Lemmik vulkaan & Sumatralt Eestisse

Meie reis hakkas vaikselt lõpu poole jõudma ja kuna  mõiste “aeg”ei kesta miskipärast just reisil olles eriti kaua, siis pidime hakkama mõtlema, mida me veel jõuame teha ja mida mitte.

Image0001
Pilt tehtud eelmises sihtkohas Bukit Lawangis, ehk siis vahetult enne Lake Tobale teele asumist

 

Image0002
Õlipalmiistandused – Aasias väga levinud. Tihti asetsevad džunglid ja õlipalmiistandused üksteisega kõrvuti. Arvata on, mille arvelt istandusi rajatakse…

 

Image0003
Bussiaknast tehtud – indoneeslane ja jalgratas

 

Image0004
See kaunis daam on 82! Memm astus bussi, nägi eurooplasi ja sirutas kohe Jassule “tere”-käe ning vadistas midagi rõõmsalt, mille peale terve buss naerma puhkes 🙂 Jassu üllatus memme tugevast käepigistusest, see ei olnud mingi nutitelefoni näppija lödikäsi 🙂 Tegelikult just sihukesed väiksed kohtumised lähevadki hinge!

 

Image0005
Edevamad ja rikkamad ostavad endale uued bemmid ja mersud ning selleks, et ka lihtinimene aru saaks, et nad nüüd on “very cool”-id, pannakse vastav kleeps ka auto külge 🙂

 

Image0006
Me juba Eestis mõtlesime, et huvitav, kuhu kõik vanad nõrga valgustugevuse ja sinise tooniga säästupirnid lähevad… Aasias saime sellele küsimusele vastuse – kõik pirnid, mis kusagil lihtinimeste juures või ka tänaval põlemas näed, on needsamad sinist ja nõrka valgust andvad säästupirnid. Kusjuures isegi hotellitubades on valgustugevus ikka väga-väga nõrk. Kui Jassu matkakotte pakkis, oli tal sageli pealamp peas – no ei näe lihtsalt 🙂

 

Image0008
Olles teel Bukit Lawangist Lake Tobale, jäime kohalesaabumisega uude sihtpunkti liiga hilja peale. Kuna praamid enam õhtul Parapatist Tuk-Tuki (Toba saarele) ei väljunud, pidime suvalise majutuse Parapatis võtma. 10 euri eest leidsime endale ilmatu räpase koha öömajaks… Põrandad mustad, ei kraanikaussi ega dušši, voodikatted jumal teab kui kaua pesemata, tekid olid rõsked jne… Hinnas olnuks kindlasti kauplemisruumi, aga me ei viitsinud – oli hilja ja tahtsime ainult ära magada.

 

Image0007
Hotellituba, säästupirn & koristamata ämblikuvõrgud laes ja tegelikult iga nurga peal:)

 

Image0010
Ahjaa, toa valgust saab sisse-välja lülitada väljastpoolt ruumi 🙂 See oli ikka kõige s*tem hotell, kus me 3 kuu jooksul olnud oleme.

 

Image0009
Kas keegi kujutab ette, et siin saab duši all käia? Kõik tundus nii räpane, et me ei tahtnud/julgenud isegi nägu pesta…

 

 

*/Nüüd kirjutab Jassu/*

12. – 16. 02. 2017, pühapäev kuni neljapäev- Lake Tobat avastamas ehk meie jaoks häda-häda otsa

 

Kui tulla Sumatra saarele ja otsida infot, mida oleks teha Medani kui Indoneesia suuruselt kolmanda linna ümbruses, siis üks sihtkohti, mida kõik soovitavad, on justnimelt Lake Toba. Toba järv on üks suurimatest vulkaanilistest järvedest maailmas ja vesi on selge ja sügav (kuni 400m). Vee keskel suur poolsaar.

 

Image0011
Lake Toba ja kaldal Parapati linn

 

Image0012
Toba järve keskel asuv poolsaar, kuhu kõik turistid puhkama lähevad

 

Image0013
Praam suundub Parapatist Tuk-Tuki linnakesse (pildil)

Siinkohal ei hakka me rohkem rääkima põhjustest, miks siia tulla, vaid põhjustest, miks siia mitte tulla. 🙂
Me veetsime oma aega Lake Tobal peamiselt Tuk-Tuk linnas poolsaare peal, kuhu saab Parapati-i linnast poole tunnise praamisõiduga. Meid võttis vastu armas väike külake (linnake), mis on vaikne jne. Meil ei olnud broneeritud majutust, sest arvasime õigesti, et rahvas siia murdu ei jookse ja küllap öömaja leiame. Lonely Planet soovitab Merlyn Guesthouse`i kui odavat ja head kohta peatumiseks ja seda ta tõesti on.

 

Image0030

 

Saime 150 000 eest (10 eur) hubase toa, väga ilusa aiavaatega rõdu järve kaldal, kuum dušš olemas jne.

 

Image0014

 

Image0015

 

Image0016
…Aga, meid võttis vastu üsna tusase näoga Euroopa väljanägemise naisterahvas (kes ei tundunud just sealne teenindaja olevat) ja kutsus ühe teise, sama tõsise näoga indoneesia väljanägemise meesterahva. Mulle meeldib kasutada väljendit “emotsionaalne nagu teelusikas” ja siinkohal on seda taas jälle hea kasutada, sest see iseloomustab seda klienditeenindajat.
Indoneesia mees näitas meile vaikides meie ruumi, ütlesime, et sobib, ja võtsime majutuse plaaniga siia jääda 5-6 päevaks ehk meie Indoneesia reisi lõpuni. Et mis siin ikka enam rabeleda. Otseloomulikult oleks me peale Bukit Lawang-i (džunglitrip koos ööbimisega) läinud edasi mõne ägeda vulkaani otsa (Padang-i piirkond Sumatral) turnima, aga meie reisiaeg hakkab lõppema. Ei oleks olnud mõtet võtta 16-tunnist bussis loksumist Lake Tobalt, et sinna (Bukittingisse, Padangi piirkonnas) saada, seal maad avastada ja pärast siis 16 tundi tagasi loksuda Medani (kust väljus meie lend Bangkok-i).
Lake Toba on vulkaanilise päritoluga lomp, järelikult on ka saar kivine ja metsik ning näis seega reisi lõpuks sobivat.

 

Image0020
Toba saar keset järve

 

Vedelesime ühe vihmase päeva niisama, s.t. kirjutasime blogi, mida polnud tükk aega saanud teha – reisil olles tulevad uued asjad kogu aeg peale ja vahel pole mõtet jääda mingisse kohta lihtsalt selleks, et blogi kirjutada.
Algul üritasime viia end kurssi ka kohalike loomuliku igapäevase eluga, aga õige pea sai selgeks, et seda on siin raske leida, sest paljude inimeste sissetulekud on seotud ainult-ja-ainult turistide teenindamisega.

 

Image0019
Turistinänni poed igal pool tänavatel, päris palju nägime ka silte “magic mushrooms” või lihtsalt “mushrooms” ehk ilmselgelt on võimalus teha trippe pilve piiri peale teispoolsusesse. Meie oleme siinpoolsusega väga rahul, nii et ei hakanud kuhugi ronima 🙂

 

Image0036
Pisikesed putkad, igal pool samasugune s*tt müügil

Käisime söömas mitmes erinevas kohas, sealhulgas Lonely Planeti soovitatud Bagus Bay Homestay nimelises külalistemaja restoranis, kus meid võttis vastu unine “emotsionaalne nagu teelusikas”- tüüpi klienditeendaja. Tema olekust õhkus “MaEiViitsiTänaMidagiTeha-MulNaguniiOnKuupalkJaSeePoleNiiSuurNaguTeilEuroopasNingKuiMaSedaNüüdTeanSiisOlenMornEdasi”, aga kuidagi suutsime talle siiski selgeks teha, et meil nämm-nämm vaja ja see siin on söögikoht, kus ta töötab.

 

Image0026
Tellisime kaks riisirooga küüslaugu saiakesega. Kusjuures menüüs rõhutati “homemade bread”, aga s*tta nad teavad, milline see õige leib on! See oli hoopis tavaline saiakukkel, paar noalõiget sees ning lõigete sees törtsuke külma küüslauguvõid. Oli aru saada, et kogu kooslus tuli mikrouunist, ehk sai ja või osaliselt soe-külm.

 

Image0024

 

Image0023

 

Tellisime ka kaks naturaalset Avokaadomahla! Jah, te lugesite õigesti, Avokaadomahl on püreestatud avokaado sisu ehk parajalt tummine jook, mida olemegi kohanud ainult Sumatral. Meile meeldib, olime seda varemgi tellinud ja kindlasti teeme seda edaspidi ka kodus ise.
Meile toodi kaks avokaadomahla, selline piimjalt valge jook ja MAGUS! …me oleme päris palju avokaadosid söönud, aga sellist magusust pole täheldanud, seega Leegi keeldus seda “natural juice”-i joomast. Ma jõin siiki oma koksi lõpuni. Enamus turistidele oleks selline versioon mahlast ilmselt meeldinud, aga me tahtsime naturaalset jooki, mitte suhkruga “tapetud” maitset – me juba teadsime, kui hästi maitseb naturaalne avokaado mahl 🙂 .

 

Image0025
Riisiprae kõrvale pakutud paarist kurgiviilust leidis Leegi paar karvakest ja mingi pudi, ehk siis vaene kurgiviiluke oli suure tõenäosusega teekonnal meie lauda maha kukkunud ja siis tagasi taldrikule tõstetud…
Sõime oma riisiroad ära ja läksime sama “klienditeenindaja” juurde arvet maksma. Otseloomulikult polnud me nõus joomata mahla eest tasuma ja suure vingumisega tehti arve ümber – oli aru saada, et niigi unise ja väsinud kliediteenindaja päev muutus veel vastikumaks turistide tõttu, kes julgesid päeval siia sööma tulla…
Tuk-Tuk külakeses, meie öömaja kõrval samal teepoolel asus veel üks pealtnäha tore söögikoht ja samamoodi tellisime odavama nuudliroa. Odavaid toite peame siin valima sellepärast, et siin turistilõksus on ilmselgelt kõige kallimad toiduhinnad ja seda sõltumata kohast, kus parasjagu süüa tahad. Valge turist- järelikult jõuad ka väljas süüa – hinnad ju Euroopa mõttes ikka tuntavalt odavamad.
Kui tellitud nuudliroa kätte saime ja olime juba mõnda aega seda söönud, küsis Leegi: “Kas me mitte nuudlirooga ei tellinud, sest see, mida me sõime, oli riisiroog… Oli selge, et nüüd on hilja vinguma hakata – kui riisiroog, siis riisiroog, siin maal on nad võrdselt head. Leegil jälle ei vedanud- üks kurgiviil oli ühest otsast mädaplekkidega ja see ajas meie tuju jälle allapoole ning loo jätkuks selgus maksma minnes, et riisiroog on veel 5000 IDR kallim kui nuudliroog (tavaliselt igal pool sama hinnaga, aga no see selleks).
Tegime kohe hädakisa ja selgitasime, et alles peale mõnda aega söömist mõistsime, et sööme ju riisirooga, aga tellisime nuudliroa. Söögikoha omanik sõimas esimese asjana läbi vaese lapstööjõu ehk külapoisi, kes meilt tellimuse vastu võttis ja siis saime meie sõimata, et miks me kohe neid valest roast ei teavitanud, et nad saaks selle kööki tagasi viia ja meie (ikka veel näljastena) aega raisata uue roa ootamiseks-serveerimiseks . Krt, me sööme vahelduva eduga nii riisi kui nuudleid ja ei jõua kogu aeg meeles pidada, mida tellisime, st eeldame, et klienditeenindaja teeb tellimust vastu võttes vahet kahel sõnal “Rice” ja Noodles” …need kõlavad ju isegi Inglise keelt mitteoskavale inimesele erinevalt 🙂 Ja pealegi antud olukorras näitasime poisikesele veel näpuga menüüs TÄPSELT, mida tellida tahame…
Kuna kurgiviilu mädasus oli Leegil ka veel värskelt meeles, siis keeldusime me lisaraha maksmast, mille peale omanik veel suuremat hädakisa tõstis. Ma andsin nõutud raha öeldes, võtke, kui te sellest õnnelikumaks saate… ja astusime välja. Mingi hetk jooksis üks veidi rahulikuma olekuga teenindaja meile järgi ja andis 10 000 siiski meie antud 50 000 eest tagasi, aga ega see meie tuju ei tõstnud. (Nii nagu pidanuks olema)

 

Image0021
Õnneks leidsime küla servast väikse armsa söögikoha, kus meile naeratati rõõmsalt. Söök siin oli täpselt see, mis pidi olema, kõik maitses imehästi, avokaadomahl oli avokaadomahl ja kõigele lisaks oli seal ka väga ilus vaade ümbritsevale järvele, kauguses mäed jne. Käsime selles kohas kohe mitu korda söömas. 🙂

 

Image0017

 

Image0054
Hind ca 1,3eur ehk 20 000 IDR

 

Image0052

 

Image0053
Veits jõukamates peredes on lapsehoidjaks nutiseade, “Euroopa tüüpiline”

 

Olles kaks ööd saarel ära maganud, võtsime oma majutuskohast Merlyn Guesthouse-st ka rolleri. Rolleri rendihind on saarel reeglina odav ehk ca 100 000 per ööpäev ja hind sisaldab ka paagitäit kütust (kütuse sisaldumine hinnas on haruldane asi, aga siin põhjendatakse seda sellega, et üleval mägedes kütust ei müüda ja turist võib kergesti hätta jääda tühja/pooltühja paagiga. Meie meelest on see naljakas põhjendus, sest igal pool rollerit rentides on reeglina nagunii esimene asi täispaagi tankimine, sest sa kunagi ei tea, kus tee peal ees võib-olla kütust osta ei saa. Muidugi on see rentimise juures turisti seisukohalt puhas boonus, aga meile tundus see taaskord näide sellest, et turiste peetakse abituteks lollikesteks – meie majutusel oli minitankla näiteks kohe otse üle tee(!) – 5 meetrit majutusest ning täpselt sellest kohast omanik tankis meile ka!)

 

Image0065
Pildil meie majutus ja kohe üle tee asus minitankla

 

Roller oli vana, semiautomaatik ehk jalaga pead käike vahetama, aga siiski korralik Honda, ainult tagumine kumm näis veidi tühi olevat. Kui sõitma hakkasime, tundsime, et rolleri tagumine ots vänderdab, kui kurvidesse minna. Mõne aja pärast saime aru, et kumm muudkui tühjeneb ja on vaja pumbata – peatusime ühes suva kohas ja lasime rehvi täis.

 

Image0040
Rehvi pumpamise teenuse eest maksime 2000 IDR ehk 15 eurosenti

 

Ei saanud kilomeetritki sõita kui rehv jälle tühi.. Seega nentisime, et rehvis peab auk olema. Saar on asustatud, aga mitte kõikjal pole asustust, õnneks leidsime ühel teede ristumiskohal “rehvivahetuspunkti”, mille sarnaseid oli täis Vietnam ja ka Indoneesia. Näiteks selles “rehvivahetuspunktis” oli ehitatud mingi ajutine bambuslattidest ja koormakattest hütt, kus vihma ajal hea istuda. Hüti ees on kompressor, suur nõu veega, rehvi vulkaniseerimisaparaat ja vajalikud lisatööriistad.

 

Töökoja peremeest ei paistnud esialgu kusagilt, aga siis nägime teda veidi eemal asuvast külakohvikust meie poole astumas.

 

Selgitasime oma muret, ta uuris, kas on auk või ainult õhku vaja ja ütlesime, et sisekummis peab auk olema. See kõik käis muidugi eelkõige kehakeeles, sest meie jätkuvalt indoneesia keelt ei räägi 🙂
Selle asemel, et ratas alt ära võtta ja sisekumm välja võtta, lükatakse roller seisujala peale, pealmine rehv ühest servast maha, sisekumm tõmmatakse välja ja pumbatakse täis ning siis kohe kõrval seisvasse veenõusse, selgitamaks kus on AUK. Auk leiti õhukummi sisemisest poolest, ehk suure tõenäosusesga tekitas tühjema rehviga sõit kivisemal pinnal lihtsalt rehvi läbilöögi ja velje sisepinna kodarakinnitus vms tekitas augu.

 

Image0041

 

 

Image0042

 

Image0043

 

Image0044
Ok, auk leitud, toorkumm peale ja siis kahe raua vahele pressi alla, alumist rauda kuumutas isetehtud diiselkütuse lambike, mis ahju vaikselt kuumutama pandi.

 

Image0045

 

Image0046

 

Image0047

 

Image0048
Ca 10 minutit ootasime, sama aja sees sammus meie poole aga kamp koolilapsi, kes algul meid uudishimulikult piilusid, korra isegi kaugenesid, siis aga vaikselt meie poole nihkuma hakkasid. Oli näha, et nad tahavad midagi küsida või niisama eurooplasi lähemalt katsuda.
Mingi hetk viipasime selle häbeliku seltskonna lähemale, naeratasime lahkelt julgustamiseks. Lapsed ilmselgelt olid meie kutsest meelitatud ja selgus, et nad tahtsid tegelikult meid lähemalt näha ja et me koos pilti teeks. Neil endil mingit pildistamis riistapuud ei olnud, seega tegime oma fotokaga pilti.

 

Image0049

 

Lapsed olid väga õnnelikud, ja õnnelikumaks muutis nende meele veel ka see, et näitasime neile pilte Eestimaast, oma kodust jne.

 

Image0050
Tahtsime hirmsasti ka lastele mingit meelehead veel anda, aga meil polnud kotis enam ammu midagi eestimaist alles, seega said lapsed paki sihvkasid, mille Leegi oli enda tarbeks äsja kohalikust poest ostnud. Igatahes oli see jällegi väike, aga üks positiivsemalt meeldejäävamaid vahepealseid seikasid sellel saarel.
Vahepeal oli meie rehv ära parandatud. Taadu küsis parandamise eest ainult 15 000 ehk 1 eur, kuigi oleks võinud küsida mistahes summa – ikkagi ju turistid! Andsime talle tänutäheks selle eest 20 000. 🙂
Sõitsime mööda rannikut edasi,

 

Image0032

 

aga see oli nii igav sõit, sest sisemaale mägedesse ei saa mitte igalt poolt. Sõitsime poolsaarelt ka veidi välja, kohta, kus asuvad kuumaveeallikad vms. Hais oli nagu ikka mädamunane, samas külastajaid ei paistnud ja kuna paik nägi välja ka pigem selline tehislik ja turistide huve ära kasutav, siis lähemalt seda uurima ei läinud. Uus-Meremaal nägime palju, palju ilusamaid analoogseid kohti.

 

Image0034
Allolevas külakeses asuvad ka kuumaveeallikad

 

Image0033
Sõitsime edasi kuni ühe ilusama kõrgema kohani ja tegime seal paar pilti ja keerasime rolleri nina tagasi saare suunas.

 

 

Image0037
Indoneesias pidid kõige maitsvamad durianid olema. Meie proovisime, meile maitse ei meeldinud. Paljud aga on lummatud. Samas lõhn on väga vänge (pigem spetsiifiline), nii et osades kohtades on duriani söömine keelatud

 

Image0038
Duriani avamine on keeruline, ta on väliselt torkiv nagu okassiga (me saagisime seda taskunoaga paar minutit). Avatuna tulevad aga seest välja seemned, mille võimaitseline ümbris kõlbabki süüa

 

Image0039
Teele jäi suurem asula ja otsustasime kusagil süüa. Leidsime suvalise söögikoha, selline tavaline, lihtne ja kohalik. Inglise keelt seal ei osatud, menüüd ei olnud. Keegi küsis, kas riisi sööte, kas muna sööte. Vastasime jaatavalt, uurisime hinda, öeldi 20 000. No kallis ta ju on, aga ok, võtsime. Mõni hetk hiljem toodigi meie lauda kõige maitsetum tavaline keeduriis ja taldrikul oli lisaks ühe muna omlett ning kõik! Ei mingit kastet… :O

 

Image0035
Muigasime – esimest korda nii “maitselage” serveering Aasias. Sõime siiski ära ja kui lahkusime, siis küsiti kokku hoopiski 30 000 (2 euri).. See oli kõige mõtetum ehk maitsetum söök, sama raha eest mujal Sumatral on võimalik saada täitsa arvestatav kõhutäis…

 

Sõitsime veel veidi edasi, aga midagi huvitavat ei leidnud, kuna rannikuäär oli madal ja asustatud. Siin leidus hunnik väikseid poode, kus kõik müüvad samasugust ühesugust jama turistidele. Kõige levinum (eelkõige Tuk-Tuki turistilinnas) on mingite tigedate nägudega puukujud – no miks ma peaks oma riiulile, kapile või seinale sellist panema? Saan aru, et tegemist on mingi kindla kohaliku kunstiliigiga ja ajalooga seotud mälestustega, aga olgu kui tahes suur kunst – kui see tekitab vaatamisel negatiivse emotsiooni, siis selline kunst meie koju küll kaasa ei tule! Kui tahame tigedaid/tõsiseid nägusid näha, siis piisab Eestis kodust välja astuda… 🙂

 

Image0066
Üks paljudest puidunikerdus poodidest Tuk-Tukil

 

Image0018
Meister parasjagu mingit saua nikerdamas

 

Image0061
Sellised majakesed olid Lake Tobal levinud

 

Image0059
Niimoodi elatakse maapiirkondades. Näide

 

Image0062
Teine levinud kaubaartikkel on kõikvõimalikud kirjud kaltsud, s.t. t-särgid, kleidid, seelikud, lodeva pe*seosaga kottpüksid jne. Materjal, millest tehtud, on selline eelajalooline ehk tugev ja tummine, aga samas tehislik. Osa asju ilmselt tehtud ka puuvillast. No ja igasugu Aasiale omast kraami on siin ka: pakendatud nuudlid, odavad küpsised, kommid jne. Kui esimest korda Aasiasse ja otse siia sattuda, on ilmselt uudistamist küll.

 

Tagasi Tuk-Tuk külakese poole liikudes

 

Image0022
Tervik pilt võtab kokku väga hästi saare – Peaceful, kuni musta kassi ilmumiseni 🙂

 

jõudsime ristmikule ja hakkasime TUK-TUK küla poolt vaadates vasakule sõitma. Sealgi samamoodi pikk joru putkasid – elumajad, poed samasugust turistijura täis.

 

Image0027
Klassikaline vana buss

 

Image0028
Koos hoiab bussi tatt ja tahtejõud ning rohkelt pahtlit

 

Image0029

 

Edasi sõites hakkas tee mäkke tõusma ja mingi aja pärast leidsime end kohast, mida võiks ilusaks looduslikuks nimetada.

 

Image0051
Kitsedel on siin veider maitse – see kits tee ääres nätsutas suure isuga tühja sihvkapakki.

Koht tundus vaikne, samas kuulsime linnulaulu, vaated olid ilusad, aga kuna oli õhtupoolik kätte jõudnud ja 18.40 loojub päike, siis pidasime õigemaks mitte edasi sõita, vaid tagasi külakesse minna ja järgmine päev varahommikul enne päiksetõusu siia sõita… Ja ega eestlane loll pole – kütusenäidik oli ka end nulli poole sirutanud ning kui kütus on iga päev tasuta, siis pole ju mõtet eraldi lisatankimist teha. 😛
Hommikul ärkasime 5.30, panime kiiresti riidesse, siis rollerile hääled sisse ja tagasi mägedesse. Ca 45 minuti pärast jõudsimegi samasse kohta, kus eelmine päev ilusa looduse päeva lõpuks avastasime. Linnud laulsid, ümbruskonnas puudusid inimtegevuse hääled, vahel möödus vaid mõni üksik roller või auto. Mõni üksik hilise ärkamisega kukk kõlas veel altpoolt külast.
Salvestasin veidi loodushelisid ja kui liiklus tihedamaks läks, osustasime edasi sõita.
Mägikülad, hommikul vara juba koolibussi ootavad vormiriietuses lapsed, unised inimesed, suitsevad toidutegemiselõkked jne ehk selline ilus mägiküla idüll.
Mingis kõrgemas kohas parkisime rolleri tee äärde ja jalutasime üle rohumaa maalapikese serva, kust avanes päris uhke vaade allolevale järvele. Leegi jäi kaasavõetud ananassi ja muid puuvilju koorima-tükeldama,

 

Image0057

 

Image0058
Mangustan fruit ehk mangustiinid! Esimest korda nägime ja sõime – imehea asi! 🙂

 

ma läksin kaugemale karjamaale, pugesin ühe okastraataia alt läbi ja sain paar sellist pilti:

 

Image0056

 

Image0055

 

Kahetsesin, et ei võtnud statiivi kaasa, kuna see sellese vanasse Honda istmealusesse pagasiruumi lihtsalt ära ei mahtunud ja seetõttu n-ö koju sai jäetud… Muidu oleks küll ilusa Time-Lapse video saanud.
Tegin pildid ära ja siis tagasi Leegi juurde. Sõime, istusime, nautisime vaadet ja liikusime edasi.

 

Image0031
Lapsed õpivad maast-madalast rasket tööd tegema ja võis näha, et mitte kõik lapsed ei saa koolis käia…

Tee mägedes oli üllatavalt hea. Enamuses oli kõvakattega tee, sekka mõned augud, aga mõnes kohas ka korralik suurte kivide ja aukudega kruusatee.

 

Image0063
Riisipõllud Toba saarel

 

Image0060
Tuk-Tuki poolt vaadates on tegemist saare ühe kaugema tipuga

Kusagil saare teises kaugemas tipus (Pakpahan piirkonnas) avastasime, et tagumine rehv on jälle pooltühjaks vajunud. Leidsime koha, kus taas 2000 raha eest (ca 15 eurosenti) see täis pumbati ja sõitsime edasi. Ei saanud kaua sõita, kui selgus, et rehv vajus jälle tühjemaks… Selleks ajaks olime oma majutusasutusest ca 40km kaugusel mägedes, pisikestes kohtades, kus remonditöökojad puuduvad. Sõisime tühja rehviga ca 10km mööda auklikke teid enne, kui nägime kohta, kus põhimõtteliselt oleks vist saanud rehvi korda teha, aga… kui oled juba 10km mööda kivisid-kände sõitnud, on sisekumm juba nii auklik, et jäädki auke lappima. Kuna me alles eile maksime OMA TASKUST kinni sama jama…siis, tänan, ei! Miks peaks täna veelkord maksma!?
Eilne asjalik vana taadu (kummiparandaja) kobas välise rehvi seest poolt kenasti läbi ja mingeid teravaid asju seal tunda ei olnud. Seega pidi vigane olema tagaratta sisemine pind ehk kodarate kinnituskohad. See selgitaks eilse rehvi tühjenemise ja ka tänase. Vienamis sõitsime 1700 km, Malaisias 700 km erinevate rolleritega ja kordagi polnud mingit jama, siin kahe päeva jooksul sama asi ja laksti! järjest. Isegi tervele saarele ei saanud ringi peale teha, sest roller, mis selleks ette nähtud, oli nii tutu-lutu. Mida aeg edasi, seda rohkem tundsime, et see saar LÜKKAB meid eemale.

 

Kõigepealt ebameeldivad söögikohad ja kallid hinnad ehk siis suur osa saarest on lihtsalt üks suur turistilõks. Siin keegi ei naerata (siiralt), keegi ei hüüa sulle rõõmsalt järele ega ütle “tere” (kui siis ainult selleks, et sind oma poodi või restorani meelitada) – siin olles on tunne, et sa oled lihtsalt “next tourist & nothing more”. Meie tänane hommik oli ilus seni, kuni rolleri rehv ootamatult jälle tühjaks läks ja see oli viimane piisk meie kannatuste karikasse.
Pidasime veidi aru ja otsustasime, et sõidame selle f-king rehviga oma külakesse, anname majutuskoha peremehele rolleri tagasi, pakime kiirelt asjad ja lahkume otsejoones saarelt, sest kõik siin justkui ütleks meile: “Minge ära, see koht pole teile, teie koht on…!?”
…Ei oleks ealeski arvanud, et tühja rehviga sõitmine nii piinarikas ja stressitekitav on. Mida kilomeeter edasi, seda tühjemaks läks rehv ja lõpuks tundsime väga ebamugavalt, kuidas rehvi ventiilikoht peale igat täispööret meid maapinnast veidi kõrgemale tõstab… Palvetasime, et elusalt-tervelt siinsete serpentiinide rikaste teede vahelt Tuk-Tuki linna tagasi välja jõuda…

 

