Autoost ja kohtumine maooriga

Pole viimased paar päeva postitanud, aga sellel on oma loogiline põhjendus. Olime igasugu interneeduse levidest väljas. Seega antud lugu on kirja pandud paari päeva eest. Lubame, et järgmises postituses tuleb rohkem pilte ja vähem juttu 🙂

…….
Reede, 11. detsember on viimaks see päev, mil saame öelda, et meil on auto.

image

See võttis aega kokkuvõttes 5 päeva, kuid selle aja sees ammutatud kogemused on igati väärtuslikud :).

Autoaedades on kohal tõelised kalamehed-müügimehed. Meie 2 päevaga tehtud “statistika” põhjal võib öelda, et iga kasutatud soodsamas hinnaklassis auto, mille vastu huvi tunneme, on varasemalt olnud “vanema daami kätes (pikki aastaid), kes autot viisakalt ainult koju-tööle-poodi-koju sõitmiseks kasutas”. Kuigi mõnel juhul võib see ka tõsi olla, siis niisuguse jutu kordumisel on väga lihtne teha sellest “kundede moosijutu üldistus” :). Hinnaklass on ka autoaedades kallim, sest kuskilt peab ju see kasum tulema.

Juba olime leppinud kokku ühe autoaiaga Aucklandis, et ostame neilt 2700 NZD-i eest lumivalge ja signalisatsiooni ja üleüldise väga hea väljanägemisega 1997 aasta Toyota Camry Gracia, millel uut ülevaatust pole teha tarvis järgmise suveni. Kuid juhuste tahtel pidi teisiti minema. Päev, mil tahtsime kindlas autoaias ostutehingut teha, eksisime lootusetult Aucklandis ära! Pidime ennelõunat kokku saama Dave’i sõbra vana ralliautode mehaanikuga, kes autole ringi peale tehes oleks andnud oma hinnangu. Kuid kuna tollel mehel on pidevalt kiire ja meie olime Great South Road tänavat otsides endalegi ootamatult 17km kaugusele sihtpunktist jõudnud, siis jäi kohtumine ära. Ja me ei julgenud ilma mehaaniku hinnanguta autot osta, veel enam, et meie sõber Dave nii väga koos sõbraga meid siiralt aidata tahtsid ning me lihtsalt ei võinud nende abi tagasi lükata. Ega siis midagi, hääletasime tagasi Aucklandi linna, sest GPS oli meid juhtumisi valesse kohta juhatanud (GPS on tegelikult väga tark, aga see oli aadress, mida kohalejõudmiseks tuli teistmoodi GPS-i sisestada ja nii GPS meie soovist valesti aru saigi).

See oli meie esimene hääletamine. See oli juba koht, kus autod sõitsid 80-90-ga, tõeline linna ääreala. Ime küll, aga 5 minuti pärast peatus üks auto ja juht pakkus meile küüti Papatoetoesse, täpselt samasse kanti Aucklandi miljonilinnas, kuhu meie tahtsime minna! Sadade linna sissesõiduvõimaluste juures tundus kokkusattumus võimatu ja veel võimatum see, et mees oli maastikuehitaja nagu meiegi! Naersime kambakesi, et maastikuehitajad-aednikud ikka aitavad üksteist ja tunnevad teineteist juba näost ära. Peamine vahe haljastusega siin teisel pool maakera on see, et siin tehakse haljastustöid aastaringselt erinevalt Eestist, kus alati on olemas ca 3-kuune talv ehk looduse puhkeperiood. Haljastusettevõtteid pidavat siin Aucklandis üldse loendamatu arv kokku olema. Muuseas, mees kasutas väga huvitavat uusmeremaalastele omast slängi, mis tähendab, et ta sõi rääkides sõnalõppe. Ja ta pidevalt kasutas nagu tavalist sidesõna sõna “men” oma jutus, mis meenutab meerikamaa filmidest nähtud mustade suhtlusviisi getodes.

Neljapäev, 10. detsember

Kuna Toyota Camry mittesaamise õhtul olime Jassuga juba nii tüdinenud Aucklandi suurlinnas molutamisest ja tõesti hing janunes looduse järgi, siis lausa kiskus järgmisel päeval seiklusi ette võtma. Olime saanud värskelt hea pakkumise Põhjasaare põhjatipus Paihias asuvale autole. Kuna saadud autopakkumine oli eraisikult, kelle käes auto juba 6 aastat laitmatult töötanud oli ning et kõik meie tingimused tundusid sobivat, siis tekkis usaldus müüja vastu. Sama juttu rääkisime ka Dave’le, kellel vaid hea meel oli backpackerite lootustandva edasise (auto)õnne üle. Järgmisel varahommikul ärkasime kõik koos mõnusalt kell 7, tegime süüa ja pildistasime Dave’i (lemmikloomade) liblikatega

image

image

image

ning pärast seda viskas Dave meid Aucklandi kesklinna suunduvale rongile.

image

image

Ise läks ta sõpradega kalastamisretkele looduskaunisse Coromandelisse 3 päevaks. Leppisime Dave’ga kokku, et no küllap me juba kohtume veel:).

Ka rongis oli märkimisväärt põnev. Jälgisime Jassuga meie vastas istuvat maoori perekonda silmanurgast. Isa, ema, 3 last. Noorim poeg oli umbes 5-aastane paigalpüsimatu rüblik, kes muudkui rõõmsalt itsitas, vahtis rongiaknast välja ja kiusas oma tähelepanuvajaduses pereliikmeid. Tüdruk oli samuti energiat ja lapsikut rõõmu täis, umbes 10-11-aastane, välgutas oma ilusaid tumepruune silmi. Kolmas ja pere vanim laps oli aga teismeeas, kuskil 15-16-aastat vana noormees. Tema suur keha ja jäme kael avaldasid muljet, nagu ta isa omagi- mõlemad kerges ülekaalus (isa ülekaal muidugi oli päris suur), aga väga jõulise olekuga. Kui ema ja isa olid lihtsalt kokkuhoidvad keskeas inimesed, kellest õhkub mingit sisemist väärikust seoses ajalooga, siis teismeeas noormees nägi kogu olekuga välja nagu emotsionaalne teelusikas. Tundus, et tal on raske elukoorem õlgadel, ta on pahuksis perekonnaga, ta on ehk gängideliige ja tarbib ülemäära alkoholi, narkootikume. Kuidas muidu selgitada pilku, mis eksleb suure koguka mehe juures hoopis nagu teises maailmas? Pilku, mis on niivõrd äraolev, et selle särtsaka noorsoo ees (ehk siis tema 2 nooremat õde-venda) ei jäänud lihtsalt märkamata. Kes teab, ehk ootab neid kaht praegu rõõmsat lapsepõlve nautivat last ka selline depressiivse olekuga (lähi)tulevik?

Maoorid on Uus-Meremaa pärismaalased enne, kui saabusid valged. Nüüdsel ajal on tegemist hääbunud kultuuriga rahvaga, kes sageli otsib lohutust narkootikumidest ja alkoholist, neist vaid väga vähesed on sulandunud väga hea meelega valgete ühiskonda. Maoorid on olnud väga sõjakas rahvas ning suurepärased kütid, nende sõjatants ‘haka’ on maailmakuulus. On olnud aegu, mil maoorid jahtisid ka inimpäid ning kuivatasid neid eriliselt teivaste otsas. Tänapäeval sõltuvad nad ainult suures osas valitsuse toetustest. Statistika ütleb, et kõikidest maooridest kokku on liiga vähesed tööle läinud. Meile on samas päris mitmed väga tublid ja töökad maoorid silma jäänud teenindussektorites.

Kell 1 päeval sõitsime Intercity liinibussiga Aucklandi kesklinnast 4h sõidukaugusele Paihiasse.

image

Transport on Uus-Meremaal kallis ja nii me maksime 91NZD kahe inimese Paihiasse ehk Põhjasaare tipuosasse sõidu eest, s.o. ca 50eurot. Intercity ja Nakedbus ongi kahekesi ainsaks ühistranspordiks Uus-Meremaal ning mõlemad sõidavad suurlinnade vahet. Samal ajal ei peatuta loodusparkides, kuhu tahaksime meie Jassuga jõuda. Kuna buss meid kõikjale, kuhu tahame jõuda, ei vii ja on kallis Uus-Meremaal, siis me loobusime seda varianti kaalumast ja jäigi ainult lootus kohapealt auto osta. Sest ka autorent on jubekallis siin. Auto aga ostad ja pärast maha müües saad mingi x-raha tagasi. Paihias pidime ootama eelmise päeva õhtust kella 5st kuni järgmise päeva kella 2ni päeval, kuni saime autotehingut teha ühe kokana töötava uusmeremaalasega. Seega tuli öömaja Paihias leida.

Meie esimene öö telgiga vabas looduses

Ööbisime Paihia kesklinnas, mitte et siin telkimine lubatud oleks, vastupidi, siin on kõik suunatud rahateenimisele. Lähed küsid nt infopunktist, et kus siin telkida saaks ja sind suunatakse otse telkimiseks ettenähtud platsidele, kus telkimise eest küsitakse 20-25NZD per nägu ehk kahekesi oleks pidanud me vabas looduses telkimise eest maksma ühe öö eest 30 eurot! Ei, aitähh. Jätsin siis Jassu meie matkakotte valvama ( pole ju mõtet kahel ca 10kg kottidega ringi tuiata) ning vaatasin mõned linna rohealad üle. Ühe mäe otsas leidsime nn seawatching koha,

image

kust edasi viisid ka sissetallatud rajad ning ühe väiksema raja lõpus leidsime ideaalse telkimiskoha, isegi liiga hea, et tõsi olla. Teel üles oli muidugi silt, et telkimine on siin keelatud aga no kui kõiki silte lugema ja uskuma jääda, jääb pool ja enamasti see teine ja huvitav pool elust elamata 🙂 Telkimiskoht oli ilus lame

image

ja sadade ööbijate poolt mahatallatud ca 3-4m läbimõõduga plats, kus isegi mahalangenud puud kenasti lühemaks saetud ja istumiseks ringiratast laotud 🙂 Tundus liiga hea, et tõsi olla ning Jassu ettevaatliku inimesena ei tahtnud koha telki üles panna, vaid arvas, et aega on selle kiire asjaga. Et kes teab, äkki tulevad öövahid inimesi trahvima või siis kohalikud/turistid alkoholi libistama. Pakkisime kola lahti, tegime süüa

image

ja kui hakkas hämarduma ning mingit liikumist polnud näinud, panime siiski julgelt telgi üles ja magama. Magamajäämine polnud lihtne, mingi skaudi vms iganes seltskond lõugas mäeall olevast sõiduteest üle tee olevas hostelis üksteisele ergutuslaule laulda, mis polnud sugugi laulumoodi, pigem selline ” kõik koos, kõvasti ja valesti” mingite lausete huilgamine. Tundus nagu nende mantra olevat, igatahes tegid nad seda õhtu jooksul päris mitmeid kordi. Õnneks tegi päevaväsimus lõpuks oma töö ja jäime magama.

Reede hommik, 11. detsember.

Ärkasime linnulaulu saatel, taustaks all autoteel mõned üksikud töölesuunduvad autohääled. Ilm sombune, vihmata, aga soe. Hommikused ilu- ja hügieeniprotseduurid tehtud, panime telgi ja magamisasjad kokku ning tegime süüa.

image

Sõime ja pakkisime matkakotte kokku, kui järsku ilmus võpsikust ragistades välja ei tea kust üks turske ja energilise olekuga kohalik nn pärismaalane maoori, hunnik erinevaid kotte (muuhulgas ka üks kindlasti naissoost isikule kuuluv kandekott) käes/seljas ja käterätik üle õla.

Me ei tea, kas pidime selle kohtumise pärast paar päeva Aucklandis tulutult autoostu sooviga passima, aga igatahes oli see väga meeldejääv kohtumine, mida ei oleks juhtunud, kui me poleks just nimelt sel kellaajal ja seal olnud. Lonely Planetist loetu ja Hendrik Relve Uus-Meremaa jutusaadete põhjal olime veendunud, et maoorid on pigem kinnise iseloomuga ja ei räägi endast midagi, aga meie uus sõber (sõbraks saadakse, kui ollakse ca 3 tundi hingest hinge rääkinud) oli kui avatud leksikon ning meie ees rullus lahti tema keeruline ja samas paeluvalt huvitav saatus.

image

Kelly on 24-aastane aastane tugeva ja treenitud kehaehitusega maoori noormees, pärit rikkast sugupuust, vanavanemate järgi on isegi mitu Paihia tänavat nime saanud. Nimelt on kogu ta sugupuu läbi ajaloo just selles Paihia piirkonnas elanud. 15-16 aastaselt sai poiss tunda juba tänavaelu pahupoolt, kanep ja muud meelemürgid polnud talle võõrad, ta teadis, mis elu on noortekampades, mida seal tehakse ja kust raha saadakse. Ta ei varjanud, et oli sel ajal paha poiss, röövis haavlipüssi ähvardusel poode ja tanklaid, varastas jne. Seda lihtsalt põhjusega, et raha ei olnud käepärast. Mõistagi sattus ta üsna pea vanglasse ning veetis seal oma elu 5 (noorukile) kõige pikemat aastat. Vanglas domineerisid mustade gängid ning selleks, et elus püsida, tuli ka temal gängiliikmeks astuda. Kaklused ja vägivald olid vanglas igapäevased, samas on vangla koht, kus on aega elu üle mõelda ning ka oma võimalikust tulevikust unistada. Ta jõudis üsna kiirelt veendumusele, et ta ei taha enam sellist elu elada, vaid otsida omale töö, teenida ausalt raha ja luua oma perekond. Vanglast välja saades aitasid sõbrad ja tuttavad ta jalule, vanemad saatsid ta veel ka vaimsele rännakule kuskile (ilmselt keegi tervendaja oksustega maoori tegi tema heaks midagi, sest ka tänapäeval pidi nende hulgas tervendaja oskustega inimesi leiduma). Viimaks oli tal töökoht, auto, laenuga ostetud maja, elukaaslane (ehk partner, nagu tema teda kutsus ja kellega nad juba 14-aastaselt esimest korda semmima hakkasid) ning kõik justkui sujus, isegi tema vanad kambakaaslased aktsepteerisid tema valikut.

Poolteist nädalat tagasi kaotas ta töö, siis võeti auto ära ( tal polnud juhilube), ei jaksnud majalaenu maksta ning kaotas maja. Väljakolimine oli kiire, ta ei jõundnud isegi mööblit maha müüa ega ära viia – kõik läks. Ta hakkas intensiivselt suitsetama, ning ka narkootikume tarvitama(kanep). Nad ööbisid partneriga odavates hostelites jne (partneriks kutsub ta teda sellepärast, et naisel on 3 last, kaks enne, kui Kelly temaga elama hakkas ning kolmas laps sündis võõra mehega siis, kui Kelly oli juba 2 aastat vangis olnud). Hostelid aga nagu meiegi juba teame, maksavad siinses Paihia nimelises turistilõksus palju ( kus aga tema partner ühes hostelis koristajana töötab) ning neil ei õnnestu niimoodi elades kuidagi raha säästa. Kui meie Kellyga kohtusime, oli ta just tulnud plaaniga see koht, kus me ööbisime, üle vaadata ja mingi telgimoodi asi siia või lähedusse ehitada, vahepeal siin ööbida ja raha säästa ning niimoodi oma elu uuesti üles ehitada. See nn telkimiskoht oli tal tuttav juba lapsepõlvest, kui ta noortekampadega siin joomas ja muid noorteasju käis tegemas 🙂 Mina olin mingi prügipähe samalt platsilt kokku korjanud kaks teksasäärt, et meie lahkudes need prügikasti viia, kuid Kelly saabudes selgus, et need olid seal sama kohapeal vedelenud ca10 aastat puutumatuna ning Kelly kohalikuna teadis väga hästi inimest, kellele teksasääred toona kuulusid.:)

Kõige selle muu väga, väga avameelse jutu sees rääkis ta ka maooride kui pärismaalaste elust nende nn kodumaal, maooride maal, mille kavalad inglased aastasadu tagasi tubaka, alkoholi ja värviliste tekkidega nende pealikutelt ära ostsid. Paberid, mida müügitehingute juures allkirjastamiseks kasutati, olid totaalselt erineva sisuga maooride keeles ja inglaste jaoks, seda kõike mõistagi maooride kahjuks. Maoorid rumalad küll müüsid oma maa ära, aga nende suur hing, vaat see on ikka seotud selle põlismaaga nii tugevasti ning hing ihkab ikka jätkuvalt maad tagasi ja …see vist on selle rahva allakäigus süüdi. Maoorid on uhked oma juurte üle, neil on kõigil väga tugev ühekuuluvustunne oma põlise maaga ja nad ei saa seda tunnet oma peadest. Faktiliselt on nad muidugi halvas olukorras, sest mis kord on juba valge mees omale sahmerdanud, ei seda enam tagasi saa… Maoorid tunnevad, et neile on liiga tehtud ja neid kui põlisrahvaid on üle kavaldatud ning see teadmine on viinud paljud maoorid halvale teele. Kelly kirjeldas, et nüüdseks juba hiinlaste ja jaapanlaste poolt sissesmuugeldatavad narkootikumid ongi meeleheitel inimestele sageli ahvatlev võimalus oma tõelisi emotsioone tappa. (Kas mäletate? Eelmises postituses oli juttu, kuidas meie Hiinast saabuvale lennukile saadeti 2 raha-ja narkokoera vastu inimesi läbi nuuskima, no nii igaks juhuks). Kelly ütles, et 15% maooridest on praegu vanglas… Paradoks on ka veel see, et maooride elu mürgitavad sõna otseses mõttes samad asjad, mida valge mees neile nende maa eest andis… Kurb lugu, aga selline nende elu praegu siin Uus-Meremaal on.

Kellyl on palju rikkaid sugulasi ning nii mõnedki on talle ka oma abi pakkunid, aga seesama maoori uhke hing, see keeldub seda alandavat abi vastu võtmast, ikka ise peab hakkama saama. Sest nagu ta ütles”ma olen täiskasvanud inimene, pean koos partneriga ise hakkama saama ja pealegi igal ühel on ju oma pere, kelle eest hoolt kanda tuleb, tema ei taha olla sugulastele mingi lisakoorem”. Kui me lõpuks küsisime, et kas meie Jassuga saame teda kuidagi aidata ( nägime, et ta keerab ise omale suitsu tänavalt mahavisatud konidest pudistatud tubakajäänustest), siis ta ütles sõbralikult ja rahulikult, et ei, mul on kõik ok, ma saan hakkama. Ta ei pidanud paljuks isegi oma suhkrut ja küpsist meile pakkuda… Vot selline mees on maoori.

Mingi hetk tuli meil temaga hüvasti jätta, sest talle pidi tema üks sugulane järgi tulema. Siis me mõlemad kallistasime teda (jaa, me oleme sedasama Lonely Planeti tuima ja kinnist maoorit siiralt kallistanud). Jassu ütles talle kallistades ” you are good man, remember this!” ning oli näha, et see suvalise turisti ( kes me ju tegelikult olime) öeldud sõnad läksid talle hinge. Tagantjärgi arvame, et talle pole neid sõnu just sageli öeldud. Mingi hetk tänas tema meid kui kuulajaid ning ütles, et teil oli võimalus ju kohe lahkuda, kui tema läbi võsa meie juurde ragistas, kuid kuna me ei teinud seda, vaid jäime teda osavõtlikult kuulama, siis ta avaneski meile nii palju. (Loomulik aisting oleks ju, et kui keegi räägib midagi väga kriminaalset, siis tahaks minema jalutada, kuid selle maoori lugu oli algusest peale teistsugune. Sügav. Ja ta ka mingi hetk ütles, et väga loodab, et see paha-poisi-minevikuvarjude jutt meid kuidagi ei kahjusta, vaid see energia läheb lihtsalt “sinna kuskile üles”…)

Kelly pole kunagi välismaal käinud. Tema kaugeim külastatav koht on Wellington, Põhjasaare lõunaosa linnake (Uus-Meremaa pealinn siis). Ja ta ei kipu ka kuskile suurt. Ta ütles, et talle meeldib tema esiisade koht ja ta teab Paihiast kõike… Me küll ütlesime talle omameelest hea nõuna, et ta peaks püüdma oma elu muuta totaalselt, minema oma paari esiisa kombel kasvõi Austraaliasse mingiks ajaks, rebima end tuttavast keskkonnast välja, kuid tegelikult omavahel arutades… Ega me ei tea, kas see nõu temasugusele inimesele siiski abiks on. Ta on niisugune koduhoidja, kodutruu inimene.. Vähemalt panime südamele, et püüdku endale uus pass taodelda, sest vana aegus vanglaaastatel.

Imelik, et see mees tunnistas, et tal pole sõpru. Kelly on tegelikult väga hea tervise ja väljanägemise juures, eluterve ja analüüsiva mõtlemisega, kuid sõpru, kellele loota ja kellega aega veeta tal ei ole. . Ongi ainult tema partner ja siis perekond, kes tõenäolislt temast pisut võõrdus hetkel, mil temast sai “vanglas istuv pahapoiss”. Kõik temaealised maoorid pidid olema tema tutvusringkonnas kas gängide liikmed või temast teistsuguse mõtlemisega. Kuna ta aga on sihikindel ja parasjagu tugeva loomusega, siis meie loodame, et perekond võtab ta mingi aja jooksul tagasi omaks, pakub talle rohkem tuge ja et ta leiab ka rohkem mõttekaaslasi, kes suudavad üle olla ümbritsevast pahast.

Igatahes oleme me talle tema avameelse jutu eest siiralt tänulikud, sest tema sai osa oma murekoormast jagatud ning meie saime võimaluse piiluda kiivalt varjatud maoori siseellu. See kohtumine jääb meile ilmselgelt elu lõpuni meelde, see kõik oli nii vahetu ja nii siiras. Parem kui ükski turismikirjeldus maooride hingeelust või turistidele tänapäeval Uus-Meremaal tehtav maooride “šhõu”. Ma korra küsisin, kas ka tänapäeval iga maoori oskab “haka”t, nende iidset sõjatantsu, kus pungitatakse silmi, aetakse keel suust jubedalt välja ning tehakse kohutavat häält sinna juurde. Kelly ütles täiesti tõsiseks muutudes, et jah, loomulikult me oskame seda teha, kuid “haka” tegemine pole mingi mänguasi. Seda tohtivat teha vaid tõeliselt sõtta minnes, sest tegija läheb omaette transsi samal ajal… Ning ta ütles, et see alandab neid, maoore, milliseid šhõusid nende kultuurist pakutakse praegu turistidele lõbustuste eesmärgil.
Vahetasime ka kontakte, eks näis, võibolla kohtume Kellyga veel. 🙂

Reede õhtu, 11.detsember

Pärast seda, kui olime Kerikeri linna postkontoris paari allkirjaga auto oma nimele saanud, suundusime Cape Reinga ehk Uus-Meremaa päris põhjatipu poole. Jäime oma suksuga ööbima ühe pisikese armsa järve kaldale, mis vist kogu sealses piirkonnas oli pea ainus vabas looduses ööbimiskoht.

image

image

Mujal olid lõputud lambaaiad,

image

traatidega ääristatud heinamaad, suured künkad, telkimiskeeluga parklad, metsad ja võpsikud ning nii suunataksegi vähem leidlikud turistid täiesti edukalt Uus-Meremaa majandust elavdama ehk kämpingutesse, hostelitesse, hotellidesse…

Päikest teile meie päikseküllaselt maalt jahedasse (kuid ikka SEDA PÄRIS jõuluaega meenutavasse) Eestisse! 🙂



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *