Guangzhoust Uus-Meremaale :)

Iga reis saab kuskilt alguse. Meie alustame sellega, et lendasime Soomest China Southern Airlinesiga Amsterdami, kus oli 3-tunnine vahemaandumine. Sealt edasi lendasime veel 11 tundi ja juba olimegi otsapidi Hiinas. Täpsemalt Guangzhous. Kuna reis oli omajagu väsitav, siis sebisime Hiinas endale kohe hotelli. Nimelt saab iga Guangzhous peatuv reisija China Southern Airlinesi kulul tasuta 5-tärni hotellitoa (miinimum 4-tärni, sest hotelle on erinevaid) , seda juhul, kui vahemaandumine on 8 tunnist pikem. Meie olime valinud endale 18-tunnise vahemaandumise. Järgmisele lennule check-in tegemiseks ja Hiinasse saabumiskaardi täitmiseks seisime 2 tundi järjekorras. Sealjuures tembeldati meid kokku ca tund aega (siin maal on kombeks tõesti igal võimalikul juhul sulle kusagile tempel lüüa või sult pardakaardi+passi olemasolu iga kümne sammu tagant küsida, eriti just riigist väljumise puhul) ning juba saime transfeeribussiga hotelli. Hotell oli suur, suur ka Hiina mõttes (Jassu nimetas selle maania grandioosoks 🙂 ) ehk Eestis pole kohe kindlasti nii suuri hotelle. Seal oli tuhandeid tubasid, meeletult suured moodsad konverentsiruumid, 5 erinevat majablokki koos suure hulga piiisikestest hiinlastest koosneva personaliga. Seda väikse inimtäpi tunnet kogedes meenus lugu, kuidas sõbranna isa hiinlastele kunagi Eestit tutvustas. Ta rääkis muuhulgas, et Eestis elab 1,3 miljonit elanikku. Seepeale hiinlased küsisid jumala rahulikult: “Is it some kind of hotel? [Kas see on mingit sorti hotell teil!?] 😀 Hiinlaste jaoks pole ju miljon mitte mingi number! 🙂

Hiinlased on ikka tõesti väga pisikesed. Aga samas väga töökad, tegusad. Ja samas minu meelest väga ilusad inimesed. Mõtlesime kõigile neile suurtele hiigelinimestele, keda oma tutvusringkonnas teame ning nentisime, et keskmine hiinlane ulatub maksimaalselt neil rinnani, võib-olla isegi napilt üle puusade :P. Küll ikka eri rahvused võivad erinevad olla! Lisaks nentisime, et ega asjata arusaamatutest asjadest Euroopas rääkides ei mainita, et see nagu hiina keel. Nimelt ilma hiina keeleta pole siinmaal tõepoolest suurt midagi teha ( või kui, siis see maa on väga julgetele läbinärijatele), sest kõik sildid on keskmisele eurooplasele täiesti arusaamatud ja seoseid mingite tuttavlike märkidega luua on ka suhteliselt võimatu. Meie kirjatähti kohtas hiina keele rägastikus hästi vähe. Nentisime, et ilma hea hiina keele oskajast sõbrata või giidita sellel maal ringiavastamine on küll igati topeltaega nõudev peavalu.:) Käisime õhtul linna peal Guangzhous jalutamas(ülejäänud aja magasime hotellis paksu und) ja tundsime, et oleme nagu filmi peategelased, sest kõik see Hiina-pilt oli sedapuhku meile käegakatsutav …

Hiinas on hämmastav liiklus. Autosid on palju, inimesi ka. Kuid tänavapilt meenutab kergelt sellist lõunamaadele omast kaootilisust. Nimelt sõidavad autod pidevalt hoogu kiirendades ja sõeluvad üksteisest mööda iga pisikese autovahe tekkimisel. Üksteisest mööda minnes näidatakse suunatuld kas viimasel hetkel või üldse mitte. Enda meelest liiklusohtlikke olukordi oli pidevalt, aga kui vaatasime autojuhtide kontsentreeritud olekut ja sügavat rahu, siis mõistsime, et neil on siin väga kindlad emapiimaga kaasa antud reeglid. Kusjuures väga palju rattureid järelkärudega sõelusid segamini üksikute jalakäijatega suurtel Guangzhou autoteedel. Jalakäijad muidugi enamasti tundsid ohutusreegleid ehk kasutasid peamiselt kõnniteid ja sebrasid, aga siiski, tõepoolest nägime ka veidraid erandeid. Tagasi lennujaama sõites purtsatas minu ees istuv välismaalastest paarike naerma, nähes, kuidas üks autojuht kaotas meie bussi ees hetkeks auto üle kontrolli ning see hakkas vastu sillaäärt kalduma (olles vahetult enne nagu pisike põrnikas vuristanud meie bussi ja kõrvalrajal sõitva auto pisikesest vahest läbi), kuid pärast seda juhtumit kinnitasid kõik ilmselt vist elu alalhoiu instinkti tõttu bussis turvavööd 🙂
Hiinas on väga roheline loodus ja mõõdukalt soe ka detsembris (meie sealolemise ajal ca 15-17 kraadi). Haljastus lokkab iga nurga peal ja tekitab ka Guangzhou lennujaamast väljudes sellise meeldiva paradiisi tunde (noh, Eesti on ka juunikuus oma varasuvises ilus just selline võimas looduse poolest, siin on aga selline lopsakas erk rohelus kättesaadav ka detsembris). Aednike tööpõld on meeletu ja ehkki enamus hekke olid kenasti pügatud, ei saanud me oma aednike pilguga muigamata jätta, et vat siin või seal vajame hekikääre eemaldamaks ülekasvanud rohelust…:P. No selle asja nimi on professionaalne kretinism, mis Jassule ka Norra 6 kuuga külge hakkas :P. Mõtlesime Jassuga oma suurimatele Norras hooldatud aedadele ja tundus, et need kümned kilomeetrid haljastatud alasid meie imevähe kogetud Hiinast on lihtsalt kõrvutamatud meie Norra “pisikeste botaanikaaedadega”.
Facebook ja Gmail on Hiinas keelatud. Tasuta Internetti saab nii hotellis, hiigelsuures Guangzhou lennujaamas kui ka kohvikutes parooliga, lugeda saab eesti lehtedest näiteks postimees.ee ja m.delfi.ee, kuid FB-i või Gmaili postkastiteenuse koha peal lööb lihtsalt errorit. Mõtlesime, et FB-is oleks tore väike check-in teha meie Hiinas viibimisest, aga kuna riik kontrollib oma rahva mõtlemist ja tegemisi nii suures osas, siis see Euroopas igati kättesaadav võimalus jäi meil ära. Niisiis Hiina kohta sissekande saime teha alles oma sihtpunktis ;).

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

image

imageimage

image

Oma sihtpunkti poole lennates möödusime ekvaatorist. Ekvaatori kohal tõuseb päike aga erepunase suure kerana, seejärel muutub sinakas-roosa-lillaks (peegeldades samal ajal pilvedele päiksetõusu punast, mis näeb välja hästi kontrastne). Kui päike õige pisut veel tõuseb, muutub ta korraga täiesti sügav helesiniseks-sinisiniseks ning pool tundi pärast seda kogu värvidemängu muutub roheliseks!

image

Kõhklesime Jassuga, kas tegemist kuuga, aga see on kiire ajaga liiga eredaks ja suureks keraks muutunud taevas ning me hakkasime tulema Hiina ööst liikudes ekvaatori piirimail algavasse hommikusse :):) Me pole seda kuskilt lugenud, et päiksel ekvaatorikandis SELLISED vaatemängud käivad!!! Aga… Siis kui stjuardess tuli võikusid pakkuma, me küsisime, kas see on normaalne, et päike on sinine. Stjuardess ütles, et päike on ikka tavaline kollane, aga lennukil elektrooniliselt pimendatavad aknad ehk kuidagimoodi muutub akna läbipaistvus ning kollane ja hele päike muutub tumedamaks sinakaks nagu kuu 🙂 Nüüd me teame, mis tunne on maadeuurijal, kes omaarust avastab midagi ilgelt ägedat ja teame ka seda tunnet, mis valdab teda siis, kui ta saab teada, et see, mis ta avastas on n-ö vale või juba avastatud. 🙂 Ehk algul päike oli tulipunane nii, nagu ta olema pidi ning värvi hakkas ta muutma siis, kui kapten otsustas, et inimestel peab olema võimalus magada. Tõsi on aga see, et ekvaatori kohal on päike päispäeval seniidis ehk siis meie nägime päiksekera peaaegu täiesti otse pea kohal lennukiaknast piiludes.

Lennates teisele poole maamuna…. Nii kaugele kui Eestist üldse lennata on võimalik… Oleme lõpuks jõudnud kohale oma unistuste maale- Uus-Meremaale! Maa, kus elab 3x rohkem inimesi kui Eestis ja 3 kuud siinviibimist eestlastele on viisavaba. Maa, mis on kõige kaugem koht Eestist, kuhu minna saab (ca 18 000km)…
Lennutunnid: Kokku 2,5h Helsinkist Amsterdami, 11h Amsterdamist Guangzhousse ja viimaks 11h Guangzhoust Aucklandi ehk üle ööpäeva pidevat istumist. Väsitav, samas pidev põnevustunne lisas meile ohtralt adrenaliini ja vastupidavust.

Uus-Meremaa miljonilinna Aucklandi lennuväljale maandusime pühapäeval, 6. detsembril kell 16.30. Eestis oli samal ajal kell 05.30 varahommikul. Siin ongi niimoodi, et Eesti ning Uus-Meremaa päev ja öö on omavahel vahetuses. 😉 Maandudes jäi silma imeilus haljendav rohelus allpool ning “Sõrmuste Isanda” filmist Kääbikla sarnased rohetavad künkad.

Väljas oli 22 kraadi suvesooja. Enne, kui maismaale lubati, tuli läbida Uus-Meremaa karmide nõuetega tolliväravad. Muuseas meie 2 osutusime erakordselt kahtlasteks inimesteks, seda kinnitas Jassu ette nuuskima jäänud ja sõbralikult maha istunud raha-ja narkokoer. Kuna koer oli lausa elevil just meie Eestist kohale saabumise pärast, saadeti meid ekstra kottide läbivaatusele. Võib-olla ta tõesti polnud kunagi eestlasi näinud? 🙂 Ise me kinnitasime, et sularaha on meil kaasas tiba alla poole Uus-Meremaale reeglite järgi kaasa lubatavast ning narkootikume meil ammugi pole :). Ei aidanud, meid saadeti läbi inimeste erikohtlemiseks mõeldud tolliväravatest, kästi kotid ja taskud lauale asetada ning ootele jääda. Kusjuures kästi maha istuda ja lauast meeter eemal, sest kümnetelt meid jälgivatelt kaameratelt tuvastati, et me teadmatuses lähituleviku ees ja toolitöötajaid oodates oma isiklikke asju näpime (noh, nt kaamerarihma…:) Tegelik põhjus miks me ei tahnud istuda oli see, et me juba istusime lennukis 11 tundi jutti… Lõpuks saabus üks igati meeldiva suhtumisega tollitöötaja, kes siis esitas kõikvõimalikke küsimusi kottide sisust ja meie võimalikust seotusest narkokaubandusega… Kuna meil polnud mitte kui midagi varjata, siis naeratasime avalalt ja rääkisime, kuidas saabusime Eestist kohale lihtsalt rõõmsas lootuses palju matkata. Tollitöötajad aina naeratasid meie jutu peale, kiitsid kui “cool ja õige maa see on matkamiseks” ning pärast dokumentidest ja meie antud vastustest risti-põiki koopia tegemist lasid meid siiski vabaks. Või õigemini suunasid suurde kottide lahtiavamise operatsiooniletti, ähvardades, et kui me ikka miskit varjame, on tagajärjed väga karmid. Nimelt kardavad uusmeremaalased meeletult uute võõrliikide sissetoomist (nende fauna ja floora on ligikaudu 60% ulatuses maailmas unikaalne ning iga pisike seeme võib olla katastroofilisi tagajärgi toov saades nii soodsasse kliimasse). Näiteks kui sa ei deklareeri toitu, mis sul kaasas on ning maale sissetuleku ankeedi täitmisel valetad oma vastuseid kaasaskantava kauba kohta, siis ootab sind kõige tõenäolisemalt parasjagu kopsakas trahv või halvimal juhul ka vangla. Meie pidime laotama letile oma 100g šokolaadi, piparkoogid Anna Edasi kohvikust ja vaakumisse pakendatud mehhiko riisi-juurviljasegu toidu. Ja loomulikult kõik muu. Kõik oli lõpuks tollitöötajate arvates OK, v.a. see , et minu matkasaapad viidi eraldi desinfitseerimisse- ehkki olid uhiuued, siis 1 kandmisega Eestist Helsinkisse oli nende talla alla kleepunud natuke mulda. . Selline kottide läbituhlamine säästis meid viimaks kottide asetamisest tollilindile, mis oli kõikidest tehtavatest protseduuridest viimane ning mõldud neile, kelle kotte niiiiiii põhjalikult ei avatud. Ja saimegi maale! Seda, mis narkot ja suuri rahakoguseid nuuskima väljaõpetatud politseikoer meie juures ikkagi kahtlustas, jäimegi nuputama. Kahtlustasime siis lihtsalt, et koerale meeldis eesti suitsusingilõhn, mis meil veel Hiinas olemas oli…

Uus-Meremaa esimesed muljed. Kõik käisid lühikeste suviste riietega. Tuul paitas pehmelt põske ja kaela. Eesti, Soome ja Hollandi värsked kogemused mõjusid nii kontrastselt… Kõikjal meeletu rohelus, eksootilised taimed ja šokk, et ma olen küll Räpina Aianduskooli edukalt lõpetanud, aga nendest taimedest ma küll ei tunne mitte kedagi! Lähemal vaatlusel selgus muidugi, et midagi kahe käe sõrmedel isegi umbes-täpselt tunneb ära Eesti ja Euroopa kogemuste põhjal.. Lilled, puud, aiad, pargid ja heinamaad lõhnasid, õitsesid….. Kusagil hoovas ninna värske heinalõhn, just selline hea, nagu suvel heinakoormat tehes ja sellel tatsates ninna hakkab ning ennäe, 100m pärast nägimegi värskelt niidetud heinamaad.

Esimene pilt suvalisest põllust aga juba on ilus vaade :)
Esimene pilt suvalisest põllust aga juba on ilus vaade 🙂

Sõitsime Aucklandi lennujaamast Manukau äärelinna, mis on tegelikult lihtsalt üks suur osa Aucklandist. Ostsime poest väheke toitu ja selle aja sees kõnetas meid nii müüja kui ka suvaline naisterahvas-poekülastaja, et kes te sellised olete ja mis teid meie maale tõi. Me olime tardunud sellisest isiklikust lähenemisest ja oma tõsisest eestlaslikust mullist väljarebimisest. Me olime ju nii-öelda suvalised inimesed, kuid kiivid ehk uusmeremaalased suhtusid esimesest silmapilgust meisse niivõrd heatahtlikult, soojalt, rõõmsalt, head tuju tekitavalt! Kui Eestis oled harjunud, et inimeste vahel on pidev n-ö distants, siis siin oled sa kohe “oma” ja suheldakse meeldivalt ja isiklikult.

Esimeseks ööks oli meil võetud Airbnb kodumajutus.

image

Selleks, et saaks rahulikult välja puhata. See oli ka ainus asi, mida me oma Uus-Meremaa kogemusest teadsime, sest edaspidise osas olime valmistunud vaid spontaanseteks sündmusteks… Ja need hakkasid ootamatult peale juba esimesel õhtul! Sest üks väga lahe, energiline vanem sportlik härrasmees pidas auto meie kõrval kinni siis, kui meil oli Airbnb kodumajutuseni vaid 1,5km kõndida jäänud. Onu kinnitas, et tema tahab meid ära visata kuhu iganes me minna tahame ning meie tagasihoidlikud vastuväited, et meil vaid natuke kõndida jäänud, kostis nagu mahasurutud inin ;). Kui mehe auto peale istusime, siis ta selgitas, et on uusmeremaalasena kunagi nooruspõlves 7a tervet Euroopat läbi rännanud ning teda kui rändurit koheldi väga hästi. Nüüd teatas ta, et tema usaldab meid ka esimesest hetkest ning ootab meid külla juba järgmine päev! Et temal neli magamistuba ning võtme paneb mati alla, söögi leiate kapist ning tundke end nagu kodus! Ja et ühte vannituba tema veel remondib, aga kasutage teist, tema oma! Tahtis meid juba suurima heameelega täna enda juurde öömajale kutsuda, aga kuna meil majutus võetud, siis jäi teiseks korraks. Kui ta meid majutusse ära viskas mõnusasse linnulaulu täis piirkonda, siis esimesena trehvasime hoopiski meie majutaja naabrite aeda. Meie uus sõber Dave lasi suurima elevusega korduvat signaali ja hõikas neile energiliselt: ” Honey, I am home ! [Kallis, olemegi kodus!]” Muigasime, kui šokeeritud naaber välja tuli selle signaalitamise peale ja kuidas Dave siis selgitas, et backpackerid otsivad lihtsalt seda õiget öömaja. Naabrid ainult naeratasid ja suunasid meid siis õigesse majja sinna kõrvale edasi. Davega leppisime aga kokku kohtumise uueks päevaks.

Olime just aru saanud, kuidas me selle keset loodusdžunglit asuva Airbnb majaukse avame kohaliku võtmesüsteemiga, kui meile helistas Ulvi. Ulvi teatas, et nad ka nüüd siin ja otsivad siis seda õiget aadressi. Jätsin meie sissekolimise ja meie toa ülesleidmise Jassu hooldada ning tormasin läbi suvise õhtu eesti sõpru tervitama! Ulvi ja ta õde Kaili on Uus-Meremaal juba nädalajagu rendiautoga ringi põrutanud loodust avastades. Ulvi ja Kaili on ka tõelised HulludMutid, sest vähe sellest, et nad praegu on Uus-Meremaal!

image

image

Alles hiljuti olid nad Islandil ja Põhja-Soomes virmalistemaal avastamas maastikku ja loodust ning rügasid hotellitööd . Vaid õige pisut enne seda kirjutasime aga Ulviga koos Räpina Aianduskoolis koolilehte. Ulvi oli veel eelmine aasta Räpina Aianduskoolis arenguosakonnajuhataja, mina õpilane, kuid elu avastamisjanu sundis tegema kannapöörde ning siin me siis nüüd olime, koos kokku saanud Uus-Meremaal , planeedi teises otsas ja vat nii kaugel, nagu Eestist üldse minna on võimalik!!! 🙂 Kaili aga on sama hull nagu Ulvi ise. Need 2 ühtehoidvat õde on lihtsalt hämmastav kombinatsioon sellest, et ei ole kunagi hilja elus uusi põnevaid otsuseid vastu võtta ning kui sa seda teed, vallandub sinus nii palju uut energiat, et oled inspiratsiooniks teistele.

Ulvi näitas meile kaardil kätte head kohad, kuhu nemad soovitavad meil minna ja kus nemad juba olid olnud õega.

image

Järgmisel hommikul läksime üksteisest lahku nii, et Ulvi-Kaili ise liikusid edasi lõuna poole ning viskasid meid ära Aucklandi kesklinna.

image

image

image

imageimage

image

image

Meil oli vaja Jassuga täiendada matkavarusid, osta süütetablette ja piiritust matkal söögitegemiseks, hankida kohalik kõnekaart ja 3GB internetti. Lisaks oli tarvis leida ülemineku adapterid vooluvõrgu kasutamiseks, sest me polnud kursis, et teisel pool maakera leiame eest sellised väga veidrad pistikuaugud seintest. Õnneks elektroonikapoed müüvad ülemineku adaptereid küll, ehkki Ulvi ja Kaili kinnitasid, et kohalikud vaatavad euroopalikke stepsleid siin nagu mingisugust ilmaimet :).

Esmaspäeva õhtuks läksime ööbima Dave juurde. Kui Aucklandi kesklinnast rongiga Manukau rongijaama jõudsime, saatsin sõnumi, et oleme nüüd seal ja hakkame nüüd õhtusel ajal kell 18.00 tema juurde jalutama.

image

Dave helistas juba peatselt ja ütles, et oot, oodake nüüd “seal kuskil tänavanurgal”, tema tahab meid üles korjata :). Me oleme sellised tagasihoidlikud ja samas väga iseseisvad eestlased, tahtsime vastu puigelda, et asi see meil kõndida kokku 4km, aga lõpuks sai Dave oma tahtmise 🙂 . Ja meie sõber korjaski meid auto peale, tõi koju, tutvustas oma eramaja aeda ja elamist.

Selline väga kena on Dave maja. Aed on aga veel pilkupüüdvam. Eriti see minu suur unistus seal- ma pole kunagi oma käega sidrunit saanud puu otsast noppida, nüüd aga kasvab selles aias üks lookas vilju täis sidrunipuu ning me võime mahlast praksuvaid keemiavabu vilju noppida palju tahame :).

image

image

Lisaks kasvab Dave aias suvi ise – sest kas polnud mitte meie jaoks alles hetk tagasi külmad talvised undavad tuuled, temperatuurid, vihmad, kuid nüüd avastasime Dave aiast lopsakad spinatid, murulaugud, salatid, piparmündi, viljunud tomatid…. Aia kohal kaarduvad viinamarjad, mis pidid valmis saama kõigest kuu aja pärast… Aias lendavad liblikad, kes mõnuga pidevalt terrassil kooruvad ja kelle kookoneid me nägime. Meie magamistuba oli Davel väga kenasti valmis sätitud. Meil on vaade aeda ja seal kõrguvatele palmidele. Hing puhkab. Ja Dave ise ütleb ainult, et kasutage võimalikult palju kõike rohelisi saadusi tema kodus, teenindage end külmkapi toiduga ja kui duši all käite, siis oma rätikut säästke matkade jaoks kuivana, kasutage aga tema oma 🙂 Me oleme talle igati tänulikud ja plaanime Jassuga tänutäheks tema aia ära rohida. Seal palju pole, aga piisav, et me saaksime Jassuga öelda, et oleme ka Uus-Meremaal peenraid rohinud:)

Me oleme nii rõõmsad, et Davega läbi juhuse kokku saime. Sest tahame ka autot osta koha peal liikumiseks ning Dave lubas aidata organiseerimisel. Ta lubas ka oma hea sõbra professionaalse ralliautode mehaaniku meile appi saata, et kui oleme sobiva auto leidnud, siis enne lõplikku tehingut vaatab autoasjatundja selle üle. Täna õhul tegi Dave ettepaneku, et võtab meid auto peale ja lähme koos vaatame võimalikud odavamate autode müügiplatsid üle. Käisimegi uudistamas ja bookmarkisime kohe ühe autoaia ära, kus olid müügil autod ca 1000-3000 vahel. Homme lähme siis sinna ja võtame sealt ehk midagi ära ja saame minna seda tegema, milleks me siia tulime – matkama loodusparkidesse jne. 🙂

P.S. China Southern Airlines on kindlasti lennufirma, mis meid seni on maailma kõige kaugemasse sihtpunkti lennutanud. Ja seda täiesti edukalt. Julgeme igati soovitada, sest hinnad soodsamad kui teistel lennufirmadel, söögid maitsvad, toitvad, hiinapärased, stjuardessid sõbralikud ja abivalmid, pardal tervituseks meloodiline rõõmus hiina muusika, meelelahutuseks on pikamaalendudel ekraanid, kus saab muusikat kuulata, filme vaadata jne. Istmed piisavalt mugavad, lennukid puhtad, sulle antakse ka kõrvaklapid ja tekk koos padjaga. Mõnus. Guangzhoust läbilendamise parim boonus aga on hotelli kasutamise võimalus (hinda kuulub ka hommikusöök) ja lisaks see, et kuni 72h pikkuse transiidi korral saab viisavabalt linna ja ümbritsevat provintsi avastama minna. Täita tuleb koha peal vaid pisike riiki sisenemise+väljumise sedel. Juhin tähelepanu, et viisavabadus eestlastele hakkas kehtima alates 1. jaanuarist 2013, kuid kui enne reisi otsite infot Eesti Välisministeeriumi lehelt või mõnelt eesti reisikorraldajalt, siis neil see info puudub (oma kogemusest kinnitame). Kindlasti valgustame edaspidi ka samu kohti, kus varem pingsalt Guangzhou transiidi viisavabaduse kohta (olematut) infot otsisime, siis ehk ei jagata eestlastele sel teemal rohkem puudulikku informatsiooni :).

image



Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *