Aucklandist põhjapool ja suurem matk

11. detsember, reede.

Aucklandist põhjapool – käidud! Autoomanikuga kohtusime Paihias, sõitsime üheskoos endise omanikuga Kerikerisse, kus vormistasime kohalikus postkontoris ostu-müügilepingu ning auto oligi meie oma. Suundusime Põhjasaare kõige ülemisse tippu Cape Reinga poole. Teel ööbisime Waiparera järve kaldal.

image

12. detsember, laupäev.

Järgmisel hommikul ärkasime mitte kikerikii peale, mida eesti kohalikud kuked hüüavad, vaid kukeleegu peale. Kusjuures täpselt nii kõlaski. Tegemist oli ühe kohaliku järveäärde eksinud ilma kanakarjata isendiga, kes alates 5.30 meile kukeleegu hüüdis. Ikka kohe väga mitu korda hüüdis. Küll me nuputasime, kuidas seda äratuskella kinni saaks panna, aga esiti ei suutnud seda äratuskellagi üles leida. Alles paar tundi hiljem leidis Jassu selle tüütu kaabaka 🙂

image

Käisime Waiparera järves ujumas. Vesi oli hästi soe (ca 22-23 kraadi), päike paistis, linnud laulsid, lilled lõhnasid. Ehk ilus Uus-Meremaa suve algus.

Uus-Meremaa liiklus on enamus eurooplaste jaoks mainimist väärt. Siin on kõik valel pool – juht istub valel pool, käigukang on valel pool, suunatule kang ja kojameeste kang on vahetuses ning kõigele lisaks tuleb ka maanteel sõita vales suunavööndis ning see on suisa lubatud! Rool ja pedaalid on ainukesed, mis juhi kohale istudes õiges kohas on. Liiklusega harjumine võtab ikka paar päeva ja ka siis tekib olukordi (nt võrdväärne ristmik), kus pead nuputama, kes kellele peaks teed andma. Me andsime esialgu igaks juhuks kõigile, nüüd on Jassu natuke konservatiivsem- annab neile, kellele peab andma. Vist. Rääkimata ringteedest- ringile tuleb sõita vasakule ehk valele suunale ja teed peab andma neile, kes sinust paremalt lähenevad. Vahel Jassu muidugi paneb ikka eestlast ka ehk sõidab nii nagu vaja, mitte nii nagu peaks 🙂 Ka jalakäijana on raske, kunagi ei saa aru, kust suunast need autod tulevad 🙂 Me muigasime, et ilma autoostuta kiruksime terve Uus-Meremaal viibimise aja seda liiklust, kui “halvasti, valesti ja arusaamatult” kõik sõidavad:). Olgem ausad, kui mõnda aega sõita, siis peab tunnistama, et mingi loogika neil on – nt saab parema käega autoaknast fotokaga pilti teha! 🙂

Uus-Meremaa loodus on väga ilus, vaheldusrikas, pidevalt maaliline (kui oleks kunstnik, siis haaraks iga päev kohe mitu korda pintsli järele).

image

image

image

image

image

Kus ei ole suured metsad

image

image

image

ja linnad, seal on lõputud heinamaad.

image

Sellist asja, nagu ära kasutamata heinamaa või põld ei eksisteeri!

image

Vesi on muide ka ülimalt läbipaistev, vaadake tähelepanelikult seda pilti :

image

Igal pool söövad traataedade taga mingid pudulojused, kõige rohkem need lambad. Kui Uus-Meremaa elanikke ise on ca 4 miljonit, siis lambaid pidi neil siin elama umbes 40 miljonit…. Kõik see eelnev on väga tore, aga meie kui rändurite jaoks on iga päev väljakutse, kus ööbida, kuhu saab telgi tasuta üles panna. Kõik suured looduspargid on meist lõuna suunas, kuid seni, kuni tutvume siinse põhjakandi loodusega, maastikega, tundub see öömaja väljakutse eriti terav.

