Nelja eestlase seiklused. I osa.

02.12.16 Hanoist Halong Baysse

Hommikuks nägi plaan ette, et äratuskell tiriseb 05.00, tõuseme, võtame videotehnika ja statiivi kaasa ning jalutame järve äärde, mille ümber pidi hunnik kohalikke kell 06.00 alustama Tai-Chi võimlemisharjutuste tegemist. Ärkasimegi korraks kell 5.00, aga otsustasime üksmeelselt unesegaselt, et tegelt võiks ikka edasi paksu und panna, ega Hanoi ja võimlejad ju eest ära ei jookse, nagunii tuleme siia tagasi. Nagu juba aru saite, siis me eile õhtupoolikul jõudsime Hanoisse ja juba plaanime siit ära minna 🙂 Nii see on, otsustasime kohe edasi Halong Bay linnakesse sõita ja broneerisime juba eile õhtul seal ära majutuse, koos hommikusöögiga. Kusjuures idee, vaadata majutus, mille hinnas ka hommisöök, on hea idee, sest siis ei pea hommikul kohe esimese asjana linna peale tormama, vaid saab miskit kõhupetteks. Vahel on see miski päris korralik ports head ja paremat kohalikku kraami, mõnikord lihtsalt kohvi ja praemuna koos 3 röstsaia, või- ja moosiraasuga (nagu täna).

img_1162

Ärkasime seega ca 7.30 paiku, kiire dušš, hommikusöök, maksime öömaja eest, asjad kokku ja teele.

Põhjus, miks me tegelikult nii palju võimelnud oleme (aina ühest punktist teise) ja nüüd siis Halong Bay-sse lähme, on lihtne. Minu vend Allan, koos oma naise Olgaga – me kõik oleme sündinud Eestis ja töötame kõik Norras, aga kuidas ka ei üritaks, ei ole me viimase kahe aasta jooksul kohtunud ei Norras ega Eestis. Eelmine aasta pidime nii meie Jassuga kui Allan Olgaga sõitma suisa Uus-Meremaale selleks, et kokku saada! 🙂 Seekord siis saame kokku Vietnamis. Kuna neil on Vietnami avastamiseks kokku ca 12 päeva, siis on nende programm tükkmaad kiirem, seega otsustasime koos minna Halong Bay-d avastama ja edasi ilmselt lähevad meie teed taas lahku ning meie jääme võib-olla kauemaks Halong Bay-sse ja jätkame oma vabas stiilis kulgemist sealt. Plaanime Hanoisse kindlasti tagasi tulla, sest siin on, mida avastada.

Eile õhtul leppisime Facebooki teel kokku, et saame hommikul 9.30 kokku Hanoi Kim Ma bussijaamas,

img_1164

aga jõudes sinna, ei näinud me ei Allanit ega Olgat. Uurisime ametnikelt, kelle kontor asus bussipeatuse kõrval ja kelle tegevusvaldkond on välja toodud sel eelmisel pildil, et kuidas me Halong Baysse saame ja siis saime sellised juhised:

img_0982

Seega sõitsime buss nr 34-ga Gia Lam bussijaama. Sealt ostsime kassast nr 5 bussipileti Halong Bay-sse, hind 125000 per nägu ehk c 5 euri. Sõit peaks kestma ca 3,5-4 tundi. Enne bussipiletite ostmist pidime eirama veel hunniku libabussijuhte, kes samuti Halong Baysse teenuseid pakkusid. Saime korraks bussijaamas netiühenduse, et oma ainsa sidevahendi Facebooki kaudu Allanile-Olgale kirjutada: kokkusaamispunkt nihkub Halong Baysse endasse! Et kuna hetkel sõidame bussiga ning nemad selleks hetkeks netti polnud saanud, et oma plaanidest teada anda, siis mõtlesime Jassuga lihtsalt varuvariandi B välja. Loodame, et see toimib 🙂 Eks kui kokku saame, kuuleme nendepoolset versiooni.

Siinkohal aga tahaks rääkida Vietnami linnaliinibussidest, millest ühega me sõitsime. Bussi sisenetakse esiuksest, bussijuht pileteid ei müü, selleks on eraldi asjapulk palgatud. Piletimüüja juhatab sind sobivale seisukohale, ostad temalt bussipileti 7000d=0,3 eur eest per nägu.

img_1165

On mis see sotsialistlik kord on, aga linnaliini bussides on kord majas. Vanemad inimesed istuvad ja nooremad seisavad, ja see on reegel.

img_1166

Reegli kehtivust aitab meelde tuletada seesama bussipiletimüüja ehk asjapulk. Tema asi on aidata bussi ka väga vanad ja väärikad vanainimesed ning kui vaja, kamandatakse veidi vähemvana istmelt püsti ja rohkemvana sätitakse sinna istuma. Kui mingi koht vabaneb, siis asjapulk leiab sinna kohe õige inimese istuma. Meie kõrval istus üks vanem naine, kes varsti bussipeatuses maha läks ja see naine viipas mulle, et võiksin oma suure seljakotiga tema asemele istuda. Istusingi. Nii kui bussi sisenes vanem meesterahvas, selg ilmselt nii vanadusest kui üleelatud sõjast juba küürus, tuli asjapulk, kamandas iseenesest mõistetavalt vietnami keeles mind püsti ja taadu istuma 🙂 Kui bussis tähelepanelikult ringi vaatasime, siis nägime ise ka, et noored seisavad püsti ja vanemad istuvad, no tegelt ju igati normaalne!

Teekond bussiga Hanoist Halong Baysse. Bussid on igati normaalsed, st midagi sellist, mis meil maakonnaliine teenindavad ehk et pole uued ega väga vanad.

img_1167

WC-d bussis pole, aga ca poolel teekonnal tehti peatus mingis väiksemas kaubakeskuses ja seal oli ka kehakergendamiskoht, jalajäljed ehk vana vene klassika 🙂

Bussis oli üks nihelev vietnami mees, 36 aastane Huyen Tran, kes algul toksis oma nutitelefoni inglisekeelse küsimuse, kuhu me sõidame. Toksisime vastu oma sihtkoha nime. Mõne aja pärast, kui teekonnal taas väiksemaid peatusi tehti, mille jooksul tulid bussile ka kohalikud puulvijademüüjad oma korvidega, siis üritas sama mees meile tõlkida, mis puuviljad on ja palju kohalikud nende eest tahavad. Hetk hiljem, kui kõrvalistuja pink vabanes, kolis mees lähemale, ise niheledes nii, et iga tema keharakk andis märku – peremeesorganism soovib oma inglise keele oskust parandada 🙂

Alustasime vestlust, tema inglise keele hääldus oli parem kui enamustel, mis me siiani kuulnud oleme, aga sõnu teadis vähe. Hanoi ööbimiskoha vastuvõtulaua tüüp rääkis “vist?” üsna ladusat inglise keelt, aga nii kohutava aktsendiga, et me pidasime targaks lihtsalt noogutada, kui ta meile pika loengu pidas teenustest, mida tema kaudu kõik bronnida saab ja kui hea see kõik on jne.

Igatahes läks ta enne meie sihtkohta maha, aga enne seda jõudis näidata meile oma pere pilte: naine, 2 last, poisiraisk 3-ne, plika 5-ne ning jõudis meile juba edastada ka küllakutse enda majakesse lõunasöögiks 🙂 Pidime kahjuks ära ütlema, sest vahepeal interneeduse otsa komistades õnnestus Allanist@companyst elumärk saada. Saime teada, et nad sõidavad pmst meie taga ning nende buss väljus 30 minuti hiljem kui meie buss. Saatsime üle Facebooki neile teadaande, et ootame neid siis pool tundi samas kohas, kus buss meid maha paneb, seega jäi lõunasöök vietnamlase kodus ära, aga vahetasime lõustaraamatu kontakte ning on võimalik, et lähme vaatame ühe Vietnami kodu ikka üle.

* *

Halong City bussijaamas hüppasime bussist maha ja hakkasime otsivate nägudega vaatama, kas Allan ja Olga võiksid juba kohal olla, sest lubatud 4h asemel sõitis meie buss ca 5h või ainult pisut vähem. Nimelt bussijuht tegi peatuseid iga natukese aja tagant, kus korjas peale erinevasse sihtkohta saadetavaid pakke raha eest või siis hüppasid peale näiteks kohalikud puuviljamüüjad, kes hakkasid oma puuviljatooteid meile, reisjatele, maha ärima. Kuna olime Jassuga ainsad turistid bussis, siis ei olnud tädide sihtgrupp kindlasti turistidele äri teha, sest meist vaadati sageli tühja pilguga mööda (sest me ei soovinud nende käest osta ehk käitusime passiivselt nende bussi astudes). Ühe tädi kaup mulle aga meeldis – ostsime talt 10000dongi=0,3€ eest kooritud ja kilesse ilusti pakendatud mango. Seepeale püüdsid kaks teist puuviljamüüjat ka edutult oma kaupa meile pakkuda. Üks noist kolmest tuli ja seisis meie juurde ning hakkas Jassu käsivart imetlema. Sõna otseses mõttes. Tädi vadistas vietnami keeles ise ja näitas selget huvi Jassu musta värvi käepaela vastu, mille oli kinkinud Jassule meie tšehhi sõber-kolleeg Norra firmas. Jassul polnud kummist tehtud paelakesest kahju – võttiski käevarrelt maha, andis tädile. See ainult naeratas ja siis hakkas ahne pilguga Jassu käevarrel olevat kella vahtima. Täitmatu hing selline! Ta palus kehakeele ja vietnami keelega, et Jassu kingiks ära oma kella…. vat see oli küll natuke liiga palju palutud, tahtsime talle paberile dongides hinna kirjutada, sest eurides oli see ca 500euri, ja tädil nüüd seda raha küll polnud :). Igatahes marssis tädi bussist välja õnnelikult oma käepaelaega, kinkimata meile vastu ainsatki puuvilja. Tsipa tänamatu mulje jättis, sest ehkki käepaela kingitus teda hetkeks rahuldas, siis oli näha, et tal jäi see “turisti kadedus” kella mitte ära kinkida hinge kripeldama…

Bussijaamas asusime pilguga Allanit-Olgat otsima. Keda leidsime, olid ainult agressiivse pealetükkiva jutuga tsikli- ja taksojuhid, et ehk tahate nende teenust linna jõudmisel kasutada. Siis leidsime WIFI leviala, kirjutasime Allanile Facebookis, et oleme kohal. Oli vaevalt 5 minutit meie maabumisest mööda läinud, kui märkasime, et enne tühja koha peale on seisma asunud meie kallid ja otsitud sõbrad- Allan & Olga!

img_1168

Neil just igav ei olnud, olid tuttavaks saanud oma bussis äsja Hiinast 1 kuu reisilt saabunud inglastest paarikesega ja ajasid juttu. Ühinesime kampa, tervitasime, kallistasime jne. 🙂 Kuulsime, et Allan & Olga olid samamoodi samas Kim Ma bussipeatuses Hanois käinud, kus me esialgu kokku pidime saama, aga ka nemad olid seal hakanud ringi ekslema. Lõpuks jõudsid nad kuidagi omast tarkusest sama bussiliini peale, mis Gia Lam bussijaama inimesi tõi ning alles seal said nad WIFI-sse. Siis nad nägidki, et me olime pool tundi varem bussile saanud, aga ehkki nende bussijuht oli ka igat sorti pakiveoga tee peal tegelenud, siis miskipärast nende buss jõudis kohale poole tunni sõiduaja võrra kiiremini ehk Halong City bussijaamas saime maha 5 minutilise vahega.

Hakkasime otsima ühistransporti, millega oma hotelli juurde saada. Lõpuks leidsime otsitu, bussiuksel oli kirjas, et 7000d per inimene saab kesklinna sõidetud. Astusime peale kõik. Meie kuuesele grupile lisandus veel kaks inimest. Kui sõit pihta hakkas, siis esialgu oli kõik ilus. Kui aga hetk hiljem selgus, et meid ei lasta õiges kohas 3 km hiljem maha ning piletimüüjast vietnamlane nõuab igalt meilt hoopis 10000dongi sõidu eest, hakkas eestlase õiglustunne meie sees jalgu trampima! Sõitsime üle juba pika-pika silla, samal ajal kui käis vaidlus bussijuhi ja piletimüüjaga hinna üle…. Samal ajal aina eemaldusime oma sihtpunktist…. Lõpuks sai meie kamp maha 3 km kaugemal oma sihtpunktist ehk siis sõitsime täpselt sama palju kilomeetreid sihtpunktist mööda, kui oli bussijaamast endast hotellini… Vietnamlastega vaidlemine on keele barjääri ja nende imeliku kõlaga inglise keele tõttu väga raske ülesanne, aga seekord jäi meie kamba õiglustunne peale ning kuue inimese eest ehk oma grupi eest maksis Allan üleüldises segaduses 28000dongi (1€) ehk nelja inimese sõiduraha. Küsimus tekkis muidugi, et mille eest, sest vietnamlased meid ju sihtpunkti kohale ei toonud, vaid sõitsid sealtsamast lähedusest mööda 🙂 Jätsime Allani-Olga uute tuttavate inglastega hüvasti ja asusime kirudes hotelli poole astuma.

Tuli välja, et buss viskas meid maha väga õiges kohas, kus saime imelised vaated :).

img_1169

Meil tuli kõndida ca 2km üle silla ning päike alustas just oma loojumisteed,

img_1170

parema pildi saamiseks ootasime sillal veidi, kuna loodus oma lambi madalamale laseb :).

img_1171

img_1173

Hotelli endasse jõudsime juba pimedal ajal. Avastasime, et meie hotell näeb päris kobe välja :).

img_1174
Hahaa, logo on hea, see oli meie toavõtmel isegi. Võib-olla tõesti mõnda turisti meelitab rohkem 🙂

Nii väljast kui fuajeest kui…. meie enda toast :). Tegemist on Halong Citys paikneva 4-inimese peretoaga, kus kaks suurt laia voodit,

img_1175

hommikusöök hinnas koos tualett-tarvete, korraliku wc-duši ja pisikese kena terrassiga, mille vaade on aktiivse eluga tänavale.

img_1176

Maksime kamba peale ainult 12€ ehk 3€ per nägu! Ja meil on toas olemas kapid, lameteleviisor kõikvõimalke programmidega, ventilaatorid, raamitud fotod ja peeglid jne… et noh, käib kah 🙂 ja lihtsalt infoks, et vannitoas on meil seina peal paljas naine ka, udune, aga paljas 🙂

img_1177

Olime väga rõõmsad sellise VIP hotellitoa üle ja kuna kõigil kõhud karjusid tühjusest ja näljast, sest olime kõik ainult hommikusöögi peal kella 6ks õhtul (päeval olime vaid mõned snäkid söönud), siis otsustasime sööma minna. Unustasime pilti teha kohalikust söögikohast, aga oma suppide-riisipraadide eest igaühele maksime kokku kamba peale 6euri. Kõhud said kõigil täis 🙂 Siis tutvustas Allan meid lähemalt kohalike puuviljadega nagu näiteks ‘dragon fruit’. Minu arust imehea asi, olime seda Jassuga maitsnud vaid ükskord lennukis varem. Ostsin ühe ja hotellis avades viis keele alla!

img_1185

Kulutasime üldse kamba peale 4 euri kotitäie värskete Eesti mõistes eksootiliste viljade peale, aga siin kõige tavalisemate asjade peale. Maksime kohalikus mõistes üle ikka, aga samas eurooplase mõistes nii super hinnad isegi üle makstes :).
Käisime veel linnapeal jalutamas-avastamas pimedal ajal. Pidi vaatama, et pooleli olevate tööde ajal auku ei kukuks. Eestis kiputakse meil hirmsasti muretsema, et keegi kukub auku, siin aga on rahvast nii palju, et keegi ei muretse 😛

img_1179

Tahtsime osta kookospähkli, oleme Jassuga õppinud, et normaalne maksab 12000-20000d (viimane hind juba kohviku hind), aga siin tädi küsis 30000d. Aru saime üksteisest ka ainult (nagu pildil näha) kätele või siis telefoni numbreid joonistades :).

img_1180

Kuna hind meile ei sobinud, siis peegeldub fotograafi tabatud hetkel meie nägudest selline emotsioon :).

img_1181
Siis veel. Meil hakkas kahju sellisest kahe korviga puuviljatädist, kellesuguseid siin linnas on väga palju. Nad tõstavad malaka endale õlgadele ja siis kõnnivad niimoodi oma puuviljakorvidega, veidi viljade raskuse all vankudes, eriti kui nad aga näevad lootusrikkalt mõnd turistide või ka kohalike kogunemise kohta, sest siis nad hakkavad selle kogunemispaiga suunas kiirkõnniga või isegi pooljooksusammuga vangerdama  :).

img_1178

Hullud tädid, ma ei tea, kuidas nad jaksavad tassida neid raskeid korve “sandikopikate” eest, mida nad õhtuks puuviljamüügist teenivad. Igatahes meie ostsime rambutane selle tädi käest. Tädi tahtis kaela määrida kohe kõik oma rambutanid, küsis 3USD (ehk olete märganud vahel harva, et kirjutame hindasid USD-dega – nimelt siin maal saab hakkama nii USD kui Vietnami dongiga, aga ka eurosid vahetatakse suuremates hotellides ümber emmaks-kummaks.)

img_1183

Me ei soovinud kõiki vilju. Siis tädi pakkus 2USD-d kõigi rambutanide eest. Aga meie tahtsime pool kogusest ainult ning pildi peal naeramegi selle üle, kuidas tädi jagas punktuaalselt pooleks kahte kilekotti litšisid, niiet sorteeris neid veel meie silme all ühest kotist teise-ja-tagasi….

img_1182

ja miskit kukkus tal seal asfaltile, siis ta korjas selle järgmise müügi jaoks üles tagasi korvi sisse ja… 🙂 ei noh, tore, viljad ise olid väga maitsvad, ag sõime neid muidugi pärast kraani alt läbi käimist ehk pesemist. Vietnamis kui Aasia riigis on soovitatav, kui mitte kohustuslik kõiki vilju enne tarbimist pesta.

Kui linnakäigu lõpetasime, oli aeg sealmaal, et minna oma hotelli kohvikusse Happy Hour’it tähistama. Nimelt on mõnedes hotellides-hostelites hinna sees tasuta klaas õlut kindlal ajavahemikul nii nagu meil siin hotellis. Saime neli klaasi, mehed tegid asjale 1/0 🙂

img_1184

Muidugi käis asja juurde, et kui meestel olid oma esimesed kannud otsas, lavastati meid Olgaga õlu-hoolikuteks ehk siis tühjad õllekannud tõsteti meie nina ette. 🙂

 

03.12.16 Rolleritega Halong City maapiirkondades, sadamas ja turul

Täna on väga lahe päev olnud 🙂 Me kõik tunneme, et me elame täiel rinnal niimoodi 🙂 Aga kõigepealt siis.. Kui ärkasime üles hotellitoas, nautisime vaadet rõdult toimekale peatänavale, käisime sõime hommikusööki, milleks oli muna-tomatiomlett saiaga

img_1186

ja seejärel pidasime nõu, mida tarka päevaga peale hakata. Uurisime hotelli registratuurist erinevaid kruiiside võimalusi,

img_1187

ja ehkki Euroopa mõistes on hinnad enam-vähem väga OK ehk head, siis Aasia mõistes tundus pakutud hind liiga palju (6h kruiisi paari koopakülastusega 30USD/inimene). Hiljem kuulsimegi soodsamatest kruiisipakkumistest ning kui tuju tuleb, siis võtame lähipäevil mõne kruiisi ka 🙂

Otsustasime, et kuna meil kõigil näpud sügelevad seikluste järele, siis rendime 125m3 ehk ikka korraliku mootoriga rollerid 6 tunniks ja lähme avastame ümbrust. Mõte osutus sigaägedaks, sest esiteks on rollerirent väga odav – saime 2 rollerit 6 tunniks 140000dongiga ehk peaaegu 6 euroga(!). Kaasa kiivrid ja kütust tankisime rolleritele sisse ainult 50000d=2€ eest juurde. Niiet võib öelda nullkulu seiklustele :). Muide, rolleri ja tsiklirent pole ka niisama siin maal, et lähed ja võtad. Õigemini, jah sa võid minna ja võtta esimese pakkuja juurest rolleri, aga igaüks küsib erinevat hinda ja igal ühel on erinev hinnale järeleandmise piir. Ehk siis hotellist küsiti meilt 6-tunni rendi eest kokku 200000dongi, kõrvalolevast reisibüroost tädid lubasid 240000ga anda, lõpuks Allan leidis paar maja eemalt ühe vietnami noormehe, kellega kaup sai lepitud 140000 suuruse hinna peale… ja kõige tipuks, seesama noormees, kellega rolleridiil kaubaks käks, sõitis paar majavahe tagasi samasse büroosse, kus pakuti meile hetke eest 240000ga kahte rollerit…. et noh… sama büroo töötajad – ja tõesti – igaühel onad tarkused ja hinnakiri tagataskus, igaüks tahab veel selle pisikese summa juures kasumit ka saada :).

Kuna ühte rollerit polnud kohapeal, tegi vietnami noormees paar kõnet ja palus meil 5 minutit oodata. Sellest ootamisest sai veerandtund, aga pole hullu, sest see sõber, kes oma rolleri tõi meile kasutamiseks, saabus kuskilt oma tegemiste poole pealt ning meil oli väga lahe näha, kui efektiivselt käib siin sõprade-sõpradega äri tegemine. Ehk siis küsi mida iganes tahad ja vajad, sulle tuuakse see enam-vähem kandikul sobival ajal ja sobivas kohas.. Ei mingit paberitetäitmist, allkirju, maksad raha, saad rolleri ja sõidad kuhu tahad.

Olime väga ülevas meeleolus, kui rolleri peale istusime :).

img_1188
Jassu nägi välja nagu ratsanik või polomängija oma valge kiivriga 🙂

Mehed olid meil, naistel, tsiklijuhtideks 🙂 Väga hästi sõitsid, peab kiitma, ja teekond oli meil vägagi huvitav. Ehk siis kõigepealt peatusime tanklas. Siin oli kohe vietnamlane valmis meid tankimisvajadusega teenindama.

img_1189

Seejärel sõitsime sadama suunas ca 10 km kaugusel hotellist,

img_1190

et näha hinnakirja laevaga suuremõõdulisele Cat Ba karstisaarele – sinna plaanime minna homme edasi :). Enne sadamasse jõudmist tiirutasime ringi poolsaare sees põnevate külade vahel.

img_1218

Nägime aiakultuuride kasvatamist. Ja banaani õit!

img_1192

img_1194

Ja siga-kukki-kanu-kutsikaid-koeri-härga-kalkuneid.

img_1191

Leia riisipõllult kalkun 🙂 – kui üles leiad, siis tubli!!! 😉

img_1193

Siis külastasimegi sadamat. No on ikka ilus koht.

img_1196

img_1195

Hinnakiri sadamast väljuvatele laevadele on selline:

img_1197

Peale sadamakäiku teel tagasi tegime grupipildi.

img_1219

Meie Olgaga mängisime vallatuid naisi.

img_1198

Muuseas rolleriga Vietnamis polegi üldse hullu sõita. Mina ise veel juhtida ei tahaks, aga õnneks Jassu oli juba noorena parim punnvõrrimees oma külas, ja kuna rolleriga saab kahekesi sõita, (muide, meist tuhisesid mööda kohalikud rollerid, komplektis nelja inimesega. Jassu viskas Allanile nalja, et mida krdit me 2 rollerit võtsime, kohalikud saavad ühega neljakesi sõidetud!), siis on minu jaoks muretu. Igatahes on Aasias või vähemalt Vietnamis üksteisega arvestamine nii kõrgel tasemel, et naljalt liiklusõnnetusi ei juhtu. Nii meiegi. Me lihtsalt püüdsime sõita kindlat trajektoori ja mitte äkilisi liigutusi kõrvale teha, vaid kõige sujuvalt. Vajalikul hetkel tuleb kasutada pidurit ja gaasi ning üksteisele sõbralikult teed anda. Ongi kogu moos.

Peale sadamakäiku jõudsime rolleritega kohalikule turule, kus kell 3 päeval elu käis veel täiega.

img_1203

Meie neljakesi olime seal küll ainsad turistid. Siin oli kalasadam koos meeletu hunniku eri suurustes kalapaatidega, imeilus koht!

img_1199

 

img_1200

Aga lõhnad olid siin-seal üleval spetsiifilised

img_1201

ning müüa oli absoluutselt igasuguseid molluskeid – see on uskumatu! Me ei tea Jassuga nendest molluskitest ja kuidas neid süüakse ikka mitte midagi…. 🙂 ehk kolme kuu jooksul õpime mereande ka rohkemat tundma.

img_1202

img_1204

Kes rolleri/tsikliga turule tuli, sai oma mootorsõiduki valve alla jätta. Tädi, kes valvas, kasseeris ka mingi koguse raha. Meie parkisime tasuta parklasse ja üks meist valvas igaks juhuks kogu aeg.

img_1205

Allani-Olga roller oli pisut logum. Vahepeal ei võtnud kiireid tuure üles ja vahepeal ei saanud esimese hooga kohapeal käima. Aga nagu me näha saime paadisadamas, on kohalikud hullult osavõtlikud sellisel puhul. PS pilt ainult illustreerib sündmuse asukohta, sest Jassu võttis selle juhtumi kohalike abivalmidusest videosse, aga pildi tegi Allan enne sündmust 🙂

img_1221

Nii kui nad nägid, et Allan jamab rolleri käivitamisega, hakkasid inimeste pilgud hetkega nende suunas peatuma ja tähelepanu aina kasvama, lõpuks tulid kohalikud kasvava parvena Allani ja rolleri ümber. Üks ajas kohe näpud külge, teine vaatas koos Allaniga kütusetaset… Kolmandad olid igahetk kohe valmis ka appi tõttama. Siis üks kohalik istus rolleri selga ise, midagi seal mängis gaasi ja piduriga, sai käima, tegi lühikese autiiru ja andis Allanile töötava masina üle. Tänasime, lahkusime, rahvas läks lahku.. Rollerid ja tsiklid on ju vietnamlaste igapäevaelu juurde kuuluv osa, niiet nad tõesti teavad absoluutselt kõike neist ja käituvad nendega nagu oma lastega :). Ahjaa, sealsamas sadamas pakuti mitme pakkuja poolt meile, et kui tahame kalapaati rentida, siis võime seda teha ja mööda rannikut karstisaarte vahet ringi sõita. Ja kindlasti oleks saanud kellegi nõusse olematu raha eest sind viima saarte vahelisele tuurile ja veekoobaste juurdegi, kuid esiteks polnud meil aega (sõltusime rollerirendist), teiseks on kalapaatidel tsipa kaheldav hügieeniväärtus ;), kolmandaks puuduvad päästevestid suurima tõenäosusega ja neljandaks keele barjäär ise…mida muidugi saab lahendada alati käte-jalgade-paberile kirjutamisega jne.

Kõht karjus aina enam. Hämarus hakkas tasapisi veel lähenema. Otsustasime mööda rannikut edasi sõita ja vaadata mingi söögikoha. Jõudsime suure tehnikapoe juurde, kus üle peatänava oli kohe hiigelsuur kaubanduskeskus, mis siin maal meile nii haruldane seni tundub. Mehed tegid tiiru tehnikapoes, meie, naised, jõlkusime järel, oli ka huvitav, aga kindlasti mitte nii palju kui Jassule ja Allanile. Kuna rollerid olime parkinud täitsa tasuta tehnikapoe ette ning saime ühelt elavalt kahel jalal valvurilt tõendava paberilipaka, et oleme end sinna ära parkinud, siis otsustasime üle tee kaubanduskeskusesse kõndida. Leidsime siit täitsa euroopa stiilis vetsud eest ning teisel korrusel oli hiigelsuur toidupood. Ja mis te arvate, mis inimesed teevad, kui neil on kõht tühi ja nad poodi lähevad? – Ostavad loomulikult suure korvitäie süüa. Antud juhul kaks perekonda ja kaks suurt korvitäit!

img_1207

img_1208

img_1209
Mina oma uue lemmiku dragonfruitiga 🙂

Meie Jassuga ostsime toidukraami koguni 15 euro eest :).

img_1215

img_1222

Aga peab tõe huvides ütlema, et hinnad kõigel, ka valmistoidul, olid nii odavad, et ostsime mitmeid puuviljajooke, puuvilju ja idamaiseid nuudliroogasid mitmeks päevaks ja ka nn võimalikeks kriisiolukordadeks ette (hetkedeks, mil sobivat sööki pole juhtumisi kuskilt võtta).

img_1212

img_1211

img_1210

Me küll Fantat ei ostnud, aga isegi see oli odav (0,20€):

img_1206

Suur šoping tehtud, istusime täiesti normaalsete inimestena maha autoparklasse ja hakkasime normaalsete eestlaste moodi parklas nosima,

img_1223

kohalikud vaatasid meie õhtusööki parklas kui tsirkust, aga naeratasid nii nemad kui meie 🙂 – Söök oli väga hea! Vahepeal jõudis aga pimedaks minna. Niiet viimased kilomeetrid koju (ok, hotelli) sõitsime läbi tiheda liiklusega tänavate, vahel valgusfoori ette seisma jäädes. Üks selline on tehtud täpselt valgusfoori taga, kus hästi näha ka, et eurooplastena jääme vietnamlastele ikkagi huviobjektiks 🙂

img_1224

Pimedas oli ka väga lahe sõita, omamoodi ekstreemne.

Õhtul hotelli tagasi jõudes andsime tervetena tagasi oma renditud rollerid, tänasime ja läksime hotelli. Ehk siis kõik siin ühiskonnas on paljuski aususe ja “ausõna” peale üles ehitatud. Tore! Kindlustus muidugi enamasti meile teadaolevalt rollerite-tsiklitega seotud õnnetusi väga ei kata ehk siis tsikli rentimine Aasias võib olla tugevalt seotud oma vastutusega, kui just Eestis tehtud kindlustuses kindlasti teisiti pole öeldud.

Õhtuks olime hirmus väsinud.

img_1216

Käisime vaid Happy Hour’i tasuta õllet joomas, kõik läks täpselt samamoodi nagu eile, selle vahega, et meid esialgu veerand tundi teenindada unustati, samal ajal kui teistel õlled juba otsas olid. Magama jäädes kihutasid mul vähemalt silme ees ikka veel pöörased tsiklid, liiva üles silma tolmutav teekond Vietnami põnevas-pöörases liiklusrägastikus, ja siis see tunne – oi, kui äge oli!



1 thought on “Nelja eestlase seiklused. I osa.”

  • Haha… hea lugemine. Respekt julgetele tsiklistidele! 🙂 Toredat seikluste jätku kogu kambale! 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.