Meie ootused Malaisiale 🙂

Olgu öeldud, et me mõlemad pole kunagi enne Malaisias käinud. Me lähme sinna tegelikult täitsa ootusteta ja pole eriti ka uurinud selle maa kohta 🙂 Teisipidi võttes on …ootused suured, sest venna Allani sõnul olla Malaisia kui maapealne paradiis ehk tema lemmikriik Aasias. Et toit pidi hea olema ja.. häid odavaid diile pidi kah palju olema! Kui Jassu mõtleb Kuala Lumpurile, siis ta miskipärast arvab, et see on India linn ja ta ei tea, kust tal selline kuvand on tekkinud 🙂

Loodame eest leida rohkem metsikumat loodust, inimesest puutumata, linnulaulu ja džunglihääli täis; näha looduses loomi, mis pole veel ära söödud (Vietnamis me ei leidnud 🙂 ). Lootus on, et Malaisias on vähem rämpsu ja õhusaastet, sest näiteks Vietnamis põhjaosas on õhk reostusest nii paks, et seda võib suisa hammustada :). Randa tahame ka veel jõuda, aga see pole eesmärk omaette. Jassu ootus on näha suurlinna kõrgehitistega,

 

normaalseid Euroopa kaupu mõistliku hinnaga (Vietnamis on üsna kehv valik ja kirved hinnad või üliodavad hinnad, aga kaup vuffel).

Minul on helged mälestused, kui mu vennad Mark ja Allan ning õde Lehte lendasid kolmekesi läbi Kuala Lumpuri Austraaliasse. Millegipärast detaile mäletamata on meeles, et Malaisia vahemaandumine oli neile just väga elamuslik ning Lehte blogist hiljem pilte vaadates ei suutnud ma uskuda seda värvikirevat turgude maailma ja üldse. Niiet selle mälestuse tõttu olen Kuala Lumpuri suhtes uudishimulikum.
Hetkel kirjutamise ajal istume VietJetAir Saigon-Kuala Lumpur lennukis, ootame õhkutõusu. Lennuki väljumisaeg on juba 45 minutit edasi lükatud, meil aga suva – sest aega meil on, veel on! 🙂

 

Kell 13.10 – maandusime Kuala Lumpuri lennujaamas.

Esimene asi, mis silma jäi, on teistsugused inimesed, ehk inimesed on indiapäraste näojoontega ning Jassu mõistis, miks linn talle pigem Indiaga seostus. Ehk siis, kui uudistes on näidatud videot sellest maast ja linnast, on pildis palju india näojoontega inimesi.

See on maa, kus rätikandjaid on palju,

naispolitseinikud lennujaamas, kassades, mis on tegelikult islamimaale ju loomulik, aga me nagu ei seostanud Malaisiat nendega. Lennujaam, kuhu maandusime, asub Kuala Lumpurist tegelikult 75km kaugusel ja sealt linna saamiseks on lennujaama buss kõige odavam võimalus. Bussisõit 75 km = 10 raha ehk ca 2 euri. Juba enne linna imestasime, et kus on rollerid? Ei ole võimalik, et siin neid pole. Linna sisse jõudes märkasime veel ühte kardinaalselt erinevust võrreldes Vietnamiga – maa palju rohelisem ja palju, palju puhtamad tänavad. No nagu Tallinna või Tartu tänavad ja pargid.

Vietnam oli kui üks suur prügimägi ja seal olles tundus, et prahi mahaloopimine on neil suisa emapiimaga kaasa antud.

Liiklusvahenditeks olid autod, hIljem nägime veidi rohkem rollereid ka, aga sama palju/vähe võib neid ka muudes soojemates Euroopa linnades suviti näha. Me olime suht kindlad, et siin on sama suur hunnik rollereid kui Vietnamis, aga eksisime.

Ja tänaval kõndides tekkis küsimus: kus kõik inimesed on ja miks nii vähe autosid kõrghoonetest

ümbritsetud linnatänavail liiklemas? Linn on ca 14-15 vahel ehk enne tipptundi sama tühi kui Tartu kesklinna ristmik pühapäeva lõunapaiku, aga siin on samal ajal tavaline teisipäevane päev ehk tööpäev!
Linnas on palju rohkem inglisekeelseid silte ja reklaame. Poed tunduvad normaalsemad ehk esindatud on euroopalikumad kaubamärgid, hindadest saab ilmselt aimu lähipäevadel.

Juba enne linna nägime ja kuulsime troopilise tormi välgusähvatusi ning ladistas hoovihma.

Linna jõudes nägime korduvalt suuri äiksenooli maa peale langemas, mõnes kohas pani välk kohe mitu korda järjest samasse kohta. Jõudsime napilt enne vihma bussijaamast ca 2,2km kaugusel asuvasse hotelli nimega Rainforest Chinatown. Hotell on odav (13eur/öö), aga korralik, toad pisikesed, samas oleme nii kesklinna kui Hiinalinna läheduses ja järgmised kaks päeva ööbime kesklinnale veel lähemal. 10 minutit peale hotelli jõudmist ladistas õues nagu oavarrest – tundub, et siin saame lõpuks vihma ka ja kohe korralikult (Vietnamis saime oma valitud marsruudil vihma 1,5 kuu jooksul ikka väga vähe).

Malaisia liiklus on valel poole nagu Uus-Meremaal, õnneks ei saa nad vähemalt rolleri rooli asukohta muuta ja rolllerit tahaks ikka kusagil siin ka rentida. Valepidi liiklust ei karda – eelmine aasta sai Uus-Meremaal 3 kuuga ca 6000 km autoga maha sõidetud 🙂

Kui Saigonis oli sooja 32 kraadi ja õhuniiskus 50% siis siin on sama soe, aga tulenevalt troopilistest äiksevihma hoogudest, on õhk veel niiskem ehk kokkuvõtes palju palavam keskkond! Õhk on tuntavalt puhtam, ei tea kas praegusest vihmast või muidu ka, aga eks aeg annab selgust.
Igatahes on uuel maal tunne taas vauuu! ja avastamisrõõmu küllaga! 🙂

Täna rohkem linna peale kolama ei lähe, sest tahame oma kaks viimast Vietnami blogipostitust ära vormistada. Saigoni viimases odavas hotellis oli suht kehva interneedus ja sellepärast loobusime. Samas saime tekstid seal valmis kirjutada ja ka pildid iPadis ära sortida ja väiksemaks teha.

 

 

18. jaanuar 17′ – Päeva suurimad highlights-id KL-Toweris kesklinnas

Tegime eile kaks blogipostitust valmis ja seega tõmbasime Vietnamile joone alla, aga punkti veel ei pane, sest tahame pärast reisi veel ühe Vietnamit kokkuvõtva blogipostituse teha.
Rainforest Chinatown hotell on odav, aga hea, ühika tüüpi hotell ehk pikk koridor, 4 ühiskasutatavat wc-d koos 4 eraldi dussiruumiga. Eks selle ühikaga ole see häda, et uksed on õhukesed ja kuna meie ruum oli vahetult suitsuruumi vastas ümber nurga, siis kell 2 ärkasime selle peale, et üks türklase tunnustega, üks aafrika põlisjuurtega ja üks prantslase näojoontega prantsuse keeles rääkiv meesterahvast meenutav olend jõid suitsunurgas ja ei pidanud paljuks ka valjemalt rääkida. Prantslased on üldse lärmakamad, selles oleme me juba korduvalt oma reisidel veendunud ja ega nad ei kipu ülemäära ka teistega arvestama ega tea, mis kellajal ja mida sünnis teha oleks.
Vahtisime tükk aega niisama lakke, siis käisime kordamööda wc-s, teekonnal identifitseerime ka need kolm müraallikat – vaba ja suur ehk moodne multikulti rahvas… ega polegi midagi öelda või keelata. Mingi aeg jäime ikka magama ka. Eks oma osa mängis ka ootus, milliseks algav päev kujuneb ja mida uut ning põnevat kogeme. Eile teekonnal hotelli jäi igatahes uus ja huvitav maailm silma!

 

Kuna meie hotelli asukoha läheduses on palju söögikohti, siis kasutasime kohe ka võimalust ja tegime tutvuse Malaisia toiduga. Võtsime jääkohvi,

värskelt pressitud apelsinimahla jääga ja lasime kaks Malaisia roti`t (pmst suur pannkook ) kaasa pakkida. Ühe roti võtsime juustuga, teise veiselihaga ja lisaks nendele pandi kaasa suur ports kaht erinevat vürtsist kastet.

Nälg oli nii suur, et hotelli jõudes asusime kohe sööma ning alles poole tegevuse peal tuli meelde, et oleks pidanud toidust pilti ka tegema, aga noh, eks me jõuame veel analoogseid asju süüa. Söögikohtades ringi vaadates saime aimu, kui mitmekesised on siinsed toiduvalikud võrreldes Vietnamiga 🙂

Suur nälg kustutatud, läksime uude hotelli- Oscar Guesthouse`i kesklinnas.

Kui toa kätte saime, suundusime kesklinna ennast avastama.

 

 

Linna kaks kõige suuremat ja uhkemat hoonet on KL Towers (visuaalselt nagu Tallinna teletorn)

 

ja Petrona Towers ehk kuulsad kaksiktornid,

mis olid 1998. aastast kuni 2004. aastani ka maailma kõige kõrgemad. Kaksiktornid näevad muljetavaldavalt uhked välja ka päriselus ja seal on hunnik väga tuntud firmabrändide kauplusi jne.
Teel kaksiktornide juurde märkasin tänaval ühe juhusliku mehe seljas särki, millel väike, aga Eesti inimesele paljuütlev kiri: RMK. Selge, et eestlased (mees, naine) ja hakkasime juttu ajama 🙂 Eestlased olid käinud just KL Towers-is ja kiitsid seda ning arvasid ka, et kui tahta ühte tornidest näha, siis nemad pigem soovitavad seda teletorni (no näeb meie teletorni moodi välja). KL Towers-i kasuks rääkis ka see, et kui pileti ära ostad, võid seal niikaua olla, kui ühe päeva sees viitsimist on. 🙂 Meile plaan meeldis, aga teadlike turistidena plaanisime enne kõhu täis süüa kui torni pikemaks minna, sest küll me juba teame, mis hinnad turistilõksudes on.
Vaatasime seega kaksiktornid väljast üle, käisime hoones asuvas kaubanduskeskuses:

kaks esimest korrust uhked moe- ja kosmeetikafirmad, firmabrändid, elektroonikapoed, suur ja uhke Sony esinduspood – seal oleks võinud nii mõnegi hübriidkaamera palju soodsamalt kui Eestist osta:

Eestis maksab see alates 1700-st eurost (http://www.hinnavaatlus.ee/products/Fototehnika/Peegelkaamerad/555813/), siin saab 1000-eest ja kui otsida, siis isegi 950.

Ma ostsin 3 korruse elektroonikapoest USB 3 pessa käiva väga kiire mälukaardi (SD-kaart) lugeja.

Hind 159myr ehk ca 33 euri ja sama hinnaga saaks selle kaarti ka Eestis asuvast Photopointi või Digizone poest osta. Kindlasti oleks selle siin kusagilt veel odavamalt saanud, aga tahtsin midagi justnimelt neist kaksiktornidest kaasa osta ning seoses läptopi ostuga oli kaardilugejat nagunii vaja ka.

Kui tahad kaksiktornidesse ekskursioonile minna, siis tuleb lunastada pilet, hind täiskasvanule 85myr ehk ca 18 euri, mis pole suurlinna kohta liiga palju. Halb üllatus oli see, et uudistama minnes tuleb ära anda kaasasolev statiiv ja isegi üksjalg oli keelatud esemete hulgas.

Kõige hullem ja peamine põhjus, miks me sinna minemata jätsime, oli aeg, mis külastamiseks ette antud – 45minutit. Ehk me ei saa minna sinna kahekesi kolama, vaid moodustatakse suurem grupp ja seda kuuldes meenus meile Uus-Meremaa Kääbikla külastus, kus kõik grupid liikusid väikeste vahemaadega, ees ja taga grupijuht ehk peatu-siin-tee-kiire-pilt-next, next, next..jne. Ei tahtnud.

Käisime hoopis üle tee asuvas väiksemas, aga mitte vähem uhkemas kaubanduskeskuses söömas.

Valikus oli nii jaapani, korea, hiina, kiirtoidukohti jne ehk maitsete erinevus võttis silmade eest suisa kirjuks. Olime nagu kitsed kahe heinakuhja vahel, aga selle erinevusega, et võrdselt ahvatlevaid sööke sadu 🙂 Lõpuks maandusime indiapärases söögikohas (Foodjuctions) ja võtsime väga ok hinnaga kaks praadi, hinnad vastavalt 14 ja 15myr per suur praad).

 

Saada Malaisia pealinnas, kesklinnas, kuulsate kaksitornide vastas üle tee 3 euri (meil maksab Fasters-i praad samapalju) eest korraliku toitva prae – no nii võib ju täitsa elada 🙂
Mingi hetk, kui wc-s üksi käisin, ujus mulle üks veetlev rätipealanna ligi ja uuris, kas ma inglise keelt oskan? Peale jaatavat vastust, vatras ta mulle segases diktsioonis, aga inglise keeles pikalt mingit ilmselt päheõpitud juttu, et tal isa sattus ootamatult haiglasse ja tal pole hetkel raha, et isa vaatama sõita ning et kas ma annaks talle piletiostuks raha. No ei andnud, muigasin ainult 🙂
Kaksiktornide fuajees, kus õhtul mingi oluline kontsert toimumas, üritas üks veetlev rätipea meile 2-te piletit maha müüa stiilis: oi kui kahju, meil eelmüügist ostetud piletid, aga ise ei saa minna, äkki tahate soodsamalt pileteid osta? Ei osanud arvata, kas olid originaalpiletid ja tõesti ei saa nemad minna, või müüdi libapileteid, mille nägemine oleks ametlikule piletikontrollile ilmselt kaastundliku muige näkku tekitanud…
Kõht täis, suundusime teletorni. KL Towers-ini viib sind sissepääsu tee algusest tasuta transport, mida vahel tuleb ca 5 minutit oodata, aga säästad end ca kilomeetrisest ülesmäge jalutuskäigust.
Astud autost välja:

ja sind võtab vastu juba naeratav sisseviskaja, kes uurib, kas tahad torni minna ning saades “Jah” vastuse, juhatab sind kassa juurde, ostad pileti (105 myr ehk ca 22euri). Edasi ei pea ise midagi mõtlema – igal pool näidatakse suund kätte. Kohe saadetakse liftiga üles, eri kohtades üritatakse külastajaid rohelise tühja tausta peal pildistada ja pärast saad osta endast pilte, erinevate hiljem lisatud taustade peal jne. Meie ütlesime viisakalt “Ei” igalpool, kus lisateenuseid pakuti. Üleval tornis avaneb tõesti väga ilus vaade ümbritsevale linnale

ja meie õnneks oli just üks järjekordne äiksetorm meie vaatluskoha poole teel ja jäime põnevusega ootama. Pole ju varem 421m (antenni tipp ulatub nii kõrgele, vaateplatoo on madalamal ehk Wikipedia andmetel 335m kõrgusel) kõrguse torni otsast äiksetormi näinud. Käisime ka torni uut atraktsiooni (Sky-box) vaatamas-katsetamas ehk 2016. aasta 20. maist on võimalik astuda klaasist kuubikusse. Seinad klaasist, põrand klaasist ja kogu kupatus ulatub üle serva nii, et astudes sisse, näed läbi põrandaklaasi enda all ca 300m tühjust – päris kõhe tunne oli 🙂

Seal on ka nn ametlik fotograaf, kes teeb külastajatest pilte ja pärast saad neid paberi peale panduna või digitaalse koopiana failid kaasa, mõistagi eraldi tasu eest. Samas tegi ta palumise peale ka külastajate telefonidega pilte. Mul oli statiiv kaasas ja väikse sättimisega saime ise lõpuks ka enamvähem ok pildi kätte. Kes tahab paremat pilti, peaks peegeldi kaasa võtma, sest linnataust on ere ja inimeste näod, kes tumeda torni keskkoha poole vaatavad, kipuvad pimedaks jääma. Kohapeal olevad nn amelikud fotograafid kasutasid tavalist kaamera lisavälku, aga nende pilte vaadates tundus, et väike välk jätab veidrad varjud ja peegeldused. Suurem valge või kuldne peegeldi oleks seal parim.
Esimesed pildid tehtud ja vaatasime, kuidas äiksetorm järjest lähemale tuleb ja see oli vaat et kõige ägedam vaade, mis sealt avanes. Taevas läks kohati väga tumedaks, vihmapilv ja vihma sajuala tundus kaugelt vaadates kui tuumaplahvatusele järgnev tuumaseen, sünge ja efektne vaatepilt:

Välk mõllas ka pidevalt, nagu troopilisele tormile kohane, aga pildile seda ei saanud, oli liiga valge ehk liiga kiire säriaeg. Mingi aeg, kui äike ja vihmapilv liiga lähedale jõudsid ja tibutama hakkas, kamandati kõik külastajad torni sisse. Juba all piletit ostes öeldi, et kui külastamise ajal peaks pikemalt vihma sadama, siis saab järgmisel päeval sama piletiga uuesti torni tulla. Vihmad siin on igapäevased, kõigepealt on ca 30-33 kraadi sooja, siis tuleb kiire paduvihm koos äikesega, sajab ca -20min, pärast seda on korraks veidi jahedam, siis taevas selgineb, päike tuleb välja ja veidi niiskem elu läheb edasi 🙂 Siin oleme me iga päev vähemalt ühe korraliku vihma ära näinud.
Meil oli torni minnes algusest peale kindel plaan ka pimedam aeg ära oodata ja siis linnast mõned pildid teha. Valgest pimeduseni:

Õhtul käisime veel korra läbi ka kaksiktornide juurest, rahvast nagu arvata, oli meeletult ja kõik selfitasid. Tegime ka pilti:

 

Plaanisime ka veidi blogi kirjutada, aga õhtu läks pikaks ehk jõudsime hotelli ca 21.30, kasimisprotseduurid ja tudu.

 

19.jaanuar 17. Leegi hambaarsti visiidil ja juuksuris
Öö oli rahutu, sest Leegil hakkas hammas valutama ja ta tarbis ööga ära kõik valuvaigistid, mis meil kaasas olid, jõi ööga ära 1,5l vett (oleks veelgi joonud, aga otsa sai) ja mingi aeg vastu hommikut jäi Leegi ikka lõpuks magama ka. Ärgates hambavalu polnud. Hommikul pakkisime kõik oma seni delikaatset ja pealiskaudset käsipesu nautinud riideesemed kokku ja seadsime sammud iseteenindusega pesumaja poole. Panime pesu pesema, mina jäin pesumasinat valvama ja Leegi käis meile juba tuttavas India söögikohas jääkohvi ja värskelt pressitud apelsinimahla koos jääkuubikutega toomas. Leegi võttis paar lonksu ja jällegi hakkas hammas valutama.

Uurisime kohalikelt, kuhu saaks hambaarsti juurde minna. Soovitati UTC keskust:

Ootasime, kuni pesumasin (27 minutit ) lõpetab (pesupesemine 8,50 MYR Hiinalinnas, kuivati 6.50), 30 minutit trummelkuivatust, pesu kokku ja hambaarsti juurde.

Väikse otsimise peale leidsime suure hoone esimeselt korruselt õige osa üles:

Hambaarsti vastuvõtt maksis välismaalasele 40 myr ehk 8 euri. Registratuuris hoiatati, et nemad seal ei ravi, lihtsalt vaatavad suu üle ja kui midagi avastavad, siis tuleb eraarsti juurde ravima minna. Ootasime ca 20 min

ja Leegi sai lõpuks õigesse kabinetti oma kikusid näitama. Pildistamine oli seal keelatud, aga mõne pildi tegin ikka:

Arstid vaatasid suu üle, midagi kriitiliselt katkist ei märganud, koputasid hambad üle, 3 hammast olid teistest tunduvalt valusamad ja kogu info :-(.
Ma märkasin juba varem, et Leegi kurtis vahel hambavalu siis, kui oli kas magusat, haput, kuuma või külma asja söönud. Kui ka arstid tundlikest hammastest rääkisid, käisime poest läbi ja ostsime Sensodyne Rapid Relief hambapasta ja saime probleemile leevendust 🙂 Ehkki Leegi kurdab ikka hammaste valu ja tundlikkuse üle, aga nüüd vähem.
Pesu pesemine, arsti juures käik jne ehk kell oli sujuvalt juba 2 saanud ja kõht tühi. Leegil ei olnud eriti isu, aga minu karjuva kõhu pärast suundusime hiinalinna poole sööma. Taevasse vaadates saime aru, et kohe on ka äiksetorm tulemas, seega kiirendasime sammu lähima kaubakeskuse suunas.

Malaisia elektripistikud on samasugused nagu meil Euroopas, aga pistiku klemmid pole mitte ümarad nagu meil, vaid kandilised ja seega oli meil vaja mingit ülemineku adapterit. Seepärast tulime ka seda siia Hiinalinna keskusesse otsima. Leegi tahtis juba Vietnamis juuksuris juukseotsi käia lõikamas, aga läks nii, et Vietnamis ta juuksurisse ei jõudnudki. Kaubakeskuses pistikut otsides ja vihmasaju üleminekut oodates nägime ühte tavalist juuksurisalongi. Leegi küsis, mis juukseotste lõikamine maksab: 25 myr ehk ca 5 euri. Hind sobis, edevam meesterahvas hakkas lõikama.
Kui Leegi lemmikjuuksur Tartus mõtleb juuste otste lõikamise all tõesti ainult katkiste juusteotste lõikamist, siis siinne juuksur kammis kõigepealt väga hoolikalt Leegi juuksed (kammimiseks kasutas kusjuures sirgendaja kuumavate tangide abi…),

siis lõikas ca 5cm tagant lühemaks,

sirgendas juuksed

ehk ca 45 minuti pärast nägi Leegi välja selline:

Ja palju vähem kui 24 tunni pärast nägi Leegi välja taas normaalne ehk selline:

…ei saa ikka looduse vastu 🙂

Kuna olime ainult hotelli hommikusööki söönud (Malaisia odavhotellides on selleks röstsai, moos, või ja tee/kohvi, mille pead ise kõik ette valmistama), siis kõht ikka jätkuvalt tühi.
Võtsime vanast tuttavast kohast riisi- ja nuudiroa,

lonkisime veel veidi linna peal ja oligi õhtu käes ning aeg hotelli minna.
Vaatasime pildid üle, kribasime veidi blogi ja tuttu.

 

20. jaanuar 17′ – Võtsime Kuala Lumpuri Hop-On-Hop-Off bussituuri
Täna oli meil hotellivahetuse päev, aga check-out aeg on ju alles 12 paiku ning käisime Malaisia kõige suuremas elektroonika-kaubamajas nimega Plaza Low Yat (http://plazalowyat.com).

7 korrust

ja ainult moodsa aja IT-kaubad, st enamuses nutitelefonid, fototehika, arvutid jne.

Jõudime keskuse juurde veidi enne 9-t lootuses, et suur pood, 9-st ikka lahti, aga ei olnud. Pidime tund aega niisama passima, sest hotelli polnud mõtet tagasi kõndida.

Leegi luges iPadist Lonely Planetit:

Ma lonkisin niisama ringi, lootuses midagi pildistada:

Keskuse ümber nägin 4-st automaatidega relvastatud valvesalka patrullimas, kaks politsenikut, kaks sõjaväelast:
Hiljem nägime sama 4-st kooslust veel ka Islami palvemajade juures palvuste ajal patseerimas.

Paar pilti Plaza lähiümbrusest:

Leegi vend Allan kommenteeris eile Facebookis, et mine vaata nüüd Malaisias üle, kui palju sa Vietnamist ostetud läpakaga kahjumisse jäid. Seega otsisin kaubamajast üles kõik müüjad, kes seda Lenovo väikest läpakat müüsid ja pidin tunnistama, et selles suures kaubamajas jäi antud läpaka hind vahemikku 880-990 myr ehk 180-210euri, ehk minu võit Vietnamist ostes oli üle 20-e euro 🙂

Sellest kaubakeskusest oleks kindlasi leidnud mingi muu odava tundmatu it-seadme väga hea hinnaga, aga ma tahtsin väikest, kerget, nupuklaviatuuriga Windowsi arvutit.
Küll aga sain ma sealt Sandiski 64GB USB3 mälupulga 79 myr eest (ehk 16 eur) osta, eestis alates 22 eur. Rahaline võit pole arvuliselt märkimisväärne, aga protsendi mõttes suur.

Iseenesest oli jah väga suur hoone ja igasugu kola täis,

aga mida minut edasi, seda tüütumaks muutusid kõikvõimalikud pisikeste müügikohtade müüjad: valget turisti nähes hüüti juba kaugelt: “can i help you?”, “heloo, are you looking something?” …no krt, kui eestlane midagi otsib ja ei leia, siis eeslane küsib!!! Me tahtsin niisama ringi vaadata stiilis “kui midagi hea hinnaga näeb, siis võib ju osta”, aga suurel osadel väikestest müügikohtadest polnud üldse mingeid hindu, kuidas ma siis hea diili üles leian, eksju? 🙂
Miks nad arvavad, et turistidel on terve päeva aega, et kõigi huvipakkuvate asjade hindu kõigilt müüjatelt eraldi üle küsida…
Ühesõnaga ei jäänud midagi peale selle mälupulga silma ja selle ostsin ka ühest selle keskuse kõige suuremast poest, kus peaaegu kõigil asjadel olid hinnad kenasti peale kleebitud.
Lõunapaiku vahetasime hotelli, saime 9 euri eest kõige suurema ja luksuslikuma toa, mis siiani Malaisias nähtud.

Omaette WC ja dušš on selle raha eest juba luksus, rääkimata telekast seina peal, mille vaatamiseks küll aega pole veel leidnud. Pidime saama ilmselt väiksema toa, sest bookisime rahalise kokkuhoiu mõttes jagatud vannitoaga toa, aga kuna neil polnud hetkel seda ilmselt anda, siis anti sama raha eest suurem ja mugavam. Ruumi nähes pikendasime kohe booking.com kaudu veel üheks ööks ja siis järgmine päev veel üheks ööks 🙂

Leegil oli juba paari päevaga küllastunud kõikidest siin pakutavatest vürtsistest roogadest ning tal hakkas sees keerama juba paljalt tänaval levivatest, minu kõhu jaoks väga atraktiivsetest lõhnadest.

Igatahes ei jätnud ma jonni ja läksime jälle oma Chinatowni indiateemalisse kohta sööma.
Ma olen kõigesööja, aga Leegil isutas ainult värske juurvilja järele, seega mina võtsin meie vanast tuttavast India söögikohast praetud munariisi juurviljadega:

Leegi lasi eritellimusel värskete juurikate taldriku endale serveerida:

Kõhud täis, kellel rohkem kellel vähem, ostsime 24tunnise bussipileti “Hop-On-Hop-Off” (45 MYR/in ehk 9,5eur) ehk linna külastavatele turistidele mõeldud bussi peale. Idee poolest on ettevõtmine hea, aga tarbima hakates… Igas linnas on teatud vaatamisväärsused, mis on turistide lemmikud ja loomulikult on tore mõte panna paika loogiline igat vaatamisväärsust (23 erinevat huvitavat peatust, mille lähikonnas on turistidele huvipakkuvad paigad) läbiv bussimarsruut ning mõned bussid sellele liinile sõitma.

Bussiplaani ja iga piletimüüja jutu järgi peaks järgmine buss ca 20-30 minuti jooksul tulema.

Kui bussiliini hommikune ajagraafik isegi on enam-vähem paigas, siis mida aeg õhtu poole, seda hullemaks läheb liiklus! Ja mitte sellepärast, et siin niivõrd palju autosid oleks, vaid sellepärast, et elanikud ei oska lihtsalt autodega sõita. Jäetakse liiga pikad pikivahed, autod liiga hajevil, kardetakse sõita jne.

Vietnamiga võrreldes on siin olematu liiklus ja ometigi liiklus tipptunni ajal lihtsalt seisab – Vietnamlased ainult naeraks selle peale ja kõik liiklejad liiguks edasi!
Hop-On-Hopp-Off bussiliini võiks kasutada ehk ainult siis, kui tahad lihtsalt kahekordses bussis päev otsa ringi sõita (alumine korrus on tavaline kinnine ja ülemine korrus on jagatud pooleks nii, et pool bussi on kinnise katusega, pool ülemisest korrusest aga lahtine) ja niisama bussist linna näha.

 

 

Kui tahad kõigis 23 peatuses maha minna, nende ümbrust avastada, siis unusta see buss ära, see lihtsalt ei toimi. Buss alustab sõitu hommikul kell 9 ja lõpetab õhtul kell 8, seega on 24 tunnise pileti puhul reaalset sõiduaega kokku 11 tundi. Oletame, et tahad igas peatuses korra maha hüpata ja 5 minutit hiljem on sul soov uuele bussile saada. Niimoodi on ajakulu 23 (bussipeatust) korda 30minutit ehk 690 minutit, ehk 11,5 tundi ehk pikem, kui bussiga üldse võimalik 24 tunni jooksul sõita. Kui majutus on kesklinna või Hiinalinna kandis, kus enamus hotelle on, siis kõige kaugem punkt, mida see bussiliin külastab on ca 6km. Ülejäänud kohad on kõik kesklinna ümbruses ehk maksimaalselt 3 km jalutuskäigu kaugusel. Me ostsime oma 24 tunnise bussipileti päeval, ca 12.00 Hiinalinnast, peatus number 8-st ja tahtsime saada peatusse nr 14 ehk Liblikate parki.
13.10 ehk tubli tund hiljem olime “juba” peatuses nr 8 ehk Hiinalinnast 2,5km ehk 35 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kui lisada peatusse nr 8 (kust peale tulime) ka ca lubatud 30 minutiline ooteaeg, siis jõuate selle bussiga 35 minutilise jalutuskäigu asemel ca 1,5 tunniga bussiga kohale?
Liblikapark ehk Butterfly Park (22MYR ehk 4,5eur)

oli kindlasti külastamist väärt, vaatamata seal valitsevale lisaniiskusele (pargi pind asub orus ja on pealt võrguga kaetud, niisked teerajad, veekogud) + väljas oli 32 kraadi sooja niigi + päike. Liblikaid tiirutas palju ringi ja need maandusid ka külastajate peal. Vaatamist oli omajagu. Pildistamiseks oli keelatud kasutada statiivi, aga üksjalg oli lubatud kaasa võtta.

Butterfly park külastatud, ootasime järgmist bussi, mis tuli pärast ca 35 minutilist ooteaega. Kell 15.30 jõudsime juba külastatud KL Towersi ehk teletorni juurde:

Allan andis vihje, et KL Towersi ümbruses on üks ilus tasuta sissepääsuga park ja Leegi läks uurima, kas park täna lahti (eile päeval oli kinni). Väike jalgvärav oligi avatud, seega läksime parki jalutama. Park on tõesti ilus, aga sissepääsu lähedal olev plakat hoiatas, et pargis võivad olla ka surmavad ussid, skorpionid jne.

Tegime napi poole tunnise tiiru ja tagasi bussipeatusse jõudes nägime lahkuva bussi tagumist otsa… Kuna me tahtsime koju ehk kesklinna kanti saada, siis näitas meie nutirakendus, et kesklinna on ca 1.5km ja pole mõtet bussi oodata. Jalutasime korra allapoole, siis mõtlesime, et krt, meil ju ikkagi bussipilet ja eks täna ole juba jalutatud ka, et lähme ikka bussiga. Lonkisime tagasi üles ja hakkasime bussi ootama. Kuna 15,50 nägime bussi lahkumas, siis loogiline kalkulatsioon näitas, et järgmine peaks tulema ca poole tunni pärast…

Ei hakka kõike seda sappi, mida bussi oodates väljastasime, siia pritsima, sest kell liikus visalt edasi, aga bussi ei tulnud ega tulnud. Igatahes saime tuttavateks veel kahe eestlasega, kes ka sama bussi ootasid ja nüüd läks koos bussifirmat kirudes aeg palju kiiremini – eks mure ju ikka ühendab inimesi 🙂
Õnneks oli samas bussipeatuses ka bussifirma piletimüüja, kes ka juba närviliselt ootas ja siis mingi aeg helistas firmasse ning uuris, kus buss on. Buss olla liiklusummikus, …oli seal kohe oma 1tund ja 40 minutit…. Ma muigasin, et nojah, eks see ole jah üllatus juba ilmselt aastaid, et reede õhtuti linnas ummikud on. Ilmselt on need siiski igapäevased, aga see ei keela neil oma bussigraafikut ikkagi reklaamimast “meie bussid liiguvad iga 20-30minuti järel”.
Ühesõnaga, lõpuks kui buss tuli, astusime juba 4kesi koos kahe lisaeestlasega bussi. Sõitsime kuni buss jälle ummikusse seisma jäi. Kuna ummikul ei paistnud algust ega lõppu, palusime end bussijuhil välja lasta.

Kuna meil eestlastega jutt klappis, läksime koos sööma. Kuna teadsime eilsest, et Petronas Towersi kõrval asuvas kaubanduskeskuses saab head ja odavat sööki, julgesime oma kaaslastele ka seda soovitada.
Ka mul hakkasid india maitsed vaikselt üle viskama, seetõttu läksime samas söögikohas Korea stiilis toitu müüva leti poole. Kõik peale Leegi, kes jäi jälle värskete juurikate-puuviljade juurde, võtsid 15 myr ehk veidi üle 3 euro maksva uhke portsu:

Tagasi tulles jalutasime kaksiktornide taga asuvast pargist mööda, kus oli palju rahvast. Uhkes parki rajatud veekogus näidati väga effektset eri valgusega, veejugade ja muusika koostööd.

Uhke värk oli igatahes – kahju, et olin statiivi hotelli jätnud, aga paar pilti sai käest tehtud.

Saatsime eestlased nende hotellini ja ise jalutasime veel 1,5 km kerges vihmas oma hotelli. Päev taaskord sisukas ja emotsionaalne. Homseks pidasime plaani, et ärkame vara ehk hiljemalt 8 ja et 9-ks oleksime juba Hiinalinnas pestud-kustud-kammitud-söödud.
21. jaanuar 17′- Linnuparki külastamas
Hommikul ärkasime küll 8, aga ei kiirustanud voodist välja ronimisega, ikkagi puhkus või nii. Sõime rahulikult hotelli hommisööki ehk röstsai või, pähklivõi või moosiga (huvitav Või-lause tuli). Bussipeatusse jõudsime ca 9,10, buss saabus 9.30.

Tänane plaan oli külastada 10 minuti ehk taas kesklinnast ca 2,5km kaugusel ehk eile külastatud Liblikapargi kõrval asuvat maailma suurimat (“World’s Largest Free-flight Walk-in Aviary”) vabalendamisega linnuparki http://www.klbirdpark.com/.

3000 lindu ca 200-st eri liigist, enamus linde on n-ö vabapidamisel ehk teevad mis tahavad. Lisaks elavad puude otsas pisikesed ahvid, kes otseselt kedagi ei ründa, aga liiga lähedale ei maksa ka minna: kukuvad kohe kikusid näitama. Nägime ja võtsin GoPro-ga videosse, kuidas üks ahvipärdik tõstis prügikastil kaane pealt, otsis prügikastist ilmatumasuure prussaka, rebis näppudevahel sellest soolikad välja ja viskas prussaka maha – prussakas jooksis edasi, ilmselt mitte pikalt, aga mine tea.

Ma kunagi tegin hirmsa loomkatse. Nimelt tõin kord Maarjamõisa taastusravi treeningsaali dušširuumist kogemata koju kaasa ühe prussaka, kelle õhtul telekat vaadates oma korteri seina pealt ringi uitamas avastasin. Ju oli siis minu trennis oldud aja sees mulle spordikotti pugenud.. Teadsin, et prussakas elab kesistes tingimustes väga kaua, aga minus tärkas uudishimu, kui kaua? Panin prussaka heledasse filmitopsi, kaan peale ning aknalauale (mitte päikse kätte) seisma. Käisin aegajalt uudistamas, kuidas katsealune elab. 3 nädalat koperdas prussakas filmitopsis rõõmsalt edasi-tagasi. Üks nädal hiljem olid tal jalad väsinud ja eelistas selili olla ja ka viienda nädala alguses oli ta veel selili, aga kui topsi kätte võtsid ja liigutasid, oli näha, et eluvaim on veel sees küll. Viienda nädala lõpuks olin ma teinud midagi kohutavat, näljutasin surnuks ühe prussaka… aga eks teadus (no saite ju targemaks) nõuab ohvreid 🙂
Siia paneme nüüd hunniku pilte lihtsalt linnupargist.

 

Papagoidega sai pilti teha. Kasutasime ka võimalust. Maksis see 15 MYR ehk 3 eur inimene. Papagoid hoiavad ikka väga vahetult ja ägedalt sinust kinni. Pärast mõtlesime, et kuna papagoid on peategelased, siis huvitav, kas ja kuidas nad tulusid jagavad. Loodetavasti ikka võrdselt! 🙂

Ei saa mainimata jätta, et arve lindudega pildistamise eest taheti sujuvalt teha 38 MYR, isegi kassanumber näitas seda ja juba otsiti peenraha 20se asemel kokku (andsime 50), kuigi sildil oli selge hind 15 per inimene, kui tahad ainult oma kaameraga pilti. Nii kui Leegi valehinnale tähelepanu juhtis, isegi mitte ei vabandatud, vaid ulatati ilma selgitusteta 20-ne rahatäht tagasi. See tundus kahjuks sihiliku eksimusena, sellest rääkis ka piletimüüja pilk :(…
Linnupark tasub kindlasti külastamist, eriti siis, kui pole maailmas liiga palju ringi koperdanud. Meie veetsime seal oma 3 tundi. Ca 15.15 astusime bussile (no ootasime jällegi 20 minutit bussi). Kesklinna 2,5 km kaugusele saime seekord kõigest 2 tunniga. Oli laupäeva õhtupoolik, aga linnas väiksed ummikud ja mingi aeg, kui buss keeras end Hiinalinna peatuse tänavale ning nähes, kui palju autosid ootab seal ummikutes,

läksime alla ja palusime end tänavanurgal välja lasta. Nähes meie otsustavat sammu, väljus bussist veel oma kümmekond inimest – kõik said aru, et kui sa just ei naudi bussis ummikus istumist, siis pole mõtet selle bussiga üldse sõita.

 

Hop-On-Hop-Off ei tähenda muud, kui et Hopp ummikusse, Hopp ummikust välja! Seega meie soovitus: kui olete Kuala Lumpuris juba kahekesi, võtke kaugemasse kohta minekuks takso või käige jala, ka rongid sõidavad paljudesse kohtadesse. Tuleb odavam ja kaubapeale jääb teile hunnik närvirakke alles (mis ei pidavat taastuma) 🙂

Kuala Lumpur nüüd kenasti üle vaadatud ja meil on plaan lähiajal jõuda ka päris džunglisse jaga sellest juba järgmises blogipostituses.