Image0064
Tühi tagumine kumm…

Ei viitsi välja arvutada, kui mitu täisringi ratas teeb, et 40km läbida, aga see oli piinarikkaim teekond. Proovisin sõita nii aeglaselt kui kiiresti… Kiiresti sõites tuleb aga selline vibra sisse, et lihtsalt silmad ei seleta enam teed! Ehk siis rappusime nii kõvasti, et ei iste ega keha suuda sellist vibratsiooni siluda. Kõiki kurve, mida oli ohtralt, sest see oli serpentiinide rikas teekond, pidi aeglaselt läbima, sest kui tagumine pealmine rehv rattalt maha jookseb, oleme kas kraavis või mäest all – tagumine ots ujus ikka mõnusalt 🙂
Läbi häda jõudsime Tuk-Tuk külakesse. Kusjuures oli ainult kaks meie taga sõitnud rollerit, kes märkasid, et meil on tagumine rehv tühi ja pakkusid abi. Ülejäänud sõitsid rahus edasi – turist on siin tavaline nähtus ja vaadaku ise, kuidas hakkama saavad…
Jätsime rolleri keset külalistemaja esist platsi – noh, et külalistemaja omanikud märkaks tühja rehvi, mida me olime päris korralikult “hooranud”. Ilmselgelt tuli neil nüüd lisaks uuele sisekummile ka uus välimine rehv osta – olgu see neile õppetunniks, et turistile tuleb korralik töökorras roller anda, mitte loota, et küll turist ise remondib! Me ei tulnud siia remonti tegema ja probleeme lahendama…
Kuna 40 km läbimine võttis prognoositust rohkem aega, pidime pakkimisega kiirustama, sest 12.00 on check-out aeg ja me ei tahtnud külalistemaja omaniku piire kombata.
Pakkisime kiirelt oma asjad. Mingi aeg tuli indoneeslasest (majutuse) omanik ka meile ukse taha ja küsis nõutu näoga, mis juhtus? Seletasime talle, et me ei ole suuremad rolleri remontijad; et eile juba remontisime, täna ei viitsi enam. Meesterahvas muutus murelikuks, sest nägi, et pakime ja ilmselgelt kavatseme lahkuda. Ta ütles siis meile peaaegu stoilise rahu või ükskõiksusega, et ta annab teise rolleri – ärgu me ainult ära mingu. Leegi oli vahepeal miskipärast oma silmamuna liigmärjaks teinud ja oli muidu ka sellise tõsisema olekuga, sest ta kartis rolleri tagaistmel tuntavalt rohkem kui mina, kes ma kindlalt seda äbarikku juhtisin. Ilmselt märkas Leegi pisaraid ka omanik… Ütlesin omanikule veendunult, et meie mõõt sai täis ja lahkume.
11.55, kui ma WC-s veel viimast paksemat sorti “kingitust” WC-potti paigaldasin, tormas sisse seesama Euroopa naisterahvas, kelle me esimesel päeval ekslikult turistiks tembeldasime, ja kes tegelikult siiski ka omanik oli. Naisterahvas on pärit Saksamaalt, sellise ontliku rinnapartii ja mossis näuga proua. Proua oli selline keskmisest rumalam, sest näiteks polnud tal õrna udust aimugi, kus Eesti olla võiks, ja ta isegi ei tundnud selle pärast piinlikkust :O … Kui uurisime esimesel päeval, miks sakslanna siin elab ja majandab, näitas proua armunud näoga sellele kohalikule piitspeenikesele indoneeslasele… Ütles, et juba 6 aastat siin. Indoneeslane ei reetnud meie silmis küll kordagi, et ta prouat armastaks või et tal üldse mingeid tõsisemaid tundeid Proua vastu oleks… Võimalik, et tegemist on siin armastuse materiaalse vormiga :).
Seni oli see saksa proua meiega väga lahke olnud, jagas nippe ja nõuandeid, et kuhu minna ning mida teha jne. Samas ei mõistnud ta, miks me Valenitipäeval kusagile Tuk-Tuki baari ei lähe ja kommertspüha ei tähista. Nüüd aga endilegi üllatuseks nägime tema tõelist hästi varjatud teist poolt. Nimelt kell 11.55 tormas vihane mõisaproua meie ruumi sisse ja küsis tigeda ja senisest veel rohkem loppis näoga, kas ta võib voodilinad ära võtta? Küsimus oli esitatud vormis, mis ei oodanud vastust. Leegi vastas üllatunud olekuga, et jah, ikka võib. Ta soovis aga juurde lisada, et olgu ettevaatlik, sest me õmblesime voodi lina 4-st küljest ehk otstest niidi ning paari nõelapistega madratsi külge kinni. Miks? Sest on ju ebamugav, kui tund peale magamajäämist on lina madratsi keskel kortsus nagu pikk sall ja sa magad ilmselgelt otse sama madratsi peal, kus kõik meist vähemnutikad juba maganud on… Täpselt nii see meil esimesel ööl juhtus, sest lina oli ilmselgelt liiga väike selle paksu ja pehme vedrumadratsi jaoks.
Mina seda ei näinud, aga Leegi ütles, et proua lausa REBIS vihase näoga lina madratsi küljest lahti ja tormas pea seljas minema, öeldes veel üle õla külmalt ja mõisaproualikult rõhutades: “Chek-out time is 12.00”. Kui Sakslane nii ütleb, siis ju nii on ka – …seda, miks ta enne oma määratud täpset kellaaega meie tuppa linu võtma (loe: rebima) tuli, ta ei põhjendanud ja see vaevab meid nüüd elu lõpuni 🙂
Ma jah kahjuks ainult kuulsin seda, sest egas ma saanud oma hädaldamist ju lambist ära lõpetada – kui luugi juba lahti teed ja pahandus tulema hakkab, siis ta tuleb mõnda aega 🙂

 

Saime oma kotid saksaliku täpsusega 12.00 kokku pandud ja läksime arvet maksma ja võtmeid üle andma. Saksteproua tormas sellise maruvihase ja samas uhkusest õhetava näoga ringi ega vaevunud meile isegi otsa vaatama, ammugi mitte “head aega” ütlema. Teda absoluutselt ei huvitanud, miks me ära lähme. Teda häiris lihtsalt kohutavalt mõte, et üks tuba on nüüd jälle majas tühi ja ta ei saa 10 Euri päevas raha… Või et me oleme lubatud 6 päeva asemel ainult 3 ööd (no rumala peaga algul suusõnaliselt lubasime, sest esiti tundus koht nii idülliline). Oi, kuidas me oleks tahtnud öelda, et võtku see roller, täpselt sellises olekus, nagu ta praegu on ja sõitku sellega 1 kilomeeter, ja peale sõitu mõelgu, mis tunne oleks niimoodi veel 39km sõita… aga teda mõistagi ei huvitanud. Meie olime nõmedad kliendid, kes puhkamise ja elu nautimise asemel oleks pidanud rolleri rehve vahetama ja rehvi auke lappima!

 

Maksime arve ära ja kohaliku indoneeslasest meesterahva kaitseks tuleb öelda, et ta ei küsinud meilt tänase rollerirendi ega ka rolleri paranduse eest raha (mille me oleks kindlasti ka mingis ulatuses vaidlustanud). Seda aga vaatamata sellele, et me 6 tundi rolleriga samal päeval sõitsime ja kütusenäidik oli nullis, sest tühja rehviga sõit on tükk maad energiamahukam kui täis rehviga sõit.

 

Me ei ole pahad inimesed, aga saarelt lahkudes ei tundnud me mingeid süümepiinu. Ilmselgelt sakslanna püüdis neid meis tekitada, aga eesti veri ei värise. Ei murdnud meid sakslased 45.ndal aastal, ei murra ka nüüd 🙂

 

Kuna praamid Tuk-Tukist Parapat-i väljuvad täistunnil, siis jäime napilt kella 12 praamist maha. Samas polnud me peale paari puuvilja midagi söönud, seega vinnasime seljakotid selga ja läksime oma lemmik söögikohta sööma.
12.45 olime tagasi sadamas, varsti tuligi praam.

 

Image0067
Lake Toba ja üksik paadimees

 

Image0068
Selline oli meie kokkuvõte Lake Tobast, samas oleme kuulnud ka väga positiivseid kommentaare saarest – kõik sõltub turisti ootustest, huvidest, varasematest reisikogemustest, et kui väga või vastupidi mitte see koht vaimustab.

 

*/Edasi kirjutab Leegi/*
16. veebruar, neljapäev -Õhuvooludest kantuna ehk uuesti Berastagis 

 

Kui me Lake Tobalt lahkusime, ei osanud me oodata järgnevate sündmuste jada. See oli mingi vääramatu jõud, millele me alistusime Lake Tobalt lahkudes, mis sõnadesse pannes võiks tähendada: “Minge edasi! Teil on aeg kusagil mujal olla! See Lake Toba on teie jaoks “tiksumine”, kusagil on teil palju põnevam.” Noh, ja sisetundest kantuna oleme siis nüüd tagasi oma lemmikus Berastagis, vulkaanide piirkonnas (samas kohas, kus Sumatra esimese postituse tegime). Aga jaa, meil tõesti oli tunne, nagu miski kõikvõimas jõud pani käe meile oma õlale ja ütles, et jõudke turvaliselt Berastagisse, meie hoolitseme kõikide ülejäänud eelseisvate kohtumiste eest ning rolleri kummi tühjenemine 2-l järjestikkusel päeval oli lihtsalt tõukeks “astuma hakkamiseks”.

 

Ühesõnaga, kuna meile tundus, et võtame Kõrgemalt Poolt korraldatud reisipaketi, siis me üldse ei muretsenud, kuhu me pärast Lake Tobat välja jõuame. Aga noh… Asi läks nii kergesti, et kuna süda kiskus tagasi rohkem vulkaanilisse Berastagisse kui suurlinna Medani, siis Parapati sadamas ootas meid juba pisike ühistranspordibuss. Maksime 4000/IDR nägu, saime Medani poole väljuvasse bussijaama. Seal müüdi meile juba suurima lahkuse ja abivalmidusega piletid 30km kaugusele Pematangsiantari linna. Pematangsiantari linna jõudes hõikus bussijuhi abi õige (meie jaoks suvalise) nurga peale bussijuhile stopp-peatuse, näitas suuna kätte ja saatis meid 50m edasi astuma mööda üht kindlat asfaltteed. Segadust meie peas tekkida ei jõudnudki, sest juba viipas seisvate busside juurest keegi meile rõõmsalt: “Berastagi!?” Kuna vastus oli jaatav, siis ei jäänud isegi aega, et pilte ümberistumiste vahel teha, sest kogu “korraldus” oli niivõrd kiire ja sujuv.

 

Image0069

 

3 tundi hiljem Kabanjahe linna jõudes lasti meid maha tänavanurgal, kus meid juba ootas uus buss, mis otse Berastagisse viis ning meid otse Wisma Sibayak Guesthouse juures maha pani. No niivõrd sujuv “korraldus” oli, et nagu oleks turismireisi teinud, kus kõik turistile ette-taha ära korraldatakse ja oma ajuga ei pidanud üldse mõtlema, et kus oled ja kuhu-kuidas edasi saad.
Berastagis minibussist väljudes astusin kogemata ühele tädile (bussis) varba peale. Selle asemel, et minu peale turtsuda ja mind kiruda, tädi naeratas 🙂 On ikka naeratuste maa küll…
Põnev on see, et juba bussi teekonnal Berastagisse hakkas selguma, mis põhjustel ja kohtumiste pärast mingi Jõud meile Käe Õlale pani ning miks me pidime uuesti Berastagisse tagasi jõudma. Nimelt selline armas asi, et bussi tuli mingi hetk peale üks 15-aastane (nii ta hiljem ütles meile) indoneesia koolitüdruk. Algul astus ta bussi niisama igavleva pilguga, aga nii kui meid silmas, hakkas ta aeg-ajalt rahutuid, kihelevaid ja uudishimulikke pilke meie suunas viskama. Itsitasime omavahel Jassuga, et tüdruk vist hirmsasti tahab eurooplastega rääkida ja et tema jaoks on hetkel vist üks päeva kõrghetki…. Ja-jah, kaua ei saanud me spekuleerida, sest bussijuht tegi 15-minutilise peatuse mingis linnas, tüdruk käis korra bussist väljas vetsus ning tagasi tulles ronis ta nagu naksti! tühja bussi ära kasutades otse meie eesmisse pingiritta (ehk siis ta vahetas oma kohta 3 pingirida tahapoole meile lähemale). Vähe sellest, kuskilt võttis see armsate näojoonte ja süsimustade juustega neiu julguse ja hakkas veelgi uudishimulikemaid ja kihelevamaid pilke selja taha meie suunas viskama. Ma ei kannatanud enam välja, meis oli kah juba uudishimu äratatud ning küsisin naeratavalt häbelikult neiult, kas inglise keelt räägib? “Jaa, räägin küll.” Ja nii me siis saime mõned küsimused küsitud, aga kahjuks tuli imeruttu keelebarjäär vahele ning et neiut mitte “nurka suruda”, ei tahtnud ma liiga raskete küsimustega teda tülitada. Parem jäägu talle tunne, et tema seni koolis omandatud (päris tubli) inglise keel on olnud väärt ajakulu ning ta sai tublilt hakkama ühes (suurima tõenäosusega) esimeses päris keeleproovis. Ehk sai motivatsiooni keelt veel paremini juurde omandada… Palusin tüdrukut, et teeme selfie. Tüdruk, küll häbelikult, aga jällegi entusiastlikult nõustus.

 

Image0070

 

Me tundsime Jassuga suurt kahjumeelt, et meil pole enam ainsatki asja Eestist alles, mida nii siirale tüdrukule mälestuseks kinkida. Küpses plaan, kuidas järgmistel reisidel peab rohkem Eesti oma-vidinaid kaasa võtma… Kuna aga midagi tahtsime kinkida talle, andsime suveniiriks 1 USD dollari. Jah me teame, et raha pole hea Aasias kinkida, eriti lastele, see õpetab valet suhtumist kahjuks, nagu eurooplased oleks kõndivad rahakotid ning raha kinkimine õpetab eeldama, nagu peaks teised turistid ka midagi aina tooma-andma-kinkima jne. Aga rõhutasime tütarlapsele hoopiski, et see on meiepoolne suveniir. Kusjuures noor neiu ei tahtnud algul kogu tagasihoidlikkuse ja häbeIikkuse juures raha vastu võtta, keeldus, aga kui rõhutasin, et see on meie kingitus ja suveniir, siis alles võttis, ja jäi seda raha kaua endamisi imetledes mudima ja uurima. Päris kindlasti oli see esimene USD dollar tema elus – nagu ka esimesed turistid, kellega rääkida. Vähemalt ei kinkinud me Indoneesia ruupiaid ehk kohalikku raha, mis poleks antud hetkel kuidagi sobinud.
Kui Wisma Sibayak Guesthouse-i jõudsime, oli kõik ilus-tuttav-kena, nagu viimane kordki. Saime taas ruumi 3. korrusele, rõdult vaatega vulkaanide suunas (pilvedes).

 

Image0071

 

Õhtust käisime söömas tänaval, siin lüüakse (juba eelmise korra kogemusele põhinedes) igal õhtul tänavaputkad püsti, grillitakse värsket kala ja pakutakse ohtralt süüa. Ostsime 30 IDR (2eur/praad) eest kummalegi riisiprae terve söe peal grillitud kalaga. Sõime ja nautisime.

 

Image0072

 

Aga veider on see, et neil Aasia kaladel jäetakse sageli sapp sisse (tänavatoitu võttes), seda nii siin kui Vietnamis… Kuna kalad olid mingi barbeque kastmega üle tõmmatud, siis maitse oli isegi sapiga peidetud ja absoluutselt söödav :)… Igatahes seda tänavapraadi jäime igatsema juba eelmisest Berastagi külaskäigust, mida me tookord kahjuks ei proovinudki.

 

 

17. veebruar, 2017, reede- Rentisime rolleri, sõitsime vulkaani eruptsiooni vaatama ja põnev kohtumine indoneeslastega

 

Nonii, tekkis lühike küsimus, mille jaoks me õigupoolest Berastagisse tagasi pöördusime?

 

Leidsime kiire vastuse: meid jäi nagu pöörane kummitama vulkaan nimega Mount Sinabung (Gunung Sinabung). Nimelt eelmisel korral olime kuulnud, et vulkaan on juba 5 aastat väga aktiivne olnud, tossutab, pillub laavat ja seal on pea iga päev eruptsioonid. Et kui muidu käisid turistid mäel ronimas ja said hea ilmaga super vaateid (paremaid kui kõrval oleval ja meie eelmine kord külastatud Gunung Sibayak vulkaanil), siis nüüd on mägi avalikkusele selle ohtlikkuse ja ootamatute trikkide pärast aastaid suletud. Ja keegi ei tea, kui kaua, sest keegi isegi ei tea, mis järgmiseks? Eelmisest korrast pärines meil ka informatsioon, et sinna saab bussiga ligemale sõita (pilet 10 000 IDR/suund) Perteguheni linna ning sealt edasi 5 km pärast olla politsei tee sulgenud ja edasi vulkaanile lähemale ei saavat. Noh, aga teate, … meid ikka nii painas, et kas saab äkki ja et ikka PEAB saama…. No eestlaste jonn! No ja siis veel mõtlesime, et viimased päevad Indoneesias, maksab palju maksab see rolleri rent! Ehk et siis olime ette juba arvestanud, et rollerirent tuleb Berastagis kallis, aga kui tahta ajalist vabadust ja näha rahulikult seda, mida hing hirmsasti ihkab, siis roller on parim lahendus!
Läksime siis Berastagi linna ainsasse reisibürosse “Tour & Travel” vms. Astusime sisse, küsisime rolleri hinda 1 päevaks. Seal oli mitu daamikest sees, see, kes meiega tegeles, oli üks armas, aga häbelik daamike. Nimelt saime kohe esimesest momendist aru, et selles kontoris oli oma tähtsuse hierarhia. Meiega tegelev daam ei julgenud silmnähtavalt (midagi meile ütlemata, aga meie siia kirjutatud järeldusi võib lugeda “õhustiku lugemiseks”) rolleri hinda enne öelda, kui kontori bossiks olev daam tähtsa telefoni ärikõne 3 minuti pärast lõpetas. Ja ka siis, kui äriboss meie jaoks vabanes, leppisime hinnatehingu kokku äribossi, mitte kellegi teisega. Tädi ütles, et väikse rolleri saame 150 000IDR/päev ehk 10 euroga, suurema ja võimekama 200 000IDR/päev (13eur). See oli absoluutselt kõige kallim hind, mida Aasias meilt küsitud rollerirendist, kusjuures eelmine kord samas kontoris lubati meie vingumise peale 130 000ga anda, aga vat selle tädikesega kaubelda oli peaaegu lootusetu. Arusaadavaks teeb asja ainult see, et sel reisibürool puudub konkurents linnas – teine rendivõimalus Berastagis on turistiinfopunkt ning ongi kõik…

 

Kuna tädi keeldus allahindlust tegemast, vaatamata meie väidetele, et igal pool mujalgi Sumatras (näiteks Lake Tobal) saab rolleri 100 000-ga päevaks, lõime käed 150 000IDR ehk väikse rolleri rendi asjus. Järgmisel hetkel juba aga olime valmis turismibüroo ust pauguga kinni lööma, sest rendileping kavatseti teha vaid vaevalt 10 tunniks ehk ainult samaks päevaks! Öeldi, et peame juba kell 20.00 õhtul rolleri tagastama (kell oli rentimise hetkel 10.30 hommikul). Me ei olnud sellise naljaga nõus, sest kõikjal saad rentida 24h-ks rolleri ja siin siis maksad Aasia üht kalleimat rolleri hinda ning siis saad ka veel ainult pooleks päevaks rolleri rentida…. Olime juba peaaegu ukse juures, kui äritädi lõpuks alla andis ja segaduse pehmendamiseks (tegelikult natuke ka suurendamiseks) korraga kinnitas, et tema rääkis meile kogu aeg 24h rendist ja et meie ise olevat valesti aru saanud, et peame juba õhtuks tagastama rolleri. (Olgu õigluse huvides juurde mainitud, et hiljem kohtusime iraani ja saksa päritolu paarikesega, kes samast kohast rolleri rentisid, maksid 150 000 ja irooniana pidid juba õhtul rolleri tagastama, sest nemad ei teadnud kaubelda 24h peale ning see on rendiperioodi pikkus, mis keskmisele turistile ainuvalikuks ette antakse.) Vahi sahiibi! imestasime meie mõttes, ja rendilepingule pandi 24h asemele kirja ikkagi, et tagastusaeg on 09.00 järgmine hommik (ajaliselt tegi see 22,5h). Suusõnaliselt öeldi, et tooge tagasi järgmine päev 9-10 vahel…. (Me oleme Jassuga eurooplased, noh, ja jäime eesti keeles arutlema, et kas “tehke minu sõnade või tehke minu tegude järgi”? Ehk siis Euroopas läheb arvesse reeglina paberile kirjutatud ja allkirjaga kinnitatud tekst, suusõnalised kokkulepped ei loe. Arutlesime, et kui toome kell 10 tagasi nii nagu suusõnaliselt lubati, aga tagastusaeg on kinnitava allkirjaga märgitud kell 9, siis mis on õige? Niiet olgu etteruttavalt öeldud, et järgmine päev tõime rolleri tagasi kuldsel keskteel ehk 9.30 – selle aja peale kehtis meie arvates nii suusõnaline kui kirjalik rendileping 🙂 )
Meie õnneks aga ei leitud üles kehvema rolleri võtit ja otsustati meile anda kallim ja peaaegu uhiuus roller, läbisõiduga vaid 1500km. Kui enne küsiti 200 000 selle hinnaks, siis nüüd tänu võtme mitteleidmisele anti hinnaks 170 000 (ca 11 eur).

 

Image0073

 

 

Image0074
Uskumatult väike läbisõit ehk siis saime sõitmiseks parima rolleri selle 3 kuu reisi jooksul

 

Seiklus vulkaani juurde võis alata! Esimese asjana hakkasime sõitma Gunung Sinabung vulkaani suunas. Juba kaugelt hakkas ta teiste maastike seas ja üle majade domineerima. Keerasime ära ühes suvalises kohas, mis hiljem kaarti vaadates selgus, oligi Perteguheni küla poole viiv tee. Meie teel ei seisnud ees ainsatki takistust, et politseid ega miskit muud (mis meie hotelli (vale)andmetel siiski pidanuks seal kuskil olema), ainult vulkaan jõudis iga minutiga lähemale… Imetlesime… Kui vägevalt suur oli see vulkaan ning kuidas ta enda ümber võrreldes muu taevalaotusega imehästi pilvi kogus.. Külades elasid inimesed, ajasid oma igapäevaseid asju, vaatamata sellele, et aukartust äratav vulkaan tossutas otse nende kodukülade kõrval. Inimesed, kes meid nägid, kas naeratasid või hõikusid tervitussõnu ning ilmselgelt imestasid turistide üle, sest tavaliselt turiste siiakanti ei satu (eriti just pärast vulkaani aktiviseerumist) ja tavaliselt on ikkagi rollerite seljas siin maal indoneeslased…
Mingil hetkel pani meist suure kiiruga mööda üks roller, kus nägime üllatuseks veel eurooplasi! Kuna nad paistsid täpselt teadvat, kuhu lähevad (ilmselgelt tahtsid ka vulkaani lähemalt silmitseda), otsustasime neile ühel kõrvalteel järgneda. Ühes vaatega kohas pidasid nad kinni, et vulkaani silmitseda, peatusime nende kõrval, et paar sõna juttu ajada. Selgus, et tegemist on saksa (mees) ja iraani (naine) päritolu paarikesega, kes alles alustasid oma puhkust. Kui me kiitsime, et meil on 3 kuud pikk puhkus, siis nemad vastasid seepeale rahulikult – aga meil on 9 kuud puhkust! Lisaks olid nad Hollandi kaudu Malaisiasse konteinriga teele pannud oma isikliku rolleri ja telkimisvarustuse…. Ehk siis me tundsime tõesti rõõmu, et saime kokku uskumatult seiklushimuliste inimestega, kes teevad oma isikliku rolleriga teoks tuhandete kilomeetrite pikkuse Aasia rännaku ning ööbivad looduses seal, kus tahavad…. Kusjuures mootorratta ja telkimisvarustuse järele saatmine Aasiasse ei pidanudki väga kallis olema. Nemad panid oma kola Hollandis konteinerlaeva ja 600 euri eest toodi see Malaisiasse . Kui sul on 9 kuud aega maailma avastada, siis on see ühekordne kulum igati õigustatud, arvestades, kui palju hoiad kokku majutuse rendilt ja transpordikuludelt ning sul on vaba voli sõita kuna ja kuhu tahad.
Kui me eurooplastega parasjagu jutustasime, olime jõudnud Gunung Sinabung vulkaanile juba väga lähedale. Korraga kuulsime kõik, kuidas mägi hakkas elama! Põmm-ja-põmm! Natuke viskas mägi suitsu välja, aga siis hakkasime pilvede vahelt nägema, kuidas eruptsioon ehk mingi kivide varingu laviin pani kihutades mööda mäge alla.

 

Image0075

 

Image0076

 

Mnjaaa… Imetlesime looduse võimast jõudu ja väge! Tundsime uhkust, et oli võimalust seda näha, et mägi otsustas seda ilu ja väge vilksamisi näidata! Kogu meie jutuajamise kestel jäi mägi kauguses veel praksuma ja vaikselt plahvatama. Meie ümber olid põllud, kus kohalikud kasvatasid köögivilju (tundus, et vaatamata pidevalt alla sadavale vulkaanituhale, oli kõik lopsakas ja saak hea, samas muidugi kuulsime hiljem kohalikelt, et võitluses vulkaanitolmuga on taimed need, kes kaotavad. Vulkaaniline maastik iseenesest (kui tolmu taevast alla ei saja) pidi taimedele vägev ja hea rammus olema. Kui me seal eurooplastena niimoodi seisime ja vulkaani imetlesime, tulid vahepeal ka põllutöid tegevad kohalikud uudistama, kes me sellised oleme ning ilmselgelt olid nad üllatunud, et mida sellest “nende jaoks nii igapäevasest asjast” ikka ammuli sui vahtida on 🙂 Aga vaatasid nemadki koos meiega ja ehkki me mõtlesime erinevates keeltes, saime üksteisest vastastikku aru. Kindlasti jõudis neile kohale ka meie hämmastus selles suhtes, et kuidas vulkaanile nii lähedal saab julgelt elada ja põllumajandusasja ajada, sest mägi ja tema tegemised on ju rohkem kui ootamatu iseloomuga.
Mind kummitas, et kas sellisesse kohta nagu Lake Kawau äärde ka saame rolleriga välja sõita, sest varem arvasime hotellist kuuldud (nüüd teame, et ebatäpse) info põhjal, et tee võib olla suletud ja inimesed evakueeritud. Tegelikkus oli see, et vulkaani jalamile Lake Kawau piirkonnas jäi veel paar külakest ning mõlemasse neisse õnnestus sõita.

 

Image0083

 

 

Image0084

 

Elu neis käis täiesti igapäevast moodi, see-eest olid lihtsalt teede ääres hoiatavad liiklusmärgid purskava vulkaani lähedalolust

 

Image0091

 

ning märgised, kust kaudu läheb “evakueerimise” korral tee. (Ise me imestasime, et kui reaalselt vulkaan mingi suurema jama teeks, siis see evakueerimise tee on nii pikk, käänuline, keskmiselt kitsas, et kui kõik inimsed lahkuma kiirustaksid, keda kokku on väga palju, siis läheks see tee küll ruttu umbe ning serpentiinid omakorda orus ja oru peal aeglustaksid reaalselt vulkaani eest põgenemise protsessi….).

 

Image0082

 

Ka Lake Kawau juurde saime sõita, see oli Eesti mõistes selline tavaline nunnu järv.

 

Image0077

 

Lonely Planeti info põhjal algab siit jalgsi teekond Gunung Sinabung vulkaani tippu, aga loomulikult on see teekond ohtlikkuse tõttu juba aastaid keelatud. Kuulsime mitmeid lugusid, kus ikka kohalikud uudishimutsejad on Gunung Sinabungile lähemale minnes surma saanud (kui suurem tuhapilv tuleb, tuleb see õige ootamatult ja kiiresti!).

 

Image0078
Igal pool vulkaani ümbruses kasvavad sellised ilusad marjad:

 

Image0081

 

Mõtlesime, et proovime ka mõnda ja äkki saame aru, et mis marjaga tegu on. Osad olid punased, teised mustad, kolmandad aga täisrohelised (hiljem kuulsime, et mustad on juba halvaks läinud marjad).

 

Image0080

 

Image0079

 

Maitsesime kumbki Jassuga paari marja, Jassu veel proovis seemet närida, ja ehkki midagi natuke nagu tuttavat meenutas, ei suutnud me oma peadega välja mõelda, et no mis pagana istanduse marjadega tegu on…. Oi, kuidas me juurdlesime. Pool tundi pärast marjade proovimist hakkas mu enesetunne aina kehvemaks muutuma. Enam teisiti ei saanud, tunnistasin Jassule seda ja käskisin rolleriga peatuda. Nuh, ajas öökima, aga midagi peale ilastamise ei tulnud (järelikult jah, need marjad!?). Õhtul hotellis küsisin ääriveeri pilti näidates retseptsioonist, et mis marjad need on? Vastus: kohvioad! …Oh, pagan, kui piinlik oli :)! Mina aednik, meie aednikud Jassuga, ja me ei tea ega tunne ära kõige harilikumat kohviuba 😀 See se on, et me pole kunagi kohviistanduses käinud ega muud kokkupuudet kohviga saanud… Küsisin veel ääriveeri, kas mari on mürgine toorelt? Vastus: jah, toxic! Noh, ma ei lisanud sellele küsimusele midagi täpsustavat juurde, rääkimata meie marjade degusteerimisest Jassuga, hiljem itsitasime Jassuga toas aga, et oh meid hulle – kohe kõike oma hammaste peal järgi proovima 🙂 Jassul ei avaldanud tooreste ubade söömine mingit toimet ..kuni õhtuni. Siis lõi söödu temal põhja alt 🙂

 

Tagasiteel hotelli lõunat sööma tegime veel peatuse vulkaani külje all ühes koduhoovis. Tegemist oli suure ja kena (Indoneesia mõistes) mahajäetud elamisega.

 

Image0090

 

Majas olid sees isegi osa mööblit ja pildid seinal, klaasaknad seisid ka täiesti normaalselt ees.

 

Image0088

 

Image0087

 

Hoovi peal puhkasid haudades aga 3-5 inimese hauad ja mälestuseks nende monumendid. Me ei tea, miks see maja tühi ja mahajäetud oli, isegi hoov oli tal erakordselt suur selle maa kohta, aga aimasime, et kuidagi peab see vulkaanilise tegevusega seotud olema.

 

Image0089

 

Igatahes avanes hoovilt suurepärane vaade vulkaan Sinabungile ning vulkaani imetledes kuulsime iga natukese aja tagant juba varasemast tuttavat prsksumist-prõksumist maapõues. Ehk siis seal pilvedega pidevalt kaetud tipus möllas pidevalt mingi vulkaaniline protsess, Emakese Maa vaieldamatult tugev jõud.

 

Image0086

 

Image0085

Vaatsime ja kuulasime mõnda aega seda mõllu, kuni kõht läks tühjaks ja sõitsime tagasi hotelli ja tahtsime linnas lõunat süüa. Kui hotellis lõuna söödud, mõtlesime, mis edasi.

 

Image0092
Külastasime rolleriga Berastagi linnas asuvat kõrgemat küngast. Siit avanes ilus vaade linnale. Päris tippu välja ei jõudnudki, sest meid peatas teekonnal tippu meie hinnangul “üks isehakanud parkimisraha koguja” vms. Vigases inglise keeles küsis üks mees poole mäe peal mingit raha, endal pakk peenraha käes, meie jaoks lõhnas see kohe “mitte huvitava kohana” ja lahkusime.

 

Jassu hakkas giidiks. Tema tundis vastupandmatut kutset näha Gunung Sinabung vulkaani ikka veel ja veel lähemalt! Mina olin algul natuke skeptiline, et tea, kas saab, aga no Jassule ma igatahes järgnesin – mis mul ikka muud teha oli, kui roller sõitis, Jassu giidis ja ise olin nn kaasreisija tagaistmel :). Lõpuks jõudsime kuidagi pikki teid pidi välja Gurukinayani külakesse. Tundsime suurt rahuldust, et olime vulkaanile saanud ilmselgelt veel lähemale kui seni ning et ilm oli suurepärane vulkaani tipu vahtimiseks. Hakkasime otsima võimalust, kuidas Gunung Sinabungile veel lähemale jõuda, sõitsime selleks mööda jõekallast, kus käis aktiivne ehitustegevus. Jassu arvas, et kuna vulkaaniline maastik oli juba niiii lähedal, võis siin tegemist olla vulkaaniliste tagajärgede likvideerimisega, mis ausalt öelda hilisema kogemuse järgi öeldes võis täitsa tõsilugu olla. Kopp tegi seal midagi, tee oli sõitmiseks väga halb, auklik ja inimesed seisid pundis millegi üle arutledes jne…

 

Image0094

 

Kuna tegemist oli pisemat sorti külaga, kus kõik ilmselgelt tundsid kõiki ja ainult meie olime võõrad, siis hakkas punt inimesi/kohalikke/töömehi uudistama, et kus meil minek. Mõtlesime, et kuna nagunii keegi neist vaevalt inglise keelt räägib, siis teeme Jassuga vaid imestavaid nägusid, osutades kõneka kehakeelega, et kui imeline vulkaan ja missugune eruptsioon jne… Ehk et pole ju mõtet pikka juttu inglise keeles vatrata, kui kohalik nagunii aru ei saa. Aga ei, meie üllatuseks pidas punt mehi kõigepealt midagi aru omas keeles, ilmselgelt uuriti üksteiselt, et kes “english” räägib. Lõpuks üks julge kutt teiste seas astus välja ja ütles, et kui tahate vulkaani suuri eruptsiooni tagajärgi lähemalt näha, siis “näh, minge sealt, keerake paremale jne…” Me tänasime ja tundsime head meelt, et keegi vigast inglise keelt purssis. Kui seltskonnast lahkusime, siis meie üllatuseks 100 m hiljem sõitis sama kutt rolleriga meile järgi, talle järgnes veel keegi ja kutt ütles sulaselges inglise keeles: “Follow me, I show you the way to vulcano erruption!” (“Järgnege mulle, näitan teile vulkaani eruptsiooni lähemalt!”).

 

Image0093

 

Mis siis ikka, võtsime abivalmi ja lahke pakkumise vastu. Sõitsime kuskilt kitsast teed pidi betoontõketest mööda (tee oli ilmselgelt kunagi betoontõketega suletud olnud, hiljem selgus, et alates 2014. aastast, aga et kohalikud ise lammutasid tõkked lahti, sest tahtsid ikkagi vana mahajäetud koduküla vaatamas käia, mis siis, et vulkaan on jätkuvalt aktiivne ja küla on suure ohu tõttu hüljatud). Tee oli kurvikas ja mägine.

 

Image0095
Kui tähelepanelikult vaadata, on vasakul olevalt sildilt näha, et sõitsime keelatud tee peal… 🙂

 

Enda üllatuseks avastasime, et tee peale jäi väga kena, aga täiesti kummituslikult ja masendavalt tühi küla… Kus on kõik inimesed, imestasime me? See oli ikkagi keskmisest suurem küla, kümnete ilusate, aga jumala tühjade majadega…

 

Image0096

 

Ja siis me jõudsime… Jõudsime siia! Noormees, selgus, et nimega Aditya, selgitas ja seletas, et vaadake, see on kõik siin eruptsiooni tulemus ehk 2014 toimus suurem purse ja küla majad hävinesid

 

Image0097

 

Terve see mõõtmatu kivimi väli on tekkinud kõik vulkaani aktiviseerumise tagajärjel pärast 2010. aastat… Aditya, kellele olid kaasa tulnud meid kui turiste uudistama veel tema isa ja sõber (kokku 3 kohalikku indoneeslast), seletas, et suurim purse oli siin 2014. aastal ning toona mattis vulkaan enda alla ühe terve küla koos umbes 10-20 inimestega, mis asus veel lähemal vulkaanile. Sellest ajast on ka pärit enamus sellest vulkaanilisest kiviväljast, mida siin silm seletab ning sellest ajast tekkis ka kummitusküla, sest kõik kartsid selles külas edasi elada…

 

Image0102

 

Image0103

 

Image0104

 

Image0105

 

Image0106

 

Image0107

 

Image0108

 

Image0109

 

Vaatepilt pärast vulkaani purset järel oli  ikka veel nii võimas, et Jassu pani esimese asjana GoPro kohe TimeLapsi tegema sest läbi pilvede oli näha, et vulkaan vaikselt muudkui tossutab.  Noormees Aditya seletas, et õpib Javal Jakartas ülikoolis juurat ning siin vulkaani all käib ta puhkamas. Muigasime, et naljakas puhkus ja kuna tema inglise keel polnud perfektne, siis täpselt ei või kinnitada, aga tundus, et ta väitis, et see on tema koduküla või sünnipiirkond siin. Et seepärast tuleb ta iga puhkuse ajal just siia külakeste piirkonda kõikvõimsale vulkaanile nii lähedale…
Mingi hetk teatas Aditya, et näe, mu vend tuleb siia! Ja tuli ka. Venna nimi oli Richard, ta tuli koos sõbra ja autoga. Aditya kiitis, et tema vend räägib palju paremat inglise keelt. Mingil hetkel kadus Aditya terveks õhtuks salapäraselt ilma meiega hüvasti jätmata ära, aga selleks hetkeks oli ta andnud suhtlemise meiega üle oma vennale, indoneeslasele Richardile.
Richardi näol saime uue toreda sõbra, sest ta rääkis head inglise keelt. Noormees õpib Medani ülikoolis, Sumatral ökonoomikat ning siin asus tema sünnikodu (hiljem ta näitas meile ka eemalt, kuidas tema maja seisis tõepoolest ühe künka peal, vaatega kõikvõimsale Gunung Sinabungi vulkaanile). Richard rääkis lähemalt ja nii intrigeerivalt meile vulkaani hingeelust. Ta ütles, et hetkel käitub vulkaan ikka väga tagasihoidlikult, ilmselt häbeneb ta meie kui turistide ees oma tõelist palet näidata, aga et alles eile oli vulkaan õhku puistanud suure süsimusta vulkaanipilve, mis ikka oli palju suurem, kui see hetkel nähtav vaikselt immitsev tossuke. Ja et täna öösel nägi ta ka vulkaani laavat, see voolas kuni maapinnani ehk alla välja (meie: mida!? Kas tõesti!?). Ning kui küsisin maavärinate kohta, rääkis Richard, et iga purse algab nii: kõigepealt on näha palju tossu vulkaanitipus, seejärel hakkab toss kaduma ja vaade seal tipus muutub selgemaks/läbipaistvamaks silmaga vaadates. Seejärel hakkab kuuldav praksumine pihta, ehk näha-kuulda on kivimite varingut. Suurema purske kkorral tuleb maapõuest üüratu kogus vett välja (keegi ei teadnud öelda, kust?! Sest maapõuest tuleb tõesti välja mitte nire, vaid niipalju vett, et selles tekib suur-lai JÕGI, mis uuristab endale ka laia käigutee, ja see ongi uhtunud tipust need kivimid siia maapinnale, mida piltidelgi näha)

 

Image0110
Selle jõesängi on uuristanud vulkaanist purskunud vesi!

 

ja kõige lõpuks on raputav maavärin. Richard ütles, et kui maa väriseb, väriseb see kõikjal Sumatral ja see on lahutamatult seotud vulkaanilise tegevusega maapõues. Muide, see kõik hall ollus, mis piltidel näha ehk siis vulkaanilised kivimid jne – see on kõik tekkinud alles pärast Gunung Sinabungi aktiveerumist. Richard mäletas selgelt, kuidas enne aastat 2010 oli mäenõlv alla lõpuni välja kaetud rohelusega. Ning puud mäe järskudel nõlvadel olid alles hiljuti rohelised, nüüd aga surevad ehk siis seepärast nad paistavadki mäenõlvadel raagus…Siin roheluses (pildil) on läbi aastate elanud igasugu loomad. Ka kobrad ja püütonid.

 

Image0099

 

Ükskord olid külaelanikud püüdnud kinni rekordsuurusega kobra, kes eksis külla pärast suuremat vulkaanipurset, mis looma ilmselgelt segadusse oli ajanud.
Richardil oli komme nimetada kõiki inimesi külas, kellest ta rääkis “enda vendadeks”. Ehk siis siit väljendus meie jaoks eesti vanasõna “üks kõigi eest, kõik ühe eest!” Kui uurisime, miks ta ei räägi mitte oma vendadest, vaid hoopis ka külaelanikest niimoodi, ütles ta, et nad kõik külas väga hoiavad teineteist, see olla selline eesti keeli Külavaim, või ka kogukonna tunne. Et on väga tähtis üksteisest hoolida. Kõlas väga armas… (Muuseas, Richard nimetab nüüd hilisemaski kirjavahetuses meid Jassuga “My dear family from other country” ehk perekonnaks teisel kaugemal maal)

 

Image0098
Richard, mina ja tema sõber, taamal teeb GoPro TimeLapse videot

Nii mainiski Richard kogu aeg, et me oleksime ettevaatlikud sel mäenõlval olles. Et nii kui hakkab vulkaanist rohkem tossu tulema või hakkab purskama, siis me jookseme kiiresti rollerite juurde ja lahkume, mitte ei jää sündmuste kulminatsiooni ootama.

 

Image0100
Rollerid ja auto olid pargitud ca 100m kaugusele teele, näoga (ära)sõidusuunas.

 

Tundus enesestmõistetav, aga samas oli tore kuulda, kuivõrd ohtlikuks ta isiklikust kokkupuute kogemusest vulkaani pidas. Richard ütles, et kui suurem protsess algab, käib kõik üks-kaks-kolm!

 

Image0101
Purset ootamas ehk nagu koha peal ristisime inglise keeles: “Waiting for erruption!”

 

Ehk siis selleks, et Jassu need pildid kätte saaks eruptsiooni senisest ulatus-piirkonnast, seisis ta sõna otseses mõttes surmaga silmitsi!

 

Image0111

 

Richard oli kogu aeg väga mures, kui Jassu all neid pilte tehes ringi kolas, hüüdis Jassule, et ta ettevaatlik oleks. Ja ei, mitte nalja pärast. Ta rääkis, et üks tema hulljulge vend (tundus, et siis tema küla elanik) suri sel mäenõlval, sest jäi järsku alanud tuhasaju alla. Ehk siis turnides sellel avatud väljal – sul jumala eest ei ole aega põgeneda maa seest tuleva veevalingu/tuha/kivide eest; sisuliselt sinna, kus parajasti oled, sa jäädki… 2014. aastal ju oli viimane väga suur erruptsioon ning see mattis lähima küla koos seal elanud inimestega enda alla. Alles eelmisel aastal juhtus samuti mingi õnnetus kümnekonna hulljulge Medani üliõpilasega, kes erruptsiooni teele ette jäid. Inimesed surevad õhkuahmivates asendites, kus käed põgenemiseks ette sirutatud, jalad ronimisasendites, niimoodi illustreeris Richard, millistes asendites inimesi pärast leitakse…
Osad teadlased ennustavad selleks aastaks suuremat purset, aga tegelikult ei tea keegi öelda, kuna see algabvõi kas see üldse kulmineerub millegi suuremaga!
Me oleme harjunud tegelikult Jassuga kogu aeg avastusretki tegema kahekesi ning teiste seltskond tavaliselt on olnud koormav, eriti kui sa tahad mingit asja või kohta või loodust konkreetselt tunnetada ja lihtsalt vaikuses vahtida (seda viimast naudime me Jassuga sageli). Hetkel oli meie jaoks päeva absoluutne highlight – vahtida eriskummalist tossutavat vulkaani ning samas olid kõrval nn segajad ehk kohalikud.

 

Image0112

 

Kuna aga tegemist oli absoluutselt nii kihvtide ja sõbralike inimestega, kes siiralt tundsid rõõmu meie seltskonnast ja jagasid suurima heameelega infot nii vulkaanist kui kohalike elust-igapäeva tegemistest, siis tundsime, et polegi hullu. Suisa, et nii peabki olema, sest kust veel me sellist infot ilma nendeta hankinud oleksime!? 🙂 Meie jaoks tundus see nn “iseenesest tekkinud hetk”. Ehk siis kui mäletate, ma kirjutasin, kuidas mingi jõud lausa “pushis” – lükkas tagant hoogu sisse lahkumaks Lake Tobalt ja tulemaks Berestagisse. Meie jaoks oli see kohtumine Richardi, Aditya ja teiste imesõbralike ja naeratavate kohalikega üks peapõhjuseid, miks me saime aru, et meil oli vaja Berastagisse tulla. Vahel lihtsalt on nii, et keegi peab sulle käe õlale panema, et oleksid õigel ajal õiges kohas ja leidub mingi asi, millest sa ei tohi ilma jääda. Siis elu korraldab selle. Giidid olid meil seega täiesti omast käest võtta (ristisime omavahel asja “guided tour’iks”) ning meie rõõmuks tahtsid Richard ja ta kaaslane päeva tipuks meile veel näidata kohalike elu-tegemisi, ehk siis viia meid sööma kohalikku restorani.
Kell oli märkamatult juba mitu tundi edasi liikunud, päike hakkas loojuma, tekkis ilus punakam valgus. Mäetipp oli muutunud peaaegu pilvevabaks, kui lahkusime vulkaani vaate juurest. Richard ja ta kaaslane sõitsid sinise autoga ees, meie järgnesime rolleriga, tegime vahepeal pilti.

 

Image0113

 

Image0114
Kohalikud ja nende aiamaa- no tõesti, siit on aktiivse vulkaanini “kiviga juba visata”!

Richard peatus autoga külakeses, kus tee äärde olid ehitatud tihedalt üksteise kõrvale majad, taamal paistis kõikvõimas kuninglik vulkaan. Ja Richard rääkis selle küla loo: need inimesed kolisid siia samast 2014. aastal tühjaks jäänud külakesest, kuna kohalikud hakkasid vulkaani laastavat ja ootamatut tegevust väga kartma.

 

Image0116

 

Inimestel siin külas on väga vähe raha, ehk siis kodud ehitati üles nappide vahenditega. Siin elab umbes 12 pere külg-külje kõrval. Nad toituvad oma kasvatatud juurikate müügist, juurikatest üldse ja riisist. Euroopa mõistes priiskamiseks pole neil tõesti üldse raha…

 

Image0115

 

Image0117

 

Isegi kolida ei saa nad vulkaanist kaugemale, sest kuhu minna? Esiteks oled sa siin sündinud, teiseks kus on parem või rohkem võimalusi ellujäämiseks ja elamiseks? Nii nad siis vegeteerivad siin oma nappide vahenditega, kusjuures osadest inimestest, kes eelmiste piltide illustreeritud kummituskülast kiiruga lahkusid, ei tea keegi enam mitte midagi, et kuhu nad läksid ja kolisid ja kas nendega kõik hästi, sest külast põgeneti tõesti “üle öö”… Ja kuigi Richard kordagi ei nurunud meilt raha ei endi vabatahtlikult tehtud “guided tour’i” ega kohalike inimeste jaoks (ja õhtu jooksul me muud ka ei andnud, kui tegime Richardile ja ta kaaslasele kohvikus nende toidud välja), andis ta pidevalt äärmiselt viisakalt mõista, et kui kellelgi on raha üle, siis on just selline koht õige, kuhu peaks raha perede kätte annetama. Ta rõhutas korduvalt, et kui te tahate aidata neid vaeseid inimesi, kes nii kesistes ja võimaluste vaestes tingimustes elavad, siis tingimata ärge andke raha Indoneesia valitsuse kätte ega ärge saatke ühelgi viisil valitsuse kaudu raha abivajajatele. Indoneesia valitsus on äärmiselt korrumpeerunud ning see raha, mida südamest tahetakse anda abivajajatele, lihtsalt ei jõua abivajavate peredeni. Raha tuleb hoopiski käest kätte, silmast-silma anda perele. Kusjuures Richard ei soovitanud lastele kindlasti raha anda, raha mingu ainult vanemate kätte, sest lapsed ostavad teadagi raha eest nänni (millest ka ju ilmselgelt puudus), kui tahta lastele midagi jagada, siis olgu selleks kommid ja muu ninnu-nännu. Meil oli Jassuga huvitav kuulata ja mõelda selle üle, et terves Euroopas kisendatakse, kui hästi me elame (olgem ausad, tegelikult hoopis ikka mis meil kõik veel puudu on luksuslikult või muidu hästi elamisest!). Siin ju (taaskord) kogesime, kui vaesed võivad inimesed tegelikult olla, kui kesiste vahendite ja lihtsusega toime tulla – ja ei vingu! Sest mis see aitakski.. Me ei öelnud, aga vaid mõtlesime endamisi, et jaa, kui me Jassuga Jackpot’i võidaks, siis teaks küll, kuhu raha siia-sinna annetada, annetamisest tähtsam muidugi oleks tegelikult anda raha mingi hariva projekti ülesehitamiseks või toetuseks, et vaesed-lihtsad inimesed saaksid nautida mitte lühikest rahaedu ja õnne, vaid pikemaajalist edu, et nad saaksid oma elu kvaliteeti pikemas perspektiivis parandada.
Muide. Tehke korraks enda empaatiavõimega tööd. Kas kujutaksite endale ette korra, et olete sündinud ja üles kasvanud pulbitseva aktiivse vulkaani jalamil? Kujutlege aga, et mingil hetkel peate kolima sünnikohast pisut kaugemale, siis ehk veelgi kaugemale vulkaanilise aktiivsuse tõttu? Kas kujutate ette, et pangalaenu ei anna teile keegi oma elu uuesti ülesrajamiseks, halvimal juhul ei ole võimalust vanast kodust isegi et midagi kaasa võtta uude, ning ka valitsus ei toeta ei rahaliselt ega muude abipakkidega teie pere. (Indoneesias on iga pere oma mure, kuidas ellu jääb! Kui on toimiv külakogukond, siis on sellest perele abi ainult oma külakogukonna võimaluste ja vahendite piires.) No ja üldse, kas kujutate elu ette rahata, tööta, aga samas keskmise peremudeliga: ema ja isa, pluss kaks last (või rohkemgi veel)? No olgu-olgu, Euroopa ja Aasia tingimused ja ka võrdlus on väga erinev, oh-jaa, äkki isegi kohatu, aga lihtsalt… Mõelge sellele, et on kasulik oma empaatiavõimega mängida, te ise saate elult rohkem ja ma usun, et olete õnnelikumad, sest ei sulge ennast ja oma südant lihtsalt mingi pimeda egoistliku usuga stiilis a la, “mul läheb hästi, miks ma peaksin teiste pärast muretsema ja nende õnne/õnnetuste üle mõtlema, kelle asi see veel üldse on…” Kas see ei olegi mitte koht, kus jõuame välja Richardi õhku visatud mõtteni, et me inimesed, oleme kõik üksteisele õed ja vennad? Hmm… (mõttekoht)
Hetkel, mil jõudsime selles pisikeses küla (Payungi-nimeline) servakeses asuvasse restorani, tundsime, kui äge seiklus meil parajasti käis.

 

Image0118

 

Image0119

 

See oli ilmselgelt kohvik/söögikoht, kus käivad söömas ainult kohalikud! Esimesest hetkest alates naeratati ja koheldi meid suure austuse ja uudishimuga. Ja meilgi oli absoluutne “feeling excited”! Meie ümber hakkas järjest kogunema külaelanikke, kes ka tulid kõik imeasja vaatama: valged turistid siin, nende külas, mitte läbisõidul, vaid koguni peatumas ja söömas! Ja et natuke ajakirjanikud on ka, kirjutavad blogi laiemale avalikkusele Euroopas (olgem ausad, praegune suund on ju ainult eestlastele) ning et keegi tunneb üldse huvi, kuidas nende imepisikeses külas neil läheb ja jagab seda kuuldut laiema suurema maailmaga, Euroopaga(!). (Nimelt kõik, mida rääkisime, levis indoneesia keeles omakorda kulutulena :). ) Sellesse külla oli ikka sattunud aeg-ajalt jaapani turiste ja väga üksikuid euroopa turiste, aga nad olid kõik ainult kiirel läbisõidul ja tulnud korraks vulkaani vahtima ning keegi kunagi polnud sellesse kohvikusse sööma sattunud. Kohviku omanikud olid nii elevil, kohalikud ka.

 

Image0120

 

Kusjuures vaatamata sellele, et rääkisime inglise keeles vaid Richardiga, kõkutasid mitme koha peal naeru kaasa ka meie ümber seisvad uudishimulikud kohalikud- järelikult mõistsid nad inglise keelt pisut, aga rääkida ei julenud. Ning meie jutupausidel tõlkis Richard neile kõike meie räägitut edasi…
Kuna Richard kogu aeg naeratas ja kiirgas päikest, noppisime temalt kõrva taha ka mõned väga ägedad pärlid! Näiteks: Richard rõhutas, et rahaga ei saa midagi osta (“Money cannot buy anything real, you cannot buy happiness…”) , sellega ei saa endale õnne osta.

 

DSC04381
Richardi öeldu meenutas meile Kuldset Tõde Wisma Sibayak Guesthouse fuajee seintelt

 

Kui küsisime, mis on elu eesmärk? siis vastas Richard lihtsalt “et me näeksime laiemat maailma!” Ehk et me märkaksime ja näeksime avatud südame ja silmadega elu enda ümber. Kui uurisime, miks ta kogu aeg nii õnnelik ja heatujuline paistab? siis oli lihtne vastus: “naeratus avab uksi!” Ehk siis et paljud indoneeslased võivad sisimas olla õnnetud, aga nad teavad elementaarset sellel maal imehästi toimivat loogikat – naeratusega avad uksi! Või nagu Richard enda ja tegelikult suure osa sumatralaste filosoofiat ühe lausega hästi kokku võttis: “Smile can make other people smile too!” (“Sinu naeratus toob ka teistele naeratuse suule.” vms ) Kui Euroopas on minu meelest liiga palju üle targutatud selle väljendi vettpidavuse kohta ja enamasti inimesed on ikka nii endasse sulgunud ja tõsised, ehk selle väljendi järgi küll ei elata, siis siin maal me Jassuga lihtsalt joovastusime, kuidas mitteturistikates rikkumata piirkondades inimesed tõepoolest elavad selle väljendi järgi! See on ilus, see on silmaga näha, see inspireerib!
Ja arutasime Richardiga ka selle üle, mis vahe on eurooplastel ja sumatralastel, üldse keskmistel aasialastel. Kui te Aasias ära käite, võite tajuda selle väite vettpidavust.

 

Image0122

 

Nimelt eurooplastel on komme tõepoolest mõelda ainult iseendale, oma perele, ehitada enda ümber mull “kõik on nii hästi!”. See mull on nii tugev, et ükski vaesuse uss sinna sisse ei koli (mõtlen seda, et keskmine eurooplane “tapab” endas empaatiavõime). See on selline mull, et ennast ümbritsevat rohkem ei tahetagi kogeda ja sellele mõelda. Ümbritsevat vaesust näiteks ignoreeritakse täielikult. Aasialased aga hoiavad üksteist palju rohkem, empaatiat ja üksteise aitamist ehk selleist kogukonna ja empaatiatunnet on palju rohkem. See aga on inimlikus mõistes kõrge väärtus! Näiteks Richard ütles, et nende küla kogukond on selles osas väga tugev, et üksteist hoitakse muredes ja tugevustes. Selle asemel, et õhtu otsa telekas või nutikas istuda (mida teeme meie Euroopas, sulgedes end empaatiavõime allasurumiseks mingisse kindlasse uskumuse mulli sisse), tulevad kohalikud mehed ja ka naised (nemad küll kasvatavad siiski arusaamist mööda eelkõige lapsi) kokku kohvikutesse, ajavad juttu, küsivad, kuidas sul läheb? Mitte ei saada Facebookist üle laua ebakindlat küsimust, millele isegi vastust ei oodata, et kuidas läheb?

 

Image0124
Tänu selle rõõmsameelse naise kohvikusse tulemisele saime küsida, mida need sumatralased mugivad kogu aeg? Selline punane, määriv, näeb välja jubekole. Selgus, et see on selline punane vili-asi, mida tarbivad ainult naised, see pidi olema spetsiifilise maitsega ja usutakse siiralt, et see tugevdab hambaid. Samasugust punast vilja nägin ühel turumüüjal huulte vahel ning oh, see meenutas nagu koledat veritsevat suud!

 

Ehk siis siin räägitakse vanal heal moel üksteisega näost näkku, Euroopas aga helistatakse üksteisele järjest harvemini, kohtutakse veel vähem, sest kõik proovitakse ära teha tehisintellekti Facebooki ja interneti ühenduse kaudu tervikuna.

Meie Jassuga tunneme küll, et meil on indoneeslastelt palju eeskuju võtta ning näiteks mina kavatsen oma nutitelefoni Eestis enam mitte kasutusele võtta ! Et oleks aega rohkem inimestega päriselt suhelda ja muude “päris asjadega” tegelda, selle asemel, et elutu nutitelefoniga ninapidi koos olla ja eluta asjadega suhelda. Lubasin endale, et ennem lähen loodusesse jalutama, kui võtan nutitelefoni uuesti kasutusele 🙂 Ja oh, kuidas ma võidan sellest iseenda heaoluks (…aga seda teate jah, et kui endal hea, siis inspireerid sellega teisi ja lõpuks mõjutad maailma palju rohkem positiivsuse suunas!). Et telefoni kavatsen endale ikka jätta, aga võtan kasutusele vanamoodsa netita ja ekraanita telefonipanni, mille funktsioon on lihtsalt helistada ja kõnesid vastu võtta, aga mitte internetti ja Facebooki uudistevoogu kinni jääda. Selles suhtes, aitäh Aasia! 😉

Muidugi, jaa, on oluline ära märkida, et nii nagu Euroopas, pole ka Aasias kõik kuld. Ehk ka siin on igasugu inimesi. Oleme külluses näinud ka siinseid kohalikke rikkaid inimesi, Sumatras vähem, aga just Aasias tervikuna. Raha võim on ikka nii suur, et need, kel on raha, võõranduvad ka siin maal silmnähtavalt “kõigest normaalsest”. Kui lihtne inimene, kelle pole raha, omab vähemalt naeratust suul, siis palju raha omav tegelane rõhutab seda nii oma välimuses, riietes kui näoilmetes ning ilmselgelt ei taha selline inimene end võrrelda kohe kõrval agulis asuvate-elavate kohalikega. Mnjaa, see on tõeline mõttekoht. Et mida ikka raha meiega teeb, kuidas mõjutab, mida ta meile annab ja mida mitte. Hea küsimus on ka, kuidas olla õigesti raha peremees, kui sul seda on ja kuidas ikkagi peaks käituma siis, kui sul seda ei ole…
Igatahes avastasime, et maitsvat sea barbeque-d süües

Image0121

 

 

ja vulkaaniäärse küla servas istudes oligi päev pea märkamatult õhtusse saanud. Ilus! Inimesed kohvikus olid ilmselgelt nii erutatud ja tundsid head meelt selle üle, et eurooplased nende juures söövad, et südamlikult paluti ühispilti. Jassu siis tegi. See pilt lubati välja printida ja kohviku seinale suurelt riputada (pärast seda, kui Jassu neile pildifaili hiljem saatis).

 

Image0123
Asutasime end mõtteainest pungil koduteele. Vulkaani enam näha polnud, selleks oli liiga kottpime. Umbes poole tee peal hakkas vihma krabistama, vihm tugevnes Berastagisse jõudmise eel veelgi. Hotelli jõudes tegime kiire pesu ja kobisime põhku.

 

Image0125
Paduvihm meie hotelli fuajeest vaadatuna

 

 

*/Jassu kirjutab taas/*

18. veebruar, laupäev- Lehvitame vulkaanile, blogime ja sõidame Medani

 

Hommikul ärgates olime endale ainult kolm eesmärki seadnud:
1 – päiksetõusu ajal rolleriga taaskord tossavat vulkaani vaatama sõita
2 – blogiga tegeleda ja punkt
3 – jõuda õhtuks Medan-i.

 

Image0126
Päiksetõusul sõitsime rolleriga hotellist välja, vulkaan oli kuninglikult mähitud pilvevaipa.

 

Image0127
Koolilapsed sõidavad siin busside katustel, oleme näinud ka ca 20 last samasuguse bussi katusel sõitmas kas kodu või kooli poole. Buss sõidab norm kiirusega, isegi 50km/h ei ole küsimus.. Vat see on ekstreemne, eks! Tavaliselt sõidavad bussid nii ruttu mööda, et pildi reageerimisaega pole.

 

Image0128
Hommikupäike ja vulkaani ümbritsev pilveloor

 

Image0129

 

Image0130
Varajane hommikutund

 

Image0131
Päike ja selle rõõmsad värvid looduses

 

Image0132
Kohalikud ei suhtle omavahel Facebookis ja Gmailis, nad hoopis tulevad kokku, teevad lõket õhtujaheduse peletamiseks (Berastagis on märksa jahedam kui mujal) ja arutavad maailmaasju ning jagavad uudiseid. Normaalne elu, nii peakski tegelt olema. Kusjuures kuna puid on vähe ja kaks halgu omavahel ei jää põlema, kasutatakse kolme halgu, mida üksteise poole nihutatakse, vastavalt põlemise kiirusele.

 

Image0133
Leegi käis turul avokaadosid ostmas ja tagasi tulles nägi, et turu koristaja on kamandanud Jassu müürile istuma, väike laps kõrval ning tegi ohtralt pilte oma telefoniga. Kui Leegi välja astus, kamandati Leegi samale kohale, nüüd tegi Jassu ja koristajamutt pilti 🙂 Kohalike jaoks tundub oluline või ka eksootiline saada koos eurooplasega ühele pildile 🙂

 

Image0135
Ilmselgelt on kohalikul kooli ansamblil lähiajal mingi esinemine tulemas, sest mitu hommikut järjest on kooliõpilased katusel käinud kokkulaulmist harjutamas… Kusjuures, nad laulsid väga ilusti ja laulud olid rõõmsad!

 

Image0136
Tänava äärsetel putkadel on kõige rohkem sigarettide reklaame, sellel pildil vahetatakse vana asemele uut plakatit

 

Image0137
Berastagi

 

Image0138
Gunung Sibayak vulkaan, mida külastasime eelmine kord paari nädala eest

Mina pakksin seljakotid, valisin blogi jaoks pildid välja, mudisin neid veidi ja tegin failid veidi väiksemaks ja laadisin serverisse. Leegi kirjutas samal ajal blogi ja kuna meil on kaks kirjutamisvahendit (läpakas ja iPad), siis kribasin mina osa ja Leegi teise osa.
12.00 oli meil check-out aeg ja seega andsime võtmed ära, maksime lõpparve ja sättisime end fuajeesse istuma. Arvasime, et kaua meil siin ikka läheb, blogi ju pmst valmis, vaja ainult erinevad tekstid ja pildid omavahel kokku panna ja see ära vormistada. Tunnikese-pooleteise asemel läks veel 3,5 tundi 🙂
Saime oma dzungliseikluse posti, siis seljakotid selga ja bussijaama. Berastagi “bussijaam” asub kohaliku turu teritooriumil. Läksime sinna, passisime veidi. Juba tuligi mingi buss, kus bussijuhi abi küsis, kuhu lähme ja saades vastuseks Medan, astusime bussi …ja sõitsime Medan-ile hoopiski vastupidises suunas, linna nimega Kabanjahe…

 

Image0139
Tahtsime saada Medani, mitte Kabanjahesse!

Selgus, et ega turiste saa ju suva võõra bussi peale panna ja kuna reeglina need totukesed ju ei tea, kus suunas midagi jääb, siis võetigi meid lihtsalt oma bussi peale, sõitsime 18km vales suunas, kus selle bussi lõpp-peatus oli, siis läks bussi teenindav personal rahus sööma-jooma…

 

Image0140
Meie muudkui ootasime ja ootasime tühja bussi juures…

Vaatsime murelike nägudega välja, aga meile viibati, et võtku me rahulikult, kohe kui nad on ära söönud, hakkame liikuma – hakkasimegi, …poole tunni pärast!

 

Image0141
Bussijuht tundis kõigele vaatamata rõõmu võimalusest saada turistiga ühele pildile, oli pildi algatajaks, taustaks sama buss, millega sõitsime Medani 🙂

Pool tundi sõitu ja olimegi tagasi Berastagis seal, kust sellesse bussi istusime, ehk kokku läks meil 1 tund kaotsi, enne kui saime Medani poole tegelikult sõitma hakata.
Bussiteekond Medan-i, möödus nagu eelminegi kord privaatautoga, selle vahega, et bussijuhil oli suurem buss ja rohkem julgust. Seega kihutas ta pidevalt vastassuunavööndis ja tegi serpentiinidel päris ilusaid möödasõite ehk Medani jõudsime 8-9 vahel õhtul.
Enamus maaliinide bussid ei sõida mitte kesklinna, vaid paneb inimesed maha erinevates äärelinnade bussijaamades. Meil oli mahapaneku kohast hotellini minna 7 km. Bussist maha astudes oli meil kohe parv mototax-ide juhte vastas, kes üksteisevõidu üritasid meid oma sõiduvahendi peale meelitada – hind ca 40 000. Kuna me olime just kahekesi 30 000 eest sõitnud Berastagist Medani ehk 60km, tundus hind kallis. Teadsime, et tegelikult peaks siin ka nn linnaliinibuss kesklinna sõitma, aga meil polnud õrna udust aimugi, milline see buss olema peaks. Siin on erinevaid liine ju kümneid. Seega hakkasime jala astuma lootuses, et keegi, kes tahab kliente ja oskab inglise keelt peab kinni ja küsib, kuhu tahame minna.
Peale 3km läbimist saimegi ühe sellise peale, maksime 4000 per nägu ja olimegi kesklinnas. S.t. päris kesklinna me ei jõunud, sest pisike buss jäi ummikusse ja kui olime juba 10min ühte parempööret oodanud (samal ajal näitas meie nutirakendus hotellini 1,1 km), hüppasime bussist maha ja hakkasime astuma ja olime varsti juba eelmisest korrast tuttavas hotellis nimega Permata Inn.

 

Hommikul käisime kiiresti söömas ja siis linna peale shoppama. Meil oli üks kindel asi, mille tahtsime Aasiast kaasa osta, sest Euroopas selliseid asju eriti müügil pole. Näiteks Eestis leidsime kaks algelist mudelit. Asi, mida otsisime, oli riisikeetja. Sellist sõna polnud me enne Aasiasse minekut veel kuulnudki, rääkimata asja enese nägemisest, aga Vienamis selgus, et isegi kõige vaesemas perekonnas on selline asi nagu riisikeetja olemas.
Riisikeetja on olemuselt väga lihtne asi. Ehk üks seade, mis ühendab endas poti ja ühe auguga elektripliidi. See on pott, kuhu riis ja vesi panna, vajutad nupust voolu sisse ja seade keedab riisi valmis ja reeglina on veel teine nupp ka, millele vajutades hoiab masin keedetud riisi kuni 48 tundi veel ka soojana. Samas on potil kaan peal ja riis ära ei kuiva.
Meie tegime endale selgeks riisikeetjate eripärad ja seega tahtsime veidi keerulisemat seadet, millel oleks erinevad programmid eri tüüpi ja eri keeduaegadega riiside jaoks, millega saaks vajadusel ka suppi keeta ja millel saaks näiteks valida ka kellaaja, kuna supp võiks valmis olla. On ju hea idee õhtul supijuurikad ette valmistada ja koos vee ja maitseainetega potti panna, määrata keeduaeg (nt 10minutit) ja supi valmimisajaks hommikul kell 7. Õhtul lähed õndsa näoga magama ja ärkad järgmine päev kell 7.00 ja samal ajal on keegi juba värske supi valmis keetnud.:)
Medan on suur linn, aga suuri kaubanduskeskusi on palju, mõned suuremad, mõned väiksemad.

 

Image0142
Medan Fair Plaza-s müüakse pisipoodide kaupa kingi, riideid jne. Pildil teolt tabatud ehk pikutav müüjanna – no mis teha, kui kliente eriti nagu (üldse) pole, vähemalt sel hommikul

 

Image0143

 

Image0144
Sai uus särk ostetud

 

Image0149
Suurtes keskustes oli siingi H & M, kusjuures hinnad võrreldavad Euroopa tasemega samas kaubandusketis.

 

Image0148
See pusa on 30 eur, keskmisele indoneeslasele üle jõu käiva hinnaga. Materjal aga odav ja väga nõme, ise ei ostaks peale makstes kah 🙂

 

Suured kaubanduskeskused on linna peal laiali ja ega tea ju ka täpselt, kus kõige suurem valik riisikeetjaid olla võiks. Hotellis meil keegi väga inglise keelt ei rääkinud, s.t. nad said aru, mida me tahame osta, aga kus suurem valik oleks, seda ei teatud. 🙁
Läksime seega linnapeale ja alustasime kesklinnas tuiamist. Käisime vist ca 3-4 suurimas keskuses, aga igalpool riisikeetjaid ei näinud või oli valik imepisike. Ammugi mitte polnud seal Fuzzi Logic ehk keerulisemaid mudeleid. Lõpuks leidsime ühe koha, kus müügil Tefali tehnikat,

 

Image0145

 

aga kiire googeldamine ütles, et Tai-s on riisikeetjad oluliselt odavamad. Kui Indoneesias maksis näiteks üks konkreetne Tefali riisikeetja ca 115 euri, siis Tais on selle hind ca 65-70. Pole suur raha, või siiski?

 

Image0152
Tellisime lõunasöögikse vähem kui 2 euro eest selle,

 

Image0153
, aga saime selle – pisike ports, ei toitnud eriti ja pärast küsiti veel 10% teenustasu ka otsa, mis oli mingi peidetud hind.

 

Image0154
Ja tellisime selle,

 

Image0155
…reaalselt saime selle

Ahjaa, ühes kaubanduskeskuses shoppamise lõpetamise ajaks oli väljas tugev vihmasadu tekkinud, seega pidime kas ootama või võtma takso, et järgmisse kaubanduskeskusesse saada.

 

 

Image0146
Me polnud sõitnud veel mototaksoga, milleks on mootorratas, millele on omatehtud külgkorv külge pandud. Hea tahtmise korral saab sinna kokku 6 inimest sisse pressida. Juht + üks inimene läheb ratta selga, 4 inimest ehk 2 inimest sõidusuunas olevale 2-sele pingile ja ülejäänud teisele poole pingile. Ilmselt mahutab antud kooslus ka veel rohkem inimesi, aga 6-t oleme me siiamaani sõitmas näinud.
Vihmasajus hinda küsides öeldi hinnaks 30000 ja ka see tundus 2km läbimise eest liiga palju. Lonely Planet on öelnud, et mototaksod on kallid ja juba kahe inimese puhul on kasulikum päris takso võtta, nii ka tegime. 2km linna ummikutes võib üsna kaua aega võtta, lisaks on paljud tänavad ühesuunalised jne ehk sõit võib võtta aega ja minna pikemaks.
Indoneesias on üks usaldusväärne taksofirma, kohalikud kutsuvad seda “Bluebird”-iks. Nimelt on taksol sinist lindu kujutav logo. Taksol on miinimumtasu 25 000 (1,5eur) ehk sõida või 200m naabri juurde, hind ikka 25 000. Meil läks ummikutes istumisega veidi aega, aga istusime kuivas autos, hingasime konditsoneeritud õhku ja maksime 3000 raha rohkem, kui oleks mototakso samasse kohta maksnud. Poleks ummikuid olnud, oleks 25 000 miinimumarvega kohale jõudnud.

 

Image0147
Bluebird takso on korralik “metered taxi”

Ostsime lihtsalt palju väikseid ja erinevaid asju. No näiteks Reeboki tehnilised sokid, 3 euri paari hinnaks, vist 6 paari ostsime 🙂 Hambapasta – kui Leegi kikud said külma-kuuma-magusasöömisel tekkivale valule leevendust Sensodyne Relief näol, siis nähes 2eurist hinda ja teades, et Eestis maksab see 4-5euri, ostsime 3 tuubi + veel erinevaid looduslikke shampoone, kookosõli tooteid, maitseaineid jne.

 

Image0157
Hiljem Tai pealinna Bangkokki jõudes ja nähes, mis siin samad või analoogsed asjad maksavad, tänasime jumalat, õigel ajal osutatud ostuabi eest 🙂
Shoppamispäev on põnev, aga samal ajal ka ilgelt väsitav, Medani päevaga kõndisime maha pea 30 000 sammu.

 

Image0150
Mingil ajal šopates astusid meile ligi häbelikud kooliõpilased. Nende õpetaja oli andnud ülesandeks leida ja intervjueerida mõnda välismaalast. Noored särasid häbelikult nagu ladvaõunad, et saavad inglise keele õpetaja antud ülesande nii edukalt ja kiirelt täidetud, kusjuures, inglise keelt nad eriti palju ei osanud, see oli basic tase, aga neil olid küsimused kaustikus silme ees, lugesid meile ette, ja me panime kirjalikult omad vastused kirja 🙂 Pärast tegid nad meist ja meiega pilti, enne palusid selleks viisakalt luba.

 

Image0151
Kooliõpilased kaubanduskeskuses intervjueerimas välismaalasi 🙂

 

Image0156
Õhtune Medani liiklus.

Järgmine päev oli meil hommikune lend, ehk panime kella 5.15 tirisema, sest olime tellinud õhtul takso kella 6-ks hommikul meie öömaja juurde.
Kiire dušš ja muud hädaldamised ja kell 05.40 koputas hotelli asjapulk meile uksepeale ning teatas, et kella 6-ne takso juba all ootab 🙂 Kiirustasime, aga mitte liialt, st taksojuht peab ju ka ikkagi teadma, mis juhtub, kui ta 20 minutit varem tuleb.
Miks me nii vara ärkasime? Kuna me olime sõitnud Indoneesias nii busside kui taksodega, kuid polnud sõitnud veel rongiga, aga tahtsime seda nüüd teha. Meie paan nägi ette, et sõidame taksoga 2 km kaugusele raudteejaama, sealt võtame rongipiletid, hinnaga 80 000 per nägu Medani Kualanamu lennujaama, misjärel oleme poole tunniga lennujaamas.
Taksojuht, kuuldes meie plaanist, küsis: “Miks me temaga lennujaama ei sõida – taksoga on kiirem ja odavam kui rongiga?” (Juhul, kui kaks inimest sõidavad). Leegi küll teadis, et takso on odavam, aga mina mitte. Samas taksoiste tundus meile mõlemile istumise all parem, kui oletatav kõva rongiiste, lisaks teadmine, et seljakotid turvaliselt auto pagasiruumis, hind kokku odavam (takso raudteejaama 25 000 + 2 x 80 000 rongipiletid) ja me omajagu väsinud eilselt shoppamispäevast – ühesõnaga vahetasime Leegiga kaks lauset ja ütlesime taksojuhile, et keeraku nüüd suund lennujaama suunas. 🙂 Oli näha, et see taksojuht on mõtlev olend, kes tahtis nii rohkem tööraha, samas säästa turisti asjatutest seiklustest ja kokku hoida ka turistide raha. Taksojuht arvas õigesti, et sõit lennujaama on umbes 150 000. Läkski 150 000 + 5000 oli sõiduauto n-ö lennujaama sisenemise maks.
Kuna jõudsime plaanitust varem lennujaama (lend väljus kell 10.00), siis hakkasime juba uut blogipostitust kirjutama.

 

Image0159
Eile õhtul olime Baksis söönud, enam ei tahtnud – toidukogus on pettumust valmistav. Pealegi lennujaamas kehtisid omakorda lennujaama hinnad…

 

Image0158
Meil oli 25kg äraantavat pagasit lubatud lennukiss võtta, meil kaalus pagas 24,4kg, kusjuures kiletasime taaskord oma 2 matka seljakotti ühtekokku 🙂

Aeg lendas kiirelt ja varsti olimegi lennukis,

 

Image0160
Lendasime taas AirAsiaga, pilet Medan-Bangkok oli 55eur/inimene, mitte kõige odavam, aga ma ei suutnud paremat diili leida antud juhul. Kui pikemalt ette plaanida, saab odavamaid pileteid ka kohe kindlasti!
Image0161
Lend Bangkoki

2-tunnine lend ja maandusime Bangkok-is.

 

 

20. 02. 2017, esmaspäev- Suurlinn Bangkok

 

Don Mueang lennujaam asub Bangkoki kesklinnast ca 30km kaugusel ja kuna ei tahtnud reisi lõpus aega raisata, võtsime lennujaamast ametliku takso. Lennujaamast võttes lisandub summale lisaks 50 raha ehk n-ö teenustasu tellimisleti kasutamise eest vms. Teadsime, et sõidu maksumus peaks jääma 300-400 tai bahti vahepeale. Taksosse istudes hakkas juht midagi kiirteest rääkima ja nagu küsis midagi. Inglise keelt ta ei osanud, seega ütlesime, et kui sõit mööda kiirteed on lõppkokkuvõttes odavam, siis andku minna – tema ju kohalik ja peab teadma. Kiirtee maksud (neid oli 3), maksime otse omast taskust. Kesklinna jõudes saime arve kogusummaks 430 THB. Eurodes alla 12 ehk odav hind 30km läbimise eest.

Image0162

Image0163

Image0164

Hotelli jõudes nõuti meilt esimest korda Aasias otsekohe kahe öö eest maksmist. Küsisime, et kas me võime vähemalt oma rasked seljakotid tuppa ära viia? Ei, makske kohe! Ütlesime, et sorry, aga me just maandusime siia riiki ja meil pole 1200 THB nagu laksust võtta, sest lennujaamas vahetasime osa ülejäänud Indoneesia rahast ca 600 THB vastu ja sellest läks lõviosa taksojuhile. Kuna Leegi vaatab majutuse hinda booking.com lehel ka Ameerika Dollarites, siis teadsime, et kahe öö hind on kokku 34USD ja pakkusime dollareid, mis meil Vietnamist (kus seda võeti meelsamini vastu kui kohalikku raha). Omanik tegi kohe nutuse näo ja hakkas ajama, et jah Booking.com küll arvutab 1200THB 34 USD-ks, aga kui ta panka raha vahetama läheb, saab ta kohalikku raha vähem kui 1200. Me küll ütlesime, et see pole meie mure ja et kui ikka kindel hind on USD-des antud, peab ka see kehtima. Mees ei jätnud jonni ja nõudis kohalikku raha. Saime lõpuks kokkuleppele, et saame ikkagi oma seljakotid tuppa ära viia ja siis lähme pangautomaati lüspma. Kuna plaanisime siin mitmeid asju osta, võtsime välja 10 000 THB (270euri) ja kohalik pangautomaat kasseeris veel 220 THB teenustasuks. See on ca 6euri. Swedbank, kui “suurema vaeva” nägija, kasseeris omalpoolt teenustasudeks veel pea 10euri…

 

Image0165

 

Jäätise hinnad kesklinna R-kioski sarnases pisikeses poes ehk Magnumi jäätis, mis Tai naaberriigis Vietnamis, Indoneesias ja Malaisias maksis 0,50-0,70 eurosenti, maksis siin ja ka mujal Bangkoki kesklinnas sama mis eestis ehk 1.1 euri kuni 1.4 euri.

 

Image0166

 

Arbuus – Vietnamis ja Indoneesias alla 0,50 eur kg, siin 1,5-2 euri. Avokaado – Indoneesias 1eur kg, siin 4-5 euri. Mango – Vietnamis ja Indoneesias 1-1,5 euri, siin 4-5 euri.

 

Image0167

 

Hea uudis on see, et riisikeetjad ja ka osa muud kodumasinaid on odavamad kui Vietnamis, Malaisias ja Indoneesias. Indoneesias maksid sarnased, kallimad ja paremad mudelid ca 115-120 euri, Tais 2190 THB ehk 59 euri. Ostsime ka korraliku Sharpi blenderi, 1390 ehk 37 euri. Meil Eestis sellseid Sharpi tooteid müügil polegi ja enamus Aasia müüjaid soovitasid just Sharpi, sest need pole Hiina tehastes kokku pandud…ilmselt on selline Sharp Euroopas müügiks liiga kallis ega suuda konkureerida muu Hiinas kokkupandud analoogsete asjadega.

 

Image0168

 

Ka söömine on Tais, taakord vähemalt Bangkoki kesklinna piirkonnas kordades kallim, kui näiteks Indoneesia, suuruselt 3 linna Medani kesklinnas pakutavate hindadega. Käisime ühes paljudest kesklinna suurtest kaubanduskeskustest söömas. Jaapani stiilis restoran – pisikesed portsud maksid ca 180-200TH ehk 4-6 euri.

 

Image0169

 

Kui söö lauda toodi, saime aru, kui väike see ports on, aga maitse oli muidugi hea.

Image0170

 

Image0171

 

Leegi tellis värskelt pressitud apelsini mahla ja lisas igaks juhuks, et ärgu nad lisasuhkrut mahlale lisagu ja saigi suure klaasi väga haput apelsinimahla, kusjuures peale mahla ärajoomist saime aru, kui suure osa “mahlast” moodustas jää… seega kui te tellite maha ja see äraütlemata magus on, pole tegemist mitte imehea apelsiniga, vaid ohtra lisasuhkruga…

 

Image0172

 

Moodsad noored ehk peale seda, kui toit tellitud on, sukeldub igaüks oma nutikasse zombimaailma…

 

Image0173

 

Norra lõhe on ka Tais väga hinnatud, igasugu siltidel reklaamtekstina kirjas ja rõhutatakse, et tegemist on Norra lõhega! Kalafilee kilogrammihind hind jääb ca 40euri kanti…

 

Image0174

 

Näide sellest, mis juhtub, kui kaks suurt tehnikakorporatsiooni Fuji ja Apple ühinevad – järele jääb Fuji-Apple, aga Apple ehk õunana 🙂

 

Image0175

 

Puhas maitsestamata Norra lõhe fileena, kg hind ainult 32 euri…

 

Image0176

 

Kõige soodsama arbuusihinna ca 50THB ehk 1,35 euri leidsime Aasia “säästumarketist” nimega BigC.

 

Image0177

 

Leegi vaimustus kõikvõimalikest kookosõli toodetest, ta võis tunde lettide ees seista ja toodete koostisi uurida 🙂

 

Image0178

 

Image0179

 

Draakonivili ehk Dragonfruit – päritolu maal Vietnamis maksis see alates 20 000 ehk ca 80 eurosenti, siin 2,6 euri ja seda BigC-s ehk säästumarketis.

 

Image0180

 

Meie öömaja jäi kesklinna kaubanduskeskustest üle jõe ehk peale shoppamist, astusime praami peale ja 5000 THB eest (0,13 euri) saab ca 200 meetri laiusest jõest üle sõita. Meil kaks suurt tehnikapakki pluss hunnik maitseineid jne 🙂

 

Image0181

 

Image0182

 

Tais on moes jälle juba Vietnamis kirumist leidnud kõvad voodid, seda isegi külalistemajades, mille keskmine hinne booking.com lehel on 8,7… Kusjuures me ei võtnud Petit Hosteli odavaimat tuba.

 

Image0183

 

Petit Hosteli katuse terrassilt avanes selline vaade. Vaade ei olnud halb, aga…

 

Image0184

 

…olime taodelnud hilist check-outi booking.com-i kaudu ja saime sellele positiivse kinnituse. 2 tundi pidime tasuta ajapikendust saama. Omanik aga üllatuseks ütles, et teda ei koti, sest tema arvates tähendab hiline check-out, et me peame passima oma kompsudega fuajees ja andma ruumi võtme üle kell 12.00, ehk normaalsel check-out ajal. No krt, ma võin igas hostelis istuda pool päeva või nii kaua, kui tahan, ilma et ma peaks mingi majutuse üldse võtma, selleks ei pea ruumi eest tasuma.

 

IMG_7626

 

IMG_7627
Kuna läks ootamatult kiireks, sõime oma lõunasöögi fuajees…

 

IMG_7628
Oli 30 kraadi, kinnine fuajee, mingi algeline ventikas kuskil kauguses puhus, aga külmaverelisi eestlasi see ei jahutanud ..

 

IMG_7629
Kusjuures selles hostelis kästakse all fuajees oma jalanõud jalast võtta. Trepid on nii mustad, et tulemuseks on hetkega räpased sokid. Pildil eile värskelt pesust tulnud sokid, millega vaid kahel korral trepist üles-alla käidud.

 

IMG_7630
Lasime hotelliomanikul takso endale lennujaama minekuks kutsuda. Tüüp hakkas kohe Grab taksot soovitama, et sellega odavam minna. Näitas meile hinda, ca 455 tai bahti pluss kiirteemaksud juurde. Meile tundus see imelikult kallis, aga kui Grab Takso kohale jõudis ning hotelliomanik juhiga rääkima hakkas, selgus, et sellise hinnaga see mees küll ei sõida…. Me keeldusime teenusest, käskisime normaalne takso kutsuda, mida me juba algusest peale eelistasime…

 

IMG_7631

 

IMG_7632
Paljud autod sõidavad siin vedelgaasi pealt. Ehk siis suur gaasiballoon on taga pagasiruumis ning seetõttu pagasiruum poole väiksem kui olema peaks. Nipa-napa mahtusid ära meie 2 seljakotti, aga riisikeetja ja blender pidime salongi võtma.

 

IMG_7633
Aasias on kaval omada mingit kaardirakendust, selleks, et taksojuhtide navigeerimisoskust kontrollida.

 

IMG_7634
Lennujaamas vahetasime veidi kohalikku valuutat juurde, et saaks oma pakid ära kiletada.
IMG_7635
Küllap juba kõik teavad, et Tai kuningas viskas lusika nurka. Ametlik lein kestab juba paar kuud ning osad taksojuhidki sõidavad veel leinalintidega ringi, restoranis nägime teenindajat leinalindiga.

 

IMG_7636
Ahjaa, üks huvitav, aga ebameeldiv seik Suvanabhumi lennujaamast., kui tahtsime kiletada pakke Bangkok-Istanbul-Riia lennuks. Kuna seljakotid pole väga rasked, siis oleme siiamaani kõikides Aasia lennujaamades kaks kotti üheks kiletanud. Tahtsime seda siingi teha… Aga ennäe imet!

 

IMG_7637
…Kui sul on kaks eraldi kotti, vahet pole kui suur või väike see teine kott on, siis teatab sulle kiletamisametnik, et neil pole lubatud 2 eraldi pakki üheks siduda. Lahendus on kumbki pagas eraldi kiletada. Käisime kolmes erikohas proovimas, kas igas kohas kehtib sama reegel. Kehtis! Ametnik pakkus lahenduseks, et kui me ostame temalt suure pappkasti (200 tai bahti ehk 5-6eur), siis muutuvad kaks eraldi pagasit justkui üheks ning lennujaama turvanõuetega on ühtäkki kõik kooskõlas. Meil oli hinna sees 2x32kg tasuta pagasit kahepeale, seega tahtsime seljakotid ühe äraantava pagasina anda, teisena aga kokku panna blendri ja riisikeetjakasti.

 

IMG_7638
Kui kiletamine muidu maksab 150 tai bahti, siis L suurusega pappkasti eest pidime maksma veel 200 juurde, kokku maksime selle paki eest seega 350 tai bahti. Pmst 10 euri. Kellelgi on väga andekas kasti business välja mõeldud ning me ei olnud ainsad, kes sellest šokeeritud- ühed turistid lasid pakkida imepisikese koti, maksid selle eest laksti täishinna ehk 150 raha.

 

IMG_7639

 

IMG_7640
Aga eestlane kohaneb “karmide oludega” käigu pealt 🙂 Kasutusele tuli võtta plaan B! Me ei olnud nõus veel ühte pappkasti ostma, seega mahutasime kaks kasti visuaalselt ühte kilekotti ning Leegi kui nõrgem sugupool läks üksinda kiletamistehniku juurde, et testida tema empaatiavõimet noortesse üksikutesse ja pealtnäha abitutesse naistesse.

 

IMG_7641
Ennäe imet, plaan B toimis, ametnik kiletaski kaks pappkasti üheks, – need olid ju kõigest õhukese kilekotiga kaetud. Visuaalselt üks, aga tegelikult ju tuntavalt kaks eraldi pagasit. Niisiis kavaldasime Bngkoki lennujaama korralikult üle.

 

IMG_7642
Meie 2 pakitud pagasit

 

 

IMG_7644
See pisike daam pildil, kes kannab juba korralikke peokingi, on tegelikult lutilaps. Ehk imes mõnuga lutti… Kahjuks pilt tehtud selja tagant.

 

IMG_7645
Lennujaamas nägime uhkeid poode, kus müüjaid rohkem kui ostjaid.

 

 

ISTANBUL, 23.02.2017, neljapäev- Kiire vahemaandumine ja Istanbuli linnaekskursioon

 

IMG_7646
Turkish Ailinesi Istanbuli töötaja oli uskumatult tülinud näo ja olekuga ning me suisa vabandasime, et julgesime oma lennufirmalt tulla infot hankima… Igat sõna pidi tädi suust lausa välja kangutama. Ah et selline ongi siis juba 5a parimaks Euroopa lennukompaniiks tunnistatud Turkish Airlines!? …Samas ei või öelda, et kõik Turkish Airlinesi töötajad nii ebaviisakad on… Lennukid ju head, süüa saab piisavalt, personal on lahke ja abivalmis jne.

 

IMG_7647
Istanbuli jõudes käisime Turkish Airlinesi infoletis uurimas, kas meil on võimalik saada vahemaandumisel hotelli. Kuna meil oli 9h vahemaandumist, aga hotelli saamiseks peab olema 10h vahemaandumist, siis saime ainult tasuta Istanbuli ekskursiooni, boonuseks hommikusöögi. Aga nagu pildilt näha võib, oli see lahja…

 

IMG_7648
Ilm oli ilus, päike paistis, aga jahe. Sooja oli ainult 7 kraadi ehk paras enne külma Eestisse tulekut. Me küll nägime Istanbuli enamuses ainult bussiaknast, kui Turkish Airlinesi linnatuuri tegime, kuid kõik paistis rahulik ja turvaline (kindlasti on kõigil veel värskelt meeles terrotrirünnakud).

 

IMG_7658
Meie giiduks oli väga lõbusa ja optimistliku olekuga kohalik Istanbuli elanik, kes algusest peale tervet bussirahvast türgiliku lahkusega oma sõpradeks nimetas.

 

IMG_7649
Esimene peatus. Meid lasti sillale pilti tegema (Istanbuli ekskursioon oli ainult 2,5 tundi pikk, aga kui lennuaegu paremini klapitada, saab Turkish Airlinesilt ka 6-tunniseid tasuta hommikusöögi ja lõunasöögiga ekskursioone.)

 

Meie buss:

 

IMG_7650

 

Teine peatus:

 

IMG_7651

 

IMG_7652

 

IMG_7653

 

IMG_7654
Türklased on ka ära jaganud, et parim viis vaiba puhastamiseks on Kirbi tolmuimeja.

 

IMG_7655
Mošee väljastpoolt vaadates

 

IMG_7656

 

IMG_7657
Pidime ikka türgi kohvi ära proovima. Tugev tökat nagu ikka 🙂

 

IMG_7659
Ja ongi selleks korraks meie 3 kuud seiklust läbi! Õige pea olime Riias, jäime nipa-napa maha kell 19.00 bussijaamast väljuvast bussist, ootasime uut bussi 22.00ni ning Tartusse jõudsime alles Eesti Vabariigi sünnipäeval 02.30 öösel. Hea on taas kodus olla 🙂

 

NB! Täname, et jaksasite pika blogipostituse lõpuni lugeda! Tahame veel kirjutada ühe kokkuvõtva postituse reisimisest Aasias ehk siis nipid, nõuanded, soovitused ning ka meie reisi maksumus.



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *