Roller, ülisuur Buddha ja koopad. Ninh Binh

30. detsember, 16′ – Ninh Binh ehk tsemenditolmulinn.

Olgu alustusesks öeldud, et jah, see on kõige tolmusem linn, mida oleme põhjas näinud ja selle põhjuseks on linna ääres tegutsevad suured tsemendivabrikud. Pilti sellest pole, sest sellega läks nii, nagu ikka osade piltidega – küll tagasiteel teeme, aga tagasiteeks kujunes hoopis teine tee 🙂

Igatahes võtsime me rolleri kaheks päevaks. Alguses tahtsime oma Thanh Dat nimelisest hotellist selle võtta, aga uimerdasime hommikul liiga kaua ja jõudsime alla fuajeesse liiga hilja, ehk paremad rollerid olid juba välja laenutatud. Meile pakuti hotelli koristaja isiklikku rollerit, mille ma kohe välja praakisin, sest esiteks polnud tal istme all piisavalt pagasiruumi ja loller (lollakas liiklusvahend) tundus üldse selline “no-name” tutulutu. Teiseks variandiks pakuti ka mingit vana, väikeste ratastega isendit, mis ka pole hea auklikel teedel sõitmiseks.

Seadsime siis otsustavalt sammud Ninh Binhi kesklinna ja saime üsna esimesest kohast mõistliku hinnaga ehk 100 000 (hotellis küsiti 120 000) eest ka vana rondi, aga vähemalt olid sel suured rattad ja Yamaha logo peal:

img_3793

Spidomeeter oli 72000 peal kinni kiilunud ja esimeste tõusude peal saime aru, et ka mootor vajaks kapitaalremonti ehk võimsus oli liiga lahjaks kulunud.

Ninh Binh linn asub täiesti lagedal maapinnal, aga seda ümbritsevad ilusad väiksed karstimäed ja neid me otsima läksime. Käisime alguseks korra 50km kaugusel asuvas Phong Nha-Ke Bang National pargis, aga olles Põhja-Vietnamis juba pea kuu aega ringi kolanud, ei tekkinud meil tunnet, et seal võiks midagi sellist olla, mis pikemat uudistamist vääriks. Vietnamis pole eriti sellist metsa nagu alloleval pildil, kohalike jaoks ilmselt vaatamisväärsus, eestlased aga itsitavad 🙂

img_3794

img_3795

Sõitsime seepärast tagasi linna poole ja külastasime teele jäänud Chua Bai Dinh nimelist templikompleksi:

img_3803

img_3805

img_3800

img_3810

mille ehitustegevus lõpetati ametlikult 2014 ja mis Vietnami kohalike turistide seas väga populaarne on. Läksime sinna tegelikult lootuses, et näeme lõpuks midagi ikkagi uhket ja vanaaegset ka, aga kohapeal selguski, et jah suur kompleks, suur pronksist Buddha kuju, kõik ilus ja läikiv jne, aga … absoluutselt kõik paistis silma, justkui oleks alles rajatud. Templikompleksi saab tasuta sisse, aga kui tahad sellesse kõrgesse torni:

img_3801

ehk 13-korruselisse pagodasse sisse minna, pead 100 000=4€ maksva pileti ostma. Uudishimu oli suur ja ostsimegi. No uhke värk, suured pühakujud eri korrustel ja kõik kuldne:

img_3802

img_3804

hiilgav jne, aga kui süveneda, millest see ehitis koosneb, siis hakkas silma väga ebaühtlane ehituskvaliteet, halvasti kokkusobitatud marmoritükid jne. Ehk kui mõni Egiptuse templiehitaja peaks seda hauast nägema, siis ta jääkski sinna rahutult vähkrema: “no kda krt saab nii halvasti nii suurejoonelist asja ehitada”. Kui detailidesse ei süvene, siis tundub igati uhke värk, eriti kui pole teiste sarnaste templikompleksidega kokku puutunud, ja tasuks oma silmaga ikka üle vaadata.

img_3811

img_3812

img_3815

img_3813

img_3814

Ei ole ühtegi Buddhat varem lähemalt uurinud ja nüüd seda tehes tundsime 2016 Vana Aasta lõpus äratundmisrõõmu – selgus, et tegelikult oli Buddha üks igavene suur seljakotirändur. Rõõmus ja parajalt paksu nagu mina, mul peaaegu sama suur kõht ka ette näitada, mis küll reisi käigus kipub väiksemaks jääma 🙂 Tegime suure ränduri seljakoti all varjus väikse ühispildi ka:

img_3808

Eestpoolt näeb selline välja, ja ränduri kaal stabiilselt 100 tonni:

img_3809

Päeval sõime nipetnäpet ehk puuvilju ja hommikul kaasaostetud saiakesi:

img_3820

…seega õhtuks tahtsime midagi toekamat ja võtsime tüüpilise praetud riisi kanalihaga.

img_3819

 

31. detsember 16′ Tam Coc ja selle lähiümbrus.

Täna alustasime oma päeva varem, võtsime hommikuks hotelli lähedalt üle tee asuvast söögikohast supid ja sõitsime Tam Coc-i suunas.

Vaatasime ära ühe Tam Coc-i suurima turistiatraktsiooni ehk paaditiir jõel.

img_3823

img_3822

img_3824

Jõgi ja selle ümbrus on eriti ilus kevadel märtsikuus, kus kõik kevadiselt roheline. Täna oli aga sompus ilm, jahe ja siinse talve tõttu loodus pigem kahvaturoheline. Piletihind ka ebaatraktiivne ehk kõigepealt pead lunastama n-ö jõele sisenemisloa, hind 120 000 per nägu. Seejärel rendid terve paadi, kuhu välismaalasi tohib eeskirjade järgi istuma mahutada ainult 2, samas kohalikke pisikesi pandi sinna 4tk. Ilmselgelt oleks siin inimsoovõrdõigusvolinikul veidi tööd vaja teha. Teine variant (ehk üksikul inimesel kallim) on maksta paadisõidu eest 120 000 ja saad tõenäoliselt enesele ka pinginaabri lisaks.

img_3821

Meie otsustasime uurida, kas ja kui pikalt sama marsruuti rolleriga saaks sõita, kuna rolleriteed on siin igal pool ja kõikvõimalikes imekohtades.

Järgisime jõe kulgemist ja jalgradasid. Saime mitmes kohas jõe lähedale ning tegime mõned pildid ka paadisõitjate meelehärmiks:

img_3825

img_3826

img_3827

Nägime ka elektriga kalapüüki ehk kohalikud noormehed, linnapiiridest veidi väljas, püüdsid kala sogaveest kummipüksid jalas, aku seljas, kaks bambusritva käes, ritvade otsas kaks metallvarrast, mis omakorda siis aku ja mingi elektrikarjuse moodi elektroonikaga ühendatud. Tüübid jalutasid madalas vees, suskasid oma kaks ritva erinevatesse kohtadesse ning noppisid elektrilaengust uimaseid kalu:

img_3829

img_3830

Külastasime ühte väikest templit Tam Coc-i piirkonnas, ümbritsetud madalatest karstimägedest, olla mingitele mongoli kuningatele pühendatud vms.

img_3831

img_3832

Mingi aeg tuli vana ja habemega pühamees ning pikemalt keerutamata palus annetust. Juba eile suurimat pagodat külastades tundsime, et no ei ole see Buddha teema ikka meile, no ei teki kohe üldse seda püha tunnet, mis tavaliselt tekib, kui eri maadel vanu kirikuid külastad. Lihtsalt ei ole tunnet ja ongi kõik ning seega viilisime andamimaksust kenasti kõrvale 🙂 Samamoodi jäi silma selle uusehitise ehituskvaliteet – no kui ikka ei oska teha, siis ära tee! Kuld ja kard pühakoja altaril ei tee olematuks ebaühtlaselt laotud marmorplokke, kõnniteekivisid ja lihvimata nikerdusi:

img_3849

Edasi kolasime niisama karstimägede vahel ringi, nägime kitsekarja, nautisime vaikust, mida siin Vietnamis on suhteliselt raske leida.

img_3836

img_3833
Kitsed on erivärvides. See siin meenutas eesti musta-valge-kirjut lehma

Pildil on riisipõldudel kasutatavad masinad, sellega käiakse mudapõld üle, enne kui järgmine saak maha istutatakse:

img_3834

img_3835

Külastasime ökoturismi Thung Nhami nimelist loodusparki, sissepääs 100 000 ehk ca 4 euri.

img_3837
Esiteks ronisime 439 trepiastet, et näha ühte n-ö kolmest korrusest koosnevat koobastikku.

img_3838

img_3839

Tervikut on võimatu pildile saada, aga ühe pildi tegime. Leegi all paremas nurgas kükitamas:

img_3840

Koopa ülemisse otsa mööda treppredelit kitsaste koopaseinte vahelt ronides avanes läbi võretatud metallaia selline vaade:

img_3841
Jõudsime ökopargi territooriumile:

img_3842

img_3854

Vaatasime 1000 (nüüd siis juba 1001) aastat vana puud, mille on infotahvlil kirjeldatud legendi põhjal istutanud mingi vana iidne kuningas:

img_3851

Uudistasime lähemalt “kõndivat” puud, mis kunagi paigal ei püsi:

img_3846

img_3847

Kahjuks oli seal ökoturismi looduspargis ka mingi osake lärmakast ja kirevast läänemaailmast, mis meie meelest kuidagi siia Aasiasse ei sobitunud 🙁 ( mingi hetk pandi täispuhutaval mänguväljakul jube kohalik tümm-tümm mängima, kiirendasime mõlemad sammu, et heliulatusest rutem väljuda, samas heli kostus mitme kilomeetri kaugusele, k.a. nende loodushoiualasse linnuparki).

img_3853

Külastasime tõlkes “Merineitsi” nimelist koobast.

img_3845

Selles on pikk ja madal labürint, madal vesi, bambusest tehtud kõndimisrada.

img_3844

 

Ühe korra lasi keegi sissepääsu juures asuvast kilbist voolu välja, kuulsime kauguses karjeid, koperdasime käsikaudu teed otsides valguse suunas, lülitasin kaitsmest voolu uuesti sisse, karjed vaibusid ja alustasime nüüd meiegi oma teekonda samas suunas :

img_3843

Ka sellise mälestusmärgi avastasime looduspargist ehk pildil on Vene päritolu linttraktor DT-75:

img_3852

… ja kohe kindlasti ei tea enamus minu sõprugi, et ma töötasin täpselt samasugusel linttraktoril suisa 3 aastat suvel siis Põlvamaal, Leevi turbarabas turvast kuivatades, vaalutades ja kokku kogudes ja talvel sama traktorit uuesti elule aidates 🙂 Turvast saab kuivatada ainult siis, kui on kuiv ilm ja see tähendas seda, et nii kui kaste maast ära kuivas, panid 7da ehk viimase käigu hommikul sisse ja tiirutasid turbarabas sama käiguga niikaua ringi, kui oli vaja, et traktori radiaator sinna kogunenud turbatolmust puhtaks teha ja siis samamoodi edasi kuni õhtuse kaste saabumiseni. Suvel oli võimalik teenida hea ilma puhul ülihead palka (ca 1000rubla kuus), talvest kevadeni tiksusid 100 rubla peal…

Eile õhtul saime Facebooki teel teada, et meie Bac Ha’s kohatud hollandi-prantsuse paarike on ka Tam Coc-is ja viskasime nalja, et ok, homme siis Vana Aasta 2016 viimasel päeval kohtume seal piirkonnas. Samas ei leppinud me kokku nendega ei kellaaega ega kohta, aga kokku me saime, juhuslikult ja suisa 2,5 korda, ehk siis nägime neid mitmetunnise vahega erikohtades 🙂 Maailm on väike!

img_3874
Ruud & Els tegid meiega pilti
img_3855
Mina tegin Leegist, Elsist & Ruudist pilti

Olles pikalt suppi ja riisi söönud, tahtsime midagi muud ja kui leidsime söögikoha, kus uhkelt kirjas Fast Food, tellisime burksi ja friikaid ja eraldi kurgi-tomati salatit.

…”kiirsöögikohas” ootasime oma tellitud rämpstoitu ca 45 minutit ja enne meid oli ainult 2 väikest lauda ootamas…

img_3857

Burks oli väga kuiv ja kuigi Leegi tahtis burksi, ei suutnud ta sellest pooltki ära süüa, ma lahendasin ka tema mure, loovutades oma friikad talle. Friikad olid tõesti head ja hea oli värskelt tehtud mangomahl:

img_3856

Kuna rolleri paak sai hommikul kenasti täis võetud ja oli oht, et rendifirma saab pool paaki kütust omale, võtsime ca 24km asuva kivikiriku vaatamise ette. Kohale jõudes nägime taas, alles ehitusjärgus uut kirikut ning üsna varsti ronis ka üks libeda jutuga preester või kiriku kohalik peamees välja ja rääkis, kuidas nad juba 4 aastat on seda ehitanud ja et kui oleks rohkem raha, siis saaks kiiremini selle püha hoone valmis:

img_3860

img_3861

Ma ei tea, mis teema meil selle rahaga on, aga nii, kui keegi raha võimalikust äraaandmisest juttu teeb, nii me tahaks kohe kiirelt edasi liikuda 🙂 Seesama papi hakkas meile kiiruga järjest ettepanekuid tegema küll teejoomiseks, kirikuga lähemaks tutvumiseks, linnas giiditamiseks ning võib päris kindel olla, et kõige selle “lahkuse” eest oleks tulnud meil kõige lõpus “poolvabatahtlik annetus” teha 🙂

Teel tagasi Ninh Binh-i  tibutas pisut vihma ja uskuge, rolleriga sõites on see päris vastik. Näol on valus sõita ja plingid pidevalt silmi.

img_3859
Mööda sõites tehtud pilt prügipõletamisest. Vietnamis põletatakse prügi nii tiheda liiklusega tänavatel kui elektriliinide all, ühesõnaga alati seal kus vaja ja mida vaja ehk siis plastikust puidujäätmeteni.

Tagasiteel jäi silma paar lõkkelõhnalist kohta, uurisime paarist eri kohast hindasid ja lõpuks omandasime ühe grillkanasöömisõiguse 110 000d=4,3€ raha eest.

img_3862

Enne linna jõudmist nägi Leegi silmanurgast suurt supermarketi reklaami ja läksime uudistama. Parkisime rolleri suurde maa-alusesse parklasse:

img_3864

ja täiendasime oma toiduvarusid!

Kuna sularaha hakkas otsa saama, siis pidime ka sularahavarusid täiendama ja juba Uus-Meremaalt on meeles, et Mastercardiga on alati mingi jama! Küll ütleb võõra maa automaat, et tehing pole lubatud või et pole vastavaid limiite jne ehk lõpuks, peale ca 4-5 eri firma automaadi (kus kõigil uhkelt MasterCardi logo ka peal), leidsime Military Bank automaadi:

img_3865https://mbbank.com.vn/eng/Pages/default.aspx

… ja seal sai 3 miljoni kaupa sularaha välja võtta (ehk 126 euro eest korraga, mille eest meie Swedbank küsib veel omakorda tehingult 1,92 euri + 2,5% summast). Military Bank on siin maal teadaolevalt ainus MasterCardi automaat, mis kasutajalt ise mingit teenustasu väljavõtmise eest ei küsi! Samas peame sularaha kasutama, sest meie hinnaklassis otsitavates hotellides (ca kuni 15 euri per öö), ei tea kaardimaksest keegi midagi!

Õhtul oli aastavahetus ehk see võiks välja näha ikkagi pidulik ja uhke, midagi sellist:

Alanya-030
/Türgi. Alanya.2016 Aprill/

aga meie reaalsus oli selline 🙂 :

img_3866

Ehk sõime voodi peal istudes “pidulikult” ära grillkana, tegime Vietnami kohvi, vedelesime väheke ja ca 21.30 kohaliku aja järgi läksime rahuliku südamega magama 🙂 Nimelt Vietnamis aastavahetust Euroopa mõistes ei tähistata. Väga suured TET nimelised pidustused on tulemas alles jaanuari lõpus/veebruari alguses, kui Idamaade kalendri järgi saabub uus aasta. See aasta peaks see suurim Tet pidu algama 28. jaanuaril.

( https://www.vietnamonline.com/tet.html )

01. jaanuar, 17′ – sama hotell, sama linn, enam-vähem ka sama aegruum 🙂

Ärkasime n-ö Uue Aasta hommikul üles ja leidsime end ikkagi samast ruumist, samast linnast. Midagi polnud visuaalselt muutunud ehk ilmselgelt tähtsustatakse aastavahetust üle. Kui jaanuarist saab veebruar, siis on ju uus kuu; kui pühapäevast saab esmaspäev, siis on ju uus nädal ehk tegemist on lihtsalt aja sujuva kulgemisega, mis see aastanumbri vahetus siis nii oluline on?

Aga olgu, uus aasta on Uus Aasta. Kuna eelmise aasta lõpp meil üsna intensiivne oli ja väljas sompus ilm, lähtusime põhimõttest, et tark ei torma ja otsustasime päeva sõna otses mõttes maha molutada – meie 1. jaanuar oli igavesti mõnus molutamine! Sõime ohtralt eelmisel aastal ostetud puuvilju, ei teinud mitte muhvigi ja alles õhtul läksime hotellitoast välja õhtust sööma.

 

03. jaanuar, 17′ – Viimast korda Hanois ehk aitab külmast!

Eile kuuma duši nautides tulin mõttele, et see ikka pole päris õige soojamaareis, kui hotellis hakata juba kuuma duši nautima! Kesk-vietnam on ka kindlasti väga külastamist väärt piirkond, kuid tulenevalt seal hetkel valitsevast vihmaperioodist ja tohutust õhurõskusest otsustasime Kesk-Vietnami hetkel (ja võib-olla ka üleüldse sellel reisil) vahele jätta. Rongiaknast kuu aega tagasi me nägime Kesk-Vietnami maastikke ning olles Põhjas korraliku ringi teinud, ei tundu, et me millestki liiga palju ilma jääksime. Kui me tahaksime 15-20 kraadi õhusooja ja vihmast ilma nautida, siis saaksime seda suvel ka Eestis teha :). Ehk otsustasime Lõunasse põrutada! Niisiis 33-tunnise rongisõidu asemel otsustasime 2,5h pikkuse lennureisi kasuks, mis ka täpselt 2x odavam on kui rongiga kõige pehmemeas magamiskupees. Niisiis, Ho Chi Minh City, siit me tuleme! Taas!



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.