid. Nimelt oleme teinud mitmeid peatusi just surnuaedade pärast, mis Tšiilis ja Argentiinas suhteliselt värvirohked. Ja betoneeritud. Ja kus võib sageli kohata jõukamatele inimestele püstitatud mausoleume.

 

 

 

 

 

Õhtuvalguses paistis ka maastik hoopis kaunivärvilisem. Sellised kivid-kaljud ootavad ees rändurit, kes sõidab Talampaya rahvusparki Argentiinas (La Rioja linna poolelt).

 

 

 

Jõudsimegi kohale 1. päeva sihtpunkti – Talampaya rahvuspark. Siin asub “visitor centre”, kus on võimalik vähesese raha eest (70 ARS/in = 3,5 €) telkida. Telkijad saavad kasutada kuuma dušši ja olemas on WC-d.

 

 

 

Kui olime telgid üles saanud, oli meil erakordselt tore õhtupoolik tähtede valgel,  veinipudel ühes. Arutasime maailmaasjade üle ja imestasime korduvalt, kas me tõesti oleme ikka Argentiinas?! Päriselt?! Mitte Euroopas?! Pehme, soe tuul paitas põski ja elu oli nagu lill. Jassu tahtis õhtut illustreerida millegagi ning see õnnestus tal hästi:

 

 

 

11. november 2017, laupäev- Teekond külmkapiga Andide mäestikku

 

Jassu ärkas hommikul üles päiksetõusuga, meid Ulviga ei raatsinud ta äratada. Olime väga kadedad, kui ta meile hiljem hommikul näitas seda pilti:

 

Lohutuseks ütles Jassu, et ega seda hommikupäikest oli vaid paar minutit, siis kadus päike pilve taha. Ning vaatamata oma püüdlustele ja reeglite rikkumisele (“ära mine üksi jalutama!”) ei näinud ta ühtki puumat :).

 

 

Talampaya rahvuspark kuulub UNESCO pärandisse, asub 215 000 ha suurusel maatükil. Rahvuspark on kuulus eelkõige punaste kaljuseinade poolest, mis on välja kujunenud miljonite aastate jooksul.

 

 

 

 

Rahvuspargi territorriumile sisenemiseks tuleb kasutada rahvuspargi spetsiaalset transporti bussi. Oma autoga kaljudele ligi ei saa.

 

 

Leidsime punased kaljud, mini Grand Canyoni, kui tegime peatuse maantee ääres Talampaya rahvuspargi äärealal 🙂 Tegemist on kuivanud jõesängiga, mida ääristasid kuni 8 m kõrgused kaljud. Jalutasime ca 2 km lõõmava päikse käes jõesängis ning saime sellest kogemusest päeva esimese highlight’i.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Meie teekond Andidesse aina jätkus, taamal nägime lähenevaid kaunivärvilisi mägesid.

 

 

Täiesti kogemata saime päeva 2. highlight’i osaliseks Villa Union-i nimelises linnakeses. Nimelt 10. novembril tähistavad argentiinlased Traditsiooni päeva ning trehvasime nägema hobuste ja hobueeslite paraadi läbi linna…

 

 

Paraadist võtavad osa gaucho-kultuuri (gaucho-karjus) tähtsaks pidavad talunikud. Tundsime rõõmu, et sattusime sündmusele peale, sest hetk hiljem keerasid Traditsiooni päeva tähistavad ratsanikud kõrvalteele puude vahele parki ning sinna me poleks osanud küll vaadata, kui linnast läbi sõitsime.

 

 

 

Parki sisenedes sidusid ratsanikud oma hobused puude külge. Tundus, et tegemist oli seltskondliku koosviibimisega, mis moodustas viimase etapi Traditsiooni päeva tähistamisest.

 

 

Argentiinlased vestlemas ja paar meest Jassule kaamerasse poseerimas. Õhkkond oli hästi sõbralik meie kui turistide jaoks.

 

 

 

Ulvi imestab veisenaha üle:

 

 

Ega me täpselt aru saanudki, mis ristanditega siin tegemist oli. Siin oli puhtaid hobuseid, siis oli siin hobueesleid, kes hirnumise asemel tegid poolenisti: “ii-haa-iii-haaa!” ja siis osad neist meenutasid olekuga veidi kaameleid. Kui vaadata jalavarustust hobustel, siis nii mõnelgi olid väga isemoodi karvane varustus.

 

 

Ema kauni tütrega:

 

 

Mul õnnestus täita üks suur unistus, millest on saanud mitmeks päevaks isiklik highlight! Nimelt sain Argentiinas vägevate punaste mägede taustal hobusega ratsutada. Olen juba mitu kuud unistanud, et tahaks hobusega ratsutama õppida ning eks ma muidugi ei teadnud, et sissejuhatus unistuse täitumisele võiks tulla Argentiinas… Aga üks karjus pakkus lahkelt mulle oma hobust ning tegime siis lühikese ringi, kus omandasin ratsutamisest mõned olulised algteadmised. . . Tunne olla hobuse seljas vägev ja kogu aeg mõtlesin, et jee, see on Argentiina! Eestis kavatsen seda hobuunistust kuskil tallis edasi arendama hakata, paar ideed selle teostamiseks on olemas ka 😉 :).

 

 

 

Nii-nii… Kõrgused hakkasid kasvama pärast Villa Unioni linna läbimist, kulgedes mööda 76.ndat maanteed. Andide mäestik oma värvikirevuses saigi päeva 3.ndaks highlight’iks ning see päev läheb iluga kirja kui senise Lõuna-Ameerika reisi võrratumaid päevi. Pärast järgneva nägemist nentisime kõik oma reisipagasite juures, et Andidest ilusamaid ja mitmekesisemaid mägesid me ei tea! Andid said meie TOP 1-ks !

 

Kõigepealt siis sellise nurga alt mägede mängu:

 

 

Tee oli omajagu kitsas kohati. Ja ka ohtlik, kui kaotada juhitavus:

 

 

Üks mäemassiiv läbitud, võtsime suuna järgmisele… Ilm oli muidugi sama kuum nagu viimased päevad ikka.

 

 

Pilvede ja varjude mäng mägedes:

 

 

Punane mägi meenutas natuke lamavat dinosaurust:

 

 

Kollased rohtpõõsad ja punased kaljud:

 

 

 

Punased ja rohelised mäed kõrvu:

 

 

Täitsa roheline mis roheline mägi!

 

 

..Kuidas looduses leidub nii suurejoonelist ilu?!

 

 

 

Laamad poseerisid meile kollasel põllul mägede taustal väga hea meelega 🙂

 

 

 

Ei pidanud isegi autost täiesti välja tulema, et see turist seal saaks laamadest kuulsad blogistaarid teha 🙂

 

 

Leidsime mahajäetud majakesed tee ääres, kus uudishimulikud laululembesed linnud meid lähedalt põrnitsesid:

 

 

 

Esiplaanil oleva kivi otsas istub taas üks laululembene linnuke:

 

 

Helde Andide Loodus on siia kõikvõimalikke ja -võimatuid värvipallette kokku puistanud! Meie oma punastes värvitoonides sulasime selle taustaga erakordselt hästi kokku 🙂

 

 

Et miks me kampsuneid kandsime? Sest 3,8 km kõrgusel mägedes oli kõva tuul ja jahe, vaatamata päikse lõõskamisele.

 

 

3,8km kõrguselt saab veel kõrgemale minna. Leidsime lume… Sellise koonusja, teravatipulise 🙂

 

 

Jassu oli vapralt roolis kogu selle teekonna mägedes üles-alla:

 

 

Kuidas on tulnud Loodusel nii hea mõte sulatada kokku harmooniline ja mänglev värvikombinatsioon?

 

 

Sürr pilt, see on lumi:

 

 

Selline maastik kohe kisub meeled lendu ja palub aja maha võtta ja… Inspireerib!

 

 

Veel künkaid ja orge:

 

 

Ja veel:

 

 

 

No küll oli hea oma jahekapiga saavutada päevatipuks 4,3 km kõrgust mägedes, teha sellega meie kõigi isiklik kõrgusrekord ning siis…. otsida mõni ilus telkimisplats looduses tee ääres 🙂

 

 

 

12. november 2017, pühapäev- Ischigualasto rahvuspargi dinosauruste maal ehk imepärane kuumaastik, pallid ja seened

 

Eile leidsime sama teed pidi tagasi kulgedes endale sellise tagasihoidliku öömaja 🙂 :

 

Hommikune valgus mõjus kaamerasilmale kontrastsena:

 

 

 

 

Vat sellises piirkonnas sõitsime autoga. Jõudsime Sygic-u andmetel peaaegu Tšiili piirini välja enne ringipööramist. Kaart ütleb, et meie lähedusse jäid ka Andides asuvad 6000m+ mäed… 🙂

 

 

Taaskord külastasime üht surnuaeda. Sellised betoneeritud kastid on väga sagedased siimail. Ühte sellise kasti avausse olid kolinud mesilased elama, rahu sellisele põrmule!

 

 

Üks uhke mausoleum paljude teiste hulgast:

 

 

Argentiinas on nad kõik ju jalkahullud. Ühes tanklas tankides näidati sealses kohvikus sööjatele parajasti ka jalgpalli, kõigi sööjate silmad olid põnevusest ekraanile naelutatud. Me siis nägime ühest linnast läbi sõites noori jalgpallihulle :).

 

 

Ah, kuidas me soovisime näha jaanalinde oma silmaga, kui leidsime maanteelt sellise märgi:

 

 

Hetk hiljem selgus, et teoreetiliselt on eelmise pildi peal jaanalind päriselt olemas ka, kuskil seal vasakul pool teed kaugema silmapiiri taga. Nimelt märkas märgist edasi sõitma hakates Jassu terav fotograafi silm, et vasakul 10m teest ajas oma jaanalinnu asju üks nandu ! Päris ilus nandu teine 🙂 Ja Ulvi jaoks oli päev kohe niii kümnega tehtud, et tal ei lahkunud naeratus näolt kohe mitu tundi – no ikkagi esimene Argentiina jaanalind ju vabas looduses!

 

 

Järgnevad pildid on tehtud Ischigualasto rahvuspargis. Rahvusparki kutsutakse selle kuumaastiku pärast ka Valle de la Luna-ks. Rahvuspark on kuulus oma miljonite aastate vanuste geofossiilide ja kiviformatsioonide pärast, siin on päriselt elanud dinosaurused. Kui me siia Ischigualastosse jõudsime, mõtlesime me kõik kuidagi nämmutatud teemana, et kas need saurused ikka päriselt ka eksisteerinud on… Siin pargis leiab kinnitust, et ikka on küll 🙂

Ischigualasto rahvusparki sisenemiseks tuleb maksta 250 ARS = 12€/in ning hinna sisse kuulub 3,5h pikkune giidituur. Tuuriks on vajalik oma auto olemasolu, kruusateega tuuripikkus on 40 km ja peatusi kokku 5. Enamasti räägitakse kõike hispaania keeles, aga meie giid tõlkis meie jaoks olulisema jutu ka üpris arusaadavasse inglise keelde.

Teekonna algus:

 

Rahvuspark on nime saanud sellise kuumaastiku järgi:

 

 

 

Päike kella 15.00 ajal on ikka peaaegu seniidis – nagu varjudelt välja lugeda võib! Just selle 40 kraadi lähedase armutu päikse pärast kandsin pidevalt õhulist mütsi ja õlad katsin pluusiga.

 

 

Leidsime jumeka puu Ulviga, taustaks kivi-/liivasfinks.

 

 

 

 

Loodus on siia maha puistanud hulgaliselt miljonite aastatega ümaraks lihvitud kive:

 

 

 

Jassu ja Ulvi leidsid huvitavaid mustreid, mida pildistada:

 

 

Eelmise pildi kivimuster lähivaates:

 

 

Ühes peatuses leidsime sellise kivimõmmiku:

 

 

Kolmekesi punase kanjoni taustal, ja no mis teha – varju pole kuskile pugeda!

 

 

Tõesti, dionosaurused on päris olnud! Teadlased leidsid Ischigualasto rahvuspargist sellised dinosauruste fossiilid ning ehitasid sellele vaatamisväärsusele kaitsva majakupli ümber:

 

 

Pildid annavad edasi dinosauruse suurust pisut:

 

 

 

Infotahvli hispaaniakeene ja visuaalne selgitus:

 

 

Õppefilmi näidati ka Ischigualasto rahvuspargist ja dinosaurustest:

 

 

Ischigualasto rahvuspargi kuulsaim sümbol on “mushroom” ehk seen:

 

 

Võimas punane kalju kõrgub minu ja Ulvi taga:

 

 

Nagu väävlimäed:

 

 

Kui Ischigualasto pargist lahkusime, leidsime tee äärest ühe rahvuspargi infopunkti koos elusuuruses hiiglase skeletiga. Ah et umbes nii suured dinosaurused olidki!

 

 

Teekond tagasi San Juan-i suunas:

 

 

Leidsime sedapuhku ööbimispaiga päiksest kuumaks köetud kiviväljal. Taamal ümbritsesid meid taas kõrged mäed. Kivid meie all ei jahtunud hommikuni maha. Oli õige kuum öö 🙂 Magama minnes ca 23 paiku näitas matkakell temperatuuriks 32 kraadi, hommikul ärgates oli sooja 19 kraadi. Nii, kui hakkasime telki üles panema, hakkas meid sellise väljanägemisega lendav tegelane hammustama (all). Jassu tegi temaga mingi hetk 1/0 – no kujutage ise ette, kui mõnus on saada selliselt elukalt mitu hammustust kintsule?! 🙂

 

 

Tähistaeva, autosilueti ja linnutee maalilisus:

 

 

13. november 2017, esmaspäev- Maratonteekond San Juan-ist La Rioja-sse ehk jahutuselemendid bussis

Hommikul ärkasime 6 ajal, pisut enne päiksetõusu. Ulvil oli väga meeldiv öö, sest ta luges umbes pool õhtut taevakaare miljoneid tähti kokku ning tuul käis ilusti läbi. Telgi pealiskatte eemaldamine oli ainuvõimalus, kui tahtsid siplemata magada. Meil Jassuga polnud aga telgikatet võimalik eemaldada, niisiis meie vähkresime kuumadel madratsitel kauem.

 

Hommikupäike! Ja meie telklaager.

 

 

 

Jassu kirjutab teekonnast San Juan-ist La Rioja-sse:

Me pole elu sees sõitnud bussiga, milles olevad inimesed muutuvad ise bussi jahutuselementideks. Juba tänasesse bussi saamise lugu oli kui kiire ja tempokas actionfilmi stsenaarium!

Jõudsime täna varahommikul San Juan-i linna tagasi täpselt nii, et jõuaks rahulikult Avisele oma jahekapi tagastada, jõuaks süüa ja bussipiletid osta San Juanist La Rioja-sse (ca 500 km). Panime Ulviga Leegi koos 3 seljakotiga bussijaama maha. Meile Ulviga jäi Avise kontorisse navigeerimiseks iPad-is olev offline navigeerimisrakendus Sygic, mida Ulvi hellitavalt eestipäraseks Sügiseks kutsub. Igaljuhul ei tea see Sügis suurt midagi Argentiina San Juani linnakesest, sest mingi hetk avastasime end keeramast 1-suunalisse tänavasse, kust vastutulevad emotsionaalsed argentiinlased meile kiirelt selgeks tegid, et olime nende jaoks vastassuunavööndis. Saime oma väikse kompaktse jahekapi nina üsna kiirelt õigesse suunda manööverdada, aga juba oli kohal kaks korrakaitsjast tegelast, kes käskiva tooniga vilet puhudes meil seista käskisid. Tegime Ulviga oma kõige siiramad ja rumalamad turistilikud näod pähe ning näitasime korravalvuritele Ipadi, kus kaardirakendus lahti ja mille nõuandel me siia tänavasse keeranud olime. 🙂

Naisametnik palus meil oodata ja helistas kellelegi kõrgemale või politseisse, kirjeldades tekkinud olukorda. Õnneks oldi teiselpool toru mõistlikud ja öeldi ametnikule edasi, et neile nunnudele, aga rumalatele turistedele ei hakka nad trahvi tegema. Saime õnnekombel rõõmsa lehvituse saatel lahkuda. Muidugi jagati meile edaspidiseks tarkust, kuidas me peaks ühesuunalise tänava ära tundma. Kuna tarkust jagati puhtas hispaania keeles, siis kahtlesime veidi selgituste otstarbekuses, aga lubasime puhtas eesti keeles, et edasipidi katsume veidi tähelepanelikumad olla. 🙂

Jahekapi üleandmine läks kiirelt – sõbralik Avise töötaja vaatas jahekapi üle ja ei leidnud sealt ühtegi uut kriimu. Maksime ca 2600 ARS suuruse arve ära ehk 3-päevane rent maksis kokku ca 130 euri. 3 ränduri peale jagatuna täitsa OK summa. Pealegi ei maksnud me 3 ööd majutuse eest, vaid nautisime 3 ööd telgivõlusid tähistaeva all.

Startisime Ulviga ca 9.35 veidi kiirustades bussijaama suunas, sest lootsime, et jõuame 10.25 La Rioja-sse väljuva bussi peale. Enne seda veel lootsime süüa oma esimene hommikusöök ja osta ca 7-tunnisele bussiteekonnale midagi kaasa. Olgu siinkohas etteruttavalt ära öeldud, et me ei jõudnud bussile, ei jõudnud süüa ega midagi ka kaasa osta… Ja järgmisele, 11.25 väljuma pidanud bussile jõudsime ka pärast seda, kui olime koos Ulviga ca 32 kraadises päikselõõmas lühema poolmaratoni jooksnud!

 

Nimelt selgus bussijaamas pileteid ostes, et mitte ükski 3-st kaasas olevast krediitkaartist bussijaama ATM-ist raha väljavõtmisel ei toimi. Automaat ütles lihtsalt “nõu mani” pärast seda, kui olime pikas järjekorras 15 minutit seisnud. Samuti ei toiminud maksed kaarditerminali kaudu. Mul oli kaks Swedpanga kaarti: üks tavaline ja üks krediitkaart, Ulvil aga oli SEB panga krediitkaart. Niisiis 10.25 buss väljus ilma meieta…

 

 

Ulvi uuris lähedal asuvast infopunktist, kust saaks veel raha väljavõtmismängu proovida. Samuti palus ta kaartile märkida lähima koha, kus saab kaasas olevad USD-d argentiina peesodeks vahetada. Sammusime siis kiirsammul kesklinna ehk esimese lähima sularahaautomaadi suunas. ATM-i leides olime aga pettunud, sest see kandis sama pangaoperaatori nime, millele kuuluvast me juba bussijaamas tulutult proovisime raha saada. Meie õnnetuid, hingeldavaid ja higiseid nägusid nähes lasti meid õnneks järjekorras ette, aga taaskord teatas automaat: “nõu mani”. Kaotasime lootuse, sest paistis, et ükskõik kui kiiresti me ei jõuaks ka võimaliku valuutavahetuseni, 11.25 väljuvale bussile me ka enam ei jõua…

Sammusime ikka veel kiirel sammul valuutavahetuspunkti suunas, kui silma jäi üks pangakontori logo, millest sularaha võtmist kasutasime Leegiga viimatisel Aasia reisil. Astusime sisse, saime kiirelt automaadi juurde. Ime küll, aga seekord õnnestus minu Swedbanga kaartil sularahaautomaati veenda ja see sülitas kiirelt meile soovitud maksimaalse summa ehk 2000 ARS-i (ca 100€) kohalikku raha välja, unustamata oma kasuks ka 106 ARS-i ( veidi üle 5€) sisse kasseerida. Raha saime kätte täpselt 11.10 ja samal hetkel tärkas taas lootus, et äkki ikkagi jõuame läbi linna joostes õigeks ajaks bussile…

Panime siis Ulviga poolmaratoni tempos minema, tänavanurkadel sebrade ees hinge tõmmates. Arvestades temperatuuri ja jooksjate vanuseid, tegime ilmselgelt väga hea tulemuse. Jõudsime bussijaama täpselt 11.24 – terve minut ju veel bussi väljumiseni! Argnetiinas pole võimalik kellelgi osta kaugliini bussipiletit, ilma dokumenti näitamata. Seega esitasime taaskord 3 passi, saime 3 nime piletitele ja rahanõude 2085 ARS. Enne linna peale sularahamaratonile startimist uurisime, kas saame 11.25 väljuvale bussile piletid ja mis hinnaga, siis öeldi hinnaks 556 per nägu. Nüüd siis äkki 695 per nägu (see teeb 35€/in 500 km sõidupikkuse kohta)? Igathes oli meil täpselt 2060 ARS-i… ja piletimüüjale see ei sobinud… Pakkusin varianti, et äkki saame puuduoleva raha 2 USD-ga katta. Ametnik helistas kellelegi, siis viipas meid endaga kaasa ja kõndisime ühe teise putka juurde. Seal saime 2 USD eest 34 ARS-i ehk hetkel puudu olevat raha. 🙂

Kuigi pileti ostmise ajaks oli kell juba 11.33 saanud, ei tundunud piletimüüjal üldse kiiret olema meile piletite printimise ja rebimisega. Uurisime, kus me nüüd maratoni lõppedes oma paberauhindadega minema peaks. Ametnik viipas mingis suunas ja selles suunas me ka läksime. Mida me aga ei leidnud, oli meie buss. Ma juba kahtlustasin, et saime tünga, ehk et äkki müüdi meile piletid juba lahkunud bussile. Uurisime kohalikele pileteid näidates, kus on meie bussi väljumine ja saime ikkagi kinnistust, et peatus on õige, aga buss lihtsalt hilineb. See siis oligi põhjuseks, et me sellele õnnetule bussile ikkagi jõudsime.

 

 

Õnnetu sellepärast, et bussifirma nimi on El Rapido, mis tõlkes peaks Kiiret tähendama, aga sõitma asudes saime üsna kiirelt aru, et see buss on kõike muud kui kiire. Kuidas muidu seletada seda, et kell 17.45 kella uurides ja ipadist Sügisega navigeerides nägime, et me oleme sihtpunktist ikka veel 224km kaugusel. Ehkki samal kellaajal peaks meie buss juba sihtkohtas olema…

Veel sellest bussist. San Juan-ist teele asudes saime sõita vaevalt 50 km, kui hakkasime korraga tundma, et bussi ventilatsioon enam ei toimi ja ka temperatuur keris 34 kraadi peale. Mingi aeg katkes mul kannatus ja võtsin oma matkakella koos 34 kraadise temperatuurinäiduga kaasa. Läksin alla bussijuhi juurde. Näitasin talle temperatuurinäitu, tegin hingeldava ja kujuteldavaid higipiisku pühkivaid kehamärke. Bussijuht viipas midagi, et tehke siis bussi laeluugid lahti. Suundusin taas bussi ülakorrusele ja uurisin luuke – ei osanud mina neid lahti teha 🙁 …Ca 4 minutit hiljem peatati buss tee ääres ja uksed tehti lahti. Läksin alla uurima ja nägin, et bussijuht askeldab oma suure, pigem kosmoselaeva sobiva lülitibloki kallal. Oli aru saada, et miski (konditsioneer), mis alguses töötas, ei teinud seda enam. Peale mõneminutilist pusimist võis näha, kuidas lühike, aga parajalt gorillakasvu suuure õllekõhuga bussijuht tuli ilmselge hingeldamisega 2. korrusele ja tegi bussi laeluugid lahti.

 

 

Rahvas hingas kergendatult, sest isegi kohalikud, kes väljas valitsevate temperatuuridega harjunud, olid omale juba mõned minutid tuult lehvitanud. Mis siis rääkida meist põhjamaalastest, kes veel nädal tagasi pidasid 5-t plusskraadi ja selget vihmavaba taevast heaks sügisilma näitajaks 🙂

Nautisime ringlevat, aga veel kuuma õhku.

 

 

Mingi aeg hakkas minu matkakell näitama temperatuuri tõusu – 34 kraadist sai õige pea 37 kraadi. Kui kell istme seljatoele kinnitatuna näitas 38 kraadi, siis tabasingi end mõttelt: “me pole mitte kunagi sõitnud bussis, kus inimesed muutuvad bussi salongi jahutuselementideks – meie normaalne kehatemperatuur on ju 36 kraadi”.

 

 

Mingis asulas seisis meie buss ca tunnikene ja tundus, et konditsioneer saadi tööle, sest järsku hakkas jahedam õhk liikuma.

 

 

 

Saime ca 10 minuti sõita, kui temperatuur taas üleloomulikuks läks ja seekord ei oodanud ma enam bussijuhti, vaid lükkasin ise kõik ülemise korruse luugid lahti! Jõudsin selle toiminguga just ühelepoole, kui alt tuli bussijuhi abi, kes minu tegu nähes viskas pöidla püsti, öeldes: “Buenos, amigo!” Tõlkes: “Tubli, sõber!” 🙂 Igatahes jõudsime me 17.45 asemel sihtkohta ca 21.00.

La Rioja bussijaamast ca 3km jalutuskäigu kaugusel asus Samarana nimeline hotell ja sinna me suundusimegi.

Meid võttis vastu meeldivalt jahedaks konditsioneeritud vastuvõturuum, kiirelt saime võtmed ja üsna kohe saime nautida ülivajalikku dušši, millest juba paar viimast päeva vägagi puudust tundsime. 🙂 Ka hotellitoas oli konditsioneer ja laeventilaator ja lasime neil mõlemil rahulikult oma tööd teha, ise õndsat und nautides.

 

* * *

Ulvi tegi samast ajaperioodist 2 postitust. Esimene on meie teekonnast Argentiina rahvusparkidesse:

http://ulllugu.blogspot.com.ar/2017/11/jassu-y-tres-pajaritos.html

Ja teisel postitusel räägivad pildid enda eest, illustreerides Andide võlusid:

http://ulllugu.blogspot.com.ar/2017/11/andide-maalitud-maastikud.html