Muide, päike võtab siin Uus-Meremaal ikka väga intensiivselt. Kas on pilv või päike, ära põled päiksekreemita niikuinii. Meie oleme siin Jassuga ka juba punanahad. Nahk koorub ja puha. Teeme siin päikse tõttu taassündi. UV-kiirgus siin Uus-Meremaal on nii tugev(siin asub maailma suurim osooniauk), et uusmeremaalased teavad öelda, et nahavähk on siinse rahva suurim vaenlane. Niiet ega nalja ei ole. Püüame meiegi siin suures hirmus end 50+kreemiga kreemitada ja alles siis päikse poole naeratada…. Kuna pidevalt matkates on kübar möödapääsmatu, plaanime lähemal ajal ka mingid mütsilotud pähe osta pealae katteks…

Meie (auto)marsruut siis siiani olnud selline:
Paihia-Kerikeri-Cape Reinga-Kaitaia- kauripuude mets ehk Waipoua Forest-Dargaville-Whangarei-Coromandeli poolsaarel Thamesi linna külje all asuv Coromandel Forest Park-Tauranga.

Cape Reinga.

image
Tegemist on saaretipuga, kus aastaringselt on tavamandrist temperatuurid soojemad ning sealse mineraaliderikka mullasegu tõttu kasvavad taimed on enamjaolt kõik haruldased! Ehk teisisõnu, seal kohtab palju selliseid isendeid, mida mujal saare peal ja maailmas looduslikult üldse ei leidugi. Siin lihtsalt mõned pildid sealsetest taimedest:

image

image

Päike paistab siin eriti intensiivselt. Maastik on ilus ja mägine, teeb hingele pai :). Seal asub tuletorn, mida paljud turistid pildistamas käivad,

image

image

tuletorni kasutatakse laevade koordineerimisel ka tänapäeval ning see paistab ka 30km kaugusele. Cape Reinga on veel mitmes mòttes eriline. See on Uus-Meremaa põliselanike maooride jaoks hingede ärasaatmiskoht olnud läbi ajaloo. Koht, kus hinged lähevad oma teed teispoolsusesse. Veel : siin kohtuvad Tasmaani meri ja Vaikne ookean ning kohtumiskohal on aastaringselt meeletult ilus murdlainetus. See tähendab seda, et meres on silmaga nähtav koht, kus ühelt ja teiselt poolt tulevad lained kohtuvad.

image

image

Kui jääda üldse siinset lainetust vaatama, seda ookeani võimsust , tekib ikka aukartus küll looduse ees.

image

image

Meie veetsime Cape Reingas pool päevakest, avastades ka ühe kauni matkaraja.

image

image

Matkarada viis alla ookeani juurde, mille kaldakivimid on ammustel aegadel moodustunud vulkaanilisest kivimist,

image

ning meeletult lämbe õhk ja Vetevaimu vägevus lausa sundisid päikest võtma 🙂

image

Matkates peab pidevalt veevarusid täiendama. Hetkel meil autos kõikides pudelites kokku ca 25 l joogivett, sest me kunagi ei tea, kuhu loodusvaiksesse kohta satume järgmisena ning kas puhas vesi seal on kättesaadav. Parem olgu rohkem kui vähem. Muidugi kui on vee läbikeetmisvõimalus olemas (meil on), siis vett saab söögi tegemiseks ka jõgedest, järvedest. Paljudes linnades on avalikud veevõtukohad, kust kraanist saab puhast joogivett. Samuti on uusmeremaalased päris eeskujulikud tee äärde jäävate vetsude olemasoluga – nimelt on igal suurel teel ikka taskuid, kuhu maha keerates leiab täitsa heas seisus WC ning paber on ka alati ilusti olemas- keegi justnagu hooldab kempse igapäevaselt 🙂

Peale Cape Reingast lahkumist peatusime looduslike liivadüünide juures

image

image

image

ja ööbisime samas kohas Waiparera järve ääres ja püüdsime kinni sinised virmalised. Meiega koos olid järve äärde end sisse seadnud 3 prantslast kämpima, kes vaatamata pea kõikjal kehtivale tuletegemiskeelule julgelt keset parki lõket tegid.

image

Teise pildi peal on näha teine galaktika vms 🙂

image

13. detsember, pühapäev.

Awanuis käisime kauripuude (Ancient Kauri Kingdom) muuseumis. Seal oli üks iidne kauripuu tüvi, mille sisse keegi osav puidumeister oli teinud keerdkäiguga trepi. See puu on välja kaevatud soost, kus ta oli säilinud peaaegu perfektsena 45000 aastat.

image

Oli võimas ikka küll! See on ka suurim kauripuu, mis iialgi on välja kaevatud. Puu diameeter on 3,6m! Puu enda eluiga on olnud 1087 aastat…

image

Kitaias täiendasime oma toiduvarusid Pack’nSave (midagi meie Säästumarketi moodi, aga palju suurema kaubavalikuga) nimelises toiduketis. Meie toiduladu kasvas päris suureks 🙂 – nt lihakonservid, makaronid, väga värsked ja maitsvad puuviljad, küpsised, pähklid ja šokolaad matkadele energialaenguks.

image

image

Toit on Uus-Meremaal ikka kallim kui Eestis, kuid kui me võrdleme Jassuga Norraga, siis nende kahe maa toiduhinnad on vist suhteliselt samaväärsed. Kuna meie Jassuga oskasime juba Norras kokkuhoidvalt ja mõistlikult toidule kulutada, siis peab ütlema, et ka Uus-Meremaa pole meie jaoks mingi väga suur väljakutse. Kui võtad toidu suurest poest, siis tegelikult Eesti toiduhindadega ei olegi väga vahet.
Meie järgmine sihtpunkt tuli nõnda, et teeviit näitas: minge metsa! Me siis läksime. Sõitsime suisa 3 km metsa sisse, möödudes maalilistest mägedest, karjamaadest, õnnelikest pudulojustest.

image

image

image

image

Jõudsime välja teede hargnemiskohta, kus oli variant astuda matkarajale: meie esimesse oma silmaga nähtud kauripuumetsa. Väike söök ja rajal me olimegi 🙂

image

Läbi metsiku džungli jalutades leidsime veerandtunni pärast eest sellise armsa kose!

image

Samal päeval läksime ööbima Waipoua Forestis asuvasse vaatetorni, mis oli avatud vaatega mäe otsas. Mujal läheduses lihtsalt ei olnud tasuta ööbimiseks ruumi ning me ei olnud põhimõtteliselt nõus maksma suvalises kommertsööbimispaigas ainult telgi mahapaneku eest 15 NZD per inimene. Meie ümber oli sõna otseses mõttes tihe iidne mets, kuhu valgete inimeste(inglaste) kauripuidu-janused käed ei olnud veel jõudnud. Nüüd on see kõik looduskaitse all. Nimelt see püha kauripuu kasvab väga aeglaselt, vajab seemnete idanemiseks palju valgust (mida talle iseloomulikus keskkonnas pigem keeruline leida), kuid kui inglased sellele maale paar sajandit tagasi suurema asustuse mõtlesid teha, nähti ka puidu väärtust. Ja just selle puiduväärtuse pärast hakati neid väärikas vanuses mitmeid sajandeid kasvanud puid hävitama, maha lõikama – et sellest raha teha. Hävitati nii suure hooga, et praegu on vaid üksikud kaurimetsatukad alles ning on rohkelt järelhüüdeid. Järelhüüded väljenduvad lõpututes muuseumides, külastuskeskustes, kohvikutes, kus siis turistile näidatakse raha eest kauripuude ajalugu. Igal pool metsades, kus kasvavad ka kauripuud, on sildid, mis kutsuvad inimesi üles säästma (allesjäänud) kauripuid ja igalpool raja algustes on ka jalanõude desifintseerimisvahendid, sest kauripuude juured on üsna pinnapealsed ja neil juurtel desifintseerimata jalanõudega tallates võivad kauripuu juured saada mingi seenhaiguse, mis tapab aeglaselt, aga kindlalt selle suurejoonelise puu.

Keset Waipoa Foresti asunud vaatetornis olid kõikjal sildid, et magamine/telkimine/parkimine üleöö on keelatud. Ignoreerisime seda, sest seal oli niisugune inimtühjus! Uni tuli aga selles kohas veidralt närviline. Jassu oli pidevalt üleval ja magas õige vähe ning mina võpatasin samuti iga natukese aja tagant ärkvele. See oli koht, kus tundus, nagu maa ja taevas suhtleksid omavahel ning kõik need iidsete kauripuude hinged lahkuvad taevasse selle koha pealt. No kuidas teisiti põhjendada ühtaegu meie suurt aukartusesegust tunnet tohutult närvilise tundega? Kui tavaliselt keerad magama sinna, kus tahad, siis vat selles kohas…. Olid nii tugevad energiad, et me Jassuga tõesti rahulikult magada ei suutnud ning hiljem mõtisklesime ka veel, et no seal pidi midagi olema…. Iseenesest kogu metsa kõige kõrgem punkt ehk mäetipp asus seal tolle koha peal!

14. detsember, esmaspäev.

Kauripuude pärl on Tane Mahuta.

image

Ta on hetkel maailma vanim elusolev kauripuu, mille vanuseks öeldakse 2000+ aastat. Kaitsmaks tema õrnasid ja tundlikke juuri ei lubata inimesi lähemale kui 5-6meetrit. Puu aga näeb välja vägev. Püha! Liikumatu… Mida kõike on selline eakas puu oma lapsepõlvest peale näinud – ettekujutamatu! Terve meie teadaolev ajalugu ju alates ajaarvamise algusest…

image

image

Käisime ka teisi kauripuid ses metsas vaatamas. No küll olid uhked ja suured puud! Jalutasime mööda radu varahommikustel tundidel ning tänu kellaaja varasusele olid rajad täitsa nagu meie omad.

image

image

Ühtki turisti veel polnud, linnud röökisid üksteisest üle, aga kaurid seisid samal ajal tee ääres ikka nagu vanad rahud, väärikate ja võimsatena. Selle puu nimeks on ristitud Yakas, ta on seitsmes kõige suurem-vanem elusolev kauripuu. See oli ka ainus väga jämeda läbimõõduga kaur, kuhu jalutusrada viis kohe otse puu kõrvalt mööda.

image

Pange tähele, puu ümber on tehtud laudtee, et inimene juurtel ei tallaks, sest olgem ausad – iga üks tahaks sellist suurt ja väärikat puud kallistada. Selle puu juures on looduskaitseamet sellise võimaluse loonud. Mis seal salata, oli vägev tunne püüda nii suure jämeda puu ümbert kinni võtta!

image

14. detsember, esmaspäev.

Whangareis käisime vaatamas sealseid turismimagneteid koopaid, kuhuni jõudmiseks tuli läbida selliseid imekauneid heinamaid, täis lambaid.

image

image

image

image

Kahjuks pettusime. Koobastesse sisseminek oli liiga keeruline ja ohtlik- suured kivilahmakad, mis koobaste kohal rippusid, tekitasid tunde, et kohe-kohe võivad nad prantsatada su teele…. Ning igal pool olid sildid, et ronimine omal vastutusel. ..Ja kui siis sina seal sügavas pimedas ja niiskes koopas taskulambiga parasjagu ukerdad, siis ongi kõik hetke pealt läbi. Jätsime minemata. Kuid olgu aususe mõttes märgitud, et Jassu küll tahtis minna, aga… Jassu sõnastuse läbi mina hakkasin vinguma 😛 Küllap tuleb neid koopaid veel!

Whangareis oli ka ilus kosk, kuid see meeldis ka kõikidele turistidele.

image

Meie seal väga pikalt ei peatunud, sest olime näinud teises metsas nagu “täitsa oma koske” ehk siis mitte ühtki turisti, meeletult kaunis puutumatu (džungli)loodus, linnud laulsid mõnuga ja vesi vulises täpselt nagu ainult meie kõrvade jaoks. Kuidagi kohtades, kus on hästi palju turiste koos, läheb nii palju võlu kaotsi!

Ööbisime Whangarei lähedal 30km kaugusel Whangarei Heads’is. Telgi panime üles ranna äärde ühe künka otsa. Seal kasvas ka jõulupuu nime all tuntud punaste õitega puud. Nimelt need puud õitsevadki Uus-Meremaal jõulukuul ning kasvavad peamiselt rannikute lähedal Põhjasaare põhjaosas.

image

image

image

Meid ümbritses aga suur looduskaitseala, kus pidi kohtama ka looduskaitseall olevaid kiivisid. Kiivid on Uus-Meremaa rahvuslinnud. Nende populatsioon on väga väikseks jäänud võrreldes vanade aegadega ning praegu on iga isend arvel. Enamus uusmeremaalasi ütlevad, et nemad oma silmaga kiivisid pole näinud. Meie veel ka pole, aga lootust on, et edaspidi ikka.

Kiivisid on kolme sorti. Uus-Meremaal tähendab see, et linnud on kiivid, viljad on kiivid ja inimesed-elanikud ise on ka kiivid! Niiet võta näpust, kui kuuled jälle kedagi kuskil kiividest Uus-Meremaal rääkimas, kas siis peetakse silmas inimesi, maitsvaid vilju või haruldasi linde…

15. detsember, teisipäev.

Pärast Whangarei piirkonna külastust nentisime, et liikudes Põhjasaare tipust lõuna suunas, pole meil mõtet teha Aucklandi piirkonnas ühtegi peatust. See jäi meie teekonnale ette, sealt tuli läbi sõita. Nimelt olime selgeks saanud tõelist loodust nähes, et no tõesti, Auckland on üks igav koht (suurlinn ikkagi ju!), kust alles väljaspool hakkavad avanema sulle unustamatud loodusimed. Kui olime juba Aucklandi kesklinna läbival kiirteel, nägime veel linnaühiskonnaga kaasnevat nõmetsemist liikluses. Nimelt sinu ees-taga-ja-kõrval asuvad autod tahavad pidevalt sinust mööda sõeluda, sinu ette või taha pressida, teevad ohtlikke ja vahel hullumeelseid manöövreid. Kuna meil ei ole autole kindlustust ka võetud, siis hoidsime eriti hinge kinni ja püüdsime hästi ettevaatlikud olla. Nimelt tahtsime juba Kerikeris autole mingi kindlustuse teha, kuid seal viis meid endine autoomanik ühte kontorisse, kus olev mees ulatas meile ladusa jutu saatel paberilipaka telefoninumbriga. Et vot sellel numbeil helistades saate kindlustuse valida ja ütlete oma pangaandmed telefoni teel. No…. See oli vist ainus asi, mis me sellest vestlusest aru saime, sest ….uusmeremaalastel on kombeks rääkida ikka nii kiiresti ja ladusalt ning sellise aktsendiga, et no meie tunneme end Jassuga tõeliste “keelealgajatena”. Söödud sõnalõpud (nagu keele pudistamine hammaste vahel, umbes nagu päris inglased, aga siiski erilisemad), heatujulised naeruturtsatused jutu vahele (mis söövad omakorda sõnade lõppe), kiire, ladus tekst koos spetsiifiliste väljenditega.. Nu me ei saanud mõhkugi aru ja nüüd ei riski ajaraiskamise hirmu tõttu kah sinna numbrile helistada. Noh, et nagunii tõenäoliselt me ei saa midagi aru sel numbril kõneldes ja me ikka tahaksime paberlepingut, sularahamakset(et omakorda midagi ekstrahinna eest kaela ei määritaks), tahaksime koha peale tulla… Noh, ja nüüd me siin mõtiskleme, et otsiks parem mingi kontori üles mõnes suuremas linnas, et äkki saame oma kindlustusjutu ikka kuskil kohapeal kontoris ka ära aetud. 🙂

Sõitsime Whangareist enam-vähem ühe jutiga Coromandeli poolsaarele (ca 300km). Täpsemalt Coromandel Forest Parki. Tegemist ühe hästi suure metsaga, kus kasvavad ka kauripuud, kuid hulga nooremad. Sest sajand tagasi veeti siit raudteede ja jõgede kaasabil välja meeletu väärispuit kauripuude näol.

image

image

Tööliseid oli meeletu kogus ning kõigi eesmärk oli vaid kauride väljavedu ja rahaks tegemine. Loodus, mida siin nägime, on mõningate kirjade põhjal sajandiga taastunud, kuid loomulikult kauripuud mitte. Läheb sajandeid enne, kui kauripuud saavad näidata siin uuesti oma tõelist hiilgust ja hoiaks jumal, et järeltulevatel põlvedel oleks mõistust siis neid vägevaid puid samamoodi kaitsta ja säilitada.

Me ööbisime DOC ametlikul telkimisplatsil 2 ööd järjest, aga erinimega platsidel. Telkimise eest tuleks maksta 10NZD per nägu, aga on väike probleem. Nimelt on DOC külastuskeskus avatud ainult 8.30 kuni 16.00, aga meie reeglina lahkume juba varem. Päike tõuseb siin ca 5.50 ja loojub 20.40 ehk me jõuame reeglina ca 19.00 paiku telkimiskohta (tuduaeg on ca 22.00) ja lahkume ca 7.30 paiku. Seega telkisime tasuta 🙂

16. detsember, kolmapäev.

Pärast esimest ööbimist Coromandel Forest Parkis käisime aga matkamas terve päev. Sihtpunktiks võtsime Pinnaclesi nimelise koha. Siltide järgi oli see 4h ühes suunas matkamist ja tagasi sama palju. Kuna minek oli ülesmäge (tõusime umbes 100m pealt 750 kõrgusele ning vahepal oli nii suuremaid tõuse kui ka langusi), siis minek võttis rohkem aega, tagasi tulime 2,5tunniga (allamäge ikkagi ju!:) ). Ilusad vaated panid meid korduvalt peatuma ja pilti tegema.

image

image

image

image

image

image

image

Pinnaclesi retke juures jäid teele mõned surnud kauripuude vägevad tüved:

image

image

Pinnaclesi retk on tuntud kohalike seas väga populaarsena, seal on võimalik ka tasulisse hütti ööbima jääda ning see sihtpunkt on kõiki raskeid pingutusi väärt! Nimelt pärast 11km ühes suunas marssimist oled lõpuks 765 m kõrgusel tipus, vaatad ülevalt alla maa suunas ning tunned ennast looduse ees taas kribukrabuna.

image

image

image

image

image

image

Tuul üürgab valjult ja on valmis sind iga järgmise tuuleiiliga pikali või lähedal asuvasse kuristikku lükkama, kuid kui tugevasti kinni hoiad…siis sa püsid seal üleval tipus… Ning saad kaasa kustumatud mälestused ja veel enam – kiidad oma jalgu, et nad nii tublisti retke sinnani on üle elanud 🙂

image

Päeva lõpuks olime kõndinud umbes 21km ning jalad olid ikka päris läbi siis. Ikka väsitav 🙂 Hetkel puhkame siiamaani oma natuke kangeid, valusaid , juba taastuvaid jalgu ehk siis esialgu me rohkem nii pikki matku pole tahtnud juurde võtta 🙂

Kes tahab selle matka liikumistrajektoori veebikeskonnas vaadata, siis see on saadaval siin: https://www.movescount.com/moves/move87072238

 

 

17. detsember, neljapäev.

Mis siin Uus-Meremaal tõeliseks nuhtluseks on, on sandfly’id! Ehk siis mudilase laadsed tüübid, kes hammustavad törts valusamalt kui sääsed ning pärast hammustust jätavad maha sügelevad punased ringid. Ja need hammustuskohad sügelevad kohe päris mitu päeva! Peamiselt ilmuvad sandfly’id välja õhtu saabudes ja lahkuvad hommikul. Päevasooja ja tuult nemad ei armasta, küll aga varjulisi kohti. Alles me tänagi Jassuga ärkasime suuremat sorti sügelemiste peale 🙂 Nimelt öösel polnud meid juurde hammustatud, aga vanad hammustused ja värskemad eilsest õhtust sügelesid ikka meeletult! Jassu kratsis endal isegi jalalt naha maha.. Nende vastu on mingeid preparaate ka matkapoodides, ikka peame vist uurima… Meil endal ka olemas miskit nende vastu, aga ei taha minna selle putukate vastase kreemiga telki magama ilma, et enne maha peseks! Jubedad elukad:) sääsed on siin ka, aga mudilaste laadsete sandflyde kõrval on nad ikka tõelised paipoisid!

Meie ööbimiskoht eile oli Taurangasse viiva kiirtee ääres. Nimelt sõitsime ühte puhketaskusse, kust läks kitsas kruusatee metsa vahele. Mõne aja pärast hakkas vihma sadama ning saime pildile vikerkaare 🙂

image

ning nägime täpselt, kustkohast vikerkaar alguse saab.

image

Iga loll ju teab, et sealt, kus vikerkaar alguse saab, asub suur rahapada. Kaevasime mõnda aega, ei leidnud midagi – ju Uus-Meremaa vikerkaar erineb Eesti omast! Eesti omast oleks raudselt leidnud midagi 🙂

Sai lubatud küll eelmises postituses, et seekord rohkem pilti ja vähem teksti, aga läks nagu alati 🙂 – no ikka on, mida jagada!



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *