Rahvariietes kaunitarid Sapas

09.detsember 16′

Ärkasime 05.15, kiire dušš ja seadsime sammud bussipeatusesse, ees ootas 12,5 tunnine bussireis Cat Ba saarelt Sapa-sse. (Hind kokku 480 000 dongi ehk ca 20€ per reisija.)

“Otseliin” näeb välja selline: vietnamlased on organiseerijad – kõigepealt viib väike kohalik buss sind sadamasse. Kui bussile on rohkem reisijaid kui istekohti (nagu meil), siis võtad esiistme juurest väikse plastmassist lasteaiatooli ja istud bussi vahekäiku maha. 🙂 Ja ei mingit turvavööd, kus sa sellega! Meil esimese bussiga vedas, sest olime esimesed, kes bussi said.

Jõudes sadamasse, kust väljuvad praamid Haiphongi linna, kõndisime nn kiirpaadi peale, mis näeb välja nagu vana legendaarne Tartu Emajõe voogusid kündnud laev nimega Pegasus, kusjuures kiirus jäi tal ka samaks mis Pegasusel – järelikult oli ka Pegasus kiirpaat 🙂

img_1839

img_1838

Maabusime krt teab kus sadamas suurte laevade vahel, keset tankerlaevu ja tolmunud kruusateid, seal ootas meid normaalne suurem buss. Kuna ma kohmitsesin meie seljakottidega veidi kauem, siis saime viimastena bussi ja saime ca 30 minutit istuda bussi vahekäigus nende samade lasteaiatoolide peal, mida ennist olime väikses bussi näinud kasutuses.

Buss viis meid sadamast Haiphongi linna, seal ootas pisike vietnamlanna, kes uuris, kas me lähme Sapasse? Noogutasime ja edasi vantsisime tema sabas juba ootavale väiksele Fordi bussile ja saime sellega päris bussijaama.

img_1843

Fordi juht küsis meilt piletid ja jättis need enda kätte. Ta juhatas meid seejärel teise tühjana seisva pikamaa bussi peale. Selle bussi juht pani meie seljakotid bussi pagasiruumi, Leegi käis kiirelt wc-s, ostis teepeale kaasa ühe suure pika saia 0,50€-ga. Pikamaabussid Vietnamis on lahedad, st tegemist pole tavalise bussiga vaid sleeperbus ehk magamisbussiga.

img_1844

Buss on sama kõrge kui tavaline ühekorruseline Euroopa pikamaa buss, aga see siin on kahekohaline buss. Nimelt on bussis esimene istmerida otse põrandal ja istmed meenutavad rannas pakutavaid lamamistoole. Istmetel on pehmed nahast katted – üsna mugavad pikutamiseks, aga mina kui elupõline külili magaja ei suutnud siin eriti magada, läbi häda ehk natuke tukkusin. Teise korruse lamamistoolide rida on ca meetri kõrgusel, nii et pearuumi allistujatel väga palju pole. Ca 180cm kasvuga isik saab selja veel sirgu ajada, aga pikemad peavad teisele korrusele end lamama sättima – seal rohkem pearuumi, samas istmete pikkus ehk jalaruumi on ikka väga vähe. Mina oma alla 170 kasvuga saan lamamisasendis vaevalt jalad sirgeks ajada… Sõitsime esiti Hanoi suunas ja peale meie polnud teisi välismaalasi bussis ega tulnud neid ka Hanois juurde. Samas on nädalavahetus ees ja Sapas olid parema hinna/kvaliteedi suhtega hostelid kõik välja müüdud ja Leegi broneeris ühe täitsa uue, veel ilma külastajapoolsete hinnanguteta hosteli booking.com vahendusel. Saame olla esimesed, kes oma hinnangu kirjutavad. Sapas tõusevad nädalavahetuseks pmst kõik majutusasutuste hinnad, sest ka kohalikud vietnamlased külastavad seda kohta.
Teepealt korjasime vahepeal reisijaid juurde + muidugi kaubaveo peatused. St et keegi kusagil oli tee ääres oma rolleriga ootamas ja siis buss peatub, lepitakse hind ja paki saaja kokku ning pakike rändab bussi kõhtu. Ma ise nägin, kuidas enne bussi väljumist oli üks roller bussi pagasiruumis, ainult esiratas ei mahtunud ja see kruviti lihtsalt sealsamas alt ära 🙂

 

img_1845
Leegilgi oli pisut ebamugav, ta tundis end magamistooli jaoks liiga pikana, aga põhijoones oli OK, pisut tukkuda sai ka 🙂

 

* * *

 

Põhja-Vietnami kõige külmem piirkond pidigi just Sapa olema, mis asub ca 1600m kõrgusel mägede vahel. Viimane suurem linn enne Sapat on Lao Cai ja kui seal taaskord bussi vahetasime, oli õhk ikka nii sigalämbe, et ma ootasin pikisilmi 48km kaugusel olevat Sapat, et aru saada mida “nad” külma all mõtlevad. Esialgu tundus see Põhja-Vietnami “müstiline külm” olevat suust suhu leviv müüt, ehk et kõik usuvad raamatute ja teabeallikate põhjal, aga ise pole tundnud:) Kõige külmemad kohad, kus me siiani oleme olnud, on ausalt öelda rong ja buss, sest seal on kontitsioneer alati täisvõimsuses ja sõitjal puudub võimalus seda reguleerida ning neis kohtades on meil ka fliisist jakke vaja läinud 🙂

Jõdsime ca 18.30 Sapasse. Tee muudkui tõusis ja tõusis mööda serpentiine.. Peab ütlema, et meie väikse bussi roolikeeraja oli ülikogenud juht, sest tee oli kohati ülikitsas ja vastu tuli palju erinevaid veomasinaid alates rolleritest kuni suurte veoautodeni. Meie bussijuht suutis kõigist jalgu jäävatest jeepidest ja veoautodest jne mööda saada ning tüüp tegi seda kõike ühtepidi hullhulgelt, samas enesekindlalt ja iseenesestmõistetavalt. Pidevalt olid möödasõidud juba kottpimedal ajal n-ö pimedates kurvides – vastutulijad küll tuututasid, aga andsid siiski teed ja vahel jäi ainult 50cm vahet vastutulnud veokiga, enne, kui juht oma sõidusuunda tagasi keeras 🙂

Sapa võttis meid vastu jaheda ja lõkkesuitsuse õhuga ja tundsime seda kohe, kui buss meid kesklinnas maha pani. Õhtuti kogunevad bussijaama juurde, mis on ka ühtlasi linna n-ö keskväljak, kaugematest mägiküladest linna oma käsitööd müüma tulnud inimesed. Kuna olime bussisõidust ja suht varajasest ärkamisest väsinud, tegime ühes restoranis kiire õhtusöögi, võtsime mõlemad nuudlisupid ja siis läksime hotelli unelema.

img_1846

Sapa Stay Guesthouse hotellituba asub ca 700m kesklinnast ehk on väga ok rahulik koht. Ruum on kõrge laega, voodi aga “Sapa klassika” ehk ülikõva, ruumi temperatuur 14-16 kraadi (info põhineb kahel erineval hommikusel kraadimisel), arvestades üldist kõrgemat hinnataset nädalavahetustel igati ok (1öö/10 USD kahele, hommikusöögita).

Vaatamata pehme voodi puudumisele magasime selles jahedas ruumis paksu teki all kenasti hommikuni.

 

10. detsember 16′

Eks me nägime sarnast vaatepilti juba ka eile õhtul, aga hommik oli õhtust targem ehk veel ilusam! – tänav oli täis kirjudes ilusates ja stiilsetes rahvariietes kaunite näojoontega vietnamlannasid, kõigil hunnikus osaliselt käsitööna, osaliselt masintikandiga tehtud erinevad riideesemed ja aksessuaarid:

img_1849

Ka lapsed on ametis:

img_1850

“Nii nunnud väiksed lapsed! Suuremad õed kannavad pere pesamunasid kukil!” – oli meie esimene emotsioon ja ka veel mõned järgmised, aga “halb pool” selle asja juures on see, et nii kui sa mõnele paljasjalgsele rosinasilmadega nunnule veidigi pikemalt otsa vaatad, võtab see oma taskust kohe kas tikanditega käepaelad või väiksed tikitud võtmehoidjad vms ning vaatab sind sellise pilguga, et ka kivi valaks pisara ehk oled nõus kohe kõik ära ostma …aga samas saad kohe ka aru – kõike ei jaksa ikka ju ka nagu osta…

img_1898

img_1902

img_1903

img_1851

img_1897

Kuna oli laupäevane päev ehk Sapa linna mõistes suurem turupäev, läksime meiegi uudistama, mida nad siis pakuvad. Valik on kirju:

img_1853

Ei saanud üle 200m kõndida, kui juba uuriti, kust me pärit oleme, mis meie nimed on jne ja siis hakkas üsna tüütu müügiprotseduur pihta stiilis: “Do you want to buy something from me?” Algul tegi see visa järjekindlus nalja, pärast ajas toimuv muigama juba nii meid kui neid, ja siis lobisesime juba niisama jutukest selle seltskonnaga, aga lahkudes pidime lubama, et ostame neilt midagi siis homme või hiljem 🙂

img_1854

Leegi ei suuda turul võis, karamellis ja kes teab mis heas paremas röstitud mandlitest mööda kõndida – pean tunnistama, et olid küll head ja ostsime pool kilo ja maksime 75 000 d ehk kilo hind 150 000 d ehk ca 6 EUR/ kg.

img_1855

Reeglina on müüjad ainult naised ja lapsed, sestap jäi üks vana külamees eredamalt silma:

img_1856

On müüjaid, kes istuvad maas ja müüvad ühe koha peal ja on seltskonnad, kes passivad hotelli uste ees ja ootavad niikaua, kui turistid välja tulevad ja asuvad neid siis samasuguste küsimustega (nagu ennist meid) tüütama lootuses, et isiklikum kontakt aitab kaupa suurema eduga maha müüa:

img_1857

Lapsed teenivad raha ja siis annavad oma vanematele edasi:

img_1858

Tegime ringi sellele tsirkusele peale ja siis Leegi hakkas lähemalt uudistama, et mida ja mis hinnaga pakutakse:

img_1852

Järsku ilmusid eiteakust välja meie “tuttavad” ja asusid kohe aktiivselt uurima, et miks te nende tänaval istujate kaupa vaatate –  me ju leppisime kokku, et ostate meilt:

img_1859

Kohe hakkas selline kaubapakkumine, et ei mina ega Leegi suutnud naeru tagasi hoida, …mustlased on poisikesed nende müüjate kõrval 🙂 Leegi ostiski siis ühe n-ö kaela käiva masintikandiga rahakoti 50 000d ehk 2 EUR eest, muidu ei lasnud minema. Kusjuures kui meie “sõprade punt” ligi ujus, hakkasid ka tänaval istuvad kaubamüüjad meie sõpru hurjutama, et kle, need on meie kliendid, ühesõnaga nalja, huumorit ja komöödiat kohe mitmes vaatuses 🙂

img_1860
Näoga kaamerasse olev tädi hurjutas Leegit ümbritsevat kampa, et nende tõttu ei pööranud Leegi “piisavalt” tähelepanu tema maha laotatud käsitöö kaubale…

Sapa on samasugune linn nagu Tallinn, mis kunagi valmis ei saa. Hetkel tundub, et Sapa valmistub vastu võtma järjest suuremaid turistivooge, sest igalpool, tõesti igal tänaval käib vilgas ehitustöö ning ehitiste mastaape vaadates on selge, et kõik on soetud turismiga.

img_1861

img_1894

img_2099

Omaette kuulamiselamusest saab aimu allolevat pilti vaadates. Võite ette kujutada, millist lärmi tekitavad 16 suurt töötavat kompressorit ja sama palju suuri suruõhul töötavaid piikvasaraid, kes suurt massiivset kaljut üritavad väiksemateks tükkideks saada… tegin päris palju videot sellest ka 🙂

img_2101

Halb selle kõige juures on see, et suured veoautod, kes ehitusmaterjale transpordivad, keerutavad üles meeletu koguse tolmu, samuti keerutavad seda tolmu üles ka kõikvõimlaikud rollerid jne. Tolmuga on hädas kõik, kes tänava ääres üritavad äri teha, kaasa arvatud puuviljade ja lahtiste toidukaupade müüjad.. Kuna poodide uksed peaksid olema avatud ( no et ikka turist sisse astuks), siis on kogu kaup maetud tolmukihi alla. Nutikamad kastavad pidevalt oma poe või hotelli esist tänavajuppi, aga eks tuult ja füüsikaseadusi ei saa eirata 🙂

img_2091

Tänavad on igalpool kitsad ehk kui keegi peaks oma auto kusagile tänava äärde parkima, siis on kohe üks sõidusuund kinni ja kohe tekivad ummikud. Nimelt alati on keegi, kes tahab kellestki mööda saada …aga ruumi pole. Siin on parempoolne jeep end ära parkinud ja vaba ainult üks sõidusuund:

img_2097

Vasakpoolne auto on pargitud, aga tänav on kahesuunaline:

img_2098

Sapa kui linn – tulenevalt sellest meeletust ehitustegevusest ei saa öelda, et linn on ilus. Ta on sama räpane kui teised linnad, aga vaatamisväärseks teeb selle linna just asukoht, mis on kõrgetest mägedest ümbritsetud ja linna ümber olevad väga maalilised väiksed mägikülad, mida tasuks kindlasti lähemalt uurima minna.

Eile, 11.detsembril, rentisime päevaks rolleri (90 000dongi=peaaegu 4€)  ja läksime ümbrust avastama. Rollerile on ka kütust vaja ning rolleri rentija pakub alati müüa ka kütust. Aga kallimalt! Suurema linna tanklas on bensiini 92 hind ca 13000 kohalikku raha ehk ca 06,EUR liiter. Rolleri rentijad Sapas küsivad keskmiselt aga liitri eest 25-33000 dongi.

img_1999

Meie teadsime, et linnas on ka tankla, kus peaks normaalse hinnaga kütust saama. Rolleri rendileandja pani meile niipalju kütust paaki, et ca 800m kaugusele tanklasse jõuaks (roller renditakse reeglina välja väga tühja paagiga). Läksime siis esimese asjana tanklat otsima – sõitsime juhatatud suunas mingi maa ja vaatasime otsiva pilguga paremale poole tee äärde, kus tankla pidi asuma. Mingi aeg nägime auto- või bussipesulat ja sealsed tüübid hõikusid, et kui tanklat otsite, siis siin see on. Manööverdasime end survepesuritega pesijate vahelt läbi kusagile nurka ja uurisime, mis kütuse hind ka on, öeldi et 30000… ok, asi nagu oli tankla ja ei olnud ka, võtsime 2 liitrit:

img_1979

…200meetrit hiljem leidsime, et loll saab tankides ka peksa ehk siis leidsime päris tankla:

img_1980

Kuna hommikul kõik laenutajad tangivad, siis oli linna ainukeses tanklas päris palju rahvast. Otsustasime natuke ringi sõita ning pärast tankida kui rahulikum on. Tankisimegi hiljem selles päristanklas

img_1982

ja muide uskumatu küll, aga maksime 2l kütuse eest kaks korda vähem kui ennist “bussipesula tanklas”. “Bussipesula tanklas” olev noormees valetas meile selgelt omakasu eesmärgil näkku, öeldes vigases inglise keeles, et Sapa linnas rohkem tanklaid polegi 🙂

Kolasime niisama ringi, kuna kaugemale ei saanud me kohe hommikul sõita – nimelt vahetasime sel päeval hotelli ehk kolisime kesklinnale lähemale ja pidime ca 12.00 paiku siis omad asjad vanast hotellist uude viima.

img_1983
Linnaselfie rolleriga hetkel, kui oma seljakotte ühest hotellist teise ümber kolisime

Siin lähedal on palju ilusaid koskesid, aga kuna pole tükk aega vihma sadanud, siis meie ei hakanud kose juurde kõndimise eest piletiraha maksma (jaa-jaa, siin küsitakse juba samamoodi raha nagu Uus-Meremaal, summad muidugi väiksemad). Sapa ja selle ümbrus on ka kohaliku sisemaaturisti sihtkoht.

Pärast hotellivahetust hakkasime linnast kaugemal lihtsalt ringi kolama, vaatasime erinevaid vaateid. Aga ega isegi selge sinise taevaga päeval kaugele ei näe, ikka sellesama õhusaastatuse tõttu, mida kasvatavad kohalike igaõhtused lõkked ja plastjäätmete põletusmatused jpm 🙂

Kahjuks on riis siin Põhja-Vietnami külmemas nurgas juba ammu põldudelt koristatud, seega selliseid kevadisi helerohelisi riisipõllupilte me teha ei saa, aga midagi me siiski nägime.

img_1996

img_1995

img_1994

img_1991

img_1990

img_1989

img_1988
Tegime ikka ühe pildi endast ka ses maalilises Sapa ümbruses 🙂

img_1987

img_1986

Olen tükk aega tahtnud teha ilusa taustaga kohaliku lihtsa maainimese elamise pilti, aga kogu aeg on see keeruline, sest majad on ümbritsetud igasugu kolaga. Nüüd sain ühe pildi, millega ise olen rahul. Lihtne maakodu kohalikul vaesemapoolsel külaelanikul:

img_1993

Õhtul jõudsime valges tagasi linna, andsime rendirolleri üle ja läksime hotelli end pesema. Ca 6 tundi rollerisõitu teeb õige räpaseks – siin on ehe näide sellest, kui mustaks saab alles hommikul korralikult pestud nägu(!):

img_2006

Kasisime end ja läksime siis tagasi linna peale sööma.

img_2004
Lubasime endale Vietnamis esimest korda ka burgerit 🙂 Normaalses restoranis nagu see maksis see 2,5 €

Uudistasime õhtupoolikul ka ühte Sapa ametlikku käsitöö poodi. Siin müüdi ilusaid asju ja me tahaks ka midagi sellist omale koju osta, aga otsime tõesti käsitööd, mitte masstoodangut ja eelistaks osta mingi memmekese käest.

img_2001

img_1896

Nii nagu eestlased oma rahvariietega, on ka siinsed kohalikud oma rahvariietega ikka tõesti väga ilusad ja pilkupüüdvad – mis siis, et nad seda ainult turistidele oma kauba müümiseks teevad 🙂

img_1897

Siin on pilt ühest rikkamast aasia päritolu paarikesest. Ma juba ennist nägin seda paari uhke autoga mööda sõitmas. Pange tähele, daam, kellele mees musi teeb, on näost üsna valge. See pole mitte sellepärast, et tal paha on olla…Aasias on üldiselt nii, et mida valgema näonahaga, seda kõrgemal positsioonil sa ühiskonnas justkui oled, st kui oled päevitunud – järelikult teed päikse käes tööd ehk oled lihttööline.

img_1900

Kui meie eurooplased aga kusagile soojale maale puhkama lähevad, tahavad kõik kohe samasuguse pruuni ilme saada nagu siinsed lihttöölised… kas pole veider 🙂

Mitmes kohas jäi silma selline betoonist ehitis, mis paistab olema otsekui puust, aga tegelt puhas betoon, natuke head kätt ja veidi värvi, igatahes saime meie siit oma tulevase maamaja juurde hunniku võimalikke ideid.

img_1901

Ahjaa, laupäeval tekkis külmas Sapa’s lihaisu ja seepärast läksime tänavatoitu-lihagrilli sööma. See teine asi lihavarda kõrval on bambuse sees olev eelnevalt keedetud riis, mida nüüd grillil üles soojendatakse:

img_1904

Tüüpiline tänavatoidu pakkuja:

img_1905

img_1907

img_1908

Lõpuks ka üks jõulupildi moodi olev pilt. Tegemist on Sapa kuulsa kirikuga. Käisime isegi korra sees, sest meile meeldib eri maades erinevaid kirikuid näha, sees istuda, oma mõtteid mõelda. Lubage aga öelda, et see siin ei sobinud nagu kuidagi siia kultuuriruumi – see tundus kuidagi liigagi võõrkeha selles linnas…

img_1906

Nagu juba ennist mainisime, võtsime eile uue hotelli kesklinnas. Broneerides vaatasime, et normaalhind on hotellil ca 40USD, aga see hind on ainult nädalavahetuseks, mil linn turiste ja ööbivaid kohalikke täis on. Pühapäeva ööst kuni neljapäevani on hind aga 9USD. Tundub hea diil olevat, aga kui hotellituppa jõudsime, siis tõdesime, et see on kõige hullemas olukorras olev hotellituba, mida me üldse näinud oleme, väike stiilinäide “parkettpõrandast”:

img_2008

Hotellitoas oli ka vabapidamisel loomaaed ehk rõõmsalt ringijalutavaid prussakaid.

Milline näeb välja “Sapa klassikaline kivikõva voodi” – selline:

img_2089

Leegi seisab oma 58kg keharaskusega ühel jalal keset voodit ja täpselt niipalju ehk ca 3cm vajub voodi keskpaigast tema raskuse all lohku. Kujutage nüüd ette, kui palju vajub madrats, kui keharaskus sinna ühtlaselt vajub… Nuputan vist surmatunnini, miks paganama pärast on vaja ehitada 20cm paks vedrumadrats, kui see maks 3cm sisse saab vajuda…

Igatahes aitas meile selleks korrast Sapa linnakesest ja lähme uurime lähemalt, kuidas elu kohalikes mägikülakestes tegelikult käib 🙂

 



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.